3-24-2626/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuaril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-2626

Haldusasi

Xi kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks lahendama

kaebaja väljasõidu taotlust

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata vastustaja taotlus tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

2. Rahuldada Xi kaebus.

3. Kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja 19. juunil 2024 esitatud lühiajalise

väljasõidu taotlus.

4. Teha kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisneb Xi lühiajalise väljasõidu

taotluse suulises rahuldamata jätmises põhjendusel, et kinnise vangla kinnipeetavatel ei

ole võimalik VangS § 32 tähenduses lühiajalisele väljasõidule saada, õigusvastasus.

5. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Menetluskulu tuleb

kanda Yi arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxxx.

6. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja Yi nimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 21. veebruaril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3).

3-24-2626

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav X (edaspidi kaebaja) esitas 19. juunil 2024 Tallinna

Vanglale taotluse (registreeritud 20. juunil 2024 nr 5-8/24/12429-1) lühiajalisele väljasõidule

saamiseks. Tallinna Vangla ei ole sellele kirjalikult vastanud. Kaebaja esitas 11. augustil 2024

Tallinna Vanglale vaide (registreeritud 23. augustil 2024), milles taotles ettekirjutuse tegemist

taotluse lahendamisega viivitamise ja tegevusetuse lõpetamiseks ja taotluse osalist

rahuldamist. Tallinna Vangla ei ole vaiet sisuliselt läbi vaadanud ega tagastanud.

2. Tallinna Halduskohus registreeris 18. septembril 2024 kaebaja kaebuse, milles ta palus

kohtul kohustada Tallinna Vanglat menetlema kaebaja 19. juunil 2024 esitatud väljasõidu

taotlust ning 11. augustil 2024 esitatud vaiet. Lisaks palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks

inspektor-kontaktisiku suulise otsuse, et kinnisest vanglast ei või saada luba lühiajaliseks

väljasõiduks vangistusseaduse (VangS) § 32 mõistes.

3. Kohus võttis 23. septembril 2024 kaebuse menetlusse nõuetes tuvastada Tallinna

Vangla tegevuse õigusvastasus ning kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja

väljasõidu taotlust.

4. Kohus määras 5. detsembril 2024 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

5. Kaebaja esitas 17. detsembril 2024 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastus-

tajalt (riigilõiv 20 eurot).

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse, mis seisneb

kaebaja lühiajalise väljasõidu taotluse suulises rahuldamata jätmises põhjendusel, et kinnise

vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32 tähenduses lühiajalisele väljasõidule saada.

Samuti palub kaebaja kohustada Tallinna Vanglat lahendama kaebaja väljasõidu taotlust.

6.1.

Põhjendus, mille kohaselt kedagi ei lasta kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule,

on kaalutlusveaga. Sisuliselt ei ole kaalumist toimunudki, kui vangla väidab, et kedagi ei lasta

kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule.

6.2.

Vastustaja ei ole lahendanud kaebaja väljasõidu taotlust ega vaiet menetlusnorme

järgides.

6.3.

Kaebaja on oma karistusest ära kandnud vähemalt poole, kaebaja kannab karistust

esimese astme kuriteo eest teist korda. Samuti on kaebajal täidetud justiitsministri 30.

2(7)

3-24-2626

novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) §-s 82 toodud

individuaalse täitmiskava järgimise tingimus, kaebaja käitumine vanglas on eeskujulik.

Riskide hindamise tulemusena toetas vangla ka kaebaja ennetähtaegset vabastamist.

6.4.

Kaebaja ema põeb rasket progresseeruvat haigust ning kaebaja ei tea, mis seisus võib

ema olla mõne kuu pärast. Vangla peab soodustama peresidemete säilitamist. VangS § 32 lg 5

lubab vanglal anda loa väljasõiduks lähedase pereliikme parandamatult raske haiguse korral.

Kaebaja emal esineb raske ja ette ennustamatu vähivorm ning võrdlus külmetushaigusega ei

ole kohane. Samuti kohatu on väita, et kuna kaebaja taotles esialgu väljasõitu loomaaeda, siis

saab järeldada, et ema tervis on väga heas seisus, kuna ta suudaks terve päeva loomaaias

veeta. Ka loomaaias on võimalik vajadusel puhata ja ei pea seal ilmtingimata terve päev

kõndima.

6.5.

Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, et ära hoida edasised

samasisulised vaidlused selle üle, kas VangS § 32 lubab ka kinnise vangla kinnipeetavatel

taotleda lühiajalist väljasõitu. Tõlgendusega, et kinnise vangla kinnipeetavad VangS § 32

alusel lühiajalisele väljasõidule ei saa, rikub vangla jätkuvalt kaebaja õigusi.

6.6.

Kuigi kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu võimaldamist,

on tal õigus õiglasele ja seaduslikule menetlusele, milles vangla järgib menetlusnorme. Asja-

kohane ei ole põhjendus, et kui kaebaja lubatakse lühiajalisele väljasõidule, siis hakkavad ka

teised kinnipeetavad seda tahtma. Inspektor-kontaktisik Eha Müürisepp väitis kaebajale, et

loomaaeda ei lubata kindlasti, kuid koju võib kaebaja saada. Hiljem hakkas inspektor-

kontaktisik aga kindlalt väitma, et kedagi ei lubata kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule

ning VangS § 32 on vaid avavangla jaoks.

6.7.

Tallinna Halduskohus on 9. augusti 2024. a otsuses asjas nr 3-23-2298 kinnitanud, et

ka kinnisest vanglast võib saada lühiajalisele väljasõidule.

6.8.

Tallinna Vangla 25. oktoobri 2024. a vastus teabenõudele nr 5-18/24/17527-2

kinnitab, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 1. septembrini 2024 pole ükski kinnipeetav

käinud Tallinna Vangla kinnisest vanglast lühiajalisel väljasõidul. Nimetatud ajavahemik

hõlmab ligikaudu 11 aastat. Tegemist on asjaoluga, mis kinnitab vaid seda, et vangla ongi

seisukohal, et kedagi ei lubata kinnisest vanglast lühiajalisele väljasõidule, kuigi seadus seda

lubab.

6.9.

Küüniline on vastustaja väide, et kaebaja oleks võinud veel lühiajalise väljasõidu

taotlusi teha olukorras, kus pole kaebaja esmast taotlust veel lahendatud nii, nagu seadus seda

sätestab.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Kohus on kaebuse tuvastamisnõude osas ebaõigesti menetlusse võtnud ning vastustaja

vaidleb selle osas vastu. Kohustamisnõude osas võtab vangla kaebuse õigeks. Vastustaja

palub jätta kaebaja tuvastamiskaebuse läbi vaatamata ja läbivaatamise korral rahuldamata

ning kohustamiskaebuse rahuldada.

7.1.

Kaebaja väide, et inspektor-kontaktisik on taotluse lahendanud ja otsuse suuliselt

teinud, ei ole tõene. Kui inspektor-kontaktisik teinuks otsuse ära n-ö suulise haldusaktiga ja

keeldunuks taotlust rahuldamast põhjendusega, et VangS § 32 rakendatakse üksnes avavangla

kinnipeetavatele ja kinnisest vanglast ei või saada luba lühiajaliseks väljasõiduks, siis jääb

3(7)

3-24-2626

arusaamatuks, miks inspektor-kontaktisik võimaldas kaebajal väljasõidu soovitavat aega

muuta ja miks kaebaja andis inspektor-kontaktisikule väidetavalt otsuse tegemiseks pidevalt

aega juurde. Need toimingud viitavad, et taotluse menetlemine ei olnud lõppenud ega sisulist

otsust polnud tehtud.

7.2.

