3-24-2086/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2086

Haldusasi

Xi kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 28.06.2024

menetluse lõpetamise teate nr 2.1.- 1/23/1294-3237-8

tühistamiseks

ning

Andmekaitse

Inspektsiooni

kohustamiseks uuesti lahendama Xi 11.12.2023 kaebust

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja v. adv Helmeri Indela

Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, volitatud

esindajad Andres Kudrjavtsev ja Irina Meldjuk

Asja läbivaatamine

29.11.2024 istungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja:

1.1. tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 28.06.2024 menetluse lõpetamise teade nr 2.1.-

1/23/1294-3237-8;

1.2. kohustada Andmekaitse Inspektsiooni uuesti lahendama Xi 11.12.2023 kaebust.

2. Asendada käesolevas otsuses kaebaja praegune ja endine nimi tähemärgiga.

3. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt Xi kasuks välja menetluskulud summas 6690

eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.02.2025 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X on Eesti Vabariigi kodanik, kes mõisteti Ameerika Ühendriikides süüdi 2004. aastal

USA-s toime pandud kuriteo eest. Eesti Vabariik andis Xi Ameerika Ühendriikidele välja,

pärast mida kandis X talle etteheidetud kuriteo toimepanemise eest Ameerika Ühendriikides

karistust. Xi kohtuprotsessist avaldati mitmeid artikleid, sh avaldas Xist artikleid aastatel

2008-2011 ka Eesti Rahvusringhääling (edaspidi ka ERR). Tänaseks on USA-s karistuse

kandmisest möödunud enam kui 13 aastat ning süüteo toimepanemisest ca 20 aastat. Xil ei ole

tänase seisuga mitte ühtegi kehtivat karistust mitte üheski riigis. Pärast USA vanglast

vabanemist ei avaldanud meediaväljaanded Xist ega temaga seotud kohtuprotsessist ühtegi

artiklit. Küll aga on tänaseni ERR-i digiarhiivis endiselt kättesaadavad artiklid Xi aastate

tagusest kohtuprotsessist koos isikuandmetega, mida ERR igapäevaselt levitab.

2. 10.05.2022 pöördus X ERR-i poole taotlusega kustutada ERR-i veebilehelt temast

avaldatud artiklid ja fotod. ERR keeldus artikleid kustutamast. Seejärel pöördus X 21.12.2022

advokaadibüroo vahendusel ERR-i poole nõudekirjaga, milles nõudis tema isiku tuvastamist

võimaldavate andmete ERR-i avaldatud artiklites anonüümseks muutmist. ERR keeldus

kaebaja taotlust rahuldamast.

3. X esitas 11.12.2023 Andmekaitse Inspektsioonile (edaspidi ka AKI) kaebuse, milles palus

AKI-l algatada ERR-i suhtes järelevalvemenetlus isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4

rikkumise tuvastamiseks ning ERR-i kohustamiseks eemaldada kaebajat puudutavates

artiklites (edaspidi ERR-i artiklid) Xi fotod ning asendama Xi eesnimi ja endine

perekonnanimi X pseudonüümiga või tähemärgiga.

4. AKI edastas Xile 08.01.2024 kirja nr 2.1.-1/23/1294-3237-2, milles AKI pikendas

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 84 lg 2 alusel kaebuse läbivaatamise tähtaega kuni

12.02.2024. Samuti palus AKI anda teada, kui vahepeal on asjaolud muutunud või täienenud.

AKI edastas Xile 14.02.2024 kirja 2.1.-1/23/1294-3237-3, milles pikendas taaskord HMS §

84 lg 2 alusel kaebuse läbivaatamise tähtaega kuni 12.03.2024.

5. Kuivõrd Xile olid vahepeal teatavaks saanud uued asjas tähtsust omavad asjaolud, täiendas

ta 16.02.2024 AKI-le 11.12.2023 esitatud kaebust. AKI edastas Xile 13.03.2024 kirja nr 2.1.-

1/24/78-159-5, milles teavitas, et AKI on algatanud ERR osas menetluse ning saanud ERR-i

seisukohad. Samuti pikendas AKI taaskord kaebuse läbivaatamise tähtaega kuni 12.04.2024.

6. 18.03.2024 edastas X oma seisukohad ERR-i 14.03.2024 esitatud vastusele AKI päringule.

23.04.2024 edastas AKI Xile kirja nr 2.1.- 1/24/78-159-13, milles teavitas, et AKI loodab

esitatud kaebuse osas otsuse teha hiljemalt 20.05.2024.

7. Kuivõrd ERR oli avaldanud Xist vahepeal uue artikli, täiendas X 02.05.2024 11.12.2023

esitatud kaebust. X esitas 02.05.2024 menetlusdokumendis täiendava nõude kohustada ERR-i

asendama kaebuse esitaja nimi „X“ ja endine perekonnanimi „X“ tema isiku tuvastamist

mittevõimaldava pseudonüümiga või tähemärgiga kahes täiendavas artiklis.

8. Kuna AKI ei olnud enda seatud tähtajaks (20.05.2024) esitatud kaebuse osas otsus teinud,

edastas X AKI-le 27.05.2024 selgitustaotluse, milles soovis informatsiooni asjaolu kohta,

millal AKI lahendab Xi poolt ERR-i tegevusele esitatud kaebuse.

9. AKI ei vastanud Xi 27.05.2024 selgitustaotlusele ega pikendanud ka kaebuse läbivaatamise

tähtaega. X esitas 25.06.2024 AKI-le uue selgitustaotluse.

10. AKI Xi selgitustaotlustele ei vastanud, vaid edastas 28.06.2024 menetluse lõpetamise

teate kirjaga nr 2.1.-1/23/1294-3237-8.

11. Tallinna Halduskohtus registreeriti 16.07.2024 X kaebus AKI 28.06.2024 menetluse

lõpetamise teate nr 2.1.- 1/23/1294-3237-8 tühistamiseks ning AKI kohustamiseks uuesti

lahendama Xi 11.12.2023 kaebust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1) AKI on jätnud kaebuse lahendamisel täielikult hindamata kaebuse peamise seisukoha, mille

kohaselt puudub avalikkusel täna kaebaja isikuandmete jätkuva avalikustamise vastu mistahes

avalik huvi. Kuigi isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) art 17 sätestab õiguse oma

isikuandmete kustutamisele ehk õiguse olla unustatud, ei ole AKI vaidlustatud otsuses

sisuliselt motiveerinud, kuidas antud norm kohaldub ja kehtib kõigile teistele isikutele, kuid

mitte Xile. Seega on AKI otsus täielikult motiveerimata. Kaebajale etteheidetud kuritegu,

millega seotud asjaolusid ERRi artiklites kajastatakse, pandi toime aastal 2004 ehk umbes 20

aastat tagasi. Kaebaja kandis ära talle mõistetud karistuse, kusjuures karistuse kandmisest on

tänaseks möödunud juba enam kui 13 aastat. Kaebaja ei ole toime pannud korduvaid

kuritegusid, mis võiks õigustada kaebaja isikuandmete jätkuva avalikustamise põhjendatust.

