2-23-131917/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.01.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-131917

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagiavaldus N.Z-i (N.Z) vastu võla

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.03.2024 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1344,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ)

(registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anne-Liis

Veski

Kostja N.Z (isikukood XXX)

1(7)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 28.03.2024 kohtuotsus muutmata, kuid muuta osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

2. B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta B2 Impact OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 08.08.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse N.Z-ilt (kostja) 1323,52 euro saamiseks. Seoses võlgnikule makseettepaneku

kättetoimetamisega võimatusega anti nõue üle Harju Maakohtule hagimenetluses jätkamiseks.

01.11.2023 esitatud hagis palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 1000 eurot, intressi 90,32

eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 229,61 eurot ja sissenõudmiskulu 25 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

- 10.10.2022 sõlmisid kostja ja IPF Digital AS (krediidiandja) tähtajatu krediidikontolepingu nr

5556980 (leping) krediidikulukuse määraga 48,62% aastas;

- kostjale võimaldati krediiti kuni 1000 eurot, krediidiandja tegi ajavahemikul 10.10.2022 –

10.01.2023 kostja arvelduskontole väljamakseid 1014,13 euro ulatuses ja kostja tasus hagejale

lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 77,94 eurot;

- kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse vastavalt temale saadetud

arvetele 60 kuu jooksul, kuid mitte vähem kui 10 eurot, iga kuu 11. kuupäevaks;

- kostja jättis tasumata jaanuari osamakse 13 eurot (maksetähtaeg 11.01.2023), veebruari

osamakse 37,56 eurot (maksetähtaeg 13.02.2023) ja märtsi osamakse 37,56 eurot (maksetähtaeg

13.03.2023);

- krediidiandja saatis 14.03.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles tõi ära võlgnevuse

sisu selle kuupäevaga 114,38 eurot ning andis täiendava tähtaja selle tasumiseks kuni

03.04.2023;

2(7)

- kostjat hoiatati teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb

krediidiandja lepingu 04.04.2023 üles;

- kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendavaks tähtajaks, mistõttu luges krediidiandja lepingu

ülesöelduks 04.04.2023.

1.2. Hageja selgitas, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha

vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Kui klient võtab oma

krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele

minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Krediidikonto

lepingu iseloomust tulenevalt puudub sellel maksegraafik. Ka minimaalse kuumakse suurus on

muutumises sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab. Seetõttu saadab

krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa kohta. Kostja arveid ei

tasunud.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus tegi 28.03.2024 otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

3.1. Kuna kostja hagile ei vastanud, võttis maakohus aluseks hagis ehk siinse otsuse p-s 1.1

märgitud asjaolud.

3.2. Krediidi kulukuse määr on arvutatud õigesti ega ületa krediidi andmise ajal 10.10.2022

seisuga Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

3.3. Maakohus viitas VÕS § 404 lg-le 1, § 404 lg 2 p-le 2, § 4031 lõike 1 punktidele 1-11 ja §

4031 lg 1 p-le 9 ja järeldas, et hagis märgitud asjaoludel on tarbijakrediidilepingute sõlmimisel

rikutud vorminõuet, mille järgi peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis. Kuivõrd kostja on krediidi kätte saanud, ei ole lepingud

vorminõuete rikkumise tõttu tühised (VÕS § 408 lg 2).

3.4. Krediidiandja on jätnud tarbijakrediidilepingute sõlmimisel järgimata VÕS § 404 lg-s 1, lg 2

p-s 2 ja § 4031 lg 1 p-s 9 sätestatud nõuded ja rikkunud vastutustundliku laenamise (VTL)

põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt loetakse sellisel juhul lepingu intressimääraks VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldatakse VÕS § 4034 lg 7 lausetes 1-3 sätestatut.

VÕS § 4034 lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt oli krediidiandjal õigus nõuda kostjalt krediidi

tagastamist ning VÕS §-s 94 sätestatud ulatuses intressi tasumist. Muid kulusid krediidiandjal

kostjalt õigus nõuda ei ole. Lepingu sõlmimise ajal 10.10.2022 oli VÕS §-s 94 nimetatud

intressimäära suuruseks 0% aastas, mis kohaldub pooltevahelisele võlasuhtele. Eeltoodut

arvestades puudus krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Kohus jätab hagiavalduse

intressi 90,32 eurot (otsuses ilmselt ekslikult 1000 eurot) tasumise nõudes rahuldamata.

3(7)

3.5. Lepingupooled pole leppinud kokku maksegraafikus. Lepingu igakuise minimaalse

osamakse suurus on 10 eurot. Eeltoodut arvestades ei pea krediidiandja tagasimaksed uuesti

määrama ning neid tarbijale teatavaks tegema.

3.6. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Kostja ei võlgnenud krediidiandjale intressi, mistõttu ei ole intressivõlgnevus lepingu

ülesütlemise eelduseks VÕS § 416 lg 1 järgi.

Kostja ei viivitanud 14.03.2023 seisuga vähemalt 30 euro ulatuses krediidi tagastamisega, mis

võrdub kolme kuu minimaalsete osamaksete summaga. Kostja pidi krediidiandjale ajavahemikus

lepingu sõlmimisest 10.10.2022 kuni 14.03.2023 tegema viis tagasimakset kokku 50 eurot

(5x10=50).

Arvestades, et kostja on tasunud lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kokku 77,94 eurot,

ei olnud kostja 14.03.2023 seisuga viivituses osamaksete tegemisega ning kostja poolt tasutud

rahasumma kattis täies ulatuses veel sissenõutavaks muutumata 11.04.2023 ja 11.05.2023

osamaksed ning 7,94 euro ulatuses 11.06.2023 osamakse. Seega puudus kostjal 14.03.2023

seisuga krediidiandja ees tarbijakrediidilepingust tulenev võlgnevus ja krediidiandjal puudus

14.03.2023 alus VÕS § 416 lg 1 järgi lepingu ülesütlemiseks.

Kuivõrd lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole muutunud sissenõutavaks laenujäägi

tagastamise nõue. Kohus jätab rahuldamata hagiavalduse krediidi 1000 eurot tagastamise

nõudes.

3.7.

Hagis märgitud asjaoludel ei ole krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi tagastamise nõue muutunud sissenõutavaks.

Viivise tasumise nõude eelduseks VÕS § 113 lg 1 järgi ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude

eelduseks VÕS § 1132 lg 1 järgi on nõude sissenõutavaks muutumine. VÕS § 1132 lg 2 järgi on

sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eelduseks lepingu lõppemine. Hageja ei ole tõendanud

krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu kehtivat ülesütlemist.

Eeltoodut arvestades puudub hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise

229,61 eurot ja sissenõudmiskulude 25 eurot tasumist. Kohus jätab hagiavalduse nimetatud

nõuetes rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning teha

uus otsus, millega mõista kostjalt välja põhivõlg 936,19 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

4(7)

56,83 eurot ja sissenõudmiskulu 25,00 eurot või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellant ei vaidlusta maakohtu järeldust, et krediidiandja rikkus VTL põhimõtet. Ebaõige on

kohtu järeldus, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud. Kohus on ebaõigesti hinnanud esitatud

tõendeid ja asjaolusid ning jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata.

4.2. Kohus ei andnud hagejale võimalust seisukoha esitamiseks, kas tagasimaksete

ümberarvestus mõjub ülesütlemise kehtivusele.

4.3. Ekslik on maakohtu järeldus, et pooled leppisid minimaalse osamakse suuruseks 10 eurot.

Lepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja tegema krediidiandjale makse vähemalt minimaalse

kuumakse ulatuses. Maakohtu poolt viidatud üldtingimuste punktis 11.2 ei ole sätestatud, et

minimaalne kuumakse on 10 eurot, vaid et kuumakse ei või olla vähem kui 10 eurot, v.a viimane

tagasimakse. Krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt puudub sellel maksegraafik ning ka

minimaalne kuumakse muutub sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab.

Lepingu tingimuste kohaselt on leping tähtajatu. Krediidikontolepingu sõlmimisel ei ole

krediidiandjal võimalik ette näha, kuidas laenaja hakkab krediidikontot kasutama, millises

summas võtab krediiti kasutusse ja kui palju tagasi maksab. Lisaks on laenajal võimalik krediiti

uuesti taaskasutusse võtta ja ka sel põhjusel on leping sõlmitud määramata ajaks. Seetõttu ei ole

võimalik lepingus sätestada, millal laenuperiood lõpeb.

4.4. Leping on kehtivalt üles öeldud. Võttes arvesse ülaltoodud krediidikonto eripära, ei ole

hagejal

võimalik koostada kostjale uut tagasimaksegraafikut.

Lähtudes krediidikulukuse määra arvestusest eeldatakse, et krediit võetakse kasutusele

viivitamata ja täies mahus (VÕS § 4061 lg 1) ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena

(VÕS § 4061 lg 4 p 2). Viimane krediidi kasutusele võtmine oli 10.01.2023 0,23 euro ulatuses.

Kostja ei teinud peale seda ühtegi tagasimakset. Enne seda toimus kostja viimane tagasimakse

07.12.2022, st ka jaanuaris jättis kostja kokkulepitud osamakse tasumata.

Enne lepingu ülesütlemist, s.o 03.04.2023 oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega, mistõttu eeldused lepingu ülesütlemiseks on täidetud. Kostja ei ole

krediiti tagastanud ka hiljem, mistõttu hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7

mõttes.

VTL põhimõtte rikkumise korral kostja peale põhivõlga muid tasusid ei võlgne, mistõttu

arvestab hageja kõik lepingu kehtivuse ajal tehtud tagasimaksed põhivõla katteks. Kostja on

hagejale võlgu 936,19 eurot (1014,13 – 77,94).

Kuivõrd lepingu ülesütlemise eeldused on täidetud, saab hageja nõuda viivist seadusjärgses

määras arvestatuna alates lepingu ülesütlemisest 04.04.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni

31.10.2023 summas 56,83 eurot (lisa 1). Lisaks võib hageja nõuda sissenõudmiskulu 25,00 eurot

(esimene kiri 20+ teine kiri 5 eurot) VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

5(7)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, aga osaliselt tuleb muuta

selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu järeldust, et krediidiandja ei järginud VTL

põhimõtte järgimist. Maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlustab hageja lepingujärgse kuumakse

suurust.

8. Maakohus järeldas õigesti, et krediidiandjal ei olnud alust lepingu ülesütlemiseks. Maakohus

on ekslikult leidnud, et lepingu järgne kuumakse oli 10 eurot, kuid nimetatu ei ole toonud kaasa

ebaõiget lõppjäreldust. Nimetatud osas muudab ringkonnakohus maakohtu seisukohti.

8.1. Lepingu üldtingimuste p 11.2 kohaselt jagatakse minimaalse kuumakse arvutamiseks

krediidi ja intressi summa minimaalse kuumakse arvutamise perioodi kuude arvuga, kasutades

annuiteetgraafiku meetodit nii, et minimaalne kuumakse oleks võrdne kogu minimaalse

kuumakse arvutamise perioodi vältel, v.a viimane makse, mis erineb ümardamise tõttu.

Minimaalne kuumakse ei ole siiski ühelgi juhul (välja arvatud viimane tagasimakse) väiksem kui

10 eurot.

8.2. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt

maksegraafik puudub ning ka minimaalse kuumakse summa on muutumises, saab hageja nõuda

kostjalt temale esitatud arvetes märgitud laenu põhiosa ja intressi summasid põhivõlana. Kuigi

hageja esitas ringkonnakohtule 31.10.2024 ja 23.12.2024 võlasumma ümberarvestused, lähtub

hageja nende esitamisel endiselt ekslikust arusaamast minimaalse kuumakse suuruse kohta.

8.3. Arve ei ole siinsel juhul kohustuse tekkimise aluseks, vaid leping (VÕS § 3). Seetõttu tuleb

võtta kostjale kasutusse antud krediit ja jagada see lepingu kuumaksete arvutamise perioodiga

(60 kuud). Siinse konkreetse annuiteetgraafiku puhul tuleks uus graafik koostada sisuliselt iga

uuesti määratud makse järel, kui sellega kaasnes täiendav tagastus. See muudab aga krediidi

kogukulu arvestamise raskeks ja on tehniliselt keeruline. Arvestuse alguspunktiks on seetõttu

mõistlik lugeda kas hagejale esialgse laenu väljastamise aega või kostja poolt viimase krediidi

kasutusse võtmise aeg. Kuna siinsel juhul ei ole 60-kuuline periood seotud lepingus viimase

krediidi kasutusse võtmise ajaga, on kohane võtta aluseks krediidi kasutusse võtmise aeg.

8.4. Hageja ei vaidlusta maakohtu järeldust, et ta ei saa seoses VTL põhimõtte rikkumisega

nõuda kostjalt intressi, sest selle seadusjärgne suurus oli laenulepingu sõlmimisel 0 eurot. Seega

sai krediidiandja nõuda kostjalt üksnes põhiosa makseid.

8.5. Kuumakse arvutamisel ei kuulu kohaldamisele VÕS § 4061, kuna see reguleerib täiendavaid

eeldusi krediidikulukuse määra arvutamisel ja laenu ei tulnud tagasi maksta 12 võrdse maksega

(VÕS § 4061 lg 4 p 2).

8.6. Maakohus tuvastas, et kostja võttis kogu krediidisumma kohe kasutusse ja tegi alates

laenusumma kasutusse võtmisest viie kuu jooksul tagasimakseid 77,94 eurot. Põhivõla

kuumakse on 1000 ÷ 60 = 16,67 eurot. Hageja saanuks lepingu üles öelda, kui kostja võlgnevus

olnuks 16,67 * 3 = 50,01 eurot. Arvestades, et krediidiandja tegi tahteavalduse lepingu

ülesütlemiseks 5 kuud peale selle sõlmimist ja kostja maksis sellel ajavahemikul 77,94 eurot, ei

6(7)

olnud kostja jäänud võlgnevusse oma lepinguliste kohustuste täitmisega kolme osamakse

ulatuses, vaid tal oli ettemaks (77,94 – 50,01 ) 27,93 eurot.

8.7. Ka juhul, kui lugeda hageja käsutusse antud krediididi suuruseks 1014,13 eurot, ei olnud

hageja lepingu ülesütlemise ajaks võlgnevuses, sest kuumakse suuruseks oleks sellisel juhul

1014,13 ÷ 60 = 16,90 eurot, kolme kuu lepingumaksete suurus 16,90 * 3 = 50,70 eurot ja kostjal

oleks sellisel juhul olnud ettemaks 77,94 – 50,70 = 27,24 eurot.

8.8. Seega leidis maakohus lõppkokkuvõttes õigesti, et hageja lepingu ülesütlemisel ei ole toimet

ja tema nõue kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).

10. Kuna kostja ei ole menetluses osalenud ja tal puuduvad menetluskulud, ei määra

ringkonnakohus kostja rahaliselt hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei mõista seda

välja hagejalt.

11. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)