3-24-404/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-404

Haldusasi

E.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.02.2024

otsuse nr 12310080001-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks rahvusvahelise kaitse

taotlust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja – E.J , esindaja riigi õigusabi korras v.adv

Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

E.J-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

08.01.2025 kinnisel kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu E.J-i apellatsioonkaebusega esitatud uued tõendid.

2. Jätta E.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.07.2024

otsus muutmata.

3. Jätta riigi õigusabiga seotud kulud riigi kanda ning muud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärkidega kaebaja nimi, sünniaeg,

päritolulinnad ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev ja rahvusvahelise kaitse

taotlemise aeg; jätta avaldamata otsuse p 6 7. lõik, p 7, p 10 ja p-d 30–32 koos

alapealkirjaga.

Selgitused

Otsus peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.02.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

3-24-404

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.J ületas XX.XX.XXXX ebaseaduslikult Eesti-Venemaa piiri ja esitas YY.YY.YYYY

rahvusvahelise kaitse taotluse. Ta väitis taotluses, et teda kiusatakse Venemaal taga

isiklike vaadete tõttu. Taotleja on sõjavastane ning kui see tuli tema eelmises töökohas

välja, sai ta ähvarduskirja. Pärast seda ei julgenud ta Venemaal on arvamust avaldada. Ta

osales viimati meeleavaldusel 2019. aastal pensionireformi vastu. Kuna protestid

kukkusid läbi ning meeleavaldajad peeti kinni, jõudis taotleja järeldusele, et Venemaal on

protestid mõttetud. Sellest ajast peale on ta proovinud oma meelsust mitte väljendada.

Taotleja kustutas sotsiaalvõrgustike kontod ega käinud enam protestiaktsioonidel. Kuigi ta

soovis Venemaal viibides Ukrainat aidata, kartis ta karistust.

Mõni nädal pärast seda, kui Venemaa Föderatsioon (VF) alustas Ukraina vastu

täiemahulist sõda, saatsid kolleegid taotlejale video, kus Wagneri palgasõdurid löövad

endisele vangile vasaraga vastu pead. Taotleja tõlgendas seda endale suunatud vihjena

ning otsustas kolida Xst Csse. Cs töötas ta taksojuhina ning eravestluste käigus veendus,

et ka seal toetab enamus inimesi sõda. Taotlejal on olnud kaks kokkupuudet VF

Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) piiriteenistusega. Esimest korda peeti ta kinni

2023. augusti keskel, kui ta proovis ebaseaduslikult ületada Venemaa-Läti piiri. Taotleja

ei rääkinud FSB-le, mis põhjusel ta tegelikult piiritsoonis viibis ja kaks tundi hiljem lasti

ta vabaks. Seejärel sõitis taotleja tagasi Csse ning 2023. a septembris proovis ületada

ebaseaduslikult Venemaa-Eesti piiri, kuid ka siis pidas FSB piiriteenistuse patrull ta kinni.

Pärast taotleja andmete kontrollimist ning ülekuulamist hoiatati teda, et järgmine kord

saab ta trahvi ja tal lubati minna. Taotleja hinnangul lasi FSB ta vabaks, sest tal polnud

võimudega probleeme, kuid ta kardab Venemaal mobilisatsiooni ega suuda seal ka

rohkem elada.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 02.02.2024 otsuse nr 12310080001-1, millega luges E.J-i

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning lükkas taotluse VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA tegi taotlejale

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg 1 ja lg 4 alusel

ettekirjutuse lahkumiseks VF-i vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva ning kohaldas talle

VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks.

PPA hinnangul ei vasta taotleja VRKS § 4 lg 1 sätestatud pagulase määratlusele. Ei ole

tõenäoline, et taotlejat võidaks Venemaal taga kiusata. Taotleja pole varasemalt Venemaal

tegelenud opositsioonilise, aktivistliku, ajakirjandusliku või muu tegevusega, mille tõttu

oleks ta võinud sattuda VF võimude huviorbiiti. Taotleja pole poliitiliste vaadete tõttu

sattunud konflikti VF ametivõimudega. Teda pole seoses võimudevastase tegevusega

kinni peetud, haldus- või kriminaalkorras karistatud ning ta pole Venemaal tagaotsitav.

Kuigi FSB on taotlejat üle kuulanud, pole tuvastatud selliseid asjaolusid, mille tõttu teda

peaks vastutusele võtma. Wagneri sõduri hukkamise video hakkas internetis levima alles

2022. a novembris ning hukkamine ise toimus mitte varem kui 2022. a oktoobris. Pärast

väidetavat konflikti kolleegidega kolis taotleja Csse, kus ta elas kuni Eestisse tulekuni

2023. a oktoobris. Cs elades taotlejal enam probleeme ei tekkinud. Seega sai taotleja

konfliktide vältimiseks riigi sees ümber paikneda. Isegi juhul kui taotlejale saadeti video,

ei saa erimeelsusi või konflikte eraisikutega pidada võimude poolseks tagakiusamiseks

poliitilise meelsuse tõttu. Ei ole alust arvata, et tagakiusamise toob kaasa pelgalt

2(10)

3-24-404

võimudega mittenõustumine. Taotleja kardab karistust Venemaal ebaseadusliku

piiriületuse eest. VF riigipiiri režiimi rikkumine toob kaasa haldustrahvi summas 2000–

5000 rubla (20–50 eurot). Isegi juhul kui taotleja saab Venemaal karistada piiri

ebaseadusliku ületamise eest, ei ole sel juhul tegemist tagakiusamisega ja määratav

karistus poleks ebaproportsionaalne.

Taotleja on VF kodanik, tal on kehtiv VF pass ja ta on suure osa oma elust elanud

Venemaal. Taotleja sõnade kohaselt sooviks ta lahkuda võimalusel Kasahstani. Kuivõrd

taotlejal puudub kehtiv reisidokument (tal on VF sisepass) või Kasahstanis viibimisõigust

tõendav dokument, siis puudub PPA-l kindlus, et on võimalik korraldada sinna riiki

takistusteta väljasaatmine.

3. E.J esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 02.02.2024 otsus nr

12310080001-1 ja kohustada PPA-d vaatama rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Kaebajat on tema vaadete tõttu töö juures ähvardatud. Pärast 24.02.2022 otsustas kaebaja

Venemaalt lahkuda, kuna kartis, et tema suhtes alustatakse kriminaalmenetlust seoses

tema meelsusega võimude suhtes. FSB on kaebaja kaks korda kinni pidanud (2023. a

augustis ja septembris). See, et kaebajat pole varem karistatud, ei saa omada tähendust

seoses tema kartusega tagakiusamise ees. Kaebajal on põhjust karta mobiliseerimist ning

Ukrainasse sõdima saatmist. Kaebaja on põhimõtteliselt sõja vastu. Kaebaja ei ohusta

Eesti Vabariigi julgeolekut. Kaebajale sissesõidukeelu määramine 3 aastaks ei ole

proportsionaalne.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. VF

täiemahuline sissetung Ukrainasse algas 2022. a veebruaris ning ei ole infot, et keegi oleks

proovinud kaebajaga ühendust võtta seoses võimaliku mobilisatsiooniga.

Haldusmenetluses esitatud päritoluriigi teave näitab, et Venemaa on huvitatud mitte

erialase väljaõppeta inimestest, vaid lepingulistest sõduritest.

5. Tallinna Halduskohus jättis 12.07.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

rahuldas istungil esitatud esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 02.02.2024 otsuse nr

12310080001-1 kehtivuse kuni asjas kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi

jõustumiseni.

PPA 02.02.2024 otsus nr 12310080001-1 on õiguspärane, piisavalt põhjendatud,

kooskõlas riigisisese õiguse, kvalifitseerumisdirektiivi1

ja pagulassseisundi

konventsiooniga. Kaebaja on VF kodanik ning ta saabus Eestisse ebaseadusliku

piiriületuse käigus Venemaalt XX.XX.XXXX. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei

nõustu VF juhtkonna poliitikaga, kuid samas pole ta oma meelsust 2019. aastast

avaldanud ühelgi moel ja ta hoidub teadlikult oma meelsuse väljendamisest. Kaebaja pole

oma poliitiliste vaadete tõttu VF võimude huviorbiiti sattunud. Kaebaja pole VF

relvajõududes teeninud ning teda pole seni tahetud mobiliseerida. Hirm mobiliseerimise

ees pole alus anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Kaebajal pole esile toodud asjaoludel

alust karta, et teda võetakse VF-s vastutusele tema poliitilise meelsuse tõttu. PPA on

põhjendatult esile toonud ja ka kaebaja ise kinnitanud, et ta eelistab hoida oma meelsuse

väljendamisel madalat profiili. FSB piirivalveteenistus on küll kaebajat korduvalt kinni

pidanud seoses piiritsoonis ebaseadusliku viibimisega, kuid kaebaja on karistuseta vabaks

lastud, mis viitab omakorda sellele, et kaebaja ei paku VF võimudele huvi. Asjaolu, et

kaebajal on teiste inimestega (kolleegidega) tekkinud oma vaadete pärast erimeelsusi ja

Venemaa ühiskond kaebajale ei meeldi, ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks.

Kaebaja võimalik karistamine ebaseadusliku piiriületuse eest ei ole samuti käsitatav

kaebaja tagakiusamisena riigivõimu poolt.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL.

3(10)

3-24-404

Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Olukord Venemaal ei ole selline, et ainuüksi riiki

naasmine ohustaks kaebaja elu. Riigis ei toimu sõjategevust ja iga VF territooriumil elav

inimene ei ole ohus.

Kaebaja järeldab ekslikult, et temast lähtuva julgeolekuohu puudumine ja avaliku korra

rikkumata jätmine on aluseks jätta sissesõidukeeld kohaldamata. Kaebaja ei ole esile

toonud asjaolusid, millest lähtuvalt pidanuks vastustaja kaaluma sissesõidukeelu

kohaldamist lühema tähtajaga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. E.J esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellant ei nõustu kohtu arvamusega, et ta pole oma meelsust avaldanud, hoidub

teadlikult oma meelsuse väljendamisest ja pole oma poliitiliste vaadete tõttu VF võimude

huviorbiiti sattunud. Apellant pole nõus VF poliitikaga ning on põhimõtteliselt Ukraina

vastase sõja vastu. Kaebajat on tema meelsuse tõttu tööl ähvardatud, mistõttu oli ta

sunnitud Xst Csse ümber asuma. Kaebaja otsustas pärast 24.02.2022 Venemaalt lahkuda,

kuna kartis, et tema suhtes alustatakse kriminaalmenetlust seoses tema meelsusega

võimude suhtes.

Kaebaja arvates algatatakse tema suhtes kriminaalasi ebaseadusliku piiriületuse eest.

Pärast sõja algust 2022. a-l tugevdati VF-s piirikontrolli ning ebaseadusliku piiriületuse

eest määratakse karmimad karistusi (nt 2022. a septembris 1 aasta ja 6 kuu pikkune

vangistus, 2022. a novembris 2-aastane vangistus, 2022. a detsembris 1 aasta ja 3 kuu

pikkune vangistus). Karistamist ebaseadusliku piiriületuse eest saab käsitada

tagakiusamisena.

Asjaolu, et kaebaja polnud menetluse hetkel veel mobilisatsioonikutset saanud, ei tähenda,

et temale seda ei saadeta. Venemaa sõjaväelise registreerimise ja värbamise büroodel on

juhised mobilisatsiooni jätkamiseks. Kuigi sõtta värvatakse ka lepingulisi sõdureid, on

igas vanuses ja erineva kvalifikatsiooniga mobiliseeritute osakaal väga suur. Apellant ei

nõustu Riigikohtu lahendis nr 3-20-1115 märgituga, kuna see ei kajasta apellandi

olukorda. Apellant soovib hoida oma meelsuse väljendamisel madalat profiili ning see ei

tähenda, et teda oht ei ähvarda. FSB on kaebaja kahel korral kinni pidanud. Kuigi kaebaja

on vabaks lastud, ei tähenda see, et ta ka edaspidistel kinnipidamistel vabastatakse.

Kaebaja on osalenud meeleavaldustel (pensionireformi vastu). Kohus märkis, et apellandil

on teiste eraisikutega tekkinud oma vaadete pärast erimeelsusi ning see pole

rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. See on õige, kuid näitab, et apellant väljendab oma

meelsust.

Levada keskus (Venemaa sõltumatu sotsioloogiline organisatsioon, tunnistatud Venemaal

välisagendiks), mille 2022. aasta veebruaris korraldatud küsitlustes avaldas

märkimisväärne osa venelastest (60–75%) toetust nn sõjalisele erioperatsioonile.

VTSIOM (ülevenemaaline avaliku arvamuse uurimise keskus) hinnangul püsib venelaste

seas kõrge toetus sõjale. 2022. aasta mais teatas VTSIOM, et umbes 72% venelastest

toetab Venemaa relvajõudude tegevust Ukrainas. Kaebaja ei saa Venemaal edasi elada.

Apellant oli juba alates 2019. aastast inimestest isoleeritud.

Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4

Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmine pole õiguspärane, siis on ka

lahkumisettekirjutus tehtud alusetult. Kaebaja väljasaatmine Venemaale on vastuolus VSS

4(10)

3-24-404

§-ga 171. PPA oleks pidanud kaaluma sissesõidukeelu tähtaja lühendamist või selle täies

ulatuses kohaldamata jätmist.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega

ega korda neid täies mahus (HKMS § 201 lg 4).

9. HKMS § 158 lg 3¹ esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest

keelduva otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seetõttu võtab

ringkonnakohus vastu apellatsioonimenetluses kaebaja esitatud tõendid ja arvestab

nendega otsuse tegemisel.

10. Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4

11. Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kellel on põhjendatud alus karta

tagakiusamist ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tunnuse (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse

gruppi kuulumine, poliitilised vaated) tõttu, seal juures pole oluline, kas isikul see tunnus

tegelikult on, vaid see, et teda kiusatakse taga selle tunnuse alusel (vt Riigikohtu otsus nr

3-17-1026/43, p 13). VRKS § 19 lg-s 2 on mitteammendav loetelu tegudest, mida loetakse

tagakiusamiseks, sh füüsiline või vaimne vägivald ning seadusandliku-, täidesaatva- või

kohtuvõimu diskrimineerivate meetmete rakendamine. VRKS § 19 lg 1 alusel peavad

need teod ületama teatud raskuse künnise. Seega on rahvusvahelise kaitse vajaduse

jaatamiseks tarvilik tuvastada kolm asjaolu: (1) milles seisneb võimalik tagakiusamine,

(2) võimaliku tagakiusamise piisav tõsidus ning (3) võimaliku tagakiusamise põhjuslik

seos ühe tagakiusamise tunnusega (vt Riigikohtu otsus nr 3-23-935, p 10).

12. Kaebaja väitis, et tema endised kolleegid saatsid talle video, mida kaebaja mõistis talle

suunatud ähvardusena ja selle tõttu ta oli sunnitud kolima Xst Csse (dtl 105–106). Kaebaja

kinnitusel saadeti talle see video vahetult pärast täiemahulise sõja algust 24.02.2022 ning

pärast seda, kui kaebaja oli tööl avaldanud sõja kohta arvamust. Kaebaja nendes ütlustes

esineb ebakõla, sest Wagneri sõduri hukkamise video hakkas internetis levima 2022. a

novembris ning hukkamine ise toimus mitte varem kui 2022. a oktoobris. Kaebaja on

hiljem möönnud, et võis eksida video saamise kuupäevaga. Pärast väidetavat konflikti

kolleegidega kolis kaebaja Csse, kus ta elas kuni Eestisse tulekuni 2023. a oktoobris.

Kaebaja on kinnitanud, et pärast 2019. aastal pensionireformi vastu protestil osalemist

loobus kaebaja sotsiaalmeedias arvamuse avaldamisest ja kustutas oma kontod (dtl 106).

Samuti on kaebaja väitnud, et tundis end VF-is isoleerituna. Kaebaja ei ole poliitilisi

vaateid väljendanud ka pärast päritoluriigist lahkumist.

13. Ringkonnakohtu hinnangul jääb kaebaja selgitustest ebaselgeks, kuidas on kaebajale video

saatmine otseses põhjuslikus seoses kaebaja kolimisega Csse või miks tajus kaebaja talle

video saatmist ähvardusena. Isegi kui väidetava video saatmine toimus, siis on õige PPA

seisukoht, et kaebajal oli võimalik VF-s ümber paikneda ning tagakiusamise esinemise

korral ei olnud tagakiusajaks VF.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja pole olnud poliitiliselt

aktiivne ning tema poliitiline profiil pole silmapaistev. Seda põhjusel, et kaebaja on

meelsust väljendanud vaid eravestlustes sõpradega või perega. Kaebaja ei ole oma

5(10)

3-24-404

veendumusi avaldanud sotsiaalmeedias ega muud moodi avalikkust mõjutaval moel.

Kaebaja kustutas oma sotsiaalmeedia kontod ja on seisukohal, et protestid on Venemaal

mõttetud.

15. Asjaoludest ei nähtu, et tagakiusaja (päritoluriigi ametivõimud) võiks Venemaa režiimile

vastanduvaid poliitilisi veendumusi kaebajale omistada. See on tagakiusamise hirmu

hindamisel primaarse tähtsusega. Euroopa Kohus on selgitanud, et tagakiusamishirmu

põhjendatuse tuvastamisel tuleb hinnata, kas inimene võib sattuda päritoluriigis võimalike

tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla oma põhimõtteliste poliitiliste vaadete

väljendamise tõttu või isiku võimaliku osalemise tõttu tegevuses, mille eesmärk on neid

vaateid propageerida. Pädeval asutusel tuleb hinnata, kas inimesel on ka tegelikult põhjust

karta, et teda kiusatakse taga (vt Euroopa Kohtu 21.09.2023 otsus asjas C-151/22, p-d 42,

46, 49). Kvalifitseerumisdirektiivi üks eesmärk on tuvastada ühiste kriteeriumide põhjal

isikud, kellel on tõeline, mitte kunstlikult tekitatud vajadus rahvusvahelise kaitse järele

(viidatud direktiivi 12. põhjendus).

16. Kaebaja pole olnud VF võimude huviorbiidis ning kaebajat ei ole Venemaal taga

kiusatud. Kaebajal ei ole tekkinud ka mingisuguseid tagajärgi, mis ületanuks

tagakiusamise raskuse künnise VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul

tõendab see, et isegi kui kaebajal eksisteerivad tema väidetud poliitilised veendumused, on

ta vabatahtlikult soovinud oma elu korraldada nii, et ta ei väljenda oma väidetavat

meelsust. Ka kaebaja on seda kinnitanud, märkides, et tema arvates on poliitilise arvamuse

väljendamine VF-s ohtlik ja ainus tõhus vastupanu viis oleks relvastatud vastuhakk2.

Midagi sellist kaebaja siiski ette võtnud ei ole, mistõttu ei ole kaebaja ka sattunud

päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla. Seetõttu ei ole kaebaja

sattunud päritoluriigis võimalike tagakiusajate negatiivse tähelepanu alla. Kaebaja ei

eristu tavalistest riigivõimu tegevuse suhtes kriitilistest inimestest, kes kohati võivad

väljendada oma rahulolematust oma tuttavatele. Selliseid inimesi võib ka autoritaarse

riigikorraldusega riigis olla palju, kuid nad ei satu riigivõimu tagakiusamise ohvriks.

Kaebajat ei saa võrrelda poliitiliste opositsionääride või ühiskondlike aktivistidega, kelle

tegevus äratab laiemat tähelepanu ja kes võivad ohustada autoritaarse režiimi püsimist.

17. Kuna kaebaja ei ole tegelenud oma väidetavate veendumuste propageerimisega, mille

tõttu võiks kaebaja sattuda potentsiaalsete tagakiusajate huviorbiiti, ei ole kaebaja hirm

tagakiusamise ees põhjendatud. Päritoluriigi teave ei toeta seisukohta, mille kohaselt

kiusab päritoluriik taga iga inimest, kelle tegevus ei ole laiemat avalikkust mõjutanud.

Esile toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et kaebajat ohustaks poliitilise

meelsuse tõttu Venemaal reaalne tagakiusamine (VRKS § 19 lg 1 p 1). Kaebaja varasemat

(pigem alalhoidlikku) käitumist arvestades ei ole põhjust eeldada, et tema tegevus

Venemaa võimude kritiseerimisel võiks päritoluriiki naasmisel muutuda selliseks, et oleks

alust järeldada võimude tegevust, mis ulatuks tagakiusamiseni. See ei tähenda, et kaebaja

peaks oma poliitilist meelsust muutma. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole ta

välja toonud.

18. Rahvusvahelise kaitse andmist ei tingi ka kaebaja põhjendus, et ta ei ole väljendanud oma

poliitilist meelsust, sest see on VF-s mõttetu ja sest kaebaja kartis repressioone.

Ringkonnakohtu arvates nähtub kaebaja väidetest pigem üldine vastumeelsus VF poliitika

suhtes ja soov tulla elama teistsuguse riigikorraga riiki, kuid varjupaigasüsteemi eesmärk

ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu

12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18). Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal ei ole

praegu põhjendatud alust karta Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamist oma

poliitilise meelsuse tõttu. Kuigi Venemaal võib olla haldus- või kriminaalkorras karistav

2 Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2025 istungil antud selgitused.

6(10)

3-24-404

tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja iseäranis Ukraina

toetamisena sõjas, tuleb arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest,

kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukraina vastase sõja vastu.

Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt

jõukohane. Ka kaebaja väited, et enamus inimesi Venemaal toetab sõda, ei väära seda

järeldust.

19. Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-23-1693 (p 22), et Venemaa kasutab

ressursside piiratuse tõttu põhiliselt nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute

vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt saata hoiatav

sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Sellist järeldust toetavad OVD-Info

28.06.2024 andmed poliitiliselt motiveeritud süüdimõistmiste kohta3 ja 31.05.2024

sõjavastase liikumise tagakiusamist käsitlev raport.4 Raportist nähtub, et kuigi

sõjavastasuse alusel kinnipidamisi on alates 24.02.2022 toimunud 20 040, siis süüdistusi

on esitatud ca 935 inimesele (sh enam kui pooltel juhtudel internetis avaldatu eest).

Halduskorras on sõjaväe „diskrediteerimise“ eest samal perioodil karistatud 9495 inimest.

Kaebaja profiil ei ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit teistele

VF kodanikele, sest kaebaja poliitiline tegevus oli nii Venemaal kui ja Eestis viibides

vaoshoitud või sisuliselt puuduv.

20. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja, et on tutvunud Eestis viibides poliitiliste

aktivistidega (A. Babtšenko ja R. Mutyk) ning teinud annetusi Ukraina relvajõududele

läbi tuttava konto. Kuna väidetavate annetuste tegemine ei ole kaebajaga seostatav, sest ta

tegi need tuttava kaudu, ei ole tõenäoline, et kaebaja satuks tagakiusamise ohvriks

annetuste tegemise pärast. Samuti, kuna kaebaja ei ole Eestis viibides poliitilist meelsust

väljendanud või olnud poliitiliselt aktiivne, ei saa olla kaebaja väidetav tutvumine A.

Babtšenkoga ja R. Mutykiga päritoluriigile teada.

21. Tulenevalt eespool märgitust on õige halduskohtu ja PPA järeldus, et kaebajal ei ole

põhjendatud alust karta VF-s tagakiusamist tema poliitiliste vaadete tõttu.

Ebaseaduslik piiriületus

22. Kaebaja kardab, et teda võidakse viimase ebaseadusliku piiriületuse eest karistada ja saata

sõtta. Pooled ei vaidle, et kaebajat on seoses ebaseadusliku piiriületusega kahel korral

2023. a-l kinni peetud ning sellega seoses pole kaebajale sanktsioone järgnenud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellest võib järeldada, et kaebaja ei ole

pakkunud VF-i võimudele huvi.

23. See, kui isik peetakse seoses ebaseadusliku piiriületusega kinni või määratakse talle

rahaline karistus või isegi vangistus, ei kujuta endast tagakiusamist VRKS § 19 lg 2

mõttes. Asjaolu, et VF võimud võivad kaebaja ebaseaduslike piiriületuste tõttu uuesti

kinni pidada, ei ole alus anda talle rahvusvaheline kaitse. Ka Eesti karistusseadus näeb

ebaseadusliku piiriületuse eest võimaliku karistusena ette rahalise karistuse või

vangistuse. Kaebajal on kohustus taluda ka VF-s tema suhtes toimuvat haldus- või

kriminaalmenetlust. PPA andmetel toob VF riigipiiri režiimi rikkumine kodanikele kaasa

haldustrahvi 2000–5000 rubla (20–50 eurot, dtl 20). Kaebaja viidatud VF

kriminaalkoodeksi § 322 näeb ette järgmise karistuse: „Ebaseadusliku Venemaa riigipiiri

ületamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 rubla5 või süüdimõistetu kuni 18

kuu töötasu või muu sissetuleku ulatuses või sunnitöödega kuni 2 aastaks või

3 Vt https://en.ovdinfo.org/old

4 Vt https://en.ovdinfo.org/persecution-anti-war-movement-report-may-2024

5 1792,03 eurot

7(10)

3-24-404

vabadusekaotusega sama pikaks ajaks.6“. Isegi juhul kui taotleja saaks Venemaal riigipiiri

ebaseadusliku ületamise eest karistada selle sätte alusel, ei oleks tegemist tagakiusamisega

ning selle eest määratav karistus poleks ilmselgelt ebaproportsionaalne. Igasugune õiguste

riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt,

ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 01.10.2018

otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15). Rahvusvahelist kaitset ei ole põhjendatud anda

igaühele, kes pageb VF-st kriminaalmenetluse eest.

24. Kaebaja väitel on piiril toimuv kontroll muutunud intensiivsemaks ning karistusi on

karmistatud pärast Ukraina vastase täiemahulise sõja algust 24.02.2022. Samas peeti

kaebaja seoses ebaseadusliku piiriületuse katsega kinni 2023. a jooksul kaks korda ning

talle ei määratud isegi rahalist karistust, kuid hoiatati, et rahaline karistus võidakse

määrata uue ebaseadusliku piiriületamise katse eest. Need asjaolud ei anna kinnitust VF

võimude ebaproportsionaalsest toimingutest kaebaja suhtes.

25. Eespool märgitust tulenevalt ei ole kaebaja hirm tagakiusamise ees ebaseadusliku

piiriületuse tõttu põhjendatud.

Hirm mobiliseerimise ees

26. Kaebaja hirm, et ta kutsutakse tegevteenistusse VF armeesse, on hüpoteetiline. Puuduvad

andmed ja kaebaja ka ei väida, et talle oleks üritatud kätte toimetada

mobilisatsioonikutset. Seetõttu ei ole teada, millisesse üksusesse ta kuuluks, milliseid

teenistusülesandeid ta eeldatavalt täidaks jms (vt nt Euroopa Kohtu otsus C-472/13

Shepherd, p-d 30‒46). Lisaks näeb VF konstitutsiooni § 59 lg 3 ette vähemalt võimaluse

asendada tegevteenistus asendusteenistusega (vrd Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-

1115, p 26).

27. Kuigi päritoluriigi ametivõimud võivad tegevteenistusest keeldumisele omistada poliitilise

motiivi (vt Euroopa Kohtu otsus C-238/19 Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, p

60) ei ole kaebaja puhul täidetud eeldus, mille kohaselt peab kaebaja olema kutsutud

tegevteenistusse ja tema olema sellest keeldunud. Seetõttu ei ole, sõltumata tagakiusamist

põhjustavatest tunnusest, kaebaja puhul tõenäoline tagakiusamine ka VRKS § 19 lg 2 p 5

tähenduses. Viidatud sätte järgi käsitatakse tagakiusamisena seda, kui päritoluriigis

mõistetakse isik süüdi või karistatakse teda sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest

olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise.

Sätte aluseks oleva kvalifitseerumisdirektiivi art 9 lg 2 punkti e alusel tagakiusamise

jaatamiseks peab olema täidetud kolm kumulatiivset eeldust: (1) sõjaväeteenistusest

keeldumine, (2) konkreetses kokkupõrkes osalemine ning (3) selles osalemisega kuriteo

või kvalifitseerumisdirektiivi art 12 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemine.

28. Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 otsuses asjas nr C-238/19 (p 48), et ainuüksi hirm

seista silmitsi ohtudega, mis sõjaväeteenistusse kutsumisega relvakonflikti olukorras

kaasnevad, ei too kaasa isiku tunnustamist pagulasena või täiendava kaitse saajana.

Kvalifitseerumisdirektiivi art 9 lg 2 punkti e ja art 9 lg-t 3 nende sätete koostoimes tuleb

tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi art 2 punktis d ja art-s 10 nimetatud põhjuste

ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi art 9 lg 2 punktis e osutatud

süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et

süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud (C-238/19, p-d 45‒61).

6 Masintõlge veebilehelt

https://www.consultant.ru/document/cons_doc_LAW_10699/37e4796a6dde7b2d0186348e99888275973478bb/

8(10)

3-24-404

29. Samuti ei toeta päritoluriigi teave kaebaja väidet, et aktiivne mobilisatsioon tsiviilisikute

seast VF-s jätkub ka praegu. Kõik kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud artiklid

puudutavad 2022. aastat.

30. Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4

31. Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4

32. Tekst eemaldatud vastavalt resol. p. 4

33. Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset (VRKS §

4 lg 3). Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle

suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu (VRKS § 22) ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud

riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2,

direktiivi 2011/95/EL art 2 punkt f, art 15 punkt b). EL põhiõiguste harta art 19 lg 2

kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav

kohtlemine. Sama sätestab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art

3, mille kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega

karistada.

34. Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse

puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu eespool toodud põhjendusi arvestades, et kaebajat

ähvardaks Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS §

4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii

suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub suuresti Ukraina

territooriumil ja kaebajal on võimalik Venemaal vältida sõjapiirkonnale lähedalolevaid

alasid.

35. Ringkonnakohus on kokkuvõttes seisukohal, et kaebajale on õiguspäraselt keeldutud

täiendava kaitse andmisest. Eespool toodud põhjendusi arvestades ei ole tema

väljasaatmine Venemaale vastuolus ka non-refoulement’i põhimõttega.

Sissesõidukeeld

36. Lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l õigus üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks (VSS § 74 lg 1). Välismaalase suhtes, kes ei ole

Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni

kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg

41). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada

selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid

seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld

riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise

või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri,

lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu

05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja

pole siinsel juhul esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse sissesõidukeelu

lühendamiseks.

37. Seega on vaidluse all küsimus, kas esinevad asjaolud, mis muudavad 3-aastase

sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks. Direktiivi 2008/115/EÜ põhjenduse 14 kohaselt

tuleb sisenemiskeelu pikkus igal üksikjuhul määrata kindlaks pärast kõigi oluliste

asjaolude hoolikat kaalumist ja see ei tohiks üldjuhul ületada viit aastat; eelkõige tuleks

arvesse võtta asjaolu, kui asjaomase kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud juba üle

9(10)

3-24-404

ühe tagasisaatmisotsuse või väljasaatmiskorralduse või ta on sisenenud liikmesriigi

territooriumile sisenemiskeelu ajal. Eesti seadusandja on esimese etapi kaalumise juba

teostanud ja leidnud, et vabatahtliku lahkumisaja saanud välismaalasele ei ole

proportsionaalne seada üle 3-aastast keeldu. Vabatahtliku lahkumisaja määramine eeldab

üldjuhul, et isikul pole kehtivat sissesõidukeeldu ja ta pole varem Euroopa Liitu

sisenemise ja siin viibimise eeskirju rikkunud (vrdl VSS § 72 lg-s 2 loetletud alused

lahkumisettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks). VSS § 74 lg-s 1 nimetatud 3-aastast

tähtaega võib põhimõtteliselt lühendada nullini. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei

nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa

sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 alusel.

38. Kuigi tegemist on liikumisvabadust piirava meetmega, ei ole riive ebaproportsionaalne.

Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja

riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki

sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk

on anda riigisisestele tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld

kujutab endast EL tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et

pärast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult

liikmesriikide territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne,

heidutav mõju.

39. Vaidlus puudub, et kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka

teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et

PPA oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu kestuse vähendamist ei tingi ka see, et

kaebaja ei ohusta Eesti julgeolekut. Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus

ning kaalutlused on iga juhtumi puhul erinevad. Praeguses asjas pole kohus kaalutlusvigu

tuvastanud. Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja pädevuses ning kohus ei saa PPA

eest otsustada, kas ja kui pikaks ajaks sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3).

Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane

(HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata

ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus asjas nr 3-16-2088, p 18).

40. Pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt

sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist.

Menetluslikud otsustused

41. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus muutmata.

42. Riigi õigusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

Menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS §

108 lg 1 ja § 109 lg 1).

43. Rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsuse tagamiseks ning kaebaja

identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärkidega

kaebaja nimi, sünniaeg, päritolulinnad ning kaebaja Eestisse saabumise kuupäev ja

rahvusvahelise kaitse taotlemise aeg (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13). Samadel

kaalutlustel tuleb avaldamata jätta otsuse p 6 7. lõik, p 7, p 10 ja p-d 30–32 koos

alapealkirjaga.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)