3-22-2492/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-22-2492

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.01.2025, Tartu

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.10.2022

väljastatud

sisenemiskeelu

nr

2101220010223

tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveametilt varalise

kahju hüvitise 401,28 euro ja mittevaralise kahju hüvitise

1000 euro väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X , volitatud esindaja Uljana Ponomarjova

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Anton Gontšarov

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X kaebus osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.10.2022 väljastatud sisenemiskeeld nr

2101220010223.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja varalise kahju hüvitis

306,28 eurot. Jätta muus osas kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

1000 eurot.

5. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja menetluskulude katteks välja 89 eurot.

6. Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.

7. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.02.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-2492

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ukraina kodanik X (edaspidi ka kaebaja) saabus 23.10.2022 Venemaa Föderatsioonist

Narva piiripunkti kaudu Eestisse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas piiril kaebajale

sisenemiskeelu nr 2101220010196 (digitaalse toimiku lehed (dtl) 11–12), leides, et kaebajal

puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi (põhjus E),

ning kaebajal puudusid piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust,

või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud dokumendid (põhjus G).

2. Kaebaja saabus 24.10.2022 teistkordselt Narva piiripunkti, kus PPA väljastas talle uuesti

sisenemiskeelu nr 2101220010223 (dtl 63–64). Nimetatud sisenemiskeelu otsus on tehtud

riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel ning selles on riiki lubamisest keeldumisel tuginetud

sellele, et puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi

(põhjus E).

3. X esitas 23.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA

24.11.2022 tehtud sisenemiskeelu otsuse nr 2101220010223 ning mõista PPA-lt välja varalise

kahju hüvitise 401,28 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Tallinna Halduskohus

andis 29.11.2022. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.

4. Tartu Halduskohus võttis 20.03.2023. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes tühistada

PPA 24.11.2022 väljastatud sisenemiskeeld nr 2101220010223 ning mõista PPA-lt välja

varalise kahju hüvitis 401,28 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot.

5. PPA esitas kaebusele 18.04.2023 vastuse, paludes jätta kaebuse rahuldamata.

6. Kaebaja esitas kohtule enda täiendavad seisukohad 30.01.2024 ning vastused kohtu esitatud

küsimustele 03.09.2024. Vastustaja esitas kohtule vastused kohtu esitatud küsimustele

03.09.2024.

7. Kohus otsustas 11.10.2024. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses ja andis

pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja leiab, et PPA väljastatud sisenemiskeeld tuleb tühistada ning põhjendatud on

mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitised järgmistel

põhjustel.

8.1. Kui kaebaja saabus 23.10.2022 Narva piiripunkti, oli tema soov suunduda edasi ajutise

kaitse saamiseks õigustatud isikuna Hispaaniasse enda tütre juurde, kuid PPA väljastas talle

sisenemiskeelu, hoolimata sellest, et kaebaja oli selgelt väljendanud oma soovi saada Euroopa

Liidus ajutist kaitset ning andnud teada, et lahkus Ukrainast ja Venemaa Föderatsiooniga

puudub tal side. Kui kaebaja järgmisel päeval ehk 24.10.2022 teistkordselt Eestisse saabus,

olid tal kaasas koopia lennupiletist, kiri tütrelt ning piisavad rahalised vahendid sularahas,

kuid PPA keeldus kaebaja dokumente vastu võtmast ning väljastas kaebajale vaidlusaluse

sisenemiskeelu. Ametnikud keeldusid dokumente, mis kaebaja PPA jaoks ette valmistas,

vastu võtmast. 25.10.2022 saabus kaebaja Venemaa Föderatsiooni–Soome piirile ning sisenes

takistusteta Euroopa Liitu ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuna. 25.10.2022 saabus

3-22-2492

kaebaja Hispaaniasse ning taotles ajutist kaitset.

8.2. Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega (EL) 2022/382 on määratud kindlaks,

et Ukraina põgenike massilise sissevoolu puhul lähtutakse direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5

tähendusest ning sellest tulenevalt on ette nähtud ajutise kaitse kohaldamine. Nõukogu

otsusega on selle kohaldamisalasse kuuluvatele inimestele grupipõhiselt antud automaatselt

ajutine kaitse ning riigisisese menetlusega lihtsalt tuvastatakse, kas inimene kuulub

soodustatud isikute hulka ja kas esineb ajutise kaitse andmist välistavaid asjaolusid. Seega,

kui isikul on kehtiv Ukraina kodakondsust tõendav pass ja ta suudab tõendada, et ta elab

Ukrainas, sh annekteeritud või okupeeritud territooriumidel, liikmesriigi poolt ajutise kaitse

eesmärgil aktsepteeritud aja jooksul, on selline isik prima facie õigustatud ajutisele kaitsele.

Nõukogu rakendusotsuse täitmiseks kehtestas Vabariigi Valitsus 08.03.2022 korralduse nr 66

„Ajutise kaitse kohaldamine“ (jõustunud 09.03.2022, edaspidi korraldus nr 66), millega on

reguleeritud sama küsimus. Kaebaja vastas korralduse nr 66 p-s 1 sätestatud tingimustele

ajutise kaitse saamiseks, kuivõrd ta elas ja viibis 24.02.2022 Donbassis, mis on küll ajutiselt

okupeeritud ala Ukrainas, kuid on rahvusvahelise ühtsuse poolt tunnustatud Ukraina

territooriumina. Donetski linn, kus kaebaja elas, kuulub endiselt Ukrainale, olenemata sellest,

et tegu on okupeeritud alaga.

8.3. Hetkest, kui kaebaja andis PPA-le suuliselt teada, et ta on ajutise kaitse saamiseks

õigustatud isik, pidi PPA tema puhul lähtuma väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seadusest (VSS) kui eriseadusest ja sellest lähtuvalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seadusest (VRKS), mitte riigipiiri seadusest. VSS § 282 lg 2 ja § 171 kohaselt pidi

PPA sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu

väljasaatmine võib tema suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art-s 3, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) piinamise ning muude julmade,

ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase

konventsiooni (ÜRO piinamise vastane konventsioon) art-s 3 nimetatud tagajärje või

surmanuhtluse kohaldamise. Välismaalase väljasaatmine peab olema kooskõlas ÜRO

pagulasseisundi konventsiooni (koos 31.01.1967. a pagulasseisundi protokolliga) art-tega 32

ja 33. Kaebaja andis PPA-le selgelt mõista, et ta elas Ukrainas ja põgeneb sõja eest ning ta

soovib saada ajutist kaitset Hispaanias ja on selleks õigustatud isik. Ainult pärast hoolikat ja

individuaalset menetlust, millele on lisatud individuaalne ja piisavalt põhjendatud kirjalik

otsus, mille osas on isikule tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, võib selline isik olla

tunnistatud ajutise kaitse saamise tingimustele mittevastavaks. Euroopa Liidu ja

rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisest keeldumisega peaks kaasnema

mittetagasisaatmiskohustuse (non-refoulement) olemasolu hindamine.

8.4. Kaebaja saabus Eestisse põhjusel, et tal ei olnud enda päritoluriigis ehk Ukrainas Ukraina

ja Venemaa Föderatsiooni relvakonflikti tõttu enam turvaline. Riigil on küll õigus otsustada,

kes siseneb tema riiki nt ettevõtluse tõttu või töötamise eesmärgil, aga riigil ei ole õigust

otsustada, keda sõjapõgenikest ta oma riiki vastu võtab ja keda mitte. Varjupaigamenetlusega

seotud reeglid määrab Euroopa Liit. PPA peab eristama varjupaigataotlejaid n-ö tavaviisadega

riiki sisenejatest. Ajutine kaitse on rahvusvahelise kaitse vorm ning kui isik ei vasta ajutise

kaitse saamise tingimustele, on tal võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset tavamenetluse

korras. PPA ei saa väita, et kaebaja ei vasta ajutise kaitse saamise tingimustele, kui ta pole

menetlust isegi läbi viinud.

8.5. PPA ei ole toonud välja, kuidas ei suutnud kaebaja põhjendada enda reisi eesmärki. PPA

antav teave ei tohi olla eksitav, s.t väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti

soovitused ja juhtnöörid võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja

vabaduste teostamisel. Kaebajale väljastatud sisenemiskeeld oli tema jaoks eksitav, väär ja

vastuoluline, kuivõrd kaebajal oli õigus siseneda Euroopa Liidu territooriumile ajutise kaitse

3-22-2492

taotlemise eesmärgil, milleks ta ka soovi avaldas. PPA ei ole korrektselt täitnud

selgitamiskohustust ning on heitnud kaebajale ette, et tema reisi eesmärk ei olnud arusaadav

olukorras, kus kaebaja ütles selgelt, et ta põgeneb sõja eest. Sellises olukorras ei saa kaebajalt

eeldada ka rahaliste vahendite olemasolu. Isik, kes taotleb kaitset oma päritoluriigis toimuva

eest, ei pea omama sinna tagasisõidupiletit. Asjaolu, et PPA seda nõudis, näitab üksnes seda,

et PPA ei selgitanud välja kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Samas ei olnud 24.10.2022

piiriületusel rahaliste vahendite puudumine probleemiks. PPA on enda 24.10.2022 koostatud

Piirikontrolli andmekogu (PIKO) raportis eksinud, kui on sinna märkinud, et kaebaja soovis

minna Itaaliasse. Kaebaja läks Hispaaniasse ja tal pole kunagi olnud soovi minna Itaaliasse.

Kaebaja soov ajutise kaitse saamiseks oli PPA poolt dokumenteeritud aga juba 23.10.2022

koostatud PIKO raportis, kus olid märked „UKR biomeetr. pass, #SÕJAPÕGENIK, AJK-ei“.

Seega tegelikult käsitaski PPA kaebajat kui sõjapõgenikku, kuid otsustas ilma ajutise kaitse

menetlust läbi viimata, et kaebaja sõjapõgenikuks ei kvalifitseeru. PPA pole toonud välja

ühtegi mõjuvat põhjust, miks kaebajal ei lubatud Eestisse siseneda ja miks ei kvalifitseeruks

kaebaja ajutisele kaitsele. Sisulist menetlust pole piiril toimunud. Olukorra näol, kus PPA ei

lase Ukrainast pärit põgenikke ajutise kaitse taotlemiseks Euroopa Liidu territooriumile, on

tegemist süstemaatilise probleemiga.

8.6. PPA tegevus põhjustas kaebajale varalist kahju kokku 401,28 euro ulatuses. PPA

tegevuse tõttu jäi kaebaja maha 25.10.2022 toimuma pidanud lennust Tallinnast Malagasse ja

ta kaotas uute lennupiletite (Helsingist Malagasse) eest makstud raha 208,99 eurot. Samuti ei

olnud kaebajal võimalik kasutada Tallinnas perioodiks 23.–25.10.2022 broneeritud korterit,

mille eest oli tasutud 87,67 eurot. Kuna kaebajat ei lubatud Eestisse, pidi ta rentima

elamispinna Venemaa Föderatsioonis 6528,60 rubla ehk ca 104,62 euro eest. Kui PPA oleks

kaebajat koheselt Eesti territooriumile lubanud, ei oleks ta pidanud ostma uusi lennupileteid

ega broneerima ööbimiseks hotelli.

