4-24-3682/19 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. detsember 2024, Tallinn

Väärteoasja number

4-24-3682

Kohtukoosseis

Kohtunik Aulike Salo

Kohtuistungi sekretär

Hanne-Liia Toomeoja

Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

Rauno Viljaranna (isikukood: 38505160313, Eesti kodanik,

elukoht: xxx, töökoht XXX) väärteoasi liiklusseaduse (LS)

§ 242 lg 1 järgi

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna 24. oktoobri 2024 üldmenetluse otsus

väärteoasjas nr 2302,24,012417

Istungil osalenud isikud

menetlusalune isik Rauno Viljarand

kaitsja advokaat Tanel Küün

kohtuvälise menetleja PPA Põhja prefektuuri esindaja

Jekaterina Aleinikova

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134 maakohus otsustas:

1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna 24. oktoobri 2024 otsus väärteoasjas nr 2302,24,012417.

2. Menetlusaluse isiku Rauno Viljaranna kaebus jätta rahuldamata.

3. Menetlusaluse isiku Rauno Viljaranna taotlus menetluskulude hüvitamiseks jätta

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsus on kuulutatud lõpposana. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule

menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist

esindaja. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult

teatama Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Kassatsiooniteatise saamisel on põhistusi sisaldav tervikotsus kättesaadav Harju

Maakohtu kantseleis 10. jaanuaril 2025. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Väärteoprotokoll ja kohtuvälise menetleja otsus

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 26. septembril 2024 koostatud väärteoprotokolli

kohaselt heidetakse Rauno Viljarannale ette, et ta 26. septembril 2024 kell 16.58 Harju maakonnas

Tallinnas Tartu mnt ja Peterburi tee ristmikul liikudes Järvevana tee suunas, juhtis mootorsõidukit

BMW X5 XDRIVE40, registreerimismärgiga XXXXXX, ning kasutas telefoni ilma käsi vabaks jätva

vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Väärteoprotokollist nähtuvalt rikkus

menetlusalune isik kirjeldatud tegevusega liiklusseaduse (LS) § 33 lg 11 p-s 1 sätestatud nõuet ja pani

toime LS § 242 lg-le 1 vastava väärteo.

2. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 24. oktoobri 2024 otsusega karistati R. Viljaranda LS §

33 lg 11 p 1 rikkumise eest LS § 242 lg 1 alusel, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise

eest, kui puudub sama seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241

sätestatud väärteokoosseis. R. Viljaranda karistati rahatrahviga 10 trahviühikut, s.o 40 eurot.

Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale

3. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, milles taotleb otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kogutud tõendite pinnalt ei saa

väljaspool mõistlikku kahtlust väita, et isik on väärteootsuses nimetatud süüteo toime pannud.

4. Kaebuse kohaselt ei ole üldmenetluse otsuses selgitatud, et miks on otsuse tegemisel lähtutud ainult

liiklusjärelevalvetalituse grupijuhi Y ja patrullpolitseiniku X tunnistustest ning jäetud tähelepanuta

kõik R. Viljaranna ütlused. Üldmenetluse otsusest ei nähtu, kuidas on kohtuväline menetleja

tuvastanud tunnistajate hinnangu liikluskiiruse osas, mis väidetavalt andis neile piisavalt aega

tuvastamaks R. Viljaranna poolne rikkumine. Üldmenetluse otsusest lähtuvalt on kohtuväline

menetleja soovinud menetluse lihtsamalt ära lahendada toetudes süüstavatele tunnistustele, eirates

kõiki võimalike muid tõendeid ning loobudes täiendavatest menetlustoimingutes (nt tunnistajate ja

menetlusaluse isiku täiendavad ja detailsemad ülekuulamised, avalike kaamerate piltide,

videosalvestiste uurimised jne).

5. Samuti ei ole kohtuväline menetleja absoluutselt arvestanud tunnistajate ebakõladega – tunnistajad

seisid väidetava väärteo toimepanemise ajal ühes kohas, kuid nägid selle toimepanemist erinevalt.

Selguse mõttes, et üks tunnistaja nägi menetlusalust isikut väidetavalt telefonis nö scrollimas (telefoni

kasutamine käsi vabaks jätva vahendita) ning teine tunnistaja nägi väidetavalt menetlusalust isikut

ainult telefoni käes hoidmas. Eluliselt ei ole usutav, et ühes kohas olevad tunnistajad näevad väärteo

toimepanemist ning menetlusaluse isiku tegutsemist nii erinevalt. Olemasolevaid tõendeid on aga

kohtuväline menetleja analüüsinud ning arvestanud selektiivselt, rikkudes sellega ka tõendite

hindamise nõudeid. St, et kõiki tõendeid tuleb hinnata kogumis, veendumaks, kas R. Viljarand on talle

etteheidetud teo päriselt toime pannud. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja lähtunud ainult kahe

tunnistaja üldistest ütlustest ning loobunud arvestamast menetlusaluse isiku ütlustest, esitatud

täiendavatest tõenditest ning jätnud kõrvaldamata vastulausetes esitatud kahtlused ja ebakõlad.

Menetlus Harju Maakohtus

6. Kohtuvaidlustes jäid kaitsja ja menetlusalune isik kaebuse juurde, paludes kohtuvälise menetleja

otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning hüvitada menetlusalusele

isikule valitud kaitsjale makstud tasu.

7. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta vaidlustatud otsus muutmata.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid.

9. Vaidlustatud otsuses on menetlusalusele isikule heidetud ette LS § 33 lg 11 p 1 nõude rikkumist.

LS § 33 lg 11 p 1 näeb ette, et juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad

segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva

vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes.

10. R. Viljarannale heidetakse ette sõiduki juhtimise ajal telefoni kasutamist ilma käsi vabaks jätva

vahendita. Selles, et R. Viljarand juhtis sõidukit väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses

nimetatud ajal ja kohas, vaidlust ei ole. Küll aga ei tunnistanud R. Viljarand sõiduki juhtimise ajal

telefoni kasutamist.

11. Menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt ei olnud tal isegi telefoni käes. Tal on autos telefonihoidik

ja süsteem, mis võimaldab tal telefoniga rääkida ilma käsi kasutamata. Sõidukiirus oli 25 km/h.

Bussirada, kus tema liikus, oli tühjem, mujal olid ummikud. Tema sõiduk on tumesinine, telefon beež -

šampanja värvi. Politseinikku nägi kohe, pööret lõpetades, ametnik oli väikese raja tee ääres. Kohapeal

nägi politseiametnikku, kes andis peatumismärguande ja teine tegeles rikkujatega. Politseiametnik, kes

peatas sõiduki ja suunas ta tee äärde, läks pärast seda oma positsioonile tagasi. Patrullauto oli tankla

parklas. Kohapeal andis ütlused suitsupaki hoidmise kohta, kuna suitsetab autos ja ei teadnud täpselt,

kus see fikseerimise koht n-ö oli.

12. Tunnistaja X andis kohtus ütluseid, et 26. septembril teostas ta kombineeritud liiklusjärelevalvet.

See tähendab, et üks ametnik on ees, kes vaatab, kuid ei sekku ja annab raadio teel rikkumisest teada

ametnikule, kes peatab sõiduki. Y oli ametnik, kes oli teisel pool silda ja raadiosaatja kaudu andis

rikkujast teada. Ylt saadud info kohaselt juht scrollis ja telefon oli aktiivne. Sõidukid liikusid väga

aeglaselt, hinnanguliselt 15-25 km/h. Saanud info rikkumise kohta, liikus X sõidutee poole ja andis

juhile peatumismärguande. Juht oli sõidukis üksi. Menetlusaluse isiku sõiduk võis olla sinist värvi.

Tunnistaja nägi, et telefon oli paremas käes. Telefon oli heledat värvi. Kindlasti oli tegemist telefoniga,

mitte muu esemega. Täpselt ei mäleta, kuid parem käsi võis olla allpool võrreldes vasaku käega. Juht

hoidis telefoni käes, kuid ei rääkinud sellega. Täpselt ei mäleta, kuid kahe auto peale võis olla neli

politseinikku. R. Viljaranna isiku tuvastamisega ja menetlusega tegeles Q.

13. Tunnistaja Y ütluste kohaselt seisis ta politseivormis kuulivestiga teest umbes 10-15 meetri

kaugusel haljasalal põõsa juures künka peal, mis asub teest umbes 2-3 meetri kõrgusel. Vaade ülevalt

alla oli suurepärane. Tegemist oli õhtuse tipptunniga, liiklus oli väga aeglane. Menetlusalune isik

hoidis telefoni paremas käes. Silmad liikusid telefoni peal ja näha oli ka pöidla liikumist. Juht scrollis

telefonis. Telefon, mis oli helehall või hõbedane, kuid mitte valge, oli roolist kõrgemal. On

veendunud, et tegemist oli telefoniga, sest sellel on kindel kuju ja asend, kuidas seda käes hoitakse.

Menetlusaluse isiku auto oli tume, kas must või tumesinine. Juht teda ei märganud, sest ei vaadanud

kordagi üles. Sõiduki numbri ja rikkumise edastas teisel pool viadukti olevatele peatajatele, keda oli

kaks – W ja X. Ei näinud peatumismärguande andmist, kuna oli teisel pool viadukti.

14. Kohtuistungil ütluste andmisel näitasid tunnistajad X ja Y kaardil kohad, kus nad järelevalvet

teostasid ja kus nad rikkumise tuvastasid (kohtutoimik lk 61, 62). Kaardilt nähtub, et tunnistajad olid

üks ühel pool ja teine teisel pool viadukti. Ka on kaardilt tuvastatav, et põõsas, mille juures seisis Y,

asub sõiduteest kõrgemal. Seega on nimetatud asjaolu kooskõlas tunnistaja selgitatuga.

15. KrMS § 61 lõiked 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab

kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab

uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Kohus

nõustub kaitsjaga, et politseiametnikest tunnistajate ütlustel ei ole menetlusaluse isiku ütluste ees eelist

või tugevamat kaalu. Kohus hindab politseiametnike ütlusi võrdväärselt teiste tõenditega.

16. Menetlusaluse isiku põhiväiteks on kaebuses olnud, et menetleja oleks pidanud koguma lisaks

tunnistajate ütlustele ka muid tõendeid - salvestisi ja fotosid. Menetleja on põhjendamatult eelistanud

menetlusaluse isiku ütlustele vaid politseiametnike ütlusi.

17. Kohus, olles tutvunud kirjalike materjalidega ja kuulanud ära isikud kohtuistungil, on seisukohal,

et väärteomenetluses on R. Viljaranna süü tõendatud politseiametnike Y ja X ütlustega, kes on kohtus

detailselt kirjeldanud rikkumise asjaolusid. Mõlemad ametnikud nägid teenistusülesandeid täites, et

menetlusalune isik, mootorsõiduki juhina, kasutas mobiiltelefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita,

hoides seda käes. Kohus peab vajalikuks viidata ka Riigikohtu praktikale (3-1-1-66-15 p 9), mille

kohaselt ei ole välistatud karistusotsuse rajamine ainult riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele.

Kuigi väärteoprotkollis on tõendina märgitud ka videosalvestis, siis tunnistajatena ülekuulatud

ametnikud kinnitasid kohtuistungil, et rikkumist ei salvestatud, sest kaameraid järelvaleve teostamisel

ei kasutatud. Tõik, et rikkumist ei ole salvestatud, ei muuda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks,

sest tegemist on isikutega, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid.

18. Tunnistajate ütlused riimuvad täielikult. Mõlema sõnul oli tegemist heledat värvi telefoniga.

Menetlusaluse isiku sõnul on tema telefon beež, šampanja värvi. Kui tunnistajad ei oleks näinud R.

Viljaranna telefoni, siis puuduks neil teadmine telefoni värvi kohta. Samuti kinnitasid mõlemad, et

juht hoidis telefoni paremas käes. Asjaolu, kas telefoni hoidev parem käsi oli vasakust käest kõrgemal

või madalamal, ei oma rikkumise tuvastamisel tähtsust. Tunnistajad asusid erinevates kohtades ja kätt

on võimalik sõidu ajal liigutada. Menetlusaluse isiku poolt kohapeal antud ütlused suitsupaki

võimaliku käes hoidmise kohta on aga antud eesmärgiga vabaneda süüst ja vastutusest. Kui juht on

käitunud nõuetekohaselt, siis puudub igasugune vajadus oma tegevuse õigustamiseks ja vabanduste

otsimiseks, eriti olukorras, kus isik ei tea, kus võimalik rikkumine tuvastati. Tunnistajad välistasid muu

eseme käes hoidmise rikkumise tuvastamise ajal.

19. Kohus ei pea R. Viljaranna ütlusi usaldusväärseteks, sest kui menetlusalune isik ei saanud

kohapeal isegi aru, et lisaks peatumismärguande andjale Xle ja väärteoprotokolli koostajale Qle, oli

olemas ka politseiametnik Y, siis politseivormis ametniku märkamatuks jäämine tõstatab küsimuse,

millega juht sõidu ajal tegeles. R. Viljarand selgitas, et märkas politseiametnikku kohe, väikese raja

tee ääres. Kohtus tuvastatu kohaselt seisis väikese raja tee ääres X, kes peatas R. Viljaranna sõiduki ja

suunas sõiduki parklasse. Selleks ajaks oli aga R. Viljarand juba Yst möödunud. Kui R. Viljarand

oleks tegelenud vaid sõiduki juhtimisega, siis ei oleks politseivormis kuulivestiga politseiniku

mittemärkamine võimalik. Tunnistaja Y kinnitas kohtus, et menetlusalune isik teda ei märganud, kuna

telefonilt ta silmi ei tõstnud. Kohtu hinnangul on tunnistajate ütlustega tõendatud, et R. Viljarand pani

toime väärteoprotokollis ette heidetud väärteo ja see on ka põhjus, miks R. Viljarand tunnistaja Yt ei

näinud.

20. Liiklusseaduse § 33 sätestab mootorsõiduki juhi üldkohustused. LS § 33 lg 11 p 1 kohaselt on juhil

keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist,

sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni

käes. R. Viljaranna tegevus – mootorsõiduki juhtimise ajal telefoni käes hoidmine, – rikub LS § 33 lg

11 p-s 1 sätestatud kohustust. Liiklusseadus on seejuures konkreetne – sõiduki juhtimise ajal ei ole

lubatud telefoni käes hoida. Seejuures ei ole määrav, mida isik telefoniga teeb. Telefoni käes hoidmine

võib segada mootorsõiduki juhtimist ja liiklusolude tajumist, sest juhi käed ei ole juhtimiseks vabad ja

telefoni käes hoidmine nõuab täiendavat tähelepanu. Selle nõude rikkumisel võivad asjaolude halva

kokkulangemise korral olla rasked tagajärjed.

21. R. Viljarand on teo toime pannud tahtlikult, täpsemalt kavatsetusega KarS § 16 lg 2 tähenduses.

Mootorsõiduki juhtimise ajal telefoni käes hoidmine oli tema eesmärk. Õigusvastatust ja süüd

välistavad asjaolud puuduvad.

22. Liiklusseaduse § 242 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise

eest, kui puudub sama seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241

sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. KarS § 56 lg 1 kohaselt on

karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

23. Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 40 eurot, s.o sanktsiooni

keskmises määras. Kohus leiab, et arvestades R. Viljarannale süüks arvatava teo sisu, vastab

kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus tema süü suurusele. Kohtu hinnangul on menetlusaluse

isiku süü keskmine. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Samuti tuleb

arvestada, et R. Viljarannal ei ole kehtivaid karistusi. R. Viljarannale karistuse mõistmisel ei ole

kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus vastab isiku süü

suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele.

24. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab kohus muutmata Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 24. oktoobri 2024 üldmenetluse

otsuse väärteoasjas nr 2302,24,012417, millega Rauno Viljaranda karistati LS § 242 lg 1 alusel

rahatrahviga 10 trahviühikut ehk 40 eurot. Menetlusaluse isiku kaebus jääb rahuldamata.

25. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6

sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kohus ei lõpeta

väärteomenetlust R. Viljaranna suhtes, siis tuleb ka kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks

summas 1494,50 eurot jätta rahuldamata ja menetluskulud jäävad R. Viljaranna enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)