2-23-5549/67 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Anu Vismann

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.01.2025.a.Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-5549

Tsiviilasi

Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis)

pankrotihaldur M. K. (K.) hagi APW Varahaldus OÜ

vastu rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks

Tsiviilasja hind

132 141,67 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis,

registrikood 10449416) pankrotihaldur M. K.,

lepinguline esindaja K. K.

Kostja APW Varahaldus OÜ (registrikood 12392465),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Kohtuistungi toimumise aeg

10.12.2024

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Tunnistada kehtetuks Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) ning APW

Varahaldus OÜ vahel rahalise kohustuse täitmine perioodil 29.08.2018 kuni

16.01.2019 kokku summas 107 400 eurot. Mõista APW Varahaldus OÜ-lt välja

Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. K. kasuks 107 400

eurot.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. K.

menetluskulud täies ulatuses APW Varahaldus OÜ kanda.

4. Kohus määrab Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. K.

menetluskulud rahaliselt kindlaks peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud

1. Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. K. (hageja) esitas 12.04.2023

Tartu Maakohtule hagi APW Varahaldus OÜ (kostja) vastu rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmiseks. Tartu Maakohus võttis hagi 15.05.2023 määrusega menetlusse.

2. 12.04.2023 hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 11.09.2020 määrusega

(tsiviilasi nr 2-19-1413) välja Osaühingu MRP Linna Liinid pankrot ja pankrotihalduriks

nimetati M. K.. Pankrotihaldur on tuvastanud, et võlgniku AS-i SEB Pank arvelduskonto

kohaselt kandis võlgniku juhatuse liige raha laenuna ja ilma õigusliku aluseta APW

Varahaldus OÜ-le perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019 kokku 107 400 eurot. Maksete

selgituseks on märgitud „laen“, „arve“ ja „vastavalt lepingule“. Hageja esitas hagiavalduses

järgmised nõuded: 1) tunnistada kehtetuks Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) ning

APW Varahaldus OÜ vahel rahalise kohustuse täitmine perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019

kokku summas 107 400 eurot; 2) mõista kostjalt APW Varahaldus OÜ välja hageja

Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri kasuks 107 400 eurot.

3. 16.01.2024 esitas hageja kohtule täpsustatud hagiavalduse tervikteksti, mille kohaselt

kandis võlgnik AS-i SEB Pank arvelduskontolt raha laenuna ja ilma õigusliku aluseta kostjale

perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019 kokku 107 400 eurot. Maksete selgituseks on märgitud

„laen“, „arve“ ja „vastavalt lepingule“. Puuduvad mistahes usutavad tõendid, mis annaks

aluse arvata, et nimetatud maksed kostjale oleks tehtud mõnel õiguslikul alusel. Seetõttu leiab

hageja, et kogu summat 107 400 eurot tuleb käsitleda kostjale antud laenuna, mille kostja on

kohustatud võlgnikule tagasi maksma. Hageja esitas võlgniku pankrotihaldurina 19.10.2021

kostjale avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Kuna VÕS § 398 lg 1 teise lause kohaselt

tuleb tähtajatu laenulepingu ülesütlemisest ette teatada vähemalt 2 kuud, siis lõppes

laenuleping 19.12.2021 (TsÜS § 136 lg 3). Seega muutus laenu tagastamise nõue VÕS § 398

lg 1 esimesest alusest tulenevalt sissenõutavaks 20.12.2021. Võlgnikul tekkis hiljemalt

20.12.2021 õigus nõuda kostjalt laenu tagastamist. Ülesütlemisavalduses nõudis hageja

kostjalt laenu tagastamist hiljemalt 19.10.2021. Kostja jättis laenu tagastamata. Sellega rikkus

kostja laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Eelnevat arvestades on võlgnikul

kostja vastu VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt laenu tagastamise nõue summas 107 400 eurot.

Juhul, kui kohus asub seisukohale, et võlgnikul ei ole kostja vastu 107 400 euro suurust laenu

tagastamise nõuet, leiab hageja alternatiivselt, et kostja on kohustatud võlgnikult saadud

rahasummad tagastama alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna puudus kohustus, mida täita,

on ülekanded teostatud alusetult vastusooritust saamata. Võlgnik andis (kinkis) oma raha ära

kostjale. Kuna selline kingete tegemine ei ole äritegevuses lubatud, on kostja kohustatud need

summad tagastama. Kostja esitatud 20.11.2018 arve nr 18018 summas 12 000 eurot ja

31.10.2018 arve nr 18019 summas 8400 eurot (arvetel on märgitud selgituseks:

liisinglepingutega seonduvad konsultatsioonid ja asjaajamine) ei tõenda selles märgitud

nõustamisteenuse osutamist. Hageja on arvamusel, et kohtu ette toodud arved on

fabritseeritud, millega on loodud väärkuvand võimaliku nõude olemasolu kohta. Kostja

väljatoodud selgitused on antud hüpoteetiliste olukordade kohta, mis lõpuks ei ole kunagi

realiseerunud. Hageja leiab, et kostja esitatud arve nr 18018 summas 12 000 eurot ja

arve nr 18019 summas 8400 eurot tuleb tähelepanuta jätta. Kostja esitatud 01.08.2018 kostja

ja võlgniku vahel sõlmitud osaühingu osa müügileping nr APW-MRP

010818 ja 05.07.2018 kostja ja võlgniku vahel sõlmitud osaühingu osa müügileping nr APW-

MRP 050718 on tühised. 01.08.2018 osaühingu osa müügileping nr APW-

MRP 010818 ja 05.07.2018 osaühingu osa müügileping nr APW-MRP 050718 on sõlmitud

lihtkirjalikult s.o ilma notariaalse tõestuseta. Kostja müüs osaühingu osa müügilepinguga nr

APW-MRP 010818 äriühingu osa, mis ei kuulu talle. Äriregistrist nähtuvalt oli Eesti

Bussirent OÜ osanikuks Meelis Simulant. 05.07.2018 osaühingu osa müügilepingu nr APW-

MRP 050718 kohaselt müüs kostja osaühingu osa, millist veel asutatudki polnud. Maksete

(14.09.2019 makse summas 5000 eurot, 23.11.2018 makse summad 5000 eurot, 27.11.2018

makse summas 5000 eurot ja 28.12.2018 makse summas 10 000 eurot) tegemiseks igasugune

õiguslik alus puudub ja kuna osa müügileping nr APW-MRP 050718 on tühine, siis on tühise

tehingu alusel tehtud tasaarvestuse aktid samuti tühised ega too kaasa õiguslikke tagajärgi.

Niisamuti tuleb alusetult saadu 16.01.2019 makse summas 7000 eurot (makse selgitus „laen“)

võlgnikule tagastada. Kostja antud selgituste kohaselt on 16.01.2019 makse summas 7000

eurot (makse selgitus „laen“) hageja ja kostja vahel sõlmitud tasaarveldusega lõppenud.

Võlausaldaja on seisukohal, et kostja esitatud akt tasaarvestuse kohta ja 14.03.2019

laenuleping OÜ Saguna ja APW Varahaldus OÜ vahel ning maksekorraldus ei tõenda ühelgi

juhul, et kostjal oli õiguslik alus nimetatud makse sooritamiseks ja nimetatud makse oleks

tehtud eesmärgil jätkata võlausaldaja majandustegevust.

Hageja palub kostjalt laenulepingu või alusetu rikastumise sätete alusel välja mõista põhivõla

107 400 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 12 025,86 eurot ning

tulevikku suunatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (põhinõudelt 107

400 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Alternatiivselt palub

hageja tunnistada kehtetuks Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) ning APW Varahaldus

OÜ vahel rahalise kohustuse täitmise perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019 kokku summas

107 400 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 107 400 eurot.