8.7. PPA põhjustas oma tegevusega kaebajale mittevaralist kahju, mis seisnes hingelises valus

ja kannatustes. Kaebaja ei saanud kaks korda järjest õigusvastaselt üle Eesti piiri ning oli

sunnitud sisenema Euroopa Liitu läbi Soome. 24.10.2022 piiriületusel PPA isegi ei üritanud

kaebaja dokumente kontrollida ega talle olukorda selgitada. Ajutise kaitse taotluste mitte

vastu võtmine ning ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikute üle piiri mittelubamine on PPA

teadlik valik. PPA on ka teadlik, et tal on kohustus lasta ajutise kaitse saamiseks õigustatud

isikuid üle piiri, kuid seda kohustust on järjepidevalt eiratud (nt Tartu Halduskohtu

08.11.2022. a määrus asjas nr 2-33-2362 ning Tallinna Halduskohtu 07.11.2022. a määrus

asjas nr 3-22-2363, 13.04.2022. a määrus asjas nr 3-22-738 ja 06.05.2022. a määrus asjas nr

3-22-597, samuti õiguskantsleri selgitused). Kaebaja on 63-aastane Ukraina kodanik, kes

põgenes sõja eest. Ukrainat ehk kaebaja koduriiki ründas Venemaa Föderatsioon ning kaebaja

üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud võimalust okupeeritud aladelt

lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi kaebaja leidma tee turvalisuseni tunduvalt

keerulisemalt ning pikemalt, kui ta oleks pidanud seda algselt tegema. Hetkest, kui PPA

keeldus kaebajale Eesti territooriumile sisenemise võimaldamisest, kuni taasühinemiseni oma

tütrega, kannatas kaebaja kui 63-aastane üksik naisterahvas hingeliselt ehk tal oli pidev stress,

teadmatus oma tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et

sattuda ka filtratsioonilaagrisse. Ükski inimene ei sooviks jääda lõksu riiki, mis üritab

hävitada tema kodu. Inimväärikus on põhiseaduse alusprintsiibina kõigi põhiõiguste alus.

Kohtlemine on inimväärikust alandav, kui see tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või

alaväärsustunnet. Selline kohtlemine võib halvata isiku psüühilist ja moraalset vastupanu või

juhtida isikut tegutsema oma tahte ja veendumuse vastaselt. Kaebaja pidi kahel korral läbi

elama olukorra, kus lootis saada kaitset Ukrainas toimuva eest, soovides siseneda õiguslikul

alusel Eestisse, kuid PPA ametnikud ei lubanud teda Eestisse ja sundisid lahkuma Venemaa

3-22-2492

Föderatsiooni. PPA tegevuse näol oli tegemist teadliku ja tahtliku tegevusega. Mittevaraline

kahju kuulub rahas hüvitamisele, sõltumata õigusrikkumise raskusest. Arvestades PPA süü

vormi ja raskust, tuleks PPA-lt mõista kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju katteks

hüvitis 1000 eurot.

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.

9.1. 23.10.2022 oli kaebaja piiriületus tõkestatud põhjustel (E) ja (G) ehk piiriületaja ei

suutnud põhjendada piirikontrolli teostavale politseiametnikule reisi eesmärki ja tingimusi

ning isikul puudusid piisavad elatusvahendid, arvestades riigis viibimise kestust ja olemust,

või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud vahendid. Kaebaja väitis piiril, et ta

lahkus Ukrainast 20.10.2022, kuid tema passis olevate templijäljendite järgi oli tuvastatud, et

isik lahkus Ukrainast Venemaa Föderatsiooni 11.12.2021 ehk enne sõjalise konflikti algust.

Seega ei kvalifitseeru kaebaja sõjapõgenikuks. Kaebajal olid kaasas rahalised vahendid 400

eurot ja lennupilet Hispaaniasse. Tagasisõidupiletid tal puudusid. Seega tekkis piirikontrolli

teostanud politseiametnikel põhjendatud kahtlus isiku ütluste usaldusväärsuses ja tema

piiriületus oli tõkestatud. Kaebajale oli väljastatud sisenemiskeeld nr 2101220010196 ja

kaebaja oli suunatud tagasi Venemaa Föderatsiooni.

9.2. 24.10.2022 saabus kaebaja Narva-1 piiripunkti ning piirikontrolli käigus avaldas, et

soovib minna Itaaliasse tütre juurde. Kaasas olid tal rahalised vahendid 9800 eurot ja

tagasisõidupiletid detsembriks 2022. Arvestades asjaolu, et 23.10.2022 toimunud

piirikontrolli käigus olid kaebaja ütlused teised ja ütluste usaldusväärsuses oli põhjust

kahelda, väljastati kaebajale sisenemiskeeld nr 2101220010223 põhjusega (E) ehk isikul

puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.

9.3. Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja

riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest ega Euroopa Liidu õigusest ei tulene kolmanda riigi

kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.

9.4. PPA on kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadustest tulenevatest

nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VSS-i ega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

09.03.2016. a määrusest nr 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid

liidu eeskirju (edaspidi Schengeni piirieeskirjad), tulenevaid norme. Schengeni piirieeskirjade

art 14 lg 1 sätestab, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta kõigile art 6 lg-s 1 sätestatud

tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda

liikmesriikide territooriumile.

9.5. Sisenemiskeelu otsuse väljastamine rahvusvahelises piiripunktis ei kuulu riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste riivete hulka. Kaebajale kahju tekitamist ei

olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

KOHTU SEISUKOHT

10. Kaebaja palub kohtul tühistada PPA poolt Narva-1 piiripunktis 24.10.2022 väljastatud

sisenemiskeelu otsuse nr 2101220010223, millega keelduti kaebajat riiki lubamast. Samuti on

kaebaja esitanud hüvitamisnõuded PPA tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 401,28 euro

ulatuses ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses. Kohus mõistab, et nii

väidetava varalise kui ka mittevaralise kahju on vastustaja kaebajale põhjustanud sellega, et

kaebajal ei lubatud kahel päeval järjest Eesti piiri ületada ega ajutise kaitse saamiseks

õigustatud isikuna riiki siseneda. Kohus hindab esmalt PPA poolt 23.10.2022 ja 24.10.2022

kaebajale väljastatud sisenemiskeeldude õiguspärasust kui ühte kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eelduse täidetust (vt RVastS § 7 lg 1) ning lahendab sisuliselt kaebaja nõude PPA

24.10.2022. a sisenemiskeelu tühistamiseks (I). Seejärel võtab kohus seisukoha ülejäänud

kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täidetuse ja kahjunõuete rahuldamise

3-22-2492

võimalikkuse osas (II) ning teeb menetluskulude jaotust ja muid menetluslikke küsimusi

puudutavad otsustused (III).

