2-23-8895/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-8895

Tsiviilasi

T.Y hagi S.V.K Viimistlus OÜ vastu saamata jäänud

töötasu, puhkusetasu ja puhkusehüvitise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3410,77 eurot

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. augusti 2024 otsus (põhjendustega otsus

13. septembril 2024)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.V.K Viimistlus OÜ apellatsioonkaebus

T.Y apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I ja vastustaja II (kostja): S.V.K Viimistlus OÜ

(registrikood 11136493), lepinguline esindaja Sergei

Desjatnikov

Apellant II ja vastustaja I (hageja): T.Y (isikukood

XXX), lepinguline esindaja Marek Ranne

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 16. augusti 2024 otsus tühistada osaliselt hageja menetluskulude

suuruse kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmise osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega määrata T.Y menetluskulu suuruseks

maakohtus 2520 eurot ja mõista see S.V.K Viimistlus OÜ-lt T.Y kasuks välja.

Täpsustada maakohtu otsuse resolutsioonis, et T.Y kasuks välja mõistetud

rahasummad on netosummad. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse terviktest sõnastada järgmiselt:

2.1.

Rahuldada T.Y hagi S.V.K Viimistlus OÜ vastu.

2.2.

Välja mõista S.V.K Viimistlus OÜ-lt T.Y kasuks osaliselt saamata

jäänud töötasu 2425 eurot 89 senti (neto).

2.3.

Välja mõista S.V.K Viimistlus OÜ-lt T.Y kasuks saamata jäänud

puhkusetasu 5 päeva eest 189 eurot 40 senti (neto).

2.4.

Välja mõista S.V.K Viimistlus OÜ-lt T.Y kasuks puhkusehüvitis 21

päeva eest 795 eurot 48 senti (neto).

2.5.

Jätta T.Y menetluskulud S.V.K Viimistlus OÜ kanda.

2.6.

Määrata T.Y menetluskulude suuruseks 2520 eurot.

2.7.

Mõista kostjalt S.V.K Viimistlus OÜ välja menetluskulu 2520 eurot ja

viivised menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates käesoleva

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni T.Y kasuks.

3. S.V.K Viimistlus OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. T.Y apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus S.V.K Viimistlus OÜ kanda. T.Y-l

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.Y (hageja) esitas töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse S.V.K Viimistlus OÜ (kostja)

vastu töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise töölepingu

seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel, hüvitise 2437 euro 16 sendi TLS § 109 lg 1 alusel, saamata

jäänud töötasu 3741 euro 90 sendi, puhkusetasu 189 euro 40 sendi ja puhkusehüvitise 1043

euro 22 sendi nõudes. Nõuded on esitatud netosummas.

TVK tegi asjas nr 4-1/702/23 lahendi 31. mail 2023. TVK otsustas rahuldada hageja avalduse

kostja vastu osaliselt. TVK tuvastas, et töösuhe ei lõppenud suulise ülesütlemisavalduse alusel

5. aprillil 2023; jättis rahuldamata hageja taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2

alusel, TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude, ja saamata jäänud töötasu nõude 2777

eurot 25 senti alates 2022. aasta augustist kuni 2023. aasta märtsini. TVK mõistis kostjalt

välja hageja kasuks saamata jäänud töötasu 2023. aasta märtsi eest 964 eurot 65 senti,

puhkusetasu 1. aprillist kuni 5. aprillini 2023. aasta eest 189 eurot 40 senti ja puhkusehüvitise

21 kalendripäeva eest 795 eurot 70 senti. Puhkusehüvitise nõue 247 eurot 52 senti jäi

rahuldamata.

2. Kostja esitas 19. juunil 2023 Tartu Maakohtule taotluse töövaidlusasja nr 4-1/702/23

läbivaatamiseks hagimenetluses. Maakohus võttis 11. septembril 2023 kostja taotluse

menetlusse ja kohustas hagejat esitama töövaidluskomisjonile töövaidlusasjas 44-1/702/23

esitatud avalduse hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas hagiavalduse 12. septembril

2023 ja täpsustas seda 16. jaanuaril 2024 toimunud eelistungit.

