3-24-1574/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Määruse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1574

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.03.2024

otsuse nr ERESID-442673 ja 26.04.2024 vaideotsuse

nr 15.3-24/34-2 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja e-

residendi digitaalse isikutunnistuse taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindaja Triin Randoja

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde Harju Maakohtu xx xx xxxx kohtuotsus

kriminaalasjas nr xxxxxxx (xxxxxxxxxxx).

2. Rahuldada X kaebus.

3. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21.03.2024 otsus nr ERESID-442673 ja

26.04.2024 vaideotsus nr 15.3-24/34-2 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit

kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotlust uuesti läbi vaatama.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20

eurot.

5. Jätta poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

6. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ning osaühingu X ja Y OÜ

ärinimi tähemärkidega. Jätta avaldamata kohtuotsuses viidatud kriminaalasja

number ja nimetatud kriminaalasjas tehtud kohtulahendi kuupäev ja number ning

selle jõustumise aeg.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 13.02.2025. Kui apellant

ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et

ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ukraina kodanik X esitas Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) 06.03.2024

taotluse e-residendi digitaalse isikutunnistuse (edaspidi e-residendi digi-ID) saamiseks

äritegevuse eesmärgil.

2. PPA keeldus 21.03.2024 otsusega nr ERESID-442673 (edaspidi 21.03.2024 otsus)

e-residendi digi-ID andmisest isiku tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 206

lg 2 punkti 1 alusel.

3. PPA teavitas taotluse esitajat 21.03.2024 teatega nr ERESID-442673-11, et keeldus talle

e-residendi digi-ID andmisest ITDS § 206 lg 2 punkti 1 alusel. Kooskõlas ITDS § 207 lg-ga 4

ei avaldatud taotlejale keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ja kaalutluskäiku.

4. X esitas 21.03.2024 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 26.04.2024 vaideotsusega2 nr

15.3-24/34-2 rahuldamata. Vaideotsus sisaldas mh viidet ITDS § 207 lg-le 5, mille kohaselt

e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel ei

märgita vaideotsuses neid asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb.

5. X (edaspidi kaebaja või ka taotleja) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA

21.03.2024 otsuse nr ERESID-442673 ja 26.04.2024 vaideotsuse nr 15.3-24/34-2

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja e-residendi digi-ID taotlus uuesti

läbi.

6. PPA edastas 15.11.2024 kohtule väljavõtte3 21.03.2024 otsuse sisulistest põhjendustest

kaebajale edastamiseks4. Dokumendis toodud põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

–

ITDS § 206 lg 2 punkti 1 kohaselt keeldutakse e-residendi digitaalse isikutunnistuse

väljaandmisest, kui isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut;

–

taotleja varasem tegevus viitab sellele, et isik ei pea seaduskuulekusest lugu. PPA-le

teadaolevalt on taotleja korduvalt Eestis toime pannud süütegusid. Seetõttu võib

taotlejast lähtuda oht Eesti avalikule korrale;

–

PPA keelduv otsus on proportsionaalne. E-residendi digi-ID võimaldab välismaalasel

osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, siis on ülimalt oluline,

et e-residentsust ei anta isikutele, kes oma tegevusega on üles näidanud

ebausaldusväärsust ning kes võivad ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut.

Taotleja, keda PPA ei pea usaldusväärseks, ohustab Eesti riigi avaliku korda ning

PPA ülesanne on seda ära hoida. Isikul on Eestis kaks ettevõtet, neist ühe ja toimiva

juhatuses on kehtiva elamisloakaardiga välismaalane, kes saaks seega igapäevaasju

juhatuse liikmena ajada. Teine Eestis asutatud ettevõte ei näi majandustegevust

omavat ning seega ei mõjuta isikule e-residentsusest keeldumine nii palju isiku

Eestis asuvaid ärihuvisid. Kuigi e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest

keeldumine muudab Eestis ettevõtte juhtimise kaebaja jaoks ebamugavamaks, ei

1 Digitaalse kohtutoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 11.

2 Dtl 20 jj.

3 „E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsuse asjaolude ja kaalutluskäigu

selgitus“; dtl 73 jj. Dokumendis sisalduva teabe avalikustamise otsustas kohus 03.09.2024 määrusega

(jõustunud 25.09.2024).

