2-20-10818/222 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-10818

Tsiviilasi

Ants Leuska hagi Haimar Leuska vastu

kinkelepingust taganemiseks, kostja nõusoleku

andmise

kohustuse

tuvastamiseks

ja

kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku

asendamiseks kohtuotsusega

Apellatsioonkaebuse hind

10 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. detsembri 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Ants Leuska apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12. november 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja):

Ants Leuska

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaadid Teet

Veer ja Heldur Otti

Vastustaja (kostja):

Haimar Leuska

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Epp

Landberg

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 20. detsembri 2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Ants Leuska apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Ants Leuska kanda. Menetluskulude

rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ants Leuska (hageja) esitas 27. juulil 2020 Viru Maakohtule hagi Haimar Leuska (kostja)

vastu kinkelepingust taganemiseks, kostja nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja

kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. juulil 2013 notariaalse kinkelepingu, millega

hageja kinkis Lääne-Viru maakonnas, Vinni (endine Rägavere) vallas, X külas asuva XXXX

kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX, edaspidi XXXX kinnistu) kostjale. Pärast

kinkelepingu tegemist on poolte suhted halvenenud. Kostja on viimase aasta jooksul näidanud

hageja suhtes üles jämedat tänamatust mitmete erinevate tegevustega, mis takistavad hagejal

kasutada Lääne-Viru maakonnas, Rakvere linnas, XXXXXXXXX asuvat ja poolte

kaasomandisse kuuluvat hoonestatud kinnistut (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX,

edaspidi XXXXXXXXX). Kostja on korduvalt katkestanud keskkütte- ja veevarustussüsteemi

toimimise elamu teisel korrusel, mille tulemusel ei ole hagejal ja tema perel olnud võimalik

elamus tarbida vett ning elada selles külmal ajal; püüdnud teha võimatuks hageja ja tema pere

elamise öise muusikalise müra tekitamise ning lärmaka alkoholi tarvitamisega; lubanud

hageja ja tema pere äraolekul tungida oma kodulooA.l (kassidel) hageja ja tema pere

kasutuses olevatesse elamu teise korruse ruumidesse ja neid reostada; keelanud ja püüdnud

takistada hagejal ja tema perel kasutamast elamu ainukest tualettruumi ning sauna- ja

duširuume; nõudnud hagejalt ja tema perelt, et need ei siseneks elamusse välisuksest ja

esimese korruse koridorist, vaid kasutaksid elamu teisele korrusele pääsemiseks redelit ja

elamu teise korruse rõdu; nõudnud hagejalt ja tema perelt, et need teataksid temale aegsasti

ette elamusse sisenemise soovist.

Kostja on ka 17. aprillil 2020 Viru Maakohtusse hageja vastu XXXXXXXXX kinnistu

kaasomandi lõpetamise nõude esitamisega rikkunud poolte vahel XXXX kinnistu

kinkelepingu sõlmimise olulise eeltingimusena poolte vahel sõlmitud kokkulepet. Selle

kokkuleppega välistasid kostja ja hageja XXXXXXXXX kinnistu kaasomandi lõpetamise

kostja nõudel selliselt, et kostja võimaldab kinke saamise tingimusel hagejal elada elu lõpuni

ilma kellelegi raha maksmata pooltele kuuluval XXXXXXXXX kinnistul ning kostja ei taotle

XXXXXXXXX kinnistu kaasomandi käsutamist, kasutamist ning lõpetamist viisil, mille tõttu

hageja kaotaks võimaluse elada oma elu lõpuni XXXXXXXXX kinnistul kellelegi raha

maksmata.

Hageja hinnangul väljendab kostja käitumine kingisaaja jämedat tänamatust hageja kui

kinkija ja tema lähedaste suhtes ning on iga ausalt mõtleva ja käituva inimese jaoks nii

objektiivselt kui ka subjektiivselt hukkamõistetav. Hageja tegi 24. juulil 2020 kostjale

notariaalse avalduse kinkelepingust taganemiseks koos nõudega tagastada hagejale XXXX

kinnistu omand. Taganemisavaldus on kostjale edastatud 27. juulil 2020 e-kirjaga kostja e-

posti aadressidel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et ükski väide kostja kui kingisaaja tegevuse kohta, mida hageja hindab jämeda

tänamatusena kinkija vastu, ei vasta tegelikkusele. Kostja selgitas, et elab alates 2018. aasta

juunist oma korteris Rakveres. XXXXXXXXX kinnistu elamusse sisenev veesüsteemi

peatoru purunes amortiseerumise tõttu 2018. aasta oktoobris ja kooskõlastatult AS-ga Rakvere

Vesi (vee-ettevõtja) veetrass suleti ning veemõõtja eemaldati.

