2-22-18759/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

10.01.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-18759

Kohtuasi

I.G avaldus täitemenetluse lõpetamiseks täitmise

aegumise tõttu täiteasjas nr 022/2018/7576

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.05.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

I.G määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja I.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Suido Västra

Puudutatud isik Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja SR

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.05.2023 määrus muutmata.

2. I.G määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta I.G

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-22-18759

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. I.G (avaldaja, võlgnik) esitas 14.12.2022 Harju Maakohtule avalduse täiteasjas nr

022/2018/7576 (täiteasi) täitemenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu. Menetluskulud palus

avaldaja jätta Aktiva Finance Group OÜ kanda.

1.1. Avalduse ja selle täienduse kohaselt on täiteasja täitedokumendiks Harju Maakohtu

29.06.2012 määrus tsiviilasjas nr 2-07-21937, millega kinnitati võlgniku pankrotimenetluses

koostatud lõpparuanne ja lõpetati võlgniku pankrotimenetlus. Määruse resolutsioonis märgiti

iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud.

Bigbank AS-i nõue jäi rahuldamata 1274,90 euro ulatuses. Kohtumäärus jõustus 09.11.2012.

Bigbank AS loovutas nõude Aktiva Finance Group OÜ-le (endine ärinimi Osaühing Aktiva

Finants; sissenõudja). Täitedokument esitati kohtutäiturile esmakordselt täitmiseks

06.12.2018. Täiteasi on kohtutäitur Elin Vilippuse (kohtutäitur) menetluses.

1.2. Avaldaja esitas 21.11.2022 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse nr 022/2018/7576

lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kuid kuna sissenõudja ei andnud nõusolekut

täitemenetluse lõpetamiseks, jätkas kohtutäitur 05.12.2022 täitemenetlust. Avaldaja hinnangul

on nõude täitmine aegunud 01.03.2021, sest nõude täitmise tähtaeg hakkas kulgema alates

nõuete kaitsmise koosolekust avaldaja pankrotimenetluses ehk alates 23.10.2008, sest

avaldaja panga nõudele vastuväidet ei esitanud. Avaldaja on seisukohal, et füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse (FIMS) ja Euroopa Liidu Parlamendi ja Nõukogu 20.06.2019

direktiivi (EL) 2019/1023 järgi ei saaks nõude täitmise tähtaeg olla avaldaja suhtes kuni 2028.

aastani ega maksimaalselt ka kuni 09.11.2032. aastani. Vaatamata eeltoodule on kohus seotud

sissenõudja esialgse seisukohaga, mille kohaselt käesoleva täitedokumendi sundtäitmine

aegub 06.03.2023.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur teatas, et Harju Maakohtu 17.01.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-21937

lõpetati avaldaja kohustustest vabastamise menetlus ja keelduti vabastamast avaldajat tema

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohtumäärus jõustus 23.10.2018.

Täitemenetluse kestel ei ole kohtutäitur võlgnikuga maksegraafikut sõlminud. Kohtutäiturile

teadaolevalt ei ole täitemenetluse ajal toimunud kohtumenetlusi võlgniku vara üle.

3. Sissenõudja palus avalduse jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Nõude

täitmise aegumine katkes ja algas uuesti esimest korda nõude täitmisele esitamisega, s.o alates

06.12.2018.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 18.05.2023 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse rahuldamata

ja menetluskulud avaldaja kanda ning määras kindlaks sissenõudjale hüvitatavate

menetluskulude suuruse 900 eurot, mille mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib võlgnik täitemenetluse seadustiku (TMS) §

2231 lg 1 esimese lause järgi esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude

täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva

nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-s 157 sätestatud tähtaeg.

2-22-18759

4.2. Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks Harju Maakohtu 29.06.2012 määrus

tsiviilasjas nr 2-07-21937, mis jõustus 09.11.2012 ja millega märgiti mh sissenõudja

tunnustatud nõude osa, mille ulatuses võlausaldajal jäi raha saamata, s.o 1274,90 eurot.

Puudub vaidlus, et täitedokument esitati esmakordselt kohtutäiturile täitmiseks 06.12.2018.

4.3. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema

alates 23.10.2008, st alates nõuete kaitsmise koosolekust. TsÜS § 157 lg 3 sätestab, et

pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat

pankrotimenetluse lõppemisest arvates. Pankrotimenetlus lõppes 29.06.2012 määrusega

(jõustus 09.11.2012), mis on ühtlasi ka vaidlusaluses täiteasjas täitedokumendiks. Puuduvad

alused teistsuguse järelduse tegemiseks.

4.4. Täiteasjas oleksid täitedokumendist tulenevad nõuded TsÜS § 157 lg 3 tulenevalt kõige

varem aegunud 09.11.2022, s.o pankrotimenetlust lõpetava ja täitedokumendiks oleva

kohtumääruse jõustumisest. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et jõustunud kohtulahendiga

tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja

algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega (TsÜS § 159 lg 1).

Käesolevas asjas on nii kohtutäitur kui ka sissenõudja esile toonud, et avaldus täitemenetluse

algatamiseks esitati esmakordselt 06.12.2018. Avaldaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud.

Täitemenetluse algatamise hetkeks ei olnud sissenõudja nõue aegunud. Seega juhindudes

TsÜS § 159 lg-st 1 katkes nõude täitmise aegumine 06.12.2018 ja algas samal hetkel uuesti.

Kuna nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 157 lg 1), siis ei ole

vaidlusalune nõue veel aegunud.

4.5. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus jätta rahuldamata, kuivõrd täiteasjas täitedokumendist

tuleneva nõude täitmine ei olnud aegunud. Maakohus ei pidanud asjakohaseks avaldaja

seisukohta, et tema suhtes ei saa sundtäitmine kesta 20 aastat. Avaldaja suhtes algas

täitedokumendist tuleneva nõude sundtäitmine alles detsembris 2018. Seega ei toimu tema

suhtes sama nõude osas sundtäitmist 20 aastat. Ühtlasi on kohus seisukohal, et käesoleva

tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust FIMS ega avalduse täienduses viidatud Euroopa Liidu

Parlamendi ja Nõukogu 20.06.2019 direktiiv 2019/1023, kuivõrd need ei mõjuta käesolevas

asjas täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega ning aegumistähtaja alguse ja

katkemise asjaolusid.

4.6. Avalduse rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Maakohus rahuldas sissenõudja

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse täies ulatuses ja mõistis

avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 900 eurot (ilma käibemaksuta).

Määruskaebus

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega avaldus rahuldada ja jätta menetluskulud sissenõudja kanda. Alternatiivselt

palub avaldaja jätta sissenõudja kanda tema menetluskulud 240 eurot ületavas summas.

5.1. Avaldaja arvates tuleks täitemenetlus lõpetada, kuna avaldaja pankrotimenetlus lõppes

2012 ja pankrotimenetluses sissenõudja rahuldamata jäänud nõude täitmise tähtaeg 10 aastat

lõppes 2022 sõltumata sellest, et 2012–2018 toimunud avaldaja kohustustest vabastamise

menetlus lõppes avaldajale edutult. Avaldaja leiab, et nimetatud periood tuleks arvata nõude

täitmise tähtaja hulka. Avaldaja maksis perioodil 2012–2018 oma sissetuleku, millele oli

2-22-18759

õigus sissenõuet pöörata, võlausaldajatele ehk avaldaja suhtes sisuliselt toimus sundtäitmine

perioodil 2012–2018.

5.2. Nõude sundtäitmise tähtaega 10 aastat tuleks lugeda alates avaldaja pankrotimenetluses

nõuete kaitsmise koosolekust, millel avaldaja ei vaielnud vastu sissenõudja nõude

tunnustamisele. Kohtulahendil põhineva nõude täitmise tähtaeg 10 aastat on alates 01.04.2011

kehtiv regulatsioon, mille kehtestamise mõte oli, et avaldaja suhtes ei saa sundtäitmist läbi

viia 20 aastat peale pankrotimenetluse lõppemist. Euroopa Liidu õigusega ja alates

01.07.2022 kehtiva FIMS-iga ei ole kooskõlas, et avaldaja peaks alluma sundtäitmisele kuni

2028. aastani ja sundtäitmise lõpetamiseks varem peaks avaldaja taotlema uuesti pankroti

väljakuulutamist. Avaldajat ei saa kohelda sedavõrd ebavõrdselt seetõttu, et kohus avaldajat

kohustustest ei vabastanud. Avaldaja suhtes oleks sundtäitmine lõppenud 2022. aastal, kui ta

ei oleks enda kohustustest vabastamist 2012. aastal taotlenud.

5.3. Maakohus ei põhjendanud, miks ei anna alust avalduse rahuldamiseks asjaolu, et

puudutatud isik on 16.01.2023 avaldanud, et tema nõude täitmise tähtaeg lõpeb 06.03.2023.

Puudutatud isiku seisukoht, millal tema nõude täitmine aegub, on faktiline asjaolu, millega

kohus on hagita menetluses seotud.

