3-24-3444/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

10.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3444

Haldusasi

G.B kaebus Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni

09.12.2024 otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – G.B , esindaja vandeadvokaat Priit Palmiste

Vastustaja – Eesti Advokatuur

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Advokatuuri määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Eesti Advokatuuri määruskaebus Tallinna Halduskohtu

23.12.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-24-3444.

2. Jätta asja materjalide juurde võtmata määruskaebuse lisa digitaalse toimiku

lehekülgedel 62‒134.

3. Jätta Eesti Advokatuuri määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

23.12.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-3444 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, §

252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjon tegi 09.12.2024 otsuse, mille kohaselt on

vandeadvokaat G.B advokaaditegevuseks sobimatu.

2. G.B esitas 21.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Eesti

Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks. Vaidlustatud otsus on sellest

nähtuvalt eelhaldusakt. Advokatuuri juhatus ei saa vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolust

(s.o sellest, et komisjon tunnistas advokaadi advokaaditegevuseks sobimatuks) mööda minna,

sest advokatuuriseaduse (AdvS) § 36 lg 1 p 3 alusel arvatakse advokaat advokatuurist välja

advokatuuri juhatuse otsusega, kui kutsesobivuskomisjon on tunnistanud, et advokaat ei vasta

kutsesobivusnõuetele. Seega on eelhaldusakt välja antud selleks, et kaebaja juhatuse otsusega

3-24-3444

advokatuurist välja arvata. Sellisel juhul esineb reaalne oht, et kaebaja õigused võivad saada

kahjustatud ning vähemalt haldusakti tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlik. Efektiivse

õiguskaitse ja kohtusüsteemi täiendava mittekoormamise seisukohalt ei ole kaebuse esitajal

mõistlik ega otstarbekas ära oodata advokatuuri juhatuse otsust. Kaebajal on pooleli mitmed

vaidlused tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjades. Advokatuurist välja arvamise järgselt ei saaks

kaebaja klientidele õigusteenust enam osutada, kaebaja ei saaks tegutseda enda

südamelähedasel elukutsel ja kaotaks elatise teenimise võimaluse. Kaebus ei ole

perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei põhjustaks olulist kahju avalikule huvile

või kolmandatele isikutele.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 23.12.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse 30

päevaks ja peatas Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 09.12.2024 otsuse

(pealkirjastatud kui kutsesobivuskomisjoni 26.11.2024 otsus) kehtivuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Eesti Advokatuur palub 07.01.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

23.12.2024 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Kuna esialgse õiguskaitse kohaldamine on toimunud määrusega, mis ei sisalda põhjendusi,

siis ei nähtu määrusest, et halduskohus oleks kaalunud HKMS § 249 lg 2 esimeses lauses

sätestatud asjaolusid.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Kaebus on perspektiivitu.

Kaebaja lähtub ebaõigest järeldusest, et kutsesobivuskomisjoni otsus on seotud aukohtu

13.06.2024 otsusega nr 2-15/244. Aukohtu otsuse õiguspärasus ei mõjuta

kutsesobivuskomisjoni otsuse kehtivust. Advokatuuri juhatus ja aukohus on eraldiseisvad,

üksteisest sõltumatud organid (AdvS § 6 lg 2). Juhatuse pädevuses on mh korraldada

advokaatide kutsesobivuse kontrollimist (AdvS § 12 p 4). See tähendab, et

kutsesobivuskomisjon saab hindamist läbi viia juhatuse, mitte aukohtu otsuse alusel ja juhatus

on kehtiva regulatsiooni alusel pädev sellist otsust vastu võtma. Aukohtul tekkis enda

menetluses küll kahtlus advokaadi kutsesobivuse osas ning aukohus on enda kahtlust jaganud

juhatusega, kuid see ei tähenda, et aukohus oleks enda pädevuse piire ületanud. Ebaõige on

kaebaja järeldus, et aukohtu seisukohta tuleks käsitada eelhinnanguna, mille andmisel väljus

aukohus väljus enda pädevuse piiridest. Aukohtu seisukoht ei ole juhatusele siduv. Ebaõige

on ka kaebaja seisukoht, justkui oleks advokaadi suhtes läbi viidud topeltmenetlus ja rikutud

topeltkaristuse keeldu. Advokatuuri kodukorra §-s 71 ettenähtud hinnangu andmine

advokaadi kutsesobivusele ei ole oma olemuselt rikkumise eest määratav karistus, vaid viis,

kuidas juhatus korraldab AdvS § 12 p 14 kohast advokaatide kutsesobivuse kontrollimist.

Kuigi kaebaja ei saa pärast advokatuurist väljaarvamist osutada õigusteenust advokaadibüroo

kaudu, ei ole õigusnõustamise osutamine ja elatise teenimine piiratud. Kaebajal on võimalik

erialast tööd (s.t olla juriidiline õigusnõustaja) teha ka advokatuuri liige olemata. Kaebaja

subjektiivsed õigused ei saa pöördumatult kahjustada, kui ta arvatakse advokatuurist välja.

Kaebuse rahuldamisel oleks suuremate takistusteta võimalik taastada kaebaja advokatuuri

liikmelisus.

Esialgse õiguskaitse kohaldamine võib mõjutada avalikkuse ja kolmandate isikute huve.

AdvS § 23 lg 1 p 5 kohaselt võib advokatuuri liikmeks vastu võtta isiku, kes on mh aus ja

kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isikuomandustega. AdvS § 27 lg 1 p 1

kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes ei vasta advokaadile esitavatele nõuetele.

Seega on advokatuuriseadusega loodud avalikkusele eeldus, et advokatuuri liikmeks ja

2(4)

3-24-3444

advokaadi kutsenimetuse all osutavad õigusteenust üksnes isikud, kes vastavad advokaadi

kõrgemale kutsestandardile. Vastustaja on leidnud, et vastustaja ei ole advokaaditööks

vajalike võimetega. Esineb oht kahjustada klientide ja teiste advokaatide huve ning

advokatuuri mainet tervikuna.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse

esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda selle kohta

kaebajalt seisukohta. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks

ringkonnakohtunik.

6. Vastustaja on koos määruskaebusega esitanud Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni

26.11.2024 istungi protokolli, mille asja materjalide juurde võtmist soovi ringkonnakohus

eeldab. Tõendi asja materjalide juurde võtmine ei ole põhjendatud, kuna see ei ole vajalik

määruskaebuse õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3).

7. Halduskohus kohaldas praeguses asjas HKMS § 252 lg 4 alusel n-ö ajutist õiguskaitset

kuni 30 päevaks. HKMS § 252 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt juhul, kui menetlusosalised

n-ö ajutise õiguskaitse kohaldamist ei vaidlusta, rakendub esialgne õiguskaitse kuni HKMS §

249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani (haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni).

Kuna vastustaja on 23.12.2024 määruse vaidlustanud, kehtib esialgne õiguskaitse kuni

22.01.2025 ja halduskohus peab hiljemalt selleks ajaks esialgse õiguskaitse taotluse uuesti

sisuliselt lahendama, analüüsides seejuures vastustaja vastuväiteid. Põhjendustega esialgse

õiguskaitse määruse peale on menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule.

HKMS § 252 lg 4 alusel tehtud põhjendusteta määruse peale esitatud määruskaebuse

lahendamisel saab ringkonnakohus hinnata üksnes seda, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine

30 päevaks (ajutiselt) oli põhjendatud või mitte, sest halduskohtu kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõu ei kehti nimetatud tähtajast kauem (nt Tallinna Ringkonnakohtu

16.05.2022 määrus nr 3-22-892, p 11; 22.04.2022 määrus nr 3-22-744, p 7). Seega ei saa

ringkonnakohus põhjenduste puudumise tõttu kontrollida esimese astme kohtu lahendit

sisuliselt.

8. Asjaolu, et halduskohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset HKMS § 252 lg 4 alusel, ei

tähenda, et kohus oleks jätnud kaalumata viidatud normis sätestatud asjaolud. Põhjendusteta

määruse tegemine on võimalik olukorras, kus kohus nõustub kaebajal esialgse õiguskaitse

vajaduse olemasoluga, ei pea teiste menetlusosaliste huve kaalukamaks ega kaebust ilmselgelt

perspektiivituks. Halduskohtu määrus oleks seega õigusvastane juhul, kui esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmine ei saaks kohtumenetluse ajal mingil juhul kaasa tuua neid tagajärgi,

mida kaebaja soovib kaebuse esitamisega ära hoida, kaebusel puuduks usutavad

eduväljavaated või esineks ülekaalukas vastanduv huvi, mis saaks ebaproportsionaalselt

riivatud juba 30 päeva jooksul (Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2019 määrus asjas nr 3-19-

2356, p 12; 31.07.2017 määrus asjas nr 3- 17-1462, p 12 ja 29.07.2020 määrus asjas nr 3-20-

1350, p-d 15 ja 17). Kirjeldatud olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist, mistõttu ei ole

halduskohtu määruse tühistamiseks alust.

9. Kaebuse asjaoludest nähtuvalt esineb kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebus on

esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks ja kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust

põhistanud. Taotlusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks tagada talle võimalus kohtumenetluse

3(4)

3-24-3444

ajal advokaadina tegutsedes oma kutsealal tegutsemist jätkata ja sellest tulenevalt sissetulekut

teenida. Advokatuurist välja arvamisel kaotab ta õiguse tegutseda advokaadina (AdvS § 38 lg

1). Õiguskaitsevajadust ei välista õigus osutada õigusnõustamist advokatuuri liige olemata või

võimalus hiljem advokatuuri liikmelisus taastada.

10. Kaebuse eduväljavaateid ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ilmselgelt

olematuteks. Kaebuse sisulist perspektiivi saab halduskohus hinnata edasise menetluse käigus

(näiteks otsustades kuni 22.01.2025 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu pikendamise üle).

11. Advokatuuri võib kuuluda isik, kes vastab advokatuuriseaduses esitatud nõuetele (AdvS §

23) ja on sooritanud advokaadieksami (AdvS § 22 lg 2). Vaidlust ei ole, et AdvS-ga on

loodud avalikkusele eeldus, et advokatuuri liikmeks saavad ja advokaadi kutsenimetuse all

osutavad õigusteenust üksnes isikud, kes vastavad advokaadi kõrgemale kutsestandardile.

Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaoludest ja esialgse õiguskaitse raames esitatud

tõendite valguses ei nähtu ringkonnakohtule siiski sedavõrd tungivat ja ülekaaluka avaliku

huvi esinemist või puudutatud isikute õiguste riivet, mis saaks välistada esialgse õiguskaitse

ajutise kohaldamise kuni 22.01.2025.

12. Halduskohus oleks pidanud selguse huvides määruses selgitama, et esialgse õiguskaitse

abinõu üle 30 päeva pikenemise vältimiseks ei pea vastustaja tingimata esitama

määruskaebust ringkonnakohtule. Piisab ka halduskohtule määruse tühistamise taotluse ja

vastuväidete esitamisest, mis on HKMS § 252 lg 4 mõttes käsitatav halduskohtu määruse

vaidlustamisena. Taotluse esitamisel tuleb halduskohtul teha sisuline ja põhjendustega

määrus.

13. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 23.12.2024 määrus

muutmata.

14. Määruskaebuses esitatud taotluse haldusasja menetluse kinniseks kuulutamiseks lahendab

põhiasja lahendav halduskohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)