Isegi, kui möönda, et kaebajaga seotud kohtuprotsessil on selline uudisväärtus, mis ei ole

tänaseni ammendunud (kaebaja sellega ei nõustu), ei esine mitte ühtegi mõistlikku põhjendust

kaebaja isikuandmete jätkuvaks avalikustamiseks tänasel päeval. Mitte ühtegi sellist

põhjendust ei ole esile toodud ka AKI vaidlustatud otsuses. Vastupidi, AKI selgitustest

nähtuvalt võib täna olla jätkuv avalik huvi kaebaja kaasuse vastu, mitte aga kaebaja nime ja

tema isikuandmete vastu. Näiteks peab AKI arhiiviväärtust omavaks asjaoluks Eesti kodaniku

ajaloos esmakordselt USA-le väljaandmist. Kaebaja ei ole taotlenud AKI-lt ERR-i

kohustamist ERR-i artiklite kustutamiseks, vaid ERR-i artiklitest Xi fotode eemaldamist ning

asendada Xi eesnimi ja endine perekonnanimi X pseudonüümiga või tähemärgiga. Seega on

kaebaja palunud eemaldada ERR-i avaldatud artiklitest üksnes kaebaja isikuandmed. Kaebaja

ei ole soovinud tolle aja sündmuste varjamist ega mistahes muul viisil „ajaloo kustutamist“.

Kaebaja on veendunud, et ERR-il ei ole mingeid täiendavaid või erilisi õigusi võrreldes teiste

isikutega (sh meediaväljaandja AS Postimees Grupp), kes töötlevad kaebaja samu

isikuandmeid, mis on seotud sama juhtumiga (kaebaja USA-le väljaandmise menetlus ning

kaebaja USA-s süüditunnistamine). AKI viited kaebaja ja Delfi Meedia AS-i vahelisele

tsiviilvaidlusele on täielikult asjakohatud. Kaebaja ei ole pöördunud Del`i Meedia AS-i vastu

tsiviilkohtusse samasisulises asjas. AKI on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, et Delfi Meedia AS

on tunnistanud, et kaebajal on õigus olla unustatud ning et Delfi Meedia AS poolt artikli

varjamine otsingumootoris on võimalik ja selleks piisav. Välisriikidel ja välisriikide meedial

puudub kaebaja kaasuse osas mistahes avalik huvi. The Baltic Times on tunnustanud kaebaja

õigust olla unustatud ja vastavad artiklid kustutanud. Kuriteo toimepanemise ajal 2004. a elas

kaebaja USA-s ja juhtumil ei ole mistahes kokkupuudet Eestiga. Seega on arusaamatu, miks

peaks Eestis olema avalik huvi antud asja vastu, kui sellel teol ei ole mingit kokkupuutumust

Eestiga.

2) AKI seisukoht, mille kohaselt ei ole ajaline kriteerium antud juhul rakendatav, ei ole

kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. AKI on ebaõigesti leidnud, et ajalist

kriteeriumi ajaloolist sisu loovate artiklite puhul rakendada ei saa (vt nt EIK 04.07.2023

suurkoja otsus Hurbain vs. Belgia ja TlnRngKo 28.09.2023, 3-21-2590). Hurbain vs. Belgia

lahendist nähtuvalt pidas EIK õiguse olla unustatud hindamisel mh oluliseks sündmustest ja

esialgse teabest möödunud aega. AKI seisukohtadest nähtuvalt ei suuda AKI eristada Xi

isikuandmeid ning Xi kunagise kohtuprotsessiga seotud asjaolusid. AKI ei ole suutnud esile

tuua mitte ühtegi põhjendust, millest tulenevalt oleks võimalik järeldada, et fakt, et just X

mõisteti USA-s süüdi ning anti USA-le välja, on ajaloolist väärtust omav ning seetõttu avalik

huvi andmete jätkuva avalikustamise vastu ei vähene. Kui Xi kaasusel on üldse mingi

ajalooline sisu (kaebaja sellega ei nõustu), seisneb ajaloolisus kaasuse asjaoludes, mitte Xi

isikuandmetes. Ei saa ka nõustuda, et teabevabaduse õigus ei ole ajaliselt piiritletud. Tallinna

Ringkonnakohus selgitas haldusasja 3-21-2590 lahendi p-s 14, et kaebajatele süüks pandud

tegu (kelmus) ei kuulu süütegude hulka, mille aktuaalsus (lähtudes selle tõsidusest) ajas ei

väheneks. Ka kaebaja mõisteti süüdi kelmuse toimepanemises. IKÜM kohase õiguse olla

unustatud realiseerimise tingimuseks ei ole see, et avalik huvi mingi sündmuse toimumise

vastu on täielikult kadunud. Oluline on hinnata avaliku huvi vähenemist. Seega tuleb võrrelda

avaliku huvi taset artiklite avaldamise hetkel ning täna, antud juhul enam kui 13 aastat hiljem.

AKI otsuses ei ole leitud, et avalik huvi Xi kaasuse vastu, rääkimata avalikust huvist Xi

isikuandmete vastu, oleks ERR-i poolt avaldatud artiklite avaldamise ajaga võrreldes püsinud

tänaseni muutumatuna. Sisutu on AKI võrdlus artiklite kättesaadavusega raamatukogudes.

EIK on Hurbain vs. Belgia lahendi p-s 116 selgitanud, et digitaalarhiividel on isikutele

oluliselt suurem eraeluline mõju, kui paberarhiividel. Asjakohatu on ka selgitus, et algselt

vaid paberkandjal olnud artikleid on asutud digitaliseerima. Kui mistahes teavet asutakse

digitaliseerima, tuleb sellise teabe digitaliseerimisel lähtuda kehtivast õigusest, sh IKS-ist ja

IKÜM-st, aga ka kehtivast kohtupraktikast. Kehtivast õigusest (IKS 4) tuleneb väga selgelt,

et isikuõiguste rikkumiseks peab esinema väga oluline ja põhjendatud ajakirjanduslik

eesmärk, mitte vastupidi, nagu AKI vaidlustatud otsuses on leitud. Ajakirjandusvabadus ei ole

isikuõiguste suhtes ülimuslik, nagu AKI on põhjendamatult leidnud. Ei ole võimalik nõustuda

ka AKI seisukohaga, mille kohaselt artiklite hilisem muutmine või otsingumootoritele

peitmine peaks olema väga erandlik meede ja vaid artiklite osas, kus artikkel ei kanna enam

soovitud eesmärki ja isiku õiguste riive ületab selgelt avalikkuse huvi ka hilisemal

teabevabaduse teostamisel. Selline seisukoht ei ole kooskõlas haldusasjas nr 3-21-2590

esitatud halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, EIK Hurbain vs. Belgia lahendiga

ega IKÜM mõtte ja eesmärgiga. IKÜM-ga tagatud õigust olla unustatud ei väära AKI

väljatoodu, et kohustus hiljem nimesid eemaldada võib tekitada ajakirjandusele nn chilling

effect´i, kus enam ei julgeta algusest peale nimesid kasutada, mis aga seab kahtluse alla

uudiste tõesuse. ERR-il on võimalik enda hallataval veebilehel artikleid muuta. ERR ei ole

väitnud, et artiklite muutmine (antud juhul artiklitest Xi isikuandmete eemaldamine) nõuaks

ERR-ilt mingit tohutut ressurssi, mis peaks ajakirjandusväljaandeid panema kaaluma

isikuandmete varjamist juba artiklite esmakordse avaldamise hetkel.

3) ERR-i artiklites Xi isikuandmete anonümiseerimist ei ole võimalik käsitleda ajaloo

ümberkirjutamisena, nagu AKI ekslikult leiab. Kaebaja ei ole taotlenud ERR-i artiklite

muutmist sisuliselt. Kellegi isikuandmete anonümiseerimist ei ole võimalik pidada ajaloo kui

objektiivse reaalsuse ümberkirjutamiseks. Ajaloo ümberkirjutamisest oleks hüpoteetiliselt

võimalik kõneleda juhul, kui X oleks taotlenud ERR-i artiklites näiteks faktiväidete muutmist,

mille tagajärjel ei oleks potentsiaalsetel lugejatel võimalik ERR-i artikleid algsel kujul mõista.

Xi isikuandmeid võiks ajaloolises mõttes oluliseks pidada juhul, kui tegemist oleks avaliku

elu tegelasega või kui X oleks toime pannud korduvaid kuritegusid. X ei ole aga avaliku elu

tegelane (sama on leidnud nii ERR kui ka AKI) ega ole toime pannud ka korduvaid

kuritegusid. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et uudises kajastatud isikuandmetel puudub

eriline ajalooväärtus. Selline artikkel ei tohiks isikute jaoks kujuneda „virtuaalseks

karistusregistriks“, mis neid terve edasise elu stigmatiseerib ja võib takistada ühiskonnaelus

normaalselt osalemist (3-21-2590, p 14). Samas lahendis tõi ringkonnakohus välja, et

meediaväljaande veebiarhiivis olevas artiklis isikuandmete varjamine ei tähenda ajaloo

ümberkirjutamist, sest isikuandmed on jätkuvalt leitavad paberarhiivi vahendusel.

Suurbritannias on pärast kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmist keelatud isegi vihjata

isikule kui kurjategijale. EIK on Hurbain vs. Belgia lahendi p-s 116 selgitanud, et

digitaalarhiividel on isikutele oluliselt suurem eraeluline mõju kui paberarhiividel. On oluline

silmas pidada, et ERR-i artiklid kõnelevad kokku viie Xile USA-s esitatud süüdistuse

episoodist, kuid kaebaja mõisteti vaid ühe süüdistuse episoodis süüdi, sedagi

kokkuleppemenetluse korras. Puuduvad mistahes asjaolud või põhjendused, mis õigustaksid

jätkuvalt levitada ERR-i artiklites kaebaja isikuandmeid olukorras, kus kaebajale USA-s

esitatud süüdistus ei leidnud 4 episoodi osas viiest kinnitust. ERR faktiliselt levitab oma

artiklites kaebaja suhtes tegelikkusele mittevastavat informatsiooni.

4) AKI vaidlustatud otsuses on leitud, et antud juhul ei ole oluline, kas tegemist oli

karistusega, mis on kantud ja kas see on kustunud, kuna ajakirjandus saab avalikustada

igasuguseid tegusid, sh mis ei ole üldse karistatavad. Oluline on see, et need tekitaks avalikku

debatti ja omaks uudisväärtust. Sellega ei saa nõustuda. Konkreetse juhtumi puhul tuleb

lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest. Antud juhul on ERR-i artiklis kajastatud Xi kunagist

kohtuprotsessi, mis seisnes karistatavas teos. Tegu, mille eest Xile süüdistus esitati ning mille

eest X karistust kandis, on tänaseks ammu karistusregistritest kustunud. Kui karistusregistris

puuduvad andmed isikule mõistetud karistuste kohta, ei ole võimalik isikut pidada

kurjategijaks. ERR-i artiklites Xi isikuandmete jätkuva presenteerimise tõttu jääb X igavesti

kurjategijaks, kuivõrd teda on seni, kuni ERR Xi isikuandmeid avalikustab, võimalik kunagi

toimunud kohtuprotsessiga seostada. Hoolimata sellest, et AKI leiab ka ise, et avalikustatud

teave peab tekitama avalikku debatti ja omama uudisväärtust, ei ole AKI siiski esile toonud, et

sellised asjaolud täna endiselt esineksid. Mistahes avalikku debatti Xi kohtuprotsess täna ei

edenda. Vastutaval töötlejal ei ole võimalik isikuandmete kustutamisest keelduda

põhjendusega, et igaüks ei või oma õigusi realiseerida. Täielikult meelevaldne on AKI väide,

nagu muudaks IKÜM-ist tuleneva kohustuse panemine meediaväljaandele kõik avaldatud

artiklid juba algselt anonüümseks ja pärsiks meedia valvekoera tööd. Kui

ajakirjandusväljaanded soovivad avalikustatud artiklitele kehtestada ajalise piirangu, on see

ajakirjandusväljaannete vaba valik, kuid sellist kohustust kehtiv õigus neile ei sea. Artikli

hilisem muutmine meediaväljaande poolt ei ole harukordne tegevus ega äärmiselt keerulise

tööprotsess, mis kaaluks üles isikuõiguste riive.

5) Kaebaja on pöördunud oma IKÜM-st tuleneva õiguse realiseerimiseks

Justiitsministeeriumi ning Välisministeeriumi poole seoses kaebaja isikuandmete

avalikustamisega Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi hallatavatel veebilehtedel.

Samuti pöördus kaebaja isikute maine kaitsmisega tegeleva ettevõtte RepScan poole sooviga

eemaldada Xi isikuandmed AS Postimees Grupp veebilehel avaldatud artiklitest, millest

kolme artikli osas AS Postimees Grupp nõustus kaebaja isikuandmed eemaldama. Ka

Justiitsministeerium ja Välisministeerium rahuldasid kaebaja taotlused, tunnustades

õiguspäraselt kaebaja õigust olla unustatud. Olukorras, kus kaebajal on tekkinud kahe

valitsusasutuse ning ERR-iga konkureerivas valdkonnas tegutseva meediaväljaande hinnangul

IKÜM kohane õigus olla unustatud, ei esine ühtegi mõistlikku argumenti, mis võimaldaks

järeldada, et kaebajal ERR-i avaldatud artiklite osas sellist õigust tekkinud ei ole.

6) Xi isikuandmete jätkuv avalikustamine ERR-i artiklites rikub kaebaja ja tema alaealise

lapse ühiseid suhteid. Eesti kohtud on leidnud, et IKÜM kohase õiguse olla unustatud

realiseerimisel omab tähtsust ka asjaolu, kas andmesubjektil on lähedasi, sh lapsi, kelle

vahelisi suhteid võib negatiivne meediakajastus mõjutada (haldusasi 3-21-2590). Xi alaealise

lapse eakaaslased on asunud last pilkama kaebaja negatiivse meediakajastuse tõttu. See aga

mõjub negatiivselt noore inimese enesehinnangule ning mõjutab kahtlemata ka kaebaja ja

tema lapse omavahelisi suhteid.