Täpsustatud hagiavalduses esitas hageja järgmised nõuded:

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja osaliselt saamata jäänud töötasu 2425 eurot 89

senti (neto);

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusetasu 5 päeva eest 189 eurot

40 senti (neto);

-

mõista kostjalt hageja kasuks välja puhkusekompensatsioon 21 päeva eest 795 eurot

48 senti (neto).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. mail 2022 tähtajalise töölepingu kehtivusega kuni

25. aprill 2023. Pooled leppisid töötasuks kokku 1548 eurot (bruto) kuus. Töölepingu p 3.4

kohaselt tuli töötajale töötasu maksta iga kuu kolmekümnendal kuupäeval sularahas kassast

või ülekandega töötaja määratud pangakontole. Töötaja põhipuhkuseks oli 28 kalendripäeva.

Kostja maksis töötasu sularahas, sest hagejal ei olnud Eestis pangakontot. Kostja maksis

töötasu alati kahekuise hilinemisega. Töötasu maksmisel võeti hagejalt allkiri iga kord kolme-

nelja erinevasesse vihikusse, kus oli alati erinevad summad. Ühes vihikus oli märgitud

töölepingus märgitud summa, kuid teistes olid summad väiksemad. Vihiku kanded oli

eestikeelsed, kuid hageja eesti keelt ei valda. Hageja sai vaid 2022. aasta juulikuus

töölepingus kokkulepitud tasu. Töölepingu kestvuse ajal ta kokkulepitud töötasu ei saanud.

Kostja esindaja selgitas töölepingu sõlmimisel hagejale, et tegelikult arvestatakse töötasu

töömahu järgi.

Töötasu sularahas maksmisel peeti sellest kinni korteri üür. Töötasu kohta hagejale dokumenti

ei antud. Kostja maksis töösuhte lõppemise päeval 5. aprillil 2023 hagejale sularahas

veebruari ja märtsi eest kokku 1200 eurot. Kostja ei ole maksnud hagejale töötasuna 13 340

eurot, vaid sularahas 8256 eurot, millelt arvati maha korteriga seotud kulud.

Kostja esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonide (TSD) võrdlemisel palgalehega

nähtub, et kostja on hagejale maksnud töölepingus kokkulepitust vähem 2425 eurot 89 senti.

Kostja on deklareerinud riigile töölepingus kokkulepitud töötasu, kuid maksnud hagejale

väiksema summa.

Hageja nõudis kostjalt ka saamata jäänud puhkusetasu 5 päeva eest ja puhkuse

kompensatsiooni 21 päeva eest. Hagejal on õigus saada puhkusetasu viie kalendripäeva eest

189 eurot 40 senti, mis ta viibis puhkusel enne temaga 5. aprillil 2023 töösuhte lõppemist.

Kuivõrd töösuhe lõppes poolte kokkuleppel 5. aprillil 2023, on hagejal kasutamata jäänud

aegumata põhipuhkust 21 päeva, seega puhkusetasu selle eest on 795 eurot 48 senti.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Koondpalgateatiste kohaselt pidi kostja tasuma hagejale 2022.

aasta eest kokku 8262 eurot 16 senti (neto) ja 2023. aasta eest 5211 eurot 58 senti (neto), mis

on kokku koos puhkusehüvitisega 13 473 eurot 74 senti. Palgalehtede kohaselt on kostja

hagejale sularahas maksnud 2022. ja 2023. aasta eest kokku 13 340 eurot. Seega saab hageja

nõuda ainult 133 euro 74 sendi tasumist.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud

töötasu 2425,89 eurot, saamata jäänud puhkusetasu 5 päeva eest 189,40 eurot ja

puhkusehüvitise 21 päeva eest 795,48 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 1320 eurot ja mõistis hageja menetluskulud

kostjalt välja koos seadusjärgse viivisega.

Maakohus tegi 16. augustil 2024 TsMS § 444 lg 4 alusel otsuse ilma kirjeldava ja põhjendava

osata ega andnud luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. Kuna nii hageja kui kostja

teatasid apellatsioonkaebuse esitamise soovist, täiendas maakohus otsust 13. septembril 2024.

4.1. Maakohus luges tõendatuks, et kostja on esitanud ebaõigeid andmeid töötajale tehtud

väljamaksete kohta. Kostja on TVK-le esitanud töötasu maksmise tõendamiseks 12 kassa

väljaminekuorderit ja nende andmed ei ühti TSD andmetega. Maakohus ei nõustunud kostja

väitega, et ta mõnikord tasus töötasu hiljem, kuid kogu töötasu on ikkagi välja makstud.