4 Kaebajale kohtu poolt edastatud 18.11.2024; dtl 77.

muuda see seda võimatuks. E-residendi digitaalse isikutunnistuse omamine ei ole

Eestis ettevõtlusega tegelemise eeltingimuseks, vaid on mugavusteenus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja seisukoht

7.1. PPA (edaspidi ka vastustaja) 21.03.2024 otsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt

õigusvastane ning PPA rakendas ITDS § 206 lg 2 punkti 1 valesti.

7.2. Vaidlustatud otsustes ei ole välja toodud ühtegi asjaolu selle kohta, miks keelduti

kaebajale e-residentsuse andmisest. Vaidlustatud 21.03.2024 otsuses on toodud keeldumise

alus, kuid otsus on põhjendamata. PPA ei selgita, miks kaebaja on ohuks avalikule korrale.

Kaebaja kinnitab, et mistahes ohtu ei eksisteeri. Kaebajale ei ole tehtud ei

lahkumisettekirjutust ega sisenemiskeeldu ning kaebajal on jätkuvalt võimalik Eestis

viisavabalt viibida.

7.3. Tagamata jäeti ärakuulamise õigus, rikkudes sellega haldusmenetluse üldpõhimõtteid.

Kaebaja ei saanud haldusmenetluses selgitada dokumendi saamise olulisust ja vajadust.

7.4. PPA ei ole e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumisel kohaldanud kaalutlusõigust.

PPA ei ole arvesse võtnud teisi meetmeid, mis võiksid kaebaja õiguseid vähem riivata.

E-residendi digi-ID andmisest keeldumine välistab kaebaja võimalust tegeleda ettevõtlusega

(nii osaniku kui ka juhatuse liikmena), lisaks ei ole kaebajal, erinevalt teistest Eesti

eraisikutest ja ettevõtjatest, võimalik kasutada digiallkirja ja ettevõtetele mõeldud e-rakendusi.

Kaebaja on Ukraina kodanik, kellele on tänases situatsioonis e-residentsuse omamine

hädavajalik, kuna kaebaja ei saa jätta oma perekonda Ukrainasse ning sõita iga kord

asjaajamiseks (nt mistahes dokumendi allkirjastamiseks või palkade maksmiseks) Eestisse.

8. Vastustaja seisukoht

8.1. Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning kaebaja esitatud väited ja põhjendused ei

anna alust nende tühistamiseks.

8.2. Kaebajale üksnes isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise fakti ja selle õigusliku aluse

teatamine on kooskõlas kehtiva õigusega. ITDS-is reguleeritud e-residendi digi-ID

väljaandmisega seotud menetlus on erimenetlus võrreldes haldusmenetluse seaduses (edaspidi

HMS) sätestatud haldusmenetluse üldreeglitega. Tulenevalt ITDS § 1 lg-st 2, § 207 lg-st 4 ei

tehta taotlejale teatavaks e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumise otsust tervikuna, vaid

üksnes teatatakse selle resolutsioon ja õiguslik alus. Sarnaselt ei märgita asjaolusid ega

tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb, e-residendi digi-ID väljaandmisest

keeldumise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel vaideotsuses (ITDS § 207 lg 5).

8.3. E-residendi digi-ID taotlemisega seotud menetluse eripärast tulenevalt ei võimaldata

haldusmenetluses isikule ärakuulamist HMS-is ettenähtud ulatuses. Ärakuulamise

võimaldamine HMS §-s 40 ettenähtud ulatuses eeldaks isikule kõikide kavandatava otsuse

aluseks olevate asjaolude avaldamist, mida ITDS-i normid ei võimalda.

8.4. ITDS § 206 lg 2 punkt 1 sätestab imperatiivselt, et kui taotleja ohustab avalikku korda või

riigi julgeolekut, siis e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldutakse. ITDS

§ 206 lg 2 punkt 1 ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist. Tegemist on imperatiivse normiga,

mistõttu ei ole alust hinnata ka otsuse proportsionaalsust. Kui tuvastatakse asjaolu, millest

saab järeldada, et taotleja ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut, siis tuleb e-residendi

digi-ID andmisest keelduda. Kaalumise teel ei saa jõuda vastupidise otsuseni. Kuna PPA

tuvastas sellised asjaolud, siis tuli e-residendi digi-ID andmisest keelduda. Sel põhjusel ei

saanud PPA võtta arvesse ka kaebaja väidet, et digi-ID väljaandmisest keeldumine välistab tal

ettevõtlusega tegelemise. Ent isegi kui nende asjaolude arvestamine oleks asjakohane, siis ei

ole kaebaja väited piisavalt tõsiseltvõetavad. Kaebaja on seotud kahe Eesti äriühinguga.

Äriregistri andmetel on kaebaja X OÜ ainuke osanik, juhatuse liige ja tegelik kasusaaja.

Veebilehe teatmik.ee andmetel X OÜ-l majandustegevus puudub. Lisaks on kaebaja Y OÜ

ainuke osanik ja tegelik kasusaaja ning üks kahest juhatuse liikmest. Veebilehe teatmik.ee

andmetel on Y OÜ majandustegevus jätkunud edukalt ka 2024. aasta II kvartalis, kuigi PPA

keeldus kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmisest. E-residendi digi-ID ei ole

välismaalasele Eestis ettevõtlusega tegelemise eelduseks, vaid üksnes vahend mugavamaks

asjaajamiseks. Kui digitaalse isikutunnistuse puudumine põhjustab juhatuse liikmele ettevõtte

juhtimisel raskusi või takistusi, siis tuleb juhtimine ümber korraldada.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlus selles, kas PPA keeldus õiguspäraselt kaebajale e-residendi digi-ID

väljaandmisest, kuna ta ohustab avalikku korda. Kaebus tugine eeskätt väitele, et 21.03.2024

otsus on õigusvastane, kuna kaebaja on jäetud menetlusse kaasamata, haldusakt on

põhjendamata ning PPA ei ole haldusakti andmisel kasutanud kaalutlusõigust. Ehkki õige on

PPA seisukoht, et e-residendi digi-ID on mugavusteenus, siis ei ole selle väljastamine või

väljastamata jätmine suvaotsus. Kohus leiab, et praegusel juhul ei keeldunud PPA kaebajale e-

residendi digi-ID väljaandmisest ITDS § 206 lg 2 punkti 1 alusel õiguspäraselt. Kohtu

hinnangul eksis PPA kaebajast lähtuva ohu hindamisel kaebaja varasemalt toimepandud

süütegude korduvusele määrava tähenduse omistamisel. Eeltoodu ei tingi aga vastustajale

definitiivse ettekirjutuse tegemist. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata ning

uuesti läbivaatamisel ei ole välistatud, et vastustaja jõuab kontrollides, kas kaebaja vastab

ITDS § 205 ja § 206 muudele tingimustele, sama tulemuseni.

10. Vaidlustatud 21.03.2024 otsusega keelduti kaebajale e-residendi digi-ID väljastamisest.

E-residendi digi-ID väljaandmise, kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise menetlust

reguleerib ITDS. ITDS § 1 lg 2 sätestab, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele

kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades sama seaduse erisusi. ITDS § 207 lg

4 kohaselt märgitakse e-residendi isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise teates HMS § 55

lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiidid ning ITDS § 206 lg-st 2 või 3 tulenev alus. Seega ei

avalikustata ITDS-st tulenevalt e-residendi isikutunnistuse taotlejale keeldumise põhjendusi.

Sarnaselt ei märgita asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb, e-

residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise peale esitatud vaide

lahendamisel vaideotsuses (ITDS § 207 lg 5). Eeltoodust tuleneb, et seadusandja on piiranud

toodud menetluste läbiviimisel vastustaja õigust ja kohustust tuua otsuses välja haldusakti

põhjendused (HMS § 56). Haldusakti põhjendus piirdub nende normide kohaselt üksnes

õigusliku aluse välja toomisega ning faktilist põhjendust sellele ei lisata. See aga ei tähenda,

et kohus ei saaks kohtumenetluses kontrollida faktilise aluse olemasolu.

11. Viidatud normide5 koosmõjust tuleneb ka kogumis, et isikut haldusmenetlusse ei kaasata,

sh tal puudub võimalus tutvuda toimikuga ning seega puudub tal ka sisuline võimalus

5 Vt lisaks ka ITDS § 207 lg 3.

avaldada eelnevalt arvamust ehk olla ära kuulatud. Kuivõrd isikule avaldatakse üksnes

õiguslik alus, ei ole isikul sellises olukorras võimalik ka oma ärakuulamisõigust sisuliselt

teostada.

12. Olukorras, kus tegemist on kaebajale, kes ei ela Eestis ega ole ka Euroopa Liidu kodanik

(kelle õigused tagatakse vajadusel muul viisil), seaduse alusel tagatava hüve6, mitte aga

põhiõigusega, on seadusandjal laiem ruum hüve andmise ning äravõtmise menetluse

kujundamisel, sh erinevalt põhiõiguse tagamise haldusmenetlustest. Seetõttu ei ole

kujundatud menetlus ka põhiseadusvastane. Käesoleval juhul on kaebajale siiski

lõpptulemusena tagatud ka kohtulik kontroll.

13. Vaidlust ei ole, et kaebajale edastatud PPA 21.03.2024 teade nr ERESID-442673-1

sisaldab eelmainitud rekvisiite ning teates on välja toodud vaidlustatud 21.03.2024 otsuse

õiguslik alus.

14. Kohtule esitati 23.07.2024 esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustega versiooni

terviktekst „E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsuse

asjaolude ja kaalutluskäigu selgitus“ (edaspidi ERESID selgitus)7, millega kohus tutvus ning

mis võimaldab kohtul sisuliselt kontrollida otsuse õiguspärasust. Kohus kuulutas 03.09.2024

määrusega nimetatud dokumendi osas menetluse kinniseks ning piiras osaliselt kaebuse

esitaja ja tema esindaja8 õigust tutvuda nimetatud dokumendiga. PPA esitas 15.11.2024

väljavõtte ERESID selgitustest (sisu võetud kokku punktis 6) ulatuses, millele on kaebajale

juurdepääs võimaldatud.

15. PPA keeldus kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest ITDS § 206 lg

2 punkti 1 alusel, mis sätestab, et e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest

keeldutakse, kui isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Kohus, olles tutvunud

kohtule esitatud ERESID selgituste terviktekstiga, leiab, et haldusaktis toodud teave ja ITDS

§ 207 lg-s 3 toodud teabele juurdepääsu piiramise alused haldusmenetluses on kooskõlas

kohtule avaldatud teabega. Eeltoodust tulenevalt on haldusmenetlus toimunud kooskõlas

eriseaduses ettenähtud erisustega haldusmenetluse üldkorrast.

16. ITDS § 206 lg 2 punktist 1 tuleneb, et kui taotlejast lähtub oht avalikule korrale või riigi

julgeolekule, keeldutakse e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest. Vaidlusalune

norm ei jäta seega PPA-le normi eelduste esinemise korral õigust valida erinevate tagajärgede

vahel9. Seetõttu ei ole kaebaja viide ITDS § 1 lg-le 2 ja HMS § 4 lg-le 2 praegusel juhul

asjakohane. Kaalutlusõiguse kohaldamise kohustuse tuletab kaebaja mh varasemast

6 Vt ka joonealune viide 15, lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 13.07.2023 määrus nr 3-23-26 punkt 12.

7 Dtl 5761 (terviktekst); dtl 7376 (kaebajale esitatud väljavõte).

8 Volitatud esindaja teavitas kohut esindusõiguse lõppemisest 04.09.2024.

9 Vt ka isikut tõendavate dokumentide seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 699 SE seletuskiri,

lk 6. ITDS § 206 lõigetes 2 ja 3 on eristatud väljaandmisest keeldumise imperatiivsed ja diskretsioonilised alused.

Lõikes 2 on keeld, loetletud asjaolu ilmnemisel, e-residendi digi-ID-d välja anda määratletud õiguslikult

siduvalt, st haldusorgan on kohustatud loetelus nimetatud asjaolu ilmnemisel keelduma e-residendi digi-ID

väljaandmisest. Haldusorganil on diskretsiooniõigus lõikes 3 nimetatud asjaolude osas. Erisus on tingitud

kõnealuste asjaolude erinevast kaalukusest ja olemusest. Lähtudes õiguste ja vabaduste minimaalse piiramise

põhimõttest, on need asjaolud, mis oma kaalult ja olemuselt ei eelda ega õigusta õigusnormi imperatiivselt

välistavat iseloomu, sätestatud võimalike keeldumisalustena, mille üle igal konkreetsel juhul otsustab

haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/

6214b217-ee37-48db-a3b8-f872dff9c40f.

(täpsustamata) kohtupraktikast, ent e-residendi digi-ID väljaandmisel ulatusliku

kaalutlusõiguse olemasolu on kohtud möönnud siiski vaid ITDS § 206 lõigete 3–5 puhul10.

17. E-residendi digi-ID taotlejast lähtuva ohu hindamisel teeb PPA haldusmenetluses

tuvastatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Ohuhinnang hõlmab

nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõistete sisustamist ning täitevvõimu

hindamisruum ei ole siin täielikult kontrollivaba. Oht avalikule korrale või riigi julgeolekule

on määratlemata õigusmõiste, mida saab üldjuhul kohus ise sisustada ja seeläbi kontrollida,

kas ka haldusorgan on määratlemata õigusmõistet õigesti sisustanud11. Määratlemata

õigusmõistete – oht ja avalik kord – sisustamine ei toimu kaalutlusõiguse alusel. ITDS § 20 6

lg 2 p 1 kohaldamisel ei järgne ka ohu kindlakstegemisele täiendavalt ohu ja muude asjaolude

kaalumist, s.o kaalutlusotsuse tegemist (vt otsuse eelmine punkt).

18. PPA esitatud ja kaebajale avaldatud ERESID selgituste väljavõttes märgib PPA, et

teadaolevalt on taotleja korduvalt Eestis toime pannud süütegusid ning temast võib lähtuda

oht Eesti avalikule korrale. Vastustaja on seejuures pidanud põhjendatuks PPA arusaama, et

riik võib olla e-residendi digi-ID väljaandmisel ettevaatlik ja kaitsta ennetavalt avalikku korda

võimalike ähvardavate ohtude eest.

19. E-residendi väljaandmisest keeldumiseks on piisav oht ehk piisav tõenäosus, et

lähitulevikus leiab aset kaitstava õigushüve (s.o praegusel juhul avaliku korra12)

kahjustamine13. ITDS seletuskirjas märgitakse14, et isiku ohtlikkus võib tuleneda tema

kavandatava tegevuse kohta teada olevatest andmetest või varasematest süütegudest (kui

süütegude laad ja viis, korduvus või asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks, et isik

võib panna toime uusi süütegusid). Keeldumiseks ei pea tõendama, et isik on põhjustanud

kahju või seda kindlasti põhjustab, vaid piisab sellest, kui on välja selgitatud asjaolusid, mille

põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et lähitulevikus isik võib ohustada avalikku korda või

riigi julgeolekut. Kohtupraktikas on lisaks leitud, et e-residendile digi-ID väljastamisest

keeldumiseks piisab mistahes ohust avalikule korrale, s.o taotlejast lähtuv oht ei pea olema

tegelik ja piisavalt tõsine15 ning kuivõrd e-residendi digi-ID taotleja positsioon on õiguslikult

nõrk16, siis on e-residendi digi-ID väljaandmisest keeldumisel ohu- ja põhjendamislävend

madal17. Siinkohal tuleb siiski rõhutada, et keeldumisel ei või olla karistuslikku dimensiooni,

s.t kui isik on minevikus pannud toime avalikku korda ohustavaid tegusid, kuid see tegevus

10 Vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.07.2023 määrus nr 3-23-26 punkt 12; Tallinna Halduskohtu 13.07.2022

otsus nr 3-22-425 punkt 17. Vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2021 otsusega nr 3-20-2593.

11 Vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545 punkt 26 jj.

12 Kohtupraktikas on lähtutud avaliku korra mõiste sisustamisel korrakaitseseadusest (edaspidi KorS). KorS § 4

lg-st 1 tulenevalt kaitstakse avaliku korraga õigusnormide, subjektiivsete õiguste ja õigushüvede rikkumatust.

13 Vt KorS § 5 lg 2.

14 Eelnõu 699 SE seletuskiri (vt joonealune viide 8), lk 7.

15 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2022 otsus nr 3-20-1382 punkt 13. Vrd Riigikohtu halduskolleegiumi

19.02.2019 otsuse nr 3-17-1545 punkt 19. Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrus nr 3-24-531

punkt 9.

16 E-residendi digitaalset isikutunnistust väljastatakse riigi huvides, mitte selleks, et kaitsta väljaspool Eestit

elava ja Eestiga mistahes muid sidemeid mitte omava isiku õigusi või huve. See tuleneb ITDS § 205 lg-st 2, mille

kohaselt on e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk soodustada Eesti majanduse, teaduse,

hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. Juhul kui

seaduses poleks ette nähtud e-residendi digitaalse isikutunnistuse instituuti, poleks Eestis mitteviibival

välismaalasel mistahes subjektiivset õigust nõuda, et Eesti riik väljastaks talle isikut tõendava dokumendi, mis

hõlbustab Eestis asjaajamist. Vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2024 määrus nr 3-24-531 punkt 8 jj.

17 Vt ka Tallinna Halduskohtu 18.10.2019 otsus nr 3-19-1094 punkt 26, 17.03.2021otsus nr 3-20-2593 punkt 16.

on lõppenud, ei tohiks pelgalt see asjaolu olla keeldumise aluseks18. Keeldumine ei peaks

olema lisakaristuseks toime pandud süütegude eest.

20. Kohtu hinnangul on PPA antud asjas viimati mainitud põhimõtte vastu eksinud. Eelnõu

699 SE seletuskirja kohaselt ei saa avalikku korda ohustavate tegude ainuüksi korduvast

toimepanemisest isiku ohtlikkust tuletada. ERESID selgitustest ei nähtu kohtule, milliste

muude asjaolude põhjal või kuidas jõudis PPA järeldusele, et kaebaja võiks lähitulevikus

avalikku korda ohustada.

21. Kuigi ohuprognoos on suunatud tulevikku, siis on selle aluseks siiski reeglina ka juba

minevikus aset leidnud sündmused, sh võib isiku teatav käitumine minevikus anda piisava

aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks avalikule korrale. Kuriteo

toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega

isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel19. Kuna PPA tugines ohuhinnangu

tegemisel kaebaja varasematele süütegudele, peab kohus vajalikuks võtta käesoleva

haldusasja materjalide juurde Harju Maakohtu XX XX XXXX kohtuotsuse (kaebajale kätte

toimetatud XX XX XXXX) kriminaalasjas nr XXXXXX (XXXXXXXX), kuna nimetatud

otsusel on kohtu hinnangul tähtsus käesoleva asja lahendamisel (halduskohtumenetluse

seadustiku20 § 62 lg 2, § 158 lg 2). Nimetatud otsusest (jõustunud XX XX XXXX) nähtub, et:

–

kaebaja on kõrgharidusega ja varem kriminaalkorras karistamata;

–

kaebaja pani toime karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo, s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, mis on toime pandud korduvalt;

–

kohus tunnistas kokkuleppemenetluses kaebaja süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ja mõistis

talle karistuseks üheaastase vangistuse, mille asendas 356 tunni üldkasuliku tööga.

Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määras kohus üks aasta alates kohtuotsuse

jõustumisest;

–

üldkasuliku töö tegemise ajal oli kaebaja kohustatud mh hoiduma alkoholi

tarvitamisest ning osalema kriminaalhooldaja valitud sotsiaalprogrammis, mille

eesmärgiks on süüdistuses nimetatud või sellega sama liiki süütegude edasine

ärahoidmine;

–

lisakaristusena võeti kaebajalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks alates

kohtuotsuse jõustumisest.

22. Nimetatud otsuses toodud andmete valguses leiab kohus, et PPA on avalikule korrale

kaebajast lähtuvat ohtu ülehinnanud.

23. Vaidlust ei ole, et mootorsõiduki joobes juhtimine on Eesti ühiskonnas taunitav ja kujutab

endast otsest ohtu avalikule korrale, kuivõrd alkoholi mõju all isik osaleb suurema ohu

allikaga aktiivselt liikluses. Konkreetsel juhul ei saa aga jätta arvestamata, et süütegude

toimepanemine toimus lühikese ajavahemiku sees eelduslikult (PPA andmetel elas kaebaja

Eestis alates märtsist 2022 kuni veebruarini 2024 ajutise kaitse alusel) pärast kodumaalt

kaebaja sunnitud põgenemist sõjalise konflikti eest, seetõttu ei välista kohus, et konkreetsel

juhul oli kuriteo toimepanemine tingitud nimetatud isikulistest asjaoludest (mis küll ei õigusta

alkoholi tarvitamist ja kuritegude toimepanemist). Kohtu hinnangul vähendab XX XX XXXX

otsusega mõistetud karistuse eelduslikult täitmine ning samas tavapärases ühiskonnaelus

osaledes sama liiki või muude õigusrikkumiste vältimine kaebajast tulenevat ohtu avalikule

korrale, s.o kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja karistamisest, sotsiaalprogrammis

18 Vt joonealune viide 8, lk 7.

19 Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-14 punktid 17 ja 19.

20 Edaspidi HKMS.

osalemisest ja alkoholi tarvitamisest hoidumise kohustuse võtmisest hoolimata oleks kaebaja

jätkanud alkoholi tarvitamist ja kuritegelikku käitumist, millisel juhul võiks järeldada, et

alkoholi tarvitamine on kaebaja puhul oluliseks probleemiks ning korduvate kuritegude

toimepanemise oht on suur alkoholisõltuvusest tingitult. Ka ei ole kaebaja laiendanud

kuritegelikku käitumist nt teistesse eluvaldkondadesse, seetõttu võib pigem eeldada, et

karistamine on mõjutanud kaebaja käitumist ja suunanud ta õiguskuulekale käitumisele.

Seetõttu ei pea kohus tõenäoliseks, et kaebaja võiks kahjustada õigusnorme ja õigushüvesid,

mis on seotud e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest saadava juurdepääsuga (nt

norme, mis võivad kaitsta Eesti majandust, teadust, haridust, IT-keskkonda).

24. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus PPA 21.03.2024 otsuse nr ERESID-442673 ja

26.04.2024 vaideotsuse nr 15.3-24/34-2.

25. Kuna kohus rahuldab tühistamisnõudes kaebuse, siis tuleb kaebus rahuldada ka

kohustamisnõudes ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb PPA-l hinnata kaebaja ning tema esitatud taotluse vastavust ITDS § 205 ja

§ 206 sätestatud tingimustele, sh on PPA-l õigus taotluse lahendamisel võtta arvesse ka

kohtumenetluse ajal muutunud asjaolusid (nt kui kaebajat on uuesti süütegude toimepanemise

eest karistatud vms).

26. Eeltoodut arvestades rahuldab kohus kaebuse tervikuna.

Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus

tegi otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kaebaja on

kaebuses palunud jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja menetluskulud

koosnevad kohtumenetluses tasutud riigilõivust summas 20 eurot. Muude menetluskulude

väljamõistmist kaebaja taotlenud ei ole, kuigi kohus seda võimalust 05.12.2024 määruses

selgitas. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 20

eurot. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

28. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ning

kaebajaga seotud äriühingute (osaühing X ja Y OÜ21) ärinimed tähemärgiga. Samuti tuleb

avaldamata jätta kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 ning põhjendava osa punktis 21 viidatud

kriminaalasja number ja nimetatud kriminaalasjas tehtud kohtulahendi kuupäev ja number

ning selle jõustumise aeg.

(allkirjastatud digitaalselt)

21 Kohtuotsuse resolutsiooni punkt 6, menetlusosaliste seisukohtade punkt 8.4 ning kohtuotsuse punkt 28.