3-24-3084/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

22.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3084

Haldusasi

Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus Keskkonnaameti

ja Keskkonnaagentuuri tegevusele vääriselupaikade

registrist kustutamisel

Menetlusosalised

Kaebaja – Päästame Eesti Metsad MTÜ, esindaja

vandeadvokaat Margus Reiland

Vastustajad – Keskkonnaamet, esindaja M.D ;

Keskkonnaagentuur, esindaja N.P

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.12.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Päästame Eesti Metsad MTÜ määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2024 määruse resolutsiooni punktid 2 ja 4

haldusasjas nr 3-24-3084. Saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Päästame Eesti Metsad MTÜ (kaebaja) esitas 02.09.2024 Keskkonnaagentuurile

pöördumise, milles palus edastada nende vääriselupaikade kaardikiht, mis on kunagi arvel

olnud, aga tänaseks kustutatud.

2. Keskkonnaagentuur edastas 10.09.2024 kaebajale kaardikihi arhiveeritud

vääriselupaikadest.

3. Kaebaja pöördus 10.09.2024 Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri poole, paludes

selgitada, millisel õiguslikul alusel on üldse võimalik vääriselupaiku kustutada, ning kuidas

peab see olema vormistatud ja avalikustatud.

3-24-3084

4. Keskkonnaamet selgitas 16.09.2024 kirjas, et keskkonnaministri 04.01.2007 määruse nr 2

„Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga

kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused“ (määrus nr

2) ja selle seletuskirja järgi on ametil vääriselupaikade üle otsustamisel (sh raie,

likvideerimine) kaalutlusõigus. Kui amet jõuab järeldusele, et vääriselupaik tuleb arhiveerida,

teeb ta Keskkonnaagentuurile kirjaliku ettepaneku. Kirjavahetus, mis puudutab avalik-

õiguslikele juriidilistele isikutele kuuluvates metsades olevaid vääriselupaiku, on avalik ja

kättesaadav Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis.

5. Kaebaja esitas 16.09.2024 Keskkonnaametile pöördumise seoses kustutatud

vääriselupaigaga nr VEP211630. Kaebaja soovis teada, kas Keskkonnaamet võtab

vääriselupaiga uuesti arvele ning leidis, et elupaika polnud alust arvelt maha võtta. Kaebaja

leidis, et Keskkonnaamet peaks algatama samale alale antud liivakaevandamise loa muutmise

menetluse.

6. Keskkonnaamet selgitas 23.09.2024 kirjas nr 2-6/24/303-4, et otsustas elupaiga nr

VEP211630 arhiveerida 02.07.2024 kirjaga nr 13-1/24/14134 ega pea põhjendatuks

vääriselupaika uuesti registreerida ega alustada kaevandamisloa muutmise menetlust.

7. Kaebaja esitas Keskkonnaametile ja Keskkonnaagentuurile 09.10.2024 vaide, milles palus

tunnistada kehtetuks otsus kustutada Eesti looduse infosüsteemist (EELIS) elupaik nr

VEP211630 ja osaliselt kustutada elupaik nr VEP207727. Kaebaja palus kaasata end nende

vääriselupaikade kustutamise menetlusse puudutatud isikuna. Metsaseadus (MS) ega määrus

nr 2 ei näe ette võimalust vääriselupaik arhiveerida olukorras, kus ala vastab määruses ja

„Metsa vääriselupaikade inventeerimise metoodikas“ nimetatud tunnustele. Õiguslikku alust

vääriselupaigaks kvalifitseeruvat ala kustutada pole sätestatud, mistõttu poleks vääriselupaiku

tohtinud arhiveerida. Määrusest nr 2 ei tulene Keskkonnaametile kaalutlusõigust.

Keskkonnaametil pole õigust kustutada vääriselupaika majanduslikel või muudel sarnastel

kaalutlustel.

8. Keskkonnaamet tagastas 11.10.2024 otsusega nr 1-7/24/78-3 vaide haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 79 lg 1 p-i 1 alusel. Keskkonnaamet leidis, et ameti 19.01.2024 kiri nr 13-

1/24/1163 „Vääriselupaik Vangu liivakarjääri mäe tööstusmaal (katastritunnus

71201:001:0449, registriosa nr 17750550)“ ja 02.07.2024 kiri nr 13-1/24/14134

„Vääriselupaik Lakenõmme II liivakarjääri mäetööstusmaal (katastritunnus 44101:001:0711)“

ei ole haldusaktid HMS § 51 tähenduses ega toimingud HMS § 106 tähenduses. Seega ei saa

nende kirjade peale vaiet esitada.

9. Keskkonnaagentuur vastas vaidele 23.10.2024 kirjaga nr 8-16/24/1956-2, milles leidis, et

sisulised otsused vääriselupaikade kohta teeb Keskkonnaamet. Keskkonnaagentuur teeb

Keskkonnaameti otsuse alusel muudatuskande. Vaidlustada on võimalik Keskkonnaameti

otsust.

10. Päästame Eesti Metsad MTÜ esitas 11.11.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus tühistada Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri otsused arhiveerida/kustutada

elupaigad nr VEP211630 ja VEP207727 (osaliselt) ning vaide tagastamise otsused. Kaebaja

palus tuvastada Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri tegevuse õigusvastasus

vääriselupaikade kustutamisel.

Kaebaja sai elupaikade nr VEP211630 ja VEP207727 kustutamisest teada pärast seda, kui

Keskkonnaagentuur edastas talle 10.09.2024 info vääriselupaikade arhiveerimise kohta. Seega

oli kaebaja 09.10.2024 vaie tähtaegne. Keskkonnaamet tegi otsuse vaide tagastamise kohta

11.10.2024. Keskkonnaagentuuri e-kiri vaide tagastamise kohta edastati kaebajale

2(10)

3-24-3084

23.10.2024. Seega on tühistamiskaebus vaideotsuste peale tähtaegne. Igal juhul on kaebus

tähtaegne tuvastamisnõude osas.

Elupaiga kustutamise otsus on haldusakt (HMS § 51 lg 1), mille menetlusse tuleb kaasata

kõik puudutatud isikud (HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 40). Otsuseid VEP211630 kustutamise ja

VEP207727 osalise kustutamise kohta ei tehtud haldusaktidega. Menetlusse ei kaasatud kõiki

puudutatud isikuid (HMS § 40 lg 1). Vääriselupaigad kustutati Keskkonnaameti poolt

Keskkonnaagentuurile saadetud kirjade alusel. Kummagi elupaiga puhul pole teada, millal

agentuur tegi lõpliku otsuse need kustutada. Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult

põhjendatud (HMS § 56 lg 1). Seda pole tehtud, EELIS-e kandel pole vaidlustamisviidet

(HMS § 57 lg 1). Puudutatud isikud saavad vääriselupaiga kustutamisest teada juhuslikult, kui

üldse. Vääriselupaiga nr VEP211630 kustutamist pole õigesti kaalutud. VEP207727

kustutamise kohta 19.01.2024 tehtud Keskkonnaameti ettepanekut avalikest registritest ei

nähtu.

11. Tallinna Halduskohus võttis 18.11.2024 määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada

Keskkonnaameti otsused kustutada registrist VEP211630 tervikuna ja VEP207727 osaliselt

ning tuvastada, et Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur tagastasid kaebaja vaide

õigusvastaselt. Vastustajatel tuli esitada seisukoht kaebuse tähtaegsuse osas.

12. Keskkonnaagentuur

oli 29.11.2024 ja 10.12.2024

vastustes

seisukohal, et

vääriselupaikade arhiveerimise otsuste vaidluses on õigeks vastustajaks Keskkonnaamet.

Otsuse määratleda ala vääriselupaigana teeb Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur üksnes

kannab elupaiga infosüsteemi või kustutab selle sealt. Keskkonnaamet edastas 19.01.2024

Keskkonnaagentuurile kirja, millega palus kustutada registrist elupaiga nr VEP207727

katastriüksusele 71201:001:0049 ulatuva 1,08 ha suuruse osa, ja 02.07.2024 kirja, milles

palus arhiveerida elupaiga nr VEP211630. Keskkonnaagentuur tegi samal päeval vastavad

muudatused ja Keskkonnaportaalis olid muudatused nähtavad järgmisel päeval.

Vääriselupaikadega on avalikkusel võimalik tutvuda Keskkonnaportaali kaudu. Kui

vääriselupaik EELIS-es arhiveeritakse, siis Keskkonnaportaali eraldi selle kohta märget ei

teki. Samuti ei toimu maaomanike teavitamist, kuna maaomanikuks on reeglina riik. EELIS-e

kandel ei ole õiguslikku tähendust. Registrikandel on õiguslik tähendus üksnes juhul, kui

seadus nii sätestab (avaliku teabe seaduse (AvTS) § 436 lg 4). Keskkonnaministri 08.06.2022

määruse nr 26 „Eesti looduse infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“

(määrus nr 26) § 2 kohaselt on andmekogu eesmärk koguda ja avalikustada teavet

keskkonnaga seotud ruumiobjektide kohta. Seadusega ei ole sätestatud, et vääriselupaiga

andmete sisestamine või arhiveerimine EELIS-esse annab neile õigusliku tähenduse. Õigused

ja kohustused (sh kitsendused) tekivad haldusaktist, mis on andmete EELIS-esse sisestamise

aluseks. Keskkonnaameti 19.01.2024 ja 02.07.2024 kirjad ja Keskkonnaagentuuri vastused on

avalikult kättesaadavad dokumendiregistris. Vaide esitas kaebaja 09.10.2024, seega vastavalt

üheksa ja kolm kuud hiljem. Vaided ei olnud tähtaegsed. Seega pole ka kaebus tähtaegne

(HKMS § 47 lg 2). Kaebajal on sõlmitud 03.05.2024 EELIS-e kasutamise leping. Kasutajatel

on võimalik ka Keskkonnaportaali sisse logida ja taotleda juurdepääsu andmetele, mis ei ole

avalikud (sh arhiveeritud andmed).

13. Keskkonnaamet oli 02.12.2024 vastuses seisukohal, et kaebus ei ole tähtaegne. Oluline

on mitte Keskkonnaagentuuri poolt kande tegemine, vaid see, millal kaebaja otsustest teada

sai või pidi saama (HMS § 75 koosmõjus HKMS § 47 lg-ga 2). Keskkonnaameti 19.01.2024

ja 02.07.2024 kirjad olid kõigile, sh kaebajale, kättesaadavad Keskkonnaameti

dokumendiregistrist. Hoolsalt tegutsev keskkonnaorganisatsioon võiks riigis praegu kasutusel

olevaid info jagamise meetodeid arvestades jõuda kohtusse keskmiselt kolme kuu jooksul

haldusakti andmisest arvates (vrd Riigikohtu 09.12.2022 määrus nr 3-22-348, p 15). Kaebaja

3(10)

3-24-3084

esitas vaide enam kui kolm kuud ja kaebuse enam kui neli kuud pärast Keskkonnaameti

kirjade avalikult kättesaadavaks tegemist. Isegi kui Keskkonnaamet tagastas vaided ekslikul

õiguslikul alusel, oli tagastamine õiguspärane. Kaebus ei ole tähtaegne. Keskkonnaamet ei tee

vääriselupaiga määratlemisel otsust, mis muudaks asja avalik-õiguslikku seisundit. Seega ei

olnud Keskkonnaameti 19.01.2024 ja 02.07.2024 kirjad haldusaktid HMS § 51 lg 2

tähenduses.

14. Kaebaja oli 02.12.2024 vastuses seisukohal, et vaie ja tühistamiskaebus on tähtaegsed.

EELIS on geoinfosüsteem loodusandmete kogumiseks, haldamiseks ja kasutamiseks. EELIS

ei ole loodud otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt

teavet, sh vääriselupaikade ja nende staatuse muutumise (sh kustutamise) kohta. Info EELIS-

es sisalduvate andmete kohta on avalikkusele kättesaadav Keskkonnaportaalis. Konkreetse

vääriselupaiga leiab Keskkonnaportaalist juhul, kui teada selle registreerimisnumbrit.

Portaalist ei nähtu aga andmeid kustutatud vääriselupaikade kohta. Vääriselupaiga

kustutamisel kaob see portaalist. Keskkonnaportaalis ei ole võimalik tutvuda huvipakkuvate

asukohtadega ja vaadata sealt kustutatud vääriselupaiku, nende kustutamise aega või

õiguslikku alust. VEP211630 ja VEP207727 kustutamise otsuseid ei tehtud kaebajale eraldi

teatavaks. Avalikkusel ei ole võimalik kustutamise otsuseid avalikult veebilehelt ise avastada.

Seetõttu ei saa eeldada, et kaebaja oleks VEP211630 ja VEP207727 arhiveerimisega olnud

kursis kohe pärast vastavat kannet.

Vääriselupaiga kustutamisest on võimalik teada saada ainult juhul, kui keegi teab, et

konkreetne vääriselupaik on eksisteerinud, ning tal tekib kahtlus, et see võib olla kustutatud.

Keskkonnaportaali järgi on vääriselupaiku 17 000. Keskkonnaorganisatsioon ei jõua pidevalt

kontrollida kõigi nende säilimist ja staatust. Kaebajal ei ole hoolsuskohustust monitoorida

midagi, mida seadusandja ei võimalda.

Juurdepääs vääriselupaiku puudutavale infole on raskendatud. VEP207727 kustutamise otsus

on avalikus dokumendihaldusregistris juurdepääsupiiranguga. Seetõttu tuleb enne haldusakti

sisuga tutvumist teha läbi ka teabenõude menetlus. Vääriselupaikade kustutamise teave pole

tõhusalt avalikustatud (vt KeÜS § 26 lg 2).

Kaebaja ei ole ebamõistlikult viivitanud. Kaebaja asus infot otsima kohe, kui sai teada

vääriselupaikade kustutamise võimalusest. Alates vaidlustatud otsustest teada saamisest on

kaebaja järginud kõiki vaide- ja kohtumenetluse tähtaegu.

Kui kohus leiab, et tühistamiskaebuse tähtaeg on möödas, palub kaebaja tähtaja ennistada.

Vääriselupaikade kustutamine ei toimu avalikult ning ligi 17 000 elupaiga staatuse järjepidev

kontrollimine on peaaegu võimatu. Riik ei ole täitnud ülesannet teha keskkonnateave avalikult

kättesaadavaks. Avalikkusel pole vääriselupaikade kustutamist puudutavat teavet võimalik

saada piisavalt kiiresti. Kaebajal polnud võimalik kiiremini reageerida.

Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri selgitustest nähtub, et vastustajad ei ole ise varem

vääriselupaikade kustutamist haldusaktiks pidanud. Selge pole olnud ka see, milline

haldusorgan vastutab. Kuna ei Keskkonnaamet ega Keskkonnaagentuur pole vääriselupaikade

kustutamise otsuseid vaidlustatavaks pidanud, ei ole nad loonud avalikkusele võimalust olla

vääriselupaikade staatusega kursis ja kustutamise otsustega kohe tutvuda.

15. Tallinna Halduskohus võttis 11.12.2024 määrusega asja toimikusse „Metsa

vääriselupaikade inventeerimise metoodika“ (2016) (resolutsiooni p 1), lõpetas menetluse

nõude osas tühistada otsus arhiveerida osaliselt vääriselupaik VEP207727 (resolutsiooni p 2)

ning tagastas kaebuse nõude osas tunnistada õigusvastaseks vääriselupaiga VEP207727

osaline arhiveerimine (resolutsiooni p 3) ja nõude osas tunnistada õigusvastaseks

4(10)

3-24-3084

Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri otsused jätta läbi vaatamata kaebaja vaided

VEP207727 osalise arhiveerimise peale (resolutsiooni p 4).

Otsus määratleda konkreetne ala vääriselupaigana, samuti otsus see EELIS-est kustutada ja

alale kohalduv kaitserežiim lõpetada, on haldusakt. Otsustega muudetakse ala avalik-

õiguslikku seisundit (vt HMS § 51 lg 2). Vääriselupaiga kustutamise üle peetavas vaidluses

on asjakohane ja praktiline lahendus pidada vastustajaks Keskkonnaametit (vt HKMS § 17 lg

1).

Metsa kui elukeskkonna kaitseks loodud keskkonnaorganisatsioonidele tuleb tagada

juurdepääs vääriselupaikade kohta tehtavatele otsustele. Kuna sellised otsused võivad rikkuda

nende organisatsioonide õigusi või kahjustada nende põhjendatud huve, peab neile olema

tagatud ka tõhus kaebeõigus (KeÜS § 30).

Kaebaja on pöördunud kohtusse 30 päeva jooksul pärast tema vaide tagastamist. Oluline on

aga ka see, kas kaebaja esitas vaided tähtaegselt, st kas ta pidas kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast (vt HKMS § 47 lg 2). Vaie tuleb esitada 30 päeva jooksul

arvates päevast, mil isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama

(HMS § 75).

Teave vääriselupaikade kohta avaldatakse Keskkonnaportaali kaudu, kuhu jõuavad andmed

EELIS-est. Keskkonnaagentuur selgitas, et VEP207727 (osalise) ja VEP211630 arhiveerimise

kohta tehti EELIS-es muudatused vastavalt 19.01.2024 ja 07.08.2024. Keskkonnaportaalis

said muudatused nähtavaks järgmisest päevast. Keskkonnaameti 19.01.2024 ja 02.07.2024

kirjad olid Keskkonnaagentuurile registreeritud ameti dokumendihaldussüsteemis. Kaebaja on

õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et 19.01.2024 a kirjale on mingil põhjusel määratud

juurdepääsupiirang „asutusesiseseks kasutamiseks“ (dtl 74).

Seadus ei sätesta kohustust teha vääriselupaikade arhiveerimise otsuseid teatavaks kõigile

kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Tegu pole isikutega, kellele tuleks need

otsused kätte toimetada. Kättetoimetamiskohustuse puudumine ei tähenda siiski, et

kaebetähtaega saaks hakata arvestama vääriselupaikade arhiveerimisest, mis tähendab neid

puudutava info kadumist EELIS-st ja seejärel Keskkonnaportaalist (registreeritud kasutajatel

on siiski juurdepääs ka arhiveeritud infole, vt Keskkonnaagentuuri selgitused, dtl 76).

Kaebajal on õigus, et kõigi vääriselupaikade kohta Keskkonnaportaalis avaldatud teabe pidev

tõhus monitoorimine reaalajas pole võimalik. Kui keskkonnaorganisatsioon soovib saada

teavet vääriselupaikade kustutamise kohta, on tõhusaimaks viisiks esitada selle kohta

Keskkonnaagentuurile teabenõue. Teabenõudele tuleb vastata viivitamatult, kuid hiljemalt

viie tööpäeva jooksul (AvTS § 18 lg 1). Kahtlemata oleks keskkonnainfo tõhusama

kättesaadavuse huvides (vt KeÜS § 27 lg 2) see, kui huvitatud isikud, sh

keskkonnaorganisatsioonid, saaksid tellida endale teavitusi neid huvitavatel konkreetsetel

aladel tehtavate muudatuskannete kohta EELIS-es. Praegu ei ole kaebajat siiski huvitanud

mitte konkreetne ala, vaid haldusorganite üldine praktika vääriselupaikade kustutamisel.

Sellest on võimalik saada ülevaade regulaarsete, näiteks kord kuus tehtavate teabenõuete abil.

Keskkonnaagentuurile tehtava teabenõude alusel saab keskkonnaorganisatsioon otsida

Keskkonnaameti dokumendiregistrist Keskkonnaameti pöördumise Keskkonnaagentuuri

poole, mille põhjal arhiveerimistoiming on tehtud. Ka on võimalik pöörduda uue

teabenõudega Keskkonnaameti poole ja küsida konkreetsete vääriselupaiga arhiveerimise

põhjuseid. Seejärel saab keskkonnaorganisatsioon kaaluda võimalust esitada vaie või kaebus

halduskohtule. On selge, et eelkirjeldatud viisil toimides ei pruugi ka hoolas

keskkonnaorganisatsioon jõuda vaiet või kaebust esitada 30 päeva jooksul ajast, mil teave

vääriselupaiga arhiveerimise kohta Keskkonnaportaalis avaldatakse. Lähtuda tuleb

5(10)

3-24-3084

põhimõttest, mille järgi on kaebus tähtaegne, kui isik ei ole pärast talle teatavaks tegemata

haldusaktist teada saamist vaide või tühistamiskaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud

(vrd Riigikohtu 09.12.2022 määrus nr 3-22-348, p-d 11 ja 12).

VEP207727 osalise arhiveerimise otsuse tühistamise vaide esitas kaebaja hilinenult. Miski ei

takistanud kaebajal esitada teabenõuet varem. Kaebaja ei saa eeldada, et kui ta tuleb mõtte

peale kontrollida haldusorganite tegevust VEP-de kustutamisel, saab ta kehtetuks

tunnistamise või tühistamise nõudega ligi VEP-de kustutamise otsustele kuitahes kaugele

minevikku. See läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega.

Kaebetähtaja ennistamise taotlus pole põhjendatud. Kaebajal ei olnud takistust esitada

vajalikke teabenõudeid ja vaiet selle vääriselupaiga kohta oluliselt varem. Kuigi

vääriselupaiga arhiveerimist puudutavale Keskkonnaameti 19.01.2024 kirjale oli määratud

juurdepääsupiirang, saanuks kaebaja küsida otsuse põhjendusi Keskkonnaametilt. Vaide

esitamise tähtaeg on seega mööda lastud mõjuva põhjuseta (HMS § 34 lg 1). Kohus jätab

tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetab VEP207727 osalise arhiveerimise otsuse

tühistamise nõude menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg

2).

Keskkonnaagentuuri selgituste järgi tehti elupaiga nr VEP211630 arhiveerimist puudutavad

muudatused Keskkonnaportaalis nähtavaks 08.08.2024. Kaebaja esitas teabenõude

vääriselupaikade arhiveerimise kohta 10.09.2024. Põhjendused arhiveerimise kohta tegi

Keskkonnaamet kaebajale teatavaks 23.09.2024 kirjaga. Kaebaja esitas Keskkonnaametile

vaide 09.10.2024. Selle vaide esitamisel ei viivitanud kaebaja põhjendamatult. Seega oli ka

kohtule esitatud kaebus tähtaegne.

Alternatiivsena esitatud elupaiga nr VEP207727 tuvastamisnõude esitamiseks ei ole kaebajal

kaebeõigust. Kaebajal oli tühistamisnõude näol olemas tõhusam õiguskaitsevahend, mille ta

jättis õigel ajal kasutamata (vt HKMS § 45 lg 2). Nõue tuvastada VEP207727 osalise

arhiveerimise õigusvastasus tuleb kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada (HKMS §

121 lg 2 p 1).

Põhinõude äralangemise tõttu ei ole VEP207727 puhul ka kaebaja vaiete tagastamist

puudutavad õigusvastasuse tuvastamise nõuded kaebaja õiguste kaitseks vajalikud (vt HKMS

§ 38 lg 4 ja § 44 lg 1). Kuna kaebaja esitas vaided selle vääriselupaiga puhul hilinenult, ei ole

nõuetel ka eduväljavaateid. Kohus tagastab kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu ka need

nõuded.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

16. Päästame Eesti Metsad MTÜ palub 23.12.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 11.12.2024 määruse resolutsiooni p 2 või alternatiivselt resolutsiooni p-d 3 ja 4.

Kaebaja ei olnud enne 2024. a septembrit teadlik ega saanudki olla teadlik, et vääriselupaiga

VEP207727 osalise kustutamise otsus eksisteerib – puudus põhjus sellise kahtluse tekkeks.

Kui ala on võetud kaitse alla ja kehtestatud kaitsekorraldust järgitakse (nt raiekeeld avalik-

õiguslikus metsas), ei ole alust eeldada, et vääriselupaiga tunnused kaovad või vääriselupaiga

kustutamiseks oleks põhjust. Seega ei pidanud kaebaja olema teadlik haldusakti olemasolust.

Väärispelupaigad on võrreldavad kaitsealadega, mille puhul puudub põhjus kustutamisotsust

n-ö oodata. Niipea kui kaebajal tekkis kahtlus, et vääriselupaikasid võidakse registrist

kustutada, reageeris ta kohe. Kaebaja ei viivitanud haldusakti välja nõudmisega, mistõttu ei

ole kaebetähtaega ületatud.