I

11. Vaidlusalustest kordadest esimesel korral soovis kaebaja siseneda Narva-1 piiripunkti

kaudu Eesti Vabariiki 23.10.2022. PPA seda ei lubanud ning väljastas talle kell 15.03

sisenemiskeelu (nr 2101220010196, dtl 11–12). Sisenemiskeelu koostamisel on tuginetud

RiPS §-le 91 ning leitud, et kaebajal puudusid asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi

eesmärki ja tingimusi, ja kaebajal puudusid piisavad elatusvahendid, arvestades riigis

viibimise kestust ja olemust, või päritoluriiki naasmiseks või transiidiks vajalikud

dokumendid. Kaebaja saabus teistkordselt Narva piiripunkti järgmisel päeval ehk 24.10.2022.

Ka sel korral väljastas PPA kaebajale kell 12.34 sisenemiskeelu (nr 2101220010223, dtl 63–

64), tuginedes RiPS §-le 91 ja põhjendades sisenemiskeeldu sellega, et kaebajal puudusid

asjakohased dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki ja tingimusi.

12. Kaebaja on Ukraina kodanik. Ukraina on kantud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

14.11.2018. a määruse nr 2018/1806 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel

peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest

nõudest vabastatud) II lisasse ehk Ukraina kodanikud on vabastatud viisanõudest, kui nad

ületavad liikmesriikide välispiire, et viibida liidus kõige rohkem 90 päeva mis tahes 180-

päevase ajavahemiku jooksul (määruse nr 2018/1806 art 4 lg 1; vt ka välismaalaste seaduse

(VMS) § 43 lg 1 p 3, § 44 lg 2).

Liikmesriikide territooriumile sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele kuni

90-päevaseks kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil mis tahes 180-päevase

ajavahemiku jooksul on sätestatud Schengeni piirieeskirjade art-s 6. Eeskirjade art 6 lg 1 p c

järgi on üheks nõudeks see, et kolmanda riigi kodanikud tõendavad liikmesriigis kavatsetava

viibimise eesmärki ja tingimusi ning neil on piisavalt elatusvahendeid nii kavatsetava

viibimise ajaks kui ka tagasipöördumiseks oma päritolumaale või sõiduks kolmandasse riiki,

kuhu lubamises nad on kindlad, või nad on võimelised omandama need vahendid seaduslikul

teel.

Schengeni piirieeskirjade art 6 lg 5 sätestab erandid sama artikli lg-st 1. Üheks erandiks on

see, et kolmanda riigi kodanikel, kes ei täida ühte või mitut art 6 lg-s 1 sätestatud tingimust,

võib liikmesriik lubada siseneda oma territooriumile humanitaarsetel kaalutlustel, riiklikes

huvides või rahvusvaheliste kohustuste tõttu (p c).

Schengeni piirieeskirjade art 14 lg-st 1 tuleneb, et kolmanda riigi kodanikul, kes ei vasta

kõigile eeskirjade art 6 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja kes ei kuulu art 6 lg-s 5 osutatud

isikute kategooriatesse, on keelatud siseneda liikmesriikide territooriumile. See ei piira

varjupaigaõiguse, rahvusvahelise kaitse ega pikaajaliste viisade väljastamisega seotud

erisätete kohaldamist. Schengeni piirieeskirjade art 14 lg 2 kohaselt võib sisenemisest

keelduda üksnes põhjendatud otsusega, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused.

13. RiPS § 9 lg 2 sätestab, et välispiiri ületamiseks annab politsei või toll loa piirikontrolli

läbinud isikule, kelle suhtes ei esine välispiiri ületamist välistavaid asjaolusid ning kes on

täitnud Eestisse sisenemise, Eestis viibimise ja Eestist lahkumise nõuded. RiPS §-st 91, millele

PPA on kaebajale sisenemiskeeldude väljastamisel tuginenud, tuleneb muu hulgas, et isikud,

kellele ei antud piiriületamise luba, peetakse kinni ja saadetakse Euroopa Liidu õigusaktide,

välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu nad Eestisse

saabusid, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud erisusi. RiPS § 11 lg 11

kohaselt on politseil õigus riigipiiri ületamisel keelata isikute sisenemine riiki mh Schengeni

piirieeskirjades sätestatud alustel ja korras. PPA keelab välismaalasel, kes ei vasta välispiiri

3-22-2492

ületamise nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Schengeni piirieeskirjades

toodud vormi ehk koostab sisenemiskeelu otsuse (VSS § 282 lg 1). Tulenevalt VSS § 282lg-st

2 peab haldusorgan sisenemiskeelu otsuse tegemisel arvestama VSS §-s 171 sätestatud

väljasaatmise keeluga.

14. Euroopa Nõukogu 04.03.2022. a rakendusotsusega nr 2022/382 on ette nähtud ajutine

kaitse Ukrainast 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva relvakonflikti tagajärjel lahkuma

sunnitud põgenikele. Ajutise kaitse ettenägemise põhjuseks on olnud see, et 24.02.2022

alustasid Venemaa relvajõud ulatuslikku sissetungi Ukrainasse mitmest kohast Venemaa

Föderatsioonis, Valgevenest ja Ukrainas asuvatelt väljaspool valitsuse kontrolli olevatelt

aladelt, mille tulemusena on Ukraina territooriumi ulatuslikud alad relvakonflikti piirkonnad,

kust on põgenenud või põgenevad tuhanded inimesed (rakendusotsuse selgituste p-d 1 ja 2).