Kostja vastuväited

4. 22.08.2023 esitas kostja hagiavaldusele vastuse, milles ei tunnista hagi ja palub selle jätta

rahuldamata. Kostja on seisukohal, et võlgniku poolt väidetav võlausaldajate huvide

kahjustamine on tõendamata. Hageja nõue tagasivõitmise sätete alusel on alusetu ainuüksi

seetõttu, et hagist ei nähtu esile toodud maksetega mitte ühegi konkreetse võlausaldaja

kahjustamist. Hageja on üldsõnaliselt rääkinud vaidlustatud maksetega võlgniku

võlausaldajate kahjustamisest. Tõendina on esitatud kohtutäiturite koja päringu vastus,

võlgniku nõuete kaitsmise protokoll ja tunnustatud nõuete nimekiri. Hagis ei ole võlgniku

võlausaldajate huvide väidetavat kahjustamist tehioludega ega faktidega sisustatud, st kuidas

konkreetsel mõne võlgniku võlausaldaja huve vaidlustatud maksed kahjustasid. Hagist ei

nähtu isegi see, et kui vaidlustatud väljamakseid ei oleks tehtud, siis hüpoteetiliselt milline

võlausaldaja kui palju oleks saanud oma nõude kui palju suuremas osas rahuldatud. Kostja

osundab, et A. P. oli võlgniku juhatuse liige ajavahemikul 10.01.2019 kuni 29.01.2020. Seega

hagis esile toodud asjaolude alusel ei saa perioodil 29.08.2018 kuni 10.01.2019 tehtud

rahalise kohustuse täitmisi PankrS § 117 lg 2 mõttes lähikondsega tehtud rahaliste kohustuste

täitmisena käsitleda. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 03.07.2020. Perioodil 29.08.2018

kuni 10.01.2019 toimunud viimane väljamakse toimus rohkem kui 15 kuud enne ajutise

halduri nimetamist. Ainuüksi sellel põhjusel ei ole 29.08.2018 kuni 10.01.2019 toimunud

väljamaksed PankrS § 113 lg 1 alapunktide järgi tagasivõidetavad. Perioodil 29.08.2018 kuni

16.01.2019 tehtud maksed on majanduslikult põhjendatud. 29.08.2018 makse summas 30 000

eurot ja 20.12.2018 makse summas 25 000 eurot tasumised toimusid kostjale 01.08.2018

kostja ja võlgniku vahel sõlmitud osaühingu osa müügilepingu nr APW-MRP 010818 alusel.

Selle lepingu alusel müüs kostja võlgnikule 100 % Eesti Bussirent OÜ hinnaga 150 000 eurot.

Ostuhind tuli maksta osamaksetega- 30 000 eurot hiljemalt 31.08.2018, 25 000 eurot hiljemalt

31.12.2018 ja 95 000 eurot hiljemalt 30.01.2019. 05.07.2018 sõlmiti kostja ja võlgniku vahel

osaühingu osa müügileping nr APWMRP 050718. Selle lepingu alusel müüs kostja

võlgnikule loodava osaühingu, millele anti üle AS-i Sarbuss hallatav bussidivisjon, mis

korraldab bussitransporti marsruutidel Kuressaare-Tallinn, Kuressaare-Tartu ja Kuressaare

Pärnu-Paide. Müügihinnaks lepiti kokku 160 000 eurot. Ostuhind tuli maksta osamaksetega-

20 000 eurot hiljemalt 31.07.2018, 25 000 eurot hiljemalt 30.11.2018, 20 000 eurot hiljemalt

31.12.2018 ja 95 000 eurot hiljemalt 14.02.2019. Võlgnik tegi kostjale makseid, mis seejärel

eelnimetatud lepingust tulenevate võlgniku kohustusega kostja ees vastastikku tasaarvestati-

14.09.2018 tasaarvestati 5000 eurot, 23.11.2018 tasaarvestati 5000 eurot, 27.11.2018

tasaarvestati 5000 eurot ja 28.12.2018 tasaarvestati 10 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli

kõnealuste laenumaksete puhul tegelikult tegemist võlgniku kohustuste täitmisega kostja ees,

mis tulenesid osaühingu osa müügilepingust nr APW-MRP 050718. Võlgnikule maksti 12

000 eurot arve nr 18018 katteks ja 8400 eurot nr 18019 katteks. Arved esitati kostja poolt

võlgnikule osutatud nõustamisteenuse eest, mille eesmärgiks oli võlgniku majandustegevuse

jätkamine. Täpsemalt pöördus võlgnik kostja poole seoses SIA Unicredit Leasing Eesti filiaali

ja Luminor Leasingu poolt 14.06.2018 esitatud teadetega liisinglepingute ülesütlemise kohta.

Kostja aitas perioodil 15.06.2018 kuni 31.12.2018 võlgnikul pidada läbirääkimisi Unicrediti

ja Luminor Leasinguga. 16.01.2019 makse summas 7000 eurot andis võlgnik kostjale laenu.

See nõue on aga kostja ja võlgniku vahel 10.10.2019 sõlmitud tasaarveldusega lõppenud.

Kostja korraldas võlgniku saneerimismenetluses tsiviilasjas 2-19-1413 deposiidi tasumise

summas 15 000 eurot, millest 7000 eurot tasaarvestas.

5. 09.02.2024 esitas kostja 16.01.2024 hagi terviktekstis esitatud nõuetele vastuse, mille

kohaselt leiab, et nõuded nii laenulepingu kui ka alusetu rikastumise alusel on põhjendamatud

ja tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja pole tõendanud laenulepingu olemasolu, siis

ainuüksi seetõttu on kõnealune laenulepingu ülesütlemine tagajärjetu. Hageja ei ole

tõendanud, millal ja millistel tingimustel laenuleping sõlmiti, kes osapooli esindas jne. Seega

ei saa sellest olematust laenulepingust kostjale ka mingeid kohustusi tekkida. Perioodil

29.08.2018 kuni 16.01.2019 tegi võlgnik kostjale väljamaksed: 29.08.2018 30 000 eurot

vastavalt lepingule, 14.09.2018 5000 eurot laen, 20.11.2018 12 000 eurot arve 18018,

23.11.2018 5000 eurot laen, 27.11.2018 5000 eurot laen, 20.12.2018 25 000 eurot vastavalt

lepingule, 28.12.2018 10 000 eurot laen, 15.01.2019 8400 eurot arve 18019 ja 16.01.2019

7000 eurot laen. Kuivõrd viimane väljamakse tehti 16.01.2019, siis TsÜS § 151 lg 1 kohaselt

möödus kolmeaastane aegumistähtaeg 17.01.2022. Hageja esitas alusetu rikastumise nõude

esmakordselt 28.12.2023. Seega on kõikide maksete osas aegumistähtaeg möödunud ja

seetõttu nõue on alusetu. Hageja väide arvete fabritseerimise kohta on sisutu. Kuivõrd selle

väite tõenduseks pole ühtegi tõendit esitatud, siis ainuüksi seetõttu on väide paljasõnaline.

Äriregistrisse märgitud kostja tegevusala „enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja

käitlus“ ei välista ega sea kahtluse alla kostja poolt konsultatsiooniteenuste osutamist.

Äriregistrisse märgitud tegevusala ei piira ega takista muid tegevusi. Alusetud on samuti

kostja väited, et müügileping nr APW-MRP 010818 ja müügileping nr APW-MRP 050718 on

tühised. VÕS § 208 kohaselt võib müügilepinguga isik müüa eseme, mida müügi hetkel ei

eksisteeri või mille müüja plaanib ise hiljem edasimüügi tarbeks omandada. Mis puudutab

müügilepingu nr APW-MRP 010818 alusel võõrandatavat Eesti Bussirent OÜ-d, siis lepingu

punktist 2.2.3. nähtuvalt oli sisuliselt tegemist vaid maksmiskokkuleppega, mille täitmise järel

sõlmitakse Eesti Bussirent OÜ võõrandamiseks müügileping. Nimelt lepingu punkti 2.2.3.

kohaselt sõlmitakse võõrandamisleping pärast koguhinna tasumist. Maksmiskokkuleppele

notariaalsed vorminõuded ei kohaldu.

Menetluse käik

6. 12.09.2023 määrusega määras Tartu Maakohus anda tsiviilasi nr 2-23-5549 pärast määruse

jõustumist kohtualluvuse järgi lahendamiseks Harju Maakohtule.

7. 09.10.2023 kohtunõudega täitis kohus tsiviilasjas selgitamiskohustust, mh kvalifitseeris

nõude õigusliku aluse ja selgitas pooltele tõendamiskoormist.

8. 01.04.2024 määrusega võttis kohus menetlusse 01.12.2023 (täpsustatud 28.12.2023 ja

16.01.2024) Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. K. poolt täpsustatud

hagiavalduse nõuded (s.o põhivõlg 107 400 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 12 025,86

eurot ning tulevikku suunatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

(põhinõudelt 107 400 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni APW

Varahaldus OÜ-lt väljamõistmiseks). Samuti täitis kohus eeltoodud määrusega täiendavat

selgitamiskohustust.

