2-24-19444/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

16.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-19444

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus L.Q

paigutamiseks

tema

tahtest

olenematult

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.12.2024 määrus (esialgse õiguskaitse

kohaldamine) ja 01.01.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

L.Q määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik L.Q (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.12.2024 määrus ja 01.01.2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-19444

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 30.12.2024 Harju

Maakohtule avalduse, milles taotles L.Q (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse

rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

1.1. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERHi

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda elus. Esmakordselt viibis puudutatud isik

statsionaarsel haiglaravil tahtest olenematult 28.07.–25.08.2020, kui puudutatud isikule kutsus

kiirabi tema ema, sest poeg ei olnud viimased ööd maganud ja käitus ebaadekvaatselt –

muutus liigselt aktiivseks, kuulis hääli, kellega vestles, pidas ennast Jumalaks. Haiglaravil

avaldas puudutatud isik jälitusluulumõtteid spioonide nägemisest, avaldas, et on Eesti riigis

pettunud ja kahtlustas valvearsti seotust temaga juhtuvas. Puudutatud isik esitas haiglaravil

kohtule määruskaebuse, mis rahuldati ning puudutatud isik kirjutati antipsühhootilise

toetusraviga haiglast koju. Puudutatud isik keeldus vaatamata raviarsti soovitusele haiglaravi

psühhootilise seisundi tõttu jätkamast, haiguskriitikat ei tekkinud. Diagnoositi äge polümorfne

psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Pärast haiglaravi tuli puudutatud isik

ühel korral kokkulepitud arstivisiidile, kus avaldas, et leidis uue arsti ega kavatse enam

PERHi psühhiaatriakliinikusse pöörduda. Retseptikeskuse alusel katkestas puudutatud isik

toetusravi. 2021. aasta juunikuus pöördus puudutatud isik perearsti poole tervisekontrolliks

juhiloa taotlemisel, kuid talle tervisetõendit ei väljastatud, vaid soovitati esmalt pöörduda

psühhiaatri poole. Puudutatud isik pöördus psühhiaatri ning suunamisel ka kliinilise

psühholoogi poole kognitiivse võimekuse hindamiseks – tema intellekt hinnati eakohaseks.

Esialgu jäi arstide arvamuseks, et püstitatud diagnoos on juhiloa taotlemist välistav, kuid

hiljem tervisetõend siiski väljastati. Protsessi vältel pöördus puudutatud isik korduvalt

perearstikeskusesse ähvardusega minna kohtusse, meediasse ja tekitada perearstikeskusele

sellega mainekahju.

1.2. Käesolevalt toodi puudutatud isik PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi saatel.

Puudutatud isikule kutsuti Piritale politsei, sest ta loopis sealse kohviku akende vastu

esemeid, võttis riidest lahti sooviga ujuma minna ning rääkis segast juttu ES surmast. Politsei

kaasas kiirabibrigaadi. Kiirabi saabudes oli puudutatud isik närviline ning rääkis kiiresti

valjult seosetut juttu inglise, vene ja eesti keeles. Kiirabiautos laulis, luges numbreid, rääkis

omaette juutidest ning avaldas pettumust Eesti riigi ning haiglasüsteemi suhtes.

Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik kiire kõnega ning vihane, nimetas valvetoa

personali rõõmsateks jänkukesteks. Puudutatud isiku sõnul palus ta kohvikust telefonilaadijat

ja vett, mida talle ei antud. Seepeale viskas teravate kildudega vastu kohviku ust, misjärel

peksid puudutatud isiku väitel võõrad mehed teda toigastega. Merre oli visanud enda sõnul

vinüülplaadi, mille leidis Ülemiste Cityst. Valvearst vormistas tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsuse 29.12.2024 kell 15.03.

1.3. Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Ta on trotslik ja

pahur, suhtub üleolevalt ning mõnitavalt meditsiinipersonali. Puudutatud isiku mõttekäik on

kiirenenud ja raskesti jälgitav. Kohati tõstab häält. Selgitab, et tahtis meres põlvini vees seista,

et oma kõndimisest väsinud jalgu jahutada. Vette viskas leitud metallist ketta, millele oli

kirjutatud peale number seitse. Kaks tagurpidi seitset andvat puudutatud isiku sõnul kokku

"Z" tähe – "See Z-teema ikka meeldib eestlastele, karud tulevad külla varem või hiljem".

Täpsustava anamneesi osas on puudutatud isik dissimuleeriv ning eitab igasugust

sümptomaatikat. Puudutatud isik on haiguskriitikata ega mõista ravivajadust.

2-24-19444

1.4. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos

(F29). Haiglaravita jäädes võib ta psühhoosist lähtuva ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik

nii enesele (provokatiivse käitumisega võib esile kutsuda rünnakuid enda vastu, tahtnud

külmale ilmale vaatamata merevette minna) kui ümbritsevatele (tõlgendab ümbritsevate

käitumist põhjendamatult vaenulikuna, võib paranoilisest mõtetest lähtuvalt ümbritsevate

suhtes agressiivne olla, näiteks on loopinud kohviku aknaid mingite esemetega). Oma

psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta

ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.

2. Raviarst LV selgitas ärakuulamisel, et puudutatud isik on 22-aastane. Ta on ravil teist

korda. 4 aastat tagasi, kui puudutatud isik oli ravil psühhoosi tõttu, keeldus ta ravist. Arsti

soovitusel ei jäänud ta ka ravile. Isiku mõttekäik on hüplik ja kohati arusaamatu.

Ärakuulamise hommikul tema seisund muutunud ei olnud. Puudutatud isik oli trotslik, pahur,

süüdistav ja ähvardav. Ise ta arvas, et haiglas olema ei pea. Isik ei tahtnud kirjeldada, mis

kodus on. Ema ütles, et olukord on halvemaks läinud. Puudutatud isik ise haiguskriitikat ei

mõista. Ta on ohtlik – käitub provokatiivselt ja võib enda suhtes rünnakuid esile kutsuda. Isik

läks psühhoosi ajenditel mere vette. Ta on ümbritsevate suhtes vaenulik ja loopis aknaid.

3. Ärakuulamisel puudutatud isik selgitas, et ta ei vaja ravi. „Sitt on olla kahtlastest

ravimitest“, „aju on nullis“, „ei tunne iseennast“, „kanüül“, „inimese piinamine“. Isik selgitas,

et kui talle määratakse tahtest olenematu ravi, siis ta ei kavatse Eesti huvides midagi teha ja

kavatseb passist loobuda. Isik jätkas, et Pirita rannas ta jalutas. Seal on restoran. Ta soovis

laenata laadijat, aga öeldi ei. Isik küsis vett ja öeldi, et kraanivesi on 2 eurot. Ta proovis veel

midagi küsida, aga siis tulid 2 venda, kes ei lasknud teda sisse. Kõik on moonutatud ja isik ei

taha rääkida. Politsei hoidis teda ilma põhjuseta kinni, kuni tuli kiirabi. Isik oli kohviku

lähedal, istus toolil ja siis tuli politsei. Kohvikus oli muid inimesi. Ta lõhkus jala ära. „Tahate

kinni hoida, hoidke, raisake veel maksumaksja raha“. Isik leiab, et ta haiglaravi ei vaja. Pigem

vajavad töötajad haiglaravi. Diivanil istub katkisemaid inimesi, kui toolide peal (isik istus

tooli peal). Isik selgitas, et haiglas olles ta võttis ravimeid, aga pärast haiglast välja saamist ei

pidanud vajalikuks rohtusid võtta.

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avalduse rahuldamist.

Maakohtu esialgse õiguskaitse määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rakendas 30.12.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi,

paigutades ta psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva alates tema 29.12.2024 kell

15.03 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 02.01.2025 kell

15.03. Vajadusel võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Menetluskulud

jättis maakohus riigi kanda.

5.1. Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5

ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.

5.2. Maakohtu hinnangul on arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi

läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske

psüühikahäire – täpsustamata mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Haiglaravita jäädes

võib ta psühhoosist lähtuva ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii enesele (provokatiivse

käitumisega võib esile kutsuda rünnakuid enda vastu; tahtnud külmale ilmale vaatamata

2-24-19444

merevette minna) kui ümbritsevatele (tõlgendab ümbritsevate käitumist põhjendamatult

vaenulikuna, võib paranoilisest mõtetest lähtuvalt ümbritsevate suhtes agressiivne olla,

näiteks loopinud kohviku aknaid mingite esemetega). Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta

võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks

teadvat nõusolekut. Väljaspool haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne

manustamine. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja

viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale, kuid ka ümbritsevatele isikutele. Käesolevat

seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt

haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise. See ei ole isiku

huvides.

5.3. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja

haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ka

ümbritsevaid isikuid. Seetõttu kohaldas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja paigutas ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse. Taotlusest nähtuvalt vajab isik

ravi ja ravimite manustamist ning maakohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu

5.4. Maakohus ei pidanud muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest arvestades puudutatud

isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine

ilmselt kaasa asja lahendamisele.

Menetluse vahepealne käik

6. Psühhiaatriakliiniku valvearst teatas kohtule 01.01.2025, et puudutatud isiku seisund ei ole

psühhiaatriakliinikus viibimise ajal paranenud, jätkuvalt puudub koostöövalmidus raviks ja

ravita jätmisel on puudutatud isik ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu esialgse õiguskaitse pikendamise määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 01.01.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates

29.12.2024 kell 15.03 kuni 07.02.2025 kell 15.03 või kuni raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil.

Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.

Maakohus tugines 30.12.2024 määruse põhjendustele ja leidis, et kuna puudutatud isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja

haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu nii iseennast kui

ümbritsevaid, tuleb ta paigutada kinnisesse asutusse 40 päevaks.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub nii Harju Maakohtu 30.12.2024 kui ka 01.01.2025 määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isiku suhtes täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused, kuna et tal ei esine psüühikahäiret ja tema ohtlikkus iseenda ning teiste suhtes ei ole

tõendatud ega õige. See on juba varasemalt kindlaks tehtud kohtus. Eelmisel korral sattus

2-24-19444

haiglasse ema pärast, kes arvas, et ta soovib end ära tappa, mis ei vasta aga tõele. Pirital

toimunu oli lihtsalt pahatahtlik rünnak tema vastu. Puudutatud isik peab haiglas võtma

mittevajalikke ravimeid.

Menetluse edasine käik

9. Saue vald (Saue Vallavalitsuse kaudu) esitas 10.01.2025 seisukoha, et Harju Maakohtu

30.12.2024 ja 01.01.2025 määrused tuleks jätta muutmata.

10. Avaldaja vaidles 13.01.2025 seisukohas määruskaebusele vastu.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

12. Avaldaja teatas 13.01.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega

lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 10.01.2025.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 30.12.2024 määrus ja 01.01.2025 määrus tuleb

jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus

rahuldamata.

14. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku

kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist

asjaolu, et 10.01.2025 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

psühhiaatriakliinikus.

15. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli

päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast

isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS §

534 lg 5 teine lause).

16. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimused psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1.

PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi,

tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

17. Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamisel ja pikendamisel täidetud.

Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates

seisukohal, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kõigepealt kuni 4 päevaks ja

2-24-19444

seejärel kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile

paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku

tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2

tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Samuti oli

maakohus enne määruste tegemist puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud. Maakohus asus

õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest

olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6

(koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies

ulatuses.

18. Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Kuigi puudutatud isik leiab

määruskaebuses, et tal psüühikahäiret ei esine, kinnitab avaldusele lisatud psühhiaatrite

arvamus ja kirjeldatud puudutatud isiku sümptomid, et tal oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud

psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud täpsustamata

mitteorgaaniline psühhoos (RHK-10 F29). Puudutatud isikul esinesid psühhoosisümptomid

(ümbritseva teravnenud taju ja tähenduslikkus, suurus- ja tähendusluulumõtted) rahutuse ja

impulsiivse käitumisega. Puudutatud isik on ka varem viibinud haiglaravil samalaadse

psühhoosisümptomaatika tõttu. Seda, et puudutatud isiku käitumine oli psühhoosielamustest

juhitud, ilmestab tõik, et enne käesolevat hospitaliseerimist ta loopis kohviku akende vastu

esemeid, võttis riidest lahti sooviga talvel merre ujuma minna ja rääkis läbisegi erinevates

keeltes seosetut juttu juutidest ning ES surmast. Puudutatud isik oli rahutu, ründava ja

verbaalselt agressiivse käitumisega. Psühhiaatriakliinikus püsis pudutatud isik

psühhootilisena, ta oli segase ning kiirenenud mõttekäiguga, esinesid tähendusluulumõtted,

oli lärmakas, ähvardav ja verbaalselt ründav raviarsti ning trotslik ravi suhtes. Eeltoodust

tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli

diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).

19. Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest

ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui ka

teistele ning puudutatud isik vajas ravi. Puudutatud isikule kutsuti enne hospitaliseerimist

politsei, kuna ta loopis Pirital kohviku akende vastu esemeid, mida puudutatud isik ise

nimetas teravateks kildudeks, ühtlasi võttis puudutatud isik riidest lahti sooviga ujuma minna.

Talvisel ajal ujuma minemise soov viitab sellele, et puudutatud isik võib olla ohtlik iseendale.

Puudutatud isik ei avaldanud ärakuulamisel, et ta tegeleks näiteks talisuplusega või et külma

ilmaga ujuma minemisel oleks olnud ratsionaalne põhjus. Ohtlikkust ümbritsevatele ilmestab

kohviku pihta esemete loopimine. Puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatust järeldub, et tema

tegevuse põhjuseks oli kohviku töötajate keeldumine puudutatud isikule telefonilaadijat

laenamast ja kraanivee maksumus 2 eurot. Puudutatud isik leidis, et politsei hoidis teda

põhjuseta kinni. Ka määruskaebuses väitis puudutatud isik, et Pirital toimunu oli pahatahtlik

rünnak tema vastu. Seega ei tunnistanud puudutatud isik ka enda käitumise ohtlikkust teistele

isikutele. Arvestades, et ka psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine

endiselt psühhoosielamusest juhitud ning sellest tingituna oli ta ettearvamatu ja

ebaadekvaatne, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse

kohaldamata ja selle pikendamata jätmise korral teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses,

kuid võis ohtu seada ka ennast. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi

kohaldamine ja selle pikendamine enne, kui haigus veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht

realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste

isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Seega leidis

2-24-19444

maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu

teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.

20. Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda,

et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Puudutatud isiku määruskaebusest nähtuvalt ta end haigeks

ei pea ning leiab, et ta peab haiglas võtma ravimeid, mida tal vaja ei ole. Ka psühhiaatrid on

märkinud, et puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravivajadust ta ei mõistnud. Ühtlasi

nähtub toimiku materjalidest, et puudutatud isik on varasemalt toetusravi katkestanud,

vaatamata raviarsti soovitusele ravi jätkata. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seega

võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi

kohaldades. Lisaks ei oleks olnud väljaspool haiglat kontrollitav ravimite korrektne

manustamine ning vabatahtliku ravi korral oleks puudutatud isik võinud jätta ravimid

võtmata, mis toonuks kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole puudutatud isiku

huvides. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud

võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema

tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).

21. Eelnevat arvestades leidis maakohus õiguspäraselt, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada esialgu kuni 4 päevaks ja seejärel kuni 40 päevaks

või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest

olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrused muutmata.

22. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

23. TsMS § 543 lg 2 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)