Rakendusotsuse nr 2022/382 selgituste p-s 16 on märgitud järgmist: „Lisaks on Ukraina

kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel liidus vaba liikumise õigus 90 päeva pikkuse

ajavahemiku kestel pärast nende territooriumile lubamist. Selle alusel saavad nad valida

liikmesriigi, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi ning ühineda kõikjal

liidus oma perekonna ja sõpradega, kes kuuluvad praegu liidus eksisteeriva diasporaa suurde

võrgustikku“.

15. Kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et ta ei esitanud PPA-le 23.10.2022 ega

24.10.2022 Narva-1 piiripunktis ajutise kaitse saamise taotlust (vt VRKS § 54 lg 1, samuti

VMS § 30914), vaid teavitas PPA-d üksnes oma soovist minna Hispaaniasse, kus elab tema

tütar, ja taotleda seal ajutist kaitset. Seda asjaolu ja eelnevalt välja toodud õiguslikke

regulatsioone arvestades leiab kohus, et PPA lähtus 23.10.2022 ja 24.10.2022 kaebajat

Narva-1 piiripunktis kontrollides asjakohaselt sellest, et kaebajal kui viisavabalt Euroopa

Liidus liikumiseks õigustatud isikul tuli liikmesriikide territooriumile sisenemiseks täita

Schengeni piirieeskirjade art-s 6 ette nähtud tingimused.

16. Kaebaja kohta 23.10.2022 PIKO-sse tehtud sissekannetest (väljavõte dtl 57–59) nähtub, et

kaebaja väitis, et väljus Ukrainast 20.10, kuid passis olnud templijäljendid näitasid, et viimati

sisenes ta Venemaa Föderatsiooni 11.12.2021. Samuti on ametnik PIKO-sse märkinud, et

kaebaja väitis, et ta on põgenik ja tahaks Hispaanias tütre juures ajutist kaitset, kaebajal oli

Donetski Rahvavabariigi pass (välja antud 2019) ning pileteid Schengeni alalt lahkumise

kohta tal ette näidata ei olnud. Nendest märgetest saab järeldada, et PPA ametnik on asunud

kaebaja puhul kohe kontrollima seda, kas ta oli Euroopa Nõukogu rakendusotsuse nr

2022/382 järgi ajutise kaitse saamiseks õigustatud isikuks või mitte. Nimelt on PPA ametnik

pidanud tähtsaks seda, et kaebaja passi tehtud templijäljendi järgi oli ta viimati sisenenud

Venemaa Föderatsiooni 11.12.2021, s.o enne sõjalise konflikti algust 24.02.2022, mis viitab

justkui sellele, et kaebaja ei olnud lahkunud Ukrainast pärast 24.02.2022, nagu nõudis

rakendusotsus nr 2022/382. Sellele, et PPA on hinnanud kaebaja puhul ajutise kaitse saamise

eelduste täidetust, viitavad ka PIKO väljavõttes kaebaja kohta tehtud tähelepanekud

„#SÕJAPÕGENIK, AJK-ei“ (dtl 59). Kohus leiab, et olukorras, kus kaebaja ei olnud esitanud

PPA-le taotlust Eesti Vabariigis ajutise kaitse saamiseks, ei olnud PPA-l vajadust ega ka

õigust asuda ise hindama kaebaja puhul ajutise kaitse saamise tingimuste täidetust ja keelduda

sellega seotud põhjustel kaebajale Eesti riiki sisenemise lubamisest. Kaebajal oli õigus valida

liikmesriiki, kus ta soovis ajutise kaitsega seotud õigusi kasutada ning oma perekonnaga

ühineda (vt rakendusotsuse nr 2022/382 selgituste p 16). PPA-l tuli kaebaja puhul lähtuda

Schengeni piirieeskirjades ette nähtust ning kontrollida, kas kaebaja tõendas piisavalt enda

Eestis viibimise eesmärki ja tingimusi.

17. Schengeni piirieeskirjade I lisa p c alap-de i ja ii kohaselt võidakse isiklikel põhjustel

toimuva reisi tingimuste tõendamiseks välismaalaselt piiriületusel nõuda majutuse olemasolu

tõendavaid dokumente – vastuvõtja juures peatudes vastuvõtja küllakutse või muu majutust

3-22-2492

tõendav dokument (nt hotelli broneering); ning reisiplaani tõendavaid dokumente –

organiseeritud reisi broneeringu kinnitus või kavandatavaid reisiplaane käsitlev muu

asjakohane dokument. Kohtule arusaadavalt ei ole PPA vaielnud vastu sellele, et kaebajal olid

Narva-1 piiripunktis ametnikule esitamiseks olemas tõendid selle kohta, et tal oli broneeritud

Tallinnas viibimiseks majutus kuupäevadeks 23.10.2022–25.10.2022 (dtl 24–25, tõlge eesti

keelde dtl 26) ning ostetud lennupilet 25.10.2022 Tallinnast Malagasse lendamiseks (dtl 23).

Kohtu hinnangul on need tõendid koosmõjus kaebaja selgitustega Hispaaniasse tütre juurde

minemisest ja seal ajutise kaitse taotluse esitamise soovist piisavad, tõendamaks kaebaja

Eestis viibimise eesmärki ja tingimusi. Hispaanias ajutise kaitse taotluse esitamise soovi

väljendamise tõttu puudus PPA-l vajadus nõuda kaebajalt ka selle tõendamist, et tal on

võimalus mõne aja möödudes naasta enda päritoluriiki (sh selleks vajalike elatusvahendite

olemasolu).

