1-23-3405/32 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

21.01.2025

Kohtuasja number

1-23-3405

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi F.K. i süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi

üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsus

Süüdistatav

F.K. , isikukood:

xxxxxx; elukoht:

XXX;

kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud

Apellant

F.K. i kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

süüdistatav F.K.

prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Liina Pikma

Menetluse liik

suuline menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsus osaliselt, s.o F.K. i

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ning välja mõistetud

menetluskuludes.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

2.1.

Mõista F.K. süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks.

2.2.

Jätta Eesti Vabariigi kanda lisaks maakohtu poolt määratud

ekspertiisitasudele summas 10477,90 eurot ka ülejäänud menetluskulud summas

1527,60 eurot, s.o kokku 12 005,50 eurot. Õigeksmõistva kohtuotsusega sundraha

ei kaasne.

3. Kaitsja apellatsioon rahuldada.

4. Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo vandeadvokaadi Ilya Zuevi

poolt F.K. ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 457,07 eurot (sh käibemaks 82,42 eurot).

5. Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 720,59 eurot (sh

käibemaks 129,94 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. F.K. ki süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 1 järgi teise inimese

julmal viisil tapmises. F.K. ile oli pikemaajalisest alkoholi tarvitamisest tekkinud sõltuvus

ning enne teo toimepanemist oli ta vähemalt kuu aja vältel igapäevaselt tahtlikult tarvitanud

alkoholi. Olles alkoholi võõrutusseisundi tagajärjel tekkinud ajutises teadvuseseisundi häires

ning viibides 14.02.2022 kella 17.00 paiku XXX , asuvas korteris, lõi ta konflikti käigus

tahtlikult I.G. it korduvalt noaga rinna ja kaela piirkonda. Viimase löögi noaga tegi

süüdistatav I.G. ile vasakusse silma, jättes noa silmast välja tõmbamata ja lahkus

sündmuskohalt. I.G. suri F.K. i tekitatud kehavigastuste tagajärjel. F.K. il oli küll raskusi

reaalsuse tunnetamisel, kuid ta sai aru oma teo sotsiaalsest tähendusest ja käitus sihipäraselt.

Tal esines motiiv I.G. i tapmiseks – ta kaalus oma tegevust, tegi otsuse ja sellele järgnes

tapmine julmal viisil. Oma käitumisega väljendas F.K. põhimõttelist ja erilist hoolimatust

inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. I.G. i surma põhjuseks oli koljuõõnde ulatuv,

koljuluid ja peaaju vigastav pea torke-lõikevigastus.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsusega tunnistati F.K. süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi

ning talle mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses

viibitud 3 kuud 16 päeva karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 10

aastat 8 kuud ja 14 päeva vangistust. Vangistuse kandmise algust loetakse alates

kinnipidamisasutusse saabumisest.

3. Kohtus uuriti tunnistajate A.T. i, E.T. i, A.S. i, A.M. i, M.S. ja I.J. i ütlusi,

Häirekeskusele tehtud kõnede vaatlusprotokolle, kiirabikaarti, politseinike vormikaamerate

salvestisi, Maxima kaupluse turvakaamera salvestise vaatlusprotokolli, F.K. i kahtlustatavana

kinnipidamise protokolli, sündmuskoha ning sündmuskohalt ära võetud esemete ja

riideesemete vaatlusprotokolle ning ekspertiisiakte. Need tõendid kinnitavad süüdistuse

versiooni, et just F.K. lõi kannatanut korduvalt noaga rindkere, kaela ja pea piirkonda.

4. A.T. i, E.T. i ja A.S. i ütlused tõendavad, et enne uuritava sündmuse toimumist veetsid

nad koos aega kannatanu I.G. iga ja süüdistatava F.K. iga E.T. i korteris. Nad tarvitasid ühiselt

umbes kahe nädala kestel alkoholi. Selle aja jooksul oli tunnistaja A.T. i ja kannatanu I.G. i

vahel suusõnalisi konflikte, mida nägi ja kuulis pealt ka F.K. . A.T. i sõnul kannatanu solvas

teda ning konfliktide ajal süüdistatav vaatas I.G. it väga vihaselt. 14.02.2022 oli järjekordne

konflikt. Ühel hetkel A.T. lahkus XXX korterist. Veidi aega hiljem viis kiirabi ta terviserikke

tõttu haiglasse.

5. Vahetult enne sündmust olid XXX korteris kolm isikut, s.o E.T. , I.G. ja F.K. . E.T.

jäi magama ning ärkas õhtusel ajal selle peale, et I.G. ja F.K. karjusid üksteise peale. I.G.

uhkustas, et tal on olnud palju naisi ning et kõik naised teda tahavad ja ainult A.T. ei oska

teda hinnata. Kannatanu rääkis, et A.T. on prostituut ning ta arvab, et hiljuti olid A.T. l

intiimsuhted teise mehega. F.K. ile I.G. i jutt ei meeldinud ja ta hakkas A.T. t kaitsma. I.G.

aga rääkis edasi, et A.T. petab teda. Selle peale F.K. ärritus, tõusis püsti ja läks korterist

välja. Umbes poole tunni pärast tuli ta tagasi, hoides vasakus käes kööginuga, millel oli

ligikaudu 10 cm pikkune tera ja mustast plastikust käepide. F.K. istus laua taha, „mängis“

noaga, keerates seda igatepidi. Tunnistaja ütlemise peale pani ta mõneks ajaks noa kõrvale.

I.G. ja F.K. hakkasid omavahel jälle A.T. teemal riidlema. Siis tõusis F.K. oma kušetilt,

liikus tugitoolis istuva I.G. i juurde ning lõi neli korda sama noaga, millega ta enne laua taga

„mängis“, kaela ja rinna piirkonda. I.G. püüdis sel ajal F.K. it jalaga endast eemale lükata.

E.T. i hinnangul oli näha, et F.K. läks hulluks, sest tal olid ebanormaalsed silmad. Tunnistaja

katse peale F.K. it rahustada ütles süüdistatav, et ta ei ole Fedja, vaid nimetas ennast võõra

mehenimega. Lõpuks lõi F.K. noaga I.G. it vasakusse silma. Nuga jäi silma sisse. I.G.

hakkas korisema ja jäi tugitooli istuma. F.K. läks kohe korterist ära ja tema käed olid verised.

E.T. helistas Häirekeskusesse ja teavitas juhtunust. Kui kiirabi tuli, oli I.G. veel elus, sest oli

kuulda, kuidas ta koriseb. Samasisulist juttu rääkis tunnistaja ka sündmuskohale saabunud

politseiametnikele.

6. Tunnistaja M.S. ja Maxima kaupluse turvakaamera videosalvestise vaatlusprotokolli

kohaselt liikus üleni verega kaetud, kampsunis, üleriieteta ja jalanõudeta (sokkide väel) ning

imeliku pilgu ja käitumisega F.K. Kiviõlis, Viru 5 asuvasse Maxima kauplusesse. Ühel hetkel

ta väljus kauplusest, kuid tuli paari sekundi pärast tagasi ning liikus poes sihipäratult ringi.

Tema riided ja käed olid verega määrdunud. Kauplusest väljudes läks F.K. tunnistaja auto

juurde ja seisis juhiukse kõrval umbes 2 minutit ja liikus siis edasi raudtee suunas. Tunnistaja

helistas seejärel Häirekeskusesse ja andis kummaliselt käituvast isikust teada.

7. F.K. i kinnipidamisel tuvastati tema riietel, kätel ja näol veremäärdumised. Isik kõndis

vahetult enne kinnipidamist Kiviõlis Õpetajate tänaval Raudtee tänava suunas ja seejärel

tagasi Keskpuiestee suunas. Patrullpolitseinikust tunnistaja sõnul allus süüdistatav

korraldustele. F.K. tunnistas teda kinni pidanud politseinikele, et ta tappis I.G. i. Ta ütles, et

kuulis enda peas A.T. i häält, kes käskis tal I.G. i ära tappa. F.K. ütles, et lõi I.G. it musta

värvi noaga vist 5 korda, kuid ta ei mäletanud, kuhu täpselt.

8. Kinnipidamisel osalenud politseiametnike vormikaamera videosalvestistel räägib

F.K. , kuidas A.T. pettis teda ja et tema peas on kiip, mille kaudu saab A.T. gaga rääkida. Ta

pidi I.G. i ära tapma, sest A.T. käskis seda teha. Kuna I.G. talle kunagi ei meeldinud, siis

tappis ta I.G. i noaga ära. F.K. tunnistab alkoholi tarvitamist ja mäletas, et kiirabile sarnanev

punane auto viis A.T. ära.