Kui inspektor-kontaktisik väljendanuks ennast kaebajale, et vangla rakendab VangS

§-s 32 sätestatut üksnes avavangla kinnipeetavatele, siis jääb arusaamatuks, miks pidanuks

inspektor-kontaktisik kaebajale väitma, et loomaaeda teda kindlasti ei lubata, lubatakse vaid

koju. Kui vanglal oleks seisukoht, et VangS § 32 kinnise vangla kinnipeetavale ei laiene, siis

ei omaks tähtsust, mis tegevused ja kohad kinnipeetav väljasõidu taotlusesse märgib.

7.3.

Vastustaja möönab, et on kaebaja taotluse menetlemisega põhjendamatult viivitanud,

kuid otsust ei ole tehtud ega suulist haldusakti välja antud. Et vastustaja ei ole taotluse osas

otsust teinud, viitab ka kaebaja kohustamiskaebuse taotlus. Kui vangla on väidetavalt taotlust

menetlenud ja suuliselt keeldunud, siis oleks asjakohane taotleda, et vangla taotluse uuesti

läbi vaataks.

7.4.

Väljasõidu taotlemisel VangS § 32 lg 5 alusel võib olukorra kiireloomulisuse tõttu olla

võimatu kasutada tõhusamaid õiguskaitsevahendeid, kuid kaebaja taotluse põhjendusi

arvestades ei olnud tegemist taotlusega VangS § 32 lg 5 mõistes. Kaebaja soovib väljasõitu

eeskätt peresidemete säilitamise eesmärgil ja selleks, et valmistada ette eluruume võimalikuks

vabanemiseks, ning põhjendab taotlust mh ema haigestumisega. Kaebaja ise kinnitab

taotluses, et ema tervislik seisund ei ole siiski väga halb ja ta töötab erapedagoogina,

vanglasse kokkusaamisele tulla ei saa üksnes seetõttu, et ei leia sobivat aega. Taotlusest

nähtuvalt suudaks ema terve päev teiste pereliikmetega ka loomaaias veeta, seega ei saanud

ema tervislik seisund olla selline, mille puhul saaks rääkida erakorralisest olukorrast ja kiirest

otsustamisvajadusest VangS § 32 lg 5 mõistes. VangS § 32 lõikes 5 sätestatud parandamatult

rasket haigust tuleb mõista selliselt, et pereliikmel tervenemise lootus puudub ja tema eluaeg

teatakse olevat kindlalt piiritletud. Üksnes asjaolust, et lähedasel on diagnoositud tõsine

haigus, ei ole tegu veel alati veel VangS § 32 lõikes 5 kirjeldatud olukorraga.

7.5.

Kaebaja esitas vaide ja tal oli võimalik esitada ka taotlus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks, mida ta vastustajale teadaolevalt ei esitanud. Seega olid kaebajal tõhusamate

õiguskaitsevahendite kasutamiseks võimalused olemas. Kaebajal oli ja on jätkuvalt võimalus

esitada vanglale uus taotlus väljasõiduks loa saamiseks või välja viimiseks, kui kaebajal

esinevad olulised perekondlikud põhjused.

7.6.

Vastustaja kinnitab, et ei ole kaebaja 19. juuni 2024 esitatud taotlust lahendanud.

Kaebaja nõue, et vastustaja tema taotlust menetleks, on põhjendatud ja vastustaja võtab selles

osas kaebuse õigeks.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

9. HKMS § 159 lg-s 1 on sätestatud, et kui vastustaja võtab kohtuistungil või

kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Kuivõrd

vastustaja võttis 25. oktoobri 2024. a vastuses kaebuse kohustamisnõude osas õigeks

ning leidis, et kaebaja nõue, et vastustaja tema väljasõidu taotluse lahendaks, on

põhjendatud, rahuldab kohus selle osas kaebuse. Kohus selgitab, et arvestades, et

kaebaja taotletud väljasõidu kuupäevad on praeguseks möödunud, tuleb tõhusa

4(7)

3-24-2626

õiguskaitse vajadust arvestades vastustajal anda kaebajale võimalus ja tähtaeg taotluse

muutmiseks, lisades sellele uued kuupäevad.

