3-24-110/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-110

Haldusasi

X.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. detsembri

2023. a otsuse nr 12204070135-3 tühistamiseks ja

rahvusvahelise kaitse taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.U, esindajad M.U ja N.R

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad P.R

ja A.P

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X.U esialgse õiguskaitse taotlus.

2. Peatada Politsei- ja Piirivalveametil 29. detsembri 2023. a otsuse nr 12204070135-3

resolutiivosa punkti 2 (lahkumisettekirjutuse) kehtivus kuni haldusasja nr 3-24-110

menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X.U saabus 04.04.2022 Eestisse ning esitas Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) 07.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet luges 29.12.2023 otsusega nr 12204070135-3 X.U

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi, tegi taotlejale ettekirjutuse

lahkuda Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku

viibimisaluse lõppemise korral, ning jättis väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 74 lg 4 alusel sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

3-24-110

3. X.U esitas Tallinna Halduskohtule 12.01.2024 kaebuse PPA 29.12.2023 otsuse nr

12204070135-3 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks anda kaebajale rahvusvaheline kaitse

või alternatiivselt vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.04.2024 otsusega kaebuse, tühistas PPA 29.12.2023

otsuse nr 12204070135-3 ja kohustas PPA-d andma X.U-le rahvusvahelise kaitse.

5. PPA palus 30.05.2024 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10.01.2025 otsusega PPA apellatsioonkaebuse ja

tühistas halduskohtu otsuse ning jättis uue otsusega X.U kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda.

7. X.U esitas 10.01.2025 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada PPA

29.12.2023 otsuses nr 12204070135-3 sisalduv lahkumisettekirjutus ning lubada X.U-l viibida

Eestis kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-24-110. Kaebaja peaks ettekirjutuse

kohaselt Eestist juba 20.01.2025 lahkuma. Kaebaja soovib esitada Tallinna Ringkonnakohtu

10.01.2025 otsuse peale kassatsioonkaebuse Riigikohtule ning kaebajal tuleks võimaldada

viibida turvalises keskkonnas, kuni kõik kohtuastmed on andnud oma hinnangu tema

tagakiusamise ohu esinemisele. Kuna kaebaja on kolmel korral saanud kohtult positiivse

lahendi, siis ei saa esitatavat kassatsioonkaebust pidada perspektiivituks.

Lahkumisettekirjutuse peatamine ja seeläbi väljasaatmise keelamine kuni kohtumenetluse

lõpuni aitab ka tagada Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooni art-s 33 sätestatud välja-

või tagasisaatmise keelu (non-refoulement) põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kuna Tallinna Ringkonnakohus jättis 10.01.2025 otsusega X.U kaebuse PPA

29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 peale rahuldamata, on ringkonnakohtu otsus VRKS § 31

lg 1 p 2 tähenduses lõplik otsus, mille tegemisega on ühtlasi lõppenud rahvusvahelise kaitse

menetlus (VRKS § 31 lg 2) ning X.U rahvusvahelise kaitse taotleja staatusega seotud õigused

ja kohustused, sh õigus viibida Eesti territooriumil (VRKS § 251 lg 2). See ei välista kaebaja

õigust taotleda pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist esialgse õiguskaitse abinõude

kohaldamist eesmärgiga vältida enda kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmist (nt Riigikohtu

11.11.2019 määrus nr 3-19-681, p 11; 02.03.2017 määrus nr 3-3-1-54-16, p-d 15–17).

Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud sooviga tagada tõhus osavõtt

kohtumenetlusest ja vältida non-refoulement põhimõtte võimalikku rikkumist tema

väljasaatmise korral. Esialgse õiguskaitse taotluselt on 10.01.2025 tasutud õiges suuruses

riigilõiv 20 eurot (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 60 lg 6).

9. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et asjas, kus väidetakse, et isiku riigist

väljasaatmisel võiks tema elu või tervis sattuda päritoluriigis ohtu, saab lubada isikut

kohtumenetluse ajal välja saata siis, kui kohtul ei jää kahtlust, et kaebusel pole edulootust,

näiteks kui taotlus on ilmselgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 07.06.2024 määrus nr 3-23-1778, p 9; 31.10.2023 määrus nr 3-22-2275;

29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p 17; 23.02.2022 määrus nr 3-21-2397, p 22; 28.01.2022

määrus nr 3-21-2069, p 13; 05.10.2021 määrus nr 3-21-992, p 20). Samasugust lähenemist on

põhjendatud kohaldada kõigil sellistel juhtudel, kui kohus ei saa olla veendunud, et kaebajat ei

ähvardaks päritoluriiki väljasaatmise korral piisavalt tõsised ja rasked tagajärjed (nt

pikaajaline vangistus), mille eest on ta rahvusvahelist kaitset taotlenud ja mis annaksid alust

tunnustada teda pagulasena või täiendava kaitse saajana.