7) X on ERR-i artiklite jätkuva avalikustamise tõttu kaotanud töökoha ega ole olnud hiljem

võimeline uut töökohta leidma. ERR-i artiklite jätkuv avalikustamine oli kaebaja töökaotuse

otseseks põhjuseks. Recruitment Estonia OÜ lõpetas kaebajaga töösuhte, kuna Recuitment

Estonia OÜ kliendiks olev rendilevõtja avastas ERR-i artiklid ning avaldas seetõttu

soovimatust kaebajaga koostööd teha. Kaebajal on ka hiljem olnud raskusi töökoha leidmisel.

8) EIK 04.07.2023 suurkoja otsuse Hurbain vs. Belgia ning kohtute seisukohtadest

haldusasjas nr 3-21-2590 omab IKÜM kohase õiguse olla unustatud realiseerimisel tähtsust

isikuandmete kättesaadavuse määr. ERR-i artiklid on igaühele vabalt kättesaadavad ning

nende kättesaadavust ei takista ka nn maksumüür, mis seaks artiklites sisalduvale

informatsioonile mingigi piirangu. Kuna ERR-i artikleid ei ole pärast avaldamist ka mistahes

viisil muudetud, on need tänaseni algsel kujul ERR-i hallataval veebilehel säilitatud.

Arvestades, et ERR-i artikleid säilitatakse digitaalarhiivis, on kaebaja isikuandmed igaühele

paari klikiga vabalt kättesaadavad. Asjaolu, kas 11.12.2023 kaebuses viidatud ERR-i artiklid

on kaebaja tänase nime alusel avalikest otsingumootoritest leitavad, ei oma IKÜM art 17 lg 1

kohase õiguse realiseerimise seisukohast tähtsust. Oluline on üksnes fakt, et kaebaja

isikuandmed on tänaseni igaühele mistahes piiranguteta vabalt kättesaadavad nii ERR-i

veebilehel kui ka Google-i otsingumootori abil.

9) AKI on jä tnud täielikult tähelepanuta kaebaja 02.05.2024 esitatud kaebuse täienduse,

milles kaebaja selgitas, et ERR avaldas oma veebilehel 18.04.2024 Xi isikuandmeid sisaldava

artikli. Viidatud ERRi 18.04.2024 artiklis kajastas ERR Xi ja Delfi Meedia AS-i ning viimase

ajakirjanike vahelist kohtuvaidlust. Sealjuures viitas ERR täiesti põhjendamatult Xi

aastatetagusele süüdimõistmisele, süüdistuse sisule ning tõi paralleelselt välja Xi tänase ja

varasema identiteedi – Xi ja Delfi Meedia AS-i vahelise kohtuvaidluse kajastamisel puudust

selliste andmete, rääkimata sedavõrd tundlike isikuandmete avalikustamiseks mistahes

mõistlik põhjus, mistõttu avaldas ERR 18.04.2024 artikli üksnes kaebaja avalikuks

laimamiseks. Antud juhul ei ole ERR vähimalgi määral kaalunud Xi isikuandmete, sh

tundlike isikuandmete avalikustamise vajadust. Nii oleks olnud ERR-il võimalik kajastada Xi

ja Delfi vahelist kohtuvaidlust ilma Xi varasemale kriminaalasjale kui Delfi ja Xi vahelise

kohtuvaidluse seisukohast täiesti ebarelevantsele asjaolule viitamata. Samuti oleks ERR

saanud 18.04.2024 artikli koostada ilma Xi tänast ja varasemat nime ja identiteeti paralleelselt

avalikustamata, et kaitsta Xi identiteeti, mida X on ilmselgelt soovinud muuta. Olukorras, kus

ühe meediaettevõtja (AS Delfi Meedia) vastu hagi esitamisel ja kohtult oma isikuandmete

varjamiseks ning isiklike õiguste kaitseks artiklite anonüümseks muutmise nõudmisel hakkab

teine meediaettevõtja (ERR) antud kohtumenetlust aktiivselt kajastama, muutub isikule õiguse

olla unustatud teostamine faktiliselt võimatuks. Olukorras, kus X soovib lahti lasta oma

minevikust, alustada uut elu ning võitleb Delfi Meedia AS-i vastu oma õiguste eest, on ERR-

ist äärmiselt küüniline avaldada Xist järjekordne artikkel, et kogu ERR-i lugejaskonnale

täiesti põhjendamatult meenutada Xi isikut ja kunagist kohtuprotsessi. Selline tegevus oli

suunatud üksnes Xi õiguse olla ära unustatud realiseerimise takistamisele, au ja hea nime

kahjustamisele ning sisuliselt Xi topeltkaristamisele pärast USA ametivõimude poolt

määratud karistuse ärakandmist. ERR töötles 18.04.2024 artikli avaldamisel Xi isikuandmeid

vastuolus Xi selge keeluga. ERR rikkus Eesti ajakirjanduseetika koodeksi nõudeid.

Isikuandmete korduv töötlemine andmesubjekti nõusolekuta on keelatud. Meediaettevõtjatel

on keelatud avaldada isiku uut identiteeti.

10) AKI vaidlustatud otsusest on järeldatav, et antud juhul on kaebajal AKI hinnangul õigus

nõuda ERR-i artiklite leitavuse piiramist. Ometi ei ole aga AKI teinud ERR-ile mistahes

ettekirjutust ega muud toimingut, mis kohustaks ERR-i artiklite leitavust piirama. AKI ei ole

Xi isikuandmete kaitseks mitte ü htegi toimingut teinud, kuigi isikuandmete kaitse on AKI

peamine ülesanne. Tänaseni on ERR-i artiklid algsel kujul igaühele vabalt kättesaadavad,

sealjuures on ERR-i artiklid kättesaadavad Xi isikuandmeid otsides. Xi isikuandmete

eemaldamine ERR-i artiklitest ei kahjusta mistahes viisil teabevabadust ega

ajakirjandusvabadust. Eesti kohtud on pidanud andmesubjekti isikuandmete anonüümseks

muutmist proportsionaalseks meetmeks, mis tagab üheaegselt nii ajakirjandusvabaduse kui ka

andmesubjekti isikuõigused. AKI-le on eeltoodud seisukohad teada, kuna AKI oli haldusasja

nr 3-21- 2590 menetlusosaline. Kaebaja fotode eemaldamine, eesnime ja endise tähemärgiga

asendamine ei avalda ajakirjandusvabadusele mingit mõju. Igal juhul ei ole võimalik mõju

pidada selliseks, mille korral oleks võimalik rääkida ebaproportsionaalsest teabe- ja

ajakirjandusvabaduse piiramisest, nagu AKI väidab.

13. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

1) AKI viis järelevalvemenetluse läbi piisava põhjalikkusega, uuris asjakohasel määral

kaebuse sisu ning hindas asjas tähtsust omavaid asjaolusid, misjärel menetluse lõpetamise

teates selgitas ammendavalt ja põhjalikult kaebajale, miks otsustati menetlus lõpetada.

2) Püüdes leida tasakaalu andmekaitse ja sõnavabaduse vahel, tuleb arvesse võtta kahte olulist

tegurit: esiteks kõnealuse teabe olemus ja selle tundlikkus andmesubjekti eraelu suhtes ning

teiseks avalikkuse huvi juurdepääs teabele, mis võib varieeruda olenevalt andmesubjekti

rollist avalikus elus. Kuigi nõustuda tuleb sellega, et kaebaja näol ei ole tegemist avaliku elu

tegelasega, on siiski tema roll läbi tema poolt toimepandud kuriteo (korruptsioonikuritegu ja

finantspettus välisriigi vastu) ühiskonna jaoks oluline. Eraldi ajalooline fakt on see, et X sai

esimene eestlane, kes õigusabi palve esitamisel anti välja Ameerika Ühendriikidele.

3) Kaebaja jättis märkimata, et artiklid ei kajasta mingis osas kaebaja eraelu, vaid üksnes tema

suhtes esitatud kahtlustusi ja süüdi mõistmise protsessi ning sellega otseselt seotud teemasid.

Lisaks on menetluse lõpetamise teates rõhutatud, et avaldatud artiklitel on arhiiviväärtus ka

praegusel hetkel, sest tegemist on Eestile ajaloolise otsusega anda USA-le välja Eesti kodanik.

Seega on kaebaja nime kajastamine vajalik, kuna artiklite anonümiseerimine õõnestab

ajakirjanduse usaldusväärsust, informatsioonilist ja ajaloolist väärtust omavate artiklite puhul

ei ole anonüümsetest isikutest kirjutamine auditooriumile usaldusväärne ja läheb vastuollu

ajakirjanduseetika. Viidatud on ka EIK 04.07.2023 Hurbain vs.Belgia eriarvamusele, et

artiklite anonümiseerimine ja muutmine toob kaasa olukorra, kus ajakirjandus hakkab

hilisemas muutmise kartuses kajastama sündmusi oluliselt tagasihoidlikumalt. Arvestades

digitaliseerimise ajastut muutuvad peagi kõik meediaväljaannete arhiivid digitaalseteks ja

nendes sisalduvad andmed seeläbi kättesaadavaks. Selliste isikuandmete kustutamise

juhtumite juures peaks pööratama tähelepanu ka internetiarhiivide kui kollektiivse mälu

säilitamise olulisusele (õigus olla unustatud vs õigus mäletada). Viidatud eriarvamuses

tuuakse välja, et isikuandmete kaitse meetmete kaalumisel peaks rohkem pööratama

tähelepanu ka võimalusele muuta andmed kättesaamatuks otsingumootorite kaudu selle

asemel, et rakendada meediaarhiivis andmete kustutamist. AKI nõustub sellise seisukohaga

ning leiab, et pöördumine otsingumootorite poole lahendaks kaebaja probleemi selliselt, et

sellega ei oleks sekkutud teabevabadusse ja ajakirjandusvabadusse. Otsuse tegemisel on AKI

sh arvestanud sellega, et artiklites on kajastatud isiku eelnev nimi, mis teeb need teda oluliselt

vähem kahjustavamateks ja ei ole seetõttu hetkel isiku vastu huvi tundvale isikule leitavad.

4) Seoses IKÜM art-s 17 sätestatud õigusega oma isikuandmete kustutamisele ehk õigusega

olla unustatud, on AKI vaidlustatud otsuses selgitanud antud normi kohaldamise põhimõtet,

sh toonud välja indikatiivse näite, millal on AKI teinud meediaväljaandele ettepaneku

kustutada artikli kadunud laste jm isikute andmed kui eesmärk on täidetud (vt AKI seisukoht

menetluse lõpetamise teate p-s 2). Seega on kaebaja väide, et AKI ei ole sisuliselt

motiveerinud, kuidas IKÜM art 17 kohaldub ja kehtib kõikidele isikutele, kuid mitte

kaebajale, moonutatud ja väär.

5) Kaebaja viited Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi otsustele asendada kaebaja nimi

pseudonüümiga ministeeriumite hallatavatel veebilehtedel ei ole käesoleva kaasusega

seonduvalt relevantsed, kuna Justiitsministeeriumi ja Välisministeeriumi poolt veebilehtedel

kaebaja isikuandmete avaldamise eesmärk võib oma sisult erineda ajakirjanduslikust

eesmärgist, mistõttu võivad erineda ka kaebaja õiguse hindamise kriteeriumid ning lõplikud

järeldused.

6) Seoses Delfi artikliga, mis oli avaldatud pärast kaebuse esitamist, on AKI seisukohal, et

kuna see on avalikustatud seoses asjaoluga, et kaebaja on hiljuti pöördunud Delfi Meedia AS-

i vastu kohtusse samasisulises asjas, vastab see artikkel IKS § 4 kohaselt ajakirjanduslikule

eesmärgile, kuna kajastab aktuaalset teavet, mis seondub avaliku huviga ning aitab kaasa

ühiskondlikule debatile. Seega jõudis AKI õiguspäraselt järeldusele, et ka selle artikli osas ei

ole kaebajal õigust nõuda isikuandmete kustutamist IKÜM art-st 17 tulenevalt.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohtupraktikas on käsitletud isiku õigust olla unustatud käesoleva vaidluse asjaoludega

sarnases kontekstis (vt TlnRngKo 28.09.2023, 3-21-2590). Kohtupraktika kohaselt on

Euroopa Inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklis 10 ja PS §-s 45 sätestatud

väljendusvabaduse kaitsealas mh meedias varasemalt avaldatud artiklite jätkuv

avalikustamine meediaväljaannete veebiarhiivides. Veebis leitava teabe puhul tuleb ent

tasakaalustada andmesubjekti õigusi üldsuse õigusega saada teavet minevikusündmuste ja

kaasaegse ajaloo kohta digitaalsete pressiarhiivide kasutamise kaudu. (Hurbain vs. Belgia, p-d

100‒104 ja seal viidatud kohtupraktika, 3-21-2590, p 12). Haldusasjas 3-21-2590 kasutas

ringkonnakohus väljendusvabaduse ja õiguse eraelu kaitsele vahelise tasakaalu kontrollimisel

EIK asjas Hurbain vs. Belgia kasutusele võetud kriteeriume (vt 3-21-2590, p 13), st

analüüsimisele kuulub: 1) arhiveeritud teabe laad; 2) sündmustest ja esialgsest teabe

edastamisest möödunud aeg; 3) tänapäevane huvi teabe vastu; 4) kas isik, kes taotleb õigust

olla unustatud, on hästi tuntud ja milline on tema käitumine pärast sündmuste toimumist; 5)

negatiivsed tagajärjed, mida teabe jätkuv kättesaadavus internetis isikule põhjustab; 6) teabe

kättesaadavuse määr digitaalarhiivis ja 7) teabe kustutamise mõju ajakirjandusvabadusele. Xi

kaebuse läbivaatamisel ongi AKI viidatud kriteeriumidest lähtunud.

15. Kohus kontrollib, kas AKI on seejuures kaalutlusreegleid järginud.

15.1. Arhiveeritud teabe laadi osas on AKI leidnud, et ERR artiklid ei kajasta mingis osas

kaebaja eraelu, vaid üksnes tema suhtes esitatud kahtlustusi ja süüdi mõistmise protsessi ning

sellega otseselt seotud teemasid (vaidlustatud otsus, lk 2). AKI näib olevat seisukohal, et

tulenevalt teabe esitamise laadist (neutraalne ja tõele vastav teave) ei ole kaebaja eraelu riive

kuigi intensiivne. Kohtu arvates sisaldab AKI hinnang kaalutlusviga. Põhjendatud järelduste

tegemiseks ei oma määravat tähtsust, kas avaldatud teave ise käsitleb isiku eraelu, vaid

hinnata tuleb seda, millist mõju avaldatud isikuandmed avaldavad kaebaja eraelule, sõltumata

sellest, kas avaldatakse isiku kohta n.-ö eraelulisi detaile või muud infot, nt isiku

süüdimõistmise kohta. Eraelu mõistet EIÕK art 8 ja PS § 26 tähenduses tuleb sisustada

avaralt ‒ see hõlmab isiku õigust elada oma elu vastavalt enda soovidele ning ilma avaliku

tähelepanuta. Eraelu kaitsealas on ka isiku maine (Hurbain vs. Belgia, p-d 188‒189). Teave

minevikus sooritatud kuritegude kohta mõjutab otseselt isiku mainet ning eelduslikult ka tema

era- perekonnaelu. Kaebaja on välja toonud, et negatiivne mõju tema eraelule ilmneb mh tema

alaealise lapse pilkamise kaudu, kes seega samuti kannatab avalikustatud artiklite tõttu.

Samuti on kaebaja väitnud ja esitanud tõendid selle kohta, et ta on kaotanud töö ja tal on

raskusi leida uut tööd, kuna tema nime otsingumootoritesse sisestamisel on kergesti leitavad

varasemad meediakajastused. Kohus peab usutavaks kaebaja väiteid, et ERR artiklite

avaldamine riivab ka tänasel päeval intensiivselt tema põhiõigust eraelu puutumatusele ning

AKI on sellele otsuse tegemisel omistanud põhjendamatult väikse kaalu.

AKI leiab lisaks, et avaldatud artiklitel on ka ajalooline väärtus, kuna neis antakse ülevaate

tolle aja sündmustest ja võimalikest seostest, samuti leiab AKI, et avaldatud artiklitel on

arhiiviväärtus ka praegusel hetkel, sest tegemist on ka Eestile ajaloolise otsusega anda USA-le

välja Eesti kodanik (vaidlustatud otsus, lk 2). Kohus ei pea vajalikuks vastustada AKI väidet,

et mainitud sündmusel võib olla ajalooline väärtus ning see väärib seetõttu jätkuvalt

meediaväljaannete digiarhiivis kajastamist. Siiski ei tulene sellest tõdemusest automaatset

järeldust, et kaebaja nime avaldamine meediaväljaande digiarhiivis on sündmuse

meenutamiseks hädavajalik ning seda ka määratlemata aja möödumisel. Kohtu jaoks pole

veenvalt põhistatud, kas üldse või siis millisel määral väheneks meediakajastuse ajalooline

väärtus, kui kaebaja isik muudetakse digiarhiivis anonüümseks (ja eemaldatakse kaebaja

pilt). Kohus nõustub kaebajaga, et veebiarhiivi anonümiseerimine muudab üksnes teabe

kättesaadavuse määra, mitte ei „kustuta“ teavet ajaloo tarbeks. Tegemist pole artiklite

muutmisega, nagu AKI ekslikult leiab. Asjast huvitatud isikutel on huvi korral võimalik

endiselt välja selgitada isiku nimi, kes ajaloolist väärtust omavate sündmuste taga seisab. See

eeldab küll senisest suuremat pingutust, kuid AKI väljendatud mure selle üle, kuidas mõne

artikli anonüümseks muutmine kujundab ümber ajakirjandusväljaannete tegevuse ja sunnib

sisuliselt peale meedia enesetsensuuri, on selgelt üle võimendatud.

15.2. Sündmusest ja esialgsest teabe edastamisest möödunud aja osas möönab AKI, et

artiklite avaldamisest on möödunud võrdlemisi pikk aeg, kuid AKI arvates ei saa ajalist

kriteeriumi rakendada ajaloolist sisu loovate artiklite puhul. Eelmises punktis toodud kohtu

kriitika kohaldub siingi. Kohtule pole selge, miks teema ajaloolisse väärtusesse panustab just

kaebaja isik, sh nime kujuna, mis ei ole enam kehtiv. Kohus pole sugugi kindel, et ajalooline

sündmus ‒ esimese Eesti kodaniku väljaandmine USA-le ‒ peaks ajaloo tarbeks olema

säilitatud nagu mõni suur spordisündmus (tiitlivõit), mis seondub ka ajaloolises retrospektiivis

konkreetse isiku nimega. Kohus ei jaga AKI seisukohta, et sündmuse ajaloolise tähenduse

säilitamiseks on oluline, et kõigile huvilistele oleks hõlpsasti leitav vastava isiku nimi. Lisaks

leiab AKI, et ajakirjandusvabadusse ja internetiarhiivide terviklikkuse sekkumiseks peab

olema väga oluline sotsiaalne vajadus, mida AKI antud kaasuse puhul ei näe (vaidlustatud

otsus, lk 4). Kohus kordab enda seisukohta, et digiarhiivis isikute anonüümseks muutmise

näol ei ole tegemist „ajakirjandusvabadusse ega internetiarhiivide terviklikkusesse

sekkumisega“ ega ka artiklite „hilisema muutmisega“, vaid tegemist on isiku eraelu kaitse

eesmärgil toimuva teabele juurdepääsu tingimuste muutmisega, arvestades sündmusest

möödunud aega ja sellest tingitud avaliku huvi langust ühelt poolt, teisalt tänapäeva

infotehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad leida kõikvõimalikku, sh tundlikku teavet

lihtsalt ja seeläbi kahjustada isiku eraelu puutumatust.

15.3. Seonduvalt tänapäevase huviga teabe vastu on AKI nõustunud ERR-ga, et teo

rahvusvaheline mõju ja seos Iraagi sõja ja riigiga seotus mõjutavad teabevabaduse õigust ja

tuleb tagada, et igaüks saaks artikleid ka hiljem muutmata kujul ehk ajalugu ümber

kirjutamata viisil lugeda. AKI viitab ka sellele, et antud teemat on käsitlenud Baltic Times

(vaidlustatud otsus, lk 7).

Kohtu hinnangul on tegemist väga üldiste väidetega, mis ei anna AKI kaalutluste

õiguspärasuses veendumiseks piisavat sisendit. Vaidlusaluses kuriteoepisoodid toimusid

2003‒2005, st ca 20 aastat tagasi. Karistuse kandmisest on möödunud 13 a, ERR

vaidlusaluste artiklite avaldamisest 14 a. Miks peaksid Iraagi konflikti ajal ja järgselt

toimunud sündmused pälvima ka praegusel ajal ning ka tulevikus avalikkuse tähelepanu ning

olema seostatavad läbi otsingumootorite konkreetsete isikutega, ei saa vaidlustatud AKI

otsust lugedes selgeks. Väga üldiseks jääb ka ERR sedastus, millega AKI on nõustunud, et

„erinevates artiklites sisalduva info (ka isikuandmete) jätkuv säilitamine arhiivis võib aidata

kaasa tulevikus võimalike analüüside koostamisele ja seoste loomisele, kui näiteks sündmused

või isikuga seotu peaks uuesti avalikkuse huviorbiiti tõusma.“ (vaidlustatud otsus, lk 4).

Kohtu arvates viitab ERR seisukoht sellele, et kaebaja isikuandmeid, tuleks jätta avalikuks n.-

ö igaks juhuks, et äkki on neid (praegu teadmata põhjustel) tulevikus vaja. Kohtu arvates ei

demonstreeri viidatud seisukoht seda, et isikuandmete jätkuvaks avaldamiseks eksisteerib

praegu avalik huvi ning et jätkuv isikuandmete avaldamine oleks kooskõlas isikuandmete

töötlemise põhimõtetega (nt minimaalsuse ja proportsionaalsuse põhimõtted). Kohtu arvates

pole mingit äratuntavat avalikku huvi käsitletava teema vastu praegusel ajahetkel isikustatud

kujul. See, et mõned meediaväljaanded on kaebajaga seonduvat käsitlenud kontekstis, et

kaebaja taotleb oma isikuandmete eemaldamist varasematest ajakirjanduslikest käsitlustest, ei

näita, et käesoleva vaidluse objektiks oleva teabe vastu oleks tänasel päeval jätkuvalt olemas

avalik huvi. Meediaväljaannetel ei ole kuidagi takistatud täna ja ka tulevikus vastavate

artiklite avaldamine olukorras, kus vaidlusalune artikkel muudetakse anonüümseks. Kaebaja

identiteet on meediaväljaannetele jätkuvalt teada.

15.4. Isiku tuntuse ja käitumise osas on AKI leidnud, et isiku käitumine viitab sellele, et ta ei

soovi olla meediakajastuste objektiks (nime muutmine, taotluste esitamine meediakajastuste

anonümiseerimiseks). AKI hinnangutes kaalutlusvigasid ei esine. Poolte vahel pole vaidlust

selles, et kaebaja näol pole tegemist avaliku elu tegelasega, kelle mineviku teod võiksid

avalikkusele suuremat huvi pakkuda.

15.5. Negatiivsete tagajärgede osas leiab AKI, et süüdi mõistetud isikute otsuste kajastamise

vastu on suurem huvi, kui muude taunitavate tegude vastu, mis pole karistatavad. AKI arvates

ei saa tekkida olukorda, kus iga isik, kes on meedias kajastatud, saab nõuda pärast karistuse

kandmist või nt karistusandmete karistusregistrist kustutamist, et ka ajakirjandusväljaanded

eemaldaks tema nime. Sellise kohustuse panemine meediaväljaandele muudaks kõik

avaldatud artiklid juba algselt anonüümseks ja pärsiks AKI arvates meedia kui „valvekoera“

tööd (vaidlustatud otsus, lk 10). AKI arvates ei ole mõeldav, et saaks eristada neid isikuid,

kellel on lapsed ja nende õigusi seetõttu rohkem kaitsta. Töökoha kaotamine on AKI

hinnangul isikut kahjustav, aga äärmiselt raskelt tõendatav, et isik ei oleks antud töökohta

kaotanud, kui ei oleks konkreetset artiklit.

Kohus nendib taaskord, et AKI on asunud südant valutama ajakirjandusvabaduse

tulevikuväljavaadete pärast, samal ajal kui nii rahvusvahelised lepingud (EIÕK) kui ka IKÜM

(art 17) tagavad üksikisikule õiguse olla unustatud. Tegemist on üksikjuhtumi lahendamise

ning erinevate huvide kaalumisega. Mõttekäik stiilis „kuhu see kõik välja viib“ on AKI-le

esitatud kaebuse lahendamisel asjassepuutumatu. Kaalumise tagajärjel peab nii puudutatud

isikutele kui ka asja lahendavale kohtule olema selge, miks konkreetsele isikule õigus olla

unustatud ei kohaldu, st miks antud juhul on vastanduvad huvid kaalukamad eraelu

puutumatusest. Sellist kaalumist pole AKI läbi viinud. On mitmeid kohtulahendeid, kus

kohtud on vastavat kaalumist teinud ja mida saab eeskujuks võtta, nt viidatud EIK lahend

Hurbain vs. Belgia ning haldusasi 3-21-2590. Nendes kohtuasjades leidsid kohtud, et juhtumi

asjaolusid arvestades oli kaalukam andmesubjekti huvi olla unustatud võrreldes ajakirjanduse

õigusega jätkata minevikus avalikku huvi omanud sündmuste kajastamist veebiarhiivides

isikustatud kujul.

Kaebaja on põhjendatult küsinud, et kas talle õigus olla unustatud ei laienegi (tema andmed

jäävad teadmata ajaks avaldatuks) või siis millistel tingimustel see laieneb (kas mööduma

peab veel nt 10 või 20 aastat)? Kaebaja on põhjendatult tähelepanu juhtinud sellele, et

haldusasjas 3-21-2590 olid vaidluse asjaolud sarnased (küsimuse all oli kaebaja isikuandmete

avaldamine veebiväljaande arhiivis, kaebajat oli samuti karistatud kelmuse eest).

Ringkonnakohus tõi selles asjas välja (otsuse p 14): Praeguses asjas vaidluse all olev artikkel

(dtl 17) kirjeldas kaebajate kohtuprotsessi. Kaebajatele süüks pandud tegu (kelmus) ei kuulu

süütegude hulka, mille aktuaalsus (lähtudes selle tõsidusest) ajas ei väheneks. Vastupidiselt

AKI 01.06.2022 menetlusdokumendis väidetule, omab sündmustest möödunud ajavahemik

tähtsust, lahendamaks küsimust, kas isikul on tekkinud õigus olla unustatud. Praegusel juhul

oli kaebajate taotluse esitamise ajaks möödunud artikli esialgsest avaldamisest ca 24 aastat,

kaebajate karistus oli kustunud ja nende isikuandmete avaldamine kohtulahendites lõpetatud

(KarRS § 28). Seetõttu oli kaebajatel tekkinud pärast kogu seda aega õigustatud huvi, et nad

saaksid osaleda ühiskonnaelus, ilma et nad peaksid kartma jätkuvat tuginemist minevikus

toime pandud tegudele. Tänasel päeval puudub artiklis avaldatud isikuandmete suhtes

märkimisväärne avalik huvi. Iseenesest võib avalik huvi jääda artikli tervikuna avaldamise

vastu püsima ka aja möödudes, kui avaldatud teave on endiselt aktuaalne või ta on selliseks

jälle muutunud mingi uue sündmuse tõttu. Praegu aga ei olnud tegemist avaliku elu

tegelastega, nad ei ole selleks muutunud ka aja möödudes ning nende hilisemad tegemised ei

ole uudisekünnist ületanud. Isikute taotlused meediaväljaannetele ja AKI-le näitavad pigem,

et nad soovivad meediat vältida. Niisiis saab artikli sisu tänases kontekstis määratleda

pelgalt n-ö statistikana tolleaegses krimirubriigis, teisisõnu – uudises kajastatud

isikuandmetel puudub eriline ajalooväärtus. Selline artikkel ei tohiks isikute jaoks kujuneda