Kostja kinnitas maakohtu istungil, et kõik TSD andmed on õiged.

Maakohus asus seisukohale, et nn venekeelne palgaleht on ebausaldusväärne tõend ning

kohus sellega lahendi tegemisel ei arvestanud. Kostja ei esitanud nn venekeelset palgalehte

TVK menetluses. Hageja kinnitas kohtule vande all, et nn venekeelset palgalehte näeb ta

esimest korda ega ole seda allkirjastanud. Sellel palgalehel on kajastatud töötasu maksmine

2022. aasta aprilli eest, samas kui hageja asus tööle alles 2. mail 2022. Maakohus leidis, et

tõenditega ei ole kooskõlas kostja väide, et pärast eestikeelse palgalehe kasutusele võtmist 16.

augustil 2022 ta enam kandeid venekeelsele palgalehele ei teinud.

Maakohus leidis, et töötasu kokkulepe töölepingus on vastuoluline – ühes punktis on kokku

lepitud fikseeritud kuutöötasu 1548 eurot (bruto) ja teises töötasu, mida arvutatakse töömahu

alusel. Maakohus rõhutas, et töötasu suurus on oluline töölepingu kokkulepe ning selle kaksiti

mõistmine ei ole lubatav ning järeldas, et selliste tingimustega lepingu puhul peab töötaja alati

saama vähemalt fikseeritud kuutöötasu. Kui töömahu arvestuse tõttu on töömahu alusel

arvestatud töötasu fikseeritud tasust suurem, tuleb maksta suuremat töötasu.

Maakohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kostjal kohustus tõendada, et ta on

tasunud hagejale töötasu nõutud ulatuses ja et seda on võimalik teha ainult kirjalike tõenditega

(RKTKo 03.04.2002, 3-2-1-39-02, p 12). Maakohtu hinnangul ei ole arusaadav, miks on

kostja võtnud hagejalt töötasu saamise kohta allkirju mitmele dokumendile. Kuna töötasu

suurus oli fikseeritud, olnuks tööandjal väga lihtne võtta töötajalt allkiri vaid ühele

konkreetsele dokumendile.

Maakohus võttis saamata jäänud töötasu väljamõistmisel aluseks hageja tabeli (dtl 246–247)

ja arvutas saamata jäänud töötasu nii, et võrdles perioodil 2022 juuli – 2023 märts kostja

esitatud TSD andmeid hageja deklareeritud töötasu kohta palgalehe järgi hagejale makstud

töötasuga kuude lõikes ja mõistis vahe 2425,89 eurot saamata jäänud töötasuna hageja kasuks

kostjalt välja. Maakohus märkis, et TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega

kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.

4.2. Puhkusetasu nõude osas tuvastas maakohus, et hageja viibis puhkusel 1. aprillist 2023

kuni 5. aprillini 2023. Tegemist oli palgalise puhkusega, kuna kostja ei ole tõendanud, et

tegemist oleks olnud palgata puhkusega.

4.3. Puhkusehüvitise nõude osas tuvastas maakohus, et arvestades töösuhte pikkust, oli

hagejal õigus saada 26 kalendripäeva korralist puhkust, millest hageja oli kasutanud ära 5

päeva. Seega jäi hagejale õigus kasutada puhkust 21 kalendripäeva, päevatasuga 48,12 eurot.

Kuna kostja hageja puhkusehüvitise arvutuskäigule vastuväiteid ei esitanud, luges maakohus

hageja puhkusehüvitise nõude põhjendatuks.

4.4. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja luges

põhjendatuks ja vajalikuks menetluskuluks hagejale osutatud õigusabi 11 tundi hinnaga 120

eurot tunnis, kokku 1320 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud kõigis

kohtuastmetes palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus ei ole tõendeid

uurinud kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes

kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Otsuse tegemisel on jäänud täielikult

käsitlemata ja arvestamata allkirjastatud kassa väljamineku orderid. Kohus keskendus ainult

allkirjastatud palgalehtedele. Riigikohus on lahendis numbriga 3-2-1-39-02 asunud

seisukohale, et palga maksmine on tööandja rahaline kohustus. Palgamakse (majandustehingu

toimumist kinnitav dokument) on raamatupidamisarvestuse algdokumendiks, millel peab

olema vajalike rekvisiitide seas ka poolte allkirjad. Töötasu maksmist saab tõendada üksnes

töötajapoolse kirjaliku omaksvõtuga ehk kirjalike tõenditega.

Kostja esitas töövaidluskomisjonis allkirjastatud kassa väljamineku orderid (need on

põhidokumendid, millega oli tõendatud töötasu maksmine), millega komisjon arvestas, sest

nad olid allkirjastatud. Selles valguses ei ole selge otsuse punktis 15 tehtud järeldus: kuna

töötasu suurus oli fikseeritud, olnuks tööandjal väga lihtne võtta töötajalt allkiri vaid ühele

konkreetsele dokumendile. Maakohus leidis, et palgalehed ei ole usaldusväärsed, kuid ei

selgitanud, miks kohus ei arvestanud kassa väljamineku orderitega ja ei uurinud neid. Orderid

on dokumentaalsed tõendid ja neid tuleb analüüsida, hinnata. Maakohus ei teinud seda,

rääkimata nende uurimisest. Tõendite hindamine põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja

objektiivsel läbivaatamisel.

Kohus pidi otsuse tegemisel arvestama vastustaja poolt allkirjastatud kassaorderitega. Seega

olid menetluses usaldusväärsed tõendid töötasu maksmise kohta kuni märts 2023. a. Orderite

uurimisel selgus, et märtsi 2023 ja aprilli 2023 osas puuduvad allkirjastatud kassaorderid,

kuid see puudus oli kõrvaldatud kohtumenetluses teiste tõendite ehk palgalehtede esitamise

kaudu. Maakohus ei ole arvestanud, et palgalehtedest tulenevalt sai vastustaja sularahas

aastate 2022–2023 eest kokku 13 340 eurot. 2022. a koondpalgateatise kohaselt pidi kostja

tasuma hagejale 2022. a eest kokku 8262,16 eurot (neto) ja 2023. a koondpalgateatise järgi

5211,58 eurot (neto), mis on kokku koos puhkusehüvitisega 13 473,74 eurot. Seega saaks

hageja nõuda ainult 133,74 eurot (13 473,74 – 13 340 = 133,74), ülejäänud osas nõue ei ole

põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele.

Kohus ei ole arvestanud apellandi selgitustega, miks ringlesid töötasu arvestuses? erinevad

dokumendid. Vastus oli lihtne ja eluliselt usutav: töötajad pidevalt küsisid raha ja tööandja,

tulles vastu, andis töötajale raha ja raha kättesaamise kohta küsis palgalehele allkirja, et kassa

väljamineku orderi koostamisel saaks raamatupidaja sellega arvestada. Palgalehed on

sisuliselt kviitungid raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 mõttes. VÕS § 95

kontekstis ei ole selge, kuidas saab allkirjastatud dokument olla ebausaldusväärne tõend

(otsuse punktis 12.2 ei arvestanud kohus tõendiga tuginedes TsMS § 238 lõikele 5), kui sellest

tuleneb saadud raha suurus ja kinnitus raha kättesaamise kohta. Hageja ei ole väitnud, et raha

anti teise lepingu täitmiseks (laenuleping, müügileping). Ajutine kahtlus oli allkirja osas, kuid

ekspertiisi tegemisest hageja loobus. Seega eeldasid pooled, et allkiri on õige.

Order oligi see lihtne üks dokument, mille puudumisele viitas maakohus otsuse punktis 15,

kuid arusaamatul põhjusel maakohus neid ei uurinud ja keskendus ainult palgalehtedele.

Orderitel oli märgitud summa, mis oli tasutud dokumendil märgitud perioodi eest. Töötajal ei

olnud vastuväiteid orderi sisule.