6(10)

3-24-3084

Keskkonnainfo kättesaadavuse peab tagama riik ning seda kohustust ei ole võimalik jätta

keskkonnaorganisatsioonide kanda. Halduskohtu seisukoht, et miski ei takistanud kaebajal

esitada teabenõuet varem ja seeläbi vääriselupaiga nr VEP207727 kustutamisest varem teada

saada, on vastuolus HMS §-ga 62 ja KeÜS § 26 lg-ga 2. Lisaks on halduskohtu poolt antud

suunis keskkonnaorganisatsioone liialt koormav. Halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks

pidanud vääriselupaikade osas teabenõudeid esitama, lähtub ekslikust eeldusest, et kaebaja oli

teadlik vääriselupaikade kustutamisest. Olenemata kaebaja teadlikkusest kustutamise

võimaluse osas, sätestab KeÜS § 26 lg 2, et haldusorganil on kohustus keskkonnateave

avalikustada ning sellisel viisil tagada avalikkuse tõhus teavitus. Vääriselupaikade

kustutamine on oluline keskkonnateave. Vääriselupaikade kohta käiv teave (sh

kustutamisotsused) peaks olema avalikkusele kättesaadav Keskkonnaportaalis, ilma et

keskkonnaorganisatsioonid peaks seda ise regulaarselt taotlema. Keskkonnaportaalis on

kajastatud kõik vääriselupaigana registreeritud alad ning teades vääriselupaiga

registreerimisnumbrit, on need hõlpsasti leitavad. Keskkonnaportaalis puudub aga info

kustutatud vääriselupaikade kohta (mis on sama oluline avalik teave). Seega ei ole

vääriselupaikade kustutamine avalikustatud. Perioodiliste teabenõuete esitamine tähendab, et

lisaks avalikult kättesaadavatele andmetele peab keskkonnaorganisatsioon ise küsima juurde

andmeid, mis peaksid olema kättesaadavad, aga tegelikult ei ole. Selline kohustus on

õigusvastane ning üleliia koormav.

17. Keskkonnaamet palub 09.01.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Keskkonnaamet jääb halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Keskkonnaameti avalikus

dokumendiregistris oli alates 19.01.2024 olemas info Keskkonnaameti poolt

Keskkonnaagentuurile saadetud kirjast, mis käsitles vääriselupaika nr VEP207727, ning alates

sellest kuupäevast oli kaebajal võimalus vaidlusalune kiri teabenõudega Keskkonnaametilt

saada ja selle sisuga tutvuda. Puudub alus kahelda, et kaebaja on Keskkonnaameti avaliku

dokumendiregistri sage kasutaja. Keskkonnaamet on teinud keskkonnainfo kättesaadavaks

avalikus dokumendiregistris, mis on Keskkonnaameti veebilehe osa ning millele kaebajal

nagu ka kõigil teistel soovijatel, on juurdepääs. See, et kaebaja hakkas asja vastu huvi tundma

2024. a septembris, ei tähenda, et tal varem selleks võimalust ei olnud. Keskkonnaameti

veebilehte, mille osaks on avalik dokumendiregister, tuleb pidada keskkonnateabe

avalikustamiseks asjakohaseks viisiks, mis tagab avalikkuse tõhusa kaitse ning seda ei saa

pidada valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni jaoks liialt koormavaks. Lisaks on

keskkonnaorganisatsioonil võimalus parema informeerituse tagamiseks kasutada erinevaid

töökorralduslikke meetmeid, sh esitada teatud regulaarsusega teabenõudeid.

18. Keskkonnaagentuur palub 09.01.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Arvestades, et Keskkonnaameti otsused tehti 19.01.2024 ja 02.07.2024 ning vastavad kirjad ja

ka Keskkonnaagentuuri vastused on avalikult kättesaadavad dokumendiregistris, kuid vaie

esitati alles 09.10.2024, ei olnud kaebaja vaie esitatud tähtaegselt. Sellest tulenevalt ei ole ka

kaebus kohtule tähtaegne.

Kaebajal on sõlmitud 03.05.2024 leping EELIS-e kasutamiseks (Keskkonnaagentuuri

10.12.2024 vastuse lisa 1), mis annab talle sisselogimisel infosüsteemile juurdepääsu ja

kaebaja ei pea piirduma ainult Keskkonnaportaalis avaldatud teabega. EELIS-e

juhendmaterjali kohaselt on võimalik leida arhiveeritud kandeid. Kui kellelgi tekib EELIS-e

kasutamisega probleeme, siis saab pöörduda Keskkonnaagentuuri spetsialistide poole. Samuti

on YouTube’is üleval juhendvideod, mille link saadetakse isikutele, kellega sõlmitakse

EELIS-e kasutamise leping.

7(10)

3-24-3084

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et otsus, millega kustutatakse konkreetne

vääriselupaik EELIS-est ja seega lõpetatakse vääriselupaigale kohalduv kaitserežiim, on

haldusakt. HKMS § 46 lg 1 järgi hakkab tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg kulgema

haldusakti teatavaks tegemisest.

20. Vaidlusalust elupaiga nr VP207727 osalist arhiveerimist puudutavat Keskkonnaameti

19.01.2024 kirja ei ole kaebajale teatavaks tehtud. Seadus ei sätesta kohustust teha

vääriselupaikade arhiveerimise otsuseid teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele

keskkonnaorganisatsioonidele. Seega tuleb kaebuse tähtaegsust kontrollides lähtuda HKMS §

46 lg-st 7, mille järgi on kaebus tähtaegne, kui isik ei ole pärast talle teatavaks tegemata

haldusaktist teada saamist tühistamiskaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud.

21. Kuna kaebaja läbis enne halduskohtu poole pöördumist vaidemenetluse, tuleb

kaebetähtaja arvestamisel kohaldada HKMS § 47 lg-t 2, mille kohaselt tuleb juhul, kui isik

pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, kaebus esitada 30 päeva

jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Kuigi

HKMS § 47 lg 1 käsitleb kohustuslikku kohtueelset menetlust, on sama paragrahvi teine lõige

kohaldatav nii kohustusliku kohtueelse menetluse kui ka vabatahtliku vaidemenetluse korral

(vrd nt Riigikohtu 17.02.2016 määrus nr 3-3-1-80-15, p 17 ja 16.06.2021 määrus nr 3-20-999,

p 17).

22. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et kaebaja pöördus kohtusse 30 päeva jooksul pärast vaiete

tagastamisest teadasaamist. Vaieldakse selle üle, kas kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast, sh esitas vaide tähtaegselt.

23. Vaie haldusakti või toimingu peale tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta

teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või

oleks pidanud teada saama (HMS § 75).

24. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave

haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal haldusaktile igakülgse hinnangu

anda, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (nt Riigikohtu 17.02.2016

määrus nr 3-3-1-80-15, p 11). Kui isikule pole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul

viisil selgunud, et antud on teda puudutav haldusakt, peab ta mõistliku aja jooksul astuma

kohaseid samme selleks, et akt talle teatavaks tehtaks (nt Riigikohtu 21.12.2000 määrus nr 3-

3-1-52-00, p 2; 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-25-09, p 11). Teatavaks tegemata haldusakti

puhul tuleb eristada kõigepealt aega, mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist selle

väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks, ning pärast haldusakti saamist ja sellega

tutvumist peab isik haldusakti vaidlustama tavapärase 30-päevase tähtaja jooksul (Riigikohtu

09.05.2007 määrus nr 3-3-1-23-07, p 10, 28.01.2008 määrus nr 3-3-1-82-07, p 15,

18.04.2013 määrus nr 3-3-1-3-13, p 16). Kaebetähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on

haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud ja seejärel 30 päeva jooksul kaebuse esitanud

(HKMS § 46 lg 7; Riigikohtu 31.03.2015 määrus nr 3-3-1-91-14, p 10; 16.06.2021 määrus nr

3-20-999, p 19).

Sarnaselt tuleb kohaldada ka HMS §-i 75, mis seab vaide esitamiseks tähtaja 30 päeva alatest

päevast, mil isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai (Riigikohtu 16.06.2021 määrus nr 3-20-

999, p 19).

8(10)

3-24-3084

25. Seega tuleb määruskaebuse lahendamisel hinnata, kas olukorras, kus haldusakti kaebajale

teatavaks ei tehtud, astus kaebaja pärast haldusaktist muul viisil teada saamist mõistliku aja

jooksul samme sellega tutvumiseks ja vaidlustamiseks.

26. Keskkonnaamet ja Keskkonnaagentuur on seisukohal, et kuna vaidlusalune

Keskkonnaameti 19.01.2024 kiri nr 13-1/24/1163, milles paluti arhiveerida elupaiga nr

VEP207727 katastriüksusele 71201:001:0049 ulatuva 1,08 ha suurune osa, tehti

Keskkonnaportaalis nähtavaks 20.01.2024 ning kiri oli avalikult kättesaadav Keskkonnaameti

dokumendiregistris, ei ole 09.10.2024 esitatud vaie tähtaegne. Halduskohus leidis, et

VEP207727 osalise arhiveerimise otsuse tühistamise vaie on esitatud hilinenult, sest kuigi

kaebetähtaega ei saa hakata arvestama vääriselupaiga arhiveerimisest, ei takistanud miski

kaebajal esitada teabenõuet selle väljanõudmiseks varem.

27. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebetähtaega ei saa hakata arvestama

VEP207727 (osalisest) arhiveerimisest. Kaebaja hoolsuskohustus ei ulatu selleni, et temalt

saaks nõuda kõigi arhiveerimise otsustega kursis olekut kohe pärast nende

Keskkonnaportaalis nähtavaks tegemist. Kõigi vääriselupaikade reaalajas Keskkonnaportaalis

jälgimine ei ole võimalik. Ringkonnakohus ei jaga aga halduskohtu seisukohta, et kaebaja

viivitas vaide esitamisega ebamõistlikult. Seejuures ei ole halduskohus selgitanud, millal

oleks kaebaja kohtu hinnangul pidanud VEP207727 osalise arhiveerimise otsusest teada

saama.

28. Kahtlust ei ole, et keskkonnaorganisatsiooni võimalus saada teavet talle huvi pakkuvate

haldusaktide kohta peab olema tõhus. Keskkonnaorganisatsiooni õigus vaidlustada tema

põhikirjas märgitud keskkonnakaitseliste eesmärkidega seonduvaid haldusakte tuleneb KeÜS

§ 30 lg-st 2. KeÜS § 26 lg 2 kohaselt peab olema keskkonnateave avalikustatud internetis või

muul asjakohasel viisil, mis tagab avalikkuse tõhusa teavituse. HKMS § 46 lg 7 alusel

kaebuse tähtaegsuse hindamisel omab määravat tähtsust see, kas kaebaja pärast haldusaktist

teadasaamist viivitas ebamõistlikult haldusakti väljanõudmisega ja esitas kaebuse 30 päeva

jooksul selle teadasaamisest arvates.

29. Teave vääriselupaikade kohta avaldatakse Keskkonnaportaali kaudu, kuhu jõuavad

andmed EELIS-st. Keskkonnaagentuur on selgitanud, et VEP207727 (osalise) arhiveerimise

kohta tehti EELIS-s muudatus 19.01.2024 ning Keskkonnaportaalis oli muudatus nähtav

järgmisest päevast (s.o 20.01.2024). Vaidlust ei ole, et Keskkonnaameti 19.01.2024 kiri

VEP207727 osalise arhiveerimise kohta on registreeritud Keskkonnaameti

dokumendihaldussüsteemis, kus kirjale oli seatud juurdepääsupiirang „asutusesiseseks

kasutamiseks“ (dtl 74).

30. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et sai elupaiga nr VEP207727 arhiveerimist puudutavast

Keskkonnaameti 19.01.2024 kirjast teada pärast seda, kui Keskkonnaagentuur edastas

kaebajale 10.09.2024 kirjaga (dtl 14) info vääriselupaikade arhiveerimise kohta (arhiveeritud

elupaiku kajastava kaardimaterjali). Ringkonnakohtul puudub alus kaebaja selgituste kahtluse

alla seadmiseks. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus kaebaja 02.09.2024

Keskkonnaagentuuri poole, paludes saata kaardikiht vääriselupaikadest, mis on kunagi arvel

olnud, aga nüüdseks kustutatud (dtl 12). Keskkonnaagentuur edastas arhiveeritud elupaiku

kajastava kaardikihi kaebajale 10.09.2024 kirjaga (dtl 14). Vaie VEP207727 arhiveerimise

otsuse kehtetuks tunnistamiseks esitati 09.10.2024, seega HMS §-s 75 sätestatud 30-päevast

tähtaega järgides. Tähtaja saaks lugeda ületatuks juhul, kui isik saab teada, et olemas võib olla

teda puudutav haldusakt, ent viivitab ebamõistlikult selle hankimisega ja vaidlustamisega.

Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebaja oleks haldusaktist varem teada saanud. Kaebaja

on usutavalt selgitanud, et varasema teabenõude esitamine oleks olnud võimalik juhul, kui

9(10)

3-24-3084

kaebajal oleks tekkinud kahtlus, et mingi seni eksisteerinud vääriselupaik on kustutatud

olukorras, kus määrus nr 2 vääriselupaikade kustutamise võimalust ette ei näe.

Keskkonnaportaali andmetel on Eestis registreeritud ligikaudu 17 000 vääriselupaika ning

nende staatuse pidevaks jälgimiseks ei ole keskkonnaorganisatsioonil hoolsuskohustust.

Vastustajad ega halduskohus ei ole põhjendanud, mille alusel oleks pidanud kaebajal tekkima

kahtlus, et vääriselupaik on kustutatud, varem. Kuna kaebaja on kinnitanud, et sai

Keskkonnaameti 19.01.2024 kirjast teadlikuks 10.09.2024 ja vaie esitati 09.10.2024 ning

puuduvad tõendid, et kaebaja oleks haldusaktist varem teada saanud, on kaebus tähtaegne.

Seega ei olnud menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel põhjendatud. Sellest

tulenevalt ei olnud alust ka vaiete tagastamist puudutava õigusvastasuse tuvastamise nõude

kaebeõiguse ilmselge puudumise alusel tagastamisel. Kuna tühistamisnõude menetlemisel

puudub vajadus alternatiivse tuvastamisnõude esitamiseks, jääb halduskohtu määruse

resolutsiooni p 3 muutmata.

31. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu

11.12.2024 määruse resolutsiooni p-d 2 ja 4 ning saadab asja menetluse jätkamiseks

halduskohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)