9. 10.12.2024 toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle L. P. (P.). Kohus täitis

täiendavat selgitamiskohustust ja lõpetas eelmenetluse 10.12.2024. Kohus teatas, et kohus

teeb lahendi avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantselei kaudu ja

avalikus e-toimikus 10.01.2025.

Kohtuotsuse põhjendused

10. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et

hagi kuulub rahuldamisele.

10.12.2024 toimunud kohtuistungil arutas kohus pooltega hageja väidet, et ilmselgelt on

kostja esitatud dokumendid koostatud tagantjärgi, eesmärgiga jätta mulje tehingute

teostamisest ja seeläbi vältida kohustuste täitmist Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis)

võlausaldajate ees. Kohus selgitas pooltele, et kohtul ei ole käesoleval ajal tekkinud

põhjendatud kahtlust, et kostja poolt esitatud dokumendid võiksid olla võltsitud ja kohus

arvestab asja lahendamisel kõiki kostja poolt esitatud dokumente.

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes, mis

asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.05.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 jõudnud

seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku

kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad

asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid

mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (vt lisaks Riigikohtu 16.06.2004 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-04).

12. 16.01.2024 hagi tervikteksti kohaselt kandis võlgnik AS-i SEB Pank arvelduskontolt raha

laenuna ja ilma õigusliku aluseta kostjale perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019 kokku 107

400 eurot. Maksete selgituseks on märgitud „laen“, „arve“ ja „vastavalt lepingule“. Hageja

taotleb põhivõla 107 400 eurot kostjalt väljamõistmist koos sissenõutavaks muutunud

viivistega perioodi 20.12.2021 kuni 12.04.2023 eest summas 12 025,86 eurot ja alates

13.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kokkuvõtlikult taotleb hageja 107 400 euro tagastamist 3 erineval õiguslikul alusel, milleks

on laenuleping, alusetu rikastumine ja rahalise kohustuse tagasivõitmine.

10.12.2024 toimunud kohtuistungil järjestas hageja oma nõude õiguslikud alused. Hageja

palus kontrollida hagi rahuldamist esimesena PankrS-i tagasivõitmise sätete alusel, seejärel

alusetu rikastumise sätete alusel ja viimasena laenulepingu sätete alusel.

13. Poolte vahel on vaidlus: 1) kas kostja puhul on tegemist hageja lähikondlasega ja 2) kas

vaidlusaluste tehingute puhul on tõendatud võlausaldajate kahjustamine.

14. Kohus kuulutas Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) (võlgnik) pankroti välja

11.09.2020 määrusega (dtl 18-24). Hagi esitati kohtule 12.04.2023. Seega esitas hageja vara

tagasivõitmise hagiavalduse pankrotiseaduse (PankrS) § 118 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul.

PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise

ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab

pankrotimenetluse ajal.

15. Ülekanded kostjale kokku summas 107 400 eurot tehti perioodil 29.08.2018 kuni

16.01.2019. Seega tuleb rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise alustena kohaldada

perioodil 10.06.2018 kuni 28.02.2019 kehtinud pankrotiseaduse sätteid. Kohtu hinnangul

võiks hagiavalduse rahuldamise aluseks antud juhul olla PankrS § 109 lg 1, PankrS § 113 lg 1

p 3 ja PankrS § 119 lg 1. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS

§-ides 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud

enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg 1 p 3

kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus

täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui

lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. PankrS § 119 lg 1 kohaselt juhul kui kohus tunnistab

tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse

tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga.

PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt peab hageja käesolevas tsiviilasjas tõendama, et:



rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve;



kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist;



kohustus täideti võlgniku lähikondsele.

Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-is 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi

rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise

eeldused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS

§ 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide

kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt RKTKo 10.04.2019 nr

2-16-18953/50, p 12; 24.05.2017 nr 3-2-1-50-17, p 10; 19.12.2007 nr 3-2-1-115-07, p 15).

Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline

ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.

PankrS § 113 lg 2 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku

maksejõuetust teadis.

16. Esimesena kontrollib kohus, kas kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist.

Maakohus nimetas 03.07.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1413 võlgniku ajutiseks

pankrotihalduriks M. K. (dtl 12-17). Vaidlusalused tehingud on tehtud perioodil 29.08.2018

kuni 16.01.2019.

Seega on täidetud PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatud eeldus (s.o kohustus täideti kahe aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist).

17. Teisena kontrollib kohus, kas kohustus täideti võlgniku lähikondsele.

Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalused tehingud oleks teinud

võlgniku lähikondne ning hagis esile toodud asjaolude alusel ei saa perioodil 29.08.2018 kuni

10.01.2019 tehtud rahalise kohustuse täitmisi PankrS § 117 lg 2 mõttes lähikondsega tehtud

rahaliste kohustuste täitmisena käsitleda, kuna A. P. oli võlgniku juhatuse liige perioodil

10.01.2019 kuni 29.01.2020.

PankrS § 117 lg 2 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed: 1) juriidilise isiku

juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise

isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud

häältest.

Hageja on kohtu ette toonud andmed, mille kohaselt oli APW Varahaldus OÜ juhatuse liige

alates 14.12.2012 A. P. (dtl 57), kes oli omakorda võlgniku juhatuse liige alates 10.01.2019

kuni 29.01.2020 (dtl 28). Lisaks oli kostja võlgniku osanik ajavahemikul 08.05.2018-

22.01.2019 (osa nimiväärtusega 57 510 eurot) ja alates 22.01.2019 kuni 30.03.2019 oli osanik

A. P. (osa nimiväärtusega 57 510 eurot) (dtl 29).

Kohus on seisukohal, et hagis toodud tehinguid hõlmab tervikuna vähemalt PankrS § 117 lg 2

p 2 sätestatud eeldus, kuna kostja oli võlgniku osanik ajavahemikul 08.05.2018-22.01.2019

ehk APW Varahaldus OÜ osa nimiväärtusega 57 510 eurot (63 900 eurost). Kohus leiab, et

esile toodud tehingute perioodi osalises lõikes on täidetud ka PankrS § 117 lg 2 p 1 sätestatud

eeldus (vt RKTKo 30.09.2020 2-16-18957, p 17).

Seega on täidetud PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatud eeldus (s.o kohustus täideti võlgniku

lähikondsele).

18. Viimasena peab kohus kontrollima, kas rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku

võlausaldajate huve.

Kokku on hageja poolt kostjale tehtud 9 ülekannet, mida kohus käsitleb eraldi vastavalt

maksete selgitusele. Esmalt märgib kohus, et vaidlusaluseid makseid ei saanud teha A. P.,

kuivõrd A. P. lisati võlgniku juhatuse liikme õigused 01.02.2019 ning õigused eemaldati

22.09.2020 (dtl 134; dtl 157). Lisaks selgitas tunnistaja L. P. 10.12.2024 kohtuistungil, et

maksete tegemisega oli segadus, aga tunnistaja ei mäletanud täpselt, mis segadus nendega oli.

Tunnistaja kinnitas, et tema neid makseid ei teinud, vaid maksed tegi raamatupidaja.

18.1. Kõigepealt käsitleb kohus ülekandeid selgitusega „laen“, seejärel „arve“ ja viimasena

„vastavalt lepingule“.

18.1.1. 14.09.2018 tegi võlgnik kostjale ülekande 5000 eurot selgitusega „laen“ (dtl 56),

23.11.2018 ülekande 5000 eurot selgitusega „laen“ (dtl 56), 27.11.2018 ülekande 5000 eurot

selgitusega „laen“ (dtl 56) ja 28.12.2018 ülekande 10 000 eurot selgitusega „laen“ (dtl 56).

Kostja on selgitanud, et 05.07.2018 sõlmisid võlgnik ja kostja osaühingu osa müügilepingu nr

APW-MRP 050718 (dtl 159; dtl 659), mille alusel müüs kostja võlgnikule loodava osaühingu,

millele anti üle AS-i Sarbuss hallatav bussidivisjon. Ostuhinnast tasuti 5000 eurot, 5000 eurot,

5000 eurot ja 10 000 eurot. Hageja on selgitanud, et müügileping on sõlmitud ilma notariaalse

tõestuseta, mistõttu on see tühine. Lisaks ei olnud osaühing veel asutatudki. Tegemist oli

võlgniku jaoks ebasoodsa lepinguga, kuna lepingu punkti 4.2. kohaselt puudub ostjal õigus

ettemaksuna tasutud summade tagasinõudmiseks olukorras, kus lepingut ei sõlmita. Kostja on

täiendavalt lisanud, et müügilepinguga võib isik müüa eseme, mida müügi hetkel ei eksisteeri.

VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu. Esmalt märgib kohus, nõustudes kostjaga, et VÕS § 208 lg 1

kohaselt võib müüja ostjale müüa eseme, mida müügi hetkel ei eksisteeri. 10.12.2024

kohtuistungil selgitas tunnistaja, et 05.07.2018 lepingu näol oli tegemist kavatsuste

protokolliga, mille aluseks oli osanike otsus. Leping sõlmiti kirjalikus vormis, kuivõrd seda ei

olnud sellel hetkel olemas. Jutt käis bussidivisjoni omandamisest tulevikus. Kostjaga oli

kokkulepe, et see vormistatakse EVK kaudu. Lepingu sõlmimiseni ei jõutud, kuivõrd

tunnistaja mälu järgi rikuti lepingut, sest tasu ei makstud.

Kohus selgitab, et ÄS § 149 lg 4 järgi peab osaühingu osa müügileping olema sõlmitud

notariaalselt tõestatud vormis. TsÜS § 82 kohaselt peab seadusega ettenähtud juhtudel tehing

olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi

järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene

teisiti.

Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on

asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele

sõnaselgelt tuginevad (vt RKTKo nr 3-2-1-40-10, p 14; nr 3-2-1-150-06, p 14; nr 3-2-1-32-06,

p 14).

Riigikohus on väljendanud seisukohta, et tulenevalt sellest, et lepingu tühisust peab kohus

arvestama omal algatusel, ei ole kohtul takistust lahendada täitmisnõudega (raha tagastamise

nõudega) samas menetluses tühise lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel

väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 05.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Riigikohus leiab, et

sama kehtib ka juhul, kui hageja on esmalt esitanud kehtivalt sõlmitud, kuid taganemise tõttu

lõppenud lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja

esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on tegelikult tühine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18).

Praegusel juhul on hageja esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad

kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid. Seega peab kohus asja

lahendamisel kontrollima kirjaliku lepingu võimalikku kehtivust.

Selleks, et teha kindlaks, kas praegusel juhul võib olla tegemist sellise vorminõudega, mille

rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, tuleb tõlgendamise teel tuvastada, millist eesmärki on

ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude kehtestamisel silmas peetud. Kohtu hinnangul on

tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks antud juhul nii tehingupoolte kaitse

läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab

notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. Eristada saab osa võõrandamise

kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki ja osa võõrandamise käsutustehingu

notariaalse tõestamise nõude eesmärki.

Osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel eesmärgiks ei

ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi

kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist

ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Kui seadusandja oleks pidanud silmas

üksnes vajadust tehingut dokumenteerida ja tuvastada poolte isikusamasus, saanuks ta osa

võõrandamise kohustustehingu jaoks kehtestada notariaalse kinnitamise nõude, mis

võimaldaks täita nii tõendamisfunktsiooni kui ka isikusamasuse tuvastamise funktsiooni.

Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise

eesmärgiks tuleb aga pidada eelkõige õiguskindluse tagamist. Kuna ÄS § 149 lg-s 4

kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on

selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus. Vastasel korral oleks kõnealune vorminõue

mõttetu ja selle järgimist ei olekski võimalik tagada, sest selle nõude järgimata jätmisele ei

järgneks ühtegi sanktsiooni.

Eelnevast tulenevalt toob osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse

vorminõude järgimata jätmine kaasa tehingu tühisuse. Kohus juhib poolte tähelepanu, et kuigi

TsÜS § 84 lg-d 3 ja 4 võimaldavad tehingu õiges vormis kinnitada ning võimalik on

kõrvaldada ettevõtte osa omandamisele suunatud tehingu vormipuudus, sõlmides lepingu

hiljem notariaalselt tõestatud vormis, ei ole antud juhul vaidlusalust lepingut nr APW-MRP

050718 hiljem notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud. Tehingu vorminõude järgimata jätmise

tõttu on ka ettevõtte asutamisele suunatud tahteavaldustega eelleping tühine ning sellest ei

teki lepingupooltele kohustusi. Seega laieneb kohtu hinnangul notariaalse vormi järgimise

nõue lisaks põhitehingule ka kõikidele eelkokkulepetele, sealhulgas ka kavatsuste prokollile.

Täiendavalt on kostja selgitanud, et lepingule (s.o kavatsuste protokoll) ei kohaldunud

notariaalne vorminõue, tehes viite ÄS § 149 lg-le 6 ja ÄS § 1822 lg-le 3.

ÄS § 149 lg 6 kohaselt kui osaühingu osakapital on vähemalt 10 000 eurot ja täielikult sisse

makstud, võib põhikirjaga loobuda käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud vorminõudest ja

näha ette, et osa võõrandamise käsutustehing tehakse vähemalt kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Põhikirja sellise kinnitamise või muutmise otsuse poolt, millega

loobutakse käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud vorminõudest või see taastatakse, peavad

olema kõik osaühingu osanikud. ÄS § 1822 lg 1 kohaselt võivad osaühingu osanikud

otsustada, et osanike nimekirja pidajaks nimetatakse Eesti väärtpaberite registri pidaja. Kui

põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet, on osanike otsus vastu võetud,

kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul esindatud häältest või käesoleva seadustiku §

173 2. lõikes nimetatud juhul vähemalt 2/3 osanike häältest. Osaühingu juhatus tagab otsuse

vastuvõtmisel osanike nimekirja pidajale seadusega sätestatud ja õigete andmete õigeaegse

esitamise. Otsuse vastuvõtmisel peab juhatus esitama äriregistri pidajale viivitamata teatise

osanike nimekirja pidamise üleandmise kohta. ÄS § 1822 lg 3 kohaselt kui osanike nimekirja

pidajaks on nimetatud Eesti väärtpaberite registri pidaja, ei kohaldata osaühingu suhtes

käesoleva seadustiku §-des 182 ja 1821 sätestatut. Osanike nimekirja peab Eesti väärtpaberite

registri pidaja ja selles märgitakse väärtpaberite registri pidamise seaduses nimetatud andmed.

ÄS § 1822 lg 5 kohaselt kui osanike nimekirja pidajaks on nimetatud Eesti väärtpaberite

registri pidaja, ei kohaldata osaühingu osade suhtes käesoleva seadustiku § 149 4. lõikes ning

§ 151 2., 4. ja 5. lõikes sätestatut.

Kohus märgib, et kostja ei ole kohtule esitanud põhikirja vorminõudest loobumise kohta.

Hageja on kohtule 01.12.2023 esitanud võlgniku osanike koosoleku protokolli nr. MRP-OK

270618 (dtl 656-657), millest ei nähtu, et osanike nimekirja pidajaks nimetatakse Eesti

väärtpaberite registri pidaja. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud kostja poolt

esile toodud asjaolu, et osa võõrandamisel leppisid pooled kokku selles, et notariaalne

vorminõue ei kohaldu. Seega on 05.07.2018 leping („Osaühingu osa müügileping nr APW-

MRP 050718“) tühine. Kohus jätab asja lahendamisel tähelepanuta hageja väite ja tõendi selle

kohta, et äriregistri registrikaardi väljatrüki kohaselt ei ole kostja osad registreeritud Eesti

väärtpaberite registris (dtl 590), kuivõrd võõrandada sooviti AS-i Sarbuss osa, mitte kostja

osa.

Tühise tehingu tagajärjena näevad TsÜS § 84 lg 1 esimene ja teine lause ette seda, et tühisel

tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu

tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Alusetu rikastumise sätetena tulevad praegusel juhul kõne alla VÕS § 1028 jj, mis

reguleerivad kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmist (soorituskondiktsioon). Eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjal hagejale tagastada 14.09.2018 tasutud 5000 eurot, 23.11.2018 tasutud

5000 eurot, 27.11.2018 tasutud 5000 eurot ja 28.12.2018 tasutud 10 000 eurot, kokku 25 000

eurot. Kuivõrd eeltoodud summa 25 000 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada, ei pea kohus

vajalikuks hinnata kostja esitatud tasaarvestusakte (dtl 160; dtl 161; dtl 162; dtl 163; dtl 647;

dtl 648; dtl 649; dtl 650) selle kohta, et hageja poolt tasutud vaidlusalused summad on tasutud

05.07.2018 lepingu täitmise katteks.

