3-22-2665/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Madis Ernits, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23.01.2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-2665

Haldusasi

J.A. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.12.2022

piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101220011475

tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.03.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.A. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja J.A.

Volitatud esindaja Andreas Lunden

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.03.2024. a otsus

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.02.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanikule J.A.-le väljastati 09.02.2022 C-liiki (lühiajaline) viisa

kehtivusega 28.02.2022-27.02.2024.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas Narva piiripunkti saabunud J.A.-le 04.12.2022

kell 00.40 sisenemiskeelu nr 2101220011475 riigipiiri seaduse (RiPS) § 9¹ alusel. Riiki

lubamisest keeldumise põhjusena on märgitud „(I) Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa

Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele

suhetele“, ning märkuste lahtrisse on märgitud „VVK NR.247“.

3. J.A. esitas kohtule 20.12.2022 kaebuse ning 18.08.2023 ja 17.01.2024 täiendavad

seisukohad. Kaebaja palus tuvastada PPA 04.12.2022 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr

2101220011475 tühisus. Kaebaja põhjendused:

1) PPA otsus on õigustühine. Kaebaja isa elab Eestis alates 2011. a, tal on tähtajaline

elamisluba, on töökoht ja ta on abielus. Kaebaja käis lühiajalise viisa alusel Eestis

30.06.-20.07. ja 22.09.-02.10.2022, mil Venemaa ja Ukraina vahel käis sõda ning alates

19.09.2022 kehtis Vabariigi Valitsuse 08.09.2022. a korraldus nr 247 (korraldus nr 247).

Varem korralduse nr 247 kehtivuse ajal Eestis käimisel ei esinenud kaebaja suhtes

pretensioone. Kaebaja soovis ka kõnealusel juhul külastada isa. PPA keelas kaebajal riiki

siseneda põhjusel, et kaebaja on ohtlik julgeolekule. PPA ei saa kasutada kõikidel juhtudel

sama blanketti, haldusakti ja alust. PPA rikkus põhjendamis- ja uurimiskohustust ning

haldusakt on antud valel õiguslikul alusel.

2) Kaebaja Eestisse saabumine oli vajalik humaansetel kaalutlusel. Kaebaja isaga juhtus

12.11.2022 õnnetus, mille tagajärjel amputeeriti tal parema käe sõrmede ülaosad. Kaebaja

näitas piirivalveametnikele piiripunktis telefonist tõendeid isaga juhtunu kohta (s.h pilte isa

käest). Seega olid ametnikud sellest teadlikud ja pidanuks tõendite näitamise

menetlustoiminguna fikseerima. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 36 ja 40

sätestatut.

4. PPA palus 17.08.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 05.03.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) Sisenemiskeelu otsus on koostatud määruse nr 2016/399 nõuetele vastaval vormikohasel

blanketil ning otsuse põhjendus nähtub lahtrisse (I) tehtud märkest ja vastavas lahtris toodud

selgitustest: „Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale,

sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele.“ Otsuses on viidatud

sisenemise keelamist käsitlevatele siseriiklikele õigusaktidele (RiPS § 9¹ lg 1 ja korraldus nr

247, millele viitab märkuste lahtrisse tehtud märge „VVK NR.247“), nagu on tulenevalt

standardvormist nõutav. Kaebaja ei vaielnud vastu PPA tuvastatud asjaolule, et tal ei ela

Eestis Eesti Vabariigi kodanikust või Eesti Vabariigi pikaajalise elaniku elamisloaga ülenejaid

või alanejaid sugulasi. Seega ei vastanud kaebaja korralduse p 2 alap-s 1 toodud erisusele.

Arvestades piiril väljastatava sisenemiskeelu menetluse eripära, eelkõige selle

kiireloomulisust, saab pidada kaebaja suhtes läbi viidud menetlust PPA-l lasunud

põhjendamiskohustuse (HMS § 56) vaates piisavaks. See, et kaebajale oli korraldusest nr 247

tuleneva piirangu olemus teada, nähtub väljavõttest kaebaja ja tema isa vahelisest

sõnumivahetusest (dtl 87, tõlge dtl 83).

2) PPA ei väitnud, et konkreetselt kaebajast lähtub oht ühe või teise Euroopa Liidu

liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele,

vaid tegemist on korralduse nr 247 p-st 1, RiPS § 17 lg 1 p-st 1 ja määruse nr 2016/399

art-test 6 ja 14 tuleneva üldise õigusliku alusega kaebajale kui Venemaa Föderatsiooni

kodanikule sisenemiskeelu kohaldamiseks seoses Venemaa Föderatsiooni võimude alustatud

sõjaga.

3) Kaebaja isaga oli juhtunud õnnetus (tõendid õnnetuse ja ravi osutamise kohta dtl 16-26,

pildid kaebaja isa käest dtl 86) ning arusaadavalt soovis kaebaja isa sel ajal toetada. Siiski

konkreetsel juhul ei saanud kaebaja isa seisund kujutada endast humaanset põhjust, mida on

peetud silmas korralduse nr 247 p 2 alap-s 10. Humaanseid kaalutlusi on kohtupraktikas

seondatud olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt

välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu

samalaadse tagajärje (nt TlnRKo 13.10.2022, 3-20-2388, p 18). Kaebaja viidatud perekondlik

sündmus selliseks humaanseks põhjuseks ei kvalifitseeru.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. J.A.

taotles apellatsioonkaebuses pärast taotluse täpsustamist tühistada Tartu

Halduskohtu 05.03.2024. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tuvastada PPA 04.12.2022

tehtud sisenemiskeelu nr 2101220011475 tühisus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohtuotsus on motiveerimata. Kohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

165 lg-t 1. Ei ole võimalik aru saada, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaebaja on

julgeolekut ohustav isik. Menetluses ei ole esitatud tõendeid ega fakte, et kaebaja on

julgeolekule ohtlik. Korraldusest nr 247 ei selgu, kuidas eristada ohtlikud ja mitteohtlikud

Venemaa kodanikud. Kohus jättis arvestamata korralduse p 2 alap-d 1 ja 2 ning otsusest ei

selgu, kuidas eeltoodud alusel Eestisse saabuvad Venemaa kodanikud saavad ohustada vähem

Eesti julgeolekut, kui teised Venemaa kodanikud. Venemaa kodanikke koheldakse

ebavõrdselt.

2) PPA haldusakti põhjendusena pidanuks olema märgitud, et puuduvad asjakohased

dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi. PPA ja halduskohus ebaõigesti

kohaldasid õigusnorme, mille tagajärjel riivati kaebaja õigusi rohkem, kui seadus lubab.

Haldusakt on välja antud valel alusel ja on ebaproportsionaalne.

7. PPA palus vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

1) Sisenemiskeelu otsus on koostatud määruse nr 2016/399 nõuetele vastaval vormikohasel

blanketil ning otsuse põhjendus nähtub lahtrisse (I) tehtud märkest ja vastavas lahtris toodud

selgitustest. PPA ei väitnud, et konkreetselt kaebajast lähtub oht ühe või teise Euroopa Liidu

liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele,

vaid tegemist on korralduse nr 247 p-st 1, RiPS § 17 lg 1 p-st 1 ja määruse nr 2016/399

art-test 6 ja 14 tuleneva üldise õigusliku alusega kaebajale kui Venemaa Föderatsiooni

kodanikule sisenemiskeelu kohaldamiseks seoses Venemaa Föderatsiooni võimude alustatud

sõjaga. Kaebaja ei kuulu korralduse p 2 alap-i 1 alla.

2) Konkreetsel juhul ei saanud kaebaja isa seisund kujutada endast humaanset põhjust, mida

on peetud silmas korralduse nr 247 p 2 alap-s 10.

8. J.A. leidis 02.05.2024. a seisukohas, et eksitav on PPA ja kohtu seisukoht, et iga Venemaa

kodaniku suhtes tuleb kohaldada sissesõidublanketi lahtrit „I“. VVK NR.247 ei tee

automaatselt kõiki Venemaa kodanikke riigi julgeolekule ohtlikuks, vaid kehtestab

tingimused, kus Venemaa riigivõim ehk režiim on ohtlik. Ohtlikud on isikud, kes toetavad

seda režiimi.