18. 24.10.2022 on kaebaja kohta PIKO-sse (väljavõte dtl 60–62) märgitud järgnev: „Isikule

23.10.22 II astme poolt selgitatud, et tema ütlused ei ole usaldusväärsed ning

tagasisõidupiletid ei aita. 24.10.22 väitis passikontrollis, et ta saadeti eelmine kord tagasi,

kuna tal ei olnud piisavalt raha ja tagasisõidupileteid. /…/ Isik ostis endale tagasipileti

detsembrikuuks, sellest hoolimata ei ole isiku lahkumine SCH alalt usutav, kuna 23.10.22

rääkis isik, et tahab minna ESP AJK taotlema ja sinna elama jääda (isik ei kvalifitseeru

põgenikuks). Annab piiril korduvalt valeütlusi, isegi I astme ametnikul II astme juuresolekul,

kes temaga 23.10.22 tegeles“. PIKO-sse on kantud ka järgmised tähelepanekud: „suundub

Itaaliasse tütre juurde, lend on 25.10 piletid olemas, kaasas on“ (dtl 62). Eeltoodust saab

järeldada, et PPA on ka 24.10.2022 lähtunud kaebaja kohta varem kujundatud seisukohast, et

ta ei kvalifitseeru ajutise kaitse saajaks Euroopa Nõukogu rakendusotsuse nr 2022/382

tähenduses, ning jätkuvalt oli PPA hinnangul vajalik, et kaebaja tõendaks ära selle, et tal on

võimalik naasta päritoluriiki. Kohtule on usutav, et kaebaja sihtriigina on PIKO-sse ekslikult

märgitud Itaalia, kuna PPA-le esitati lennupiletid sihtkohaga Malaga (mis on Hispaania linn).

Samuti on kaebaja kinnitanud, et tõele ei vasta see, et ta oli ostnud tagasisõidupileti (2022. a)

detsembrikuuks. Olukorras, kus kaebajat ei tahetud juba teisel korral Eestisse lubada, et

liikuda siit edasi Hispaaniasse, kus taotleda ajutist kaitset, tuleb pidada usutavaks, et kaebaja

võis proovida viidata millelegi, mis talle arusaadavalt võis Eestisse sisenemisele kaasa aidata

(näiteks kavatsusele naasta Ukrainasse), mis aga ei pruukinud siiski tõele vastata. Selle

asjaolu tõelevastavus ei oma praeguse asja lahendamise seisukohalt ka määravat tähtsust.

Kokkuvõtlikult on kohus ka 24.10.2022 väljastatud sisenemiskeeldu puutuvalt seisukohal, et

kaebaja kui Euroopa Liidus viisavaba liikumisõigusega isiku selgitused ja kaasas olnud

tõendid pidid olema PPA-le piisavad, et lugeda tema Eestis viibimise eesmärk ja tingimused

tõendatuks.

19. Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et alust oleks PPA väidetel kaebaja ütluste

mitteusaldusväärsuse kohta. Seda, et kaebaja väited ei olnud usaldusväärsed, ei saanud PPA

järeldada asjaoludest, mis seondusid kaebaja kvalifitseerumisega ajutise kaitse saamiseks

õigustatud isikuks. Kaebaja esitas PPA-le piiripunktis Donetski Rahvavabariigi passi (kaebaja

passide koopiad dtl 98–103), seega oli PPA teadlik, et kaebaja elukoht oli Donetskis. PPA on

kohtule kinnitanud, et ta on teadlik, et Venemaa Föderatsioon ei fikseeri lahkumisi Venemaa

Föderatsiooni poolt okupeeritud aladelt, sh ka Donetski oblastist, kuivõrd pärast okupatsiooni

algust peab Venemaa Föderatsioon Donetski elanikke Venemaa Föderatsiooni kodanikeks (dtl

107). Seda arvestades oli PPA-l 23.10.2022 ja 24.10.2022 võimalik, vajadusel täiendavate

asjaolude väljaselgitamise teel, veenduda selles, et kaebaja selgitused Ukrainast (s.o Venemaa

Föderatsiooni poolt okupeeritud, kuid siiski Ukraina koosseisu kuuluvast Donetski oblastist)

lahkumise kohta 2022. a oktoobris olid tõesed. PPA-l oli võimalik kaebaja passi kantud

templite järgi veenduda, et kaebaja sisenes 11.12.2021 Venemaa Föderatsiooni mitte

3-22-2492

Ukrainast, nagu märgib vastustaja vastuses kaebusele, vaid Malagast (vt 10.12.2021. a tempel

dtl 88). Kuivõrd PPA oli teadlik (või vähemalt sai ametnik sellega seotud asjaolusid

täiendavalt uurida), et Venemaa Föderatsioon ei fikseeri isikute liikumisi Venemaa

Föderatsiooni ja viimase poolt okupeeritud Donatski oblasti vahel, puudunuks PPA-l

tõsiseltvõetavad alused kahelda kaebaja väidetes, et ta liikus pärast 11.12.2021 Venemaa

Föderatsiooni sisenemist enda koju Donetski oblastisse ja naasis Venemaa Föderatsiooni alles

siis, kui oli 2022. a oktoobris teel Euroopa Liitu.

20. Kohus leiab seega, et PPA rikkus enda tegevusega 23.10.2022 ja 24.10.2022 kaebaja

õigust liikmesriikide territooriumile siseneda.

21. Kohtu hinnangul ei ole aga PPA käitunud vastuolus tagasisaatmise lubamatuse

põhimõttega. Teisisõnu, PPA tegevus ei rikkunud kaebajale õigusaktidest tulenevat õigust

mitte olla tagasi saadetud riiki, kuhu väljasaatmine võib tuua kaasa tema õiguste rikkumise

EIÕK art 3 ja ÜRO piinamise vastase konventsiooni art 3 tähenduses (piinamine või muu

ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine) või tagakiusamise ÜRO pagulasseisundi

konventsiooni art 33 tähenduses (vt ka VSS § 171 ja § 282 lg 2, samuti Schengeni

piirieeskirjade art 4 ja art 6 lg 5 p c). Kaebaja selgitas küll, et tal oli hirm, et ta jääb Venemaa

Föderatsiooni kui agressorriiki lõksu, ja et teda võidakse piiripunktis kinni pidada, kuid sellest

hoolimata ei viita tema väited ja vaidluse muud asjaolud sellele, et kaebajat oleks reaalselt

ähvardanud Venemaa Föderatsioonis piinamine või muu inimväärikust alandav kohtlemine.

