3-20-1723/77 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1723

Haldusasi

L.N kaebus MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts vastu varalise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – L.N, esindaja vandeadvokaadi abi Märt

Mürk

Vastustaja – MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts, esindaja

vandeadvokaat Arsi Pavelts, nõustaja IN

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.04.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

L.N apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16.12.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta L.N apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2023

otsus haldusasjas nr 3-20-1723 muutmata.

2. Mõista L.N-ilt MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts apellatsioonimenetluse kulude katteks

välja 4590,30 (neli tuhat viissada üheksakümmend eurot ja 30 senti) eurot. Ülejäänud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.02.2025, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-20-1723

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.N (kaebaja) esitas 10.05.2017 MTÜ-le Sõrve Sääre Jahiselts (vastustaja) taotluse, milles

palus anda talle jahiload väikeulukite küttimiseks vastustaja jahipiirkonnas olevatel kinnistutel

ning metssea küttimiseks Rõõmu kinnistul. Taotluse kohaselt on kaebaja sõlminud kinnistute

omanikega jahipidamiseks lepingud, millega maaomanikud andsid talle õiguse esindada end

kõigis jahiseadusest (JahiS) tulenevates küsimustes, sh õiguse määrata, kes saab kinnistutel

väikeulukijahti pidada.

2. Vastustaja keeldus 15.05.2017 otsusega L.N-ile lube väljastamast. Otsuse kohaselt saatis

kaebaja vastustajale 31.10.2013 maaomanike nimel kirja, mille kohaselt on kirjas nimetatud

kinnistutel kuni maaomanikega kokkuleppe sõlmimiseni jahipidamine keelatud. Kui

maaomanik on otsustanud oma maal jahipidamise keelata, laieneb see keeld ka talle endale.

3. L.N esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 15.05.2017 otsuse tühistamiseks ja

vastustaja kohustamiseks väljastama talle load või vaatama taotluse uuesti läbi (haldusasi nr 3-

17-1268). Tallinna Halduskohus jättis 07.03.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 05.12.2018 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Riigikohus rahuldas 13.12.2019 otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebaja kaebuse ning

tühistas vastustaja 15.05.2017 otsuse ja kohustas vastustajat kaebaja taotluse kohta uut otsust

tegema.

4. Vastustaja väljastas 25.12.2019 L.N-ile taotletud jahiloa.

5. L.N esitas 15.05.2020 vastustajale taotluse jahiloa õigusvastasest väljastamisest

keeldumisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 71 400 eurot. Taotlusele oli lisatud

jahipidamise lepingutega hõlmatud kinnistute nimekiri ning Ansepuu OÜ-le Silvester Mets

OÜ poolt väljastatud renditasu arved (aastate 2017, 2018 ja 2019 eest summas 93 600 eurot).

6. Vastustaja keeldus 14.08.2020 vastusega L.N kahjunõude rahuldamisest.

7. L.N esitas 14.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem täiendatud) vastustaja

tekitatud varalise kahju 66 676,63 eurot (s.o otsene varaline kahju 30 294,54 eurot ja saamata

jäänud tulu 36 382,09 eurot) hüvitamiseks.

Vastutaja 15.05.2017 õigusvastase keeldumise tõttu ei ole kaebajal olnud võimalik kaks aastat

ja 223 päeva jahipidamisega tegeleda. Vastustaja ebaseadusliku tegevuse tõttu kaotas kaebaja

võimaluse tegutseda jäägrina ning täita Ansepuu OÜ-ga sõlmitud koostöölepingust tulenevaid

kohustusi ning seeläbi teenida elatist. Kaebaja jäi ilma sissetulekust ja tal tekkis kohustus

hüvitada Ansepuu OÜ-le renditasud.

Otsene varaline kahju seisneb rendimaade renditasudes perioodil 15.05.2017‒25.12.2019, s.o

kokku 951 päeva eest. Kaebaja on sõlminud kinnistute omanikega jahipidamiseks lepingud,

2(18)

3-20-1723

millega maaomanikud andsid talle õiguse esindada end kõigis JahiS-st tulenevates küsimustes,

sh õiguse määrata, kes saab kinnistutel väikeulukijahti pidada.

Vastustaja jahipiirkonna osas hõlmas Silvester Mets OÜ-ga 01.09.2013 sõlmitud jahipidamise

leping nr 10 kaebaja 07.10.2020 menetlusdokumendi p-s 1.3 loetletud katastriüksuseid. Rehe

Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud jahipidamise leping nr 12 hõlmas vastustaja piirkonnas asuvaid

kaebaja 07.10.2020 menetlusdokumendi p-s 1.4 loetletud katastriüksuseid. Mõlemaid

lepinguid pikendati 10.06.2017 kuni tähtajani 01.09.2028 ning seetõttu vastav pikendamine ei

kajastunud 10.05.2017 kaebaja poolt vastustajale esitatud jahilubade taotlusele lisatud

lepingutes. Jahimaade renditasude osas sõlmisid Silvester Mets OÜ ja kaebaja eraldi

kokkuleppe, mille kohaselt tasutakse jahimaade renditasu üks kord aastas summas, mis

lepitakse igakordselt eraldi kokku, kuid mitte väiksemas summas kui aastas 24 000 eurot +

käibemaks ehk 2000 eurot + käibemaks kalendrikuu eest. Silvester Mets OÜ ning Rehe

Kinnisvara OÜ juhatuse liige on Toivo Tuur ning mõlemad äriühingud kuulusid ühte

kontserni. Vastavalt Silvester Mets OÜ ning Rehe Kinnisvara OÜ omavahelisele

kokkuleppele esitab renditasude arved Silvester Mets OÜ.

Kaebaja ja Ansepuu OÜ sõlmisid 30.12.2016 kokkuleppe, mille kohaselt viimane tasub

jahimaade rendiarved kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le ning kaebaja kohustuseks on

vastustaja piirkonnas jahituristidele väike- ja suurulukijahi korraldamine ning lubade

taotlemine. Kokkuleppe mittetäitmise korral on kaebaja kohustatud renditasud Ansepuu OÜ-le

hüvitama. Kuivõrd kaebajale ei väljastatud vastustaja poolt jahiluba, ei olnud kaebajal

võimalik OÜ-ga Ansepuu sõlmitud kokkulepet täita ning kaebajal on kohustus Ansepuu OÜ

poolt tasutud renditasud Ansepuu OÜ-le hüvitada. Eeltoodut tõendab kaebaja ning Ansepuu

OÜ vaheline võlatunnistus. Ansepuu OÜ tasus OÜ-le Silvester Mets jahimaade renditasude

arved tasaarvestuse teel, mida tõendavad äriühingute allkirjastatud saldokinnitus ning arveid

kajastavad Ansepuu OÜ käibedeklaratsioonid ja tasaarvestuskokkulepete väljatrükid Ansepuu

OÜ raamatupidamissüsteemist. Kaebajal ei ole kohustust Ansepuu OÜ-le midagi tasuda, kuna

ta on vastava nõude (millele Ansepuu OÜ tugineb kaebaja maksejõuetusmenetluses) tasunud.

Kaebaja 01.11.2016 tööleping lõppes 25.09.2017, kuid selle kehtivuse lõppemine ei

mõjutanud 30.12.2016 rendi tasumise kokkuleppe kehtivust.

Rehe Kinnisvara OÜ ja kaebaja suusõnalise kokkuleppe kinnituse (allkirjastatud 06.04.2021)

kohaselt on Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvad kolm katastriüksust (2,53, 2,60 ja 4,69 ha) ja

TTile kuuluv Vakkuma katastriüksus 17,72 ha antud suulise kokkuleppega rendile (samadel

tingimustel Rehe Kinnisvara OÜ 01.09.2013 lepingus nr 12 kokkulepitule) ning leping kehtib

kuni 31.12.2033.

Kaebaja on 14.09.2020 ja 07.10.2020 menetlusdokumentides ekslikult nimetanud vastustaja

jahipiirkonna maaüksustena järgnevad maaüksused: Härjapõlve 10,69 ha, Sookandi 4,55 ha,

Rajaveere 5,51 ha, Kontpuu 5,06 ha ning Kivipõllu 36,75 ha. Samas on jäänud kaebuses

nimetamata mõned maaüksused, mis asuvad vastustaja jahipiirkonnas ning mille osas on

kaebajal samuti jahipidamise lepingud sõlmitud. Nii on Rehe Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud

kokkulepe järgnevate katastriüksuste (kokku 27,54 ha) osas: Hänga-Georgi (2,53 ha), Hänga-

Georgi (2,60 ha), Kopli (4,69 ha), ning TTiga on sõlmitud kokkulepe Vakkuma katastriüksuse

(17,72 ha) osas. Kokkulepped olid suulised ja nende olemasolu on osapooled täiendavalt

kirjalikult kinnitanud. Lisaks on kaebajal sõlmitud vastustaja jahipiirkonna osas jahipidamise

lepingud Nederma-Netsaja Põllumajandussaadused OÜ-ga Mato katastriüksuse (5,02 ha) ning

Meelis Nauga Saare katastriüksuse (3,94 ha) osas ehk kokku 8,96 ha. TT on e-kirjavahetuses

kaebajaga kinnitanud, et kaebaja teostas metsaraieid ja metsahooldustöid TTile, Silvester Mets

OÜ-le ning Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvatel kinnistutel ning on detailselt teadlik nii

kinnistute piiridest, asukohtadest kui kooslusest.

3(18)

3-20-1723

2017. a eest esitati renditasu arve kokku summas 30 000 eurot ja 333,12 ha ulatuses, millest

vastustaja jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Ühe hektari renditasu aastas on

90,06 eurot, kokku moodustas vastustaja jahipiirkonna renditasu aastas 13 732,35 eurot. Kuna

jahiluba oleks tulnud väljastada hiljemalt 15.05.2017, on kahjunõue arvestatud alates

16.05.2017 ning 2017. a-l oli jahiluba õigusvastaselt väljastamata 226 päeva. Seega

moodustab kahjunõue 2017. a rendiarvete osas 226 päeva renditasu ulatuses, võttes arvesse

vastustaja jahipiirkonna rendimaad, s.o kokku 8502,77 eurot (15 732,35 ÷ 365 × 226). 2018. a

eest esitati renditasu kokku summas 24 000 eurot 333,12 ha ulatuses, millest vastustaja

jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Ühe hektari renditasu aastas on 72,05 eurot

ning kokku moodustas renditasu aastas 12 698,99 eurot. Kahjunõue 2018. a rendiarvete osas

on kokku 10 986,18 eurot. 2019. a eest esitati renditasu kokku summas 24 000 eurot 333,12 ha

ulatuses, millest vastustaja jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Ühe hektari

renditasu aastas on 72,05 eurot, kokku moodustas vastustaja jahipiirkonna renditasu aastas 10

986,18 eurot. Kuna jahiluba väljastati 25.12.2019, siis moodustab kahjunõue 2019. a

rendiarvete osas kokku 359 päeva osas, s.o kokku 10 805,59 eurot (10 986,18 ÷ 365 × 359).

Kokku moodustab kaebaja kahju vastustaja piirkonnas asuvate jahimaade renditasude näol 30

294,54 eurot.

Võrdlus Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) rendihindadega ei ole asjakohane. RMK

annab üksnes õiguse konkreetse arvu ulukite küttimiseks, mis ei ole võrreldav jahipidamise

ainuõigusega küttimismahtu piiramata. Samuti on eksitav võrdlus jahimaade suuruse pinnalt.

Jahimaade renditasu hind tavakäibes sõltub jahiulukite esinemisest. Kaebajaga sõlmitud

jahipidamise lepingud hõlmavad kinnistuid, kus on nii jahiulukeid kui jahilinde külluslikult.

Seevastu RMK maade hulgas on alasid, kus loomi on väga vähe.

Kahju on põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega. Kaebaja saamata jäänud

tuluks perioodil 15.05.2017‒25.12.2019 on kokku 36 382,09 eurot. Saamata jäänud tulu

arvestamisel on lähtutud varasemast kogemusest ning sarnase jahipiirkonna (sh Salme

Jahimeeste Selts) jahihooaja küttimise mahtudest, prognoosidest ning jahiturismi

hinnakirjadest.

Jahiloa mitteväljastamise tõttu ei olnud võimalik kolmel jahihooajal (2017, 2018, 2019)

tegeleda linnujahiga. Linnujahti oleks olnud võimalik teostada vähemalt 60-l päeval linnujahi

hooajal ning iga päev oleks jahiturismi korras jahile viidud keskmiselt kaks jahimeest. Ühe

jahimehe päevane minimaalne saatmistasu on 150 eurot ning saatmiskulu on keskmiselt 10

eurot. Seega on ühe jahimehe päevane saatmistasust teenitav tulu 140 eurot päevas.

Arvestades, et keskmiselt oleks viidud jahile kaks jahimeest kokku 60 päeva jooksul,

moodustab ühe jahihooaja raames saamata jäänud tulu linnujahi pidamise võimatuse tõttu 16

800 eurot ning kolmel hooajal kokku 50 400 eurot. Kaebajale rendile antud kinnistutel on

kõige esinduslikumalt esindatud metskurvits, samuti on piirkonnas esindatud kaelustuvi,

laanepüü ja kormoran. Asjaolu, et vastavaid linde võib olla vähe, ei tähenda, et neid ei oleks

olnud võimalik küttida.

Lisaks oleks olnud võimalik teostada väikeulukijahti samuti kolmel hooajal. Väikeulukijahil

oleks ühel jahihooajal käinud keskmiselt 50 jahimeest, mille puhul oleks tasu olnud sama kui

linnujahil, s.o. 150 eurot ning saatmiskulu 10 eurot. Seega jäi seeläbi ühel jahihooajal saamata

tulu 7 000 eurot ning kolmel hooajal kokku 21 000 eurot. Saamata jäänud tulu arvestamisel

tuleb vastavast summast maha arvestada jahimaade renditasud.

Kaebaja lähtus saamata jäänud tulu arvestamisel prognoosist, et ta ise oleks teeninud

jahihooajal kahe turisti saatmistasud, kuid OÜ Ansepuu oleks teeninud täiendavalt vähemalt

samas mahus jahituristide saatmistasud. Olukorras, kus igapäevaselt jahindusega tegeleval

4(18)

3-20-1723

isikul ei olnud võimalik vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu jahindusega tegeleda, ei olnud

seeläbi kaebajal ka võimalik tulu teenida.

See, et kaebaja on varem tegelenud jahiturismiga ning tegeleb jahiturismiga ka käesoleval

ajal, kinnitab täiendavalt, et kaebajal oli kindel soov ja kavatsus ka perioodil 15.05.2017‒

25.12.2019 jahiturismiga tegeleda renditud jahimaadel. Kaebaja tegelikku kavatsust ja

võimalust jahiturismiga tegeleda tõendavad kaebaja ja OÜ Ansepuu vahel sõlmitud

30.12.2016 kokkulepe ning kaebajaga sõlmitud jahipidamise lepingud, samuti kaebaja ja

Salme Jahimeeste Selts MTÜ vaheline 2018‒2019. a-te e-kirjavahetus. Aste Jahiselts MTÜ on

kinnitanud kaebaja poolt nende jahimaadel jahi korraldamist.

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Jahituristi saatja (jääger) ei vaja väikeuluki

jahiluba. Jahipidamisõigust tõendavate dokumentide olemasolu nõutakse üksnes isikult, kes

jahti peab (JahiS § 23). Jahiturismi korraldavate isikute tavalise praktika kohaselt ei osale

jahituristi saatja jahituristile korraldatud jahil jahipidajana. Seda kinnitab ka aastaid Saaremaal

jahiturismi korraldanud RT ja pikaajalise jahiturismi kogemusega Wildest OÜ. Vastustaja

otsus mitte väljastada kaebajale väikeuluki jahiluba ei takistanud kaebajal jahiturismi

korraldada ja tulu teenida. Kuna kaebaja ei vajanud jahituristile väikeulukijahi korraldamiseks

endale väikeuluki jahiluba, ei ole vastustaja ajavahemikul 15.05.2017‒25.12.2019 väikeuluki

jahiloa väljastamata jätmisega kaebajale kahju tekitanud. Kaebaja ei ole taotlenud vastustajalt

ega naaberjahiseltsidelt jahituristidele mitte kunagi väikeuluki jahiluba. Kaebaja ei ole kunagi

jahituristidele väikeuluki jahti korraldanud. Seega ei ole vastustaja mitte kuidagi takistanud

kaebajal jahiturismiga tegeleda ja jahituristidele rendile antud katastriüksustel jahti

korraldada.

Isegi kui lugeda põhjendatuks, et kaebaja jahiturismi korraldamist takistas vastustaja poolt

15.05.2017 väikeuluki jahiloa väljastamisest keeldumine, oleks kaebajal olnud võimalik

jahituriste võõrustada nt Kaavi või Salme jahipiirkonnas asuvatel ja tema poolt väidetavalt

jahipidamise eesmärgil rendile võetud kinnistutel. Kaebaja ei ole esitanud vaidlusalusel

perioodil ühtegi taotlust Saarte Jahimeeste Selts MTÜ-le, et taotleda välismaalt pärit

jahituristile jahipidamiseks vajalikku jahitunnistust. Kaebaja vahendusel ei tulnud

15.05.2017‒25.12.2019 mitte ükski jahituristi Saaremaale jahile.

Ansepuu OÜ-ga 30.12.2016 sõlmitud kokkulepe ei tõenda kaebaja kavatsust jahiturismiga

tegeleda. Kokkuleppe kohaselt pidi jahiturismiga tegelema Ansepuu OÜ, mitte kaebaja.

Kaebaja tööks oli Ansepuu OÜ jahituristidest klientidele väikeulukijahi korraldamine ja

väikeulukilubade taotlemine. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et Ansepuu OÜ-l oleks olnud

mõni jahituristist klient, kes oleks soovinud vastustaja hallatavas Torgu jahipiirkonnas pidada

jahti jahilindudele või väikeulukitele.

Ansepuu OÜ ei ole nõudnud ja ei saa õigusliku aluse puudumise tõttu kaebajalt nõuda

väidetavalt Silvester Mets OÜ-le tasutud rendiarvete tagasi maksmist. Kaebaja ei ole esitatud

ühtegi tõendit selle kohta, et tema ema poolt juhitav Ansepuu OÜ oleks kunagi rendiarveid

tegelikult Silvester Mets OÜ-le tasunud. Kuna Ansepuu OÜ ei ole kaebaja vastu kahju

hüvitamise nõuet esitanud, ei ole kaebajale kahju tekkinud. Ansepuu OÜ-l puudub õiguslik

alus nõuda kaebajalt kahju hüvitamist Ansepuu OÜ ja kaebaja vahel 30.12.2016 sõlmitud

kokkuleppe rikkumisest tulenevalt. Kokkuleppe kohaselt on Ansepuu OÜ-l õigus nõuda

Silvester Mets OÜ-le tasutud rendi tagasimaksmist kaebajalt, kui viimane ei täida kokkuleppe

p-e 1.1, 1.2, 1.3 ja 1.4. Need punktid ei ole tagasinõude osas relevantsed. Isegi kui Ansepuu

OÜ nõuaks kaebajalt rendimaksete tagasimaksmist, ei saa sellise nõude eest panna vastutust

vastustajale. Kaebaja ei ole tõendanud, et Ansepuu OÜ vahendusel oleks mõni jahiturist

soovinud rendile antud kinnistutel väikeuluki jahti pidada ja Ansepuu OÜ oleks andnud

5(18)

3-20-1723

kaebajale korralduse jahituristidega tegeleda ning vastustaja tegevus oleks Ansepuu OÜ

jahituristidele teenuse osutamist takistanud. MR Ansepuu OÜ seadusliku esindajana ega

kaebaja Ansepuu OÜ töötajana ei ole kunagi vastustajalt taotlenud Ansepuu OÜ jahituristile

väikeuluki jahiluba ega andnud muul viisil teada, et sooviks jahituristidele väikeuluki jahti

korraldada. Maksu- ja Tolliameti (MTA) avalike andmete kohaselt ei ole Ansepuu OÜ-l alates

2018. a. neljandast kvartalist ühtegi töötajat. Seega ei ole alates sellest ajast kaebaja Ansepuu

OÜ töötaja ja jäägriteenuse osutaja ning vähemalt alates oktoobrist 2018 ei saa olla

põhjendatud ükski väide 30.12.2016 kokkuleppe rikkumise kohta kaebaja poolt. Ansepuu OÜ

2017‒2019 majandusaasta aruannete kohaselt ei ole äriühingu tegevusena märgitud turismi

või jahiturismi. Majandustegevusena on välja toodud üksnes saematerjali tootmine ja

kuivatamine. Äriregistri andmete kohaselt on alates 2017. a-st olnud põhitegevuseks enda või

renditud kinnisvara üürile andmine ja käitus.

Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et Ansepuu OÜ on tasaarvestanud Silvester Mets OÜ poolt

esitatud renditasude arvetest tulenevad nõuded. Ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole.

Kaebaja on esitanud üksnes Ansepuu OÜ 06.02.2020 saldoteate, mis on Ansepuu OÜ juhatuse

liikme MR poolt allkirjastatud ligi 15 kuud hiljem (05.05.2021). MR on saldoteate

allkirjastanud üks päev pärast seda, kui oletuslikult Silvester Mets OÜ nimel on

saldokinnituse allkirjastanud TT. Ansepuu OÜ saldoteate ja Silvester Mets OÜ saldokinnituse

kohaselt oli Ansepuu OÜ võlgnevus Silvester Mets OÜ ees seisuga 31.01.2020 väidetavalt

0,00 eurot, neist ei nähtu, et tegelikult oleks Ansepuu OÜ-l üldse kunagi tekkinud

mingisugune kohustus Silvester Mets OÜ ees ega ole võimalik tuvastada, et Ansepuu OÜ

kohustused võisid tuleneda jahipidamiseks kasutada antud katastriüksuste renditasudest ja

Ansepuu OÜ on need renditasud Silvester Mets OÜ-le tasunud. Kaebaja kohustust hüvitada

Ansepuu OÜ-le jahimaade rendiarved ei tõenda 09.05.2020 kaebaja ja MR poolt allkirjastatud

võlatunnistus, mille kohaselt võlgneb kaebaja Ansepuu OÜ-le 78 000 eurot. Võlatunnistusest

ei selgu, kas kaebajal on üldse võlg Ansepuu OÜ ees, millise võlasuhte alusel tunnistatav võlg

on tekkinud, kas see tuleneb 30.12.2016 kaebaja ja Ansepuu OÜ vahel sõlmitud kokkuleppest

või mingist muust võlasuhtest.

Kaebaja esitatud e-kirjavahetusest AKga ei ole võimalik ka aru saada, kas tegemist on

jahituristide või AKi sõprade/tuttavatega. Kaebaja poolt turismijahi korraldamist ei tõenda ka

asjaolu, et e-kirjades on viidatud kütitud ulukite hindadele. Need ei ole kaebaja korraldatud

turismijahi hinnad, vaid jahiseltside kehtestatud hinnad külalisjahimeestele. Üheski kaebaja

viidatud e-kirjas ei ole käsitletud väikeulukijahti. E-kirjavahetus on seotud suurulukijahiga,

mida kaebaja poolt rendile võetud katastriüksustel nende väiksuse tõttu pidada ei saa (JahiS §

23 lg 7). Ainult kolmel korral on e-kirjavahetuses mainitud jahilinde: 1) 27.07.2015 e-kirjas

(saatja: KKK) on tuntud huvi pardijahi vastu, aga ei ole võimalik aru saada, kas jaht toimus

või mitte; 2) 22.09.2016 on mainitud hanejahti, kuid on teadmata, kas selline jaht toimus või

mitte; 3) 29.09.2016 e-kirjas (saaja: RRR) on palutud väikeuluki jahiluba kahepäevaseks

pardijahiks Salme Jahimeeste Selts MTÜ hallatavas jahipiirkonnas. Seega ei ole kaebaja

esitanud ühtegi tõendit, et ta on kunagi jahituristidele korraldanud jahti väikeulukitele või

jahilindudele. Lisaks on kõik kaebaja esitatud e-kirjad saadetud enne kahjunõude aluseks

olevat perioodi algust, s.o enne 15.05.2017.

Kaebajal puudub endal ülevaade, kus asuvad rendile antud katastriüksused, mis näitab, et tal

ei ole tegelikult olnud kunagi kavas jahiturismi korraldada. Keskkonnaregistri andmetel

asuvad 14.09.2020 menetlusdokumendi p-s 2.12 toodud 29-st katastriüksusest 16 Torgu

jahipiirkonnas, mida haldab vastustaja, ning ülejäänud Kaavi jahipiirkonnas. Vastustajal oli

seega õiguslikult võimalik väikeuluki jahiluba väljastada üksnes 16-l rendile antud

katastriüksusel. Alates 17.07.2017 ei olnud Annustemetsa kinnistu (10,07 ha) omanikuks

Rehe Kinnisvara OÜ, vaid see võõrandati Metskond OÜ-le. Seega on sellest ajast alates Torgu

6(18)

3-20-1723

jahipiirkonda jäävate rendile antud katastriüksuste kogupindala, millel oleks kaebajal olnud

õigus Silvester Metsa OÜ-ga ja Rehe Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud jahipidamise lepingu alusel

jahti pidada, veelgi väiksem – 136,5 ha. Tegelikult ei olnud kaebajal reaalset kavatsust

jahiturismiga tegeleda. Kõik kokkulepped kaebaja, Silvester Mets OÜ ja Rehe Kinnisvara OÜ

vahel on fiktiivsed ja sõlmitud eesmärgiga nõuda vastustajalt raha.

Silvester Mets OÜ-l ei olnud õigust nõuda renti Rehe Kinnisvara OÜ poolt rendile antud

kinnistute eest. Kui Ansepuu OÜ on nende katastriüksuste eest tasunud (tasumist ei ole

tõendatud), on need tasutud õigusliku aluseta ja seega ei pea vastustaja Rehe Kinnisvara OÜ

poolt rendile antud katastriüksuste eest väidetavalt tasutud renti hüvitama. Jahipidamise

lepingute nr 11‒14 lisa 1 kohaselt tuleb jahimaade renditasu maksta üksnes Silvester Mets

OÜ-le ja ei ole mitte mingit viidet, et kaebaja peab viimase kaudu maksma renti Rehe

Kinnisvara OÜ katastriüksuste eest. Seda, et kaebaja ei pidanud tasuma Rehe Kinnisvara OÜ

poolt rendile antud kinnistute eest renti, kinnitab ka Ansepuu OÜ-ga 30.12.2016 sõlmitud

lepingu p 3, mille kohaselt Ansepuu OÜ kohustus tasuma ainult Silvester Mets OÜ

rendiarved. Kui kohus peab õigeks otsese varalise kahju hüvitise suuruse arvutamisel lähtuda

kaebaja poolt rendile võetud katastriüksuste pindaladest, siis tuleks lähtuda katastriüksuste

kogupindalast 95,49 ha, mis on rendile antud üksnes Silvester Mets OÜ poolt.

25.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 esitatud suusõnalise kokkuleppe kinnitus ei sisalda

ühtegi viidet kaebaja või Ansepuu OÜ kohustusele maksta renti. Suusõnalise kokkuleppe

kinnituses on Rehe Kinnisvara OÜ ja TTi katastriüksuste puhul viidatud jahipidamise

lepingule nr 12, mis on sõlmitud 01.09.2013, kuid puudub viide jahipidamise lepingute nr 12,

10, 14, 11, 13 lisale 1. Kui tõesti sõlmisid kaebaja ja Rehe Kinnisvara OÜ ja TT enne

15.05.2017 suusõnalise kokkuleppe kahe Hänga-Georgi katastriüksuse ja Vakkuma

katastriüksuse rendile andmiseks, ei tulene 06.05.2021 sõlmitud suusõnalise kokkuleppe

kinnitusest, et jahipidamiseks kasutusse antud katastriüksuste eest tuli tasuda renti. Kui

suusõnalistest kokkulepetest tuli kohustus tasuda renti, ei ole kohane lähtuda kahjuhüvitise

summa arvutamisel Kopli katastriüksuse pindalast 4,69 ha, sest Rehe Kinnisvara OÜ omandas

Kopli katastriüksuse alles 23.04.2019.

Kaebaja on otsese varalise kahju summa arvutamisel lähtunud sellest, et 01.09.2013 sõlmitud

jahipidamise lepingute nr 10‒14 lisa 1 kohaselt tuleb Silvester Mets OÜ poolt rendile antud

kinnistute eest tasuda renti mitte vähem kui 24 000 eurot aastas, millele lisandub käibemaks.

Sellises suuruses jahimaa renditasu on enam kui 20 korda suurem, kui RMK oksjonitel on

aastatel 2017‒2019 keskmiselt jahiala rentimise eest makstud. Tegemist on kaebaja enda poolt

tekitatud kahjuga (kaebaja omaosalus), mis ei saa põhimõtteliselt kuuluda hüvitamisele

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 139). Kaebaja (või Ansepuu OÜ) poolt Silvester Mets OÜ-le

makstav õiglane ja turutingimustele vastav ühe hektari renditasu peaks olema oluliselt

väiksem kui RMK jahipiirkondade jahipidamisõiguse tasu, sest rendile antud katastriüksustel

saab pidada jahti üksnes väikeulukile. Hinnanguliselt võiks see moodustada mitte rohkem kui

20% RMK Saaremaal asuva jahipiirkonna ühe hektari rendihinnast. Jahihooajal 2017/2018

tasuti Saaremaal asuvate RMK jahipiirkondade eest keskmiselt 4,88 eurot, 2018/2019

jahihooajal 2,99 eurot ja 2019/2020 jahihooajal 5,99 eurot hektari kohta.

Tõendamata on kaebaja väited, et tal ei olnud võimalust võtta jahimaid soodsamatel

tingimustel rendile ning tegemist on vastavate maade puhul tavapäraste renditasudega. RMK

rendijahipiirkondades on suuruluki jaht lubatud ja rendijahipiirkondades on ette määratud

suurulukite küttimismaht, kaebaja poolt rendile võetud katastriüksustel suurulukeid

eraldiseisvalt üldse jahtida ei tohi, sõltumata sellest, kas kaebajal on seal jahipidamise

ainuõigus või mitte. RMK jahipiirkonnas ei ole ette määratud väikeulukite küttimismahtu,

vaid RMK näeb rendijahipiirkonna kasutajale ette üksnes väikekiskjate minimaalse

7(18)

3-20-1723

küttimismahu. Seega on ka RMK rendijahipiirkonnas võimalik väikeulukeid või jahilinde

jahtida küttimismahu piiranguteta.

Kaebuses toodud jahituristide arvud on hüpoteetilised. Ükski rendile antud katastriüksusest ei

ole mere või muu veekogu kaldal ega piirne põllu või muu alaga, kus näiteks peatuksid

läbirändel jahilinnud. Teoreetiliselt oleks kaebaja saanud rendile antud katastriüksustel

jahituristidele pakkuda üksnes metskurvitsajahti ja seda ka vähesel määral, sest metskurvitsate

arvukus Saaremal ei ole võrreldav nende peamiste jahipaikadega Hiiumaal või Pärnumaal.

Kaebajal ei ole endal ühtegi sellist jahikoera, kellega metskurvitsale jahti oleks võimalik

pidada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sisulist väidet ega tõendit, et tema poolt rendile võetud

katastriüksustel oleks tegelikult võimalik jahtida kaelustuvi, laanepüüd või kormorani.

Kaebaja seisukoht, et linnujahihooajal (1. august ‒ 30. november) oleks tal olnud kõigil

kolmel aastal võimalik 60-l päeval korraldada jahituristidele jahti metskurvitsale, on

ebausutav. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tema poolt rendile võetud kinnistud on

ideaalsed piirkonnad just metskurvitsa jahiks. HV 07.03.2021 e-kiri on saadetud Salme

Jahimeeste Selts MTÜ-le, mitte kaebajale. Tegemist on masspöördumisega paljude

jahiseltside poole ning kirjas ei ole viidet ega selgitust, et kaebaja poolt Torgu jahipiirkonnas

rendile võetud katastriüksused oleksid ideaalsed piirkonnad just metskurvitsa

jahikorraldamiseks Itaalia jahituristidele. Eesti Jahimeeste Seltsi kogutud andmete põhjal

väljastati kogu Saaremaal veelinnujahiks väikeuluki jahiluba 2017/2018 jahihooajal 151-le

välismaalt pärit jahituristile. On ebausutav, et kaebaja oleks saanud ajavahemikul 15.05.2017‒

25.12.2019 tuua igal aastal rendile võetud katastriüksustele ainult metskurvitsa jahile

ligikaudu 120 jahimeest. See oleks moodustanud 80% kõigist jahituristidest, kellele

2017/2018 väljastati Saaremaal väikeuluki jahiluba veelinnujahiks. Niivõrd suure hulgale

jahituristidele teenuse pakkumine oleks tähendanud märkimisväärset turundust (reklaamid,

otsepakkumised jne), millele kaebaja viidanud ei ole.

Jahisaatja tasu 150 eurot päevas on ebareaalne. Sellist tasu ei kinnita Jurna turismitalu poolt

kaebajale saadetud e-kiri. Jurna turismitalu esindaja MT selgitas vastustaja pöördumisele, et

nende poolt pakutava linnujahipaketi koguhinnast 595 eurot moodustab jäägri tasu ühe

jahikäigu eest 50 eurot (2020. a hind). Kuna päevas tehakse kaks jahikäiku, on jahisaatja tasu

päevas 100 eurot, millest lähevad maha jahisaatja kulud: jahiload, maaomanikele makstavad

tasud jne. Iga jahiturist oleks jahisaatja tasu maksnud keskmiselt 52,50 eurot päevas. Kokku

oleks seega kaebajal olnud võimalik kolme aasta jooksul teenida mitte rohkem kui 472,50

eurot (52,5 × 3 × 3 = 472,5), millelt oleks tulnud tasuda ka riiklikud maksud. Kaebaja oleks

selle summa pealt pidanud tasuma veel rendile antud katastriüksuste renditasu. Seega ei oleks

ta teeninud jahituristidele linnujahi korraldamisega mitte midagi.

Rebane, mäger, kährik, jänes, tuhkur ja nugis on Euroopas ja mujal maailmas väga levinud

liigid ja välismaine jahiturist ei tule selleks Eestisse, et neile jahti pidada. Sama kehtib

Eestisisese jahituristi kohta. Seega ei oleks ajavahemikul 15.05.2017‒25.12.2019 tulnud mitte

ühtegi jahituristi rendile antud katastriüksustele rebasele, kährikule, mägrale, nugisele,

mingile ja jänesele jahti pidama. Rendile antud katastriüksused ei ole väikeulukitele sobivaks

elupaigaks. Seega ei oleks kaebajal olnud tegelikkuses võimalik jahituristidele rebase, mägra,

kähriku, tuhkru, mingi, nugise või jänese jahti pakkuda, kui isegi mõni jahituristi oleks

sellisest jahist huvitatud olnud. Kõige optimistlikuma hinnangu kohaselt oleks rendile antud

katastriüksutel soovinud väikeulukijahti pidada mitte rohkem kui üks jahiturist aastas. Võttes

ühe jahituristi saatmise tasuks samuti 52,50 eurot päevas, oleks kaebajal jäänud jahituristidele

korraldatavatest jahtidest saamata kolme aasta jooksul kokku 157,50 eurot (3 × 52,5 = 157,5).

Sellest summast tuleks maha arvata riiklikud maksud ja Silvester Metsa OÜ-le tasumisele

kuuluv maade rent. Seega ei oleks kaebaja väikeimetajate jahiga tulu teeninud.

8(18)

3-20-1723

Kui kohus leiab, et vastustaja peab kaebajale kahju hüvitama, esinevad riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 13 lg 1 p-s 5 toodud muud asjaolud, mille alusel on ebaõige kahju hüvitamine

täies ulatuses. 15.05.2017 otsuse tegemisel lähtus vastustaja Keskkonnaministeeriumi

kodulehel avaldatud juhistest ning täiendavalt Keskkonnaameti poolt 25.05.2014 antud

selgitusest, et kui maaomanik on keelanud enda maal jahipidamise, ei ole kohustust ega õigust

väljastada jahilube sellistele kinnistutele. Pärast Riigikohtu 13.12.2019 otsust asjas nr 3-17-

1268 muudeti halduspraktikat ja JahiS § 40 lg 4 rakendamist oluliselt. Kaebajale väljastati

25.12.2019 kohe pärast Riigikohtu otsust väikeuluki jahiluba. Täiendavalt tuleks kaaluda

RVastS § 13 lg 2 rakendamist.

9. Tallinna Halduskohus jättis 10.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, kaebaja

menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kaebajalt välja vastustaja kasuks menetluskulu

12 000 eurot ja jättis rahuldamata kaebaja 22.03.2023 vastuväite kohtu tegevusele.

Riigikohus leidis 13.12.2019 otsuses nr 3-17-1268 (p 13), et maaomanikul on õigus

korraldada oma maal väikeulukijahti ning jahiselts on kohustatud andma väikeulukijahi loa

maaomanikule endale või tema määratud isikule. JahiS § 6 p 1 kaitseb viidatud lahendi

kohaselt maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust. Vastustaja tegutseb jahilube väljastades

avalik-õiguslikus suhtes. Vastustaja keeldumine jahiloa väljastamisest oli õigusvastane.

Avalik-õiguslikku ülesannet täitev jahiselts vastutab enda väljaantud haldusaktide

õiguspärasuse ja sellega tekitatud kahju eest seaduses ettenähtud korras.

Praeguses asjas on tõendamata vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus ehk sellise varalise

kahju tekkimine, mille hüvitamist kaebaja kaebuses nõuab. Seetõttu puudub vajadus hinnata,

kas kõik muud eeldused on täidetud. Kaebus jääb rahuldamata vaatamata sellele, et kohtule on

usutav kaebaja õiguste riive vastustaja õigusvastase keeldumisega vähemalt osas, mis

puudutab kaebaja enda poolt väikeulukijahi pidamist maaomanikega sõlmitud

(jahi)lepingutega hõlmatud kinnistutel ehk seal jahiloa olemasolul oma harrastusega

tegelemine.

Õiguste rikkumise tuvastamisest ei järeldu automaatselt varalise kahju tekkimine. Kahju

tekkimist peab tõendama kaebaja (HKMS § 59 lg 1), isegi kui nõude (saamata jäänud tulu

osas) suuruse hindamisel tuginetakse HKMS § 61 lg-le 5. See norm pole mõeldud

kohaldamiseks olukorras, kus kaebaja väidab (kaebaja väited kohtuistungil), et jahinduses on

varimajandus ja sularaha liikus käest-kätte ehk siis sisuliselt võib järeldada, et ka kaebaja

väidetavad tulud (enne vastustaja õigusvastast keeldumist) on teenitud mitteametlikult (n-ö

mustalt), jättes riigile tulud deklareerimata ja maksud tasumata. Kohus on menetluses läbivalt

selgitanud kaebaja tõendamiskoormust. Kaebaja pole varalise kahju tekkimist mitte ühegi

tõendiga usutavalt tõendanud.

Vastustaja õigusvastane keeldumine võis küll kaasa tuua jahimaade kasutamise piirangu

ajaperioodil 15.05.2017‒25.12.2019, piirates sellega ühtlasi PS § 19 lg-s 1 sätestatud

eneseteostusvabadust ning lühiajaliselt ka PS §-s 29 sätestatud töökoha ja elukutse valiku

vabadust (kuni 25.09.2017 töölepingulise suhte lõppemiseni). Keeldumisel oli kaebaja

õigustele küll piirav mõju, kuid sellega ei võetud kaebajalt jahipidamise võimalust mujal.

Vastustaja 15.05.2017 otsus ei välistanud kaebajal tegelemast väikeulukite (sh jahilinnud)

jahiga oma tarbeks või jahisaatjana (nii omades jahiluba või ka ilma) teistel vastustaja

jahipiirkonda jäävatel kinnistutel või piirnevatel teiste jahiseltside jahimaadel, kus kaebaja oli

enne vaidlusalust perioodi ja on ka pärast seda ise või koos jahisõpradega jahti pidanud (vt nt

Salme Jahimeeste Seltsi 09.02.2021 e-kiri, väljavõte JAHIS-st). Kui kaebaja otsustas mujal

jahipidamisega mitte tegeleda, oli see kaebaja enda valik, mitte vastustaja 15.05.2017

keeldumise tagajärg. Jahisaatjaks olemine ei eelda saatjal endal jahiloa olemasolu (JahiS § 23)

9(18)

3-20-1723

ning jahiturismi puhul on tavaks see, et laskmise õigus ja võimalus on jahituristil.

Jäägriteenuse sisu nähtub ka kaebaja ja Ansepuu OÜ 30.12.2016 lepingust (p 1.1). Samas

nõustub kohus kaebajaga, et kui vastustaja keeldus temale vaidlusalustel kinnistutel jahiloa

andmisest põhjusel, et jahikeeld kehtib ka maaomanikule endale ja tema määratud isikule,

polnud kaebajal mõistlikku põhjust arvata, et jahituristi puhul tõlgendataks sama normi teisiti.

Kuna haldusasjas nr 3-17-1268 ei tuvastatud, et jahimaade kasutusse andmiseks 01.09.2013

sõlmitud tsiviilõiguslikud lepingud poleks kehtivad ning vastustaja pole sellele väitele

tuginenud, siis selles vaidlus puudub. Seejuures sõlmis kaebaja Torgu jahipiirkonnas ja mujal

jahimaade kasutuslepinguid ka mitmete teiste isikutega (nt MN, Nederma-Netsaja

Põllumajandussaaduses OÜ), kuid kasutustasu kokkuleppeta.

Vastustaja on põhjendatult seadnud kahtluse alla 01.09.2013 Silvester Mets OÜ ja kaebaja

vahel sõlmitud jahipidamise lepingute nr 11, 12, 13, 14 lisa 1 ehk rendi tasumise kokkuleppe.

Selle kohaselt kohustus kaebaja tasuma renti jahirendimaade eest Silvester Mets OÜ-le üks

kord aastas minimaalselt 24 000 eurot (käibemaksuga) ja rendi täpne suurus lepitakse

igakordselt (võib ka suuliselt) kokku enne arve esitamist Silvester Mets OÜ poolt kaebajale.

Arved on esitanud Silvester Mets OÜ mitte kaebajale, vaid Ansepuu OÜ-le. Silvester Mets

OÜ ja Ansepuu OÜ vahel jahimaade rendi tasumise kohustuse ja arvete esitamise kokkulepe

puudub. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, miks on tegemist ilmselgelt majanduslikult

ebamõistliku, turutingimustele mittevastava ja ebaõiglase kokkuleppega, mis muudab selle

tegeliku sõlmimise ebausutavaks, arvestades kõiki tõendeid kogumis, samuti tõendite

tekkimise ja kohtule esitamise aega. Tunnistaja TTi sõnul pole tal teiste isikutega Silvester

Mets OÜ-le ülisoodsatel tingimustel rendilepinguid sõlmitud. Kaebaja ei vaidlustanud

vastustaja esitatud andmeid, et a-tel 2017‒2020 oli RMK hallatavate jahipiirkondade

enampakkumisel kujunenud keskmine rendihind hektari kohta 2,99‒5,99 eurot, kaebaja

rendilepingutes aga 98,17 eurot. Tunnistaja ei osanud ka üheselt vastata, kas kaebaja on

lepingu poolena rendiarveid saanud või tasunud enne 30.12.2016, kui Ansepuu OÜ kaebaja

eest rendimaksete tasumise kohustuse väidetavalt üle võttis. Raha saamist kaebajalt

renditasuna tunnistaja ei mäletanud ega ka seda, kas või milliseid nõudeid kaebajaga

tasaarvestati ajal, kui kaebaja pidanuks ise renti tasuma. Samuti ei osanud tunnistaja öelda, kes

või kas on tasunud jahimaade renti Silvester Mets OÜ-le 2021/2022. a eest ja millal viimane

tasaarvestus toimus. Tunnistajal puudus teadmine ka sellest, mis alusel üldse Ansepuu OÜ,

kellele Silvester Mets OÜ on arved vormistanud, pidi kaebaja eest renti tasuma. Tunnistaja ei

mäletanud, kas 30.12.2016 arvete tasumise kokkuleppe pool oli ka Silvester Mets OÜ. Küll

mäletas tunnistaja hästi seda, et kaebaja on teinud Silvester Mets OÜ kinnistutel

võsalõikamise jm metsatöid, mille eest tasuti kaebaja esitatud arve alusel ja ülekandega

kaebajale, kuid see ei oma käesolevas asjas tõenduslikku tähendust. Silvester Mets OÜ pole

esitanud tunnistaja sõnul nõudeid Ansepuu OÜ pankrotimenetluses ega kaebaja

maksejõuetusmenetluses, kuigi nimetatud äriühing ja kaebaja on viimased aastad

maksevõimetud. Tunnistaja ütlused viitavad sellele, et renditasu kokkulepe oli näilik

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1), isegi kui see vormistati selles märgitud

ajal, mitte tagantjärele kohtumenetluses kaebaja väidetele mingigi katte leidmiseks. Asjas

kogutud tõendite põhjal ei saa ka välistada rendilepingu vormistamist käibemaksupettuse

läbiviimise eesmärgil. Tunnistaja TT vastas kohtu küsimusele, miks jahimaade kasutusse

andmist jätkati, kui kaebajal puudus jahiloa andmata jätmise tõttu võimalus seal jahti pidada,

et jätkab lepinguid, kuna jahiseltsi onupojapoliitika tuleks ära lõpetada. Sellest võib järeldada,

et nii maade kasutusse andmise lepingud kui nende lisa 1 (rendikokkulepe) olid sõlmitud

eesmärgiga mõjutada vastustaja tegevust, mitte sooviga äriühingu poolt rendile andmisest

ausalt tulu teenida. Rendimaksete tasumist ei tõenda usutavalt antud asjas ükski tõend, isegi

kui eeldada, et rendileping kehtis.

10(18)

3-20-1723

Jahimaade rendi tasumist Ansepuu OÜ poolt Silvester Mets OÜ-le kaebaja eest pole kunagi

toimunud pangaülekandega või sularahas. Kaebaja väidab, et renditasu tasuti

tasaarvestamisega. Arved Silvester Mets OÜ-lt Ansepuu OÜ-le, Ansepuu OÜ

käibedeklaratsioonides nende arvete kajastamine, 06.02.2020 saldoteade Silvester Mets OÜ

ees seisuga 31.01.2020 võlgnevuste puudumisest ja väljavõtted Ansepuu OÜ

raamatupidamissüsteemist tasaarvestuskokkulepete (väidetavalt suuliste) kohta ei tõenda

usutavalt, et toimus Silvester Mets OÜ ja Ansepuu OÜ nõuete tasaarvestamine. Tõendid ja

isegi selgitused, milliseid nõudeid vastastikku tasaarvestati, puuduvad. Nõuded saavad

põhineda üksnes tegelikel asjaoludel, s.o üksnes tegelikul kaupade müügil või teenuste

osutamisel. Selliseid asjaolusid kaebaja tõendanud ei ole.

Kaebaja on kohtumenetluses algusest peale küll väitnud Ansepuu OÜ poolt rendi tasumist

kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le, väites ühtlasi sellest endale võlakohustuse tekkimist, mis

tuleb tal Ansepuu OÜ ees täita, kuid pole oma väiteid tõendanud. 25.05.2021 esitatud kaebuse

täpsustuses, s.o 8 kuud pärast kohtule kaebuse esitamist, on kaebaja esitanud digitaalselt

09.05.2020 allkirjastatud võlatunnistuse (milles kaebaja tunnistab võlga summas 78 000 eurot

Ansepuu OÜ ees, mis on tekkinud seisuga 31.01.2020 tulenevalt 30.12.2016 lepingust) ning

samast ajast asunud ka väitma, et Ansepuu OÜ pangakonto väljavõtet pole kohtul mõtet

nõuda, kuna Ansepuu OÜ on kaebaja eest tasumisele kuulunud rendimaksed Silvester Mets

OÜ-ga tasaarvestanud, esitamata seejuures tõendeid või isegi selgitusi nõuete kohta, mida

vastastikku tasaarvestati. Veel hiljem (16.02.2023 menetlusdokumendis) on kaebaja väitnud,

et renditasude tasaarvestus on äriühingute vahel suuliselt kokku lepitud, jättes jätkuvalt

selgitamata ja tõendamata, milliseid nõudeid vastastikku tasaarvestati. Ansepuu OÜ juhatuse

liige MR on kaebaja ema ning kaebaja väitis kohtuistungil, et suhtleb emaga pidavalt, mistõttu

ei saanud kaebajal olla takistusi vastava info ja tõendite saamiseks. MR keeldus tunnistajana

kohtusse tulemast. Eelneva põhjal saab järeldada, et tasaarvestatavate nõuete kohta selgituste

andmine ja tõendite esitamine oli võimatu ning seda põhjusel, et nõudeid tegelikult ei

eksisteerinud. Lisaks eelnevale asus kaebaja 16.02.2023 menetlusdokumendis väitma, et ta ei

ole enam kohustatud Ansepuu OÜ-le rendimakseid tasuma, kuna on nõude tasunud. Kaebaja

maksejõuetusmenetluses esitatud usaldusisiku 12.01.2023 aruandest nähtub, et kaebaja ei

tunnista Ansepuu OÜ nõuet summas 78 000 eurot, mida ta on tunnistanud 09.05.2020

võlatunnistusega. VÕS § 197 lg 1 alusel oli Ansepuu OÜ ja Silvester Mets OÜ vaheline

tasaarvestus välistatud.

Isegi kui eeldada, et 30.12.2016 kokkulepe polnud fiktiivne, lõppes see 25.09.2017 ehk

kaebajal polnud sellest alates kohustust teha tööd Ansepuu OÜ-le. Ansepuu OÜ-ga oli kaebaja

01.11.2016 sõlminud töölepingu jäägrina tööle asumiseks. Isegi kui eeldada, et 30.12.2016

lepingu sõlmisid pooled eesmärgiga seda tegelikkuses ka täitma asuda, oli 30.12.2016

sõlmitud leping 01.11.2016 töölepingut täiendav (mh viidates p-s 1.4 töötasu saamisele

vastavalt 01.11.2016 lepingule; ka töö sisu p 1.1 kattub täielikult 01.11.2016 töölepingu p-ga

1.4). 30.12.2016 leping (p 3) sisaldas kaebaja väidetava rendi maksmise kohustuse üleandmist

Ansepuu OÜ-le, mille eest oli kaebaja kohustatud tegema tööd jäägrina ehk korraldama

Ansepuu OÜ klientidele väikeulukijahti vastustaja jahipiirkonnas ja taotlema selleks lube

(30.12.2016 lepingu p-d 1.1 ja 1.2). Seega on rendi tasumise kohustus 30.12.2016 lepingus

ühemõtteliselt seotud tööülesannete täitmisega ning lepingu p-s 3 on märgitud, et kui kaebaja

ei täida tööülesandeid (praeguse vaidluse kontekstis p-st 1.1 ja 1.2 tulenevaid kohustusi), ei

ole Ansepuu OÜ-l kohustust renti kaebaja eest tasuda. Lisaks tõendab töösuhte lõppemist ka

asjaolu, et 2018. a IV kvartalist alates pole Ansepuu OÜ-l töötajaid. Seega puudus Ansepuu

OÜ-l alates 25.09.2017 õiguslik alus tasuda kaebaja eest rendimakseid Silvester Mets OÜ-le.

Eeldades rendi tasumise kohustuse kehtivust, oleks alates 25.09.2017 pidanud kaebaja ise

tasuma rendimakseid, aga kaebaja selle tegemist ei väida. Samuti pole tunnistaja TTi ütluste

11(18)

3-20-1723

kohaselt Silvester Mets OÜ esitanud kaebaja maksejõuetusmenetluses nõuet rendivõla tõttu.

Eeltoodust tulenevalt on kaebajale otsese varalise kahju tekkimine tõendamata.

Kaebaja enda valik oli vaidlusalusel perioodil väljaspool vastustaja Torgu jahipiirkonda

väikeulukijahti mitte pidada ning sellise valikuga seotud kahju ei pea hüvitama vastustaja.

Vastustaja on ära näidanud, et väljaspool Torgu jahipiirkonda olnuks kaebajal võimalik

väikeulukijahti pidada nt Kaavi ja Salme jahipiirkonnas, kus on samuti Silvester Mets OÜ ja

Rehe Kinnisvara OÜ poolt kaebajale ainuõigusega kasutada antud jahimaad. Samuti on

kaebaja väidetav jahiturismiga tegelemise maht ilmselgelt ebaadekvaatne, isegi kui eeldada, et

kaebaja tegelikult oleks sellega tegeleda soovinud. Kaebaja väidab, et ta oleks igal aastal

teenindanud ligi 120 jahituristi. Kaebaja on jätnud tõendamata mitte üksnes selle, et ta

vaidlusalusel perioodil tegeles väikeulukijahi korraldamisega jahituristidele (ise või Ansepuu

OÜ töötajana), vaid kaebaja pole jahiturismiga tegelemist väikeulukijahi korraldamisel ja

sellest tulu teenimist Torgu jahipiirkonnas või ümberkaudsete jahiseltside jahimaadel

tõendanud ka enne ega pärast vaidlusalust perioodi. Seega pole võimalik asuda seisukohale, et

kaebaja oleks hüpoteetiliselt tulu (VÕS § 128 lg 4) saanud. Kaebaja pole tõendanud, et

Ansepuu OÜ-l oleks olnud mõni jahituristist klient, rääkimata klientide nimekirja esitamisest,

või äriplaan või kokkulepped majutusasutuste jm vajalike jahiturismiks vajalike teenuste

pakkujatega, ning tehtud pole mingit turundust, mida sellises mastaabis jahiturismiga

tegelemine eeldaks. Kaebaja väidetav tööleping Ansepuu OÜ-ga ja selle täiendav kokkulepe

on sõlmitud vastavalt 01.11.2016 ja 30.12.2016 ehk mitmeid kuid enne vastustaja keeldumist

jahiloa väljastamisest. Viidatud ettevalmistustega oleks äriühing ja kaebaja selleks ajaks juba

pidanud vähemalt alustama. Ansepuu OÜ tegevusala pole 2017‒2018 majandusaasta

aruannete kohaselt olnud turism või jahiturism. Seega pole kaebaja tõendanud, et tal oli

tegelik kavatsus ja võimalus tulu teenida väikeulukijahi korraldamisest jahituristidele. Kaebaja

väited muudab ebausutavaks ka see, et ta ei taotlenud vaidlusalusel perioodil vastustaja Torgu

jahipiirkonnas muudel (kaebajaga sõlmitud lepingutega katmata) jahimaadel väikeulukitele

jahi pidamiseks jahilube enda või väidetavatele Ansepuu OÜ jahituristidele. Kaebaja pole

esitanud tõendeid jahiturismist tulu teenimise kohta enne 15.05.2017 ega pärast 25.12.2019,

mis võimaldaksid teha järeldusi tulu teenimise võimaluste kohta vaidlusalusel perioodil.

Salme Jahimeeste Seltsi 09.02.2021 e-kirja kohaselt on kaebaja tagastatud väikeulukilubade

alusel küttinud jahilinde ja –ulukeid järgnevalt: 2015/16 – 10 parti, 2016/17 ‒ 9 parti, 2017/18

‒ 7 parti, 2018/19 ‒ 2 parti, 1 kähriku, 1 rebase, 2019/20 ‒ ei ole küttinud midagi. Samas

kirjas on öeldud, et jahituristidele pole ta ühtegi väikeulukiluba taotlenud. Seda, et Salme

jahipiirkonnas pole kaebaja kunagi jahituristidele jahte korraldanud, kinnitatakse ka

14.07.2021 e-kirjas. Saarte Jahimeeste Seltsi 16.06.2021 e-kirja kohaselt pole L.N 2017‒2018

taotlenud välisturistidele jahitunnistuse väljastamist. Aste Jahiselts MTÜ juhatuse liikme e-

kirja kohaselt on kaebaja Aste Jahiselts MTÜ jahipiirkonda viinud jahile jahisõpru ja -

tuttavaid, mis ei tõenda jahiturismi korraldamist väikeulukite küttimiseks ega sellest tulu

saamist. Kaebaja on esitanud Salme Jahimeeste Selts MTÜ poolt väidetavalt temale esitatud

turismijahi eest tasumise arve nr 14144. Salme Jahimeeste Selts MTÜ raamatupidamise

kohaselt on nende raamatupidamises arve nr 14144 olemas, kuid see on väljastatud AKile,

mitte kaebajale. Arve ei kinnita kaebaja poolt väikeulukite jahiturismi korraldamist Salme

Jahimeeste Selts MTÜ jahipiirkonnas. Kaebaja esitatud e-kirjavahetus REga puudutab

suurulukeid. Läti jahimehe 10.02.2023 e-kiri, milles ta kinnitab kahel korral linnujahil käimist

ja tasumist sularahas L.N-ile ja Saarte Jahimeeste Selts MTÜ poolt 17.10.2016 väljastatud

jahitunnistus on ainus tõend selle kohta, et välismaine jahiturist on Saaremaal jahil käinud

ning maksnud sularahas 3600 eurot kaebaja kätte. Kas selle näol oli tegemist kaebaja või

kellegi teise tuluga, ei ole tõendatud. Samuti ei nähtu e-kirjast, millistel jahimaadel jahil käidi.

12(18)

3-20-1723

Kaebaja pole suutnud tõendada, et ta oleks vaidlusalusel perioodil võinud väikeulukijahist

saada tulu ja töötasu, mida kaebaja saamata jäänud tulu arvestuses eraldi välja ei too. Isegi kui

eeldada, et mõni üksik jahiturist oleks soovinud tulla väikeulukijahile, ei ole kaebaja esitanud

mõistlikke selgitusi, miks polnud neile ka vaidlusalusel perioodil võimalik korraldada jahti

jahimaadel, millel jahipidamist vastustaja õigusvastane keeldumine ei takistanud. Saamata

jäänud tulu hüvitamise nõue tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. L.N palub 10.05.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.04.2023

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Vastustaja tekitas kaebajale kahju kokku summas 66 676,63 eurot, millest 30 294,54 eurot on

otsene varaline kahju ning 36 382,09 eurot on saamata jäänud tulu. Vastustaja õigusvastase

tegevuse tõttu on Ansepuu OÜ-l tekkinud kaebaja vastu nõue, millest järeldub, et vastustaja

on tekitanud kaebajale otsest varalist kahju. Kaebaja on sõlminud Silvester Mets OÜ-ga

lepingu jahimaade rentimiseks ning vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu ei saanud kaebaja

ligi kahe ja poole aasta jooksul realiseerida sellest lepingust tulenevaid õigusi. Kaebaja on

esitanud tõendi, millest nähtub, et kaebajal oli Ansepuu OÜ ees 2020. a maikuu seisuga

võlgnevus summas 78 000 eurot, mis tekkis kaebaja ja Ansepuu OÜ vahel 30.12.2016

sõlmitud kokkuleppe alusel. Kaebaja ei saanud 30.12.2016 lepingut täita vastustaja

õigusvastase tegevuse tõttu. Kuigi 09.05.2020 võlatunnistus on esitatud kohtule ligi 8 kuud

pärast menetluse algust, on see allkirjastatud 09.05.2020 ja tegemist ei ole tagantjärgi loodud

tõendiga. Lisaks tegi Harju Maakohus 29.03.2023 määruse nr 2-22-13165, millega kuulutas

välja kaebaja pankroti. Maksejõuetusmenetluse aluseks on Ansepuu OÜ nõue kaebaja vastu

summas 78 000 eurot. Maakohus leidis, et Ansepuu OÜ-l on kaebaja vastu kehtiv nõue, mis

tuleneb 09.05.2020 võlatunnistusest. Võlatunnistuse aluseks on asjaolu, et Ansepuu OÜ-l

tekkis kaebaja vastu nõue poolte 31.12.2016 lepingu alusel, st põhjusel, et kaebaja ei saanud

vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu oma kohustusi täita. Kohtud on seega praeguseks

tuvastanud sama asjaolu kahes menetluses erinevalt. Halduskohus leiab ekslikult, et kaebaja

väited kahes menetluses on omavahel vastuolus. Ansepuu OÜ-l küll tekkis kaebaja vastu

nõue, kuid praeguseks tal seda nõuet enam ei ole, kuna see on lõppenud tasaarvestusega.

Kaebajale on otsene varaline kahju tekkinud ka juhul, kui eeldada, et Ansepuu OÜ-l ei

tekkinud tema vastu vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu nõuet. Kaebaja on tõendanud, et

sõlmis 01.09.2013 jahimaade rendilepingud, mille kestust pikendati 10.06.2017 kokkuleppega

kuni 01.09.2028. Lepingu lisa kohaselt pidi kaebaja tasuma iga aasta renti summas 24 000

eurot + käibemaks. Tasu hõlmas kokku 333,12 ha rentimist, millest vastustaja jahipiirkonnas

asuvad rendimaad moodustasid 152,48 ha ehk ca 45,8%. Vastustaja õigusvastase tegevuse

tõttu ei saanud kaebaja kasutada jahimaad, mille eest ta renti maksis. Isegi kui leida, et

Ansepuu OÜ-l ei ole vastustaja tegevuse tõttu tekkinud kaebaja vastu nõuet, on kaebajale

sellegipoolest kahju tekkinud, sest kaebajal oli kohustus tasuda Silvester Mets OÜ-le renti

maade eest, mida kaebaja vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu suures osas kasutada ei

saanud. Kaebaja sõlmis Ansepuu OÜ-ga kokkuleppe, mille kohaselt tasus Ansepuu OÜ

kaebaja asemel Silvester Mets OÜ-le renti. Kui leida, et Ansepuu OÜ-l ei olnud kohustust

kaebaja asemel Silvester Mets OÜ-le renti tasuda, siis järeldub, et kaebajal oli kohustus tasuda

Silvester Mets OÜ-le renti jahimaade eest. Arvestades vastustaja piirkonnas asuvate

13(18)

3-20-1723

jahimaade osakaalu kõigist renditud jahimaadest, tasus kaebaja iga-aastaselt 10 986,18 eurot

renti jahimaade eest, mida ta kasutada ei saanud.

Saamata jäänud tulu seisneb selles, et kaebajal ei olnud võimalik jahiturismindusega raha

teenida, sest vastustaja keeldus talle õigusvastaselt jahilubade väljastamisest. Kaebaja on

tõendamiskoormuse täitnud. Kaebaja on esitanud e-kirjavahetuse Läti jahituristiga, mis

tõendab, et kaebaja tegeles jahiturismi korraldamisega. E-kirjas on toodud välja, et jahi

organiseeris kaebaja, kaebaja saatis seltskonda (4 inimest) kahel erineval korral, tagas neile

jahiload ning tasu maksid nad kaebajale. Seetõttu on põhjendamatu kahelda selles, kelle

tuluga oli tegemist. E-kirjale on lisatud jahitunnistus kuupäevaga 17.10.2016, mis tõendab, et

kaebaja tegeles jahiturismiga enne vastustaja õigusvastast 15.05.2017 otsust. Kaebaja

22.09.2016 e-kirjast nähtub, et 2016. a sügisel tegeles kaebaja väikeulukijahi korraldamisega.

RE 01.12.2016 e-kirjast nähtub, et kaebaja tegeles 2016. a sügisel jahiturismiga. Salme

Jahimeeste Seltsi esimees on 01.12.2016 e-kirjas otsesõnu toonud välja, et kaebaja tõi Salme

Jahimeeste Seltsi jahituristi ning RE heitis ette, et jahiturist oli omavoliliselt hirvepulli

küttinud. RP 14.07.2021 e-kiri, mille kohaselt ei ole kaebaja kunagi Salme Jahimeeste Seltsi

ühtegi jahituristi toonud, on otseses vastuolus RE 01.12.2016 e-kirjaga. Soome jahiturist toob

09.06.2021 e-kirjas välja, et käis 2017. a-l kaebajaga jahipidamise võimalusi vaatamas ning

viitab, et loodetavasti on hind endiselt 150 eurot päevas, millest räägiti. See tõendab, et

kaebaja on jahiturismiga tegelenud. Samuti on kaebaja esitanud 2016. a-st pärit e-

kirjavahetuse enda ja AKi vahel, millest nähtub, et kaebaja tegeles 2016. a-l jahiturismiga.

Seega on asjas tõendatud, et kaebaja tegeles 2016. a-l jahiturismiga ning ta oli omandanud

ainuõiguse vastustaja jahipiirkonnas asuval 152,48 hektaril jahi pidamiseks. On usutav, et

kaebaja oleks ka edaspidi jahiturismiga tegelenud, kui vastustaja poleks kaebajal seda tegevust

õigusvastaselt piiranud.

11. Sõrve Sääre Jahiselts MTÜ palub 05.07.2023 vastuses (täiendatud 10.01.2025) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ansepuu OÜ ei ole kunagi Silvester Mets OÜ-le renditasu maksnud ja Ansepuu OÜ-l puudub

seetõttu ka tagasinõue kaebaja vastu. Kaebaja ei ole väidetavat rendimaksete tasaarvestamise

aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Tasaarvestus Ansepuu OÜ ja Silvester Mets OÜ vahel

on välistatud ka VÕS § 197 lg 1 järgi, sest Ansepuu OÜ-l puudus kohustus Silvester Mets OÜ

ees, mida tasaarvestada. Kaebaja ei selgita, kas tal tuli üleüldse kunagi 01.11.2016 töölepingu

alusel, mida täiendati 30.12.2016 kokkuleppega, Ansepuu OÜ jahituristidele teenust osutada

ega viita ja tõenda, et Ansepuu OÜ-l oleks kunagi olnud mõni jahiturist, kellele kaebajal oleks

tulnud Ansepuu OÜ korraldusel jahiturismi teenust osutada. Seda ka mitte enne ja pärast

vaidlusalust ajaperioodi. Kaebaja ei too välja, millal ebaõnnestus jahiturismi korraldamine

põhjusel, et vastustaja ei väljastanud väikeuluki jahilubasid. Seega on tõendamata, et kaebajal

oleks kunagi tekkinud kohustus Ansepuu OÜ ees jahiturismi teenust osutada. Seetõttu ei ole

tal tekkinud ka kohustust Ansepuu OÜ-le midagi tagasi maksta. Ansepuu OÜ tagasinõude

kaebaja vastu välistab 30.12.2016 kokkulepe, mille järgi tekkis Ansepuu OÜ-l õigus nõuda

kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le tasutud rendimaksete tagastamist üksnes juhul, kui kaebaja

ei osuta jahituristidele jahisaatja teenust ja ei täida teisi kokkuleppe punkte. Jahituristide

puudumise tõttu ei saa Ansepuu OÜ väidetavaid rendimakseid ka kaebajalt tagasi nõuda.

30.12.2016 kokkulepe lõppes tegelikult juba 25.09.2017, kui lõppes 01.11.2016 Ansepuu OÜ

ja kaebaja vahel sõlmitud tööleping. Seetõttu ei olnudki kaebajal kohustust Ansepuu OÜ

kliendiks olnud jahituriste teenindada ja Ansepuu OÜ-l kohustust kaebaja ees renti tasuda.

Otsese varalise kahju nõue 15.05.2017‒25.12.2019 eest on põhjendamatu. Kuna kaebajal ei

ole kohustust hüvitada Ansepuu OÜ-le rendimakseid, siis ei saanud kaebaja sellist võlga ka

09.05.2020 allkirjastatud võlatunnistusega tunnistada. Kui võlatunnistusest tekkis kaebajal

mingi kohustus Ansepuu OÜ ees, ei saa see olla põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega.

14(18)

3-20-1723

Kaebaja viidatud määruses tsiviilasjas nr 2-22-13165 ei ole maakohus kujundanud seisukohta

09.05.2020 võlatunnistusest kaebaja vastu tuleneva nõude olemasolu kohta. Maakohus on

üksnes selgitanud, et nõue on piisavalt selge kaebaja pankroti väljakuulutamiseks. Määruses

ei ole ka tuvastatud, et kaebaja poolt võlatunnistuses tunnistatud võlg oleks tekkinud seetõttu,

et vastustaja ei väljastanud kaebajale 15.05.2017‒25.12.2019 jahilubasid väikeuluki jahi

korraldamiseks. Maakohus ei ole tuvastanud, et võlatunnistusega tunnistatud võlg oleks

tekkinud seetõttu, et Ansepuu OÜ tasus kaebaja eest jahimaade renti Silvester Mets OÜ-le.

Kaebaja lükkab kahju tekkimise apellatsioonkaebuses (p 18) ise ümber, väites, et Ansepuu

OÜ-l ei ole enam nõuet kaebaja vastu, sest nõue lõppes tasaarvestamisega. Kuna kaebaja on

tsiviilasjas 2-22-13165 asunud seisukohale, et tegelikult ei ole temal rahalist kohustust

Ansepuu OÜ (pankrotis) ees, ei saa samal ajal olla tõene käesolevas haldusasjas esitatud

kaebaja väide, et kaebajale on tekkinud rahaline kahju (otsene varaline kahju) seetõttu, et

Ansepuu OÜ (pankrotis) nõuab kaebajalt 30.12.2016 töölepingu lisa alusel hüvitise tasumist.

Lisaks on kaebaja kohustus OÜ Silvester Mets ees aegunud.

Otsese varalise kahju hüvitamise nõue on selgelt ülepaisutatud ja rajaneb ebaõigetel andmetel.

Vastustaja on tõendanud, et kaebajal oleks olnud võimalik aastatel 2017‒2019 võtta rendile

Saaremaal asuvad RMK rendijahimaad ligi 20 korda odavamalt, võrreldes hindadega, mida

kaebaja oli väidetavalt nõustunud tasuma Silvester Mets OÜ-le ja mille hüvitamist kaebaja

nõuab. Isegi kui kaebaja väited jahimaade rendile võtmise kohta oleks õiged, ei oleks

kaebajale tekkinud otsese varalise kahju suurus põhjendatud suuremas summas kui 264,50

eurot, mis vastas 2017‒2019 jahirendimaade turuhinnale. Vastustaja ei pea hüvitama

kaebajale kahju ulatuses, mille kaebaja on ise tekitanud, nõustudes tasuma renti 20 korda

rohkem, kui oli turuhind. Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist Annustemetsa

kinnistu eest, mis võõrandati Rehe Kinnisvara OÜ poolt juba 10.07.2017 ja Kopli kinnistu

eest, mis omandati Rehe Kinnisvara OÜ poolt alles 30.04.2019. Kaebajal ei ole üldse õigust

otsese varalise kahju nõude suuruse arvutamisel arvestada Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvate

kinnistutega. Kui kaebaja osutatud 01.09.2013 sõlmitud kokkulepe üleüldse kehtib ja

kaebajale sellest mingid kohustused tulenevad (millega vastustaja ei nõustu), on kokkuleppe

pooleks üksnes Silvester Mets OÜ, mitte Rehe Kinnisvara OÜ, sest TT on 01.09.2013

lepingute lisa 1 allkirjastanud üksnes Silvester Mets OÜ esindajana. Kaebajal ei ole tekkinud

kunagi kohustust tasuda renti Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvate kinnistute eest. Arusaamatu ja

üllatuslik on apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja tasus iga-aastaselt 10 986,18 eurot renti

jahimaade eest, mida ta kasutada ei saanud. Sellist väidet ega asjakohaseid tõendeid ei ole

kaebaja varem esitanud.

Kaebajal ei ole jäänud ajavahemikul 15.05.2017‒25.12.2019 turistidele väikeuluki jahi

korraldamata jätmise tõttu tulu saamata. Isegi kui see nii oleks, on nõue ebamõistlikult suur.

Kaebajal ei ole olnud vaidlusalusel ajavahemikul, enne seda ega pärast seda ühtegi jahituristi,

kes oleks saanud jahil osaleda ja kaebajale tasu maksta. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, et ta oleks kunagi teeninud jahiturismist tulu. Saamata jäänud tulu nõude

aluseks olevad väited on tõendamata. Läti jahituristi e-kiri ei tõenda, et kaebaja oleks

jahiturismist tulu teeninud. Aste Jahiselts MTÜ kirjavahetus ei tõenda, et kaebaja oleks Aste

Jahiseltsi maadel jahituristidele jahti korraldanud. Kaebaja väited Salme piirkonnas

jahiturismi korraldamise kohta on vastuolulised ja tõendamata on, et kaebaja oleks selle

tulemusena teeninud tulu. Väidetavalt Soome jahituristi e-kiri ei tõenda, et tegelikult oleks

mõni jahiturist soovinud kaebaja korraldatud väikeuluki jahtidel osaleda, sh ei nähtu, millisest

jahipiirkonnast käib jutt ning tõendamata on tasu saamine. Kaebaja ja AKi e-kirjavahetus ei

tõenda samuti jahiturismi korraldamist.

15(18)

3-20-1723

Kui ringkonnakohus leiab, et vaidlusalusel perioodil väikeuluki jahiloa väljastamata jätmise

tõttu on mingis ulatuses kahju tekkinud (millega vastustaja ei nõustu), palub vastustaja

arvestada, et lähtus 15.05.2017 väikeuluki jahiloa väljastamata jätmisel Keskkonnaameti

suunistest, mille kohasel ei olnud jahiseltsil võimalik väljastada väikeuluki jahiluba sellistel

kinnisasjadel jahipidamiseks, millel omanik oli jahipidamise keelanud. Alles Riigikohtu

13.12.2019 otsusega nr 3-17-1268 selgus senise halduspraktika ebaõigsus ning vastustaja

väljastas kaebajale 25.12.2019 väikeuluki jahiload.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. L.N apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

13. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et L.N kahjunõue on tõendamata nii varalise kahju kui

ka saamata jäänud tulu hüvitamise nõudes. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

14. Otsese varalise kahju osas esitatud tõendid ‒ jahipidamislepingute lisa 1 (dtl 84), Silvester

Mets OÜ arved Ansepuu OÜ-le (dtl 38‒40), 30.12.2016 kokkulepe Ansepuu OÜ ja L.N vahel

(dtl 85‒86), 06.02.2020 saldoteade (dtl 282) ja 09.05.2020 võlatunnistus (dtl 288) ‒ on

ebausaldusväärsed ja tagantjärgi vormistatud. Nende alusel ei saa järeldada tehingute

toimumist ega varaliste nõuete tekkimist. Sellele viitavad järgmised asjaolud.

14.1. Jahipidamislepingute lisa 1 koos Silvester Mets OÜ arvetega Ansepuu OÜ-le on

majanduslikult täiesti ebarealistlik. Ringkonnakohtu istungil ei suutnud L.N kohtule

arusaadavalt selgitada, kuidas ja mille alusel kujunes erinevatel aastatel kokku lepitud

jahimaade renditasu (2017. a-l 36 000 eurot, kuid 2018. ja 2019. a-tel 28 800 eurot).

Vastustaja on esitanud menetluses tõendid, millest nähtub, et L.N ja Silvester Mets OÜ vahel

kokku lepitud jahimaade renditasu ületas 2017‒2019. a-tel ligi 20-kordselt RMK

enampakkumiste tulemusena makstavaid rendihindasid (dtl 153‒155). Kaebaja ei ole osanud

sellist majanduslikku ebaloogilisust millegagi põhjendada.

14.2. Kaebaja sõlmis jahipidamise lepingud nr 10 kuni 14 algselt kehtivusega 01.09.2013‒

01.09.2018 (dtl 12, 17, 18, 19 ja 22). Vastustaja keeldus jahiloa väljastamisest väikeulukite

küttimiseks 15.05.2017 (dtl 24). Kaebaja pikendas lepinguid nr 10 ja 12 10.06.2017 (dtl 79‒

83) kuni 01.09.2028, s.o vahetult pärast jahiloa andmisest keeldumist ja lepingute kehtivuse

ajal. Ka sellist majanduslikult ebaratsionaalset käitumist (lepingute pikendamine pärast jahiloa

andmisest keeldumist ajal, kui lepingud kehtisid veel üle aasta) ei suutnud kaebaja

ringkonnakohtu istungil veenvalt selgitada.

14.3. Kaebaja esitatud Ansepuu OÜ ja L.N vaheliste lepingute (lisaks 30.12.2016

kokkuleppele ka 01.11.2016 tööleping (dtl 546 jj) kohaselt pidi Ansepuu OÜ tasuma kaebaja

poolt osutatavate jäägri teenuste eest Silvester Mets OÜ-le renti ja lisaks tasuma veel töötasu.

Töötasu suurus ja maksmine on asjas tõendamata. Lisaks nähtub, et 01.11.2016 sõlmitud

tööleping lõppes juba 25.09.2017. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks ja mille alusel pidi

Ansepuu OÜ tasuma Silvester Mets OÜ-le renditasu veel pärast seda kuupäeva.

14.4. Renditasude tasaarveldamine Silvester Mets OÜ ja Ansepuu OÜ vahel on usutavalt

tõendamata (dtl 282 ja raamatupidamissüsteemi väljavõtted dtl 541 jj). 06.02.2020 saldoteade

on allkirjastatud MR (kaebaja ema) poolt alles 05.05.2021 ja TTi poolt kummalisel kombel

juba päev varem 04.05.2021. TTi ja kaebaja antud selgitused halduskohtu istungil on

tasaarvelduse kohta üldsõnalised ja kontrollimatud määral, mis muudab vastavasisulised

väited ebausaldusväärseteks.

16(18)

3-20-1723

14.5. 09.05.2020 võlatunnistus on fiktiivne ja koostatud ilmselt tagantjärgi kohtuvälise

kahjunõude esitamiseks vastustajale. Võlatunnistus allkirjastati 09.05.2020 ja kahjunõue

esitati vastustajale 15.05.2020 (dtl 33 jj).

14.6. Kaebaja rentis ka teisi jahimaid (nt lepingud Kastani Metsad OÜ-ga, dtl 11; MNga, dtl

14; LPga, dtl 15; LPga, dtl 16; Nederma-Netsaja Põllumajandussaadused OÜ-ga, dtl 23), kuid

nende eest pole kaebaja renditasu tasumise kohustuse tekkimist väitnud. Ringkonnakohtu

istungil esitatud väited tasaarveldustest on jäänud paljasõnaliseks.

Eelnevast saab järeldada, et Ansepuu OÜ nõue kaebaja vastu summas 78 000 eurot on

fiktiivselt tekitatud ja sisutühi. Ka kaebaja pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-22-13165) on

Tallinna Ringkonnakohus 10.06.2024 määruses selgitanud (dtl 787 jj), et Ansepuu OÜ ei ole

maksejõuetusavalduses ega ka hilisemas menetluses toonud esile alusvõlasuhtest, s.o

30.12.2016 sõlmitud kokkuleppest, tuleneva nõude asjaolusid ega selgitanud ning tõendanud

nõude 78 000 eurot kujunemist. Üksnes viide 30.12.2016 kokkuleppele ei ole piisav, et lugeda

tõendatuks, et võlausaldajal on võlgniku vastu võlatunnistuses nimetatud 78 000 euro suurune

põhinõue (p 28).

15. Tõendamata on ka saamata jäänud tulu hüvitamise nõue. VÕS § 128 lg 4 sätestab,

et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema

poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise

võimaluse kaotamises. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks teinud ettevalmistusi või

investeeringuid väikeulukite jahiloa saamisel kasu teenimiseks. Riigikohus selgitas

27.11.2024 otsuses nr 3-18-830, et ilma eriliste asjaoludeta ei tule hüvitada saamata

jäänud äritulu, mida kahjustatud isik oleks teeninud hüpoteetiliselt ning eriliste

asjaoludena ei saa käsitada haldusorgani õigusvastast tegevust, kui see ei olnud

ilmselgelt meelevaldne. Praegusel juhul ei olnud vastustaja 15.05.2017 keeldumine

ilmselgelt meelevaldne, sest see tugines Keskkonnaministeeriumi antud suunistele.

Puuduvad ka tõendid, et kaebaja oleks enne või pärast vaidlusalust perioodi teeninud

tulu jahiturismist. Apellatsioonkaebuse p-des 25.1‒25.6 käsitletud tõendid tõendavad

vaid, et kaebaja võis mingil määral korraldada kellelegi (mainitud on nii turiste kui

sõpru) jahti, kuid et kaebaja füüsilise isikuna mingis summas reaalselt tulu teenis, pole

tõendatud. Arusaamatuks jääb ka, millise juriidilise konstruktsiooni alusel oleks

kaebaja pidanud füüsilise isikuna jahiturismist tulu teenima (FIE, lepingud äriühingute

või teiste füüsiliste isikutega). Seaduslikku tulu ei tõenda ebamäärased e-kirjad, vaid

raamatupidamisdokumendid. Et kaebajal puudus tegelikult huvi jahiturismi

korraldamiseks ja tulu teenimiseks sel perioodil, nähtub ka asjaoludest, et kaebajal oli

võimalus soovi korral korraldada jahiturismi teistes jahipiirkondades, kuid ta ei teinud

seda, ning jahiturismi korraldamise eeldus ei ole jahiloa olemasolu korraldajal.

Asjaolu, et kaebaja soovis ka ise jahil osaleda, ei välista iseenesest jahiturismi

korraldamist ja sellelt tulu teenimist.

16. Halduskohtu otsuse põhjendused on piisavad ja puudub vajadus neid ülejäänud

osas üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Kokkuvõtvalt saab asuda seisukohale, et

vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel piirati kaebaja põhiõigust vabale

eneseteostusele jahi pidamisel (PS § 19), kuid tõendatud ei ole, et sellega oleks

kaebajale tekitatud hüvitatavat kahju.

17. Halduskohus ei ole eksinud menetluskulude jagamisel. Halduskohus on otsuse p-des 29‒

32 asjakohaselt põhjendanud, miks tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Nagu

17(18)

3-20-1723

halduskohus õigesti viitas, saab halduskohtumenetluses üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks

õigusabikulu välja mõistmine olla põhjendatud, kui kohtuasja sisuks olev vaidlus väljub

vastustaja põhitegevuse raamidest. Ringkonnakohtu hinnangul väljub vaidlus haldusorgani

põhitegevuse raamidest eelkõige juhul, kui vastustaja positsiooni kujundamine ja kaitsmine

kohtumenetluses eeldab enamat kui haldusorgani seadusest tulenevate tavapäraste ülesannete

täitmisega seotud asjaolude hindamine ja selliste ülesannetega seotud õigusnormide

kohaldamine. Hüvitamiskaebus nagu siinses asjas, kus vaidluse fookuses ei ole mitte

haldusorgani tegevuse õigusvastasus, vaid kaebaja poolt väidetava kahju tekkimine ning

tõendatus, tuleb lugeda pigem vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Arvesse tuleb

võtta ka seda, et vastustaja on eraõiguslik isik, kes täidab seadusest tulenevaid avalikke

ülesandeid, sh annab jahilubasid omamoodi vastutasuna jahipiirkonna kasutusõiguse eest,

ilma et teda rahastataks oma ülesannete täitmise eest avalik-õiguslikest eelarvevahenditest.

Vastustaja igapäevasteks põhitegevusteks on jahilubade väljastamine, ulukihool ja -seire,

jahtide korraldamine ning oma liikmete ühiste tegevuste edendamine. Eeltoodut arvesse võttes

ei pidanud vastustaja siinses kohtumenetluses osalemisega tõhusalt toime tulema oma

tavapäraste haldusülesannete täitmise raames saadud teadmiste ja kogemustega. Seetõttu oli

õigusabiteenuse kasutamine põhjendatud. Halduskohtu poolt kaebajalt välja mõistetud

vastustaja menetluskulude suurus ei olnud vaidluse sisu ja mahtu arvestades ülemäärane.

18. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja eelnevalt märgitule, tuleb kaebajalt välja

mõista vastustaja apellatsioonimenetluse kulud. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

tema enda kanda.

Vastustaja taotleb apellatsioonimenetluse kulude katteks kaebajalt 4590,30 euro (koos

käibemaksuga) väljamõistmist. Esindajakulud on seotud siinse haldusasjaga ja nende

kandmise kohustus on nõuetekohaselt tõendatud (HKMS § 109 lg 11). Arvestades asja mahtu

ja keerukust, on kulud vajalikud ja mõistlikus suuruses. Seega tuleb kaebajalt vastustaja

kasuks välja mõista viimase apellatsioonimenetluse kulud 4590,30 eurot. Kuna HKMS ei näe

ette võimalust menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks (vt ka Riigikohtu 06.06.2019 otsus

nr 3-17-842, p 37; 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 27), jääb vastustaja taotlus VÕS §

113 lg 1 alusel viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

18(18)