9. Surnu 06.04.2022. a kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 22E-IDS0009/33 nähtuvalt

sedastati I.G. i surnukeha kohtuarstlikul välisvaatlusel ja siseuuringul vigastustena: 1)

koljuõõnde ulatuv, koljuluid ja peaaju vigastav haav vasaku silma alalaul; 2) rohked

pindmised koljuluude vigastuseta torke-lõikehaavad näol ning peas verevalumitega näo ja pea

pehmetes kudedes; 3) rohked lihaste, väikeste ja suurte veresoonte vigastusega torke-

lõikehaavad ning üks lõikehaav kaelal verevalumitega kaela pehmetes kudedes; 4) pindmine

haav vasakul pool rindkerel verevalumitega rindkere pehmetes kudedes. Need haavad tekkisid

torke-lõikerelva, milleks võis olla koljuõõnest eemaldatud nuga, toimest.

10. Maakohus tõi otsuses esile, et vahistamistaotluse arutamisel F.K. mäletas, kuidas ta

lõi kannatanut noaga, kuid ei mäletanud, millega see kõik lõppes. Ta lõi enda sõnul I.G. it

näppude ja kaela piirkonda. I.G. püüdis ennast kaitsta ja lükkas teda eemale. Süüdistataval oli

nii motiiv (tädi A.T. i solvamine) kui ka võimalus (nuga käes) kannatanut tappa. Maakohtul ei

jäänud kahtlust, et kannatanut lõi korduvalt noaga kaela, rindkere ja pea piirkonda just

süüdistatav. Tapmise julm viis väljendus selles, et viimase löögi tegi ta kannatanu vasakusse

silma, jättes noa silmast välja tõmbamata. Noalöök näkku on silmatorkavalt brutaalne ja

väljendab erilist küünilisust inimelu, aga ka konkreetse kannatanu suhtes. Silmast välja

paistev noa käepide oli eemalseisjatele näha ning mõjutab objektiivset kõrvaltvaatajat väga

intensiivselt ja häirivalt.

11. Kohtu hinnangul pani F.K. kuriteo toime otsese tahtlusega nii surmava teo kui selle

kvalifitseeriva tunnuse ehk jõhkra toimepanemise viisi suhtes. Sellele osutab eelkõige väline

teopilt. Tegemist on rohkete sihipäraste noalöökidega kannatanu keha, kaela ja pea piirkonda.

Kannatanu üritas ennast sel ajal kaitsta. Lüües kannatanut 14,9 cm pikkuse ja 1,8 cm laiuse

noateraga silma (nagu ka tekitades kaela piirkonnas unearterit vigastava haava), ei saanud

süüdistatav loota, et see piirdub kergemate kehavigastustega. Seejuures pidi süüdistatav aru

saama, et peas asub elutähtis organ, s.o peaaju, mida noaga löök vigastab ning et sellega

kaasneb kannatanu surm. Eelnev kinnitab, et süüdistatav mitte pelgalt ei möönnud, vaid just

tahtis kannatanu surma saabumist ja tegi kõik endast oleneva selle tagajärje saavutamiseks.

F.K. pidi ka aru saama, et tema tegu näeb pealt samas toas viibinud ja teda maha rahustada

üritanud tunnistaja E.T. ning nuga silmas näevad ka kõik teised kannatanuga tegelevad

isikud. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

12.

14.04.2022. a ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi

aktiga nr 7.1-3/256 tuvastati, et F.K. on aastaid kuritarvitanud alkoholi, tal on välja

kujunenud alkoholisõltuvus ja võõrutusseisundis esinevad psühhootilised elamused. Umbes

aasta varem olid tal võõrutusseisundis ähvardavad kuulmismeelepetted, kuulmis-

nägemismeelepetted. Desorientatsiooni foonil esines neid ka 14.02.2022 talle süüksarvatava

kuriteo toimepanemise eel ja selle järgselt. Isiku seletused viitavad nii psühhootiliste

elamustele kui ka reaalsele konfliktile tema ja tapetu vahel. Pooleteisekuuline joomasööst

ning selle järel tekkinud psühhoosielamused on omased alkoholipsühhoosile, kuid selgusetuks

jääb psühhoosi ajaline kestus ja küsimus, kas psüühikahäire (psühhoos) põhjustas uuritava

agressiivse käitumise või toimus tapmine reaalse konflikti käigus. Kuulmismeelepetted („oma

mõtted on kuuldavad“) on iseloomulikud kroonilisele psühhootilisele häirele (näiteks

skisofreeniale). Eksperdid asusid seisukohale, et ambulatoorsel ekspertiisil ei ole võimalik

anda arvamust diagnoosi, süüdivus- süüdimatusseisundi, ohtlikkuse ja ravivajaduse kohta

ning nad tegid ettepaneku suunata isik statsionaarsele kompleksekspertiisile.

13.

30.05.2022. a kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiaktist nr 11/12

nähtuvalt ajavahemikul hiljemalt alates 13.02.2022 pärast kella 19 kuni vähemalt 02.03.2022

sh ka temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal 14.02.2022 kl 17 esines F.K. il

võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4), mis on hõlmatav määratlusega „ajutine raske

psüühikahäire“. F.K. i käitumine I.G. ile noalöökide tegemise ajal oli täiel määral põhjuslikult

seotud temal sellel ajal esinenud deliiriumiga. F.K. il on hiljemalt alates 22. eluaastast püsiv

psüühika- ja käitumishäirete kogum – sõltuvus alkoholist (F10.2), mis ei takista ega piira

temal ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega

sihipärast arutlemist ja käitumist. Psüühikahäirete tahtlik tekitamine, nende võimendamine

ega simuleerimine ei ole tuvastatud.

14. Maakohus tuvastas eksperdiarvamuse alusel, et kannatanu tapmise ajal esines

süüdistataval võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, s.o ajutine raske psüühikahäire.

Hiljemalt alates 02.03.2022 on deliirium vaibunud ning edasiseks psühhiaatriliseks raviks

näidustus puudub. Samuti ei ole alust prognoosida deliiriumi iseeneslikku taastekkimist.

15. Ainuüksi meditsiinilise diagnoosi olemasolust ei saa tuletada isiku süüdimatust.

Selleks peavad olema täidetud ka juriidilised kriteeriumid. Kui isikul esineb mõni KarS §-s 34

nimetatud häiretest, tuleb kontrollida, kas see on nii tugev, et kõrvaldab isiku normipärase

käitumise juhtimise võime või piirab seda oluliselt. Maakohus ei nõustunud kohus ekspertide

järeldusega, et kannatanule noalöökide tegemise ajal ei saanud süüdistatav oma teo

keelatusest aru ega saanud seda juhtida. F.K. il oli säilinud võime saada aru, et teist inimest

tappa ei tohi ning ta ei minetanud ka võimet juhtida oma tegevust. Vaatamata

deliiriumiseisundile oli tal võimalik hoiduda kannatanu löömisest.

16. Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestised koos vaatlusprotokollidega koostoimes

ekspertide järeldustega kinnitavad, et vähemalt 14.02.2022 varahommikul ja öösel oli F.K. il

ajutine raske psüühikahäire – võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga. Samas kohtu hinnangul

ei tähenda see automaatselt, et samal päeval kella 17 ajal, s.o teo toimepanemisel sellise

seisundi esinemine jätkus.

17.

14.02.2022 öösel Häirekeskusele tehtud kõnedes oli F.K. kontaktivõimeline, sai

temale esitatud küsimustest aru ning oskas neile adekvaatselt vastata. Kuigi esinesid

meelepetted (jälitusluul), siis need ei mõjutanud oluliselt süüdistatava võimet ratsionaalseks

mõtlemiseks ja otsustuste tegemiseks – tal oli säilinud kriitiline suhtumine oma vaimse tervise

seisundisse ja ta asus otsima abi. Samuti käitus süüdistatav ettekujutatavale ähvardavale

olukorrale vastavalt, s.o ei avanud korteri ust ning kutsus politsei. Kuna politseid koheselt ei

saabunud, helistas ta uuesti Häirekeskusesse ehk jäi valitud kaitsestrateegia juurde. Eelnev

aga kinnitab, et kuigi 14.02.2022 võisid süüdistataval esineda deliiriumist tingitud

meelepetted, siis tõenditest ei nähtu, et need olid ka kannatanule noalöökide tegemise ajal või

vahetult enne seda.

18. E.T. i ütluste kohaselt konflikt ja sõnavahetus kannatanu ja süüdistatava vahel oli

konkreetsel varem üles kerkinud teemal – süüdistatava tädi A.T. i suhted teiste meestega,

millest tingituna kannatanu kutsus teda prostituudiks. F.K. ile olid aga I.G. i sõnad selgelt

vastumeelt. Järelikult 14.02.2022 kella 17 ajal aset leidnud tüli põhjuseks oli konkreetne isik

(kannatanu) ja tema käitumine, mitte süüdistatava deliiriumist tekkinud meelepetetest tingitud

reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud. Kuna noalöökide tegemine on

vahetult järgnenud kannatanu ja süüdistatava vahel puhkenud tülile, siis puudub alus arvata, et

konflikt on toimunud ühel põhjusel (kannatanu sõnad A.T. i pihta), lööke aga hakkas

süüdistatav tegema mingil teisel (nt meelepetetest tingitud) ajendil. Kuna löögid ei olnud

põhjustatud süüdistatava meelepetetest, siis peab järeldama, et temal tol ajal esinenud

deliirium ei takistanud tal (vähemalt löökide tegemise ajal) saada oma tegude tähendusest aru

ja neid juhtida. Süüdistatava tahtlus oli kantud vaid kannatanu solvavate sõnade foonil

tekkinud vihast.

19. Süüdistatava käitumine kinnipidamise ajal ehk umbes 20 minutit pärast kuriteo

toimepanemist ei toeta versiooni, et tema käitumine oli valdavalt või täies ulatuses kantud

deliiriumiseisundist. F.K. sai kinnipidamisel aru, et tappa ei tohi. Ta vaid õigustas ennast

sellega, et see ei olnud tema otsustus, vaid seda oli käskinud teha „A.T. “. Teo keelatusest

arusaamisele viitab ka, et F.K. lahkus koheselt pärast juhtunut korterist vaid sokkide väel ja

üleriieteta, sest soovis vältida sündmuskohal tabamist, teades, et sellise teo eest saab ta

karistada. F.K. oli kontaktivõimeline ning ta koheselt allus politseinike korraldustele. Samuti

oli ta oma isikus õigesti orienteeritud ja teadis oma nime. Juba patrullsõidukis vastas

süüdistatav politseinike küsimustele asjakohaselt, mitte ei rääkinud arusaamatut või segast

juttu. Kuna kinnipidamisel mainis süüdistatav, et I.G. ei meeldinud temale kunagi, süvendab

see veelgi kohtu veendumust F.K. i arusaamisvõimest. Ka joobeseisundi tuvastamise

protokolli kohaselt oli süüdistatava reaktsioonikiirus normaalne, kõne, aja-, isiku- ja kohataju

selge ning ta mäletas viimase 24 tunni sündmusi, tema koordinatsioon on häireteta ja

käitumine normaalne. Vangla tervisekaardi sissekandes on samuti märgitud, et uuritav oli

kontaktne, adekvaatne, kaebusteta ja liikus iseseisvalt. 15.02.2022 kell 13.10-13.20 osales

uuritav ülekuulamisel ja 16.02.2022 kohtuistungil videokontakti vahendusel adekvaatselt.

19. Samal päeval varem Häirekeskusele tehtud kõnedest nähtuvalt säilis süüdistataval

võime mitte alluda enda kuulmismeelepetetele või muudele deliiriumist tingitud psüühilise

tegevuse häiretele. Ta ei soovinud peas olevatele „häältele“ alluda. Nende mõju avaldub temas

pigem kõrgendatud hirmutunde ja jälitusmaania kujul. Seejuures „häälte“ mõju süüdistatava

psüühikale ei tõsta temas agressiivsust: ta ei tee mingeid aktiivseid või agressiivseid samme

enda kaitsmiseks, vaid see olukord pigem survestab teda ja paneb tundma hirmu. Sama päeva

õhtusel ajal meelepetete esinemise kohta tõendid puuduvad. F.K. i noalöögid ei toimunud

järsult, ootamatult ja mingisuguse põhjuseta (ehk tingituna mingist meelepettest), vaid just

reaktsiooniks kannatanu poolt A.T. i kohta väljaöeldud sõnade peale.

20. Ka süüdistatava teojärgne käitumine viitab, et ta sai oma tegudest täielikult või

valdavalt aru. Kui F.K. oleks minetanud võime juhtida oma käitumist, siis loogiline oleks

eeldada, et puhkenud vägivallahoos ei piirdunuks ta vaid I.G. i löömisega, vaid suunaks selle

valimatult ükskõik millisele tema ette sattunud objektile. Seda aga ei juhtunud. Samuti ei näita

F.K. mingeid vägivallamärke Maxima kaupluses, kuhu ta läks kohe pärast sündmuskohalt

lahkumist ning pidi veel sel ajal olema samas psüühilises seisundis. Kinnipidamisel isik

vastupanu ei osutanud. Selliselt asus kohus eksperdiarvamusest erinevale seisukohale, leides,

et süüdistataval oli vähemalt teo toimepanemise ajal säilinud võime saada oma tegude

tähendusest aru ja neid juhtida ehk ta oli süüdiv ning teda saab toimepandud teo eest

vastutusele võtta.

21. Maakohtu hinnangul statsionaarse kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisiaktis

kajastatud järeldused ei ühti eksperdiarvamuse põhjendustega. Kui põhjendustest nähtub

üheselt, et deliiriumist tingitud „häälte“ ja „kujude nägemist“ esines süüdistataval kuni

esimese kohtuistungini ning selle aja jooksul püsis tal ka veendumus, et teda tahetakse tappa,

siis jääb ebaselgeks, miks eksperdid on seostanud süüdistatava meelepetteid tema

tapmisteoga. Jääb arusaamatuks, miks 14.02.2022 kella 17 ajal, kuuldes „A.T. “ häält oma

peas, pidi F.K. hoopis alluma sellele ja asuma tegema midagi sellist, mis ei ole tema

varasemale käitumisele üldse omane. Süüdistatav kuritarvitab alkoholi alates 21. eluaastast

ning ekspertiisiaktist nähtuvalt on ta juba varem kogenud meelepetteid. Samas ei ole teada

ühtegi juhtumit, mil ta oleks meelepetete mõju all muutunud vägivaldseks või agressiivseks.

Ei ole ka tuvastatav, miks antud juhul ei saanud süüdistatav keelduda „A.T. “ käskluse

täitmisest, sest samal päeval varem (14.02.2022 varahommikul) mehe hääl tema peas oli juba

nõudnud tema tapmist ja perekonna päranduse edasi andmist. Ometi aga ei nõustunud F.K.

selle nõudmisega ja hoopis helistas Häirekeskusele. Eksperdiarvamusest nähtuvalt tapmise

ähvardused on mõjutanud F.K. ki mahasuruvalt, nii et tal püsis hirmutunne (mitte agressioon

või vägivaldsus). Sellest tulenevalt ekspertide järeldus, et F.K. i käitumine I.G. ile noalöökide

sooritamise ajal 14.02.22 kl 17 ajal oli täiel määral põhjuslikult seotud temal sellel ajal

esinenud deliiriumiga, on kohtu arvates ebaloogiline ja põhistamata. Eksperdid osutavad, et

deliirium avaldus süüdistatavas muuhulgas emotsionaalsete häiretena (ärevus, hirm), kuid ei

ole ühtegi viidet, et selle mõju all muutus süüdistatav agressiivseks või vägivaldseks.

22. Eksperdid viitavad ka sellele, et süüdistatav oli desorienteeritud situatsioonis ning

periooditi oma isikus. Need ekspertide järeldused põhinevad aga vaid süüdistatava enda

sõnadel. Muudest tõenditest (nt tunnistajate A.T. i ja E.T. i ütlustest) ei nähtu kinnitust sellele,

et 13.02. või 14.02.2022 koosviibimise ajal süüdistatav oleks käitunud kuidagi imelikult vms.

Selliste meelepetete olemasolu, nagu süüdistatav on seda ekspertidele kirjeldanud (väikesed

kujud võistlesid vaibal, avatud peopesal näidati multikaid), ei saanud jääda märkamatuks F.K.

i seltskonnakaaslastele. Võimalik on, et süüdistataval esines selliseid kuulmis- ja

nägemismeelepetteid samal päeval, aga teisel ajal (mitte kella 17 paiku, kui tal tekkis tüli

kannatanuga A.T. i solvamise tõttu). Sellisel juhul reaalse ümbruse tajumine F.K. i poolt oli

deliiriumi foonil tol päeval tõesti periooditi häiritud (ka eksperdiarvamuse järgi deliirium

avaldus teadvuse lainetava kuluga häirumisena, millele viitab mälestuste lünklikkus). Eelnev

aga ei tähenda, et alates 13.02.2022 kella 19 kuni vähemalt 02.03.2022 oli ta püsivalt

deliiriumist tingitud meelepetete mõju all.

23. Maakohus jõudis järeldusele, et teo toimepanemise ajal süüdistataval küll esines

ajutine raske psüühikahäire – võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, kuid see ei välistanud

tema arusaamis- ja otsustamisvõimet ega piiranud seda oluliselt. Süüdistatava käitumisest teo

toimepanemisel või muudest asjaoludest ei nähtu kinnitust sellele, et normikohane käitumine

oli tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suutnud teo toimepanemisest hoiduda. Seetõttu ei saa

rääkida F.K. i süüdimatusest või piiratud süüdivusest. Süüd välistavad asjaolud seega

puuduvad.

24. Karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmist. KarS § 114 lg 1 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetakse 8- kuni 20-aastane või eluaegne vangistus.

Sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Süü suuruse hindamisel ja karistuse

mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning teo toimepanemise

asjaolusid. Kohtu hinnangul on süüdistatava süü keskmine. Ta pani toime tapmise julmal

viisil, lüües kannatanut 14,9 cm pikkuse ja 1,8 cm laiuse teraga noaga rindkere, kaela ja pea

piirkonda, tekitades kokku 13 torke-lõikehaava (sh unearteri vigastuse kaelas). Viimasena lõi

süüdistatav kannatanut silma, jättes noa välja tõmbamata. Karistust raskendavaid või

kergendavaid asjaolusid ei ole. Seetõttu tuleb süüdistatavat karistada vangistusega mõnevõrra

alla KarS § 114 lg 1 p 1 sanktsiooni keskmist määra, mõistes temale karistuseks 11-aastase

vangistuse. Eelvangistus arvestati karistusaja hulka.

25. Arvestades, et F.K. i sissetulekud on piiratud, peab kohus võimalikuks vabastada ta

osaliselt (ekspertiisikulude osas) menetluskulude kandmisest. Ülejäänud osas (sundraha ja

kaitsjatasud) mõistetakse menetluskulud F.K. ilt riigituludesse välja.

Apellatsioon

26. Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes

taotles otsuse tühistamist ja uue otsusega F.K. i õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohtu

otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik.

Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

Kohtuotsus on rajatud asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik oma arvamust

avaldada. Maakohtu põhjendused on ebajärjekindlad ning järeldused vastuolulised ja

ekslikud.

27. Peamine küsimus on, kas süüdistatav oli teo toimepanemise ajal süüdiv. Maakohus ei

nõustunud ekspertide järeldusega, et kannatanule noalöökide tegemise ajal ei saanud

süüdistatav aru oma teo keelatusest ega suutnud seda juhtida. Samas eelnevalt tuvastas

maakohus eksperdiarvamuse alusel, et kannatanu tapmise ajal esines süüdistataval

võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, s.o ajutine raske psüühikahäire. Need kohtu

järeldused on vastuolulised.

28. Maakohtu istungil ekspertide järeldusi ei arutatud ning selle asjaolu kohta ei olnud

võimalik arvamust avaldada. Keegi menetlusosalistest ekspertide järeldusi ei vaidlustanud.

Kui kohus jõudis otsuse tegemise käigus veendumusele, et ekspertide järeldus on väär, siis

oleks tulnud kohtulik uurimine uuendada ja küsida menetlusosaliste arvamust.

29. Kuigi kohus otsuses otsesõnu ei ole sedastanud, et F.K. i käitumises ei olnud

süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid, siis sisuliselt on kohus seda järeldanud. Kohtumenetluse

puudulikkusele viitabki see, et kui kohtul on kahtlusi süüdistatava süüdimatuse

meditsiinilistes tunnustes, oleks seda tulnud mingil kujul kontrollida. KrMS § 292 lg 2

kohaselt võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või

täiendamiseks. Ekspertide järeldusega mittenõustumisel ületas kohus oma volitusi, sest kohus

ei saa olla süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste hindamisel targem erialaekspertidest. Kohus ei

saa võtta endale eksperdi rolli.

30. Kohus teeb järelduse, et meelepetete olemasolu ei mõjutanud oluliselt süüdistatava

võimet ratsionaalseks mõtlemiseks. Kohus ei taha tunnistada ka Riigikohtu lahendites

väljendatud seisukohta, et eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule,

kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal on täiel määral säilinud enda tegude juhtimise

võime.

31. Kohtu hinnangul ei olnud tüli ja noalöögid tingitud deliiriumist ega meelepetetest.

Tunnistaja E.T. i ei ristküsitletud, vaid tema kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati.

E.T. oli sündmuse ajal tugevas alkoholijoobes, samuti pole teda süüdistatava psüühilise

seisundi osas küsitletud. Kohus ei ristküsitlenud tunnistajaid. Meelepetted toimuvad

süüdistatava ajus ja kui ta neile kuidagi avalikult tähelepanu ei pööra, siis nad jäävadki teistele

märkamatuks.

32. Maakohus on ühekülgselt lugenud eesmärgipäraseks käitumiseks süüdistatava

sokkides ja üleriieteta lahkumise korterist, et „vältida sündmuskohal tabamist“. Süüdistatav ei

varjunud kuhugi, vaid läks kauplusesse, kus teda märkas üks külastaja. Kohus otsustab

ekspertide asemel, et „hääle“ kuulmine on küll meelepete, kuid see ei võta isikult ära võimet

aru saada teo keelatusest ja juhtida oma käitumist.

33. Kui kohus leiab, et ekspertide järeldus on ebaloogiline ja põhistamata, siis tulekski

eksperdid kutsuda kohtusse ja neid küsitleda, mitte tunnistada ekspertide arvamus

mittepädevaks.

Ringkonnakohtu seisukohad

34. Maakohus tuvastas, et F.K. pani 14.02.2022 I.G. korduvalt noaga lüües toime KarS §

114 lg 1 p 1 tunnustele vastava teo, mille õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Raske

tagajärje osas teokooseisu subjektiivsete tunnuste põhjendamisel on kasutatud väljendit pidi

süüdistatav aru saama, mis osutab hooletusele (KarS § 18 lg 3) (RKKKo 1-20-3306/139 p

14–15). Väljendite kasutamise konteksti arvestades on siiski arusaadav, et maakohus ei

pidanud silmas hoolsuskohustuse rikkumist, vaid soovis anda edasi mõtet, mille kohaselt ei

olnud asjaolusid arvestades muud võimalust kui see, et süüdistatav sai noalööke tehes aru, et

ta põhjustab sellega kannatanu surma. Seega on tegemist ebakorrektse sõnastuse, mitte

seaduse ebaõige kohaldamisega. Kuna teo koosseisupärasus ja õigusvastasust välistavate

asjaolude puudumine ei ole vaidluse all ning ka kolleegium peab tegu koosseisupäraseks ja

õigusvastaseks, siis neid küsimusi edaspidi ei käsitleta.

35. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüküsimust lahendades on maakohus

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. See

toob kaasa kaevatava kohtuotsuse tühistamise ning uue otsuse tegemise, millega F.K.

mõistetakse õigeks.

36. Ringkonnakohus käsitleb esmalt KarS § 34 kohaldamisega seotud nõudeid (I), annab

siis hinnangu maakohtu põhjendustele (II) ning võtab menetluse tulemuse kokku (III).

Lõpetuseks lahendatakse menetluskuludega seotud küsimused (IV) .

(I)

37. Süüpõhimõtte kohaselt saab karistada isikut, kes on süüvõimeline. Süüvõimeliseks

saab KarS § 33 kohaselt lugeda vaid süüdivat isikut. KarS § 34 järgi ei loeta isikut süüdivaks,

kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma

käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske

psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega või muu raske psüühikahäirega.

Süüdimatus tuvastatakse kahel astmel. Esmalt tehakse kindlaks, kas toimepanijal oli teo ajal

süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1–5 loetletud raske

psüühikahäire. Seejärel hinnatakse, kas see häire mõjutas toimepanija arusaamisvõimet või

tegude juhtimise võimet (süüdimatuse juriidilised tunnused).

38. Süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine vajab mitteõiguslikke eriteadmisi.

Seepärast kaasatakse KrMS § 95 lg 1 kohaselt asja lahendamisele ekspert. Selles asjas määrati

esmalt ambulatoorne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Eksperdid

tuvastasid, et F.K. il on välja kujunenud alkoholisõltuvus ja võõrutusseisundis esinevad

psühhoosielamused. Samas leiti, et ambulatoorse ekspertiisiga ei ole võimalik anda arvamust

diagnoosi, süüdivus- süüdimatusseisundi, ohtlikkuse ja ravivajaduse kohta ning esitatud

küsimustele vastamiseks tuleks ekspertiis läbi viia statsionaarses vormis (III kd tl 38–41).

39. Uue kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi viisid läbi Marina Cojocaru

(kohtupsühhiaater, tase 7) ja Tiina Kompus (kliiniline psühholoog, tase 7). 30.05.2022

koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 11/12 kohaselt

ajavahemikul hiljemalt alates 13.02.2022 pärast kl 19 kuni vähemalt 02.03.2022, sh ka temale

süüksarvatava teo toimepanemise ajal 14.02.2022 kl 17, esines F.K. il võõrutusseisund

alkoholist deliiriumiga (F10.4), mis on hõlmatav määratlusega „ajutine raske psüühikahäire“.

F.K. i käitumine I.G. ile noalöökide sooritamise ajal 14.02.22 kl 17 ajal oli täiel määral

põhjuslikult seotud temal sellel ajal esinenud deliiriumiga (III kd tl 52–65). Eksperdiarvamuse

alusel tuvastas maakohus, et kannatanu tapmise ajal esines süüdistataval võõrutusseisund

alkoholist deliiriumiga, s.o ajutine raske psüühikahäire. See asjaolu ei ole

apellatsioonimenetluses vaidluse all ja ka ringkonnakohus ise sellega seoses mingeid

probleeme ei näe.

40. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku

võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste

esinemine. Kohtul tuleb kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest

aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida (RKKKo 3-1-1-22-09 p 6.1).

Otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida arusaamisvõime või kontrollivõime seost

konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest

iseloomustavaid asjaolusid. Näiteks võivad rolli mängida teole eelnenud sündmused, ravimite

toime, somaatilised sümptomid, inimese tervise muud eripärad, tema varasem elukäik ja

tavapärased käitumismustrid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda

üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne

ja pärast seda (RKKKo 1-20-6745/88 p 36).

41. Riigikohus on piiratud süüdivuse küsimust käsitledes selgitanud, et kui kohus on

teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire

ning kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud

kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses

raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama

(RKKKo 1-20-6745/88 p-d 37 ja 52). Kolleegium leiab, et samad seisukohad laienevad KarS

§ 34 kohaldamisele.

(II)

42. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas

inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes

avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku

teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates

ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert

kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire

toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamisvõimele või käitumise

juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral

diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu,

orientatsioonivõimet ja intellektuaalseid funktsioone (RKKKo 1-20-6745/88 p 35).

43. Viidatud seisukohaga kooskõlas olevalt ongi 30.05.2022. a ekspertiisiakt vormistatud.

Eksperdiarvamuse kohaselt tekkis alkoholi võõrutusseisundi tüsistusena raske psüühikahäire –

deliirium teadvuse lainetava kuluga häirumisena (sellele viitab mälestuste lünklikkus),

mitmekesiste tajumishäiretena (visuaalsed illusioonid, elavad kuulmis-, nägemis- ja

komplekssed meelepetted), mõtlemise sisuliste häiretena (paranoilised luulumõtted),

unehäiretena (une-ärkveloleku rütmi häired) ja emotsionaalsete häiretena (ärevus, hirm).

Reaalse ümbruse tajumine oli F.K. il deliiriumi foonil tugevalt häiritud, mistõttu ta oli

desorienteeritud situatsioonis ning periooditi ka oma isikus (tundis end teise, „muudetud“

isikuna). F.K. i käitumine deliiriumi foonil, sh ka noalöökide sooritamisel I.G. i pihta oli

ajendatud eelkirjeldatud psühholoogiliste sümptomite kogumist. F.K. i poolt esitatud

subjektiivsete elamuste kirjeldused on kooskõlas objektiivsete andmetega tema käitumise

kohta samal ajavahemikul. Häirekeskuse kõnesalvestuselt on kuulda tema korduv abi

kustumine, kuna ukse taga on isikud, kes tahavad teda tappa, tema kõrva on paigutatud

mikrofonid. Kaupluse turvakaamera videosalvestuselt on näha tema sihitu liikumine

kaupluses, aeg-ajalt oma käte esiletoomine. Patrullpolitseiniku vormikaamera salvestiselt

nähtub tema seosetu kõne politseinikega suhtlemisel ning kuulmismeelepetetega isikule

iseloomulik käitumine. Vangla tervisekaardi 15.02.2022. a ja 22.02.2022. a sissekannetes on

kirjeldatud ebaadekvaatne käitumine, seosetu kõne ja desorienteeritus. Eksperdid on öeldud

sedagi, et esinenud psüühikahäire välistas F.K. il võime ümbruse õigeks tajumiseks, oma

tegude sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja

käitumiseks (III kd lk 63–64).

44. Maakohus eitas süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemist ja märkis, et ei nõustu

ekspertide järeldusega, et kannatanule noalöökide tegemise ajal ei saanud süüdistatav oma

teo keelatusest aru ega saanud seda juhtida. Kohtu arvates F.K. ’il oli säilinud võime saada

aru, et teist inimest tappa ei tohi ning ta ei minetanud ka võimet juhtida oma tegevust ja sai

hoiduda kannatanu löömisest, vaatamata temal esinenud deliiriumi seisundile.

45. Otsus sisaldab järgimisi järeldusi.

45.1

Häirekeskusele kõnede tegemise ajal oli F.K. kontaktivõimeline, sai temale esitatud

küsimustest aru ja sai neile ka adekvaatselt vastata. Arvestades, et juba oma esimeses

kõnes küsis ta endale otsesõnu psühhiaatrilist abi, tõenäoliselt tegemist oligi deliiriumist

tingitud meelepetetega, millest oligi tingitud tema jutt jälitamisest, päranduse

äravõtmisest ja teda tapmisega ähvardavatest inimestest. Samas meelepetete olemasolu

ei mõjutanud oluliselt süüdistatava võimet ratsionaalseks mõtlemiseks ja otsustuste

tegemiseks: saanud aru, et temaga on midagi valesti, helistas ta ise häirekeskusele,

küsides endale psühhiaatrilist abi, s.t tal oli säilinud kriitiline suhtumine oma vaimse

tervise seisundisse ja ta on asunud otsima, kust võib abi saada. Kuigi on näha

sundmõtete (jälitusmaania) tunnuseid – kardab, et teda jälgitakse, kuulatakse pealt

(kaamera külge kinnitatud, mikrofon on peas), soovitakse pärandus ära võtta, käitub ta

ettekujutatavale olukorrale vastavalt – ei tee korteri ust lahti (tapmisega ähvardavad

isikud on ukse taga) ja kutsub politseid kohale ehk ei kaota ratsionaalse mõtlemise

võimaluse. Kui tema esimese kõne peale politsei kohale ikkagi ei tule, siis helistab uuesti

ja jälle ehk jääb valitud kaitsestrateegia juurde ning jätkuvalt otsib abi valitud allikast -

häirekeskuselt.

45.2

14.02.2022 F.K. ’il tõesti võisid esineda deliiriumist tingitud meelepetted. Samas

tõendid ei kinnita, et need olid tal ka kannatanule noalöökide tegemise ajal või vahetult

enne seda. Tunnistaja E.T. ütluste järgi konflikt ja sõnavahetus kannatanu ja

süüdistatava vahel oli konkreetsel ja varem juba üles kerkinud teemal – süüdistatava tädi

A.T. suhted teiste meestega, millest tingituna kannatanu kutsus teda prostituudiks. Need

on vägagi konkreetsed etteheited, mis seonduvad konkreetse ja reaalse isiku –

süüdistatava tädi A.T. käitumisega.

45.3

14.02.2022 kella 17 ajal XXX , korteris toimunu tüli põhjuseks oli konkreetne isik

(kannatanu) ja tema käitumine, mitte süüdistatava deliiriumist tekkinud meelepetetest

tingitud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud. Kuna noalöökide

tegemine on vahetult järgnenud kannatanu ja süüdistatava vahel puhkenud tülile, siis

puudub alus arvata, et konflikt nende vahel on toimunud ühel põhjusel (kannatanu sõnad

A.Toom pihta), lööke aga hakkas süüdistatav tegema mingil teisel (nt meelepetetest

tingitud) ajendil. Kuna löögid ei olnud tingitud süüdistatava meelepetetest, siis peab

järeldama, et temal tol ajal esinenud deliirium ei takistanud tal (vähemalt löökide

tegemise ajal) saama oma tegude tähendusest aru ja neid juhtima. Seega, kuigi sündmuse

ajal esines süüdistataval ajutine raske psüühikahäire – võõrutusseisund alkoholist

deliiriumiga, ei saa rääkida, et teo toimepanemise ajal oli ta süüdimatu. Kohtu arvates,

vähemalt teo toimepanemise ajal tal oli säilinud võime saada oma tegude tähendusest

aru ja neid juhtida ehk ta oli süüdiv ja teda saab toimepandud teo eest vastutusele võtta.

45.4

Kohtu arvates, isegi kui lähtuda süüdistatava selgitustest tema kinnipidamisel, et

„A.T. “ käskis tal kannatanut tappa, ei välista see F.K. süüdivust. Tema enda selgitustest

(kinnipidamisel, mida on näha ja kuulda patrullpolitseinikke rinnakaamerate

salvestistelt) nähtub, et ta sai aru, et niimoodi käituda ehk kannatanut tappa ei tohi. Ta

vaid õigustab ennast sellega, et see ei olnud tema otsustus, vaid seda on käskinud temale

„A.T. “. Samas, isegi kui möönda, et F.K. kuulis oma peas „A.T. “ häält, andis ta endale

aru, et selline tegu on keelatud, mistõttu lahkuski kohe pärast seda korterist vaid sokkide

väel ja üleriieteta ehk sellisel kombel on üritanud vältida sündmuskohal tabamist, teades,

et sellise teo eest saab ta karistada. Kinnipidamisel asub ta kohe ennast õigustama ja

küsimusele „mis juhtus“ selgitab politseinikele, et teda peteti (vt salvestise aeg 04:02,

kell 17:29:15, fail „P32868 [14.02.2022 17 25 13]“), A.T. lavastas teda süüdlaseks, ta

tappis kannatanut mitte enda tahtel, vaid „A.T. “ käsul.

45.5

Süüdistatava käitumine kinnipidamise ajal ehk umbes 20 minutit pärast kuriteo

toimepanemist ei toeta versiooni, et tema käitumine oli valdavalt või täies ulatuses

kantud deliiriumi seisundis olekust. Politseinikke rinnakaamerate salvestistelt on näha, et

F.K. on kontaktivõimeline, ta koheselt allub politseinikke korraldusele olla pikali, viib

käed selja taha jne. Küsimusele, kuidas tema nimi on vastab süüdistatav, et „F.K. “ ehk

oma nime, s.t on oma isikus õigesti orienteeritud. Juba patrulliautos vastab ta

konkreetselt politseinikke küsimustele, mitte ei aja arusaamatut, segast juttu vms. Tema

selgitused, et teda peteti ning „A.T. “ sundis teda kannatanut tappa ei takista tal

kirjeldama seda, kuidas ta seda tegi (et „A.T. “ ütles, et tema peab I.G. it ära tapma.

45.6

Oma peas „hääle“ kuulmine on küll psüühikahäire, kuid selle esinemine, kui selline,

ei võta isikult ära võimet saada teo (teise inimese tapmise) keelatusest aru ja juhtida oma

käitumist vastavalt sellele (ehk hoiduda tapmisteost teise inimese suhtes). Süüdistatava

14.02.2022 kell 00.40 häirekeskusele tehtud kõne järgi F.K. ise tunnetab, et temaga on

midagi valesti ja ta vajab psühhiaatrilist abi. Vaatamata sellele ei nähtu tunnuseid, et

kuulmismeelepetted või muud deliiriumist tingitud psüühilise tegevuse häired oleksid

avaldunud tema puhul selliselt, et ta ei saanud mitte alluda „häältele“ oma peas, sh

„A.T. “ häälele. Samal päeval varahommikul kell 6.17 häirekeskusele tehtud kõnedest

nähtub pigem, et ta ei soovi alluda tema peas olevate „häälte“ käsklustele: ta ei nõustu

nendega, ei nõustu pärandust loovutama, otsib kõrvalist abi (politseilt) ja üleüldse ei

kipu „häältele“ alluma. Nende mõju avaldub temas pigem kõrgendatud hirmutunde ja

jälitusmaania kujul (kardab, et teda tapetakse, et saada tema pärandus kätte ning et

kuulatakse pealt peas olevate mikrofonide abil jne). Seejuures „häälte“ mõju

süüdistatava psüühikale ei tõsta temas agressiivsust, ta ei tee mingeid aktiivseid /

agressiivseid samme enda kaitsmiseks, vaid see olukord pigem survestab teda ja paneb

tundma hirmu.

46. Kokkuvõtlikult leidis maakohus seega, et võimet teo keelatusest aru saada kinnitavad

1) kontaktivõimelisus, küsimustest arusaamine ja neile vastamine sama päeva öösel ja

varahommikul ja 20 minutit pärast etteheidetava teo toime panemist; 2) säilinud kriitiline

suhtumine oma vaimsesse tervisesse ja abi küsimine samal päeval enne teo toime panemist; 3)

jälitusmaaniale vastav kohane kaitsestrateegia ja selle järjekindel rakendamine; 4) et

kannatanu ja süüdistatava tüli põhjuseks ei olnud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused,

asjaolud või isikud; 5) oma tegevuse õigustamine. Lisaks leidis kohus, et peas olevate häälte

korraldustele on võimalik mitte ja alluda ja F.K. il avaldus häire pigem kõrgendatud

hirmutunde ja jälitusmaania mitte agressiivsuse kujul. Selgelt äratuntavalt eeldab maakohtu

nimetatud asjaolude psüühikahäire võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga konteksti

asetamine eriteadmisi psühhiaatriast ja kliinililisest psühholoogiast.

47. Kolleegium asus asja ette valmistades seisukohale, et kriminaalasja õigeks

lahendamiseks on vajalik kohtu omal algatusel koguda täiendavaid tõendeid (vt nt RKKKm 3-

1-1-87-15 p 21) ning kutsus kohtuistungile eksperdid Marina Cojocaru ja Tiina Kompuse.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks mh eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel.

48. Esialgses ekspertiisiaktis püstitati hüpotees, et F.K. il võis esineda alkoholipsühhooos.

Teise ekspertiisakti kohaselt oli esines alkoholi võõrutusseisundi tüsistusena tekkinud raske

psüühikahäire – deliirium.

49. Õiguskirjanduses on alkohoolne psühhoos samastatud deliiriumiga. Sellekohase viite

on teinud ka maakohus: Alkohoolne psühhoos on joomahullus ehk deliirium, mis võib esineda

süüdimatusseisundina. See on lühiajaline, kuid mõnikord eluohtlik toksiline segaseisund

(unetus, hirm, hallutsinatsioonid) koos somaatiliste häiretega (KarS-i kommenteeritud

väljaanne, 2021, lk 168). Apellatsioonimenetluse käigus ilmnes, et nende seisundite

samastamine ei ole meditsiiniliste teadmistega kooskõlas.

50. Eksperdid olid teadlikud sellest, et juristid käsitavad neid samastatavate mõistetena,

kuid märkisid, et tegemist on erinevate häiretega. Sümptomaatika osaliselt kattub, kuid erinev

on teke, esinemissagedus ning erinevusi on ka kliinilises pildis. Võõrutusdeliirium alkoholi

tarvitamise foonil on suhteliselt harva esinev häire, alkoholipsühhoos esineb sagedamini.

Erinevalt alkoholipsühhoosist tekib deliirium järsult. Deliiriumi korral on teadvusseisund

häiritud ja seega on tegemist raskema häirega kui alkoholipsühhoos. Viimase puhul tekib

nägemismeelepetteid harva, siis deliiriumile on need suhteliselt iseloomulikud – inimene näeb

midagi sellist, mida teised ei näe, läheb ööks enesetunne halvemaks. Une – ärkveloleku

tsüklihäire on erinev. Deliiriumi puhul on alguspunkt selles, et alkohol sai joodud ning

organism hakkab seda töötlema. Kui alkoholi enam ei tule, tekib spetsiifiline biokeemiliste

muutuste kaskaad. Seda protsessi ei ole inimene ise suuteline kontrollima mitte mingil moel,

see tekib vältimatult alkoholi manustamisest. See organismis toimuvate muutuste kaskaad

erineb oluliselt nendest biokeemilistest muutustest, mis tekivad psühhoosi kujunemise puhul.

Ekspertiisiaktist ja ekspertide ülekuulamisest selgus, et deliirium võib kesta mitu nädalat ning

kogu selle aja kestel on teadvus häiritud.

51. Eksperdid selgitasid deliiriumi olemust järgmiselt. Teadvusseisund on häiritud ning

seda iseloomustab eksekutiivsete funktsioonide raske häire. Inimene on võimetu planeerima,

plaani sihipäraselt läbi viima, kontrollima vastavalt oma käitumist ja seda korrigeerima.

Kogu mõtlemise, käitumise, meenutamise, meelde jätmise sihipära on püsivalt häiritud.

Inimese häirunud teadvusseisundis kombineeruvad juhuslikud mälestused, vahetult tajutud

elamused, meelepettelised elamused, reaalsusest vahetult tajutud stiimulid. Need

moodustavad pidevalt muutuva kombinatsiooni, millel puudub igasugune sihipära. Ka siis kui

teadvusehäire natuke leeveneb ja kontakt ümbruse vahetute stiimulitega paraneb, ei saa

inimene aru oma seisundist. Ta ei ole suuteline looma mingisugust sihipärast arusaama ja

vastavalt sellele käituma – see on püsiv. Kõige lähem analoog on unenägu, kus

kombineeruvad olnud ja olematud asjad teistes situatsioonides, kõik muutub, kulgeb, sinna

võivad lülituda mingid väliskeskkonna stiimulid (nt äratuskella helin või kehalisest asendist

tunnetatud olukord), kõik see on pidevas muutumises ja voolamises ja mingit sihipära seal ei

ole.

52. Maakohus jaatas deliiriumi esinemist, kuid leidis, et kontaktivõimelisus enne ja pärast

etteheidetavat tegu, küsimustest arusaamine ja neile vastamine näitab, et süüdistatav sai aru

oma teo keelatusest ning oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.

Selline järeldus ei tugine tõenditel ega teadmisel. Deliiriumis inimene ei näi igal ajahetkel

kõrvaltvaatajale segaduses olevana. Vastuseks küsimusele, kas on tavapärane, et isik sai aru

temale esitatud küsimustest ja oskas neile vastata, selgitas ekspert järgmist. Deliirium ei ole

häire, kus tavalise inimese psüühikale tuleb midagi juurde ja kõik, mida ta teeb, näeb välja

nagu inimene oleks segasusseisundis. Inimesel tekib oma reaalsus ning ühel hetkel puutub see

kokku tavareaalsusega. See, kuidas deliiriumis inimene reageerib tavareaalsusele, on pigem

juhuslik. Kuna selline inimene ei ole koomas, on ta välise reaalsusega kuidagi seotud, kuid

mingit sihipära tema tegevusest otsida ei saa. Ta võib väliselt näida asjalikult toimetav.

53. F.K. küll vastas talle esitatud küsimustele, kuid tema süüdivusele see ei viita.

Siinkohal osutab kolleegium mõnedele vastustele, mida F.K. suhteliselt vahetult peale teo

toimepanemist politseiametnikele andis. Lühidalt, nagu nagu mulle praegu selgitati, nagu

mul on peas mingi kiip [---] nagu kuidas ma saan temaga (naisterahvas) rääkida. [---] ja

mulle ühesõnaga öeldi, vaata käe peale ja ühesõnaga seesamune vaata käe peale oled seal

mingis, kurat ägedas saalis, umbes nagu kõik istuvad ja ainult sul on nagu vaja tappa I.G. .

No aga mina I.G. it eriti ei armastanud, ühesõnaga ma koksasingi ta maha. Edasi räägitakse

A.T. st. Ta mulle praegu räägib…. Teie teda ei kuule, ühesõnaga ta ütles mulle praegu, et ta

vahetas nime. Küsimusele, kus A.T. praegu on, vastas süüdistatav. Ma ei tea, ta viidi ära

suure punase autoga [---] Talle tehti silmaoperatsioon, a kuhu viidi, ei tea. Ma ju räägin,

mulle löödi vastu pead. Ühesõnaga mõeldi välja mingi lugu ja mina nagu lollike jäin uskuma.

Kohtuistungil eksperdid selgitasid, kuidas selle vestluse salvestuselt on väliselt väga

iseloomulikult näha, kuidas F.K. hallutsineerib. Videos on jälgitav, kuidas ta räägib A.T. ga

ja politsei ei saa aru, et tegemist on meelepetetega. Ta pöörab pea kõrvale ja räägib.

Kogutjukil olid hallutsionatoorsed elamused, ta tegelikult suhtles häältega. Kogu situatsioon

oli tema poolt tajutud luululiselt. Kogu situatsioon on näiliselt justkui mõistlik käitumine, aga

see moodustab tema jaoks reaalsuse, kus segunevad reaalsed detailid – politseinik küsib

midagi, luululised detailid – mida A.T. talle parasjagu räägib.

54. Järgmiseks leidis maakohus, et F.K. küsis Häirekeskusesse helistades endale

psühhiaatrilist abi, st oli säilinud kriitiline mõtlemine oma tervisesse. Asjaolust, et F.K.

käitub oma kujuteldavale olukorrale vastavalt – ei tee „ukse taga olevatele tapjatele“ ust lahti

ja helistab politseisse, nähtub ratsionaalse mõtlemise võime säilimine. Seegi maakohtu

järeldus ei ole nõustumisväärne. Eksperdid selgitasid, et deliiriumi ajal on teadvusseisund

lainetava kuluga, teadvusseisundi häirituse raskusaste võib olla erinev. On võimalik, et

esimese Häirekeskusesse tehtu kõne ajal oli tal osaliselt teadvus selgem. Meditsiinilises

mõttes F.K. il haiguskriitikat ei olnud. Häirekeskusesse tehtutud kõne mõte oli ekspertide

hinnangul see, et ta oli ekslikult luululiselt veendunud, et keegi tahab talle halba. Arvestades

ekspertide selgitusi selle kohta, kuidas deliiriumis inimesel tekib oma reaalsus, mille lähim

kõigile mõistetav analoog on unenägu, ei räägi kujuteldavale olukorrale vastav käitumine

ratsionaalse mõtlemise säilimisest.

55. Oma seisukoha rajas maakohus muu hulgas väitele, et kannatanu ja süüdistatava tüli

põhjuseks ei olnud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud.

Ringkonnakohus märgib, et selline mõttekäik pärineb äratuntavalt esimese ekspertiisiakti

põhjendustest: Pooleteistkuune joomasööst ja selle järel tekkinud psühhoosielamused on

omased alkoholipsühhoosile, kuid selgusetuks jääb psühhoosi ajaline kestus ja see, küsimus

kas psüühikahäire (psühhoos) põhjustas uuritava agressiivse käitumise või toimus tapmine

reaalse konflikti käigus. Nagu juba varem selgitatud, ei ole alkoholipsühhoos ja deliirium

samastatavad mõisted. Väide, mida andmete puudulikkuse tõttu eksperdiarvamuse andmisest

keeldunud eksperdid kasutavad ühe häire puhul, ei ole ülekantav teisele, tuvastamist leidnud

häirele. Kohtu sisuline väide, et häirele viitavad vaid reaalsuses mitteeksisteerivad

sündmused, asjaolud või isikud, ei tugine teadmisel. Kohtuistungil selgitasid eksperdid: Tema

peas segunevad nii reaalsed elemendid, meelepetted, hilisemad mälestused, millalgi tehtud

plaanid. Samal põhjusel ei oma tähendust, et süüdistatav oma käitumist politseiametnikele

õigustas. Tema peas tekkinud reaalsuses tuli tal tappa, sest muidu tapetakse tema ja veidi

hiljem hakkas tunduma, et peas olevad hääled on ta tanki pannud.

56. Maakohus leidis, et süüdistataval oleks olnud võimalik oma peas olevatele häältele

mitte alluda. Kolleegiumi hinnangul nõuab selline järeldus äratuntavalt eriteadmist. Eksperdi

sõnul erialasest seisukohast seda mõttekäiku ei saa toetada. Psüühikahäire puhul ei ole nii, et

midagi segavat lisandub tavapsüühikasse ja kui inimene end kokku võtaks, siis ta ikkagi saaks

oma õiget psüühikat kasutada. Meelepette ajal ei ole inimene suuteline kriitiliselt hindama,

mis on meelepete ja mis mitte. Inimene juhindub meelepettest kõhklematult, see on tema

jaoks reaalsus.

57. F.K. i 14.02.2022 öösel Häirekeskusesse tehtud kõnedele tuginevalt on maakohus

teinud järelduse, et „häälte“ mõju süüdistatava psüühikale ei tõstnud temas agressiivsust, ta

ei tee mingeid aktiivseid / agressiivseid samme enda kaitsmiseks, vaid see olukord pigem

survestab teda ja paneb tundma hirmu, mistõttu ta helistabki häirekeskusele politseilt abi

saamiseks, mitte ei haara nt nuga ega mine sellega trepikotta, et rünnata korteri välisukse

taga väidetavalt olevat meest, kelle häält oma peas ta kuuleb. Esialgu olid süüdistatava

tunded meelepetete foonil hirm ja ärevus ning maakohtu hinnangul ei tekitanud luulud temas

agressiivsust. Eksperdid selgitasid, et sõltumata häire esinemisest ei ole inimeste tunded kogu

aeg ühesugused. Selle häire puhul on käskiva sisuga kuulmismeelepetted (peas on hääl, mis

käsib teha halba) ja paranoilised mõtted (keegi tahab sulle halba teha) tüüpilised. Hirm ja

ärevus võib muutuda millekski muuks, mis on veelgi rohkem negatiivse tooniga.