Seda ei saa järeldada kaebaja väidetest, et teda küsitleti Venemaa Föderatsiooni Föderaalse

Julgeolekuteenistuse (FSB) poolt ning 23.10.2022 kestis küsitlus mitu tundi, mille käigus teda

pildistati ja kontrolliti tema telefoni. Kaebaja ei ole märkinud ning kohtule ei ole teada, et

kõnealusel ajal oleks Venemaa Föderatsioonis levinud praktika pidada Venemaa

Föderatsiooni transiitriigina läbivad Ukraina kodanikud kinni. Praegusel juhul nähtubki

kaebaja selgitustest, et tal on olnud võimalik pärast enda kodukohast Donetski oblastist

lahkumist Venemaa Föderatsioonis viibida ja liikuda seejärel edasi Soome Vabariiki, ilma et

tema inimõigusi oleks Venemaa Föderatsioonis rikutud.

22. Eelnevalt toodud põhjendustel leiab kohus, et PPA tegevus kaebajale 23.10.2022 ja

24.10.2022 sisenemiskeeldude väljastamisel ja kaebajale riiki sisenemise mittevõimaldamisel

on olnud õigusvastane ning sellega on rikutud kaebaja subjektiivset õigust (õigusaktides ette

nähtud tingimustel) liikmesriikide territooriumile siseneda.

23. PPA 24.10.2022. a sisenemiskeelu nr 2101220010223 õigusvastasuse tõttu rahuldab

kohus kaebaja nõude selle otsuse tühistamiseks.

II

24. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse

määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel;

3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga

kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud

kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel

vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVastS § 13 lg 3).

25. RVastS § 8 lg 1 järgi hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Varalise kahju näol on

tegemist igasuguste mittevabatahtlike negatiivsete tagajärgedega isiku varalises seisundis (vt

3-22-2492

P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2016, § 128

kommentaar 4.2.1). Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 66 on vara isikule

kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kahju tekib, kui isiku vara väheneb (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p

29.2). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline

olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1

teine lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1) (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

07.10.2024. a otsus nr 3-22-1337, p 25).

25.1.

Kaebaja palub hüvitada talle tekkinud varalise kahju kokku summas 401,28 eurot. See

summa moodustub Tallinnast Malagasse 25.10.2022 reisimiseks ostetud lennupileti

maksumusest 208,99 eurot (lennupilet dtl 23), Tallinnasse kuupäevadeks 23.–25.10.2022

majutuskoha broneeringu maksumusest 87,67 eurot (broneeringu kinnitus dtl 24–25, tõlge

eesti keelde dtl 26) ja Peterburi kuupäevadeks 24.–25.10.2022 majutuskoha broneeringu

maksumusest 104,62 eurot (broneeringu kinnitus dtl 27). Kohus leiab, et kaebaja vara vähenes

tema poolt välja toodud asjaoludel üksnes seoses sellega, et ta ostis Soomest Hispaaniasse

lendamiseks uue lennupileti (26.10.2022) maksumusega 201,66 eurot (26.10.2022. a

lennupilet dtl 20–21) ning broneeris 6528,6 rubla (ca 104,62 euro) eest ööks vastu 25.10.2022

majutuskoha Peterburis ööbimiseks (broneeringu kinnitus dtl 27). Seega ei vähenenud kaebaja

vara kaebuses kirjeldatud asjaoludel mitte 401,28 euro, vaid 306,28 euro (201,66+104,62)

võrra. Selle kahju tekkimine kaebajale on tõendatud. Vaidluse asjaoludest on selgelt

järeldatav, et kõnealune kahju tekkis kaebajale just PPA tegevuse tõttu. Kui PPA ei oleks

õigusvastaselt keeldunud kaebajat 23.10.2022 ja/või 24.10.2022 Eestisse lubamast, oleks

kaebaja saanud lennata Eestist Hispaaniasse 25.10.2022 juba tal olemas olnud lennupileti

alusel ega oleks pidanud soetama Hispaaniasse sõitmiseks uut lennupiletit. Samuti, kui PPA

oleks lubanud kaebajal 24.10.2022 Eestisse siseneda, oleks kaebaja saanud ööbida ööl vastu

25.10.2022 Tallinnas tal olemas olnud broneeringu alusel ega oleks pidanud broneerima

samaks ööks uut majutuskohta Venemaa Föderatsioonis. Kahju ei pea olema teo vahetu

tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu 07.10.2015. a otsus nr 3-3-1-11-

15, p 12; 10.12.2003. a otsus nr 3-2-1-125-03, p 27). Seega on PPA õigusvastase tegevuse ja

kaebajale tekkinud varalise kahju vahel põhjuslik seos. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal

võimalik talle PPA tegevuse tõttu kahju tekkimist mingil viisil vältida. Küll aga olnuks

kaebajale kahju tekkimist võimalik vältida PPA-l kaebajaga seotud asjaolude kontrollimisel

vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohus leiab, et praegusel juhul ei esine PPA vastutust

piiravaid asjaolusid RVastS § 13 lg 1 tähenduses.

25.2.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus PPA-lt kaebaja varalise kahju katteks välja

306,28 eurot. Ülejäänud osas jääb kaebaja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

26. Kaebaja sõnul alandas PPA enda tegevusega 23.10.2022 ja 24.10.2022 Narva-1

piiripunktis kaebaja inimväärikust. Kaebaja selgitas, et PPA tegevus põhjustas talle hingelist

valu ja kannatusi. Kaebaja üritas põgeneda sõjapiirkonnast läbi agressorriigi, kuna muud

võimalust okupeeritud aladelt lahkumiseks ei olnud. PPA tegevuse tõttu pidi kaebaja leidma

tee turvalisuseni tunduvalt keerulisemalt ja pikemalt, kui ta oleks pidanud seda algselt tegema.

Kaebajal kui 63-aastasel üksikul naisterahval oli PPA keeldumiste tõttu pidev stress,

teadmatus oma tuleviku suhtes ning kartus jääda agressorriigi territooriumile ja võimalik, et

sattuda ka filtratsioonilaagrisse. Kaebaja pidi kahel korral läbi elama olukorra, kus lootis

saada kaitset Ukrainas toimuva eest, soovides siseneda õiguslikul alusel Eestisse, kuid PPA

ametnikud ei lubanud teda Eestisse ja sundisid lahkuma Venemaa Föderatsiooni. Kaebaja

hindab talle tekkinud mittevaralise kahju rahaliseks väärtuseks 1000 eurot.

26.1.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

3-22-2492

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Avaliku

võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud

ning see võimalus on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline

või hingeline valu, seda õigustab (vt Riigikohtu 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13

ja seal viidatud praktika). Mittevaraline kahju hüvitatakse vaid juhul, kui avaliku võimu

õigusvastane tegevus oli süüline.

26.2.

VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Selleks, et lugeda isiku hingelisi üleelamisi

mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes, peab nende raskus ületama teatud lävendi ehk

mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest

eluriskist intensiivsemad (vt Riigikohtu 26.09.2022. a otsus asjas nr 3-20-1449, p-d 30.4,

30.5). Inimväärikus on põhiseaduse aluspõhimõte ja kõigi põhiõiguste alus. Samas ei saa

inimväärikuse alandamist eeldada pelgalt väidetava õigusvastase haldusmenetluse tõttu.

Selleks peab rikkumine olema süüline ning ületama teatud raskusastme (Tartu

Ringkonnakohtu 01.07.2021. a otsus nr 3-19-2435, p 17). Inimväärikuse alandamine on

tihedalt seotud isiku subjektiivsete tunnetega. Kohtlemine on inimväärikust alandav, kui see

tekitab isikule kannatusi, hirmu, ängistust või alaväärsustunnet (vt nt Tallinna Halduskohtu

20.03.2023. a otsus asjas nr 3-22-1245, p 63).

26.3.

Kohus leiab, et praegusel juhul tuleb kaebajale PPA tegevuse tõttu hingeliste

kannatuste tekkimist jaatada. Kaebaja oli lahkunud enda elukohast Ukrainas sooviga taotleda

ajutist kaitset Euroopa Liidus. Kuigi kaebajal olid juba 23.10.2022 Narva piiripunktis olemas

kõik vajalikud dokumendid Euroopa Liitu sisenemiseks, ei võimaldanud PPA kaebajal

siseneda. On usutav, et arvestades Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahelist sõjalist

konflikti, valdas kaebajat PPA tegevusest tingituna hirm tuleviku ees ja teatav ängistus.

Kaebaja hingelisi üleelamisi sai ainult võimendada see, kui PPA käitus sarnaselt ka järgmisel

päeval, kui kaebaja proovis teist korda Venemaa Föderatsioonist lahkuda. Kohtu hinnangul

tuleb asjaolusid arvestades asuda seisukohale, et kaebaja kui 63-aastase üksiku naisterahva

hingelised kannatused seoses 23.10.2022 ja 24.10.2022 Narva-1 piiripunktis Eesti riiki

mittepääsemisega ja Venemaale tagasi saatmisega, PPA ametnike poolt teostatud

pealiskaudse kontrolliga ning sellest tulenevalt kaebajat usutavalt vallanud hirmu ja

ebakindlusega Ukraina ja Venemaa vahelise sõja tõttu ületasid teatava raskusastme, millest

alates on õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine.

26.4.

PPA tegevuses esineb süü RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on

süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Praegusel juhul on PPA ametnike tegevuses

tuvastatav süü vähemalt hooletuse vormis. Konkreetses situatsioonis kohalduvate

õigusnormide väljaselgitamine ja nende korrektne rakendamine on haldusorgani ülesanne

ning ka eksimused või hooletus üksiku ametniku tegevuses on omistatavad haldusorganile.

26.5.

Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju

ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise

asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013

otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Seejuures tuleb

kohtul võtta arvesse ka rikutud õiguse olulisust (vt nt Riigikohtu 16.05.2012. a määrus asjas

nr 3-3-1-11-12, p 17) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite mõju (Riigikohtu 15.04.2020. a

otsus asjas nr 3-18-360, p 16). Kohus leiab, et antud juhul on kaebajale tema nõutud

kahjuhüvitise summa 1000 euro väljamõistmine tema subjektiivsete õiguste rikkumise

iseloomu ja raskust, PPA tegevuse kordumist ja usutavalt kirjeldatud kaebaja hingelisi

läbielamisi arvestades põhjendatud.

3-22-2492

26.6.

Eelnevale tuginedes rahuldab kohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude

täies ulatuses ja mõistab PPA-lt kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju katteks välja 1000

eurot.

III

27. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 esimene lause sätestab,

et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral

jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja

ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

28. Kohus rahuldab käesoleva otsusega täielikult kaebuses esitatud tühistamisnõude ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja taotletud 401,28 euro suurusest varalise kahju

hüvitisest pidas kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 306,28 euro

suuruse hüvitise. Eelnevat arvestades loeb kohus kaebuse rahuldatuks 95% ulatuses.

29. Kaebuse esitamisel on Sihtasutus Eesti Inimõiguste Keskus tasunud 23.11.2022 riigilõivu

42,04 eurot (maksekorralduse kviitung dtl 28). Kohtule on esitatud ka tõlketeenuse arved (dtl

115 ja 117) kokku summas 51,10 eurot. Seega on kaebaja menetluskulud olnud

kohtumenetluses kokku 93,14 eurot. Nende menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist ei

takista see, et need ei ole kantud kaebaja enda poolt. Vastustajalt tuleb kaebuse rahuldamise

proportsioonist lähtudes mõista kaebaja menetluskulude katteks välja 89 eurot. Ülejäänud

menetluskulud, s.o 4,14 eurot tuleb jätta kaebaja enda kanda. Vastustaja võimalikud

menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 neljanda lause alusel tema enda kanda.

30. Kohus asendab HKMS § 175 lg-st 3 lähtudes ja kaebaja isikuandmete kaitseks käesoleva

otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)