Hagejal on jäänud allkirjastamata 5. aprilli 2023 kassa väljamineku order KA-74 nr 1764,

summale 847 eurot 71 senti – märtsi töötasu ja 5. aprilli 2023 kassa väljamineku order K-75

nr 1765, summale 1080 eurot 22 senti – lõpparve. Hageja keeldus orderite allkirjastamisest,

samas ta kinnitas menetlusdokumentides ja ka kohtuistungil, et sai 5. aprillil 2023 kostjalt

1200 eurot. Kohus oleks pidanud arvestama 1200 euro tasumisega. Isegi palgalehtedega

arvestamata, oleks pidanud kohus arvestama kassa väljamineku orderitega töötaja allkirjaga

kinnitatud summade ulatuses, millele lisandub 1200 eurot, sest vastustaja kinnitas, et sai 1200

eurot. Kohus ei põhjendanud, miks ta arvestas palgalehega, mis oli eestikeelne ja ei ole

arvestanud teise palgalehega, mis oli venekeelne ning ei ole arvestanud ka allkirjastatud kassa

väljamineku orderitega. Otsusest tulenevalt võib asuda seisukohale, et ainuke usaldusväärne

dokument on palgaleht (eestikeelne), kuid ei ole arusaadav, miks.

Tõendite puuduliku uurimise tõttu ja TsMS § 232 lg 1 eiramise tõttu põhineb maakohtu otsus

õigusnormi rikkumisel ja apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja

tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erinev otsus.

Hagejal on jäänud menetlusdokumentides märkimata, kas ta nõuab töötasu neto või

brutosummas. Kostja eeldab, et hageja nõuab brutopalka.

6. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Hageja ei nõustu kostja etteheitega, et

otsuse tegemisel ei ole kohtumenetluses uuritud kassa väljamineku ordereid, keskendudes

ainult allkirjastatud palgalehtedele. 13. juunil 2024 toimunud kohtuistungil uuriti hageja

palvel kostja esitatud tõendeid, sealhulgas ka 12 kassa väljamineku orderit, mille käigus

hageja tõendas kostja esitatud tõendite ebausaldusväärsuse. Kostja andis ka omapoolseid

ütlusi kassa väljamineku orderite koostamise asjaolude kohta, millega tõendas ta ise, et kassa

väljamineku orderid olid formaalsed ja vajalikud raamatupidaja jaoks.

Töövaidluskomisjoni istungi ajaks ei olnud hageja esindaja avastanud kostja pettust hageja

suhtes. Pettuse tuvastas hageja esindaja alles kohtumenetluse käigus. Hageja ei ole kordagi

võtnud omaks kassa väljamineku orderil märgitud summade kättesaamist, vaid on vaielnud

algusest peale vastu sellele, et temale on tasutud kokkulepitud töötasu. Juhul kui kassa

väljamineku orderil ka on hageja allkiri, siis on see saadud hagejalt kostja poolse pettuse teel.

Hageja on kirjeldanud läbivalt, et kostja on võtnud temalt töötasu sularahas väljamaksmisel

allkirju kahele ja enamale paberile. Hageja küsimisele, miks on paberitel, kuhu ta allkirju

annab, erinevad summad, vastas kostja, et tegemist on raamatupidamise formaalsusega, mis ei

puuduta hagejat.

Hageja ei ole kunagi lähtunud TSD andmetest kui kostja poolt temale väljamakstud

summadest. Seda asjaolu on hageja läbivalt ka menetluse käigus kinnitanud. Hageja on

lähtunud TSD andmetest ainult saamata jäänud summade tuvastamiseks. Kohtumenetluse

käigus on üheselt tuvastatud ja tõendatud, kui suure summa on kostja jätnud hagejale

tasumata. Maakohus on otsust tehes uurinud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning põhjendanud kostja poolt esitatud tõendite ebausaldusväärsuse ja lugenud

hageja nõude kostja suhtes põhjendatuks ja tõendatuks.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et hagejal on jäänud märkimata, kas hageja nõudesumma

kostja vastu on brutos või netos. Hageja on oma nõuetes alati läbivalt märkinud ära, et

tegemist on netosummadega.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse menetluskulusid kindlaksmäärava osa

peale. Hageja taotleb, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse kostjalt väljamõistetava

menetluskulu suurust puudutavas osas ning teeks selles osas uue otsuse, millega määratakse

kindlaks kõik hageja menetluskulud ja mõistetakse need kostjalt välja.

Hageja esitas hagi menetluse käigus e- toimiku kaudu kohtule kolm menetluskulude

nimekirja: 29. detsembril 2023 esimese menetluskulude nimekirja summas 330 eurot; 2.

märtsil 2024 teise menetluskulude nimekirja summas 870 eurot; 15. juulil 2024 kolmanda

menetluskulude nimekirja 1320 eurot.

Kolmas menetluskulude nimekiri esitati kohtule pärast 13. juunil 2024 toimunud

kohtuistungit, mil kohus määras menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaks 15. juuli 2024.

Samas teatas kohus, et juba menetluse käigus esitatud menetluskulude nimekirju uuesti

esitama ei pea. See oli ka põhjus, miks hageja ei esitanud kohtule juba varem esitatud

menetluskulude nimekirju uuesti.

Maakohus määras otsuses hageja menetluskulude suuruseks 1320 eurot, arvestades ainult

viimast menetluskulude nimekirja. Teistele nimekirjadele ei ole otsuses viidatud, millest

hageja järeldab, et maakohtul on need ekslikult märkamata jäänud.

Maakohus on teinud kõik hageja menetluskulude nimekirjad kostjale e-toimiku vahendusel

nähtavaks. Vastuväiteid menetluskulude osas oli võimalik esitada kuni 19. juulini 2024.

Kostja ei ole vaielnud hageja menetluskuludele vastu.

8. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies

ulatuses ja leiab, et kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb ka kõik hageja menetluskulud

jätta tema enda kanda.

Hageja apellatsioonkaebus ei ole selge, sest apellant ei ole välja toonud, kui suures ulatuses

jäid hageja kulud arvestamata. Kui maakohus mõistis kulud välja sellises ulatuses, nagu

otsuses kirjas on, siis järelikult lähtus maakohus TsMS § 477 lõigetest 5 ja 7 ning leidis, et see

on kulude põhjendatud ja vajalik ulatus TsMS § 175 lg 1 tähenduses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise

tõttu osaliselt hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja kostjalt hageja kasuks

välja mõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

uue otsuse, millega määrab hageja menetluskulu põhjendatud suuruseks maakohtus 2520

eurot ja mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Ringkonnakohus täpsustab otsuse

selguse ja ühetaolise mõistmise huvides ka maakohtu otsuse resolutsiooni, märkides, et

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud rahasummad on netosummad.

Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus

jäävad kostja kanda.

10. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 2. mail 2022 kirjaliku töölepingu, mis lõppes 5.

aprillil 2023. Nimetatud asjaolu üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.

Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku minimaalses töötasus 1548 eurot kuus (bruto,

netotöötasu 1218,58 eurot), mis võib suuremate töömahtude korral olla ka suurem (maakohtu

otsuse p 12.3). Hageja on välismaalane, kes töötas Eestis lühiajaliselt välismaalaste seaduse

(VMS) § 106 lg 1 alusel. Hageja sai töötasu sularahas, kuivõrd tal ei olnud Eestis

pangakontot. Kostja on deklareerinud Maksu- ja Tolliametile hageja netotöötasuna kokku 13

471,91 eurot. Hageja ei töötanud kõikidel tööpäevadel, sest viibis töölepingu kehtivuse ajal ka

haiguslehel (dtl 18–19). Ka nende asjaolude osas pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.

11. Hageja väidab, et kostja ei ole talle tasunud töötasu kokkulepitud ulatuses. Hageja on

võtnud menetluses omaks, et ta on saanud kostjalt töölepingu alusel kokku töötasu sularahas

8256 eurot (dtl 256). Hageja võtab oma arvestuste aluseks kostja poolt TSD-s deklareeritud

töötasu ning palub mõista saamata jäänud töötasuna kostjalt välja 2425, 89 eurot (neto).

12. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kohustus tõendada kokklepitud töötasu

maksmist on tööandjal, st kostjal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja

hinnanguga tõenditele, et kostja ei ole tõendanud, et ta on tasunud hagejale töötasu suuremas

summas, kui hageja väidab. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

13. TLS § 28 lg 2 p 2 järgi peab tööandja maksma töötajale töötasu kokkulepitud tingimustel

ja ajal. Ka töötasu maksmise üle arvestuse pidamine oli tööandjana kostja kohustus (TLS § 28

lg 2 p 4).

Kostja väidab, et ta on tasunud hagejale sularahas töötasu kokku 13 340 eurot (neto) (dtl 15).