Mis puudutab võlgniku poolt kostjale 16.01.2019 tehtud ülekannet summas 7000 eurot

selgitusega „laen“ (dtl 56), siis on kostja selgitanud, et tegemist on võlgniku huvides deposiidi

15 000 eurot tasumisega saneerimismenetluse raames tsiviilasjas nr 2-19-1413. Kostja

täpsustas, et sisuliselt käsitlesid tehingupooled 7000 eurot ettemakse/tagatisena kostja poolt

osutatavate teenuste eest. Tegemist pidi olema konsultatsiooniteenuse osutamisega võlgniku

majandustegevuse jätkamiseks. Edasi on kostja selgitanud, et kuna läbirääkimised

liisingulepingute jätkamiseks ei andnud tulemust ja võlgnik otsustas saneerimismenetluse

kasuks, otsustas kostja võlgnikku hoopis selles küsimuses nõustada. Seejärel korraldas kostja

võlgniku huvides võlgniku saneerimismenetluses deposiidi tasumise selliselt, et kostja sõlmis

OÜ-ga Saguna 14.03.2019 laenulepingu (dtl 169-170; dtl 660-661), mille alusel maksis OÜ

Saguna 15.03.2019 antava laenu 15 000 eurot välja võlgniku eest Rahandusministeeriumi

arveldusarvele (dtl 171; dtl 651). Enne väljamakse tegemist oli võlgniku ja kostja vahel

kokkulepe, et 15 000 euro tasumise näol loetakse tasutuks võlgniku poolt kostjale tehtud

väljamakse 7000 eurot. 10.10.2019 sõlmisid pooled ka tasaarveldamiseks tasaarveldusakti (dtl

168; dtl 646), millega võlgniku nõue kostja vastu 7000 eurot loeti lõppenuks. Seega on hageja

nõue kostja vastu 7000 euro tagastamiseks eeltooduga seoses lõppenud, kuna kostja võttis

võlgniku huvides laenu 15 000 eurot, mis tasuti võlgniku saneerimismenetluse raames

kohtudeposiiti. Hageja on omakorda selgitanud, et kostja esitatud akt tasaarvestuse kohta,

14.03.2019 laenuleping OÜ Saguna ja kostja vahel ning maksekorraldus ei tõenda, et kostjal

oli õiguslik alus nimetatud makse sooritamiseks ja et makse oleks tehtud eesmärgil jätkata

võlgniku majandustegevust.

Kohus märgib, et lähtuvalt kostja vastuväidetest võiks kohaldamisele tulla käsundita

asjaajamise sätted, mida kohus selgitas pooltele ka 10.12.2024 toimunud kohtuistungil. VÕS

§ 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks,

ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on

käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused,

kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu

huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks

õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või

on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline.

Käsundita asjaajamise nõude eeldused on järgmised:

Eksisteerib õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhe (VÕS § 1018):

1) võõra asja ajamine;

2) teise isiku soodustamise tahtega (VÕS § 1018 lg 2);

3) ilma õigusliku aluseta;

4) õigustus asjaajamiseks:

i. soodustatu heakskiit või

ii. vastamine soodustatu huvile ja eeldatavale või tegelikule tahtele või

iii. oluline avalik huvi.

Kohus leiab, et käesoleval ajal eksisteerib õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhe, kuna

kostja tasus võlgniku huvides tsiviilasjas nr 2-19-1413 saneerimismenetluse raames

15.03.2019 deposiidi 15 000 eurot, mille tarbeks sõlmis kostja 14.03.2019 laenulepingu OÜ-

ga Saguna. Lisaks puudus kostjal õiguslik alus võlgniku eest deposiidi tasumiseks. Seega

tegutses kostja võlgniku soodustamise tahtega ning deposiidi tasumine vastas võlgniku huvile.

Eeltoodust tulenevalt saaks kostja nõuda kulutuste hüvitamist või tasu.

Kulutuste hüvitamist reguleerib VÕS § 1023 lg 1, mille kohaselt võib käsundita asjaajaja

nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel

võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist

võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või

kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Nõude eeldused on järgmised: 1) asjaajaja

on asjaajamise käigus teinud kulutusi (ulatuses, milles asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada

mõistlikult vajalikuks). 2) puuduvad kulutuste hüvitamise nõuet välistavad asjaolud (VÕS §

1023 lg 3). Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1023 lg 1 sõnastusest võib järeldada, et

kohustustest vabastamise nõue ei ole mõeldud rahalise nõudena. Sellele viitab sätte sõnastuses

olev „vabastama“ vormel. Niisiis ei saaks asjaajaja nõuda, et soodustatu kompenseeriks või

hüvitaks talle võetud kohustuse rahaliselt. Ta saab nõuda ainult seda, et soodustatu täidaks

tema eest võetud kohustuse. Võimalik on, et ka VÕS § 1023 lg 1 alusel saaks asjaajaja esitada

kohustustest vabastamise nõude selliselt, et soodustatu kas astub asjaajaja asemele võlasuhtes

või täidab viimase kohustuse nagu kolmas isik võlausaldajale. Siiski ei ole põhjendatud, et

asjaajaja saaks VÕS § 1023 lg 1 alusel nõuda, et soodustatu annaks talle vastavad rahalised

vahendid, et ta saaks võetud kohustuse täita võlausaldajale (vt magistritöö „Käsundita

asjaajamise funktsioon Eesti kohtupraktika näitel“. Tiirik, Keili; Värv, Age, juhendaja; Tartu

Ülikool. Eraõiguse osakond; Tartu Ülikool. Õigusteaduskond; 2024, lk 37). Kohus märgib, et

15.05.2024 seisukohas on kostja 16.01.2019 makse osas (s.o 7000 eurot) laenulepingu

sõlmimise õigeks võtnud. Kohus leiab, et kostjal puudub hageja vastu nõue kulutuste 15 000

euro hüvitamiseks, mille kostja oleks saanud tasaarvestada hageja nõudega 7000 eurot,

kuivõrd kostja ei saa eeltoodud sätte alusel nõuda hagejalt rahalisi vahendeid kostja poolt

võetud laenu tasumiseks.

Tasu reguleerib VÕS § 1023 lg 2, mille kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita

asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud

lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Lõikest 2 tulenevalt on asjaajajal

õigus nõuda asjaajamise eest mõistlikku tasu juhul, kui esinevad järgmised eeldused: 1)

asjaajamine toimus asjaajaja kutse- või majandustegevuse käigus (lg 2 ls 1); 2) asjaajajal pole

tasu nõudmise õigust lepingu alusel kolmandalt isikult (lg 2 ls 2); 3) asjaajajal oli soov tasu

saada juba asjaajamise ülevõtmisel (lg 3). Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1023 lg 2

kohaselt on tasunõue seotud mõistlikkuse põhimõttega. See tähendab, et ka tasunõude osas

saab kohaldada samu reegleid, mis kulutuste hüvitamise ja kohustustest vabastamise nõude

puhul. Õiguskirjanduses on leitud, et asjaajaja saab kõnesoleva nõude puhul aluseks võtta

enda hinnakirja, kuid kui soodustatu leiab, et antud tasu ei ole vastuvõetav, on kohtul õigus

nõuet vähendada mõistlikku suuruseni. Tasu suuruse määramiseks tuleb võtta aeg, mil

asjaajaja soodustatu asja ajas, mitte aeg, mil asjaajaja oma nõude esitab (vt magistritöö

„Käsundita asjaajamise funktsioon Eesti kohtupraktika näitel“. Tiirik, Keili; Värv, Age,

juhendaja; Tartu Ülikool. Eraõiguse osakond; Tartu Ülikool. Õigusteaduskond; 2024, lk 40).

Kostja poolt OÜ-lt Saguna laenuna võetud 15 000 euro hüvitamise nõuet ei saa kohtu

hinnangul lugeda kostja tasunõudeks hageja vastu.

VÕS § 1023 lg 3 kohaselt kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei

olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu

maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. 10.12.2024

kohtuistungil selgitas tunnistaja, et kokkulepe oli, et võlgnik hüvitab selle kostjale. Samas ei

teadnud tunnistaja seda, kas ja kuidas see hüvitamine toimub. Kokkulepet kohtule selle kohta,

et hageja peaks kostjale hüvitama kostja poolt 14.03.2019 OÜ-lt Saguna võetud laenu 15 000

eurot, esitatud ei ole. Poolte vahel 10.10.2019 sõlmitud tasaarveldusakt eeltoodut kohtu

hinnangul ei tõenda. Kohus leiab, et käesolevalt nähtub, et kostjal ei olnud käsundita

asjaajamisel kavatust nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist ega tasu maksmist.

Kohus on seisukohal, et eeltoodud summa s.o 7000 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada.

18.1.2. Järgmisena käsitleb kohus ülekandeid selgitusega „arve“.

20.11.2018 tegi võlgnik kostjale ülekande 12 000 eurot selgitusega „arve nr 18018“ (arve

kuupäev 20.11.2018, dtl 165) ja 15.01.2019 ülekande 8400 eurot selgitusega „arve nr 18019“

(arve kuupäev 31.10.2018, dtl 164). Kostja on selgitanud, et võlgnikule osutati kostja poolt

nõustamisteenust majandustegevuse jätkamiseks (s.o liisingulepingute ülesütlemisega

seonduv). Hageja on selgitanud, et usutav ei ole, et kostja, kelle äriregistrisse kantud

põhitegevusalaks on „enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitlus“, osutab

nõustamisteenust liisingulepingute ülesütlemisega seoses. Kostja on täiendavalt lisanud, et

äriregistrisse märgitud tegevusala ei piira ega takista muid tegevusi.

Esmalt selgitab kohus, et äriregistri seaduse § 26 lg 1 p 3 sätestab, et äriregistri avalikus

toimikus sisalduvad muu hulgas ettevõtja põhitegevusala Eesti majanduse tegevusalade

klassifikaatori järgi. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kostja seisukohaga, et äriregistrisse

märgitud tegevusala ei piira ega takista muid tegevusi. Kohus märgib, et vaidlusalustelt

arvetelt nähtub liisinglepingutega seonduvad konsultatsioonid ja asjaajamine. 10.12.2024

toimunud kohtuistungil selgitas tunnistaja, et kostja A. P. isikus aitas Luminori ja Unicrediti

liisingulepingute läbirääkimistel, et neid lepinguid ei öeldaks ülesse. Tegelikult jätkasid

liisingud koostööd sisuliselt jõuludeni. Igakord oli mingisugune eeldussumma, mis tuli jälle

maksta, et pikendada seda läbirääkimiste tähtaega. Kostja on lisanud Luminor Leasinguga

14.06.2018-15.06.2019 ja SIA UniCredit Leasing Eesti filiaaliga 14.06.2018 peetud

kirjavahetuse (dtl 166; dtl 167). Eeltoodud kirjavahetusest nähtuvalt teavitatakse võlgnikku

võla tasumise kohustusest ja tähtajast ning tagajärgedest, kui võlga õigeaegselt ei tasuta.

31.10.2023 esitas kostja kohtule täiendava kirjavahetuse. Kostja on esitanud 22.08.2018 e-

maili (dtl 565; dtl 566-568), kuid kostja ei ole selgitanud, milliseid asjaolusid ta eeltoodud

tõenditega tõendada soovib, mistõttu jätab kohus eeltoodud tõenditega asja lahendamisel

arvestamata. 14.09.2018 e-maili (dtl 569; pakkumine- dtl 570) kohaselt pöördus Eesti

Bussirent OÜ Luminor Liising AS-i poole finantspakkumise saamiseks võlgniku bussipargi

refinantseerimiseks. Kohus märgib, et eeltoodust ei nähtu võlgnikule kostja poolt

konsultatsiooniteenuse osutamist. 20.12.2018 teatas Luminor Liising AS võlgnikule, et

komitee on andnud positiivse vastuse kasutusrendi lepingute sõlmimiseks Eesti Bussirent OÜ-

ga (dtl 571-572). Eeltoodud kirjavahetust on pidanud võlgniku juhatuse liige L. P. ja Luminor.

A. P. on lisatud kirjavahetuse koopiasse. Kohtule ei nähtu eeltoodud kirjavahetusest

võlgnikule kostja poolt konsultatsiooniteenuse osutamist. 21.12.2018 saatis Luminor Liising

AS võlgnikule täpse sõnastuse, millest kinnistust soovitakse (dtl 573-574). Kirjavahetusest

nähtuvalt sooviti, et kõik edaspidised bussiveo maksed kannaks Tallinna Transpordiamet

Eesti Bussirent OÜ pangakontole Lumino pangas. Kirjavahetus on Luminori poolt saadetud

nii A. P. kui ka L. P.le. Kohus märgib, et eeltoodust ei nähtu võlgnikule kostja poolt

konsultatsiooniteenuse osutamist. Kostja lisas, et kuigi läbirääkimised Luminor Liising AS-

iga jätkusid veel 03.01.2019, siis erinevatel põhjustel lõppkokkuvõttes eelkirjeldatud äriplaan

siiski ei realiseerunud (dtl 575-576). Kohus märgib, et 03.01.2019 vastas A. P. „Tänud ja teen

omalt poolt mis vôimalik. Parimatega A. P.“. Kohtu hinnangul ei nähtu eeltoodud A. P.

ühelauselisest vastusest kostja poolt konsultatsiooniteenuse osutamist. Lisaks selgitas

tunnistaja 10.12.2024 toimunud kohtuistungil, et mingi tasu maksmine oli A. P. toimetamiste

eest kokku lepitud. Tunnistaja selgitas, et väga palju toimetamist oli kostja poolt, sest väga

paljude kokkusaamiste ja läbirääkimiste juures viibis ka tunnistaja. Samas selgitas tunnistaja

ka, et seda ta täpselt ei tea, kuidas see konsultatsiooni teenuse maksumus kujunes, kuna see

oli kokkulepe võlgniku ja kostja vahel. Lisaks algasid läbirääkimised enne seda, kui tunnistaja

võlgniku juhatusse sattus. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kostja ei ole kohtule

selgitanud ega tõendanud, mis olid need konkreetsed kostja toimingud, mida kostja hagejale

konsultatsiooniteenuste osutamisel läbi viis. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, kuidas

on arvetel kujunenud konsultatsiooni teenuste suuruseks 12 000 eurot ja 8400 eurot.

Arvestades, et arvete esitamise ajal (31.10.2018 ja 20.11.2018) oli võlgniku majanduslik

olukord halb, ei olnud võlgnikule 12 000-eurose ja 8400-eurose kohustuste tekitamine

põhjendatud.

Kohus on seisukohal, et eeltoodud summa 20 400 eurot (12 000 + 8400) tuleb kostjal hagejale

tagastada.

18.1.3. Viimasena käsitleb kohus ülekandeid selgitusega „vastavalt lepingule“.

29.08.2018 tegi võlgnik kostjale ülekande 30 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“ (dtl

56) ja 20.12.2018 ülekande 25 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“ (dtl 56). Kostja on

selgitanud, et 01.08.2018 sõlmisid võlgnik ja kostja osaühingu osa müügilepingu nr APW-

MRP 010818 (dtl 158; dtl 658). Kostja müüs võlgnikule 100 % Eesti Bussirent OÜ hinnaga

150 000 eurot. Ostuhinnast tasuti 30 000 eurot ja 25 000 eurot. Hageja on selgitanud, et

müügileping on sõlmitud ilma notariaalse tõestuseta, mistõttu on see tühine. Lisaks on

arusaamatu, kuidas sai kostja müüa võlgnikule midagi, mille müümiseks tal õigust ei ole.

Tegemist oli võlgniku jaoks ebasoodsa lepinguga, kuna lepingu punkti 4.2. kohaselt puudub

ostjal õigus ettemaksuna tasutud summade tagasinõudmiseks olukorras, kus lepingut ei

sõlmita. Kostja on täiendavalt lisanud, et maksmiskokkuleppele notariaalsed vorminõuded ei

kohaldu.

Esmalt märgib kohus, nõustudes kostjaga, et VÕS § 208 lg 1 kohaselt võib müüja ostjale

müüa eseme, mille müüja omandab tulevikus. 10.12.2024 kohtuistungil selgitas tunnistaja, et

01.08.2018 lepingu näol oli tegemist kavatsuste protokolliga, mille aluseks oli osanike otsus.

Kostjaga ja M. S. (S., X OÜ juhatuse liige) oli kokkulepe, et see vormistatakse EVK kaudu.

Lepingu sõlmimiseni ei jõutud, kuivõrd tunnistaja mälu järgi rikuti lepingut, sest tasu ei

makstud.

Kohus on käesoleva otsuse põhjendava osa punktis 18.1.1. selgitanud, et osaühingu osa

võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata toob jätmine kaasa tehingu

tühisuse. Kohus eeltoodud punktis selgitatut üle ei korda ja jääb selle juurde. Kohus juhib

poolte tähelepanu, et kuigi TsÜS § 84 lg-d 3 ja 4 võimaldavad tehingu õiges vormis kinnitada

ning võimalik on kõrvaldada ettevõtte osa omandamisele suunatud tehingu vormipuudus,

sõlmides lepingu hiljem notariaalselt tõestatud vormis, ei ole antud juhul vaidlusalust lepingut

APW-MRP 010818 hiljem notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud. Tehingu vorminõude

järgimata jätmise tõttu on ka ettevõtte omandamisele suunatud tahteavaldustega eelleping

tühine ning sellest ei teki lepingupooltele kohustusi. Seega laieneb kohtu hinnangul

notariaalse vormi järgimise nõue lisaks põhitehingule ka kõikidele eelkokkulepetele,

sealhulgas ka kavatsuste prokollile.

Täiendavalt on kostja selgitanud, et lepingule (s.o kavatsuste protokoll) ei kohaldunud

notariaalne vorminõue, tehes viite ÄS § 149 lg-le 6 ja ÄS § 1822 lg-le 3.

Kohus märgib, et kostja ei ole kohtule esitanud põhikirja vorminõudest loobumise kohta.

Hageja on kohtule 01.12.2023 esitanud võlgniku osanike koosoleku protokolli nr. MRP-OK

270618 (dtl 656-657), millest ei nähtu, et osanike nimekirja pidajaks nimetatakse Eesti

väärtpaberite registri pidaja. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud asjaolu, et osa

võõrandamisel leppisid pooled kokku selles, et notariaalne vorminõue ei kohaldu. Seega on

01.08.2018 leping („Osaühingu osa müügileping nr APW-MRP 010818“) tühine. Kohus jätab

asja lahendamisel tähelepanuta hageja väite ja tõendi selle kohta, et äriregistri ajalooliste

andmete väljatrükist nähtuvalt ei kuulu kostjale osalust Eesti Bussirent OÜ-s (dtl 591-592),

kuivõrd võõrandada sooviti Eesti Bussirent OÜ osa, mitte kostja osa.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tagastada tühise tehingu alusel saadu- 29.08.2018

tasutud 30 000 eurot ja 20.12.2018 tasutud 25 000 eurot, kokku 55 000 eurot.

18.2. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 ja PankrS § 113 on rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna

kindlaks tehtud. Vastav tõendamiskoormis lasub hagejal. Tehingu tagasivõitmise eelduseks

olev võlausaldajate huvide kahjustamine on täidetud, kui kahjustatud on kas või ühe

võlausaldaja huvid (vt RKTKo 3-2-1-149-13, p 40). Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara

vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust

tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt RKTKo 21.05.2012 3-2-1-62-12, p 10). Võlgniku poolt

võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist saab eeldada, kui ta oli teadlik oma

maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate

kahjustamise (vt RKTKo 02.06.2008 nr 3-2-1-39-08, p 12). Teiste võlausaldajate

kahjustamine võib toimuda ka korrapärase majandustegevuse raames (RKTKo 03.06.2003 nr

3-2-1-58-03, p 11). Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb eeldada juhul, kui hageja

tõendab, et vaidlusaluste makseteta oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel

pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse, suurem summast, mis võlausaldajate vahel

tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse (RKTKo nr 2-16-18957, p 15).

Lisaks on Riigikohus märkinud, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks on

oluline, kas maksete sooritamine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Ehkki

võlausaldajate huvid peavad PankrS § 109 lg 1 tähenduses olema kahjustatud ka

tagasivõitmise hagi esitamise ajal, on võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks

oluline hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli kostjale maksete tegemise ajal majanduslikult

otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte (vt RKTKo nr 3-2-1-50-17, p-d 10 ja

11).

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa

veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate

kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ka sellest, et

makse tehti PankrS § 117 lg 2 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see

kahjustas võlausaldajate huve (Vt RKTKo 2-16-18953, p 13.3-13.4). Kohus selgitab

täiendavalt, et juhul kui vaidlusaluste maksetega on üht võlausaldajat (kostjat) teistele

eelistatud seeläbi, et talle sooritati rahalisi ülekandeid ajal, kui olid olemas teised

võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et kostjale

maksmine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et temale

maksmine oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest (RKTKo nr 2-

16-18957, p 16).

Hageja on kohtu ette toonud andmed, mille kohaselt ei olnud rahaliste kohustuste täitmise ajal

(perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019) võlgnik enam maksejõuline. Ajutise halduri aruandes

on haldur asunud seisukohale, et võlgnik on maksejõuetu. Maksejõuetus on välja kujunenud

ja see ei ole ajutise iseloomuga. Maksejõuetus on välja kujunenud 2018. aasta jooksul ja

võlgnik oli püsivalt maksejõuetu hiljemalt 2019. aasta I kvartali lõpuks s.o enne

saneerimisavalduse esitamist (vt p 8.5-8.8, dtl 53-54). Ajutine haldur on asunud seisukohale,

et juunis 2019 esitatud saneerimiskava ei vastanud tegelikule olukorrale ega kajastanud

õigesti võlgniku tegelikku majanduslikku olukorda. Saneerimiskava esitamise hetkel puudus

võlgnikul reaalne vara ja töötajad ning kava esitamise hetkeks ka puudus reaalne

majandustegevus (vt p 2.33, dtl 42). Saneerimisnõustaja arvamusest nähtub, et saneerimiskava

korrigeeritud lisast 3 nähtuvalt on võlgnikul ümberkujundatavaid kohustusi summas 1 057

547,92 eurot. Saneerimisnõustaja arvamusest nähtub ka, et võlgnikul on jooksev maksuvõlg

ning lisaks ümberkujundatavatele nõuetele on ettevõtjal ka 472 tuhande euro suurune

töövõtjate nõue. Kokku koos töövõtjate nõuetega oleks tasumata nõudeid summas 1 529

547,92 eurot (dtl 185-187; dtl 188-263). Võlgnik on esitanud saneerimisavalduse lisana

bilansi 31.12.2018. Kuivõrd liisingvara on tagastatud, siis ei kajasta ka bilanss õigesti

võlgniku kohustusi. Saneerimisnõustaja on oma saneerimiskavas kirjutanud: 31. märtsi 2019

seisuga oli võlgnikul varasid 8 936 338 eurot ning kohustusi 9 421 661 eurot. Ettevõtte

omakapital oli 31. märts 2019 seisuga 485 322 euro ulatuses negatiivne. Tallinna linn on

esitanud lepingu olulise rikkumise tõttu kahjunõude summas 6 579 517 eurot. Kuna Tallinna

linn on pärast leppetrahvi mahaarvamist juba tasaarvestanud alles jäänud tagatise osa (ehk

200 000 eurot) ning 2019. aasta jaanuarikuu tasusumma arvestuses märgitud 26 418,93 euro

suuruse summa Tallinna linnale tekkiva kahju hüvitamise nõudega, siis on Osaühing MRP

Linna Liinid kohustatud tasuma linnale 6 353 098,07 eurot, mille hüvitamist

Tallinna linn nõuab (p 4.4-4.7. dtl 50-51). Saneerimiskavas esitatud andmed ei vasta

tegelikkusele, kuna põhivara oli võõrandatud (liisingulepingud üles öeldud) ning Tallinna

Transpordiameti nõudekirjast nähtuvalt ei tagasta Tallinna Transpordiamet deposiiti summas

700 000 eurot ja on esitanud hoopis kahjunõude kokku summas 6 353 098,07 eurot. Võlgniku

omakapital ei vastanud ÄS nõuetele alates 2019 I kvartalist ning võlgnik oleks pidanud

kasutusele võtma ÄS sätestatud abinõud. Kuigi omakapitali seadusega vastavuse eiramine ei

ole maksejõuetuse hindamise seisukohalt ainukene argument, siis omakapitali viimine

seaduses ettenähtud piiridesse on tänases õigusruumis siiski ettevõtja kohustus (p 5, dtl 51-

52). Võlgniku osakapitali suurus oli 63 900 eurot. Seega vastavalt ÄS § 136 ja ÄS § 176 pidi

omakapital olema vähemalt 31 950 eurot. Võlgniku omakapital 31. märts 2019 seisuga 485

322 euro ulatuses negatiivne. Seega oli võlgnik 2019 nii bilansiliselt kui rahavooliselt

maksejõuetu. Pankrotimenetluses on tunnustatud kokku 97 võlanõuet kogusummas 1 956

051,08 eurot (14.04.2021 nõuete kaitsmise koosoleku protokoll, dtl 97-102; dtl 103-110;

23.02.2022 nõuete kaitsmise koosoleku protokoll, dtl 111-116; tunnustatud nõuete

nimekiri_23.02.2022, dtl 117).

Vaidlusaluste maksete ajal olid võlgnikul järgmised kohustused võlausaldajate ees:



võlgniku töötajad summas 472 000 eurot (ajutise halduri aruanne p 4.8., dtl 34-55; dtl

61-96; dtl 185),



Eesti Gaas AS summas 774 725,24 eurot (dtl 593-595; dtl 596-598; dtl 599; dtl 600-

613; dtl 614-616; dtl 617-619),



Luminor Liising AS summas 142 686,37 eurot (dtl 166),



Tallinna Linn summas 6 353 098,07 eurot (08.03.2019 nõudeavaldus, dtl 620-621).

Harju Maakohus tunnustas 24.08.2023 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-21-7765

Tallinna linna nõuet summas 7 390 653,50 eurot Osaühingu MRP Linna Liinid

(pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 toodud II rahuldamisjärgu

nõudena (dtl 263-276),



Maksu- ja Tolliameti 23.09.2020 nõudeavalduse kohaselt on võlgnikul

maksukohustuslaste registri andmetel võlgnevus summas 269 973,25 eurot.

Saldopäringust nähtub, et võlgniku võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees hakkas

tekkima juba 10.08.2018 ehk ajal, mil võlgnik tegi kostjale hagis nimetatud makseid

(dtl 622-625; dtl 626-632; dtl 633).

Maksete tegemise ajal oli võlgnikule teada, et ta ei suuda täita Tallinna linna ja OÜ MRP

Linna Liinide (pankrotis) vahel 31.10.2014 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise

lepingut, kuivõrd Luminor Bank AS on OÜ MRP Linna Liinide (pankrotis) busside

liisinglepingu lõpetatud ja bussid tuleb tagastada 31.01.2019. Luminor Bank AS-ile kuulub 21

bussi (dtl 634-636). Antud juhul on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve, kuna võlgnik oli

maksete tegemise ajal teadlik oma maksejõuetusest ja tegi makseid, mis tõid kaasa tema

võlausaldajate kahjustamise. Vaidlusalused maksed kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve,

sest nende tulemusel vähenes võlgniku vara 107 400 euro võrra. Vähenes võlgniku vara, mille

arvel oleks saanud täita kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Kostja ei ole vaidlustanud

hageja faktiväiteid teiste võlausaldajate olemasolu ja omakapitali negatiivsuse kohta. Kostja

pole väitnud, et vaidlusaluste väljamaksete tegemine parandas võlgniku maksevõimet rohkem

kui vähendas seda. Rahalise kohustuse täitmine võiks mitte kahjustada teiste võlausaldajate

huve ka võlgniku maksejõuetuse olukorras juhul, kui kohustuse täitmise tulemusel paraneb

võlgniku võime täita oma kohustusi teiste võlausaldajate ees. Näiteks siis, kui kohustuse

täitmine on vältimatult vajalik selleks, et võlgnik saaks jätkata oma majandustegevust, mille

mõistlikult oodatavad tulud on kuludest suuremad. Kohustuse täitmist võiks õigustada ka selle

täitmata jätmisest kaasneva kohustuste olulise suurenemise ärahoidmine. Midagi sellist pole

aga kostja käesolevas menetluses väitnud. Sellest lähtuvalt pidanuks võlgnik täitma oma

kohustusi kõigi võlausaldajate ees võrdväärselt, mitte eelistama oma lähikondseid (sealhulgas

kostjat) teistele võlausaldajatele. Kohus märgib, et tõenäoline näib ka püsiva maksejõuetuse

esinemine juba vaidlusaluste maksete tegemise ajal. Seda, et võlgnik oli maksete tegemise

ajal teadlik oma maksejõuetusest kinnitab muuhulgas asjaolu, et vaid paar nädalat pärast

viimase makse tegemist esitas võlgnik kohtule avalduse saneerimismenetluse algatamiseks

(28.01.2019). Ka 10.12.2024 toimunud kohtuistungil kinnitas tunnistaja, et võlgniku

majanduslik olukord oli halb.

Seega on täidetud PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatud eeldus (s.o rahalise kohustuse täitmine

kahjustas võlgniku võlausaldajate huve).

19. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades

seisukohal, et vaidlusalused maksed tuleb rahalise kohustuse täitmisena PankrS § 113 lg 1 p 3

alusel kehtetuks tunnistada. Vastavalt PankrS § 119 lg 1 peab kostja selle tulemusel saadud

raha tagastama. Kohus mõistab kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 107 400 eurot. Hagi

eseme sõnastust raha väljamõistmiseks pankrotihalduri kasuks (dtl 715) tulebki sellise

taotlusena käsitleda tulenevalt PankrS § 35 lg 1 p 2, PankrS § 541 lg 1, PankrS § 118 lg 1,

PankrS § 119 lg 1 sätetest.

Kuna kohus rahuldas hageja nõude PankrS-i tagasivõitmise sätete alusel, puudub vajadus

hinnata hageja nõude rahuldamist alusetu rikastumise ja laenulepingu sätete alusel ning

sellega koos esitatud tõendit (19.10.2021 nõudekiri, dtl 58-60). Samuti puudub vajadus

hinnata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõuet ja edasiulatuvat viivisenõuet

laenulepingu nõude juures ning kostja aegumise vastuväidet alusetu rikastumise nõude juures.

Lisaks puudub kohtu hinnangul vajadus käsitleda poolte väiteid selle kohta, kas võlgnik esitas

ajutisele haldurile selgitused ja tõendid maksejõuetusega seoses ning kas kostja esitas

kohustustega võlgniku ees seoses. Kohus jätab eeltooduga seoses esitatud tõendid (dtl 31-33;

dtl 135; dtl 172; dtl 173; dtl 645; dtl 662) TsMS § 238 lg 5 kohaselt asja lahendamisel

arvestamata. Lisaks ei puutu käesolevasse vaidlusesse hageja poolt 01.12.2023 esitatud

tõendid (nõuete loovutamise leping ADV/APW-MRP 060619- dtl 652; nõuete loovutamise

leping MRP/APW-VO 310718- dtl 653; nõuete loovutamise leping MRP/APW-VO 311218-

dtl 654; nõuete loovutamise leping nr MRP EBR-APW / 220720, dtl 655), mistõttu jätab

kohus eeltoodud tõendid TsMS § 238 lg 5 kohaselt asja lahendamisel arvestamata.

20. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt

on tsiviilasja hind hagihind. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on hagihind hagiasjas hagis

taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 esimese lause kohaselt määratakse raha maksmisele

suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse

hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt liidetakse

käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi esitamise

seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise

summale. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis

sisalduvad nõuded. Käesoleva hagi hinnaks kujuneb 132 141,67 eurot (põhivõlg 107 400

eurot + sissenõutav viivis 12 025,86 eurot + TsMS § 367 jätkuv viivis 1 aasta eest 12 715,81

eurot).

Menetluskulude jaotus

21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta menetluskulud täies

ulatuses kostja kanda.

22. Kohus määrab hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks peale käesoleva kohtuotsuse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2, TsMS § 177 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Vismann

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga