2-24-110834/11 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. jaanuar 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-110834

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi G.X-i vastu põhivõla 3164

euro 64 sendi, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude

saamiseks

Tsiviilasja hind

5044 eurot 79 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: G.X (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista G.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2185 eurot 82 senti.

3. Mõista G.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (2185 eurolt 82

sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

4. Mõista G.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

25.01.2025

156,13

25.02.2025

156,13

25.03.2025

156,13

25.04.2025

156,13

25.05.2025

60,4

5. Mõista G.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis tulevikus sissenõutavaks

muutuvatelt maksegraafiku tagasimaksetelt alates maksetähtpäevale järgnevast päevast

kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 293 euro 91 sendi ulatuses.

Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (265 eurot 85 senti),

sissenõutavaks muutunud viivise nõue (776 eurot 29 senti), sissenõudmiskulude nõue (50

eurot) ja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.

7. Jätta menetluskuludest 67% G.X-i ja 33% Aktiva Finance Group OÜ kanda.

8. Mõista G.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud 693 eurot 45 senti.

9. Mõista G.X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (693 eurolt 45 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

10. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 20. märtsil 2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse G.X-ilt (kostjalt) 4463 euro 73 sendi saamiseks. Kuivõrd

makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, andis Pärnu

Maakohus nõude Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 3. juunil 2024 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

enda kasuks välja põhivõla 3164 eurot 65 senti, intressi 265 eurot 85 senti, sissenõutavaks

muutunud viivise 776 eurot 29 senti ja sissenõudmiskulud 50 eurot, samuti viivise põhivõlalt

alates 4. juunist 2024 kuni põhivõla tasumiseni määras 24,90% aastas. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 21.

detsembril 2022 tarbijakrediidilepingu nr AL3889031, mille alusel sai kostja 3900 euro suuruse

laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel. Kuivõrd kostja ei täitnud oma

kohustusi, saatis esialgne võlausaldaja kostjale 25. mail 2023 laenulepingu ülesütlemise teate,

milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja lepingu üles öelduks 9. juunil 2023.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 21. detsembril 2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr AL3889031 (dtl 44;

üldtingimused dtl 45 – 50; Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo dtl 40 – 42). Lepingu alusel sai

kostja 3900 euro suurust laenu. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel (dtl 49 –

50).

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

8. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 31,28% aastas. Lepingu sõlmimise ajal

(21. detsembril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne

määr seega 45,93%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

10. Hageja on hagiavalduse p-s 1.6 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis

esialgne võlausaldaja arvesse kostja esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Kostja

avaldas oma sissetulekuks 1500 eurot, finantskohustusteks 0 eurot, majandamiskuludeks 300

eurot. Esialgne võlausaldaja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi kostja

konto väljavõtete alusel. Esialgne võlausaldaja tuvastas, et kostja igakuine keskmine sissetulek

oli 1181 eurot 25 senti ning kohustused 350 eurot 27 senti. Esialgne võlausaldaja on arvestanud

kõik kostja kulud ning taotletava laenu osamakse (156 eurot 03 senti) tuludest maha ning teada

saanud, et kostjale jääb reservi 374 eurot 95 senti.

Kohtule on esitatud kostja konto väljavõte (dtl 76 – 78) perioodi 22. juuni 2022 kuni 5.

detsember 2022 kohta. Kostja konto väljavõttest ei nähtu kohtu hinnangul ühtegi makset, mida

võiks käsitleda kostja regulaarse sissetulekuna (töötasuna). Kostja kontolt nähtub, et eraisikud

(enamasti M. K. E. G.X) kannavad kostjale raha. Selgitustest ei selgu, miks need isikud

kostjale raha kannavad. Kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid sissetulekute kohta (nt MTA

väljavõtet). Eelneva tõttu ei saa kohtu hinnangul nõustuda sellega, et kostja igakuine keskmine

sissetulek on 1181 eurot 25 senti kuus. Lisaks nähtub kostja konto väljavõttest, et kostjal on ka

teine konto. Teise konto väljavõtet ei ole kohtule esitatud. Samuti nähtub kostja konto

väljavõttest, et kostja sai 29. septembril 2022 laenu Bondora AS-ilt summas 10 000 eurot

(lepingu nr BL3073904). 1. oktoobril 2022 on kostja tasunud Bondora AS-ile 283 eurot 51

senti, kuid selgituses on lepingu numbrina märgitud „8365941“. See viitab asjaolule, et kostja

on Bondora AS-ilt rohkem kui üks laen. Kostja ise on majandamiskuludena märkinud 300

eurot, esialgne võlausaldaja on arvestanud kohustustena 350 eurot 27 senti. Arvestades seda, et

isik võttis 10 000 euro suurust laenu ning on võimalik, et tal oli veel kohustusi, ei saa tema

majandamiskulud ja finantskohustused olla kokku 350 eurot 27 senti kuus.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

12. Hageja on 3. detsembri 2024 menetlusdokumendis märkinud, et olukorras, kus esialgne

võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada lepingu

alusel saadud 2870 eurot 74 senti (3900 – 1029,26). Kostja pidi laenu tagastama maksegraafiku

alusel. Kostja on tasunud 1029 eurot 26 senti ning on viivituses alates 12. osamaksest

(25. novembril 2023). Järelikult ei olnud kostja viivituses kolme järjestikkuse osamaksega ning

seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud.

Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.

13. Hageja on 3. detsembri 2024 menetlusdokumendis märkinud, et kostja peab tagastama

lepingu alusel saadud 2870 euro 74 senti (lepingu alusel saadud 3900 – kostja tasutud 1029 euro

26 senti). Kohtuotsuse tegemise aja (22. jaanuari 2025) seisuga on sellest sissenõutavaks

muutunud 2185 eurot 82 senti ning tulevikus muutub sissenõutavaks 684 eurot 52 senti (156,13

x 4 + 60,4). Kohus märgib, et hageja on oma arvutustes teinud vea ning märkinud, et kostjal on

menetlusdokumendi esitamise seisuga võlgnevus 1110 eurot 25 senti. Kohus peab siiski

võimalikuks teha õiged arvutused ning nendest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja

kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2185 eurot 82

senti.

TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et

võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või

ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda

pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõla 2185 eurot 82 senti ja TsMS § 369 alusel tulevikus

sissenõutavaks muutuva põhivõla osamakse 156 eurot 13 senti alates 25. jaanuarist 2025.

14. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik

tasu laenu kasutamise eest. Lepingu kohaselt on intressimääraks 24,9% aastas. VÕS § 4034 lg-st

7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut

intressiarvestust esitanud. Eelneva tõttu jätab kohus hageja intressinõude rahuldamata.

15. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

16. Lepingu kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga (24,9% aastas). VÕS § 4034 lg 7

järgi kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Ka hageja ise on arvestanud

3. detsembri 2024 menetlusdokumendis viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(s.o seadusjärgses määras).

Kohus on eelnevalt leidnud, et kohtuotsuse tegemise ajaks (22. jaanuariks 2025) on

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 2185 eurot 82 senti. Vastavalt hageja 3. detsembri 2024

menetlusdokumendis toodud taotlustele mõista kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhivõlalt (2185 eurolt 82 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates maksetähtpäevale

järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 3

sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda

sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus-

või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist

iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest

summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132

lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus

jätab selle nõude rahuldamata.

18. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud põhivõla 2185 eurot 82 senti ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

põhivõla osamakse 156 eurot 13 senti alates 25. jaanuarist 2025. Lisaks mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (2185 eurolt 82 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja ka viivise sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa summadelt alates

maksetähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 293 euro 91 sendi ulatuses (3164,65 – 2870,74).

Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (265 eurot 85 senti), sissenõutavaks

muutunud viivise nõude (776 eurot 29 senti) ja sissenõudmiskulude nõude (50 eurot). Kohus

jätab rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.

19. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 4256 eurot 79 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2870 eurot 74 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

67% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 67% kostja ja 33% hageja kanda.

20. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 1206 eurot 50 senti

(riigilõiv 595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud 591

eurot 50 senti). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. TsMS

§ 4842 järgi on maksekäsu kiirmenetluse põhjendatud kuluks 20 eurot.

21. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 591 eurot 50

senti (3,5 h x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada

põhjendatuks vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas kostjat

mitteadvokaadist esindaja ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu

keskmist hinda mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul

mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (3,5 h) on kohtu

hinnangul põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 420 eurot (3,5 x 120).

25. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 1035 eurot (595 + 20 + 420). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 693 eurot 45 senti (1035 x 0,67). Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (693 eurolt 45

sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik