3-22-2256/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2256

Haldusasi

Alfa-Omega

Communications

OÜ

kaebus

Integratsiooni Sihtasutuse vastu kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Alfa-Omega Communications OÜ, esindaja

vandeadvokaat Andres Vinkel

Vastustaja – Integratsiooni Sihtasutus, esindaja

vandeadvokaat Keidi Kõiv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Alfa-Omega Communications OÜ ja Integratsiooni

Sihtasutuse apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Alfa-Omega Communications OÜ ja Integratsiooni Sihtasutuse

apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsuse

haldusasjas nr 3-22-2256 resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt halduskohtu

otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2025, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-22-2256

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Integratsiooni Sihtasutus avaldas 02.08.2019 riigihangete registris hanketeate, millega

algatas sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega hanke „Eesti keele aktiivset kasutamist toetavad

spordi- ja kultuuritegevused Ida-Virumaa lastega peredele“ (viitenumber 212150).

2. Pakkumuste esitamise tähtpäevaks laekusid pakkumused Õppekeskus OÜ-lt, MTÜ-lt

Reinar Halliku Korvpallikool, Osaühingult (OÜ) Alfa-Omega Communications, Sihtasutuselt

Vaba Lava ning OÜ-lt WOW Events, mis kõik tunnistati vastavaks, kvalifitseeriti ja kedagi ei

kõrvaldatud hankemenetlusest.

3. Integratsiooni Sihtasutus tunnistas 25.09.2019 otsusega edukaks MTÜ Reinar Halliku

Korvpallikool pakkumuse kui majanduslikult soodsaima.

4. Rahandusministeerium alustas 14.10.2019 kirjaga nr 12.2-1/6151-3 juhtumipõhise

järelevalvemenetluse, et kontrollida kõnealuse riigihankemenetluse korraldamise

õiguspärasust.

5. Integratsiooni Sihtasutuse 25.10.2019 käskkirjaga nr 5.2/63 tunnistati hankemenetlus

hankes viitenumbriga 212150 kehtetuks riigihangete seaduse (RHS) § 73 lg 3 p 6 alusel.

6. Rahandusministeerium teavitas 29.10.2019 kirjaga nr 12.2-1/6151-5 Integratsiooni

Sihtasutust, et lõpetab RHS § 126 lg 3, § 73 lg 3 p 6, § 205 lg 4 p 1 ning § 206 lg 1 p 4 ja lg 3

alusel järelevalvemenetluse. Kirjas toodi välja, et tegelikult oli riigihanke alusdokumentides

(RHAD) kehtestatud hindamiskriteeriumide alusel antud kõige suurem arv punkte OÜ Alfa-

Omega Communications pakkumusele ning RHAD kohaselt pidi hankija tunnistama

nimetatud pakkumuse edukaks. Seepärast ei olnud 25.09.2019 tehtud edukaks tunnistamise

otsus lisaks selles esinevatele põhjendamispuudustele (otsuse formaalne õiguspärasus) ka

materiaalselt (sisuliselt) õiguspärane (p 3.15).

7. OÜ Alfa-Omega Communications esitas 21.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse,

milles palus mõista Integratsiooni Sihtasutuselt välja kahjuhüvitise 65 503,60 eurot või

alternatiivselt kohtu äranägemisel õiglase hüvitise ning viivise väljamõistetavalt summalt

alates otsuse tegemise päevast võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Rahandusministeerium tuvastas järelevalve käigus, et hindamiskomisjon tegi punktide

liitmisel matemaatilisi vigu, ning et tegelikult oli RHAD-s kehtestatud hindamiskriteeriumide

alusel antud kõige suurem arv punkte kaebaja pakkumusele nr 232985 ja riigihanke

alusdokumentide kohaselt pidi hankija tunnistama nimetatud pakkumuse edukaks. Hanke

tegelik võitja oli kaebaja.

Kui hankija oleks taganud hindamispunktide korrektse liitmise, oleks hankeleping sõlmitud

kaebajaga. Kuna leping jäi sõlmimata, jäi kaebaja ilma tulust, mille hüvitamist ta nõuab RHS

§ 202 lg 1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 8 lg 1 alusel. Kaebaja pakkumuse

2(12)

3-22-2256

hind oli 139 000 eurot, millele lisandus käibemaks. Kaebaja otsesed kulud projekti

elluviimiseks olid eelarvestatud 66 582 eurot. Kaebaja töölepinguga töötavate projektijuhtide

töötasud seoses projektiülesannete täitmisega oleks olnud 6914,40 eurot. Seega, kui

hankeleping oleks olnud sõlmitud kaebajaga, oleks kaebaja tulu olnud 65 503,60 eurot.

Lihtsas matemaatilises tehtes vea tegemise tagajärg on ilmselgelt ettenähtav. Pakkuja, kelle

kahjuks viga tehakse, jääb ilma sellest hüvest, mille nimel ta ettevõtjana hankes osales ja

millele tal hankija õiguspärasel käitumisel olnuks õigus. Hindamise õigsuse üle elementaarse

kontrolli puudumine on vähemalt raske hooletus VÕS § 104 lg 4 tähenduses (koostoimes

RVastS § 7 lg-ga 4), mis välistab hankija vastutuse piiramise. Arvutusvea puhul on võimatu

tagantjärgi tuvastada vea põhjust ‒ tahtlikkust või hooletust. Seetõttu on lisaks arvutusvea

tegemisele hankijale etteheidetav riigihanke korraldamine viisil, kus kontroll pakkumuste

hindamistulemuste kinnitamisel kas puudub või on puudulik (RHS § 117 lg 3).

Kui vastustaja oleks 25.09.2019 teinud õiguspärase otsustuse ja tunnistanud kaebaja

pakkumuse edukaks, pidanuks seaduse alusel ja saanuks hanketingimuste kohaselt sõlmida

hankelepingu kaebajaga. Seda sõltumata enne ja pärast nimetatud kuupäeva asetleidnud

muudest asjaoludest. Et vastustaja oli sunnitud hankemenetluse kehtetuks tunnistama, on

ainult selle asjaolu tagajärg, et kaebaja pakkumus jäi õigusvastaselt edukaks tunnistamata.

Kuna hankemenetluse kehtetuks tunnistamise vaidlustamine, arvestades hanke ajalist

eesmärki, ei oleks ühelgi juhul võimaldanud saavutada hanke sisulist eesmärki, ei

võimaldanud vaidlustamine käesoleval juhul vältida kahju tekkimist.

Kui menetluse käigus peaks osutuma keeruliseks täpse kahju välja arvutamine, palub kaebaja

mõista välja mõistlik kahjutasu kohtu äranägemisel (VÕS § 127 lg 6).

8. Integratsiooni Sihtasutus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Ükski norm ega normi eelduste kogum ei võimalda kaebaja poolt nimetatud hüvitise

väljamõistmist vastustajalt, kuna kaebajal ei ole kahju hüvitamise nõuet RHS § 202 lg 1 ega

RVastS §-de 7 ja 8 alusel. Kaebaja nõue on ebaselge, sisustamata ja tuleb seetõttu tagastada

HKMS § 121 lg 2 alusel.

Kaebaja ei ole tõendanud ühegi RVastS § 7 lg-s 1 nimetatud eelduse täidetust ega ka nõude

esitamist välistavate piirangute puudumist. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, kuna

oletuslik on kaebaja seisukoht, et juhul, kui vastustaja oleks teostanud korrektse

hindamispunktide liitmise, oleks hankeleping sõlmitud kaebajaga. Kaebaja ei ole esitanud

ühtegi tõendit sellise väite tõendamiseks. Kaebaja ei esitanud vaidlustust hankija 25.09.2019

otsusele, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja hinnangul 25.09.2019 otsus kaebaja

õiguseid ei rikkunud. Ajal, mil Rahandusministeerium teatas 14.10.2022 juhtumipõhisele

järelevalvemenetlusele üleminekust, oli möödunud oluline aeg hanke viitenumbriga 212150

lepingujärgse täitmise ajast, mistõttu oli vastustaja sattunud olukorda, kus RHAD-le vastava

hankelepingu sõlmimine ja täitmine oli muutunud võimatuks. Sellest lähtuvalt ei jäänud muud

üle, kui tunnistada hange nr 212150 kehtetuks RHS § 73 lg 3 p 6 alusel. Hankijal on lai

otsustusruum hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Objektiivne on ka asjaolu,

et vaidlustuste tõttu võib hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-le vastava

hankelepingu sõlmimine muutub võimatuks. Viidatud olukord realiseerus Õppekeskus OÜ

vaidlustuse ning Rahandusministeeriumi poolt järelevalvemenetluse algatamise tõttu.

Vastustaja ei sõlminud menetluse tulemusena hankelepingut mitte ühegi menetluses osalenud

ettevõtjaga. Seega on ekslik ja otseselt ebaõige kaebaja väide, et hanke võitja oli kaebaja.

Vastustaja 25.09.2019 otsus ei saa olla kahju hüvitamise nõude aluseks, kuna avalik-

õiguslikus suhtes tekitatud kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku

3(12)

3-22-2256

võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Sellist olukorda ei esine. Kaebaja ei vaidlustanud

vastustaja 25.09.2019 otsust hindamistulemuste osas. Sellele vaatamata ei realiseerunud

hankemenetluse eesmärk, s.t hankelepingu sõlmimine, edasiste protsesside tõttu, kuna

lühikese ajaraami tõttu ei olnud RHAD-le vastava hankelepingu sõlmimine ja täitmine enam

võimalik. Otsuse tähtaegselt vaidlustamata jätmise tagajärjeks on sellise otsuse jõustumine.

Seega ei esine mitte ühtegi kehtivat vastustaja otsust, mis kaebaja õiguseid rikuks.

Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ei saanud tekitada kaebajale kahju. Hankemenetluses

osalejad peavad alati arvestama hankemenetluse kehtetuks tunnistamise võimalusega ning

sellise otsuse vastuvõtmisel ei pea hankija kaaluma mitte ühtegi hankes osalenud ettevõtja

huvi.

Väidetava kahju tekitaja ja tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Olukord, kus

hankemenetlus tunnistati kehtetuks, st menetluses ei sõlmitud hankelepingut ning kaebajal oli

võimalus osaleda uues algatatud riigihankes, ei saa kuidagi kaebaja õiguseid rikkuda ning

kaebajal ei saa kahju tekkida. Hüpoteetiliselt saaks kahju tekkimisest rääkida üksnes

olukorras, kus vastustaja oleks hankelepingu sõlminud mõne ettevõtjaga, kelle suhtes tehtud

otsus oli ebaõige. Sellist olukorda ei esine. Juhul, kui asendada 25.09.2019 hindamisotsuses

edukas pakkuja MTÜ Reinar Halliku Korvpallikool kaebajaga, ei oleks sellele vaatamata

jõutud lepingu sõlmimiseni.

Kaebaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik oleks pidanud mõistma, et kui mõni

vastustaja otsustest on tema hinnangul õigusvastane, oleks see tulnud vaidlustada. Väidetava

rikkumise perioodil ei ole kaebaja kasutanud vastustaja vastu aga mitte ühtegi esmast

õiguskaitsevahendit. Seega ei ole kõnealune kahju hüvitamise nõude eeldus täidetud.

Lisaks on kaebuses nõutava kahju täielik hüvitamine välistatud seetõttu, et esinevad vastutust

piiravad asjaolud. Praktikas on tunnustatud, et hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse

õigusvastasuse korral saab hüvitamisele kuuluvaks kahjuks olla üksnes pakkumuse

esitamisega seotud kulud, mitte aga saamata jäänud tulu. Sellist nõuet kaebaja esitanud ei ole.

Ka kaebaja enda tegevus on olnud põhjuseks, miks pakkumuste kontrollmenetlus nõnda pikalt

kestis ning menetlusaeg tervikuna hankelepingu täitmise perioodi ja seega täitmise

võimatuseni jõudis. Nimelt on vastustaja enda 25.10.2019 otsuses mh kirjeldanud, et

puudused pakkuja osas esinesid ka kaebajal. Kaebajal oli maksuvõlg, mille likvideerimiseks

pidi vastustaja andma kaebajale täiendava tähtaja. Kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida

ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Pakkujad esitasid

vastustajale sedavõrd puudulikud pakkumused, et menetluslikku venimist vältida ei olnud

võimalik. Mistahes võimalik hüvitatav kahju (millist vastustaja hinnangul ei eksisteeri)

redutseerub kahju ettenägematuse, kahju tekkimisel kaebaja osaluse ja ka kahju vältimise

võimatuse tõttu sisuliselt nullini ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2024 otsusega rahuldamata Integratsiooni Sihtasutuse

taotluse kaebus tagastada (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt

kaebaja kasuks välja hankes „Eesti keele aktiivset kasutamist toetavad spordi- ja

kultuuritegevused Ida-Virumaa lastega peredele“ (viitenumber 212150) pakkumuse

esitamisega seotud kulud summas 3169,46 eurot ning seadusjärgse viivise alates 27.04.2023

(resolutsiooni p 2), jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 227 eurot ja jättis muus osas menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RHS § 202 lg 1, RVastS § 7 lg 1 ja § 8 lg 1 alusel. RHS §

185 lg 6 näeb ette kahju hüvitamise olukorras, kus sõlmitud on hankeleping, kitsendades

kahju hüvitamise taotlemist veel seeläbi, et eelnevalt peab puudutatud isik õigeaegselt

4(12)

3-22-2256

vaidlustama hankija otsuseid või riigihanke alusdokumente, kui see võimalus on olemas. RHS

§ 217 sätestab kahju hüvitamise erikoosseisu, mööndes teatud tingimustel õigust esitada

hankija vastu nõue pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamiseks. Üldreeglina ei ole

pakkujatel õigus taotleda hankijalt pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamist, välja

arvatud juhul, kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid

sätteid, sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks

temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Erinevalt RHS § 185 lg-st 6 hõlmab RHS §

217 ka olukordi, kus hankelepingu sõlmimiseni ei ole jõutud ‒ näiteks on hankija enne

hankelepingu sõlmimist hankemenetluse kehtetuks tunnistanud.

RHS regulatsiooni tuleks tõlgendada selliselt, et üheks kahju hüvitamise koosseisuks on RHS

§ 185 lg 6 ning kui hankelepingut ei ole sõlmitud, saab pakkuja taotleda üksnes pakkumuse

esitamisega seonduvate kulude hüvitamist RHS § 217 kohaselt. Kui ka RHS § 202 on

käsitatav eraldiseisva materiaalõigusliku nõude alusena, kohalduvad ka sellele RHS § 185 lg 6

eeldused, s.t hankija otsuste eelnev RHS kohane vaidlustamise nõue. Puudub alus eeldada, et

seadusandja on soovinud RHS § 202 alusel luua sisuliselt kaks erinevat menetlust, kus isiku

võimalused RHS alusel kahjunõude esitamisel oleksid rohkem piiratud võrreldes sellega, kui

isik pöördub otse kohtu poole. Seega välistab hankija otsuste vaidlustamata jätmine kahju

hüvitamise taotluse sisulise läbivaatamise ja rahuldamise analoogselt RHS § 185 lg-le 6.

Kahju hüvitamise eeldused pole täidetud ka juhul, kui lähtuda RVastS ja HKMS

regulatsioonist. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise

otsust, ei ole kaebajale kahju RVastS mõttes tekkinud. Kaebaja on väitnud temale kahju

tekkimist seoses pakkuja edukaks tunnistamise otsuse õigusvastasusega ‒ MTÜ Reinar

Halliku Korvpallikooli asemel tulnuks edukaks tunnistada kaebaja pakkumus. Ent

hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega on kaebaja nõude õiguslik alus ära langenud. Pärast

hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumist ei saa olla ühelgi hankes osalejal

nõudeõigusi hankija vastu, sh õigust nõuda hankelepingu sõlmimist ning õigustatud ootust

hankelepingu täitmisest saadavale tulule. Kaebajale saamata jäänud tulu kompenseerimiseks

puudub õiguslik alus, kuna hankemenetlus jäi pooleli ning kellelegi väljamakseid ei tehtud.

Keegi ei saanud õigusvastaseid eeliseid. Ainus võimalus vastava nõudeõiguse tekkimiseks

olnuks vaidlustada RHS-s sätestatud korras hanke kehtetuks tunnistamise otsus, mida kaebaja

aga ei teinud.

Kaebaja on väitnud, et hanke kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine ei oleks andnud

tulemusi, kuna hankelepingu täitmise periood oleks saanud tõenäoliselt vaidluse toimumise

ajal läbi. See aga pole määrav. Oluline on, et tähtaegselt esitatud vaidlustuse raames oleks

VAKO saanud kontrollida, kas hankija teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt ‒ RHS annab

hankijale võimaluse hankemenetlus kehtetuks tunnistada ning hankijal on selles oluline

kaalutlusruum (vt RHS § 73 lg 3 p 6). Muu hulgas võib hankija tunnistada hankemenetluse

kehtetuks põhjusel, et hankija on ise on teinud vigu ning vigade kõrvaldamise tõttu võib

hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-le vastava hankelepingu sõlmimine muutub

võimatuks. Seega asjaolu, et vale pakkuja on edukaks tunnistatud, ei tähenda, et ka hanke

kehtetuks tunnistamine oli õigusvastane. Praeguses menetluses aga ei saa enam asuda

hindama, kas hankija on hankemenetluse õiguspäraselt või õigusvastaselt kehtetuks

tunnistanud ja sellest tulenevalt, kas hankija oleks pidanud kaebaja edukaks tunnistama ja

temaga lepingu sõlmima. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamise haldusakt on jõustunud

ning seda pole ettenähtud korras vaidlustatud. Möödunud on ka 3-aastane tuvastamisnõude

esitamise tähtaeg, kui ka asuda seisukohale, et kaebajal oleks võimalik taotleda kahju

hüvitamist RVastS ja HKMS alusel. Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata põhjusel, et

kaebajale pole RHS ega RVastS mõttes kahju tekkinud. Saamata jäänud tulu kompenseerimist

ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus hankelepingut ei sõlmitud ühegi pakkujaga, kaebaja

5(12)

3-22-2256

ressursid jäid vabaks ning kaebaja sai keskenduda teistele projektidele. Kuna kaebajale ei ole

kahju tekkinud, ei ole vajalik hinnata, kas täidetud on teised RVastS § 7 lg 1 kahju hüvitamise

eeldused ning kas kahju tekkimine väidetud ulatuses on tõendatud.

RHS § 217 kohaselt võib pakkuja nõuda pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamist,

kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid,

sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks temaga

hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Vaidlust ei ole, et tulenevalt hindepunktide valest

kokku arvutamisest tunnistas hankija edukaks vale pakkuja ‒ edukaks oleks tulnud tunnistada

kaebaja. Ka vastustaja on 16.03.2020 menetlusdokumendis kinnitanud, et ei lükka ümber

Rahandusministeeriumi järeldust, et riigihankes nr 212150 arvutati hindepunktid valesti kokku

ning hanke alusdokumentide kohaselt pidanuks hankija 25.09.2019 otsusega edukaks

tunnistama kaebaja pakkumuse eeldusel, et kaebaja suhtes ei oleks esinenud RHS § 95 lg-tes 1

ja 4 sätestatud kõrvaldamise aluseid. Vastustaja pole välja toonud, et kaebaja suhtes esineks

mõni RHS § 95 lg-tes 1 või 4 sätestatud kõrvaldamise alus. Seega on tõendatud, et vastustaja

rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid. Ühe näitena, kuidas hankija võib

riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid rikkuda, on see, kui hankija tunnistab riigihanke

põhjendamatult kehtetuks. See aga pole RHS § 217 kohustuslik element, see võib olla üheks

viisiks, kuidas hankija on riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid rikkunud. Kohtu

arvates on RHS § 217 kohaldamise eeldused võrreldes RHS § 185 lg-ga 6 leebemad, st nõude

sisulise läbivaatamise ja rahuldamise eeldus ei ole, et pakkuja oleks hankija vastavad otsused

vaidlustanud. Nõutav on, et pakkuja tõendaks, et hankija rikkus riigihanke korraldamist

reguleerivaid sätteid ja rikkumiseta oleks pakkujaga hankelepingu sõlmimine olnud

tõenäoline. Siinsel juhul on pakkuja tõendanud, et hankija rikkus riigihanke korraldamist

reguleerivaid sätteid ja on tõenäoline, et hankeleping oleks sõlmitud just kaebajaga, kuna tema

esitas majanduslikult soodsaima pakkumuse.

Hüvitamisnõue tuleks jätta rahuldamata siis, kui oleks ilmselge, et hankijal ei olnud muud

valikut, kui hankemenetlus kehtetuks tunnistada. Praegu seda väita ei saa, sest ka oktoobri

keskpaigas, mil hankijale sai teatavaks punktide vale kokkulugemine, oleks hankija jõudnud

teha uue edukaks tunnistamise otsuse ja teoreetiliselt sõlmida lepingu kaebajaga. Hankeleping

oleks olnud täidetav ka juhul, kui tegevustega oleks alustatud näiteks novembri alguses. Kuna

hankija tehtud vead olid olulisteks põhjusteks hankelepingu sõlmimise venimisel ja seetõttu

hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel, on RHS regulatsiooni ja selle aluseks oleva Euroopa

Liidu õiguse mõttega kooskõlas hüvitada pakkujale hankija tegevuse tulemusel tekitatud

kulud, mis seonduvad pakkumuse esitamisega.

Kaebaja on välja toonud, et pakkumuse koostamise kulud olid 3169,46 eurot. Kulud

seonduvad peamiselt kaebaja töötajate, kes valmistasid ette pakkumuse esitamist, töötasudega.

Kaebaja saab nõuda töötajate palgakulude hüvitamist. Kaebaja töötundide arvestus on

mõnevõrra hinnanguline, kuna täpselt ei ole võimalik kontrollida ega tõendada, kui palju

tööajast kulus just konkreetse pakkumuse tegemisele. Hinnata saab seda, kas taotletud kulud

on eeldatavat töömahtu arvestades mõistlikud. Ehkki töötunde on nelja töötaja peale kokku

278, mis on suur hulk, on nõude summa tervikuna mõistlik ja põhjendatud. Seega tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pakkumuse esitamisega seotud kulud 3169,46 eurot.

VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise

suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). Kaebaja on taotlenud viivise

määramist alates kohtuotsuse langetamisest, s.o 27.04.2023.

6(12)

3-22-2256

Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja

mõista 3169,46 eurot ja seadusjärgne viivis. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Integratsiooni Sihtasutus palub 24.05.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 27.04.2023 otsuse resolutsiooni p 2 ning resolutsiooni p 3 osas, millega kohus

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 227 eurot ja jättis vastustaja

menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja palub teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus

tervikuna rahuldamata ning mõista vastustaja menetluskulud kaebajalt välja.