5.4. Maakohus ei põhjendanud, miks sissenõudja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu on 900

eurot lepingulise esindaja toimingute eest 7,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot ilma

käibemaksuta. Sissenõudja piirdus oma seisukohtades viidetega seadusele (16.01.2023

seisukoht ja selle kordamine 14.03.2023). Puudutatud isiku menetlusdokumentidest ei selgu,

miks oli nende koostamise ajakulu 7,5 tundi. Puudutatud isik on 16.01.2023 teatanud, et tema

nõude täitmine aegub 06.03.2023, st sisuliselt nõustus avaldajaga, et sundtäidetavat nõuet

sissenõudjal avaldaja vastu alates 07.03.2023 ei ole. Lepingulise esindaja ajakulu 2 töötundi

ületavas ulatuses tuleks jätta sissenõudja kanda.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

6. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus

§-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

9. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult avalduse jätnud rahuldamata ja ei ole

seejuures rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnatud selgelt ebaõigesti

tõendeid. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

10. Avaldaja esitas maakohtule avalduse TMS § 2231 lg 1 alusel, mille esimese lause kohaselt

võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise

tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda

täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg. Maakohus tuvastas, et

vaidlusaluse täiteasja täitedokumendiks on Harju Maakohtu 29.06.2012 määrus tsiviilasjas nr

2-22-18759

2-07-21937. Harju Maakohtu 29.06.2012 määrusega, mis jõustus 09.11.2012, kinnitati

avaldaja pankrotimenetluses koostatud lõpparuanne ja lõpetati avaldaja pankrotimenetlus.

TsÜS § 157 lg 3 kohaselt on pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg

kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates. TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et jõustunud

kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise

aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega.

Maakohus tuvastas, et täitedokument esitati esmakordselt kohtutäiturile täitmiseks

06.12.2018. Täitedokumendist tuleneva nõude 1274,90 eurot esimest korda täitmiseks

esitamisest 06.12.2018 möödub 10 aastat 06.12.2028, mistõttu leidis maakohus õigesti, et

nõude täitmine ei ole praeguseks hetkeks aegunud.

11. Nõustuda ei saa avaldaja seisukohaga, et aegumist tuleks lugeda alates avaldaja

pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekust, kuna avaldaja ei vaielnud sissenõudja

nõude tunnustamisele vastu. Tunnustatud nõuete osas on PankrS § 168 järgi täitedokumendiks

pankrotimenetluse lõpetamise määrus. TMS § 2231 lg 1 sätestab, et aegumist loetakse alates

nõude esimest korda täitmiseks esitamisest ning samamoodi sätestab TsÜS § 159 lg 1, et

aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Kuna

täitedokumendist tulenev nõue esitati esimest korda täitmiseks 06.12.2018, tuleb 10-aastast

aegumistähtaega (TsÜS § 157 lg 3) lugeda nimetatud kuupäevast, mitte nõuete kaitsmise

koosolekust, kus avaldaja sissenõudja nõudele vastuväidet ei esitanud.

Samal põhjusel on asjakohatud avaldaja väited, et aegumistähtaja hulka tuleks arvata ka

kohustustest vabastamise menetluse periood 2012–2018, mille vältel andis avaldaja

võlausaldajatele oma sissetuleku, millele sai sissenõude pöörata. Kuivõrd nõue esitati

täitmiseks peale kohustustest vabastamise menetluse lõppemist, ei oma need väited praeguses

asjas tähtsust. Liiatigi tuleb märkida, et avaldaja kohustustest vabastamise menetluse ajal

kehtinud PankrS § 174 lg 1 sätestas, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei

saa pankrotivõlausaldajad pöörata sissenõuet võlgniku varale. Kuivõrd avaldaja kohustustest

vabastamise menetlus algatati Harju Maakohtu 29.06.2012 määrusega ja lõpetati Harju

Maakohtu 17.01.2018 määrusega (jõustunud 23.10.2018), millega keelduti avaldajat tema

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, ei saanud sissenõudja nõuet

varem täitmiseks esitada.