Hageja ise ei kasuta rohkem kui 4 aastat XXXXXXXXX elamut alaliseks elamiseks, vaid

elab koos perega XXXX. Vastupidiselt hagis märgitule puudub kostjal XXXXXXXXX

kinnistu elamu elektrienergia kasutamise võimalus, kuna kostja lõpetas lepingu

elektriettevõttega peale XXXXXXXXX kinnistu elamust väljakolimist 2018. aasta suvel.

Peale seda sõlmis hageja ise 17. oktoobril 2018 Eesti Energia AS-ga elektrienergia tarbimise

lepingu. Kuivõrd elektrisüsteemi pealüliti asub hageja kasutuses olnud elamu teisel korrusel,

siis on just temal ainsana võimalik tarbida elektrienergiat nendel harvadel kordadel, kui ta seal

käis. Kostjal puudub juurdepääs teise korruse ruumidele ja ühes sellega pealülitile. Lisaks

XXXXXXXXX kinnistu elamu teise korruse uste lukustamisele pitseerib hageja uksed enda

allkirja ja kuupäeva sisaldava kleebisega. Koduloomi ei ela XXXXXXXXX kinnistu elamus

alates 2018. aastast ja teise korruse ruumid olid alati kostja jaoks lukustatud.

Kõik hageja väited kostja käitumise ja tegevuse kohta on paljasõnalised ja täielikult

tõendamata.

Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et hagi esitamist XXXXXXXXX kinnistu kaasomandi

lõpetamiseks tuleb käsitleda jämeda tänamatusena kinkelepingust taganemise õiguse

teostamisel. Õiguslikul alusel esitatud nõudega kohtusse pöördumine ei saa olla hinnatav

tänamatusena.

Tõele mittevastav on hageja väide, et hageja ja kostja vahel 23. juulil 2013 sõlmitud

kinkelepinguga kaasnes poolte kokkulepe, mille kohaselt kinke saamise tingimusena

võimaldab kostja hagejal elada elu lõpuni ilma kellelegi raha maksmata XXXXXXXXX

kinnistul ning kostja ei taotle kinnistu kaasomandi käsutamist, kasutamist ning lõpetamist

viisil, mille tõttu hageja kaotaks võimaluse elada seal kellelegi raha maksmata elu lõpuni.

Hageja soov tõendada kinkelepingu eespool kirjeldatud väidetavate täiendavate kokkulepete

olemasolu ja sisu tunnistajate ütlustega on õiguslikult sisutu. Kõnealuse kinkelepingu notari

poolt osalejatele antud selgituste punktis 2.4 on märgitud, et käesolevasse lepingusse tuleb

märkida kõik lepingu eseme kinkimisega seotud kokkulepped.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 20. detsembri 2023 otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi

tagamise abinõu otsuse jõustumisel. Kostja menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja

hageja menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus märkis, et peab asja lahendamiseks andma hinnangu poolte vaidlusele selles, kas

hageja on 24. juulil 2020 kehtivalt taganenud 23. juulil 2013 sõlmitud kinkelepingust, mille

alusel hageja kinkis kostjale 19,97 ha suuruse põllu- ja metsamaast koosneva XXXX kinnistu.

Hageja tugineb käesolevas menetluses VÕS § 267 punktidele 1 ja 3.

Maakohtu hinnangul ei ole kinkelepingus koormisi ega tingimusi VÕS § 267 p 3 tähenduses.

Kuna kokkuleppe (et kostja ei esita kaasomandi lõpetamise nõuet ja lubab hagejal

kaasomandis oleval kinnistul tasuta elada) olemasolul tulnuks see fikseerida notariaalses

lepingus, siis ei pidanud maakohus võimalikuks n-ö sõna-sõna vastu olukorras lugeda kostja

vande all antud ütlustega (kostja sellist kokkulepet on eitanud) ja tunnistajate ütlustega

tõendatuks kinkelepingu sõlmimise tingimuseks nimetatud kokkuleppe olemasolu. Maakohtu

hinnangul selline väidetav suuline lubadus ei ole AÕS § 641 järgi kehtiv. Koormis ja kohustus

peab sisalduma kinkelubaduses ja allub seega kinkelepingu kohustuslikule vorminõudele

(kirjalik vorm, VÕS § 261 lg 1). Kui kinkelepingu esemeks on kinnisasi, muutub

kinkelepingus sisalduv võlaõiguslik kokkulepe koormiste või kohustuste kohta, mis ei ole

notariaalselt tõestatud (ja ka mitte lihtkirjalik), kehtivaks, kui kohustuse (ehk „mitte lõpetada

kaasomandit ja lasta elada tasuta“) täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja on tehtud ka

vastav kanne kinnistusraamatusse. Maakohus tuvastas, et kokkuleppe notariaalset vormistust

ja kinnistusraamatu kannet tehtud ei ole.