9. J.A. märkis 20.12.2024. a seisukohas, et PPA kasutas haldusakti andmisel vale alust ehk

riivas kaebaja õigusi rohkem, kui see oli vajalik. Kaebaja nimetamine riigi julgeolekule

ohtlikuks on alusetu süüdistus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud sisenemiskeelu puhul

ei esine HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse aluseid, mistõttu kontrollis halduskohus haldusakti

õiguspärasust HKMS § 41 lõikele 4 tuginedes õigesti ka tühistamiskaebuse alusel.

Tühistamiskaebuse rahuldamise üldise eelduse sätestab riigivastutuse seaduse § 3 lg 1. Selle

järgi võib isik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selles ulatuses, milles rikutakse

tema õigusi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Subjektiivsete õiguste rikkumise

võimalikkusest lähtutakse kaebuse lubatavuse üle otsustamisel. Kaebuse rahuldamiseks tuleb

kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine (RKHKo 28.12.2021, 3-17-2023, p

20).

12. Kaebaja vaidlustab talle Eesti Vabariigi Narva-1 piiripunktis väljastatud sisenemiskeeldu.

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 282 lg 11 järgi keelab Politsei- ja

Piirivalveamet välismaalasel Eestisse siseneda ja teeb tema kohta sisenemiskeelu otsuse, kui

seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav

õigusakt. Riigipiiri seaduse (RiPS) § 17 lg 1 p 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel riigi

julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra

ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel õigus ajutiselt piirata riigipiiri

ületamist või see peatada. Vabariigi Valitsuse 08.09.2022. a korraldusega nr 247 „Venemaa

Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piiramine“ piirati Venemaa Föderatsiooni

agressiooni tõttu Ukrainas ajutiselt Eestisse sisenemise eesmärgil kehtiva lühiajalise viisaga

Venemaa Föderatsiooni kodanike välispiiri ületamist. Korraldus jõustus 19.09.2022. Piirang

kehtis ka kaebaja kui Venemaa Föderatsiooni kodaniku 04.12.2022. a piiriületusele lühiajalise

viisa alusel, kelle osas on tehtud märge sisenemiskeelule „peetakse ohtlikuks ühe või mitme

Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või

rahvusvahelistele suhetele“ ning märkus „VVK NR.247“. RiPS § 91 lg-st 1 tuleneb, et isikud,

kellele piiriületamise luba ei antud, saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide, välislepingute ning

seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse saabusid. Seega

riivas sisenemiskeeld kaebaja õigust realiseerida talle lühiajalise viisaga antud õigust Eestisse

reisimiseks. VSS § 282 lg 3 sätestab, et sisenemiskeelu otsuse peale võib esitada kaebuse

halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

13. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks peetakse teda ohuks Eesti riigi julgeolekule.

Ringkonnakohus selgitab, et sisenemiskeelust ning vastustaja selgitustest saab järeldada, et

kaebaja puhul ei tuvastanud PPA konkreetset ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale,

vaid sisenemiskeelu tingis Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 247 seatud ajutine riiki

sisenemise piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele (vt selle kohta ka halduskohtu otsuse p

18). VSS § 282 lg 1 imperatiivsest sõnastusest nähtub, et PPA-l puudub kaalutlusõigus

välismaalase riiki lubamiseks, kui seda keelab Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav

õigusakt. Vabariigi Valitsus piiras Venemaa Föderatsiooni kodanikele ajutiselt Eesti riigipiiri

ületamist korraldusega nr 247, milles põhjendatakse piirangut Venemaa Föderatsiooni

agressiooniga Ukrainas ning sellele järgnenud julgeolekuolukorraga. Seega sõltub

sisenemiskeelu õiguspärasus otseselt korralduse nr 247 õiguspärasusest, mistõttu riivas

kaebaja õigust riiki siseneda samaväärselt sisenemiskeelule ka korraldus nr 247.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on Vabariigi Valitsuse korraldus nr 247 HMS § 51 lg-s 2

nimetatud üldkorraldus ehk haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratud isikutele. Kohtupraktikas on leitud, et HMS § 51 lõigete 1 ja 2 koostoimest

nähtuvalt on seadusandja käsitlenud üldkorraldust haldusakti eriliigina, mille üldistusaste on

tavalisest haldusaktist suurem, kuid halduse üldaktist (määrusest) väiksem. Ka on Riigikohus

kinnitanud Vabariigi Valitsuse õigust üldkorraldusega ajutiste piirangute kehtestamiseks

(RKPsJKo 31.10.2022, 5-22-4, p-d 88-90). Seetõttu ei näe ringkonnakohus vastuolu selles, et

riiki sisenemise piirang kehtestati üldkorraldusega ja mitte õigusaktiga (vrdl VSS § 282 lg 11).

15. Hoolimata asjaolust, et halduskohus põhjendas kohtuotsuses vaidlustatud sisenemiskeeldu

viitega korralduse nr 247 regulatsioonile ja selle seletuskirjas toodud põhjendustele, ei

suunanud halduskohus kaebajat korraldust nr 247 vaidlustama. Ringkonnakohtu hinnangul

rikkus halduskohus sellega kohtumenetluse norme. Kohus peab igas menetlusstaadiumis oma

selgitustega tagama, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks

õigusliku kogenematuse tõttu esitamata ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead

kõrvaldatakse (HKMS § 2 lg 5). Korraldust nr 247 tühistamata puuduks kohtul õiguslik alus

kaebuse rahuldamiseks sisenemiskeelu otsuse tühistamise nõudes. Seega pidanuks

halduskohus juhtima kaebaja tähelepanu lisaks sisenemiskeelule ka korralduse nr 247

vaidlustamise vajadusele.

16. Korralduses nr 247 selgitatakse, et „[k]orraldust saab vaidlustada, esitades

haldusmenetluse seaduses ette nähtud korras Vabariigi Valitsusele vaide 30 päeva jooksul

arvates päevast, millal korraldusest teada saadi või oleks pidanud teada saama. Samuti saab

korraldust vaidlustada, esitades halduskohtule kaebuse halduskohtumenetluse seadustikus ette

nähtud korras 30 päeva jooksul arvates korralduse teatavaks tegemisest.“ Varasemas

kohtupraktikas on selgitatud, et üldkorralduses sisalduva abstraktset laadi ettekirjutuse mõju

selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal, vaid alles siis, kui

esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise kasutamiseks

või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse pöördumist 30 päeva

jooksul akti teatavakstegemisest. Kui tegu on kindlaks määramata arvu juhtumeid käsitleva

üldkorralduse sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab

isik esitada kaebuse 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, nt pärast üldkorralduse alusel

tema suhtes toimingu sooritamist (RKHKo 19.12.2023, 3-23-1915, p 14). Halduskohus

saanuks lubada tähtaegselt esitatud kaebuse täiendamist korralduse tühistamise nõudega.

Menetlusökonoomiast tulenevatel kaalutlustel ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks

halduskohtu otsuse tühistamist ning asja saatmist halduskohtule uueks arutamiseks, kuna

kaebuse hilisem täiendamine korralduse nr 247 tühistamise nõudega ei mõjuta asja lahendust.

Kaebaja suhtes kehtestatud sisenemiskeeld on õiguspärane ning selle tühistamiseks ei oleks

alust ka siis, kui lugeda vaidluse ese hõlmatuks korralduse nr 247 tühistamise nõudega.

17. Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil suveräänne õigus otsustada välismaalase riigis

viibimine. Põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama.

Alalise elamisloa andmise tingimuste seostamine teatavasse gruppi kuulumisega pole

diskrimineerimine Põhiseaduse § 12 mõttes (RKHKo 04.05.2001, 3-3-1-21-01, p 1).

Sarnaselt ei saa diskrimineerimiseks pidada Vabariigi Valitsus otsust, kehtestada Venemaa

Föderatsiooni kodanikele Eesti riiki sisenemisel ajutine piirang ning teha ajutise piirangu

kehtestamisel erand konkreetsetele inimgruppidele (korralduse p 2). Erandite tegemist on

korralduse nr 247 seletuskirjas1 arusaadavalt ja piisavalt põhjendatud, mistõttu ei saa erandite

tegemist pidada meelevaldseks. Nii näiteks on korralduse nr 247 p 2 alapunktides 1 ja 2

erisuste tegemist põhjendatud perekonna- ja eraelu puutumatuse kaitsealaga, mis laieneb

Põhiseaduse § 9 kohaselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele

ning selgitatud, et pereliikmete külastamise piiranguid ei sätestata nendele Venemaa

Föderatsiooni kodanikele, kelle otsene pereliige on Eesti alaline elanik. Samuti võimaldatakse

külastada Eesti kodanikku või Eesti alalisest elanikust isikut, kes ei ole Venemaa

Föderatsiooni kodaniku otsejoones alaneja või üleneja sugulane või abikaasa, kuid kellega on

Venemaa Föderatsiooni kodanikul ühine alaealine laps. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga,

et Venemaa Föderatsiooni kodanike üldisele riiki sisenemise keelule kehtivad eeltoodust

tulenevalt erandid, kuid leiab, et neid ei saa pidada kaebajat diskrimineerivaks.

Apellatsioonkaebuse selgitustest (p 16) nähtub, et kaebaja mõistis, et tema puhul erandi

1 Vt https://kriis.ee/reisimine-riigipiiri-uletamine/reisimine-eestisse/venemaa-kodanike-viisad

tegemiseks alust ei esinenud, sest tema Eestis elaval isal on tähtajaline, mitte pikaajaline

elamisluba. Siinjuures on ainetu arutelu selle üle, miks ohustavad korralduse lg 2 p-des 1 ja 2

nimetatud Venemaa Föderatsiooni kodanikud Eesti julgeolekut vähem kui teised Venemaa

Föderatsiooni kodanikud. Kaebajal puudub kaebeõigus erandite vaidlustamiseks, mis teda

isiklikult ei puuduta. Eesti riiki sisenemise keelu kaebajat puudutavale põhjusele, milleks on

Venemaa Föderatsiooni agressiooni toetavate kodanike sisserändega kaasneda võiv oht Eesti

ning teiste Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriikide

julgeolekule, võttes arvesse nii Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lõikest 1

tulenevat kodanike kohustust kaitsta oma isamaad kui ka Venemaa valitseva režiimi

võimalikku mõjutustegevust kui ühte välispoliitiliste eesmärkide saavutamise instrumenti

ning võimalikku soovi pääseda kodanikest eraisikute kaudu mööda Venemaa Föderatsioonile

kehtestatud sanktsioonidest, ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid esitanud.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga halduskohtu otsuse

põhjendamispuuduste osas. Halduskohus ei pidanud esitama tõendeid ega fakte kaebaja

ohtlikkuse kohta Eesti riigi julgeolekule. Kõik korralduses nr 247 ja selle seletuskirjas toodud

põhjendused riigipiiri ületamise ajutiseks piiramiseks põhjendavad ka seda, miks tuleb

kaebajat käsitada võimaliku julgeolekuohuna. PPA ega halduskohus ei pidanud kaebajast

lähtuvat julgeolekuohtu eraldiseisvalt ja individualiseeritult tuvastama. Halduskohus on

korralduses ja selle seletuskirjas toodud põhjendusi, sh kaebajast johtuva julgeolekuohu

tuvastamise ebavajalikkust põhjalikult refereerinud ja selgitanud (otsuse p-d 14.1-14.2, p 18).

Ringkonnakohus ei pea HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid põhjendusi korrata.

Ka on õige halduskohtu seisukoht, et sisenemiskeelu otsus ei ole tehtud valel alusel (otsuse p

17). Ringkonnakohus märgib, et käesolevaga analoogsetes asjades on arvestatav

kohtupraktika, mis kinnitab, et korraldusele nr 247 tuginevatel julgeolekukaalutlustel riiki

sisenemise keelud on olnud seaduslikud ja põhjendatud (vt halduskohtute otsused asjades 3-

23-3015, 3-22-2057, 3-23-2911, 3-22-2259, 3-22-2317, 3-24-2194). Seetõttu puudub alus

asuda ka käesolevas haldusasjas teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega otsuse p-s 19, milles selgitatakse, et kaebaja puhul puudus

alus lubada riiki sisenemisel erandi tegemist ka humaansetel kaalutlustel, ega pea HKMS §

201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.

19. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

05.03.2024. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning

vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud

ringkonnakohtus nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)