2-22-146808/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-146808

Kohtuasi

OMEGA INVEST OÜ hagi K.X-i

vastu

laenulepingust tuleneva võla saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.04.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OMEGA INVEST OÜ 22.04.2024 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OMEGA INVEST OÜ (registrikood 10866568),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja K.X (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.04.2024 otsus muutmata.

2. Jätta OMEGA INVEST OÜ 22.04.2024 apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus OMEGA INVEST OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-22-146808

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OMEGA INVEST OÜ (hageja) esitas 27.02.2023 Harju Maakohtule K.X-i (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust S204024561 tuleneva

põhivõlgnevuse 739,85 eurot, intressi 62,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 182,09

eurot ja sissenõudmiskulud 30 eurot, laenulepingust S204534549 tuleneva põhivõlgnevuse

1201,04 eurot, intressi 116,30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 264,81 eurot ja

sissenõudmiskulud 50 eurot ning laenulepingust S214707874 tuleneva põhivõlgnevuse

1938,61 eurot, intressi 216,14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 478,29 eurot ja

sissenõudmiskulud 50 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulud 795 eurot (riigilõiv 595 eurot ja õigusabikulu 200 eurot) ning märkida, et

kostjal tuleb menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

2. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid kostja ja OÜ Omaraha (edaspidi

laenuandja) 25.05.2020 laenulepingu nr S204024561, mille alusel kostjale väljastati laen

suuruses 900 eurot. Kostja ja laenuandja sõlmisid 28.12.2020 laenulepingu nr S204534549,

mille alusel sai kostja laenu 1640 eurot. Kostja ja laenuandja sõlmisid 30.03.2021

laenulepingu nr S214707874, mille alusel sai kostja laenu 2190 eurot. Kostja kohustus

tagastama laene maksegraafikute alusel.

2.1. Kostja rikkus laenulepingust nr S204024561 tulenevaid kohustusi. Kostja jättis täielikult

tasumata augusti, septembri ja oktoobri osamaksed, mistõttu laenuandja nõue oli muutunud

sissenõutavaks. Laenuandja saatis 21.05.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes

täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning pakkus võimalust läbirääkimisteks. Kostja

täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei likvideerinud ega võtnud laenuandjaga ühendust

kokkuleppe sõlmimiseks, mistõttu ütles laenuandja 06.06.2022 laenulepingu nr S204024561

üles ning loovutas olemasoleva nõude kostja vastu hagejale. Lepingu ülesütlemise hoiatus ja

avaldus on kostjale kätte toimetatud e-posti teel.

2.2. Kostja rikkus laenulepingust nr S204534549 ja laenulepingust nr S214707874 tulenevaid

kohustusi. Kostja jättis täielikult tasumata augusti, septembri ja oktoobri osamaksed, mistõttu

laenuandja nõuded olid muutunud sissenõutavaks. Laenuandja saatis 24.05.2022 kostjale

lepingute ülesütlemise hoiatused, andes täiendava tähtaja võlgnevuste likvideerimiseks ning

pakkus võimalust läbirääkimisteks. Kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevusi ei

likvideerinud ega võtnud laenuandjaga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks, mistõttu ütles

laenuandja 08.06.2022 laenulepingud nr S204534549 ja S214707874 üles ning loovutas

olemasolevad nõuded kostja vastu hagejale. Lepingute ülesütlemise hoiatused ja avaldused on

kostjale kätte toimetatud e-posti teel.

3. Hageja leidis, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Laenu

nr S204024561 andmiseks tehti päring AS-ile Creditinfo Eesti ja OÜ-le Krediidiregister, mille

andmetel laenusaajal kehtivaid maksehäireid ei olnud. Laenusaaja krediidivõime hindamiseks

analüüsis krediidiandja tarbija kontoväljavõttelt sissetulekuid ja kohustusi ning võrdles neid

laenusaaja taotlusel esitatud andmetega. Laenusaaja märkis laenu nr S204024561 taotluses

enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1400 eurot, majapidamiskuludeks 175 eurot ja

finantskohustusteks 0 eurot. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks analüüsiti

arvelduskonto väljavõtet ja saadi sissetulekuks 2647 eurot. Krediidiandja arvestas laenusaaja

2-22-146808

lõpliku sissetulekuna 2647 eurot ja kohustustena 302 eurot, st igakuised kohustused

kontoväljavõttel 95 eurot + krediidiandja elatusmiinimum 207 eurot. Võttes arvesse, et

tagasimakse suuruseks oli 31,31 eurot, siis sissetulekute ja kohustuste vahe oli piisav laenu

saamiseks. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on

krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus

kokkulepitud tingimustel.

3.1. Laenude nr S204534549 ja S214707874 andmiseks tehti päring AS-ile Creditinfo Eesti ja

OÜ-le Krediidiregister, mille andmetel laenusaajal kehtivaid maksehäireid ei olnud.

Laenusaaja krediidivõime hindamiseks analüüsis krediidiandja tarbija sissetulekuid ja

kohustusi ning võrdles neid laenusaaja poolt taotlusel esitatud andmetega. Laenusaaja märkis

laenu nr S204534549 taotluses enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1400 eurot,

majapidamiskuludeks 400 eurot ja finantskohustusteks 0 eurot ning laenu nr S214707874

taotluses enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1400 eurot, majapidamiskuludeks 120

eurot ja finantskohustusteks 380 eurot. Keskmise igakuise sissetuleku kontrollimiseks tehti

päringud Pensioniregistri andmebaasi ja saadi mõlema laenu puhul vastus 1998 eurot.

Krediidiandja arvestas laenusaaja lõpliku sissetulekuna 1998 eurot. Kohustustena arvestas

krediidiandja laenu nr S204534549 väljastamisel igakuiste majapidamiskuludena 400 eurot ja

laenu nr S214707874 väljastamisel 500 eurot, st igakuine finantskohustuste suurus taotlusel

380 eurot + igakuine majapidamiskulude suurus taotlusel 120 eurot. Võttes arvesse, et

laenulepingu nr S204534549 alusel oli tagasimakse suuruseks 70,16 eurot ja laenulepingu nr

S214707874 alusel 84,33 eurot, siis sissetulekute ja kohustuste vahe oli piisav laenu

saamiseks. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on

krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingutest tulenevad kohustused lepingutes

kokkulepitud tingimustel. Antud olukorras laenulepingute nr S204534549 ja nr S214707874

eel krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav pensioniregistrisse laekumiste olemasolu,

aktiivsete maksehäirete puudus, nõuetekohane varasem maksekäitumine ja kostja sissetulekut

arvestades jõukohased kuumaksed.

3.2. Juhuks, kui kohus leiab, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud, esitas hageja ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt sai kostja laenulepingu nr

S204024561 alusel laenu suuruses 854,50 eurot, lepingu kehtivuse ajal tasus kostja kokku

649,75 eurot. Seega laenulepingu nr S204024561 põhiosa jääk oli 204,75 eurot. Laenulepingu

nr S204534549 alusel sai kostja laenu suuruses 1549,30 eurot, lepingu kehtivuse ajal tasus

kostja kokku 919,67 eurot. Seega laenulepingu nr S204534549 põhiosa jääk oli 629,63 eurot.

Laenulepingu nr S214707874 alusel sai kostja laenu suuruses 2069,05 eurot, lepingu

kehtivuse ajal tasus kostja kokku 846,03 eurot. Seega laenulepingu nr S214707874 põhiosa

jääk oli 1223,02 eurot. Hageja nõudis laenulepingutest tulenevate põhivõlgnevuste tasumist.

Võttes arvesse, et kostja ei esitanud nõuetekohast vastust hagile ja sellest tulenevalt kostja

makseraskustesse sattumine võib jääda selgitamata, siis ei saa välistada, et kostja oli tahtlikult

esitanud laenuandjale valed andmed laenu saamise lihtsustamise eesmärgil.

Kostja vastuväited

4. Maakohus toimetas hagi ja hagi täpsustuse kostjale avalikult kätte. Kostja ei esitanud

hagiavaldusele vastust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 04.04.2024 otsusega hageja hagi kostja vastu läbi vaatamata

laenulepingust nr S204534549 tuleneva intressi 116,30 eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot ja

2-22-146808

viivise 264,81 eurot ning laenulepingust nr S214707874 tuleneva intressi 216,14 eurot,

sissenõudmiskulude 50 eurot ja viivise 478,29 eurot osas ning rahuldas hagi osaliselt.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust nr S204024561 tuleneva

põhivõlgnevuse 739,85 eurot, intressi 62,10 eurot, võla sissenõudmiskulud 30 eurot ja

27.02.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 182,09 eurot, laenulepingust nr

S204534549 tuleneva põhivõlgnevuse 538,93 eurot ning laenulepingust nr S214707874

tuleneva põhivõlgnevuse 1102,07 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja

määras, et otsus toimetatakse kostjale kätte avaliku teavitamisega väljaandes Ametlikud

Teadaanded.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus laenulepingute nr S204024561,

S204534549 ja S214707874 sõlmimisega, laenu tagastamisega ning laenulepingute

ülesütlemisega seonduvad asjaolud. Maakohus tuvastas ka, et laenude väljastamise ajal ei

ületanud laenude krediidi kulukuse määr seadusega kehtestatud piirmäära.

7. Maakohus märkis, et tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on

kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13 ja

17). Hagiavaldusest, hageja täiendavatest selgitustest ja nende lisatud tõenditest tulenevalt

asus maakohus seisukohale, et laenu nr S204024561 andmise otsustamise käigus läbi viidud

kostja krediidivõime kontroll oli piisav. Maakohus leidis, et laenulepingust nr S204024561

tulenevad hageja nõuded olid põhjendatud ning, et kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista

laenulepingu nr S204024561 järgi põhivõlg 739,85 eurot, intress 62,10 eurot, võla

sissenõudmiskulud 30 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 182,09 eurot.

7.1. Laenulepingute nr S204534549 ja nr S214707874 osas leidis maakohus, et laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav. Hageja selgitustest

ja tõenditest nähtus, et krediidiandja ei teinud enne laenude väljastamist kindlaks laenusaaja

sissetulekute,

väljaminekute,

majapidamiskulutuste,

finantskohustuste suurust,

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju ega

ülalpeetavate arvu (VÕS § 4034 lg 1, 2 koosmõjus krediidiandjate- ja vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-dega 1–7). Kostjalt ei küsitud laenulepingute nr S204534549 ja nr

S214707874 sõlmimise eel ka pangakonto väljavõtet. Maakohus ei nõustunud, et

krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav pensioniregistrisse laekumiste olemasolu,

aktiivsete maksehäirete puudumine, nõuetekohane varasem maksekäitumine ja kostja

sissetulekut arvestades jõukohased kuumaksed. Eeltoodu ei ole KAVS § 50 lg 4 tähenduses

piisav muu teave, lisaks olid hageja väited tõendamata. Üldjuhul tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei

saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid

andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu

pangakonto väljavõtetest nähtuv. Maakohus märkis, et krediidiandja nõudis kostjalt

kontoväljavõtet esimese laenu taotlemisel, kuid seal esitatud andmetest ei saa lähtuda kostja

krediidivõimelisuse hindamisel teiste laenulepingute sõlmimise eelselt, kuivõrd teine

laenuleping nr S204534549 sõlmiti üle 7 kuu hiljem ja kolmas laenuleping nr S214707874

üle 10 kuu hiljem, kui esimene laenuleping nr S204024561. Hageja ei ole tõendanud, milline

teave, mille tarbija esitas, oli võltsitud või valelik/puudulik, mis tõi kaasa krediidivõimelisuse

vale hindamise. Seega ei kogunud krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega

laenulepingute nr S204534549 ja nr S214707874 sõlmimisel.

2-22-146808

8. Maakohus selgitas, et seoses alternatiivse nõude esitamisega vähendas hageja oma nõuet

ehk hageja ei nõudnud kostjalt esialgses hagiavalduses laenulepingute nr S204534549 ja nr

S214707874 märgitud intressi, sissenõudmiskulusid, samuti hagiavalduse esitamise ajaks

väidetavalt sissenõutavaks muutunud viivist. Kui hageja teatab, et ta vähendab nõuet, kuid

hagis osaliselt loobumise kohta avaldust kohtule ei esita, loetakse nõude vähendamine

võrdseks hagi osalise tagasivõtmisega. Seega jättis maakohus laenulepingust nr S204534549

tuleneva intressi nõude summas 116,30 eurot, sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot ja

viivise nõude summas 264,81 eurot ning laenulepingust nr S214707874 tuleneva intressi

nõude summas 216,14 eurot, sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot ja viivise nõude

summas 478,29 eurot tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbi

vaatamata.

9. Maakohus tuvastas, et laenulepingute nr S204534549 ja nr S214707874 ülesütlemine

krediidiandja poolt 08.06.2022 avaldustega ei toimunud kehtivalt, kuna laenulepingu nr

S204534549 puhul ei olnud kostja lepingu ülesütlemisel 08.06.2022 täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega vastavalt VÕS § 416 lg-le 1

ning laenulepingu nr S214707874 puhul ei olnud kostja sellel kuupäeval tagasimaksetega

viivituses.

9.1. Hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning määras tagasimaksed uuesti.

Hageja ei ole laenulepingut nr S204534549 kehtivalt üles öelnud, kuid ümberarvestatud

maksegraafikust nähtus, et kostja võlgnevus oli muutunud sissenõutavaks. Laenuleping nr

S204534549 lõppes 28.11.2022, mil viimane maksegraafikujärgne osamakse tuli kostjal

tasuda. Siiski tuli hageja laenulepingust nr S204534549 tulenev nõue rahuldada osaliselt, kuna

kostja on maakohtu hinnangul laenulepingu kehtivuse ajal tasunud kokku 1010,37 eurot.

Seega rahuldas maakohus hageja alternatiivse nõude laenulepingu nr S204534549 alusel VÕS

§ 108 lg 1 järgi summas 538,93 eurot (1549,30-1010,37).

9.2. Hageja ei öelnud laenulepingut nr S214707874 kehtivalt üles ega esitanud ka nõuet TsMS

§ 369 alusel, mistõttu tuleks hageja laenulepingust nr S214707874 tulenev nõue rahuldada

osaliselt. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 01.12.2022, ümberarvestatud

maksegraafikujärgne viimane osamakse tuli tasuda 30.01.2024. Maakohus mõistis VÕS § 108

lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud osamaksed,

s.o tasumata osa täiendavates selgitustes esitatud maksegraafiku 12. põhiosamaksest 44,98

eurot (84,33-39,35) ning (põhi)osamaksed nr 13-25 summas 1057,09 eurot (kohus luges

eelnevalt põhivõla osamaksed nr 1-11 täies ulatuses tasutuks ning 39,35 eurot 12.

osamaksest; lisaks on viimane maksegraafiku summa 45,13 eurot, mitte 84,33 eurot). Kokku

oli kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud 1102,07 eurot.

10. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna

maakohus rahuldas hagi ca 49% ulatuses (TsMS § 163 lg 1).

Apellatsioonkaebus

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt osas,

millega jäeti hageja menetluskulud hageja enda kanda ning teha tühistatud osas uue otsuse,

millega jätta hageja menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud maakohtus kokku 1007,40 eurot (s.o 1095*92%), määrates lahendis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale lahendi jõustumisest

alates kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Lisaks

palub hageja määrata kindlaks hageja menetluskulude suuruse ringkonnakohtus ja mõista

2-22-146808

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus kokku 495 eurot ning määrata

lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale lahendi

jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

12. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas on hageja hagi rahuldatud 92% ulatuses.

Laenulepingust nr S204024561 tulenev hageja nõue on maakohtu poolt tervikuna rahuldatud

(s.o 100% ulatuses). Laenulepingute nr S204534549 ja nr S214707874 osas on maakohus

rahuldanud hageja alternatiivse nõude, s.o vastavalt laenulepingu nr S204534549 osas 538,93

eurot (alternatiivne nõue oli esitatud suuruses 629,63 eurot, st hageja nõue rahuldati ca 86%

ulatuses) ja laenulepingu nr S214707874 osas 1102,07 eurot (alternatiivne nõue oli esitatud

suuruses 1223,02 eurot, st hageja nõue rahuldati ca 90% ulatuses). TsMS § 370 lg 2 kohaselt

võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub

rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kohus on hagi

rahuldamise ulatuse osas ekslikult lähtunud hageja n-ö esimestest nõuetest, jättes

tähelepanuta, et kahe laenulepingu osas tuleb hagi rahuldamise ulatuse tuvastamiseks aluseks

võtta alternatiivsena esitatud nõuete rahuldamise ulatus.

Vastustaja seisukoht

13. Kostja ei vastanud apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 654 lg 6 kohaselt nõustub

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Hageja

vaidlustab maakohtu otsust üksnes osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda. Ülejäänud osas (resolutsiooni p-d 1–5 ja 7) on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 ls 2

alusel edasi kaebamata jõustunud.

16. TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise

korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Seega võimaldab TsMS § 163 lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-

136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda

vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus

jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Maakohus märkis, et

menetluskulud on põhjendatud jätta poolte endi kanda, kuna maakohus rahuldas hagi ca 49%

ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ja on valinud

põhjendatult TsMS § 163 lg-s 1 sisalduva alternatiivi jättes menetluskulud poolte endi kanda

(vt ka nt TlnRnKo 04.10.2024, 2-23-7391, p 16).

17. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõudeid ei ole võimalik käsitada alternatiivsete nõuetena

TsMS § 370 lg 2 kohaselt. Tegemist on rahanõudega, kus hageja tugineb vaid erinevatele

2-22-146808

lepingutele ning on esitanud alternatiivsed nõude arvestused vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tuvastamise puhuks, mistõttu menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda

algsest haginõudest. Eesti õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et juhul kui hageja on

nõuded järjestanud ja kohus rahuldab tagapool oleva nõude, peaks menetluskulud TsMS §

163 lg 1 järgi jätma osaliselt hageja kanda, sest pooled on kandnud esimeses järjekorras

esitatud põhjendamatuks osutunud nõude läbivaatamisega seoses rohkem menetluskulusid,

kui oleks olnud vaja üksnes rahuldatud nõude esitamise korral (V. Kõve jt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik. II. VI–X osa (§-d 306–474): kommenteeritud väljaanne.

Tallinn: Juura, 2017, lk 441). Seega ka juhul, kui käsitada hageja nõudeid esitatud järjestuses,

tuvastas maakohus õigesti hagi rahuldamise ulatuse lähtudes algsest haginõudest.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta menetluskulude jaotuse osas muutmata

ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

19. Kuna hageja apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)