Halduskohus on lubamatult laiendanud kaebuse piire ja rahuldanud kaebuse õiguslikul alusel

(RHS § 217), mida kaebaja ei ole palunud. Nimetatud asjaolule viitas vastustaja ka

23.03.2023 vastuväite p-des 35‒38, kuid halduskohus ei ole ühtegi vastustaja vastuväidet

käsitlenud, rikkudes oluliselt põhjendamiskohustust. Kui asuda seisukohale, et kaebaja

täiendas oma 16.03.2023 menetlusdokumendis esitatuga kaebust, siis eksis halduskohus

kaebuse rahuldamisel eelduste kontrolli osas, kuna kaebuse rahuldamiseks RHS § 217 alusel

ei ole täidetud selleks vajalikud eeldused: 1) pakkuja peab tõendama, et hankija rikkus

riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid; 2) pakkuja peab tõendama, et ilma rikkumiseta

oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline; 3) pakkuja poolt esitatud pakkumuse

ettevalmistamise ja riigihankes osalemisega seotud kulud peavad olema mõistlikud. Need

eeldused ei ole täidetud. Esiteks ei ole vastustaja rikkunud riigihanke korraldamist

reguleerivaid sätteid, sh tunnistanud riigihanget põhjendamatult kehtetuks. Eksimused

hankemenetlustes on tavapärased ja selle tarbeks ongi ette nähtud vaidlustusmenetlus ning

Rahandusministeeriumi järelevalve algatamise võimalus. Teiseks on vastustaja põhistanud, et

hankelepingu sõlmimine kaebajaga ei oleks olnud tõenäoline. Kaebaja ei ole tõendanud

vastupidist. Hankemenetlus tunnistati kehtetuks põhjusel, et Rahandusministeeriumi poolt

teavituste edastamise ajaks oli juba möödunud oluline aeg hanke lepingujärgse täitmise ajast

(mis oli ette nähtud ajavahemikus oktoober‒detsember 2019). Seega oli RHAD-le vastava

hankelepingu sõlmimine ja täitmine muutunud võimatuks. Olenemata sellest, millise pakkuja

oleks vastustaja 25.10.2019 otsusega edukaks tunnistanud, ei oleks vaidlusaluses

hankemenetluses erinevate kaebuste hulga (3 kaebust) tõttu ajalises raamis kuidagi lepingusse

jõutud. Ka mitte siis, kui 25.09.2019 otsusega oleks edukaks tunnistatud kaebaja. Kaebaja on

ka ise kinnitanud, et temaga lepingu sõlmimine poleks olnud tõenäoline. Seega on kohus

oluliselt eksinud otsuse p-s 18 esitatud seisukohas, kus väidab, et kaebaja on tõendanud, et

hankelepingu sõlmimine temaga oleks olnud tõenäoline. Kohus ei viita seejuures ühelegi

tõendile.

Isegi kui vastustaja oleks 16.10.2019 võtnud järelevalvemenetluse soovitust kuulda ja

tunnistanud kohe kehtetuks 25.09.2019 otsuse, siis: 1) oleks selline otsus jõustunud pärast 10-

päevast vaidlustustähtaega, s.o 26.10.2019; 2) alles otsuse jõustumise järgselt oleks vastustaja

saanud viia läbi uue hindamise ning teha uue otsuse; 3) eeldusel, et ka see oleks tehtud

tervikuna ühe päeva jooksul ja sellest pakkujaid ka teavitatud, oleks ka nimetatud otsus

jõustunud pärast 10-päevast vaidlustustähtaja möödumist, s.o mitte enne kui 06.11.2023; 4)

lisaks oleks sellisele otsusele kohaldunud lepingu sõlmimise ooteaeg 14 päeva, mistõttu ei

oleks saanud lepingut sõlmida enne kui 11.11.2019. Kaebaja pakkumise ajakava kohaselt

oleks pidanud nimetatud kuupäevaks juba olema korraldatud 3 suurüritust ning lepingu

täitmise perioodist oktoober‒detsember 2019 oli juba möödunud 50% ajast. Kohus on

rikkunud põhjendamiskohustust, sest kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus ei ole antud

küsimuses ühtegi vastustaja põhistust ega tõendit arvesse võtnud. Tõenäosuse hindamisel

7(12)

3-22-2256

tuleb lähtuda tervikust, sh menetluse ajal toimunud asjaoludest. Kohus ei ole kõiki asjaolusid

kogumis hinnanud, mis on toonud kaasa ebaõige lahendi.

Kaebaja esitatud pakkumuse ettevalmistamise ja riigihankes osalemisega seotud kulud ei ole

ühegi tõendiga tõendatud ega ka kogumis mõistlikus ja usutavas suuruses. Kuigi kohus on ise

jaatanud töötundide ebarealistlikkust, on kohus pidanud summat tervikuna mõistlikuks.

Tegemist on olulise vastuoluga.

Halduskohus on ebaõigesti jaotanud kohtumenetluse kulud. Vaidlus väljub vastustaja

igapäevategevusest, sest vastustaja ei tegele põhitegevusena riigihangete korraldamise,

riigivastutuse hindamise ega ka juriidiliste vaidlustega. Lisaks on halduskohus jätnud

arvestamata asjakohase kohtupraktika (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 15).

Avalikest andmebaasidest nähtuvalt ei ole kaebaja majanduslik olukord halb, mistõttu puudub

põhjus, miks isik ei peaks vastutama enda poolt põhjendamatult tekitatud vaidlusega seotud

kulude eest. Kohus ei ole kontrollinud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (HKMS §

108 lg 12).

11. OÜ Alfa-Omega Communications palub 29.05.2023 apellatsioonkaebuses tühistada

Tallinna Halduskohtu 27.04.2023 otsus osas, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata ning

teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna.

Halduskohus jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata õiguslikel alustel, tuvastades samas

kõik faktilised asjaolud, millest nähtub kahju tekitamine. Kohus tuvastas, et pakkumuste

edukaks tunnistamise otsus ja hankemenetluse lõpetamise otsus olid õigusvastased ja on

tõenäoline, et hankeleping oleks sõlmitud kaebajaga. Kõnealuses hankes muutus hankelepingu

sõlmimine sisuliselt võimatuks ja seda ei sõlmitud, mistõttu ei saa kaebaja RHS § 185 lg-le 6

tugineda, kuigi kahju on tekkinud. Kaebaja tugines alternatiivselt RHS §-le 217, kuid seda

vaid juhul, kui kahju jääks hüvitamata. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega otsuse p-s 15, et

kahju hüvitamise taotluse rahuldamise välistab analoogia RHS § 185 lg-ga 6. Hankemenetluse

kehtetuks tunnistamise vaidlustamine ei oleks viinud hankelepingu sõlmimiseni.

Kohtu tõlgenduse kohaselt pidanuks kaebaja igal juhul kulutama raha riigilõivudele ja

õigusabile selleks, et tuvastada vastustaja otsuste õigusvastasus, kuigi RHS § 185 lg 6 eeldab

hankelepingu sõlmitust. Hankelepingu sõlmimise võimalus oli aga antud asjas välistatud, kuna

menetlus lõpetati hankija poolt viimasel hetkel, kui hanke eesmärki arvestades oleks veel

saanud lepingu sõlmida.

RHS ei keela ettevõtja õigust nõuda sellise tulu väljamõistmist hankijalt, mida ta oleks

saanud, kui hankija ei oleks oma õigusvastaste otsustega muutnud hankelepingu sõlmimise ise

võimatuks. RHS § 185 lg 6 sellisele juhtumile ei kohaldu.

Konkreetse ettevõtja kahju põhjustab lepingu sõlmimata jätmine just temaga. Ettevõtjal ei ole

kahju tekke seisukohast vahet, kas hankeleping sõlmiti või mitte kellegi kolmandaga. Käsitlus,

et kui hankelepingut ei sõlmitud, ei ole kellelegi kahju tekkinud, on loogikavastane, sest sel

juhul saaks väita ka seda, et õigusvastaselt käitunud hankija hoidis ära kahju tekkimise.

12. OÜ Alfa-Omega Communications palub 11.08.2023 vastuses jätta vastustaja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vale on vastustaja seisukoht, nagu oleks oktoobris 2019 tekkinud olukord, kus hankelepingu

sõlmimine oli muutunud võimatuks. Ei olnud 3 erinevat kaebust, vaid 2 isikut ‒ kaebaja ja

Õppekeskus OÜ, kes esitasid vaidlustuse ja järelevalve taotluse. Järelevalvemenetluse

alustamisel loobus Õppekeskus OÜ vaidlustusest. Järelevalve taotluse esitas ka kaebaja. Seega

oli 2 taotlust järelevalvemenetluse alustamiseks ning 1 juhtumipõhine järelevalvemenetlus.

8(12)

3-22-2256

Eelneva tõttu on otsitud ja tõele mittevastavad vastustaja väited, et ajalist raami arvesse võttes

ei oleks ühelgi juhul toimunud hankelepingu sõlmimist. Kuna kaebaja ja Õppekeskus OÜ

tegevus taandus ühele järelevalvemenetlusele, mis omakorda osutas võimalusele sõlmida

hankeleping just kaebajaga, ei olnud takistusi lepingu sõlmimiseks. Oktoobris ja isegi

novembri alguses 2019 oleks saanud sõlmida hankelepingu kooskõlas hanketingimustega

(hanke tehnilise kirjelduse p 8). Lepingu täitmine osaliselt ka jaanuaris 2020 ei oleks olnud

vastuolus hanketingimustega. Täpselt analoogses sõnastuses eeldatavate tähtpäevadega

vastustaja sõlmitud hankeleping täideti aasta hiljem samuti alles 29.01.2021 ehk mitte

detsembris, kuigi hanketingimustes eeldati detsembrit. Ka Rahandusministeeriumi järelevalve

tegi oktoobris 2019 hankijale ettepaneku tunnistada vigane otsus kehtetuks ja teha uus otsus

(kaebaja kasuks). Järelevalve osutas hankijale, et uus otsus tuleb teha olemasolevate

hindamistulemuste põhjal. Seepärast jääb arusaamatuks vastustaja ajaline arvestus, milles ta

nimetab lepingu sõlmimise esimeseks võimalikuks kuupäevaks 11.11.2019. Uue ja

õiguspärase otsuse oleks saanud teha 16.10.2019 koos vana tühistamisega ja see ei vajanud

uut hindamist, vaid vea parandamist punktide kokku arvutamisel. Lepingu oleks saanud

sõlmida sellest kuupäevast 14 päeva hiljem.

Kaebaja esitas 16.03.2023 alternatiivse nõudena pakkumise koostamise kulude hüvitamise

ning seda kohus ka lahendas. Kaebaja esitatud tõendid on lubatavad.

Kaebajal ei olnud maksuvõlga ja hindamine ei veninud. Pakkumuste esitamise ja otsuse

tegemise vahel 28.08.2019‒25.09.2019 oli 28 päeva, mis on tavapärane aeg loovlahendustega

hangete hindamisel.

Kaebaja ei nõustu, et hankevaidlust ei ole vastustajal võimalik välise õigusabita pidada.

Halduskohtus kehtib uurimispõhimõte ja kohus suudab ise koos hankija hankespetsialistiga

selgitada välja olulised asjaolud.

13. Integratsiooni Sihtasutus palub 11.08.2023 ja 06.01.2025 vastuses jätta kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda ning mõista

menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Halduskohus on õigesti tuvastanud, et RHS annab hankijale võimaluse hankemenetlus

kehtetuks tunnistada ning hankijal on selles oluline kaalutlusruum (RHS § 73 lg 3 p 6). Muu

hulgas võib hankija tunnistada hankemenetluse kehtetuks põhjusel, et hankija ise on teinud

vigu, mille kõrvaldamise tõttu võib hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-le

vastava hankelepingu sõlmimine muutub võimatuks. Vastustaja on läbivalt selgitanud ja

tõendanud, et hankelepingu sõlmimine kaebajaga ei oleks olnud tõenäoline. Ühelgi ettevõtjal

ei saa olla õigustatud ootust hankemenetluse tulemusel hankelepingu sõlmimiseks. Olukorras,

kus hankija hanke tulemusel ühtegi lepingut ei sõlmi ja tunnistab hanke õiguspäraselt ja

kehtivalt kehtetuks, ei saa kellelegi kahju tekkida. Hankemenetluses on ainult üks kehtiv ja

õiguspärane otsus, s.o 25.10.2019 otsus menetluse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja ei ole

seda otsust vaidlustanud. Seega ei eksisteeri ühtegi otsust, mis oleks õigusvastane ja mis

rikuks kaebaja õiguseid. Nii ei ole eeldused kahju hüvitamiseks täidetud. Halduskohtu poolt

analoogia kohaldamine (RHS § 185 lg 6) on korrektne. Kaebaja ei ole käesolevani tõendanud

ka mitte ühtegi RVastS alusel kahju hüvitamise nõude asjaolu esinemist.

RHS § 77 lg 9 kohaselt tuleb erinevuste korral hanketeates ja teistes riigihanke

alusdokumentides esitatud teabe vahel lähtuda hanketeates esitatust. Hanketeates oli

määratletud lepingu täitmise tähtaeg 31.12.2019, riigihanke alusdokumentides oli ette nähtud

konkreetne lepingu täitmise vahemik. Seega on ebaõiged kõik kaebaja väited sellest, et

hankelepingu täitmine oleks saanud toimuda mistahes muul ajal. Kaebaja väidet, et

hankelepingu täitmise tähtaeg oli määratud eelduslikult, ei toeta RHAD-s sätestatu ega ka

9(12)

3-22-2256

kaebaja enda esitatud lepingu täitmise ajakava, mille kohaselt pidid tegevused algama

oktoobrist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust, kuid

ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need siinse

otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

Alfa-Omega Communications OÜ apellatsioonkaebus

15. Kaebaja hüvitamisnõude aluseks ei saanud olla RHS § 185 lg 6, sest see on kohaldatav

pärast hankelepingu sõlmimist (mida siinsel juhul ei toimunud) ning teiseks on tegemist

vaidlustuskomisjoni pädevusnormiga. Kaebaja sai kahju hüvitamist nõuda aga n-ö üldises

korras RHS § 202 lg 1, RVastS-i ja HKMS-i alusel. RVastS § 7 lg 1 alusel on kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks esmaste õiguskaitsevahendite ammendumine (vrd

RHS § 185 lg 6). Kaebaja väitel tekitati talle kahju hankija 25.09.2019 õigusvastase otsusega

(dtl 14 jj, millega tunnistati edukaks pakkujaks vale pakkuja), mitte hankija 25.10.2019

hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsusega (dtl 21 jj). Puudub vaidlus, et kaebaja ei

vaidlustanud hankija 25.09.2019 otsust vaidlustuskomisjonis. Puudub ka vaidlus, et

Rahandusministeerium tuvastas järelevalve käigus, et tegelikuks edukaks pakkujaks oleks

pidanud olema kaebaja (vt Rahandusministeeriumi 29.10.2019 järelevalvemenetluse

lõpetamise teade, dtl 6 jj). Seega on tõenäoline, et kui kaebaja oleks hankija 25.09.2019 otsuse

vaidlustuskomisjonis vaidlustanud, oleks ta saanud kahju vältida. Seisukoht, et

riigihankemenetluses ei hüvitata primaarnõuete esitamata jätmisel kahju, on kooskõlas ka

Euroopa Liidu hankemenetluse alusnormidega ja asjakohase kohtu- ning vaidlustuskomisjoni

praktikaga.1 Seetõttu on halduskohtu lõppjäreldus, et esmase õiguskaitsevahendi kasutamata

jätmine välistab kaebaja hüvitamisnõude rahuldamise, õige.

16. Küsimuse, kas esmase õiguskaitsevahendi kasutamine oleks olnud edukas, lahendamisel ei

oma tähendust, et hankeleping jäi lõpuks sõlmimata põhjusel, et hankija pidas hanke esemeks

olevate teenuste ostmist määratud ajavahemikus võimatuks tulenevalt hanke venimisest.

Tähendust ei oma ka, kes veel ja miks hanke vaidlustas ja miks hange venis. Käsitlus, mille

kohaselt oleks ka hankija 25.09.2019 otsuse vaidlustamisel kaebaja poolt jäänud hankeleping

kaebajaga siiski sõlmimata, on pelgalt hüpoteetiline ega saa olla aluseks RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise nõude eiramiseks. Kaebajal puudus

25.09.2019 seisuga alus prognoosida hankija 25.09.2019 otsuse vaidlustamise perspektiivitust.

Integratsiooni Sihtasutuse apellatsioonkaebus

17. Väär on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei ole halduskohtule esitanud pakkumuse

esitamisega seotud kulude hüvitamise taotlust RHS § 217 alusel. Selline taotlus on

halduskohtule alternatiivse nõudena esitatud 16.03.2023 menetlusdokumendi leheküljel 2 (dtl

134).

18. RHS § 217 eesmärk on hüvitada pakkujale üksnes pakkumise koostamisega ja

hankemenetluses osalemisega seotud kulud, mille ta tegi hankelepingu sõlmimis lootuses, ent

mis muutusid tarbetuks hankija õigusvastase tegevuse tõttu, samas kui hankija õiguspärase

tegevuse korral oleks olnud tõenäoline hankelepingu sõlmimine just selle pakkujaga.

Tegemist on RHS § 202 suhtes erinormiga ja väga piiratud hüvitamise nõudeõigusega, mille

1 Mari Ann Simovart, Mart Parind. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2019. Lk 1157, 17.

10(12)

3-22-2256

maksma panemiseks ei ole muid eeldusi peale selles sättes nimetatu. Teisisõnu on RHS § 217

alusel esitatud hüvitamisnõude rahuldamise eelduseks üksnes see, et pakkuja on tõendanud

esiteks, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid ja teiseks, et selle

rikkumiseta oleks olnud tõenäoline temaga hankelepingu sõlmimine. RHS § 217 ei viita

pakkujale kulude hüvitamise muudele eeldustele, eelkõige sellele, et pakkuja on eelnevalt

vaidlustanud hankija otsuse, milles riigihangete korraldamist reguleerivaid sätteid rikuti (vrd

RHS § 185 lg 6) või kasutanud muid esmaseid õiguskaitsevahendeid (vrd RVastS § 7 lg 1).

Selle poolest erineb pakkumise koostamise ja hankemenetluses osalemisega seotud kulude

hüvitamise nõue hankija tegevusega pakkujale tekitatud mistahes muu kahju (st saamata

jäänud tulu) hüvitamise nõudest, mille eelduseks on hankija otsuse eelnev vaidlustamine.

Selles kontekstis tuleb sõnastust „sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks“

mõista – nagu halduskohus õigesti tegi – näitena hankija võimalikust õigusvastasest

tegevusest, mitte aga kui ühte eeldust, mis lisaks muule rikkumisele peab igal juhul olema

täidetud.

19. RHS § 217 annab võimaluse nõuda otseselt hankemenetluses osalemisega seotud kulude

hüvitamist pakkujale, kes mingil põhjusel ei vaidlustanud hankija õigusvastast otsust ja loobus

seeläbi sisuliselt hankelepingu endale nõudmisest või hankija tegevusega talle põhjustatud

kogu võimaliku kahju (sh saamata jäänud tulu) hüvitamise nõudest. Siinsel juhul oli RHS §-s

217 nimetatud „riigihanke korraldamist reguleerivate sätete rikkumiseks“ objektiivselt

õigusvastane hankija 25.09.2019 otsus, millega hankija tunnistas edukaks Reinar Halliku

Korvpallikooli pakkumuse (vt Rahandusministeeriumi 29.10.2019 järelevalvemenetluse

lõpetamise teade). Teiseks peab kaebaja tõendama, et rikkumiseta oleks tõenäoliselt sõlmitud

temaga hankeleping. Praegusel juhul lõpetas hankija 25.10.2019 otsusega hankemenetluse.

Isegi kui tõdeda, et 25.10.2019 seisuga oli hankemenetluse lõpetamine põhjendatud, kuna

hanketingimustes seatud teenuste osutamise ajakava järgimine ei oleks enam olnud võimalik,

on ka tõsi, et hankemenetluse lõpetamise põhjus peitus selles, et hankija oli 25.09.2019 teinud

õigusvastase otsuse. Vastates RHS § 217 kohaldamisel küsimusele, kas rikkumiseta oleks

kaebajaga sõlmitud hankeleping, tuleb jätta tähelepanuta need rikkumisele järgnevad

sündmused, mille vahetuks põhjuseks oli rikkumine ise. Siinsel juhul saab asuda seisukohale,

et rikkumiseta oleks hankija tõenäoliselt 2019. a oktoobri alguses sõlminud kaebajaga

hankelepingu. RHS §-s 217 kasutatud sõnastust „oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud

tõenäoline“ tuleb mõista nii, et puudusid selgelt tuvastatavad asjaolud, mille pinnalt oleks

saanud hankelepingu sõlmimise välistada. Hüpoteetiline võimalus, et hankeleping oleks

jäänud sõlmimata näiteks mõne muu pakkuja poolse vaidlustamise tõttu vms põhjusel, ei ole

piisav eelviidatud tõenäolisuse eitamiseks.

20. Kaebaja pakkumuse esitamisega seotud kulud ei olnud ebamõistlikud. Kaebaja on

16.03.2023 menetlusdokumendi lisana esitanud kaebaja 4 töötaja tööaja arvestuse pakkumuse

ettevalmistamiseks (dtl 181 jj). Ehkki 4 töötaja pakkumuse ettevalmistamiseks kulunud

töötundide arvu (278 tundi) saab tõepoolest pidada pigem suureks kui väikseks, ei saa seda

kulu suuruse (3169,46 eurot) mõttes ometi pidada ülemääraseks. Võrdlus „keskmise“

hankemenetlusega ei ole asjakohane, sest hangitavate teenuste (ürituste) sisu arvestades eeldas

siinse pakkumuse ettevalmistamine rohkem suhtlemist, asjaajamist, planeerimist ja

eelarvestamist kui „keskmine“ hankemenetlus, mis võib piirduda üksnes kulude-tulude

tabelarvutuste tegemisega.

Esimese kohtuastme menetluskulud

21. Halduskohus ei eksinud, kui jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Ehkki

kohtumenetluses on hankevaidluste puhul peetud lubatavaks hankija menetluskulude

väljamõistmist pakkujalt, saab seda siiski teha vaid juhul, kui hankemenetluste korraldamine

11(12)

3-22-2256

väljub hankija igapäevase põhitegevuse raamidest. Integratsiooni Sihtasutuse puhul see nii ei

ole. Kuigi Integratsiooni Sihtasutuse põhikirja kohaselt ei ole hankemenetluste korraldamine

sihtasutuse põhitegevus, on ometi selge, et oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks saab

sihtasutus teenuseid sisse osta riigihangete kaudu. Integratsiooni Sihtasutuse veebilehel on

avaldatud sihtasutuse hankekord ning veebilehe andmetel korraldas sihtasutus nt 2024. a-l

kümneid hankeid. Järelikult saab hankemenetluse korraldamist ja läbi viimist pidada

sihtasutuse igapäevaseks põhitegevuseks. Tuleb möönda, et hankega seonduva

hüvitamisnõude lahendamine ei pruugi seda olla. Osas aga, mis seonduvalt hüvitamisnõudega

väljus vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest, oleks ebaõiglane jätta hankija

menetluskulud pakkuja kanda, arvestades hankija õigusvastast tegevust hanke korraldamisel

(HKMS § 108 lg 11). Vastustajalt välja mõistetud kaebaja menetluskulude suurus (227 eurot)

ei olnud ebamõistlik ega ülepaisutatud.

Apellatsiooniastme menetluskulud

22. Et apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata

(HKMS § 200 p 4), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud vastavalt

HKMS § 108 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)