3-24-902/14 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-24-902

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-902

Määruse kuupäev ja koht

21.1.2025, Jõhvi

Kohtunik

Ülle Polluks

Kohtuasi

Siim Grossbergi kaebus Tartu Vangla 15.02.2024

käskkirja nr 2-24/1-2/63 tühistamiseks ja kahju

hüvitamiseks

Resolutsioon

Menetlusosalised

Kaebus tagastada

Kaebaja: Siim Grossberg

Vastustaja: Tartu Vangla

Edasikaebamise kord ja muud

selgitused

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates. Määrus toimetatakse

kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kohaldas 15. veebruari 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/63 kinnipeetava Siim

Grossbergi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine; vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; kehakultuuriga

tegelemise keelamine.

2. S. Grossberg esitas käskkirja peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 22. märtsi 2024. a

vaideotsusega nr 1-11/24/32-2 rahuldamata.

3. S. Grossberg esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 15. veebruari 2024. a

käskkirja nr 2-24/1-2/63 tühistamiseks ja käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks ning

menetlusabi taotluse kaebuselt riigilõivu kohustusest vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis 16. oktoobri 2024. a määrusega menetlusabi taotluse

rahuldamata, kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise

jõustumisel tasuma kaebuse esitamise eest riigilõivu 350 eurot.

5. S. Grossberg esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse

põhjenduste kohaselt üritab kaebaja kaitsta olulisi põhiõigusi ning sellest lähtuvalt tuleb tema

esitatud riigilõivu tasumise kohustuse vabastamise taotlus rahuldada ja võtta kaebus

menetlusse.

3-24-902

6. Tartu Ringkonnakohtu 14.1.2025 määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16. oktoobri 2024. a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele:

„Kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole vaidlustatud käskkirjas seotud

kindla ajaga, vaid vangla otsustas meetmeid kohaldada seni, kuni asjaolud on ära langenud.

Tartu Vangla esitas ringkonnakohtu nõudel kohtule Tartu Vangla 28. märtsi 2024. a käskkirja

nr 2-24/1-2/131, millega lõpetati seoses asjaolude äralangemisega alates 28. märtsist 2024

kaebajale vaidlustatud käskkirjas kohaldatud kõik täiendavad julgeolekuabinõud: eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamine; vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine;

kehakultuuriga tegemise keelamine. Seega eelnimetatud käskkirjast tuleneb, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine kestis 15. veebruarist 2024 kuni 28. märtsini 2024, mitte aga

halduskohtu poolt märgitud 17. veebruarini 2024. Kuigi täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldati halduskohtu poolt märgitust kauem, ei muuda see lõppjäreldust, et kaebusel on

vähesed eduväljavaated. Senises menetluses teadaolevaid asjaolusid arvestades ei ole

tõenäoline, et kaebaja saavutab vaidlustatud käskkirja tühistamise ja väidetava kahju

hüvitamise.

Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja

nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti

kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg

2 sätestab lubatud julgeolekuabinõud. Riigikohus on selgitanud, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud

kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui

ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud

teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (RKHK 19. mai 2017.

a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebaja ei vaidle selle üle, et 15.

veebruaril 2024 leidis aset juhtum, kus kaebaja hakkas kambri ust lõhkuma ja väljendas

ametnike suhtes ebatsensuursete väljenditega. Vaidlustatud käskkirja kohaselt kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid, et tagada olukord, kus kinnipeetav oleks eraldatud

kaaskinnipeetavatest ning kinnipeetava üle oleks võimalik tagada tõhusat järelevalvet.

Ringkonnakohus leiab, et kaebaja käitumine oli piisav, et jaatada VangS § 69 lg-s 1 sätestatud

täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse esinemist. Ringkonnakohtule ei nähtu, et Tartu

Vangla oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetme valikul

jätnud mõne tähtsust omava asjaoluga arvestamata või tuginenud ebaõigele kaalutlusele.

Vangla poolt kohaldatud meetmed on kooskõlas eesmärgiga vältida temast

kaaskinnipeetavatele tuleneva võimaliku ohu realiseerumist. Lisaks nähtub Tartu Vangla 22.

märtsi 2024. a vaideotsusest nr 1-11/24/32-2, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

vajalikkust on selle kohaldamise ajal kontrollitud vähemalt 29. veebruaril 2024 ja 14. märtsil

2024 ja leitud, et kaebaja enda väljaütlemistest tulenevalt on julgeolekuabinõude kohaldamine

endiselt püsiv.

Kaebaja leiab, et tulenevalt julgeolekuabinõude kohaldamisest piirati kaebajale helistamist

maksimaalselt. Ringkonnakohus märgib, et vangla ei ole vaidlustatud käskkirjaga piiranud

kõnesid vanglaväliste isikutega. Helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu. Kaebaja ei ole

viidanud ühelegi konkreetsele olukorrale, kus tal olnuks koheselt vaja helistada, kuid vangla

seda ei võimaldanud. Vaidlust ei ole selles, et vangla ei võimaldanud kaebajale helistada

Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lg 2

sätestanud korras, mille kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks

kord nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras.

3-24-902

Tartu Vangla kodukorra p 12.8.1. kohaselt võimaldatakse julgeolekuabinõude kohaldamise

ajal telefoni kasumist vähemalt üks kord nädalas. Kaebuses on kaebaja märkinud, et talle on

võimaldatud suhtlust kaks korda nädalas kokku kaks tundi. Kinnipeetava enda subjektiivne

hinnang, et telefonikõnede maht ja korraldus ei olnud kaebaja vajadustele piisav, ei anna alust

veel lugeda vangla tegevust vaidlusalustel päevadel kaebajale helistamise võimaldamisel

õigusvastaseks“.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohtu16. oktoobri 2024. a puuduste määrus jõustus 14.1.2025.

8. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus,

ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on

seisukohal, et kaebus tuleb tagastada alljärgneval põhjusel. HKMS § 121 lg 1 p 2

kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta

HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul

puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

9. Vastavalt 16.10.2024. a kohtumääruse resolutsiooni p-le 1 pidi kaebaja tasuma

kaebuse esitamise eest riigilõivu 350 eurot. Halduskohtu määrus jõustus

14.1.2025, kuna kaebaja pidi riigilõivu tasuma viie päeva jooksul arvates

kohtumääruse resolutsiooni punkti 1 jõustumisest, tuli riigilõiv tasuda hiljemalt

20.1.2025. Kaebaja ei ole kohut teavitanud riigilõivu tasumisest ning riigilõivu

tähtaegset tasumist ei ilmne ka kontrollimisel kohtute infosüsteemist. Tähtaja

pikendamist kaebaja halduskohtult taotlenud ei ole. Kohus on seisukohal, et

kaebust ei ole võimalik menetleda, sest riigilõiv on tasumata. Riigilõivu tasumata

jätmine on asja läbivaatamist takistav puudus HKMS § 121 lg 1 p 2 tähenduses.

10. Kirjeldatu alusel tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.

11. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse

tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)