10. Seega on pooltel vaidlus selle üle, kas vastustaja inspektor-kontaktisik tegi

õigusvastaselt suulise otsuse, millega keeldus kaebajat lubamast lühiajalisele

väljasõidule põhjusel, et kinnise vangla kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32

mõistes lühiajalisele väljasõidule saada.

11. Vastustaja taotleb jätta kaebus tuvastamisnõude osas läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2

p 1 alusel põhjusel, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav preventiivse huvi puudumise tõttu.

Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid (HKMS § 45 lg 2). HKMS § 44 lg-st 1 järeldub, et tuvastamiskaebuse esitamine

peab olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Seega on üldjuhul tuvastamiskaebuse esitamise

võimalused piiratud, kuid selle esitamine võib olla põhjendatud erilise preventiivse või

rehabiliteeriva huvi olemasolu korral (Riigikohtu 14. veebruari 2023. a otsused nr

3-19-2164/40, p 17 ja nr 3-22-721/16, p 10 jj). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse

esitamise eelduseks on, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub

rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase

järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu 25. oktoobri

2017. a määrus nr 3-17-749/24, p 11 ja 14. oktoobri 2020. a määrus nr 3-19-882/22, p 23.1).

Kohus selgitas 23. septembri 2024. a määruses, et lähtudes analoogse olukorra kohta Tallinna

Ringkonnakohtu poolt antud juhistest (Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2024. a määrus

nr 3-23-2298/9) ning kaebaja poolt kaebuses esitatud asjaoludest (sh kaebaja ema haigestu-

mine) ei ole välistatud, et kaebajal tuleb tulevikus esitada uuesti taotlus lühiajaliseks välja-

sõiduks. Kuna eelduslikult ei ole kinnipeetaval perekonnaliikme haigestumise korral võimalik

esitada väljasõidu taotlust pikka aega ette, on võimaliku keeldumise vaidlustamine vaide- või

kohtumenetluses tavapärase järelkontrolli raames raskendatud või lausa võimatu, sest vaidlus-

tamise ajaks võib olla erakorraline sündmus juba möödunud (hullemal juhul kinnipeetava

perekonnaliige surnud). Seetõttu puudub kaebajal tõhusam õiguskaitsevahend, millega

edaspidi sellises olukorras oma õigusi kaitsta.

VSkE § 82 lg 2 kohaselt vormistatakse väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahulda-

mata jätmise otsus käskkirjana ja otsus peab olema põhjendatud. Kaebaja 19. juunil 2024

esitatud lühiajalise väljasõidu taotlust ei olnud vastustaja kaebuse lahendamise hetkeks (18.

septembril 2024) VSkE § 82 lg 2 kohaselt kirjalikult lahendanud, samuti ei olnud vastustaja

lahendanud 11. augustil 2024 esitatud vaiet. Siiski ei pidanud kaebaja eeldama, et tema

taotluse menetlemine alles jätkub ning lõplikku otsust väljasõidu taotluse kohta tehtud ei ole.

Kaebaja märkis väljasõidu soovitavaks ajaks 28. juuni 2024, 8.–9. juuli 2024 ja 15.–16. juuli

2024 (digitoimiku lehekülg (dtl) 9). Kuivõrd kõnealusteks kuupäevadeks ei olnud vastustaja

vastust kaebaja taotlusele kirjalikult vormistanud, võis kaebaja põhjendatult eeldada, et

vastustaja on lühiajalise väljasõidu võimaldamisest suuliselt keeldunud. Olenemata sellest,

kas kaebaja taotles 19. juunil 2024 lühiajalist väljasõitu VangS § 32 lg 2 või lg 5 alusel, ei ole

välistatud, et kaebajal võib oma ema terviseseisundi tõttu tekkida edaspidi vajadus lühiajalise

väljasõidu taotlemiseks. Kohtu hinnangul ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kaebaja ema

terviseseisund ei ole selline, mis ei võiks järsult halveneda ning seega vajada kiiret

reageerimist. Kokkuvõttes jääb kohus oma seisukoha juurde, et praegusel juhul on täidetud

tuvastamiskaebuse eelduseks olev preventiivse huvi kriteerium ja tuvastamiskaebuse läbi

vaatamata jätmine kaebeõiguse puudumise tõttu ei olnud põhjendatud. Eelnevast tulenevalt

hindab kohus järgnevalt tuvastamiskaebuse põhjendatust.

5(7)

3-24-2626

12. VangS § 32 lg-s 2 on sätestatud, et kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust

esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vanglateenistuse

ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui

kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast.

VangS § 32 lg 5 kohaselt võib abikaasa, registreeritud elukaaslase, isa, ema, vanaisa,

vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe parandamatult raske haiguse

või surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral vanglateenistuse ametnik

sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest anda kinnipeetavale loa kuni

seitsmepäevaseks väljasõiduks. Erakorralise perekondliku sündmuse puhul võimaldatud

lühiajalist väljasõitu ei arvestata sama paragrahvi lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud väljasõitude

hulka.

Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise korra kinnitab valdkonna eest vastutav minister

(VangS § 32 lg 8). Nimetatud kord on kinnitatud VSkE-ga.

Väljasõidutaotluse rahuldamine otsustatakse taotluse saamisest alates ühe kuu jooksul (VSkE

§ 80 lg 2). Erakorralise perekondliku sündmuse puhul toimuva väljasõidu taotluse

rahuldamine otsustatakse taotluse saamisest alates kolme tööpäeva jooksul (VSkE § 80 lg 3).

Väljasõidule lubamise või väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsus vormistatakse

käskkirjana ja otsus peab olema põhjendatud (VSkE § 82 lg 2).

13. Kaebaja märkis 19. juunil 2024 vastustajale esitatud lühiajalise väljasõidu taotluses

(dtl 11), et soovib tugevdada oma sidet lapsega. Samuti viitas kaebaja, et soovib veeta aega

emaga, kellel on diagnoositud raske haigus, mis tol hetkel ei olnud küll kõige kardetavamas

seisus, kuid samas ei ole haiguse iseloomust tulenevalt võimalik ennustada, kuidas haigus

võib edasi progresseeruda. Lisaks märkis kaebaja väljasõidu eesmärgina eluaseme ja muude

perekondlike asjade korraldamise vabanemise järgseks perioodiks.

Kaebaja väidab kaebuses, et esitas lühiajalise väljasõidu taotluse VangS § 32 lõigete 2 ja 5

tähenduses. Kohtu hinnangul on võimalik kaebaja taotlusest välja lugeda VangS § 32 lg 5

kohaldamise soovi, kuigi kaebaja kõnealusele sättele otsesõnu ei viita – kaebaja osutab ema

raskele haigusele ja selle kulgemise prognoosimatusele. Seega võis kaebaja esitada lühiajalise

väljasõidu taotluse nii VangS § 32 lõike 2 kui ka lõike 5 alusel. VangS § 32 lg 5 on erinorm,

mis lubab arvestamata jätta VangS § lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangud. Kohtu hinnangul ei

ole välistatud, et üks lühiajaline väljasõit võib täita mitut eesmärki. Sõltumata, kas kaebaja

esitas väljasõidu taotluse VangS § 32 lõike 2 või lõike 5 alusel, ei teinud vangla VSkE § 80

lõigetes 2 ja 3 sätestatud menetlustähtaja jooksul kirjalikku põhjendatud otsust kaebaja

taotluse kohta. Kohtule nähtub kaebusest ning ka vastustaja seisukohtadest, et inspektor-

kontaktisik on kaebajaga pärast taotluse esitamist lühiajalise väljasõidu taotluse teemal

vestelnud ning mh jaganud soovitusi taotluse muutmiseks. Samas ei vormistanud vangla

VSkE §-s 80 ette nähtud menetlustähtaja jooksul kirjalikku põhjendatud otsust taotluse kohta

ega määranud kaebajale ka tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, nagu näeb ette

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 2. Seejuures on HMS § 15 lg-s 1 ette nähtud

haldusorgani kohustus taotlus vastu võtta sõltumata selle puudustest. Vaidlus puudub selles,

et faktiliselt kaebajale ka lühiajalist väljasõitu taotluses soovitud ajal ega muul kuupäeval ei

võimaldatud. Seega keeldus vangla sisuliselt kaebajat lühiajalisele väljasõidule lubamast nii

VangS § 32 lõike 2 kui ka lõike 5 alusel.