12. Ühtlasi ei ole asjakohased avaldaja viited FIMS-ile ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.

juuni 2019 direktiivile (EL) 2019/1023. Asjas puudub vaidlus, et Harju Maakohtu 17.01.2018

määrusega (jõustunud 23.10.2018) tsiviilasjas nr 2-07-21937 lõpetati avaldaja kohustustest

vabastamise menetlus ja keelduti vabastamast avaldajat tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest. Seega on avaldaja kohustusest vabastamata jätmine otsustatud enne

FIMS-i (jõustus 01.07.2022) ja direktiivi 2019/1023 (jõustus kahekümnendal päeval pärast

selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, s.o 16.07.2019), jõustumist. FIMS § 68 lg 1 sätestab,

et FIMS-i kohaldatakse pärast FIMS-i jõustumist esitatud maksejõuetusavalduste alusel

algatatud menetlustele. Samuti ei saa asjasse puutuvaks pidada avaldaja viidet võlgade

ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjale, milles märgiti TsÜS § 157 lg 1

muutmine selliselt, et täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega

vähendatakse 30 aastalt kümnele. Praegusel juhul ongi maakohus võtnud aluseks

aegumistähtaja 10 aastat.

13. Ringkonnakohus ei jaga avaldaja seisukohta, et kuivõrd sissenõudja märkis 16.01.2023

seisukohas, et tema arvutuste kohaselt aegub vaidlusalune nõue 06.03.2023, siis peab kohus

sellest kui faktilisest asjaolust lähtuma. Aegumise kindlakstegemine vastavalt tsiviilseadustiku

üldosa seaduse 10. peatükile on õiguse kohaldamise küsimus (vt analoogia korras ka RKTKm

2-22-18759

27.11.2024, 2-21-141014, p 11.1). Õigust kohaldab kohus ise (TsMS § 436 lg 7 koosmõjus §

463 lg-ga 2). Seega on maakohus õigustatult tuvastanud ise, kas nõude täitmine on aegunud

või mitte. Lisaks on sissenõudja 14.03.2023 teatanud, et märkis 16.01.2023 seisukohas

aegumise tähtpäeva valesti ning nõue ei ole ka tema hinnangul aegunud.

14. Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole põhjust muuta maakohtu menetluskulude

jaotust. Avaldaja ei ole määruskaebuses esitanud väiteid, et maakohus oleks menetluskulud

jaotanud valesti hoolimata sellest, et lahend tehti avaldaja kahjuks (TsMS § 172 lg 1 teine

lause).

15. Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse ka menetluskulude kindlaksmääramise osas.

Maakohus rahuldas sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse tervikuna ja

pidas põhjendatuks õigusabitoiminguid 7,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, kokku 900

eurot. Avaldaja ei pea 7,5 tundi põhjendatuks, kuna sissenõudja on oma kahes esitatud

seisukohas piirdunud viidetega seadusele. Avaldaja hinnangul saab vajalikuks ja põhjendatud

menetluskuluks pidada 240 eurot, mis vastab 2 tunnile.

15.1. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu

kaalutlusotsus, st eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab

kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt nt RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796, p 17; 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p

14).

15.2. Sissenõudja 04.05.2023 menetluskulude nimekirja järgi kulus sissenõudja lepingulisel

esindajal asjaolude ja materjaliga tutvumisele, seisukoha ettevalmistamisele, 16.01.2023

seisukoha koostamisele ja kohtusse esitamisele 5 tundi, avaldaja 27.01.2023 seisukohaga ning

20.02.2023 avalduse täiendusega (sh selle lisaga) tutvumisele ja analüüsile 1 tund ja 30

minutit, 08.03.2023 kohtunõudega tutvumisele ja analüüsile ning 14.03.2023 seisukoha

koostamisele ja kohtusse esitamisele 30 minutit, 20.03.2023 vastusega tutvumisele ja

analüüsile ning 20.03.2023 vastuse koostamisele ja kohtusse esitamisele 30 minutit.

15.3. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus sissenõudja menetluskulude hindamisel

diskretsioonipiire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud ja määruskaebuse väited ei

anna alust teistsuguseks järelduseks. Ühtlasi ei saa nõustuda, et sissenõudja 16.01.2023 ja

14.03.2023 seisukohtades oleks piirdutud üksnes viidetega seadusele. Sissenõudja on

nimetatud menetlusdokumentides esitanud nii faktilised asjaolud, viited seadusele kui ka

õiguslikud põhjendused, miks sissenõudja arvates ei ole avalduse rahuldamine põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tehtud toimingud olid sissenõudja õiguste kaitsmise

seisukohast vajalikud ja nendele kulunud aeg, arvestades asja ja menetlusdokumentide mahtu,

põhjendatud.

16. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebemenetluse kulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 järgi avaldaja kanda.

17. Sissenõudja ei esitanud tähtajaks menetluskulude nimekirja, mistõttu märgib

ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2-22-18759

18. TsMS § 696 lg 3 ja TMS § 2231 lg 4 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva

määruse peale. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)