2-23-147741/9 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.01.2025, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-147741

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus S B vastu

võlgnevuse nõudes

Hagi hind

880,38 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA:

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, rk 14304235, asukoht:

Vabaõhumuuseumi tee 1, Tallinn, lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

KOSTJA:

S B, ik xxxx, elukoht hagiavalduses xxxx, tegelik elukoht

teadmata

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt S B hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks hageja ja S

B vahel 31.03.2022 sõlmitud järelmaksu lepingust nr xxxx tulenev tasumata

põhivõlgnevus 380,88 eurot, intressid 3,08 eurot, 16.01.2025 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised 144,14 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.

3. Välja mõista kostjalt S B hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks TsMS § 367

alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (380,88 euro) tasumata jäägilt alates

17.01.2025 lepingujärgses määras 24,15% aastas kuni põhivõlgnevuse 380,88 euro

tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhinõue 198,27 eurot,

intressinõue 42,03 eurot, viivisenõue 26,11 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 15

eurot.

5. Jätta menetluskulud 62% ulatuses kostja S B kanda ning 38% ulatuses hageja TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda ning välja mõista kostjalt S B TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaal kasuks menetluskulude katteks 313,10 eurot.

6. Välja mõista kostjalt S B hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis

menetluskuludelt (313,10 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses

määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS §

416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 27.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 08.01.2024 hagi S B vastu võlgnevuse nõudes ning 23.04.2024

täiendustega uue tervikteksti.

2. Esitatud hagiavalduse ja hagi täienduse kohaselt sõlmisid S B ja TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaal 31.03.2022 järelmaksulepingu nr. xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega kostja omandas

kaubad ONOFF Jaekaubanduse OÜ-lt ning mille eest võimaldati kostjal tasuda 899 eurot

maksegraafikuga. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 29,06%. Lepingus on pooled kokku

leppinud intressimääras 25,8% aastas (s.o 0,072% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas.

Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 1167,25 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevaid

kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule.

3. VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama

tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4.

Laenuandjal on olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla.

Sellest tulenevalt on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh

meetodid Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet

krediidiandja tegevuse üle. Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames

printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja on

seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva

kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui

kostja sissetulekud. Hageja esitab tõendina kostja taotluse (dtl 38-39) ja krediidiregistri väljavõtte

(dtl 40).

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse (dtl

41) ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi

taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja

krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja

nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt

tarbija sissetulekut andmebaasidest. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu

puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille

kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest

ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Eeltoodust tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja

võimet täita lepingus toodud summas osamaksega järelmaksulepingut. Arvestades hagi aluseks

oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi

tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava

sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi

kohustusi raskuseteta täitma. Kostja kui laenusaaja on kinnitanud, et on õigus-, teo- ja

otsustusvõimeline isik ning omab piiramatut õigust käesolevat laenulepingut sõlmida, omab

piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks; on eelnevalt tutvunud

laenulepingu üldtingimustega ja on laenulepingu üldtingimustest täielikult aru saanud ning

nõustub nendega, laenulepingu üldtingimuste kõik punktid vastavad täpselt tema tahtele ja

ettekujutusele. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline

krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija

krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav

tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete

põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas

piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient.

4. Hageja esitab VÕS § 403 lg 7 järgse ümberarvestuse. Käesoleval juhul sai kostja lepingu alusel

laenu kokku summas 899 eurot ning on tagasimakseid lepingule teinud kokku summas 519,42

eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 379,58

eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut

24.10.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega võlas.

22.04.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud vastavalt maksegraafikule kõik osamaksed.

Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 379,58 eurot kohtuotsuse jõustumisest VÕS

§ 113 lg 1 lause 1 kohaselt.

5. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.06.2023

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.06.2023

võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles

hageja 23.06.2023 lepingu üles.

6. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil

10.05.2022 – 10.04.2024. Kostjal on põhivõlgnevus alates 11. osamaksest, s.o. 10.03.2023.

Kostjalt on toimunud laekumisi hagejale perioodil 10.05.2022 – 10.02.2023, millest põhiosa

katteks on arvestatud 319,85 eurot. Seega on tasumata põhivõla suuruseks 579,15 eurot (899 -

319,85).

7. Intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 25,8% aastas ja 0,072%

päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 11. osamaksest 10.03.2023 kuni ülesütlemisele

eelnenud 14. osamakseni s.o 10.06.2023, kokku summas 45,11 eurot (12,45 + 11,68 + 10,89 +

10,09).

8. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär,

mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta

puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Lepingu alusel nõuab hageja viivist

põhivõlalt 579,15 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.06.2023 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.01.2024 lepingu eritingimustes kokku lepitud

viivisemääras s.o 24,15% kooskõlas lepingu üldtingimuste punktiga 3.2. ja VÕS § 113 lg 1

kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 76,25 eurot. Hageja esitab viivise arvestuse

lisana (dtl 44). Edaspidi nõuab hageja viivist alates 09.01.2024 kogu põhinõudelt kuni põhinõude

579,15 euro tasumiseni lepingujärgse intressimääraga võrdes määras 24,15% aastas.

9. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 1 ja 2

sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. Hageja sissenõudekulud on 40 eurot: 25.07.2023

tasulise kirja saatmine 20 eurot, 17.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 08.09.2023 tasulise

kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.

10. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja

mõista viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kostja vastuväited

11. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 16.06.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt

avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 31.05.2024. Kostjat on kohustatud hagile

vastama 14 päeva jooksul alates teate kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede

eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel

juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5

kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest

alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku

vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul alates väljaandes Ametlikud Teadaanded teate

kättetoimetamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument

avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast. Teade avaldati 31.05.2024 ja loeti kättetoimetatuks 16.06.2024, seega tuli

kostjal vastus esitada hiljemalt 01.07.2024. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud

vastamise tähtaja pikendamist. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1

nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

13. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

14. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 402 lg 1

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub

selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja

tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

15. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja S B on TF Bank

AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 31.03.2022 järelmaksulepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx),

millega võimaldati tasuda kauba (iPhone 13, 128GB) eest 899 eurot maksegraafikuga. Lepingu

krediidi kulukuse määraks on 29,06% ja intressimääraks 25,8% aastas. Kokkulepitud viivise

määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 23.06.2023.

16. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti

õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus

ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb

tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13

mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

17. Tarbijakrediidilepingute kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on

märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu

tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei

tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi

kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana

kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib

kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi

tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).

18. Lepingu sõlmimise ajal 31.03.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määraga 16,95% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/

#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse

määr üle 50,85% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 29,06% aastas Eesti Panga

avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra

ei ületa. Seega leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

19. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

20. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

21. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

22. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

23. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud

selgitused. Hagiavaldusest ei nähtu esialgse võlausaldaja poolt kontrollitud kostja sissetulekute

ega kohustuste andmeid. Hageja väitel kontrollis esialgne võlausaldaja avalikku andmebaasi –

maksehäireregistrit. Millised tulemused sealt nähtusid, hagiavaldusest ei selgu. Kostja on

märkinud järelmaksutaotluses oma netosissetulekuks 800 eurot, kohustuste olemasolu kohta ei ole

kostjalt andmeid küsitud. Kuigi lepingut sõlmides on kostja volitanud hagejat tegema andmetega

tutvumiseks päringu AS Pensionikeskus pensioniiregistris, ei nähtu nimetatud päringu teostamist.

24. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul

võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2

mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel, ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule

tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.

Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda

kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei selgu, milliste andmete põhjal veendus

krediidiandja kostja igakuiste kulutuste olemasolus ja suuruses või ülalpeetavate olemasolus.

Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku

teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034

lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses

märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja

pidanud küsima kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab

sissetulekut. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja

enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks. Kohtu hinnangul on hagejapoolne kostja finantskäitumise kontroll piirdunud

maksehäirete kontrollimisega. Tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes

maksehäireregistrisse jõudnud võlad.

25. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

26. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

27. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd lepingu lõpptähtaeg oli 10.04.2024, siis on

kogu krediidisumma sissenõutavaks muutunud.

28. VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras.

Käesoleval juhul oli kokkulepitud intressimääraks 25,8% aastas ehk see on suurem kui VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates lepingu sõlmimisest 31.03.2022 kuni

31.12.2022 oli 0% aastas ning alates 01.01.2023 kuni hagis märgitud intressi arvestuse lõpuni

10.06.2023 2,5 % aastas. Seega on põhjendatud arvestada intressi üksnes alates 01.01.2023 kuni

10.06.2023 määraga 2,5% aastas. Kostja tasus 2022 aastal hagejale 422,74 eurot (dtl 42), mis

tuleb kõik arvestada VÕS § 4034 lg 7 alusel põhinõude katteks ning seega oli põhinõude

suuruseks 01.01.2023 seisuga 476,26 eurot (899 – 422,74). Arvestades kostja tasumisi on

intressiarvestus määraga 2,5% aastas perioodil 01.01.2023 – 10.06.2023 on järgmine:

Põhinõue

Periood

Arvestatud intress

Tasutud

põhinõude katteks

Tasutud

intressi katteks

476,26 eurot

01.01. – 13.01.2023

0,42 eurot

47,92 eurot

0,42 eurot

428,34 eurot

14.01. - 12.02.2023

0,88 eurot

47,46 eurot

0,88 eurot

380,88 eurot

13.02. – 10.06.2023

3,08 eurot

Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata põhinõue summas 380,88 eurot

ning tasumata intress 3,08 eurot. Rahuldamata jääb hageja põhinõue summas 198,27 eurot (579,15

– 380,88) ning intressinõue summas 42,03 eurot (45,11 – 3,08).

29. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud

viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis alates 24.06.2023 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 08.01.2024 lepingujärgse viivisemääraga 24,15% aastas

põhivõlalt 579,15 eurolt summas 76,25 eurot.

30. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

31. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud

lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne

intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja hageja lepingus kokku leppinud intressimäärast (25,8%

aastas) erinevas viivisemääras ehk 24,15% aastas. Seega kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses viivisemääras. Arvestades rahuldatud

põhinõude suurust peab kohus põhjendatuks viivist tasumata põhinõudelt 380,88 eurolt perioodil

24.06.2023 - 08.01.2024 summas 50,14 eurot (vt. viivisekalkulaator.ee). Seega jääb rahuldamata

hageja viivisenõue summas 26,11 eurot (76,25 – 50,14).

32. Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud

lepingujärgse viivise 24,15% aastas kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 380,88

eurolt perioodil 09.01.2024 kuni 16.01.2025 ehk 374 päeva eest moodustab 94 eurot (vt

viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

sissenõutavaks muutunud viivised 16.01.2025 seisuga kokku 144,14 eurot (50,14 + 94).

33. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367,

kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 17.01.2025 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas

põhivõlgnevuse (380,88 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 380,88 euro tasumiseni.

Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega

ületada põhivõlgnevuse 380,88 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada

236,74 eurot (380,88 – 144,14).

34. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks.

35. Lepingu lõppemisel ei ületanud hageja nõue 500 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja 2 alusel võib

pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt

tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui

võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot.

Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 25.07.2023,

17.08.2023 ja 08.09.2023. Samuti küsib hageja muid makseviivitusega tekkinud kulusid 10 eurot.

Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt üksnes

saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 25 eurot (15 + 5 + 5). Võimalike muude kulude

tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab,

et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud

päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu,

kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab

hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu

hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle

ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega

võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt

põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

Seadusandja ongi kehtestanud esimese

meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega

ei ole kohtu hinnangul põhjendanud hageja sissenõudmiskulud summas 15 eurot, mis jääb

rahuldamata.

36. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

37. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

38. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 740,51

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 281,41

eurot ehk 38% nõudest. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes

põhjendatuks jätta menetluskulud 62% ulatuses kostja ja 38% ulatuses hageja kanda.

39. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 245 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 62%

ulatuses ehk 151,90 eurot.

40. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 507 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 3 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta).

Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine

kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

41. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 12,40 eurot (62% 20 eurost).

42. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

43. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169

eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest

küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks

esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole

vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-

advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud

hinnakirjaga.

44. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 3 h ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva

hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid

trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu

sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse

märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis

õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud

sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole

vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi

koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei

ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul

samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele täpsustada, sest

eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn

esimesel korral. Lisaks eeltoodule kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades (hageja ei ole

käesoleval juhul pidanud vajalikuks üldse esitada ja analüüsida kostja kohta kogutud teavet).

Seega pole tegemist ülemäära keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus

vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt

menetluskulude jaotusele summas 148,80 eurot (käibemaksuta) (2 x 120 eurot = 240 eurot *

62%).

45. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 313,10 eurot (riigilõiv 151,90

eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 12,40 eurot + õigusabikulu 148,80 eurot).

46. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal

otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

47. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

48. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik