3-24-171/46 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-24-171

23. jaanuar 2025

Kadri Palm

osaühingu PSYCHO ja Paap Kõlari kaebus Keskkonnaameti 13.

jaanuari 2024. a ettekirjutuse ja 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuse

nr 2877 õigusvastasuse tuvastamiseks kaebajaid puudutavas osas

ning osaühingu PSYCHO kaebus Keskkonnaameti vastu

tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – osaühing PSYCHO

Kaebaja II – Paap Kõlar

Kaebajate I ja II esindaja Meelis Leis

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Raul Oberg

Asja läbivaatamine

Istung 23. septembril 2024, edasi kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaühingu PSYCHO ja Paap Kõlari kaebus.

2. Tuvastada Keskkonnaameti 13. jaanuari 2024. a ettekirjutuse ja 26. jaanuari 2024. a

ettekirjutuse nr 2877 õigusvastasus kaebajaid puudutavas osas.

3. Mõista Keskkonnaametilt osaühingu PSYCHO kasuks välja viimasele tekitatud

varaline kahju summas 10 000 eurot.

4. Mõista Keskkonnaametilt osaühing PSYCHO kasuks välja menetluskulud 9590 eurot.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb Yi ja X nimed asendada

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 25.

veebruaril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

3-24-171

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti (KeA) esindaja andis 13. jaanuaril 2024 kell 16:32:20 Paap Kõlarile

järgmise sisuga suulise korralduse: „seoses siis nendel saanisafarite korraldamisega Vahe-

Kellamäe ja Uue-Kaga maaüksustel annab siis Keskkonnaamet Teile nüüd korralduse

lõpetada see mootor- või maastikusõiduki sõitude korraldamine nendel kahel kinnistul ilma

Keskkonnaameti nõusolekuta. Kui Te jätkate nende sõitude korraldamist, siis rakendatakse

Teie suhtes sunniraha 10 000 eurot. Praegu see korraldus, mis me Teile anname,

vormistatakse ettekirjutusena ja saadetakse Teile 10 tööpäeva jooksul.“ (digitaalse

kohtutoimiku lehekülg (dtl) 479).

2. Osaühing PSYCHO ja P. Kõlar esitasid 18. jaanuaril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse

KeA 13. jaanuari 2024. a suulise korralduse tühistamiseks ning osaühing PSYCHO lisaks

kaebuse tekitatud kahju hüvitamiseks (dtl 3-12). Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse

õiguskaitse taotluse.

3. KeA tegi 26. jaanuaril 2024 P. Kõlarile ja osaühingule PSYCHO järgmise ettekirjutuse nr

2877: „Mitte korraldada Otepää looduspargis Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel

väljaspool teid (EhS tähenduses) maastikusõidukitega sõitmisi (safareid) kinnistute

omanikeks ja valdajateks mitteolevatele isikutele ilma Keskkonnaameti nõusolekuta alates

ettekirjutuse teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest kuni 30.04.2024.“ (dtl 126-133).

KeA tegi ettekirjutuses ka hoiatuse ja selgitas, et kui ettekirjutust ei täideta rakendab KeA

sunniraha summas 5000 eurot.

4. Kaebajad esitasid 18. aprillil 2024 täiendava seisukoha (dtl 180-191). Muuhulgas palus

osaühing PSYCHO halduskohtul välja mõista KeA-lt kahju hüvitise kohtu õiglasel

äranägemisel haldusaktide kehtivusperioodil saamata jäänud tulu tõttu.

5. Tartu Halduskohus võttis 22. aprilli 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks KeA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning

haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 343-345).

6. KeA esitas 24. mail 2024 vastuse kaebusele (dtl 348-352).

7. Tartu Halduskohus määras 4. juuni 2024. a määrusega haldusasja läbivaatamisele

kohtuistungil (dtl 390-391). Kohtuistung toimus 23. septembril 2024 (kohtuistungi protokoll

dtl 492-505).

8. Kaebajad esitasid 4. juulil 2024 täiendavad seisukohad (dtl 397-408). Muuhulgas selgitas

osaühing PSYCHO täiendavalt kahju tekkelugu.

3-24-171

9. KeA esitas 13. ja 30. detsembril 2024 täiendavad seisukohad (dtl 533-540).

10. Kaebajad esitasid 30. detsembril 2024 ja 10. jaanuaril 2025 vastuväited KeA 13. ja 30.

detsembri 2024. a seisukohtadele, lõplikud seisukohad ning menetluskulude nimekirja

täienduse (dtl 543-561).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebajad põhjendavad oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

1) Kaebaja II hallatavate Otepää valla kinnistute Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga suhtes on

viimasel ajal sagenenud kaebused KeA-le. Pahatahtliku piirinaabri korduvate, kuid alusetute

kaebuste eesmärk on kaebaja II hallatavatel kinnistutel ligi 30 aastat edukalt toimunud

turismialase majandustegevuse takistamine, eesmärgiga need kinnistud enda kinnisvara

arenduse huvides soodsalt omandada. Kaebajatele soovib piirinaaber luua majandustegevust

takistava või välistava fooni, mis sunniks Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistuid alla

turuväärtuse võõrandama.

2) Piirinaabri alusetute kaebuste tulemusena on KeA inspektorid asunud enda teadmata

toetama kinnisvara arendajate huvisid Otepää looduspargis, kus igasugune ehitustegevus

peaks piiranguvööndis olema keelatud.

3) Kuigi naaberkinnistu kaebuse järgi on juba 2022. a lõpus KeA poolt algatatud väärteoasi

kaebajate poolt vaidlustatud ning käesoleval ajal alles kohtumenetluses, andis KeA

juhtivinspektor Märt Raudsepp 13. jaanuaril 2024 kell 16.26 kaebajale II Vahe-Kellamäe

kinnistul suulise korralduse. Korraldus sisu oli ebamäärane, mitmeid kordi erinevas

sõnastuses, kuid millest sai kaebaja II teada korralduse sisu alljärgnevas: lõpetada

maastikusõidukitega sõitude korraldamine väljaspool teid Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga

kinnistutel; lõpetada oma mootorsaanide andmine kellegi teise kasutusse; välistada sõitude

korraldamine; korraldus kehtib kaebajale ja tema poolt esindatavatele juriidilistele isikutele.

4) Kaebaja II poolt esitatud küsimustele ei suutnud KeA inspektorid vastata, küll aga sisaldas

suuline korraldus kindlat ja korduvat sõnumit, et järgneb ka kirjalik ettekirjutus koos

sunnirahaga 10 000 eurot.

5) KeA ebaseadusliku korralduse tulemusena on kaebajad sunnitud peatama oma 30 aastat

kestnud eduka seiklusturismialase majandustegevuse. Majandustegevuse peatamine toob

kaasa paratamatult kahjud, mis tuleb välja mõista KeA-lt. Kaebajate hinnangul on KeA oma

ebamäärase korraldusega rikkunud kaebaja põhiseaduse kohast õigust õiguspärases valduses

olevat omandit vabalt vallata ja kasutada. KeA poolt kaebajate suhtes rakendatud

omandiõiguse riive on äärmiselt tõsine, kuid alusetu ning põhjendamatu.

6) Kaebajad on tegutsenud Otepääl aastakümneid keskkonna suhtes vastutustundlikult ja

säästlikult ning järginud oma tegevuses ülima teadlikkuse ja hoolega juba ammu ökoloogilise

koormustaluvuse ning ökosüsteemse käsitluse printsiipe.

7) Kaebaja II on raske liikumispuudega invaliid, kes kasutab erinevaid maastikusõidukeid

kapriissel maastikul igapäevaselt nii enda kui maaomanike huvides ning nende otsesel

volitusel ning notariaalsete kasutusvalduste alusel koos edasivolitamise õigusega. Liikumise

vajadused neil kinnistutel varieeruvad sõltuvalt metsateatistest, turismihooaegadest,

3-24-171

külastuskoormusest, ilmadest ja hooaegadest, kuid kaasnevate mahukate

maastikuhooldustööde üldeesmärk on Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide kohane Otepääle

iseloomulike maastike taastamine, hooldamine ning külastajatele tutvustamine.

8) Lisaks turismiteenindusega seotud liikumisvajadustele tuleb kaebajal II täita talvisel

perioodil mootorsaanide abil kinnistutel mh järgmisi ülesandeid: metsateatiste kohaste tööde

planeerimine, ettevalmistus, teostus ja metsa järelevalve keerulisel ja kapriissel maastikul

kooskõlas metsaseaduse ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga. Ennetavad talvised

tegevused toimuvad teadlikult peamiselt mootorsaanidel ning eranditult külmunud pinnasel ja

rohke lume tingimustes (kohati kuni 50 cm), et oleks välistatud igasugune kahju tekkimine

looduskeskkonnale või pinnasele.

9) Majandustegevus on olnud Otepää looduspargi piiranguvööndis lubatud selle maastiku

kaitsealana loomisest peale ja kaebajate edukas turismialane majandustegevus on toiminud

sellisena edukalt ligi 30 aastat. Eeltoodud perioodil on välja kujunenud õigustatud ootus

õiguspärases valduses olevate kinnistute sihipäraseks majandamiseks. Õigustatud ootusest

lähtudes on kaebaja II teinud aastakümneid märkimisväärseid investeeringuid Otepää

looduspargi maastikuilme taastamisse ja muudesse kaitse-eesmärkide teostusse.

10) Maaomanikul ning maaomaniku esindajal ehk notariaalselt volitatud valdajal peab olema

Otepää looduspargi piiranguvööndis õigus otsustada, kuidas ta korraldab oma kinnistul

järelevalvet, metsa seisundi seiret, metsamajandustöid (looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p

10), päästetöid, maastikuhooldust, kuni 100 osavõtjaga üritusi, turismi-, spordi- ja vaba aja

teenuseid jm kaitse-eeskirja kohaseid tegevusi, samuti peab tal säilima õigus ja võimalus, neid

tegevusi kombineerida ja ühendada.

11) KeA poolt on jätkuvalt täpsustamata tee ning valduse mõistete tõlgendused. Valdus on

seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte.

Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Valduse omandamiseks

piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku

võimu asja üle. Kokkuleppe vorm ei ole piiratud, s.t valdus on delegeeritav ka suusõnaliselt.

Valdust saab vaidlustada vaid omanik või valdaja. Seda antud juhtumil kumbki teinud pole,

järelikult on valdus seaduslik ja kaebused ning menetlused juba ainuüksi sellel põhjusel

alusetud. Kõrvalised isikud ei saa astuda omaniku asemele. Omanik ega valdaja pole

ebaseadusliku valduse kohta kaebust esitanud, vaid omanike esindaja (kaebaja II) on

korduvalt KeA-le valduse olemasolu kinnitanud.

12) Kaebaja I ja kaebaja II (kaebaja I tegevusest kasu saava isikuna) on kandnud KeA poolt

kaebajate majandustegevusse õigustamatu sekkumise tõttu varalist kahju. KeA 13. jaanuari

2024. a suulise korralduse tõttu on sunnitult peatunud kaebajate majandustegevus Vahe-

Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel.

12. KeA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja

põhjendused on järgnevad.

1) KeA viis alates 20. jaanuarist 2023 läbi haldusakti andmisega lõppenud haldusmenetluse,

mitte ei sekkunud põhjendamatult kaebajate seaduslikku tegevusse ja turismialasesse

majandustegevusse ning ei rikkunud kinnistute õiguspäraste valdajate õigusi.

3-24-171

2) 13. jaanuaril 2024. a antud suulise korralduse sisu ja isikud, kelle suhtes see anti,

kajastuvad 13. jaanuari 2024. a objekti kontrollimise protokollis nr 1128276 ja kaebajale II

pidi olema selge, nii korralduse sisu kui isikud, kelle suhtes korraldus anti.

3) 13. jaanuaril 2024 ei toimunud Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga katastriüksustel Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud lubatud tegevusi. Samuti on tuvastatav, et

nimetatud katastriüksustel sõitsid mootorsaanidega väljaspool teid peale kaebaja II veel kuus

isikut, keda ei saa lugeda nende kahe kinnisasja valdajateks ja nende kuue isiku suhtes ei

kohaldu kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p 2.

4) Vastustaja on esitanud seisukoha, miks isikud, kellele kaebajad korraldasid 13. jaanuaril

2024 mootorsaanidega sõitmist Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga katastriüksustel väljaspool teid,

ei ole nende kinnistute valdajad, 18. jaanuari 2024. a dokumendis „Ärakuulamine

haldusmenetluses nr 2877“ p-s 14 ja vastustaja ei pea vajalikuks neid seisukohti korrata.

5) Suurel arvul mootorsaanidega sõitmisel Otepää looduspargi Otepää ja Pilkuse

piiranguvööndis rikutakse Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-s 1 sätestatud

looduspargi kaitse-eesmärki, milleks on kaitsta, säilitada, taastada, uurida ja tutvustada

Otepää kõrgustikule iseloomulikke loodus- ja pärandmaastikke, looduse mitmekesisust, aidata

kaasa säästva puhkemajanduse ja elukeskkonna arengule ning tasakaalustatud

keskkonnakasutusele. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 14 lg 4 alusel on Otepää ja Pilkuse

piiranguvööndi kaitse-eesmärk hästi säilinud pärandkultuurmaastiku elementide – alale

iseloomuliku maakasutuse, piirkonnale omase asustusstruktuuri, arhitektuuripärandi ja

maastikuilme –säilitamine, looduse mitmekesisuse, kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse

ning kaitsealuste üksikobjektide kaitse. Otepää looduspargi kaitse alla võtmise eelduseks on

LKS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldustest tüüpilisus ja ajaloolis-kultuurilise ja esteetiline väärtus

ehk eelkõige on Otepää looduspargi eesmärk kaitsta Otepää kõrgustikul kujunenud

pärandmaastikke ning selle järel ka looduslikke elupaiku ja liike. Seega eksisteeris suulise

korralduse ja ettekirjutuse nr 2877 tegemisel ülekaalukas avalik looduskaitseline huvi, mis

kaalus üles kaebajate erahuvi korraldada õigusvastaselt Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga

kinnistutel kolmandatele isikutele mootorsaanidega sõitmisi ehk mootorsaani safareid.

6) 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuse resolutsioonis kohustatakse adressaate mitte korraldama

maastikusõidukitega sõitmisi väljaspool teid (ehitusseadustiku (EhS) tähenduses). EhS § 92 lg

1 kohaselt on tee rajatis, mis on ette nähtud inimeste, sõidukite või loomade liiklemiseks või

liikumiseks.

7) Kuivõrd vastustaja veendumusel puudub alus rahuldada kaebajate kaebus vastustaja 13.

jaanuari 2024. a suulise korralduse ja 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuse nr 2877 õigusvastasuse

tuvastamiseks, puudub ka alus rahuldada kaebaja I kaebust kahju hüvitamiseks. Kaebaja I ei

ole tõendanud temale kahju tekkimist.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus leiab, et kaebajate kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14. Menetlusosalised vaidlevad peaasjalikult selle üle, milline Otepää looduspargi kaitse-

eeskirja § 5 lg 1 punkt konkreetsetel faktilistel asjaoludel kohaldub. KeA on arvamusel, et

kohaldub Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 5 lg 1 p 3, s.t väljaspool teid sõidukiga

liiklemiseks nii Uue-Kaga kui ka Vahe-Kellamäe kinnistutel oli vajalik KeA nõusolek.

3-24-171

Kaebajad seevastu leiavad, et kohaldub Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 5 lg 1 p 2, mis ei

eelda KeA nõusolekut. KeA hinnangul rikutakse Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga maaüksustel

mootorsaanidega väljaspool teid sõitmisega (mootorsaanisafarite korraldamisega) LKS § 31

lg 2 p 10 ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p 3 nõudeid.

15. Kohus märgib täiendavalt, et kuigi vaidlusalune kohtuasi puudutab KeA poolt läbiviidud

haldusmenetlust nr 2877, nähtub asja materjalidest, et teemaga seotud või läbipõimunud

menetlusi on rohkem:

-

KeA alustas 9. detsembril 2022 väärteomenetluse nr 940022001261, kus tuvastas, et

Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel sõidetakse mootorsaanidega väljaspool teid

(dtl 127). Väärteomenetlus on seotud väärteoasjaga nr 4-23-2807, milles Tartu

Maakohus rahuldas 11. juuli 2024. a otsusega P. Kõlari ja osaühingu PSYCHO

kaebuse ning tühistas KeA 1. novembri 2023. a otsuse väärteoasjas ja lõpetas

väärteomenetluse;

-

KeA alustas 20. jaanuaril 2023 haldusmenetluse nr 2877 seoses Vahe-Kellamäe ja

Uue-Kaga kinnistutel maastikusõidukitega sõitmisega (dtl 126). Selle haldusmenetluse

raames tegi vastustaja aasta hiljem vaidlusalused 13. jaanuari 2024. a ja 26. jaanuari

2024. a ettekirjutused. Kuna ettekirjutustes tehti ka sunniraha rakendamise hoiatus, on

samas tegemist ka haldustäitemenetlusega;

-

KeA alustas 20. jaanuaril 2023 haldusmenetluse nr 2854 seoses sellega, et Uue-Kaga

maaüksusel on õigusvastaselt rajatud teed (dtl 481). KeA on 2. oktoobril 2024. a

kohtule selgitanud, et nimetatud haldusmenetlus ei ole käesolevaks ajaks lõppenud;

-

KeA alustas 13. jaanuaril 2024 väärteomenetluse nr 940024000063 seoses sellega, et

P. Kõlar korraldas 13. jaanuaril 2024 Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga katastriüksustel

maastikusõidukitega sõitmist väljaspool teid, milleks puudus kaitseala valitseja

nõusolek (dtl 76-77). KeA lõpetas 26. novembri 2024. a määrusega väärteoasja nr

940024000063 (dtl 550-551).

16. Seejuures nähtub asja materjalidest, et 13. jaanuaril 2024, kui KeA järelevalveosakonna

Valgamaa büroo ametnikud käisid Vahe-Kellamäe ning Uue-Kaga kinnistutel ning andsid

kaebajatele vaidlusaluse suulise korralduse, siis tegid nad seda haldusmenetluse nr 2877

raames, kuid samas alustasid nad ka väärteomenetlusega nr 940024000063. Seega väärteo- ja

järelevalvemenetlus (haldusmenetlus) kulgesid samal ajal. KeA andis 26. jaanuari 2024. a

ettekirjutuses nr 2877 kaebajatele teada, et hakkab teostama ka järelkontrollimenetlust

ettekirjutuse täitmise üle alates 27. jaanuarist 2024. Lisaks nähtub KeA 3. jaanuari 2023. a

kirjast nr 7-28/23/172, et enne 20. jaanuari 2023. a haldusmenetluste nr 2877 ja 2854

alustamist, on KeA alustanud veel ühe haldusmenetlusega (dtl 83).

17. Kohus võtab esmalt seisukoha KeA 13. jaanuari 2024. a ettekirjutuse (I) ja 26. jaanuari

2024. a ettekirjutuse nr 2877 õigusvastasuse tuvastamise osas (II) ning seejärel osaühingu

PSYCHO kaebuse KeA vastu tekitatud kahju hüvitamise osas (III). Viimaks lahendab kohus

menetluskulude väljamõistmise küsimuse (IV).

I

KeA 13. jaanuari 2024. a ettekirjutus

18. Asja materjalidest nähtuvalt (dtl 479) andis KeA esindaja 13. jaanuaril 2024 kell 16:32:20

P. Kõlarile kui füüsilisele isikule ja tema poolt esindatavatele juriidilistele isikutele järgmise

sisuga suulise korralduse: „seoses siis nendel saanisafarite korraldamisega Vahe-Kellamäe ja

3-24-171

Uue-Kaga maaüksustel annab siis Keskkonnaamet Teile nüüd korralduse lõpetada see

mootor- või maastikusõiduki sõitude korraldamine nendel kahel kinnistul ilma

Keskkonnaameti nõusolekuta. Kui Te jätkate nende sõitude korraldamist, siis rakendatakse

Teie suhtes sunniraha 10 000 eurot. Praegu see korraldus, mis me Teile anname,

vormistatakse ettekirjutusena ja saadetakse Teile 10 tööpäeva jooksul.“ P. Kõlari täpsustuse

peale andis KeA esindaja järgmised täiendavad selgitused korralduse sisu kohta: „peate

lõpetama maastikusõidukitega sõitude korraldamine väljaspool teid“ ja „peate lõpetama selle,

et Te annate oma saani kellegile isikule sõita, kes ei ole maaomanik ja kes ei ole valdaja ja Te

annate sõita talle nendel kinnistutel väljaspool teid.“

19. KeA on teinud 13. jaanuari 2024. a kontrollkäigu kohta objekti kontrollimise protokolli nr

1128276, millest nähtub, et kontrolli läbiviimise aeg on 13. jaanuar 2024 kell 15:35 kuni

16:48 (dtl 76-77, 364-365; fotod dtl 78-82, 366-370). Protokollis on märgitud, et

sündmuskohal tuvastati sõitmas üheksa mootorsaani, kuid KeA ei ole väljastanud nõusolekut

vaidlusalustel kinnistutel väljaspool teid mootorsaanidega sõitmiseks. Protokollist nähtuvalt

väitis P. Kõlar, et mootorsaanidega sõidetakse metsatööde teostamise eesmärgil. Protokollis

on märgitud, et P. Kõlarile (füüsilisele isikule ja tema poolt esindatavatele juriidilistele

isikutele) anti suuliselt korraldus lõpetada Otepää looduspargi Otepää piiranguvööndis asuval

Vahe-Kellamäe kinnistul ning Otepää looduspargi Pilkuse piiranguvööndis asuval Uue-Kaga

kinnistul väljaspool teid maastikusõidukitega sõitmiste korraldamine kuni Otepää looduspargi

kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p-st 3 tuleneva kaitseala valitseja nõusoleku saamiseni või

maastikusõidukitega sõitmise teenuse osutamine lõpetada.

20. Korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel antud ettekirjutus tuleb teha haldusmenetluse

seaduse (HMS) põhimõtteid arvestades. HMS § 55 lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema

selge ja üheselt mõistetav. HMS § 55 lg 2 kohaselt antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui

seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Haldusakti võib anda muus vormis

edasilükkamatu korralduse tegemiseks. Isiku taotlusel, kellel on selleks põhjendatud huvi,

tuleb muus vormis antud haldusakt tagantjärele viivituseta kirjalikult vormistada. Seega HMS

§ 55 lg 2 ei välista enne kirjaliku haldusakti andmist ka suulise korralduse alusel piirangute

kohaldamist.

21. Haldusakti kirjaliku nõude kehtestamine on vajalik eelkõige isikute õiguste kaitseks ning

võimalike vaidluste vältimiseks selle üle, milline oli haldusakti sisu selle andmise hetkel.

Ettekirjutuses tulnuks võimalikult selgelt ja konkreetselt kindlaks määrata kohustuse sisu,

milleks kaebajaid kohustatakse. Kaebajad on seisukohal, et suulise korralduse sisu oli

ebamäärane, esitatud mitmeid kordi erinevas sõnastuses. Kohus saab selle väitega nõustuda,

sest KeA ametniku vormikaamera salvestiselt nähtuvalt esitati järgmised suulised

korraldused:

-

lõpetada mootor- või maastikusõiduki sõitude korraldamine Vahe-Kellamäe ja Uue-

Kaga kinnistul ilma KeA nõusolekuta;

-

lõpetada maastikusõidukitega sõitude korraldamine väljaspool teid;

-

lõpetada oma saani kellelegi, kes ei ole maaomanik ja kes ei ole valdaja, sõita andmine

Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel väljaspool teid.

Kui P. Kõlar soovis täpsustada, millise tegevuse ta lõpetama peab, selgitasid KeA ametnikud

talle, et seda täpsustatakse talle paberil (seega kirjalikus haldusaktis). Samas nähtub

kaebusest, et kaebajad said siiski aru, et suulise korralduse sisu on alljärgnev: lõpetada

maastikusõidukitega sõitude korraldamine väljaspool teid Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga

3-24-171

kinnistutel; lõpetada oma (kaebaja II) mootorsaanide andmine kellegi teise kasutusse;

välistada sõitude korraldamine; korraldus kehtib kaebajale ja tema poolt esindatavatele

juriidilistele isikutele (dtl 4). Kaebajatele ei selgitatud, mida tähendab KeA tõlgenduses

sõitude korraldamine, kes üldse tohib KeA korralduse kohaselt neil kinnistutel mootorsaanidel

vm sõidukitel liikuda ja millistel eesmärkidel, samuti jäid ebaselgeks nii valduse kui tee

mõistete tõlgendused.

22. Edasilükkamatu korraldusena, kui on lubatud kõrvale kalduda kirjaliku vormistamise

nõudest, on käsitletavad kõik haldusaktid, mis tuleb anda viivituseta, et vältida ohtu inimese

elule, tervisele, varale või muule olulisele õigushüvele (vt ka A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse

käsiraamat. Tartu 2004, lk 295). Eelkõige kuuluvad siia alla järelevalveametnike suulised

ettekirjutused, kui kirjaliku vormistamisega kaasnev viivitus võib põhjustada korvamatu kahju

tekkimise. Kohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul tegemist edasilükkamatu juhuga, mis

võimaldanuks haldusmenetluses korralduse anda ka suuliselt. Kuigi objekti kontrollimise

protokollist nähtub, et KeA järelevalveosakonna Valgamaa büroo ametnikud reageerisid

kaebusele, mille järgi sõidetakse Uue-Kaga ja Vahe-Kellamäe katastriüksustel

mootorsaanidega (dtl 76), oli tegemist siiski haldusmenetlusega, milles alustati menetlust juba

aasta varem, s.o 20. jaanuaril 2023. Seejuures on kaebajate väitel selline turismialane

majandustegevus kestnud ligi 30 aastat. Vastustaja esindaja on kohtuistungil märkinud, et kui

kaebaja oleks KeA nõusolekut küsinud, oleks talle see antud, aga ta ei ole küsinud (dtl 501,

ajamärge 01:53:05). Samuti on KeA ametnik 13. jaanuaril 2024 nõustunud P. Kõlariga, et

kinnistu valdajad tohivad mootorsaanidega sõita ning samuti tohib metsa välja vedada (dtl

479). Nagu kaebajate esindaja on istungil märkinud, siis raske metsatehnika kasutuses soisel

pinnasel ei nähta mingeid takistusi, samas mõnede kelkude harvas liikumises paksul lumel

nähakse tõsist probleemi (dtl 495, istungi ajamärge 00:35:25). Samuti on KeA olnud 18.

jaanuaril 2024 seisukohal, et loodusobjektile kahju põhjustavad tegevused ja nende suurused

on sätestatud LKS §-s 77. KeA ei ole tuvastanud Uue-Kaga ja Vahe-Kellamäe kinnistutel

väljaspool teid mootorsaanidega sõitmisega keskkonnale kahju põhjustamist LKS § 77 lg 3

mõistes (dtl 70).

23. Sellises olukorras ei ole kohtule äratuntav, millise korvamatu kahju ärahoidmiseks oli

KeA-l vaja viivitamatult välja anda suuline korraldus. Menetlus oli juba eelnevalt pikalt

kestnud ja KeA ei olnud aasta jooksul pidanud vajalikuks kiirelt sekkuda. Nagu nähtub asja

materjalidest, oli haldusmenetluse nr 2877 alustamise põhjuseks õiguspärase olukorra

tagamine maastikusõidukitega sõitmise osas, kuna maastikusõidukitega pakutav/osutatav

teenus oli KeA hinnangul heauskse tarbija jaoks eksitav (dtl 127). Seega ka menetluse

alustamise eesmärgist ei nähtu asja kiireloomulisust.

24. Kuigi suulises korralduses öeldi, et suuline korraldus vormistatakse ettekirjutusena ja

saadetakse kaebajatele 10 tööpäeva jooksul, ei saa seda pidada õiguspäraseks. HMS § 55 lg 2

sätestab sõnaselgelt, et kirjalik haldusakt antakse tagantjärele viivituseta. Kui suuline

korraldus anti laupäeval, 13. jaanuaril 2024, siis mõistlik oleks olnud kirjalik korraldus

vormistada hiljemalt esmaspäeval, s.o 15. jaanuaril 2024. Korralduse kirjalik vormistamine

võttis aga aega 13 päeva, mida ei saa kohtu hinnangul pidada mõistlikuks. Seaduses ette

nähtud haldusakti tagantjärele viivituseta kirjalik vormistamine ei tähenda täiendavalt

täiemahulise haldusmenetluse, sh täiendava ärakuulamise läbiviimist. Kui KeA tegi 13.

jaanuaril 2024. a oma suulise korraldusega haldusakti teatavaks, siis sellega lõppes vastavalt

HMS § 43 lg 1 p-le 1 ka haldusakti andmise menetlus. Kohtule ei ole esitatud ühtki

mõistlikku põhjendust, miks suulise korralduse kirjalikult vormistamine võttis ebamõistlikult

palju aega.

3-24-171

25. Suuliselt hoiatati P. Kõlarit ka sellest, et kui sõitude korraldamist jätkatakse, siis

rakendatakse kaebajate suhtes sunniraha 10 000 eurot. Seega hoiatati teda kohustuse täitmata

jätmise tõttu haldussunnivahendite kohaldamise eest. Esmalt selgitab kohus, et sunnivahendi

rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Ettekirjutuse adressaadil

puudub võimalus valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha, sest tal on kohustus täita

kehtivat ettekirjutust selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata (vt HMS § 60 lg 2;

Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16).

26. KorS § 28 lg 2 sätestab, et kui avaliku korra eest vastutav isik ei täida tähtaegselt sama

paragrahvi lõikes 1 nimetatud ettekirjutust, võib selle täita asendustäitmise ja sunniraha

seaduses (ATSS) sätestatud vahenditega ja korras. ATSS § 3 lg 3 kohaselt kasutatakse

kohustuse täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on

tõhusaimad. ATTS § 10 lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille

peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja

jooksul ei täida. ATTS § 7 lg 5 sätestab, et sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse

ettenähtud sunniraha summa. See, et sunniraha 10 000 eurot on ebaproportsionaalne, on

ilmselt leidnud KeA ka ise, kuna 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuses on KeA hoiatanud

sunniraha kohaldamisega poole väiksemas summas, s.o 5000 eurot. ATTS § 7 lg-st 1 tuleneb,

et haldusorgan teeb enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse – seega

näeb seadus ette sunnivahendi hoiatuse kohustusliku kirjaliku vormi, mistõttu ei saa hoiatust

esitada suuliselt.

27. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et KeA 13. jaanuari 2024. a ettekirjutus ja sunniraha

rakendamise hoiatus on õigusvastane. Kuigi menetluse läbiviimisel on KeA-l ulatuslik

kaalutlusruum, tuleb ettekirjutuse vormistamisel järgida siiski kohustuslikke vormi- ja

sisunõudeid, seda aga ei tehtud. HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks

tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt

ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Nimetatud reegel on kohaldatav üksnes tühistamiskaebuse lahendamisel, kuid

tuvastamiskaebusele see säte ei laiene. Tuvastamiskaebuse korral kontrollitakse, üksnes seda,

kas haldusorgan on täitnud seaduses sätestatud tingimusi või mitte.

II

KeA 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuse nr 2877

28. KeA tegi 26. jaanuaril 2024 lähtudes LKS § 702 lg-st 1 ja KorS § 28 lg-st 1 kaebajatele

ettekirjutuse mitte korraldada Otepää looduspargis Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel

väljaspool teid (EhS tähenduses) maastikusõidukitega sõitmisi (safareid) kinnistute

omanikeks ja valdajateks mitteolevatele isikutele ilma KeA nõusolekuta alates ettekirjutuse

teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest kuni 30. aprillini 2024. KeA hinnangul rikutakse

Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga maaüksustel mootorsaanidega väljaspool teid sõitmisega

(mootorsaanisafarite korraldamisega) LKS § 31 lg 2 p 10 ja kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p 3

nõudeid.

29. KeA selgitas 19. veebruaril 2024 Tartu Ringkonnakohtule, et kirjalikus vormis ettekirjutus

13. jaanuari 2024. a korralduse kohta tehti adressaatidele sh kaebajatele teatavaks 26.

jaanuaril 2024. Seega on 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuse puhul tegemist KeA 13. jaanuari

2024. a suulise korralduse tagantjärele kirjalikult vormistamisega. Kohtu hinnangul on 26.

3-24-171

jaanuari 2024. a ettekirjutus esiteks õigusvastane põhjusel, et seda ei vormistatud viivituseta,

seega rikuti HMS § 55 lg-s 2 sätestatud tingimust.

30. Vaidlust ei ole selles, et P. Kõlar on nii Uue-Kaga kui Vahe-Kellamäe kinnistute valdaja.

Samuti pole vaidlust, et KeA on pädev teostama riikliku järelevalvet LKS-ga kehtestatud

nõuete üle (LKS § 702 lg 1).

31. KorS § 28 lg 1 alusel meetme kohaldamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel.

Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS

§ 4 lg 2). Haldusakt on õiguspärane, kui see on kaalutlusvigadeta (HMS § 54). Üldreegli

kohaselt peavad kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus, nähtuma

haldusaktist (HMS § 56 lg 3).

32. Vaidlustatud ettekirjutuses sisalduvad põhjendused selle kohta, et ettekirjutuse tegemine

on tingitud vajadusest saavutada LKS-s seatud eesmärkide ja põhimõtete rakendamine

(looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega). KeA hinnangul

kaasneb Otepää looduspargis asuvatel Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel korraga suure

arvu maastikusõidukitega sõitmisega negatiivne mõju kaitseala kaitseväärtustele.

Mootorsaanidega sõitmisel on mitmeid otseseid kahjulikke mõjusid looduse mitmekesisusele,

esmajärjekorras häirimine, tallamine, müra ja õhusaaste. Kaebajate tegevuse tõttu on

lisandunud kaudsed mõjud infrastruktuuri (rajad, parklad ja muud rajatised) rajamisega

kaasnevast maastiku elupaikade killustumisest ja maastiku ilme muutusest. Mootorsaanidega

sõitmiste korraldamisega on juba avaldunud negatiivne mõju ja pöördumatu muutus

looduspargi kaitseväärtustele (kahanenud maastiku, sh metsamaastiku väärtus ja terviklikkus),

kuna Vahe-Kellamäe maaüksusele on rajatud parkla ilmeline ala, kus pargitakse talvisel ajal

kümneid mootorsaane. Lisaks on Vahe-Kellamäe kinnistule püstitatud elektri liitumiskilp,

mahtuniversaal- ning furgoonsõiduk (viimane on elektrikilbist ühendatud maa-aluse kaabliga

vooluvõrku). Nii Vahe-Kellamäe kui ka Uue-Kaga maaüksustele on rajatud mootorsaanidega

sõitmise rajad (metsamaalt eemaldatud taimestik, kännud ning muudetud pinnast).

33. LKS § 31 lg 2 p 10 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste

hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või

põllumajandustöödeks. Seega LKS § 31 lg 2 p 10 järgi võib kaitse-eeskirjaga ette näha, et

sõidukiga kaitsealal sõitmine on lubatud rohkematel juhtudel, kui on nimetatud LKS § 31 lg 2

p-s 10. Kaebajad viitavad asjakohaselt sellele, et praegusel juhul on kaitse-eeskirjaga

sätestatud teisiti.

34. Vabariigi Valitsuse poolt 1. detsembril 2016 vastu võetud määrus nr 135 „Otepää

looduspargi kaitse-eeskirja“ (edaspidi ka kaitse-eeskiri) § 5 sätestab kaitsealal lubatud

tegevused. Nii sätestab kaitse-eeskirja § 5 lg 2, et kaitsealal on lubatud sõiduki ja

maastikusõidukiga sõitmine teedel ning jalgrattaga sõitmine radadel. Sõiduki või

maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid on lubatud: 1) järelevalve- ja päästetöödel, kaitse-

eeskirjaga lubatud tegevustel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevustel,

liinirajatiste hooldamiseks vajalikel töödel, metsa- ja põllumajandustöödel; 2) oma kinnisasja

piires kinnisasja omanikul või valdajal, kui sellega ei kahjustata kaitseala kaitse-eesmärke; 3)

muul juhul kaitseala valitseja ja kinnisasja omaniku või valdaja nõusolekul. Kaitse-eeskirja §

3 kohaselt on kaitseala valitseja KeA.

3-24-171

35. Kaitse-eeskirja seletuskirja1 kohaselt ei ohusta sõidukitega ja maastikusõidukitega

sõitmine teedel ega jalgratastega sõitmine radadel kaitseala kaitse-eesmärke (dtl 202-276).

EhS mõistes on kõik teed rajatised ning nendel liiklemisel tuleb lisaks arvestada

liiklusseaduses (LS) sätestatud erisustega. Kaitse-eeskirjaga ei ole vaja ega võimalik

reguleerida maastikusõidukiga sõitmist teedel. Seda, mis tingimustel on lubatud

maastikusõidukiga teel liigelda, reguleerib LS (LS § 154). Sõidukiga võib väljaspool teid ja

maastikusõidukiga võib sõita kaitse-eeskirjaga lubatud tegevustel (sh parkide, supelranna ja

tiheasustusalal paiknevate haljasalade hooldustöödel, õuemaal, suusaradade sissesõitmisel ja

hooldamisel, jahisaaduste väljaveol) ning maatulundusmaal põllu- ja metsamajandustöödel.

Kaitseala maastik on tallamis- ja erosioonitundlik, ennekõike küngastevaheliste nõgude

märgadel niitudel, veekogude kallastel ning mäe- ja oruveerudel, mida võib kahjustada

sõidukitega ja maastikusõidukitega sõitmine väljaspool teid. Erisus on seatud järelevalve- ja

päästetöödele, kaitseala valitseja poolt kooskõlastatud ja korraldatavatele töödele, kaitseala

valitsejaga kooskõlastatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikele töödele ning metsa- ja

põllumajandustööde tegemiseks. Need erisused tulenevad osaliselt LKS § 30 lg-st 3. Oma

kinnisasja piires on lubatud väljaspool teid sõidukiga või maastikusõidukiga sõita kinnisasja

omanikul või valdajal, kuid seda tehes peab olema maaomanik veendunud, et tema tegevus ei

kahjusta kaitsealuseid liike või kaitse-eesmärgiks olevaid liike ja elupaiku. I kaitsekategooria

liikide korral saadetakse maaomanikule kaitsekohustusteatis, infot saab kaitsekorraldus-

kavadest jne. Selle leevenduse korral eeldatakse, et maaomanikud või -valdajad järgivad enne

maastikule sõitma minekut keskkonnakaitse põhikohustusi (keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse §-d 14 ja 15) ehk omandavad mõistlikus ulatuses teadmisi, kuidas keskkonnaohtu

vältida, ning väldivad või vähendavad oma tegevusega põhjustatuid keskkonnahäiringuid

niivõrd, kuivõrd on seda mõistlik eeldada. Eeldades, et maaomanikud- ja valdajad on üldjuhul

paremini informeeritud looduskaitselistest kitsendustest ja nad jälgivad keskkonnakaitse

põhikohustusi, jääb maastikusõidukiga sõitmise mõju talutavatesse piiridesse, mistõttu

määrusega see leevendus tehakse.

36. Seega on kaitse-eeskirja väljatöötamisel tehtud selge leevendus maa õiguspärastele

valdajatele. Kaitse-eeskirja seletuskiri rõhutab kinnistu omaniku või valdaja nõusolekut. Juhul

aga kui kaebaja P. Kõlar sooviks naaberkinnistutel maastikusõidukiga liigelda ehk sõita

väljaspool õiguspärases valduses olevat kinnisasja, tuleks taotleda KeA nõusolekut ja lisaks

kinnisasja omaniku nõusolekut. Kaebajatele ei ole praeguses asjas ette heidetud, et nad oleks

õigusvastaselt sõitnud väljaspool oma kinnisasja maastikusõidukitega.

37. Kaebajad leiavad, et KeA käsitleb Uue-Kaga ja Vahe-Kellamäe kinnistutel teid EhS

mõttes ebaõigesti. EhS § 91 lg 1 järgi kohaldatakse EhS 11. peatüki sätteid avalikult

kasutatavale teele ja avalikkusele ligipääsetavale erateele. Kaebajad väidavad, et Uue-Kaga ja

Vahe-Kellamäe kinnistutel pole avalikult kasutatavaid teid ning avalikkusele ligipääsetavaid

erateid (dtl 400). Seega ei kohaldu Uue-Kaga ja Vahe-Kellamäe kinnistutel paiknevatele

mistahes teedele EhS. Kohus nõustub kaebajatega, et EhS § 91 lg 1 määratleb EhS 11. peatüki

kohaldamisala, mis reguleerib avalikult kasutatava tee ja avalikkusele ligipääsetava erateega

seotud õiguslikke küsimusi. KeA ei ole vaidlusalustes ettekirjutustes selgitanud, millised on

Uue-Kaga ja Vahe-Kellame kinnistutel teed ja teedest väljaspool olev ala, et tõsikindlalt saaks

ette heita väljaspool teid maastikusõidukitega sõitmist. Piisav ei ole see, kui vastustaja on

lihtsalt viidanud EhS § 92 lg-le 1, mille kohaselt on tee rajatis, mis on ette nähtud inimeste,

sõidukite või loomade liikumiseks või liiklemiseks.

1 https://pilv.envir.ee/index.php/s/LMmeWPj2FdZNS4g?dir=undefined&path=

%2FKaitsealad&openfile=3496, lk 29, viimati vaadatud 16. jaanuaril 2025

3-24-171

38. Vastustaja on 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuses viidanud 9. detsembril 2022 alustatud

väärteomenetlusele nr 940022001261 (dtl 127). Samuti on KeA esindaja kohtuistungil

selgitanud, et haldusmenetlus nr 2877 tugineb samal väärteomenetlusel, milles on

kohtumäärus (istungi ajamärge 00:12:03, dtl 493). Nagu kohus eelnevalt märkis, tühistas

Tartu Maakohus 11. juuli 2024. a otsuses väärteoasjas nr 4-23-3807 KeA 1. novembri 2023. a

otsuse väärteoasjas ja lõpetas väärteomenetluse LKS § 71 lg 1 järgi P. Kõlari suhtes ja LKS §

71 lg 2 järgi osaühing PSYCHO suhtes (otsus on jõustunud ja avalikult kättesaadav Riigi

Teatajas). KeA heitis isikutele ette kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p 3 rikkumist. Maakohus selgitas

otsuse p-s 17, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 32 sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle.

AÕS § 33 lg-te 1 ja 3 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on ja valdajaks ei

ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema

majapidamises või ettevõttes. Valdus omandatakse AÕS § 36 lg 1 kohaselt tegeliku võimu

saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. P. Kõlar on

kinnistute valdaja, kellel on faktiline kontroll kinnisasja üle ning kes korraldab antud

kinnistustel tegevusi vastavalt enda äranägemisele. Seega tuleb tema puhul sõitmise

lubatavuse üle hindamisel lähtuda kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p-st 2. Eelviidatud normist tuleneb,

et valdajale on oma kinnisasja piires maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid keelatud

juhul kui sellega kahjustatakse kaitseala kaitse-eesmärke. Väärteoprotokollis puuduvad

faktilised asjaolud kaitseala kaitse-eesmärkide rikkumise kohta. Seega ei saa kohus ka

hinnata, kas ning kuidas mingit kaitse-eesmärki on kahjustatud ning kas P. Kõlari sõitmine oli

lubatav või mitte.

39. Maakohus leidis otsuse p-des 14 ja 16, et kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p 3 kohaselt on sõiduki

või maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid lubatud muul juhul (st sama sätte p-des 1 ja 2

käsitlemata juhud) kaitseala valitseja ja kinnisasja omaniku või valdaja nõusolekul.

Kõnealune säte peab silmas juhtumeid, mil sõitjaks ei ole valdaja või omanik (p 2) ning

sõitmine ei toimu ka p-s 1 nimetatud tegevusteks. P. Kõlari kui kinnistu valdaja tegevuse üle

otsustamisel ei kohaldu kohtu hinnangul kaitse-eeskirja § 5 lg 2 p 3, kuivõrd see räägib muust

juhust kaitseala valitseja ja valdaja enda nõusolekul. Et säte eeldab valdaja enda nõusolekut

viitab samuti, et selles ei ole silmas peetud valdaja õigusi enda kinnisasjal maastikusõidukiga

sõitmiseks.

40. Seega on jõustunud maakohtu otsusega leitud, et kaebajad ei ole rikkunud kaitstava

loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistutel.

Eeltoodust on üks ettekirjutuse aluseks olev faktiline ja õiguslik asjaolu (dtl 126-127) ära

langenud.

41. Asja materjalidest nähtuvalt on KeA looduskasutuse osakonna spetsialist Maret Voolaid

17. jaanuaril 2023 KeA järelevalveosakonna Valga büroole selgitanud, et mootorsaanidega

sõitmise mõju suurus sõltub eelkõige sõitmise kohast, intensiivsusest, liikumiskiirusest, aga

ka lumekatte paksusest, maa külmumisastmest ja ka mootorsaani karakteristikutest (dtl 85).

Selleks, et anda täpsem hinnang mõjust kaitse-eesmärkidele, on vaja täpsemalt kindlaks teha

mootorsaanide kasutamise intensiivsus ja kasutamise periood. Kohtu hinnangul ei nähtu

vaidlusalusest ettekirjutusest, et KeA oleks hinnanud mootorsaanidega sõitmise mõju suurust.

Kaebajad on selgitanud, et saanide kasutamine liikumiseks kapriissel maastikul osutub

võimalikuks vaid sobivatel ilmastikutingimustel, piisava lumekatte oludes. KeA ei ole

esitanud tõendeid, et kaebajad oleksid kasutanud mootorsaane mingitel muudel tingimustel.

Vastustaja on oluliseks pidanud ka seda, et vaidlusalustel kinnistutel sõideti suurel arvul

mootorsaanidega. Samas viitab vastustaja sellele, et tuvastatud on, et mootorsaanidega sõitsid

lisaks kaebajale II veel kuus isikut. See teeb kokku seitse isikut. On kaheldav, kas seda saab

3-24-171

pidada suureks arvuks. KeA on objekti kontrollimise protokollis tuvastanud, et sõitmas oli

üheksa mootorsaani, kuid ka seda ei saa pidada märkimisväärselt suuremaks arvuks.

42. Kaebajad leiavad, et asjatundja arvamus lükkab ümber KeA väite kaitse-eesmärgi

kahjustamise või ohustamise kohta. Kohus nõustub kaebajate seisukohaga, et Jaan Liira

arvamust saab käsitleda dokumentaalse tõendina kui eriteadmistega isiku arvamust (HKMS §

56 lg 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 2). Kokkuvõtvalt on eriteadmistega

isiku seisukohad ja soovitused Uue-Kaga maaüksuse ökoloogilise seisundi ja kasutuse

vaheliste seoste kohta 20. mail 2024 toimunud vaatluse tulemusel järgmised (dtl 414-425).

Pikemas ajaloolises vaates on Uue-Kaga kinnistu puhul tegu aktiivses kasutuses olnud

talumaastikuga. Pärandmaastiku olemusena võiks ala käsitleda pigem talumaana, s.t

avamaastikuna või pool-alaavatud maastikuna, mis on liigendatud metsatukkadega peamiselt

servaaladel ja nõlvadel. Senine mootorsaanide kasutamine nendel aladel ei tundu põhjustavat

määravat mõju. Mootorsaanidega korduvalt ja iga-aastaselt tekitatud tagasihoidlik häire võiks

omada positiivset mõju elurikkusele ja ala ökoloogilisele seisundile. Enamus põlist

metsamaad asub järsakutes, kuhu mootorsaanide mõju ei ulatu, mistõttu tallamise küsimus ei

ole sinna laiendatav. Teadusuuringud kinnitavad, et kompresseeritud lumi moodustab

kevadisel sulaperioodil jääkihi(d), mis pikendab sulamisprotsessi ning vähendab seeläbi

errosioonikahjusid. Sarnane jää võib tekkida ka ilmastikust tulenevalt. Taimestiku taastumine

kompresseeritud lume alusel külmunud pinnasel ei erine oluliselt puutumata lumekihi aluse

taimestiku taastumisest ning tekkiv väheldane ajaviive ei mõjuta lõppviljakust. Mootorsaanide

liikumisega seoses on omapärase positiivse mõjuna teadusuuringutes viidatud ka lumel

liikuvate loomade liikumistingimuste paranemisele. Eeltoodu veenab kohut, et kaitseala

kaitse-eesmärki mootorsaani sõit sellisel kujul nagu see on toimunud, ei kahjusta.

43. Vastustaja on ettekirjutuses märkinud, et P. Kõlari poolt 24. jaanuaril 2024 esitatud

arvamuste ja vastuväidete osas sh valduse osas, mis seonduvad haldusasjas tuvastamist

vajavate asjaoludega, on KeA võtnud seisukoha eelnevates menetlusdokumentides, k.a 18.

jaanuari 2024. a dokumendis ärakuulamine haldusmenetluses nr 2877. Vaidlustatud

ettekirjutus ei sisalda kaebajate tegevuse peatamise osas kaalutlusi selle kohta, millest oleks

nähtunud kaebajate huvidega arvestamist. Isegi juhul, kui erahuvid ei oleks kaalunud üles

avalikke huve, tulnuks neid vaidlustatud ettekirjutuses kajastada ja analüüsida. Seeläbi

saanuks kohus veenduda, et haldusorgan on jõudnud õiguspärase tulemuseni. Praegusel juhul

on ettekirjutuses ainult nenditud, et asjas esinev ülekaalukas avalik huvi ehk looduskaitseline

huvi kaalub üles kaebajate erahuvi seiklusturismi eesmärgil õigusvastaselt mootorsaanidega

lõbusõitude korraldamiseks. Põhjendusi, miks KeA nii leiab, esitatud ei ole. Kuna varasemalt

on P. Kõlar ligi 30 aasta jooksul oma turismialast majandustegevust ellu viinud, tulnuks

KeA-l seda enam põhjendada, miks enam nii edasi tegutseda ei saa. Kaebajate huvide osas

kaalutluste kajastamata jätmise tõttu on seega vaidlustatud ettekirjutus õigusvastane.

Kaebajate haldusmenetluses ärakuulamine ei asenda haldusaktis kaebajate huvide kaalumist.

44. KeA leidis vaidlusaluses 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuses, et mootorsaanidega sõitmist

korraldab kinnistute omanikeks ja valdajateks mitteolevatele isikutele P. Kõlar. KeA on

haldusmenetluses kinnitanud, et ei heida ette Uue-Kaga ja Vahe-Kellamäe kinnistutel

väljaspool teid mootorsaanidega sõitmist maaomanikele ega valdajatele (dtl 67). P. Kõlar on

nii haldus- kui kohtumenetluses olnud kindlal seisukohal, et kõigil tema poolt korraldatud

sõitudel on kõigile osalejatele antud sellekohane valdus, enamasti isegi kirjalikult, mis volitab

neid antud kinnistutel sihipäraselt liikuma ja tegutsema (vt ka dtl 412). Samuti on P. Kõlar

kinnitanud, et kaebajatel puuduvad valdust omavate isikute suhtes pretensioonid, seda enam,

et kogu tegevus neil kinnistutel toimubki P. Kõlari organiseerimisel ja korraldusel, ta viibib

3-24-171

alati ise kohal, koordineerib tegevusi ning veendub, et liikumised ei kahjustaks keskkonda

ning oleksid kooskõlas Otepää looduspargi kaitse-eeskirjaga.

45. AÕS § 34 lg 2 kohaselt loetakse valdust seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Seega isegi juhul, kui valdus on tõendamata, loetakse see seaduslikuks ja heauskseks, kuni

pole tõendatud vastupidist. Kohus nõustub kaebajatega, et kõigis antud asjaga seotud

vastustaja sellekohastes menetlustes puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et valdus oleks olnud

ebaseaduslik. AÕS § 36 järgi piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja

kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle. Kaebajad on

selgitanud, et valduse omandamise kokkulepe on sõlmitud maaomanike tahte kohaselt

sellekohase valdusvolituse vormis kirjalikul kujul ning seda pole keegi õigustatud isikutest

vaidlustanud.

46. Haldusmenetluses on KeA olnud seisukohal, et valduslepinguid KeA-le esitatud ei ole (dtl

72). Kohus nõustub kaebajatega, et valduse kokkuleppe vorm ei ole piiratud, s.t

valduskokkulepe on sõlmitav ka suusõnaliselt. Samuti on KeA leidnud, et kolmandatel

isikutel on mootorsaanidega sõitmiseks Otepää looduspargis väljaspool teid vajalik täita

mõlemad tingimused: nii kaitseala valitseja (KeA) nõusolek kui vastava kinnistuomaniku või

valdajate nõusolek. Vastuses kaebusele on KeA leidnud, et samuti on tuvastatav, et Uue-Kaga

ja Vahe-Kellamäe katastriüksustel sõitsid mootorsaanidega väljaspool teid peale kaebaja II

veel kuus isikut, keda ei saa lugeda nende kahe kinnisaja valdajateks ja nende kuue isiku

suhtes ei kohaldu kaitse-eeskirja 5 lg 2 p 2 (dtl 350).

47. Asja materjalidest nähtuvalt on KeA lõpetanud 26. novembril 2024 väärteoasja nr

940024000063, milles alustas menetlust 13. jaanuaril 2024 (dtl 550-551). Väärteoasjas on

heidetud kaebajatele ette, et Paap Kõlar (osaühingu PSYCHO juhatuse liige) korraldas 13.

jaanuaril 2024 ning 26. jaanuaril 2024 ja Paap Kõlar ja Y korraldasid 1. veebruaril 2024

Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga katastriüksustel maastikusõidukitega (mootorsaanid) sõitmist

väljaspool teid, milleks puudus kaitseala valitseja nõusolek. Väärteomenetluse lõpetamise

põhjenduseks oli, et väärteomenetluse käigus kogutud tõendite järgi on Paap Kõlaril ja Yil

Vahe-Kellamäe ja Uue-Kaga kinnistute üle faktiline kontroll. Seega määruses on KeA

tunnistanud Yi valdust. Kohus nõustub kaebajatega, et kuna Yile on Paap Kõlari poolt antud

nimetatud kinnistute üle täpselt samasugune kontroll nagu ka kõigile teistele osalejatele,

puuduvad õiguslikud põhjendused, miks sarnased valdaja õigused ei peaks kehtima ka teistes

analoogsetes asjades ning kõigi sarnaselt valduse saanud isikute suhtes, kelle tegevus on

kooskõlas maaomaniku või õiguspärase valdaja tahtega.

48. Kohtumenetluses on vastustaja oma viimases seisukohas 30. detsembril 2024 toonud

esmakordselt väite, et Uue-Kaga ja Vahe-Kellamäe kinnistute osas saanisafaritel osalejatele

valdusvolituse andmine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 alusel näiline tehing, mille

tegelik eesmärk on võimaldada keelatud tegevust ehk saanisafaritel mootorsõidukitega

sõitmist kaitsealal. Õiguslikult tuleks tehing käsitleda kehtetuna, kuna see ei vasta valduse

üleandmise tingimustele ja on suunatud seaduse rikkumisele. Seetõttu on ka valdusvolitusega

teostatavad saanisafarid õigusvastased.

49. Kohtumenetluses esitatud vastustaja täiendavad kaalutlused ei muuda vaidlustatud

ettekirjutust õiguspäraseks. Nimetatu võiks omada tähendust ettekirjutuse tühistamise kaebuse

rahuldamise kontekstis, kus kohtumenetluses esitatud täiendavate kaalutluste alusel jäetakse

haldusakt kas tühistamata või siiski tühistatakse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.

novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12; 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12;

3-24-171

28. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-46-14; 30. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-23-

16; 7. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2221). Praegusel juhul nõuavad kaebajad vaidlustatud

ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamist.

50. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et KeA 26. jaanuari 2024. a ettekirjutuse nr 2877 oli

õigusvastane.

III

osaühingu PSYCHO kaebus KeA vastu tekitatud kahju hüvitamiseks

51. Osaühing PSYCHO palub halduskohtul välja mõista KeA-lt kahju hüvitise kohtu õiglasel

äranägemisel haldusaktide kehtivusperioodil saamata jäänud tulu tõttu. Osaühing PSYCHO

leiab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Osaühing

PSYCHO on selgitanud, et tema põhitegevusalaks on EMTAK 2008 koodi 93199 järgi mujal

liigitamata sporditegevus ehk seiklusturism (dtl 193). Ainus talvine sissetulek on seotud

riskikoolituse ja sellele järgnevate mootorsaani sõitudega. Seega oli osaühingul PSYCHO

kavatsus ja võimalus tulu saada.

52. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele Avalik-õiguslikus suhtes

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise üldine nõudealus on sätestatud RVastS § 7 lg-tes 1

ja 2. RVastS § 7 esimese lõike kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei ole võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja

6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

53. RVastS § 7 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel saab nõuda üksnes otsese

varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 sätestab,

et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt

tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

Riigikohus selgitas 7. oktoobri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-11-15 p-s 12, et põhjusliku seose

sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses,

et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist

võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2003. a otsus asjas

nr 3-2-1-125-03, p 27). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja

rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges

põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja §

1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada

ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille

rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata

õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26. aprilli 2012.

a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8).

54. Vaidlust ei ole selles, et KeA on avaliku võimu kandjaks. Eelnevalt leidis kohus ka seda,

et KeA 13. jaanuari 2024. a ettekirjutus ja 26. jaanuari 2024. a ettekirjutus nr 2877 olid

õigusvastased. Kohtu hinnangul on KeA tegevuses vaidlusaluste ettekirjutuste andmisel

tuvastatav vähemalt hooletus (vt VÕS § 104 lg 2), mistõttu ei ole saamata jäänud tulu katteks

3-24-171

kahjuhüvitise väljamõistmine RVastS § 13 lg 2 alusel välistatud. Osaühing PSYCHO ei

saanud ettekirjutuste tõttu oma põhitegevusalaga tegeleda ja ainsat talvist sissetulekut teenida.

Kahju ei olnud võimalik vältida kehtivate ettekirjutuste ja sunniraha hoiatuse tõttu.

55. Vaidlust ei ole, et majandustegevus on Otepää looduspargi piiranguvööndis lubatud.

Osaühing PSYCHO on esitanud kohtule nimekirja äriühingutest, kes oleksid olnud tema

kliendid ja kelle tellimused olid kavandatud ettekirjutuse kehtivusajale (dtl 398). Selle

tõenduseks on ta esitanud huviliste päringud (dtl 409-411). Samuti on kohtule esitatud

osaühing PSYCHO 17. jaanuari 2024. a maksekorraldus, millest nähtub, et osaühing

PSYCHO on X tagastanud 2440 eurot selgitusega „Ettemaksu tagastus KKA korraldusel“ (dtl

28). Osaühing PSYHO 10. jaanuari 2024. a arve nr 100124 kohaselt plaanis osaühingul

PSYCHO X pakkuda seiklusüritust välitingimustes ning loodusmatka mootorsaanidel, mille

kogumaksumus oleks olnud 5200 eurot + käibemaks (dtl 29). X tuli tasuda osaühingule

PSYCHO ettemaks 2440 eurot. 16. jaanuari 2024. a maksekorralduselt nähtub, et X on

tasunud osaühingule PSYCHO 2440 eurot selgitusega „Arve nr. 100124 tasumine“ (dtl 30).

Osaühing PSYCHO märgib täiendavalt, et lisaks jäi tulu saamata hulgaliselt nii telefoni teel

tehtud kui eraisikute tellimustelt, mida polnud võimalik täita haldusaktide tõttu.

56. Samuti on osaühing PSYCHO esitanud tõendid müügikäibe olulise languse kohta

perioodil 13. jaanuar kuni 17. aprill 2024 (dtl 337-340). Nii nähtub asja materjalidest, et kui

2021. a pangakonto väljavõtte võrreldava perioodi krediitkäive oli 45 847,75 eurot, 2022. a 37

205,19 eurot, 2023. a 36 974,80 eurot, siis 2024. a oli see 10 014 eurot. Vastustaja on

seisukohal, et AS Swedbank nn panga väljavõtetega ei ole võimalik käesolevas asjas tõendada

saamata jäänud tulu suurust. Osaühing PSYCHO ei ole esitanud andmeid ega tõendeid selle

kohta, kas temal on olnud või tema on 2024. a avanud pangakontosid mõnes teises

krediidiasutuses, kas laekumised on toimunud ainult pangakonto(de)le või on tehingud

toimunud ka sularahas. Pangakontode väljavõtetest ei nähtu, kellelt ja milliste teenuste või

kauba eest on raha kontole laekunud. Pangakontode väljavõtetest ei nähtu osaühing PSYCHO

deebetkäive ehk kui palju on tasutud hankijatele soetatud kauba ja teenuste eest. Kohus

nõustub, et osaühing PSYCHO pangakonto väljavõtted tõendavad müügikäibe mitmekordset

langust. Ka nõustub kohus osaühing PSYCHO järeldusega, et vastustaja poolt välja antud

haldusaktide ning käibe langus on otseses põhjuslikus seoses. Usutav on osaühing PSYCHO

väide, et kui vastustaja ei oleks haldusakte välja andnud, oleks osaühing PSYCHO saanud

teenida vähemalt tavapärast tulu nagu aastatel 2021 kuni 2023.

57. Vastustaja on seisukohal, et müügitulu ei ole samastatav saamata jäänud tuluga, sest

müügitulust tuleb maha arvata ka kõik vastavad kulud. Vaadeldes äriregistrist avalikult

kättesaadavaid osaühing PSYCHO majandusaastate 2021-2023 aruannetes sisalduvaid

kasumiaruandeid, siis näiteks 2021 oli terve majandusaasta kasumiks 23 365 eurot, 2022 oli

terve majandusaasta kasumiks 16 534 eurot ja 2023 oli terve majandusaasta kasumiks 23 413

eurot. Samuti on vastustaja seisukohal, et tulenevalt Riigikohtu lahenditest tuleb saamata

jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks kahjustatud isiku võimalikust sissetulekust maha

arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Vastustaja aga ei ole samas välja

toonud, millised on need osaühing PSYCHO vajalikud kulutused, mis kuuluksid osaühingu

PSYCHO võimalikust sissetulekust maha arvamisele sissetuleku saamiseks.

58. Võib nõustuda kaebajate märkusega, et vastustaja vastuväide, et tõendamata on saanisafari

huviliste tegelik huvi ning huvi tõendavad tõendid võivad olla mitteusaldusväärsed, pole

millegagi tõendatud. See on kantud vastustaja esindaja subjektiivsest arvamusest, mida ei

3-24-171

toeta ükski objektiivne tõend. Vastupidi, kaebajate esitatud tõendid näitavad, et potentsiaalsed

kliendid olid osaühingul PSYCHO olemas.

59. Vastavalt HKMS § 5 lg 1 p-le 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest

vastav hüvitis välja mõista, kui sellekohased eeldused on täidetud. Kohtu hinnangul tuleb

osaühingule PSYCHO põhjustatud kahju hüvitada rahas. Osaühing PSYCHO on jätnud

hüvitise suuruse kaebuses märkimata ja taotlenud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (HKMS

§ 38 lg 2 teine lause). Kohus hindab kahju eest väljamõistetava hüvitise suurust

kaalutlusõiguse alusel.

60. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku

võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. RVastS § 13 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et hüvitise

suuruse määramisel arvestatakse: kahju tekkimise ettenägematust; objektiivseid takistusi

kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskust; eraõiguses sätestatud piiranguid seoses

kannatanu osaga kahju tekitamisel; muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies

ulatuses oleks ebaõiglane. Saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud

isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. KeA ei ole tõendanud, et ta ei olnud kahju

tekitamises süüdi.

61. Eelnevalt toodud põhjendustest lähtuvalt ja HKMS § 61 lg 5 alusel rahuldab kohus

kaebuse. Kohus nendib, et täpse varalise nõude suurust ei õnnestu kohtul kindlaks teha,

seetõttu peab kohus oma siseveendumuse kohaselt mõistlikuks mõista KeA-lt osaühingule

PSYCHO põhjustatud varalise kahju eest kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise 10 000 eurot.

Kohtu hinnangul on osaühingu PSYCHO käibe langus KeA õigusvastase tegevuse tõttu

tuvastatav nii saanisafarite päringute kui ka võrdlevalt pangaväljavõtete kaudu. Samas tuleb

arvestada ka sellega, et kui osaühing oleks saanud ettevõtlusega tegeleda, siis oleks teenuse

osutamisega kaasnenud kulutused nagu viitab vastustaja ja nagu on näha majandusaasta

aruannetest. Mõistlikule isikule on mõistetav ka see, et kuivõrd mootorsaani sõitudeks on vaja

lund, siis lume sulades on mootorsaani sõitude periood möödunud. Nagu nähtub

Keskkonnaagentuuri andmetest, oli 2024. a märtsikuus sademeid vähe, kuid nende valik suur

– sadas lund, lörtsi, vihma ja lumekruupe. Märtsi esimesel 13 päeval sadas siin-seal vaid paar

piiska, seejärel läksid ilmad sajusemaks.2 Lund jätkus kuu keskpaigani vaid Jõhvis ja Kagu-

Eestis Tuulemäel, mujal lund ei olnud. 18. märtsil sai Mandri-Eestis enamikes kohtades taas

maa valgeks, kuid seda vaid paariks päevaks. 26. märtsil sadas paiguti veel lund, kuid seegi ei

püsinud maas pikalt. 2024. a aprilli esimesel poolel oli ülekaalus aastate keskmisest soojem

ilm.3 Aprilli esimesel ja teisel dekaadil esinenud lumesadudest kattus maapind siin-seal

õhukese lumevaibaga. Tihedam lumesadu liikus üle Eesti 23. aprilli ööl ja 23. aprilli

hommikul kattis mitmel pool maapinda kohev lumevaip. Lumikatte paksuseks mõõdeti 23.

aprilli hommikul 1–14 cm. Seega ei olnud 2024. a märtsi ja aprilli ilmaolud ülemäära

soosivad mootorsaani sõitudeks.

62. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna rahuldada.

IV

Menetluskulud

2 Kättesaadav: https://www.ilmateenistus.ee/2024/04/martsi-jagus-nii-paikest-kui-aikest/

3 Kättesaadav: https://www.ilmateenistus.ee/2024/05/aprilli-jagus-nii-soojust-kui-ka-lund/

3-24-171

63. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmise

kohustus KeA-l. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).

64. Kaebajad paluvad Tartu Halduskohtul vastustajalt osaühingu PSYCHO kasuks välja

mõista menetluskulud kokku 11 053,75 eurot.

65. Asja materjalidest nähtuvalt on osaühing PSYCHO kandnud riigilõivukulu summas 410

eurot (dtl 13, 48, 341). Lisaks on osaühing PSYCHO kandnud kohtukuluna HKMS § 102 p 2

järgi dokumentaalse tõendi (asjatundja J. Liira arvamus) hankimise kulu käibemaksuta

summas 125 eurot (dtl 441-442). Dokumentaalse tõendi hankimise kulu on kohtu hinnangul

põhjendatud. Riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt summas 20 eurot tuleb aga jätta

vastustajalt välja mõistmata, kuna kohus jättis 24. jaanuari 2024. a määrusega kaebajate

esialgse õiguskaitse taotluse osas, milles kaebajad soovisid KeA 13. jaanuari 2024. a

korralduse kehtivuse peatamist, rahuldamata (dtl 90). Samuti jättis kohus kaebajate esialgse

õiguskaitse taotluse osas, milles kaebajad soovisid KeA kohustamist hoiduda Vahe-Kellamäe

ning Uue-Kaga kinnistutel kaebajate majandustegevuse takistamisest, läbi vaatamata. Tartu

Ringkonnakohus jättis 3. aprilli 2024. a määrusega kaebajate määruskaebuse esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata ja läbi vaatamata jätmise peale rahuldamata ja halduskohtu

määruse vastavas osas muutmata (dtl 172). Seega on põhjendatud mõista vastustajalt välja

menetluskulud riigilõivu osas summas 390 eurot.

66. Osaühingul PSYCHO on tekkinud menetluskulude kandmise kohustus arvetest nr M-78

(dtl 444), M-109 (dtl 554) ja M-02 (dtl 561) tulenevalt. Arve aruannetes (dtl 443, 553) on

detailselt välja toodud haldusasjaga nr 3-24-171 seoses teostatud tööd. Kaebajad märgivad, et

kuivõrd kaebajate nõuete maht on mõnevõrra erinev (kaebaja I nõuab lisaks kahju

hüvitamist), tähendas see kahe volitaja puhul kokkuvõttes õigusabi suuremat mahtu kui ühe

volitaja puhul. Kaebaja II huvides ja nimel osutatud õigusabi eest on tasumiskohustus

kaebajal I (HKMS § 109 lg 5). Kaebaja I kulude kohustus on seotud üksnes haldusasjas nr 3-

24-171 osutatud õigusabiga. Kaebaja I on käibemaksukohustuslane, mistõttu ei moodusta

kuluhüvitist käibemaks.

67. HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks

määramisel ei ole asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis

konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute

dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide

mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh

menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks

põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See

tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte

arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust

arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2023. a otsus

nr 3-23-2038, p 29; 15. septembri 2021. a otsus nr 3-18-1711, p 41). Neid põhimõtteid arvesse

võttes tuleb kohtu hinnangul kaebajate poolt nõutud menetluskulu osaliselt vähendada. Kohus

nõustub kaebajatega, et lepingulise esindaja töötunni tasu (165 eurot käibemaksuta) vastab

turusituatsioonile. Samas leiab kohus, et õigusabiteenuse mahtu kokku 63,75 tundi on

võimalik pidada põhjendatuks mahus 55 tundi. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt osaühing

3-24-171

PSYCHO kasuks välja menetluskulud 9590 eurot (390+125+9075). Ülejäänud osas jäävad

menetluskulud poolte endi kanda.

68. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus

avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas

tuleb Yi ja X nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)