14. Kuigi väljasõidu lubamine on vangla kaalutlusotsus ja kaebajal puudub subjektiivne

õigus väljasõitu nõuda, on kaebajal siiski õigus sellele, et otsustamine toimuks õiguspärases

6(7)

3-24-2626

menetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2024. a määrus nr 3-23-2298/9, p 15).

Vastustaja ei vormistanud väljasõidutaotluse rahuldamata jätmise otsust VSkE-s sätestatud

menetlustähtaegade jooksul käskkirjana, mistõttu on vastustaja rikkunud menetlusnormi.

VSkE § 82 lg 2 kohaselt peab väljasõidu taotluse rahuldamata jätmine olema kirjalikult

põhjendatud. Kuivõrd vastustaja kirjalikke põhjendusi menetlustähtaegu järgides ei esitanud,

rikkus vastustaja ka haldusakti põhjendamiskohustust. Kohtul puudub võimalus tuvastada,

millistel kaalutlustel ei pidanud vangla võimalikuks VSkE § 80 lg 2 või lg 3 sätestatud tähtaja

jooksul rahuldada kaebaja väljasõidu taotlust, samas suuliselt soovitades kaebajal oma

taotluses muudatusi teha. Olukorras, kus kaebaja taotlus oli põhjendatud, saanuks vastustaja

taotluse rahuldada. Juhul kui vangla ei pidanud võimalikuks, et kaebaja lühiajalise väljasõidu

raames loomaaeda külastab, siis oleks seda saanud vastavas käskkirjas kajastada ning

lahendada kaebaja taotlus selles osas ja tingimustel, mida vastustaja võimalikuks peab.

15. Vastustaja esitas kohtule kaebaja taotlusel 4. novembril 2024 tõendi (dtl 56), millest

nähtub, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2014 kuni 1. septembrini 2024 ei ole Tallinna Vangla

kinnisest vanglast lühiajalisel väljasõidul käinud ükski kinnipeetav. Kõnealune tõend toetab

kaebaja väidet, et vangla rakendab kinnise vangla kinnipeetavate lühiajalise väljasõidu

taotluste osas praktikat, mille kohaselt VangS §-s 32 toodud väljasõidu võimalust neile ei

kohaldata. Kohus peab selles olukorras usutavaks, et inspektor-kontaktisik võis kaebajale

suuliselt selgitada, et kinnisest vanglast ei lasta kedagi lühiajalisele väljasõidule – selline

selgitus vastanuks tegelikule praktikale. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et VangS § 32 lg-d

2 ja 5 ei kitsenda lühiajaliste väljasõitude võimaldamist üksnes avavangla kinnipeetavatele,

vaid nimetatud alustel võivad sätetes viidatud tingimuste esinemise korral taotluse esitada ja

väljasõiduks loa saada ka kinnise vangla kinnipeetavad.

16. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus, mis seisneb kaebaja

lühiajalise väljasõidu taotluse suulises rahuldamata jätmises põhjendusel, et kinnise vangla

kinnipeetavatel ei ole võimalik VangS § 32 tähenduses lühiajalisele väljasõidule saada, on

õigusvastane.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja taotles menetluskulude

(riigilõiv 20 eurot) väljamõistmist vastustajalt. Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele

ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (HKMS § 109 lg 5). Kohus mõistab seetõttu

vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 20 eurot. Kaebaja on palunud, et vastustaja

kannaks riigilõivu tema ema, Yi arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx.

18. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada kaebaja ja tema ema nimed

tähemärkidega.

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)