„virtuaalseks karistusregistriks“, mis neid terve edasise elu stigmatiseerib ja võib takistada

ühiskonnaelus normaalselt osalemist“

Kohtule nähtuvalt on haldusasja 3-21-2590 asjaolud paljuski sarnased käesoleva asjaga ‒ tegu

on sama kuriteo liigiga (kelmus) ja esialgsest teema kajastamisest ajakirjanduses on

möödunud kaua aega (käesoleval juhul küll vähem, aga siiski palju), kaebaja ei ole avaliku

elu tegelane, täiendavalt kuritegusid sooritatud ei ole jms. Vaidlustatud otsuses ei ole AKI

veenvalt põhjendanud, miks kaebajale õigus olla unustatud ei laiene. Tegemist on kohtu

hinnangul olulise kaalutlusveaga.

15.6. Teabe kättesaadavuse määra osas on AKI välja toonud, et isikut kahjustab vähem, et

artiklid ei ole tema praeguse nime alusel avalikest otsingumootoritest leitavad (vaidlustatud

otsus, lk 11). AKI märgib, et meediaväljaanne ei saa peita eraldi otsisõnu ning peaks peitma

sel juhul artikli tervikuna, mis oleks väljendusvabadust ülemääraselt kahjustav. Küll aga ei ole

välistatud, et kaebajal on nõudeõigus otsingumootoritele peita nt üksnes tema nime alusel

artiklite leitavust.

Kohus märgib, et kaebaja nime vahetus ei ole kaasa toonud tema õiguste vähesemat riivet,

kuna meediaväljaanded on hiljem, ja seda üsna hiljuti, sidunud kaebaja praeguse identiteedi

varasemaga, mistõttu on kaebaja ka praeguse nimega varasemate sündmustega hõlpsasti

seostatav. Seega on otsingumootorites kaebaja nii varasema kui praeguse nimega otsingu

tegemisel võimalik kiiresti leida teda negatiivselt iseloomustav info. See kinnitab kaebaja

eraelu intensiivset riivet.

Seonduvalt AKI viitega, et kaebaja peaks pöörduma otse otsingumootorite poole, märgib

kohus, et artiklit avaldava ajakirjandusväljaande poole pöördumise eelduseks ei ole eelnev

pöördumine otsingumootori poole andmete eemaldamiseks. Artiklite kuvamine

otsingumootorite poolt on võimalik üksnes seetõttu, et artikkel on veebiväljaande arhiivis

anonüümseks muutmata kujul olemas. Niisiis ei ole õige AKI väljendatud seisukoht, mille

kohaselt peaks kaebaja oma nõude suunama eelkõige otsingumootorite vastu. Ka küsimus

sellest, kas ja miks on teised ajakirjandusväljaanded ja ametiasutused muutnud kaebaja nime

artiklites ja muus avaldatud teabes anonüümseks või ei ole seda teinud, ei oma praeguse

vaidluse lahendamisel tähtsust (vt Hurbain vs. Belgia, p 208), 3-21-2590, p 15).

15.7. Teabe kustutamise mõju puhul ajakirjandusvabadusele nõustub AKI ERR seisukohaga,

et õiguspäraselt ja avalikes huvides avaldatud artiklitest andmete kustutamine on vastuolus

meediaarhiivide säilitamise põhimõttega ja EIÕK artiklist 10 tuleneva sõna- ja

väljendusvabaduse põhimõttega ning et artiklite anonümiseerimine õõnestab ajakirjanduse

usaldusväärsust (vaidlustatud otsus, lk 13, 14). Artiklite anonümiseerimine ja muutmine toob

AKI arvates kaasa olukorra, kus ajakirjandus hakkab hilisemas muutmise kartuses kajastama

sündmusi oluliselt tagasihoidlikumalt.

Kohtu arvates on nii ERR kui ka AKI põhjendamatult vastandanud õigust olla unustatud ning

ajakirjandusvabadust. Õigusest olla unustatud ega käesolevast kohtuvaidlusest ei tulene

meediaväljaannetele kohustust digiarhiivide „massiliseks anonümiseerimiseks“. Tegemist on

andmesubjekti subjektiivse õigusega, mida tuleb iga üksiku juhtumi asjaolude valguses

kaaluda. On võimalik, et teatud olukordades kaalub avalik huvi andmeid jätkuvalt avaldada

üles andmesubjekti huvi eraelu kaitseks. Mingeid tõendeid selle kohta, et ajakirjanduse

usaldusväärsus vaidlusaluste artiklite anonüümseks muutmise tõttu kahjustub, esitatud ei ole

ning see ei ole usutav.

Kohus viitab sellele, et kaebaja soov olla unustatud ja vastavate nõuete esitamine

meediaväljaannete vastu on toonud kaasa täiendavad meediakajastused, kus on esile toodud

varasemas meediakäsitlused ja seotud need kaebaja praeguse nimega (ERR avaldas oma

veebilehel 18.04.2024 Xi isikuandmeid sisaldava uue artikli). Seega, kui isik soovis maksma

panna õigust olla unustatud, tõi see hoopis kaasa täiendavad meediakäsitlused, mis tõid

varasemad meediakajastused taaskord avalikkuse tähelepanu alla. Kohtu arvates ei ole EIÕK

ja IKÜM sätete ja mõttega kooskõlas olukord, kus meediaväljaanded ise saavad otsustada,

kellele laieneb õigus olla unustatud ja kellele mitte. AKI ongi selleks ellu kutsutud, et

kaebuste lahendamisel teostada vastandlike huvide kaalumine ning leida igas olukorras

optimaalne lahendus. Käesoleval juhul pole AKI kohtu hinnangul seda rolli korrektselt

täitnud.

16. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.

Tühistada tuleb AKI 28.06.2024 menetluse lõpetamise teade nr 2.1.- 1/23/1294-3237-8 ning

kohustada AKI-t uuesti lahendama Xi kaebust.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebus kuulub rahuldamisele, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista viimase tasutud

menetluskulud. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot, mis tuleb kaebaja kasuks välja mõista.

Lisaks on kaebaja kandnud õigusabikulusid summas 6429 ja tõlkekulusid summas 20 eurot

(käibemaksuta, 29.11.2024 menetlusdokument) ning 221 eurot seonduvalt kohtuistungiga

(29.11.2024 menetlusdokument). Kokku on kaebaja menetluskulud seega 20+6429+20+221=

6690 eurot. Kohtu arvates on kaebaja menetluskulud haldusasja mahtu ja keerukust arvestades

põhjendatud mahus ja mõistliku maksumusega. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista menetluskulud summas 6690 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee