2-24-110676/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-110676

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi K.U vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

770,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Pavel Butsenko

Kostja K.U (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi K.U

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista K.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 197,40 eurot, s.o 06.09.2024

seisuga sissenõutavaks muutunud põhinõue. Välja mõista K.U-lt Aktiva Finance

Group OÜ kasuks viivis põhinõude (197,40 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 6. septembrist 2024 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

3. Välja mõista K.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks sissenõutavaks muutuvad

põhinõude osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast järgmiselt:

Maksetähtpäev

Summa

05.10.2024

21,67 eurot

05.11.2024

21,94 eurot

05.12.2024

22,46 eurot

05.01.2025

22,76 eurot

05.02.2025

23,18 eurot

05.03.2025

23,84 eurot

05.04.2025

24,06 eurot

05.05.2025

24,55 eurot

1 (13)

05.06.2025

24,96 eurot

05.07.2025

25,38 eurot

Välja mõista K.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis käesoleva kohtuotsuse

resolutsiooni punktis 3 toodud sissenõutavaks muutunud põhinõude tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates iga osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus K.U vastu 254,76 euro

väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 83,67 eurot, intress 41,59 eurot, haldustasu

17,60 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, viivis perioodi 27.10.2023–18.06.2024 eest

71,90 eurot.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud 63% ulatuses K.U kanda ja 37% ulatuses

Aktiva Finance Group OÜ kanda.

6. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus.

7. Välja mõista K.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 563,85 eurot,

sealhulgas riigilõiv 154,35 eurot ja lepingulise esindaja kulu 409,50 eurot.

8. Välja mõista K.U-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 563,85

eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

9. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus 588,40 euro väljamõistmiseks K.U-lt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.03.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

K.U (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 18.06.2024, mida täiendas 12.09.2024. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista 686,96 eurot, millest põhinõue on 515,87 eurot, intress on

41,59 eurot, haldustasu on 17,60 eurot, sissenõudmiskulud on 40 eurot ja viivis on 71,90 eurot.

2 (13)

Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 21,6% aastas põhivõlgnevuselt

(515,87 eurolt) alates 19.06.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (võlausaldaja) ja kostja 21.01.2023 laenulepingu nr

L89011189737. Kostja sai laenu 600 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku

alusel perioodil 05.02.2023–05.07.2025. Kostja on põhiosa katteks tasunud 84,13 eurot.

Kostjal on tasumata põhivõlg 515,87 eurot (600-84,13). Lepingust tulenevalt on intressimäär

21,6% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 43,34% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus

alates 6. osamaksest kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o. kuni 26.10.2023 summas 41,59 eurot.

Viivisenõue perioodi 27.10.2023–18.06.2024 eest on 71,90 eurot. Lepingus on viivisemääraks

kokku lepitud 21,6% aastas (laenuintressiga võrdne määr). Lepingust tulenevalt kohustus

kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 4,40 eurot. Kostjal on lepingu haldustasu

võlgnevus perioodi 05.07.2023–05.10.2023 eest summas 17,60 eurot.

Kostjal oli osamaksete võlgnevus alates 6. osamaksest, s.o alates 05.07.2023 kuni 8. osa

makseni, s.o kuni 05.09.2023. Seega oli kostja viivituses kolme üksteisele järgneva

osamaksega. Esialgne võlausaldaja saatis 05.10.2023 ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg kuni 19.10.2023 võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingust

tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 26.10.2023

lepingu üles.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 03.11.2023 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 15 eurot, 13.11.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

28.11.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja

tegi päringud maksehäireregistritesse ning Maksu- ja Tolliametisse. Kostja on laenutaotluses

oma sissetulekuks märkinud 1500 eurot ning igakuisteks kohustusteks 300 eurot. Kostja

igakuine sissetulek oli kontrollimise tulemusena 1194,53 eurot. Krediidiandja arvestas

regulaarseteks kohustuste summaks 300 eurot kuus ja lisaks lepingust tulenev kohustus 30,30

eurot kuus. Kostjale jäi raha reservi 864,23 eurot (1194,53-300-30,30).

Esialgne võlausaldaja loovutas 30.10.2023 kostja vastased nõuded hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

2. Hageja esitas 12.09.2024 täiendatud hagis alternatiivse nõude (ümberarvestuse). Hageja

märkis, et kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud, siis palub

hageja alternatiivselt välja mõista VÕS § 108 lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud osamaksed

alatest 11. osamaksest, s.o alates 05.11.2023 osaliselt kuni 20. osamakseni, s.o kuni 05.09.2024

summas 197,40 eurot, lisaks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras antud

põhiosa summalt kuni tasumiseni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus

sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast

päevast vastavalt maksegraafikule.

3 (13)

Ümberarvestuse kohaselt on kostjal tasutud täies mahus 1. osamaksest, s.o alates 05.02.2023

kuni 9. osamakseni, s.o kuni 05.10.2023 summas 151,79 eurot ning osaliselt on tasutud 10.

osamakse, s.o 05.11.2023 summas 16,01 eurot. Kokku on kostja tasunud 167,80 eurot. Hageja

esitab ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt on kostjalt tasumata alatest 10. osamaksest,

s.o alates 05.11.2023. Kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid

on rikutud, siis ei olnud kostja ülesütlemise seisuga s.o 26.10.2023 võlas 3 järjestiku

osamaksega ning sellisel juhul ei ole ülesütlemine kehtiv.

Kostja vastuväited

3. Kostjale toimetati 18.06.2024 hagiavaldus koos lisadega kätte 22.10.2024 (TsMS § 3111 lg 3

alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt).

12.09.2024 täpsustatud hagiavaldus koos lisadega ja 21.09.2024 menetlusse võtmise

kohtumäärus toimetati kostjale kätte 30.10.2024 (TsMS § 3141 lg 3 p 1 alusel, asjas nr 2-24-

114490 vastas kostja e-posti aadressilt). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse

hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 29.11.2024. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

6. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

7. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

4 (13)

8. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 21.01.2023

sõlmitud väikelaenu lepingu nr L89011189737 (dtl 31–36). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 600 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama

osamaksetega ning tasuma intressi ja haldustasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 30

osamakset, kuumakse suurusega 30,30 eurot, viimane osamakse 30,24 eurot. Igakuiseid

makseid tuli kostjal teostada iga kuu 5. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 05.02.2023 ja

viimane osamakse 05.07.2025 (dtl 31, 32). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi

alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

9. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt 43,34% aastas (dtl 31, 35). Igakuine lepingu haldustasu oli

4,40 eurot, intressimäär oli 21,6% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 30 osamaksega (dtl

31). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1.

jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 21.01.2023 laenulepingu sõlmimise

ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi

kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele)

ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee

tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 41,93%.

Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal

seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

21.03.2023 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt

hindab kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

5 (13)

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

6 (13)

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

10.2. Kohus määras 07.08.2024 hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks

olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034

lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 81, 82). Kohus määras

hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja

toomiseks, ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks.

Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et enne laenulepingu sõlmimist märkis kostja

laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 1500 eurot ja igakuised kohustused

on 300 eurot. Enne lepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja laenutaotlusel esitatud

andmeid Maksu- ja Tolliametist, kostja sissetuleku suuruseks ühes kuus oli 1194,53 eurot.

Samuti kontrollis krediidiandja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistrist

(taust.ee). Kostjal maksehäireid ei olnud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse,

maksehäireregistrist saadud andmete ja Maksu- ja Tolliametist saadud sissetuleku andmete

pinnalt. Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluse kohta nähtub, et kostjalt on laenu

taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta,

millele kostja on vastanud vastavalt 1500 eurot ja 300 eurot (dtl 47). Hageja pole väitnud ega

tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta

(s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate

7 (13)

krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata

isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli.

Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses

esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja

4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Maksu- ja

Tolliametist ja kostja maksekäitumist maksehäireregistrist, kusjuures maksehäireregistri

väljavõte on teostatud kohtumenetluse ajal, mitte enne laenulepingu sõlmimist (dtl 48).

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse

kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli lepingus kinnitanud,

et kostja esitatud andmed on tõesed.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandjad VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida.

10.3. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele

mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema

regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende

täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei

võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides,

et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 300 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud

andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada

seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg

5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul,

kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude

8 (13)

finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal

makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise

kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud

mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte

esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus

tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.

11.1. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

11.2. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul

05.02.2023–05.07.2025 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid.

Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 05.02.2023 (dtl 32).

05.02.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 20,50 eurot;

05.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,16 eurot;

05.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 15,42 eurot;

05.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,04 eurot;

05.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,01 eurot;

05.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,61 eurot;

05.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,61 eurot;

05.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,92 eurot.

Kokku 134,27 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 167,80 eurot (dtl 92).

Kostja tegi kaks tagasimakset – 29,58 eurot 09.02.2023 ja 138,22 eurot 13.06.2023 (dtl 172,

173). Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivitusse 05.07.2023, 05.08.2023 ja 05.09.2023

9 (13)

osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja haldustasu ning arvestades, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks

2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023, siis ei olnud

kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu

ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal, s.o 05.10.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et

laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega

lõppenud.

12. Laenulepingu viimane osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 05.07.2025 (dtl 32),

mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete

osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS §

82 lg 7 tähenduses.

Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva

võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab

nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus,

kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast

13.06.2023 võlausaldajale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja

ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Lepingust nr L89011189737 tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa maksed, mis ei

ole 12.09.2024 sissenõutavaks muutunud, on (kokku 234,80 eurot, dtl 32, 92, 93):

05.10.2024 21,67 eurot

05.11.2024 21,94 eurot

05.12.2024 22,46 eurot

05.01.2025 22,76 eurot

05.02.2025 23,18 eurot

05.03.2025 23,84 eurot

05.04.2025 24,06 eurot

05.05.2025 24,55 eurot

05.06.2025 24,96 eurot

05.07.2025 25,38 eurot.

Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla nõude seega osaliselt (edasiulatuvalt

234,80 eurot) eeltoodud graafiku järgi. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

viivise sissenõutavaks muutunud põhinõude tasumata osalt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude

tasumiseni.

Kostja pangakontole kanti laenusumma 600 eurot (dtl 37). Hageja avaldas kohtule, et kostja on

teinud tagasimakseid 167,80 eurot (dtl 92). Kohus arvestab kostja tasutud 167,80 eurot

põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 432,20 eurot (600-167,80 eurot).

12.09.2024 seisuga on põhivõlast sissenõutavaks muutunud 197,40 eurot, arvestades, et

tulevikus muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 234,80 eurot perioodil 05.10.2024–

05.07.2025 (432,20-234,80=197,40). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 06.09.2024

aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla nõude 197,40 eurot ning viivise

sellelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 06.09.2024 kuni põhinõude

täieliku tasumiseni.

Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne

kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

10 (13)

Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist. Hageja

intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 07.08.2024

ümberarvestuse tegemise võimalust (dtl 79 jj, 92, 93). Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi intressinõude osas osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude

osas peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised

on ümberarvutuste järgsed intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg

2).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata lepingust tulenevad hageja nõuded, s.o põhinõue

83,67 eurot (515,87-197,40-234,80=83,67), intressinõue 41,59 eurot, viivisenõue perioodi

27.10.2023–18.06.2024 eest 71,90 eurot (dtl 73), haldustasu nõue 17,60 eurot ja

sissenõudmiskulude nõue 40 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja

muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks

muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise

eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega. Asjas nr 2-22-146808 selgitas Tallinna Ringkonnakohus (p-s 17), et

hageja nõudeid ei ole võimalik käsitada alternatiivsete nõuetena TsMS § 370 lg 2 kohaselt.

Tegemist on rahanõudega, kus hageja tugineb vaid erinevatele lepingutele ning on esitanud

alternatiivsed nõude arvestused vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise

puhuks, mistõttu menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda algsest haginõudest.

TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna

arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu

kiirmenetluse avalduse 19.03.2024. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 19.03.2024. Hagi

esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka.

Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (19.03.2024) oli hagihinnaks 770,39 eurot, arvestades

esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele

vastav hagihind on 486,23 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 63%

ulatuses ning jättis rahuldamata 37% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 63% ulatuses kostja

kanda ja 37% ulatuses hageja kanda.

14. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

14.1. Hagilt hinnaga 770,39 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele

riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv

on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2).

14.2. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 887,25 eurot (ilma

käibemaksuta, dtl 192). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse

11 (13)

avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga

TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi,

siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel

menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu

(RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).

Hageja lepingulisel esindajal kulus hagi dokumentide analüüsile, komplekteerimisele ning hagi

koostamisele ja kohtule esitamisele ning menetluskulude nimekirja koostamisele 3 tundi,

vastuse koostamisele kohtunõudele kulus 2 tundi, menetluskulude nimekirja koostamisele

kulus 15 minutit.

Kohus leiab, et nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades

menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide

läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele, kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele

menetluses tehtavatele toimingutele. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega

mahuka tsiviilasjaga.

14.3. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise

esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus

sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta)

ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu

suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud

nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei

olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja

lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta).

Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 5,25 tunni

ulatuses, siis on põhjendatud lepinguliste esindajate tasu suuruseks 630 eurot (ilma

käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja

esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta).

15. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 895 eurot, sealhulgas

riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 650 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et

poolte menetluskulud jäid 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda, siis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 563,85 eurot, s.o riigilõiv 154,35 eurot ja

lepingulise esindaja kulu 409,50 eurot.

12 (13)

Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 1152,25 eurot, kuid kohus

rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 563,85 euro ulatuses, siis jääb

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 588,40 euro osas.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras viivist.

16. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

13 (13)