2-23-5644/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Anneli Alekand, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 15. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-23-5644

Tsiviilasi

Osaühingu FRENDIT hagi Reinu Saluoksa vastu

40 000 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. veebruari 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu FRENDIT määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja) Osaühing FRENDIT

(registrikood 10843596), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (kostja) Reinu Saluoks (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Osaühing FRENDIT määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14.

veebruari 2024. a määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud Osaühing FRENDIT

kanda. Reinu Saluoksal ei ole hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruse peale Riigikohtule määruskaebus 15 päeva

jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 433 lg 1, § 178 lg 1 ja 2, § 696 lg 1).

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing FRENDIT (hageja) esitas 15. märtsil 2023 Tartu Maakohtule Reinu

Saluoksa (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 40

000 eurot, viivise 1587 eurot ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätetatud määras alates 16. märtsist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 12. juulil 2018 nõude loovutamise lepingu (nõude loovutamise

leping). Hageja omandas lepingu alusel kostjalt rahalised nõuded 40 000 eurot (lisanduvad

kõrvalnõuded) Linnaküla majatehas OÜ (kustutatud, registrikood 10051352, endine ärinimi

aktsiaselts "Ritsu") vastu, mis tulenevad kostja ja Linnaküla majatehas OÜ (kustutatud)

vahel 2018. a sõlmitud laenulepingust (laenuleping). Hageja tasus kostjale nõude

loovutamise lepingu alusel 40 000 eurot. Hageja palus 6. septembril 2022 edastatud

nõudekirjas, et kostja saadaks hagejale tõendid raha üleandmise kohta laenulepingu alusel,

sest nendeta ei saa laenulepingust tulenevat nõuet sisse nõuda. Kostja ei vastanud

nõudekirjale ega edastanud nõuet tõendavaid dokumente. Hageja taganes 29. septembri

2022. a avaldusega nõude loovutamise lepingust alates 8. oktoobrist 2022. Hageja soovib

saada tagasi nõude loovutamise lepingu alusel tasutud 40 000 eurot ja sellelt arvestatud

viivist seadusjärgses määras. Hageja taotles 26. juunil 2023 esitatud seisukohas maakohtu

kaasabi kostjalt laenulepingu ja selle alusel laenuraha üleandmist kinnitavate tõendite

väljanõudmiseks.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja esitas nõude loovutamise lepingu alusel

kostjale nõude, milles palus väljastada laenuleping ja selle alusel laenuraha üleandmist

kinnitavad tõendid. Kostja vastas 27. oktoobril 2022, et hageja nõue on alusetu. Hageja ei

tõendanud, et kostja on kohustatud andma nimetatud dokumendid hagejale üle. Isegi, kui

hageja oleks seda tõendanud, on möödunud mõistlik tähtaeg dokumentide üleandmise

nõudmiseks. Hageja nõue dokumentide üleandmiseks on aegunud. Kostja ei rikkunud nõude

loovutamise lepingut. Hagejal ei saanud sellest taganeda. Taganemine on tühine ning

tagasitäitmise võlasuhet ei ole tekkinud.

Kostja edastas vastusena 28. juuni 2023. a kohtunõudele laenuraha 40 000 eurot üleandmist

kinnitava maksekorralduse. Kostja palus 18. detsembri 2023. a avalduses jätta

menetluskulud hageja kanda, määrata kindlaks menetluskulude suurus ja mõista hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 1386 eurot (sh käibemaks) koos viivisega.

3. Hageja esitas 15. jaanuaril 2024 avalduse hagist loobumiseks ja poole riigilõivu

tagastamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

Kostja ei olnud heauskne. Hageja pöördus kohtueelselt kostja poolt laenu ülendamist

tõendavate dokumentide saamiseks. Kui kostja oleks kohtueelselt saatnud hagejale

laenuraha ülekandmise kohta maksekorralduse, ei oleks hageja kohtusse pöördunud. Kostja

põhjustas endale menetluskulud ise. Nende hagejalt väljamõistmine ei ole õiglane. Kostja

oleks võinud kostja vastusena saata teate (koos maksekorraldusega), et laen oli üle kantud.

Kostja ei pidanud koostama ja esitama õiguslikke vastuväiteid. Kostja esitas tõendi alles

pärast hageja vastavat taotlust ja kohtu nõuet.

Kostja õigusabikulud on põhjendamatud. Kui kohus jätab menetluskulud hageja kanda, saab

kostja põhjendatud kulu olla kohtu 28. juuni 2023. a nõudekirja täitmise kulu, s.o pool tundi.

4. Kostja leidis, et menetluskulude vähendamiseks või nende välja mõistmata jätmiseks

ei ole alust. Hageja esitas õiguste kuritarvitamise eesmärgil põhjendamatu hagi.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus võttis 14. veebruari 2024. a määrusega hagist loobumise vastu, lõpetas

menetluse, jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 1386 eurot koos viivisega. Kohus tagastas hagejale riigilõivu 700 eurot.

Hageja loobus hagist. Maakohus võttis hagist loobumise vastu ja lõpetas menetluse.

Manetluskulud jäid TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda. Ainuüksi see, et kostja ei

reageerinud hageja kohtuvälisele nõudele, ei tähenda, et kostja põhjustas kohtusse

pöördumise. Erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid TsMS § 162 lg 4 kohaldamist, ei ole.

Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale kohtumenetluses õigusabi 7,7 tunni ulatuses

tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks). Menetlustoimingute sisu ja mahtu arvestades

on kostja lepingulise esindaja kulud 1155 eurot (7,7 tundi × 150 eurot käibemaksuta)

põhjendatud. Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Menetluskulude hüvitisele lisandub seega käibemaks 20%, s.o

231 eurot. Hagejal tuleb tasuda TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse

jõustumisest kuni täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, milles maakohus

jättis menetluskulud hageja kanda, ja teha uus lahend, millega jätta menetluskulud poolte

endi kanda. Kui menetluskulud jäävad ikkagi hageja kanda, ei ole kostja esindaja ajakulu

vajalik ega põhjendatud.

TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks on alus. Hagejalt menetluskulude väljamõistmine on

ebaõiglane ja ebamõistlik. Hageja palus kostjal anda laenu üleandmist kinnitavad

dokumendid üle. Kostja ei teinud seda. Kostja tekitas seega kohtusse pöördumise vajaduse.

Kostja esitas maksekorralduse laenu ülekande kohta alles kohtumenetluses pärast kohtult

nõudekirja saamist. Hageja ei peaks TsMS § 168 lg 4 alusel menetluskulusid kandma.

Kostja menetluskulud ei ole vajalikud ega põhjendatud. Kostja esindaja ajakulu on

põhjendatud maakohtu 28. juuni 2023. a nõudekirja täitmise osas, s.o poole tunni ulatuses.

7. Kostja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu määrus on seaduslik. Hageja ja selle juhatuse liige omavad ja omasid kontrolli

Linnaküla majatehas OÜ (kustutatud, endine ärinimi aktsiaselts "Ritsu") üle. Neil on

pangakontodele juurdepääs. Hageja juhatuse liige oleks saanud kontrollida äriühingu

pangakontode väljavõtete ja raamatupidamise kaudu, et laenu summa on ülekandega

tasutud. Hageja esitas selle asemel põhjendamatu hagi. Kostja menetluskulud on

põhjendatud.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning

maakohtu määrus muutmata.

10. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi maakohtu määruse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Määruskaebuses vaidlustatakse üksnes kostja menetluskulude hageja kanda jätmist ja

kindlaksmääratud menetluskulude suurust (vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 3, 4 ja 5),

mistõttu on maakohtu määrus ülejäänud osas (vaidlustatud määruse resolutsiooni p-d 1, 2 ja

6) jõustunud (TsMS § 466 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus kontrollib maakohtu

määruse seaduslikkust seega osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1386 eurot (sh käibemaks) koos

kohustusega tasuda menetluskulude summalt viivist.

11. Pooled vaidlevad, kas maakohus jättis kostja menetluskulud õigesti hageja kanda.

Ringkonnakohtu arvates jaotas maakohus menetluskulud õigesti.

12. Menetluse lõpetamise tingis hageja loobumine hagist. TsMS § 168 lg 4 kohaselt, kui

hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud

juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi

esitamist rahuldanud. Kostja ei rahuldanud hagi pärast selle esitamist. Hageja esitas kostja

vastu hagi, kuna hageja taganes kostjaga sõlmitud nõude loovutamise lepingust ning soovis,

et kostja tagastaks hagejale hageja poolt nõude loovutamise lepingu alusel kostjale üleantud

raha. Asjaolu, et kostja esitas kohtumenetluse käigus maksekorralduse laenulepingust

tuleneva laenu ülekandmise kohta, ei saa pidada hageja poolt kostja vastu esitatud rahalise

nõude rahuldamiseks. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 4 alusel seega

põhjendatult hageja kanda.

13. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud kohaldama TsMS §

162 lg-t 4.

TsMS § 162 lg 4 kohaselt saab kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluskulude osaliselt või täielikult poole enda

kanda jätmine äärmise ebaõigluse tõttu TsMS § 162 lg 4 kohaselt on kohtu kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsus. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või

ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks

otsus tehti (vt RKTKo 4.04.2024, 2-22-17383/39, p 13.1, ja 27.10.2021, 2-19-6689/47, p

13). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagi

tagasivõtmise või hagist loobumise tõttu (vt RKTKm 4.04.2012, 3-2-1-28-12, p 15, ja

28.09.2011, 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei toonud esile ning ka asja materjalidest ei

nähtu selliseid erandlikke asjaolusid. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et

kohtusse pöördumise vajaduse põhjustas kostja sellega, et jättis esitamata laenu üleandmist

tõendavad dokumendid. Hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta taganes nõude

loovutamise lepingust. Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele (VÕS § 188 lg 1). Hageja kinnitusel tegi ta kostjale 29. septembril 2022

taganemisavalduse, mille kohaselt hageja taganes nõude loovutamise lepingust alates 8.

oktoobrist 2022 (dtl 10).

Lepingust taganemine vabastab VÕS § 188 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust taganemisel tekib poolte vahele tagasitäitmise

võlasuhe, mille kohaselt saab pool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu alusel üleantu

tagastamist ning saadud viljade ja kasu väljaandmist (VÕS § 189 lg 1). Kui hageja taganes

lepingust oktoobris 2022, nagu hageja väidab, ei olnud hagejal võimalik nõuda hagi

esitamise ajal, s.o märtsis 2023, kostjalt lepingust tuleneva kohustuse täitmist, s.o laenu

andmist tõendavate dokumentide väljaandmist, kuna hagejapoolse lepingust taganemisega

lõppes VÕS § 188 lg 2 esimese lause alusel kostja kohustus enda lepingust tulenevaid

kohustusi täita. Hageja sai VÕS § 189 lõikes 1 tulenevalt nõuda hagi esitamise ajal kostjalt

seda, mida ta oli ise kostjale lepingu alusel üle andnud.

Hagi esitamise sai seega olla põhjustatud ennekõike sellest, et kostja ei olnud nõus hagejale

tagastama raha, mida ta oli nõude loovutamise lepingu alusel hagejalt saanud, mitte sellest,

et kostja ei andnud hagejale laenu üleandmist tõendavaid dokumente. Hageja esitaski kostja

vastu hagi nõude loovutamise lepingu alusel üleantud raha tagasi saamiseks. Hageja otsustas

sellest nõudest loobuda, kuna kostja andis hagejale üle laenu üleandmist tõendavad

dokumendid. Rahalisest nõudest loobumine oli hageja valik, mitte kohustus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelkirjeldatud olukorras hagejalt kostja menetluskulude

väljamõistmine hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane ega ebamõistlik. Kui hageja oleks jäänud

esitatud nõude juurde ja kohus selle rahuldanud, oleks menetluskulud jäänud eelduslikult

kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

14. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohtu poolt kindlaks määratud kostja

menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb

eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates. Kõrgema astme kohus

sekkub sellesse seetõttu üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt

RKÜKo 2.05.2017, 3-2-1-134-16, p 56 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

Maakohus kontrollis TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kostja lepingulise

esindaja toimingute ja neile kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust. Ringkonnakohtul ei ole

alust maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata. Hageja väidab, et kõik kostja esindaja

tehtud toimingud on põhjendamatud peale maakohtu 28. juuni 2023. a nõudekirjale

vastamise. Ringkonnakohus ei nõustu sellega. Kostja esindaja pidi hagiga tutvuma ja

koostama sellele vastuse, analüüsima hageja seisukohti, vastama kohtunõudele ja koostama

menetluskulude nimekirja. Maakohus hindas kostja esindaja tehtud menetlustoimingute sisu

ja mahtu. Maakohus ei ületanud kostja õigusabiteenuse osutamisele kulunud toimingute ega

neile kulunud aja hindamisel diskretsioonipiire. Kostja esindaja tunnitasu 150 eurot

käibemaksuta on põhjendatud, kuna see ei ületa vandeadvokaadist lepingulise esindaja

keskmist tunnitasu sarnastes asjades.

15. Määruskaebus jääb seega rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad sellega seonduvad menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja menetluskuludest oleksid hüvitatavad üksnes menetluskulude jaotuse

vaidlustamisega seotud kulud. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

Kostja ei esitanud ringkonnakohtule tähtaegselt oma menetluskulude nimekirja. Samuti ei

nähtu asjas materjalidest, et kostjal oleks tekkinud määruskaebemenetluses hüvitatavaid

menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)