Kuna praegusel juhul on väidetavalt kokku lepitud tasuta kasutus mitte kinkeobjektiks olevale

kinnisasjale, vaid muule kinnisasjale, siis võiks tegemist olla mitte koormisega, vaid lepingu

sõlmimise tingimusega. Maakohus selgitas, et käsutamisõiguse piiramine või välistamine

(kaasomandi lõpetamise keelamine) tehinguga ei ole lubatud, seega ka vastav

eelläbirääkimine, kokkulepe või sõlmimise tingimus või koormis või kohustus ei ole lubatud.

Tegemist oleks ka õigusvastase kokkuleppega, kuna kokkuleppega ei saa võtta ära oma

õiguste kaitseks kohtusse pöördumise õigust. Maakohus nõustus kostjaga, et kinkelepingu

osiseks oleva notariaalakti lisa nr 1 p 2.4 kohaselt tuli lepingusse märkida kõik lepingu eseme

kinkimisega seotud kokkulepped. Hageja arusaam, et kokkulepet saab tõendada tunnistajate

ütlustega, ei ole kohane.

Maakohus märkis, et kui pidada tunnistajate ütluseid tõendina asjakohasteks, siis ei tõenda

tunnistajate A.A., B.B. ja Uuno Päriku ütlused, et hageja ja kostja oleks hageja

sünnipäevapeol sõlminud kinkelepingu eeldusena kokkuleppe, millega oleks välistatud kostja

õigus nõuda kaasomandi lõpetamist või mis oleks andnud hagejale õiguse kasutada

XXXXXXXXX kinnistut eluaegselt tasuta.

Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et XXXXXXXXX kinnistu kaasomandi

lõpetamise nõude esitamine tsiviilasjas nr 2-20-5742 pärast kinkelepingu sõlmimist näitab

kostja tänamatust. Maakohus leidis, et ühe kaasomaniku õigust nõuda kaasomandi lõpetamist

ei saa piirata teise kaasomaniku väidetava kokkuleppega ja sellise nõude kohtu kaudu

lahendamine ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel aluseks tuvastada kostja jämedat tänamatust

kinkelepingust taganemise kontekstis. Sõltumata tsiviilasja nr 2-20-5274 lahendusest, ei ole

kostja pärast kinkelepingu sõlmimist käitunud kaasomandi lõpetamist nõudes jämedalt

tänamatult, sest kostjal on maakohtu hinnangul iseenesest mõistlikud põhjendused sellise

nõude esitamiseks. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on eksinud ühiskonna

moraalinormide vastu ja on asunud astuma alatuid samme hageja varaliseks ja

emotsionaalseks kahjustamiseks.

Maakohus leidis, et hagis esitatud asjaolud (pooltevahelised probleemid XXXXXXXXX

kinnistu kasutamisel) ei saa olla 24. juuli 2020 taganemisavalduse aluseks, sest kõik

väidetavad rikkumised on toimunud rohkem kui üks aasta enne taganemisavalduse kostjale

kättetoimetamist 27. juulil 2020. Maakohus asus seisukohale, et kostja käitumine hageja

suhtes ei ole ületanud seda eetilist piiri, mida võiks käsitleda jämeda tänamatusena ning ükski

hageja esitatud dokumentaalne või isikuline tõend ei kinnita usaldusväärselt hageja poolt

hagis esitatud asjaolusid.

Kui hageja ei ela elamus alates 2018. aastast, siis on ta sellest loobunud omal vabal tahtel ja

rohkem kui üks aasta enne taganemisavalduse tegemist. Ka kostja on asunud 2018. aastast

alaliselt elama Rakveres asuvasse korterisse ja seega pole teda kohapeal hagejat takistamas

olnudki. Maakohus luges Rakvere Linnavalitsuse 17. veebruari 2020 korraldusega jäätmeveo

liitumisest erandkorras vabastamise kohta tõendatuks asjaolu, et XXXXXXXXX kinnistul ei

elanud kumbki pool, st eluliselt usutavalt ei saanud tekkida ka mistahes olmelistel teeA.l nn

kiusamist ja jämedat tänamatust. Maakohtu hinnangul ei ole hageja kostja väiteid

omapoolsete tõenditega ümber lükanud.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja ei ole pooltevahelisest kinkelepingust kehtivalt

taganenud, sest taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused ei ole täidetud. Hageja

kinkelepingust taganemine on tagajärjetu (toimetu) ning hageja taganemisavalduse alusel

kinkeleping ei lõppenud. Seega ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet kostja vastu

kinkelepingu eseme hagejale tagastamiseks ja kostja tahteavalduse asendamiseks

kohtuotsusega, sest hageja nõuded põhinevad ekslikul eeldusel kinkelepingust kehtiva

taganemise osas. Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele, jäävad hageja kanda nii tema enda kui ka

kostja menetluskulud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 26. jaanuaril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta

kostja kanda. Hageja palub apellatsioonkaebuses tunnistada põhjendamatuks ja

seadusevastaseks asjas tehtud maakohtu 28. oktoobri 2020, 16. novembri 2020, 11. aprilli

2022 ja 27. aprilli 2022 määrused ning ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021 ja 24. mai 2022

määrused, samuti tunnistada seadusevastaseks Viru Maakohtu esimehe kõik määrused asja

lahendanud kohtuniku mittetaandamise kohta ja tuvastada, et maakohtu lahendi on teinud

ebaseaduslik kohtukoosseis. Alternatiivselt palub hageja saata asi maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Hageja palus ka tuvastada, et maakohus on takistanud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24

teise lause vastaselt hagejal osalemast tsiviilasja nr 2-20-5742 menetluses ning tunnistada PS

vastaseks TsMS-i need sätted, mis

takistavad menetlusosalist kasutamast

tsiviilkohtumenetluses vabalt valitud tsiviilkohtumenetlusteovõimelise vandeadvokaadist

esindaja õigusabi ja võimaldavad kohtul kõrvaldada regulaarselt kutsesobivuse kontrolli ja

täiendkoolituse läbinud vandeadvokaadi tsiviilkohtumenetlusest asjatundmatuse motiivil,

samuti takistavad menetlusosalist vaidlustamast teda esindava, regulaarselt kutsesobivuse

kontrolli läbinud vandeadvokaadi kõrvaldamist tsiviilkohtumenetlusest maakohtuniku

määrusega formaalse kaebeõiguse puudumise tõttu. Nimetatud taotlusest loobus hageja 12.

novembril 2024 ringkonnakohtu istungil.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on menetlusnormide olulises ulatuses rikkumine

ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele, mis avaldub

kohtuniku taandamata jätmises, hagejale menetlusele ligipääsu ja menetlusõiguste kasutamise

põhiseadusevastases piiramises, tõendite vääras hindamises ning puudustega kohtuotsuse

tegemises. Maakohus kõrvaldas asja menetlusest hageja vandeadvokaadist esindaja ilma

kaalukaid põhjendusi esitamata ja arutas asja ning kuulas üle tunnistajad ja vastaspoole ilma

hageja osavõtuta. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata nende tõenditega,

millistega on usutavalt tõendatav, et poolte vahel oli sõlmitud kaasomanikevaheline

kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamise ja sellega lahutamatult seotult hageja poolt

kostjale kinke tegemise kokkulepe, mille järgselt XXXXXXXXX kinnistu kaasomandi

lõpetamise haginõude esitamisega väljendas kostja hageja kui kinkija vastu ilmset jämedat

tänamatust.

Hageja hinnangul peab Eesti kodanikul hagejana või kostjana olema võimalik vaidlustada I ja

II astme kohtute poolt tehtud määruseid, millega ei võimaldata poolel tugineda oma

tsiviilõiguste kaitsel kehtivatele tsiviilkohtumenetluse põhinormidele ja nendega määratletud

protsessiõigustele, kuna tegemist on ilmselt kohtumenetluses kodaniku põhiõiguste ja

õigusriikliku kohtupidamise tagamise küsimustega.

Hageja heidab maakohtule ette ka tsiviilasjade nr 2-20-10818 (käesolev asi) ja nr 2-20-5742

liitmata jätmist.

Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse tunnistajate A.A. ja B.B. täiendavaks ülekuulamiseks,

et tõendada poolte vahelise kokkuleppe sõlmimist XXXXXXXXX kinnistu kaasomandi

lõpetamise nõudeõiguse välistamiseks.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

leiab, et hageja on apellatsioonkaebuses esitanud nõuded, mida ei saa ringkonnakohus

lahendada. Ringkonnakohtul puudub õiguslik alus tunnistada põhjendamatuks ja/või

seadusevastasteks jõustunud kohtumääruseid. Piiramatult määruskaebuste esitamine koormab

kohtusüsteemi ning venitab menetlust, mistõttu on TsMS § 660 lg-s 1 sätestatud piirang

põhjendatud. Viru Maakohtu esimehe poolt tehtud kohtuniku taandamist puudutavate

kohtumääruste seadusevastasteks tunnistamiseks puudub õiguslik alus. Ebaõige on hageja

väide, et maakohtus tegi kohtuotsuse ebaseaduslik kohtukoosseis.

Maakohus ei ole hagejale kunagi teinud takistusi kohtumenetluses osalemast. Vastupidiselt,

maakohus on lükanud edasi kohtuistungeid hageja poolt esitatud taotluste alusel, võimaldades

hagejal leida endale esindaja, samuti pakkus maakohus hagejale võimalust saada esindaja riigi

õigusabi kaudu, kuid nimetatud kohtumäärus tühistati hageja poolt esitatud kaebuse alusel.

Nii hageja enda tegevusetus esindaja leidmisel kui ka tema poolt kohtuistungitele

mitteilmumine ei ole käsitletav maakohtu poolt takistuste tegemisena kohtumenetluses

osalemiseks.

Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud tervikuna koos teiste tõenditega ning õigesti

leidnud, et kaasomandi lõpetamise välistamise kokkulepet ei sõlmitud ning puudusid ka muud

alused kinkelepingust taganemiseks. Kostja ei ole hageja suhtes jämedalt tänamatu olnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi hagi

rahuldamata jätmisel. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Hagi on esitatud kinkelepingust taganemise õiguse tuvastamiseks. Pooled sõlmisid 23.

juulil 2013 notariaalselt tõestatud vormis kinkelepingu, millega hageja kinkis YY kinnistu

kostjale. Hageja taganes kinkelepingust 24. juuli 2020 avaldusega VÕS § 267 p-de 1 ja 3 ning

§ 268 lg 1 alusel, kuna hindas kostja käitumist enda kui kinkija suhtes jämeda tänamatusena

ning heitis kostjale ette kinkega seotud tingimuste täitmata jätmist.

8. Maakohus hindas hageja väiteid ja kogutud tõendeid ning leidis, et taganemisavalduse

materiaalsed ja formaalsed eeldused ei ole täidetud. Hagi ei kuulu rahuldamisele seetõttu, et

kostja ei ole käitunud hageja suhtes jämedalt tänamatuna VÕS § 267 lg 1 tähenduses ning

tõendatud ei ole koormised või tingimused VÕS § 267 p-s 3 tähenduses, mida kostja on

täitmata jätnud. Tõendatud ei ole kokkulepe, et kostja ei esita XXXXXXXXX kinnistu osas

kaasomandi lõpetamise nõuet ja lubab hagejal XXXXXXXXX kinnistul tasuta elada.

Maakohus leidis ka seda, et väidetav kokkulepe oleks tulnud sõlmida notariaalselt tõestatud

vormis ja selle kokkuleppe tõendamine tunnistajate ütlustega ei ole kohane.

9. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse resolutsiooni ning maakohtu

otsuse põhjendusi osas, milles maakohus jättis tuvastamata kaasomanike vahelise kaasomandi

lõpetamise nõudeõiguse välistamise ja sellega lahutamatult seotud kinke tegemise

kokkuleppe, mille järgselt XXXXXXXXX kaasomandi lõpetamiseks hagi esitamisega

väljendas kostja hageja kui kinkija suhtes jämedat tänamatust. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu seisukohti otsuse p-s 9 (ja selle alapunktides,

välja arvatud p-s 9.5.8), milles maakohus hindas hageja ülejäänud väiteid kingisaaja väidetava

tänamatuse osas. Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse

kontrollimisel apellatsioonkaebuse ulatusest (TsMS § 651 lg 1).

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et

kaasomanike vaheline kokkulepe kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse välistamiseks (AÕS §

76 lg 2) tuleb sõlmida kindlas vormis. Seadus sellise kokkuleppe sõlmimisele vorminõueid ei

kehtesta. Sellise kokkuleppe võisid pooled sõlmida ka kinkelepingu sõlmimise eelselt ja see ei

pidanud sisalduma notariaalselt tõestatud kinkelepingus ega nõudnud kokkuleppe kohta kande

tegemist kinnistusraamatusse.

11. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse väidete hindamiseks seega kõigepealt

tuvastama, kas pooled sõlmisid YY kinnistu kinkelepingu sõlmimise eelselt suulise

kokkuleppe, millega välistasid poolte kaasomandis oleva XXXXXXXXX kinnistu

kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse. Sellist kokkulepet saab hageja tõendada ka tunnistajate

ütlustega.

Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tunnistajate A.A. ja

B.B. täiendavaks ülekuulamiseks ja kuulas tunnistajad 12. novembri 2024 ringkonnakohtu

istungil üle.

12. Hageja väidete kohaselt sõlmiti vastav suuline kokkulepe juunis 2013 hageja sünnipäeval

XXXX. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta juunis 2013 hageja sünnipäeval viibis. Kostja vande

all antud ütluste (III kd, lk 99) kohaselt oli sünnipäeval juttu, et „Y kinnistu tuleb kostja

nimele kirjutada“. Kostja väitel muid kokkuleppeid kinkelepingu eelselt ei tehtud ja tingimusi

ei seatud ning XXXXXXXXX kinnistust ei räägitud. Ringkonnakohus leiab, et kostja vande

all antud ütlused on vastuolus tunnistajate A.A. ja B.B. ütlustega. Asjas ei ole vaidlust, et A.

ja B.B. hageja sünnipäeval viibisid. Tunnistaja A.A. (hageja abikaasa) ütluste kohaselt

leppisid hageja, kostja ning B.B. (hageja poeg ning kostja vend) kokku, et kostja saab YY talu

kinkelepinguga endale ja tingimuseks on, et XXXXXXXXX kaasomandit ei lõpetata mitte

mingil moel ja B.B. võib talus hobuseid edasi pidada. Hageja sooviks oli, et ta saaks

XXXXXXXXX kinnistul elulõpuni elada. Tunnistaja B.B. kinnitas samuti, et teemad seoses

kinkelepinguga olid isa (hageja) juubelil aktuaalsed. Tunnistaja sai sünnipäevalauas hageja ja

kostja vahel kokkulepitust aru nii, et XXXXXXXXX pidi jääma kaasomandisse ja senine

kasutuskord kehtiks seni, kuni isa elab. Isa seostas oma soovi säilitada XXXXXXXXX

omandi- ja kasutusõigus XXXX talu kinkimisega kostjale, kuna kinke järel oli

XXXXXXXXX isa ainukene kinnisvara.

Kohus hindab seadusest juhinduses kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

siseveendumuse kohaselt (TsMS § 230 lg 1). AÕS § 76 lg 2 kohaselt võivad kaasomanikud

kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse kokkuleppega välistada. See reegel hõlmab võimaluse

välistada kaasomandi lõpetamine tervikuna ja tähtajatult kui ka võimaluse välistada nimetatud

nõue osaliselt või ka ajaliselt piiratult (vt ka P. Varul. AÕS I. Kommenteeritud väljaanne, lk

339). Ringkonnakohus leib, et tunnistajate A. ja B.B. ütlustega on tõendatud, et pooled

leppisid YY talu kostjale kinkimise eeldusena kokku mh selles, et XXXXXXXXX

kaasomandit ei lõpetata hageja eluajal viisil, mille tulemusena jääb hageja ilma

omandiõigusest ja XXXXXXXXX kasutamisõigusest elukohana. Kuigi tunnistajad on hageja

lähedased isikud, peab ringkonnakohus tunnistajate ütlusi kokkuleppe tuvastamisel

usaldusväärseks, sest need on kooskõlas asjas tuvastatud eluliste asjaoludega. Hagejal oli

mõistlik huvi tagada endale pärast YY kinnisasja kostjale võõrandamist omandiõigus ühele

kinnisasjale. Kostja vande all antud ütlused juunis 2013 hageja sünnipäeval toimunud

vestluste sisu osas seoses planeeritava kinkega on väga napid ning faktivähesed. Kostja eitav

positsioon kinkelepinguga kaasnevate eelnevate muude kokkulepete osas ei lükka ümber

tunnistajate ütlusi selles, et hagejal oli huvi leppida kinkelepingu sõlmimise eelselt kostjaga

kokku ka XXXXXXXXX kaasomandi säilimise osas, et tagada hagejale omandiõigus

vähemalt ühele kinnisasjale.

13. Asjas on tuvastatud, et vaatamata juunis 2013 sõlmitud suulisele kokkuleppele tagada

hagejale XXXXXXXXX (kaas)omandiõigus, esitas kostja 17. aprillil 2020 hageja vastu hagi

kaasomandi lõpetamiseks koos taotlusega müüa XXXXXXXXX kinnistu enampakkumisel ja

jagada enampakkumisest saadud raha poolte vahel (tsiviilasi nr 2-20-5742). Järgnevalt hindab

ringkonnakohus hageja väidet, et kaasomandi lõpetamiseks hagi esitamisega väljendas kostja

hageja kui kinkija suhtes jämedat tänamatust.

Riigikohus on selgitanud seoses kinkelepingust taganemisega, et jäme tänamatus on

hinnanguline kategooria, mis peab VÕS § 267 lg 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises

kinkija või tema lähedase suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline

hinnang (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-40-17, 3-2-1-153-06, 3-

2-1-129-05). Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning

arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka

kinkija subjektiivset hinnangut.

Kaasomandi lõpetamist reguleerivad AÕS §-d 76 ja 77, kusjuures AÕS §-s 76 on sätestatud

kaasomaniku õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 sätestab, kuidas kaasomandi

lõpetamine saab toimuda. Riigikohus on selgitanud, et kaasomand on üldjuhul ajutise

iseloomuga, mille lõpetamist võib alati nõuda, välja arvatud siis, kui see on kokkuleppega

välistatud või vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05, p

11). Kaasomanikule AÕS § 76 lg 1 alusel kuuluv õigus ei ole kujundusõigus, vaid see on

kohtu poolt maksma pandav nõue ning kohtul on õigus jätta kaasomand ka erandlikult

lõpetamata, kui lõpetamine või lõpetamiseks taotletav viis oleks vastuolus hea usu

põhimõttega ega oleks õiglane.

Samas on AÕS § 76 lg 3 järgi võimalik vaatamata kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse

välistamisele kokkuleppega, nõuda kaasomandi lõpetamist, kui selleks on mõjuv põhjus.

Nimetatud reegel tugineb hea usu põhimõttele. Mõjuvaks põhjuseks saab olla ikkagi erandlik

asjaolu, peamiseks lähtealuseks saab olla kaasomanike kokkuleppe kehtivus.

Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et ainuüksi kostja poolt hagi esitamist kostja

vastu XXXXXXXXX kaasomandi lõpetamiseks ei saa käsitleda (vaatamata XXXXXXXXX

kaasomandi lõpetamise nõudeõiguse kokkuleppe sõlmimisele) jämeda tänamatusena kostja

vastu VÕS § 267 p 1 tähenduses ega ka kokkuleppe õigustamatu rikkumisena VÕS § 267 p 3

mõttes, mis annaks hagejale aluse kinkelepingust taganeda. Igaühel on õigus pöörduda

kohtusse, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud (põhiseaduse (PS) § 15. Hagi esitamine

kohtule oma eeldatavate õiguste kaitseks ei saa olla objektiivselt ega subjektiivselt

hukkamõistetav, kuivõrd hagi rahuldamise otsustab asja menetlev kohus, kes võtab arvesse ka

kostja asjakohaseid vastuväiteid ning kohaldab õigust (TsMS § 438 lg 1). Maakohus ongi

asunud õigele seisukohale, et kokkuleppega ei saa ära võtta oma õiguste kaitseks kohtusse

pöördumise õigust. Kuivõrd seadusega ei ole välistatud kaasomandi lõpetamise hagi

rahuldamine ka sellisel juhul, kui kaasomanikud on sõlminud kaasomandi lõpetamise õigust

välistava kokkuleppe, annab hinnangu kostja vastavasisulisele hagile kohus tsiviilasja nr 2-20-

5742 menetluses. Ringkonnakohus ei hinda käesolevas asjas kostja kaasomandi lõpetamise

nõude aluseks olevaid asjaolusid.

Seega on maakohus jätnud kokkuvõttes hagi põhjendatult rahuldamata.

14. Ka apellatsioonkaebuse muud väited ei anna alust hagi rahuldamiseks. Asja ei ole

maakohtus arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis.

Kohtuniku taandamisavalduse lahendamise kord on sätestatud TsMS §-s 26. Maakohtu

esimees lahendab taandamisavalduse, kui kohtunik ennast ise ei taanda (TsMS § 26 lg 3), aga

otsustab kohtuniku taandamise ka siis, kui kohtunik leiab, et esineb TsMS § 23 punktis 7

nimetatud taandamise asjaolu. Seadus ei näe ette kaebeõigust maakohtu esimehe määruse

peale jätta kohtunik taandamata.

Samas on seadusega tagatud asja lahendanud kohtuniku erapooletuse kontrollimise võimalus

ka kõrgema astme kohtu poolt. Menetlusosaline võib kõrgema astme kohtule esitatud

kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele juhul, kui ta

esitas taandamisavalduse õigeaegselt alama astme kohtule (TsMS § 30). Kui esimese astme

kohtus lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, muu hulgas kohtukoosseis, kuhu kuulunud

kohtunik oleks pidanud ennast taandama, tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu

otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab

asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 656 lg 1 p 3). Käesolevas asjas

ringkonnakohus selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud.

Juhtumid, mil kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama, on sätestatud

TsMS §-s 23. Hageja on seisukohal, et praegusel juhul esineb TsMS § 23 p-s 7 nimetatud

muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Hageja peab kohtunik M.

Leimanni tähelepanuväärivalt erapoolikuks käesolevas asjas seetõttu, et kohtunik püüdis 8.

aprillil 2022 mõjutada telefoni teel hagejat vahetama lepingulist esindajat; kõrvaldas 11.

aprilli 2022 määrusega hageja valitud vandeadvokaadi asjatundmatuse motiivil; ei kuulanud

üle 24. jaanuaril 2022 hageja esindaja osavõtul toimunud kohtuistungil asjas kohale ilmunud

tunnistajaid, vaatamata hageja esindaja sellekohasele taotlusele, kuid tegi seda järgmistel

kohtuistungitel pärast seda, kui hageja vandeadvokaadist esindaja oli menetlusest kõrvaldatud

ja hageja ise ei saanud haiguste tõttu enam kohtusse ilmuda; tegi 2. novembril 2022 määruse,

millega taandas ennast nimetatud kohtuasjade menetlusest kohtumenetluste juhtimise

erapooletuse tagamist silmas pidades; tegi 6. aprillil 2023 ilma hageja asjakohase taotluseta

määruse hagejale riigi õigusabi korras esindaja määramiseks (määruse tühistas hiljem

ringkonnakohus).

Riigikohus on leidnud, et kõrgema kohtu kohustus kontrollida kohtukoosseisu seaduslikkust

hõlmab eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud TsMS § 23 p-des 1–6.

Üksnes neil juhtudel saab kohtunik TsMS § 27 lg 1 alusel ise taanduda. TsMS § 23 p-s 7

sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis

või kohtu esimees (TsMS § 27 lg 2). Kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu

taandamisavaldus TsMS § 23 p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud

rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata,

kuna tegu on diskretsiooniotsusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-14, p-d 11–13).

Maakohtu esimees jättis käesolevas asjas korduvalt asja menetlenud kohtuniku taandamata

(18. novembri 2022, 22. juuni 2023 ning 6. novembri 2023, 29. novemberi 2023 määrused).

Maakohtu esimees asus põhjendatult seisukohale, et otsustamaks seda, kas konkreetses

kohtuasjas on põhjendatud arvata, et kohtunik ei ole erapooletu, on asjaomase isiku seisukoht

oluline, kuid mitte määrav. Määrav on see, kas sellist kartust saab pidada objektiivselt

põhjendatuks (EIK 15.01.2008 otsus kohtuasjas Micallef vs. Malta, nr. 17056/06 ja kohtuasjas

Wettstein v. Switzerland, nr. 33958/96).

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu esimees ei ole kohtuniku taandamise küsimust

lahendades oma diskretsiooniõigust rikkunud ning on oma seisukohta jätta kohtunik

taandamata piisavalt põhjendanud. Hageja ei esitanud asjaolusid ja kohtutoimikus ei ole

tõendeid, mis viitaks kohtuniku erapoolikusele, sh kostja soosimisele. Kohtuniku

menetluslikud otsustused (advokaat menetlusest kõrvaldada, jätta asjad liitmata, pidada

kohtuistungit poole osavõtuta jms) ei ole kohtuniku taandamise aluseks. Ringkonnakohus

nõustub, et maakohus on asja lahendades rikkunud menetlusnorme, kuid ainuüksi

menetlusnormi rikkumisest ei saa järeldada kohtuniku soosivat käitumist teise poole suhtes.

Maakohtu menetluslikke minetusi saab kõrvaldada ringkonnakohtu menetluses. Maakohtu

minetused menetluse läbiviimisel küll pikendasid oluliselt menetlusaega ning tagatud ei olnud

menetluse efektiivsus (TsMS § 2), kuid ringkonnakohus ei seosta neid maakohtu minetusi

kohtuniku erapoolikusega.

15. Apellatsioonkaebuses taotleb hageja tunnistada põhjendamatuks ning seadusevastaseks

maakohtu 28. oktoobri 2020, 16. novembri 2020, 11. aprilli 2022 ja 27. aprilli 2022 määrused

ning ringkonnakohtu 26. jaanuari 2021 ja 24. mai 2022 määrused. Ringkonnakohus selgitab,

et tegemist on jõustunud määrustega, mille seaduslikkust ja põhjendatust määruste tegemise

ajal ei saa ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kontrollida.

16. Praegusel juhul puudub alus eraldi rahuldada ka apellatsioonkaebuse p-s 1.9 esitatud

hageja taotlust „tuvastada, et maakohus on takistanud PS § 24 teise lause vastaselt hagejal

osalemast menetluses, s.o realiseerimast menetlusosalisele seaduses ettenähtud

menetlusõigusi nii isiklikult kui ka professionaalse õiguseasindaja kaudu“. Ringkonnakohus

möönab, et maakohus rikkus tunnistajate ülekuulamisel menetlusõigusnormi, kuid see ei

tähenda seda, et maakohus oleks takistanud põhiseadusvastaselt hagejal või tema esindajal

menetluses osalemast. Ringkonnakohus on kõrvaldanud maakohtu menetlusõigusnormi

rikkumised, kuulas taotletud tunnistajad ringkonnakohtus täiendavalt üle ja lubas

ringkonnakohtu istungil menetlusse kostja esindajana maakohtu poolt menetlusest

kõrvaldatud vandeadvokaat H. Otti (lisaks vandeadvokaat T. Veerile).

17. Ringkonnakohus möönab, et tsiviilasjade nr 3-20-10818 ja 2-20-5742 liitmiseks oli

seadusest tulenev alus TsMS § 374 järgi olemas ning hagide ühine menetlemine oleks

võimaldanud nende kiiremat lahendamist ning vähendanud eelduslikult menetluskulusid.

Samas on hagide liitmine kohtu õigus (liitmise aluseks ei pea olema poole taotlust) ning

kõrgema astme kohus ei saa anda madalama astme kohtule kohustuslikke juhiseid hagide

liitmiseks (Riigikohtu 19. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 42). Seetõttu puudub

menetlusosalisel õigus hagide liitmist nõuda või liitmist/liitmata jätmist vaidlustada.

18. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu jäävad poolte

menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)