2(3)

3-24-110

10. Kuigi ringkonnakohus jättis kaebuse rahuldamata, ei saa kaebust pidada

perspektiivituks. Seda kinnitab mh asjaolu, et halduskohus kaebuse rahuldas ja

apellatsioonimenetluse ajal on ilmnenud ka täiendavaid tõendeid. Ehkki Riigikohus ei saa

HKMS § 229 lg-te 1 ja 3 kohaselt tõendite alusel ise tuvastada uusi faktilisi asjaolusid

vaidluse sisu kohta, laieneb HKMS § 158 lg 31 mh kassatsioonimenetlusele (vt Riigikohtu

12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 17) ning Riigikohus ei ole lisaks seotud ringkonnakohtu

tuvastatud faktiliste asjaoludega, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud

kassatsioonkaebusega ja ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme. Kaebuse eduväljavaateid (sh hinnangut kaebaja väljendatud

tagakiusamishirmu põhjendatusele) võivad lisaks mõjutada kohtumenetluse ajal toimuda

võivad edasised sündmused kaebaja kodakondsusjärgses riigis. Eestis viibides on mh

tõhusamalt tagatud kaebaja menetluslikud õigused (nt suhtlemine esindajatega).

11. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja kohtumenetluse ajal Eestis viibimine võiks

oluliselt kahjustada avalikke huve. Kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras peatada

PPA 29.12.2023 otsuses nr 12204070135-3 sisalduva lahkumisettekirjutuse kehtivus, et

välistada tema väljasaatmine enne kohtuvaidluse lõppemist. Esialgset õiguskaitset tuleb

kohaldada vaid määral, mis on kaebaja õiguste kaitseks minimaalselt vajalik (nt Riigikohtu

08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12).

Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks praegusel juhul siiski põhjendatud kohaldada esialgset

õiguskaitset viisil, mis välistab kaebaja Eestist sundkorras väljasaatmise, kuid ei võimaldaks

hiljem lahkumiskohustust vabatahtlikult täita. Samuti võib kaebajal esineda vajadus saada

kaitset selle vastu, et vastustaja ei jagaks kohtumenetluse ajal teiste riikidega kaebaja kohta

kogutud teavet (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2022 määrus nr 3-22-726, p 18). Seetõttu

ei ole põhjendatud piirduda sellega, et HKMS § 251 lg 1 p 2 alusel keelata üksnes

vaidlustatud PPA 29.12.2023 otsuse resolutiivosa p-s 2 sisalduva lahkumisettekirjutuse

sundtäitmine ehk kaebaja Eestist väljasaatmine, vaid peatada tuleb lahkumisettekirjutuse

kehtivus.

12. Ringkonnakohtule ei nähtu, et lahkumisettekirjutuse kehtivuse kohtumenetluse lõpuni

peatamine saaks ülemääraselt kahjustada avalikke huve (sh riigi julgeolekut) või kolmandate

isikute õigusi. Kaebajal on olemas kehtiv reisidokument (kehtivusega kuni 19.06.2028) ja

talle on tehtud lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga 10 päeva. Pole põhjust

eeldada, et PPA-l oleks tarvis juba kohtumenetluse kestel teha toimingud kaebaja Venemaale

väljasaatmise ettevalmistamiseks ning esialgse õiguskaitse kohaldamine muudaks hilisema

väljasaatmise võimatuks. Rahvusvahelise kaitse asjas esitatavate kassatsioonkaebuste

menetlusse võtmise küsimuse otsustab ka Riigikohus eelisjärjekorras (HKMS § 126 lg 3) ning

vajaduse korral saab PPA taotleda esialgse õiguskaitse abinõu muutmist või tühistamist

(HKMS § 253 lg 1).

13. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X.U esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab

PPA 29.12.2023 otsuse nr 12204070135-3 resolutiivosa p 2 (s.o lahkumisettekirjutuse)

kehtivuse kuni praeguse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

14. Esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel (HKMS § 252 lg 3) ja

tuleb täita viivitamata (HKMS § 252 lg 6).

15. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1; HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)