58. Maakohus tugines otsuses mh kinnipidamise järel dokumente vormistanud inimeste

hinnangutele väites, et joobeseisundi tuvastamise protokollist ei nähtu tunnuseid, mis

tekitaksid kahtlust, et 20 minutit varem ei saanud F.K. oma teo keelatusest aru või ei saanud

oma käitumist vastavalt sellele juhtida. Tema reaktsioonikiirus oli normaalne, kõne selge, aja-,

isiku ja kohataju selge, mäletab viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioon on häireteta,

käitumine on normaalne, märkusi ei ole (III kd tl 123p). Vanglasse saabumisel on medõde

märkinud tervisekaarti, et süüdistatav oli saabumisel kontaktne, adekvaatne, kaebusteta ja

liikus iseseisvalt. 15.02.2022 ülekuulamisel ja 16.02.2022 kohtuistungil osales ta adekvaatselt.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti tähendust omistanud teiste eriteadmisi

mitteomavate inimeste hinnangutele, kes lisaks veel ei olnud võimalikust psühhiaatrilisest

probleemist üldse teadlikudki.

59. Eksperdid selgitasid, et psüühikahäire äratundmiseks on vajalik vastav väljaõpe. See,

et inimene on absoluutselt hõlmatud oma meelepetetest, ei ole igaühele väliselt arusaadav.

Samal seisukohal on kolleegium. Et isiku psüühikaga on midagi valesti, võib, aga ei pruugi

olla eriteadmisteta äratuntav. Kohtutoimikus on videosalvestus kauplusest, kus sokkides F.K.

kõnnib kiirel sammul ringi, vaatamata kordagi riiulil olevate kaupade poole. Vähemalt üks

poekülastaja pidas sellist inimest parklas nähes vajalikuks Häirekeskusele temast teada anda.

Ka politseil tekkisid tegelikult kahtlused, sest salvestise taustalt on kuulda: kas ta on laksu

all? Ekspertide sõnul on vormikaamera salvestuselt selgelt näha, kuidas F.K. räägib

vaheldumisi politseiametniku ja „A.T. ga“. Vastava tähelepanu juhtimise tulemusena oli see

koht salvestusest äratuntav ka kolleegiumile.

60. Maakohus on teinud F.K. i käitumise välisest pildist järeldusi, mis võivad olla kohased

terve psüühikaga inimeste tegevuse hindamisel. Deliiriumis inimese puhul samad kriteeriumid

ei päde. Sisuliselt on maakohus teinud eriteadmiste valdkonnas järeldusi, ilma selliseid

teadmisi omamata. Maakohus tuvastas raske psüühikahäire. Nagu eelnevalt osundatud, saab

tegutsemist selle häire mõjul välistada eksperdiarvamusele tuginedes või siis teiste tõendite

alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal (otsuse p 41). Kaevatavas otsuses on

eksperdiarvamuses toodud teadmisi häire olemusest eiratud. See on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on viinud

KarS § 34 ebaõige kohaldamiseni ja F.K. i alusetu süüdi tunnistamise ja karistamiseni.

61. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et F.K. il polnud juba arusaama oma teo

keelatusest, st tal puudus esimene KarS §-s 34 sätestatud süüdivuse juriidiline tunnus. Seda

saab öelda eeskätt ekspertidelt pärineva järgmise info põhjal. F.K. Kogutujuki teadvus oli

väga tugevasti häiritud: tal esinesid tugevad tajumis-, mõtlemis- ja emotsionaalsed häired.

Süüdistatav oli desorienteeritud situatsioonis ja puhuti ka oma isikus. Deliiriumi puhul ei ole

inimene suuteline oma tegevusi planeerima. F.K. i teadvusseisundis kombineerusid juhuslikud

mälestused, vahetult tajutud elamused, meelepettelised elamused ja reaalsusest vahetult

tajutud stiimulid. Need moodustasid pidevalt muutuva kombinatsiooni, millel puudus

sihipära. F.K. tundis end justkui unenäos. Isegi kui sellises olukorras olev inimene on

võimeline n-ö ühtteist mõistma, ei ole ta ringkonnakohtu hinnangul suuteline saama aru, et ta

teeb midagi õigusvastast.

(III)

62. Prokuratuur on olnud süüdistust esitades seisukohal, et alkoholi võõrutusseisundi

tagajärjel tekkinud ajutises teadvuseseisundi häires olemine ei oma tähendust KarS § 36 tõttu

– tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd.

63. Vaidlus puudub põhjendatult selle üle, et süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal

alkoholijoobes. Maakohus leidis, et KarS § 36 seetõttu ei kohaldu. Ringkonnakohus jagab

seda seisukohta. Karistusõiguse tõlgendamine viisil, millega laiendatakse seadusega võrreldes

süü tuvastamist, s.o karistamise aluseid, ei ole lubatav. KarS § 2 lg-st 4 tuleneb keeld

arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud

karistatavuspiire. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et tavalisest joobest kvalitatiivselt

erinevatele seisunditele (nt patoloogiline joove ja joomahullus ehk deliirium) KarS § 36 ei

kohaldu (vt ka J. Sootak. Karistusõiguse üldosa õpik. Tallinn: Juura 2018, lk 380–381).

64. Reeglina ei jää mittesüüdiva isiku poolt õigusvastase teo toimepanemine tagajärjeta.

Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis, toimetatakse tema suhtes

kriminaalmenetlust psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses. KrMS § 393 lg 1 ja 394

kohaselt tuleb sellistel puhkudel lisaks õigusvastase teo toimepanemisele kindlaks teha tema

edasine ohtlikkus iseendale ja ühiskonnale ning psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus.

65. Ekspertiisiaktiga on kindlaks tehtud, et F.K. il ei esine selliseid püsivaid

psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda

ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist. Tal puudub meditsiiniline näidustus

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks mistahes vormis. Kuna ravivajadust ei esine, ei ole F.K. i

suhtes võimalik sundravi kohaldada.

66. Kuivõrd F.K. i tegu ei olnud süüline, ei saa teda KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi

tunnistada ega karistada.

67. Kokkuvõtvalt tuvastas ringkonnakohus, et F.K. il esines kuriteo toimepanemise ajal

ajutine raske psüühikahäire, s.o võõrustusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4). Tulenevalt

sellest seisundist ei olnud F.K. võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid

juhtima. Eelnevat arvestades tuleb F.K. süü puudumise tõttu KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks

mõista.

(IV)

68. Maakohus mõistis F.K. ilt menetluskuludena riigi kasuks välja 3577,60 eurot, s.o

sundraha 2050 eurot, määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses 553,20 eurot ja

kohtumenetluses 974,40 eurot. Tulenevalt F.K. i piiratud sissetulekutest jättis maakohus

ekspertiisitasud summas 10477,90 eurot riigi kanda.

69. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

riik. Kuna ringkonnakohus mõistab F.K. i õigeks, jäävad tekkinud menetluskulud täies

ulatuses, s.o summas 12 005,50 eurot (maakohtus välja mõistetud 1527,60 eurot (553,20 +

974,40) ja lisaks sellele maakohtu poolt riigi kanda jäetud ekspertiisitasud 10477,90 eurot)

Eesti Vabariigi kanda. Õigeksmõistva kohtuotsusega sundraha ei kaasne.

70. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus

Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsuse F.K. i süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg

1 p 1 järgi ning temalt välja mõistetud menetluskuludes. Apellatsioonikohus teeb uue otsuse,

millega mõistab F.K. i süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks ning jätab KrMS § 181 lg

1 alusel temal kohtueelses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud 12 005,50 eurot

riigi kanda. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse.

71. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude põhjendatuses ja väljamõistmises. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4

kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud

nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

72. Apellatsioonimenetluses on F.K. i kaitsja Kaido Kooga 26.03.2024. a esitanud riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 263,52 euro (sh käibemaks 47,52 eurot)

hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni

koostamisele 180 minutit. Ringkonnakohus pidas kaitsja tasutaotlust põhjendatuks ning

rahuldas selle 21.08.2024.

73. F.K. i kaitsja Ilya Zuev esitas 28.10.2024 riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramise taotluse 588,83 euro (sh käibemaks 106,18 eurot) hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt kulus materjalidega tutvumisele 360 minutit (tasu piirmäära suurendamine 200%) ja

istungil osalemisele 125 minutit. Lisaks kulus 10,55 eurot (sh käibemaks 1,90) bussipiletilt

Narvast Tartusse sõitmiseks. Kolleegiumi hinnangul on istungile kulunud ajakulu ja

bussipileti maksumus põhjendatud. Materjalide tutvumisele kulunud aja osas peab

ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 tundi, s.o tasu piirmäära suurendamist

100% ulatuses. Tegu ei ole üleliia mahuka kriminaalasjaga ning arvesse tuleb võtta sedagi, et

apellatsioon oli esitatud juba eelmise kaitsja poolt. Ilya Zuevi roll oli istungiks valmistuda ja

seal osaleda. Eelnevast tulenevalt kuulub kaitsjatasu taotlus rahuldamisele osaliselt, s.o

summas 457,07 eurot (sh käibemaks 82,42 eurot).

74. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb

apellatsioonimenetluse kulu 720,59 eurot (263,52 + 457,07), sh käibemaks 129,94 eurot

KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)