Kostja soovib tõendada selles suuruses hagejale töötasu maksmist nii palgalehtede (eesti- ja

venekeelne palgaleht, dtl-d 16 ja 17) kui ka 12 kassa sissetuleku orderitega. Maakohtu

menetluses kostja nõustus, et vähemalt osaliselt palgalehed ja kassaorderid ei klapi omavahel

(dtl 339). Seejuures selgitas kostja maakohtu istungil, et raha kättesaamist kinnitab palgaleht,

kassa väljaminekuorder on raamatupidamislik dokument, mis on vajalik raamatupidajale ja

peab klappima TSD-ga (dtl 340, 343). Kostja kinnitas ka, et raamatupidaja hilisem dokument,

st order on õigem kui see, mille pooled koostasid töösuhte käigus (dtl 343).

Hageja väitel esitas tööandja talle töötasu saamiseks erinevaid ja vastuolulisi dokumente,

mille sisust ja tähendusest ta välismaalasena aru ei saanud. Hageja tunnistab eesti keelse

palgalehe alusel töötasu saamist. Hageja on oma seisukohti piisavalt põhistanud ning toonud

selgelt välja vasturääkivused kostja tõendite (palgalehtede ja kassa väljaminekuorderite) vahel

(vt näiteks dtl 353–361). Maakohus on otsuse p-s 12 hageja seisukohtadega põhjendatult

nõustunud. Kostja seletustest saab ringkonnakohus järeldada, et kostja koostas kassa

väljamineku orderi mitte hagejale väljamakse tegemise ajal, vaid pärast seda (näiteks väidab

kostja palgalehtedele tuginedes, et ta maksis hagejale juunis 2022 avanssi ja töötasu kokku

2368 eurot, siis kassaorderi alusel maksis kostja hagejale juunis 2022 töötasuna üksnes 1218,

58 eurot (dtl 15)). Seega ei koostanud kostja kassaordereid mitte hagejale töötasu maksmise

tõendamiseks, vaid muul eesmärgil. Kassa väljaminekuorderid on sõltumata sellest, kas nad

on hageja poolt allkirjastatud, vastuolus hageja vande all antud ütluste ja palgalehtedega.

Orderid ei tõenda usaldusväärselt hagejale tegelikult makstud töötasu suurust ning maakohus

ei ole põhjendatult nendega arvestanud asja otsustamisel.

Seetõttu ei saanud kassaorderid olla ka selleks üheks ja ainsaks usaldusväärseks tõendiks,

millega kostja saaks tõendada hagejale töötasu maksmist kooskõlas töölepinguga. Maakohtu

asjakohane seisukoht otsuse p-s 15 on õige.

14. Maakohus on põhjendatult jätnud tõendeid hinnates arvestamata nn venekeelse

palgalehega. Hageja kinnitas kohtule vande all, et ta ei ole venekeelset palgalehte

allkirjastanud (dtl 344). Maakohus leidis otsuse p-s 12.2, et kuigi kostja kinnitas, et pärast

eesti keelse palgalehe kasutusele võttu, ta venekeelsele palgalehele enam kandeid ei teinud,

siis on kostja seda ikka teinud ja see väide ei ole õige. Maakohus tõi välja ka asjaolu, et TVK-

le kostja venekeelset palgalehte ei esitanud ning selle palgalehe andmed ei lange kokku TSD

andmetega. Ringkonnakohus lisab, et nn venekeelse palgalehe kui tõendi usaldusväärsuse

hindamisel tuleb eelkõige hinnata selles kajastatud kannete sisu. Ringkonnakohtule on

arusaamatu, et olukorras, kus hageja töötas kostja juures alates 2. maist 2022 ja ta pidi saama

töötasu iga kuu 30. kuupäeval, maksis kostja hagejale venekeelse palgalehe järgi 2. juunil ja

15. juunil 2022 avanssi aprilli ja mai kuu eest ning seda väiksemas summas, kui olid kostja

selleks ajaks sissenõutavaks muutunud kohustused hageja ees. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldusega, et venekeelne palgaleht on ebausaldusväärne tõend (TsMS § 238 lg 5).

Seega on ebaõige kostja väide apellatsioonkaebuses, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud,

miks ta ei nõustunud arvestama venekeelse palgalehe andmetega hagejale töötasu maksmisel.

Kuivõrd hageja raha saamist nn venekeelse palgalehe alusel eitab, samuti eitas hageja enda

allkirju sellel palgalehel, ei saanud kostja eeldada, et hageja allkirjad on õiged. Kui isik

väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi

ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Dokumendi ehtsust või võltsitust võib muu

hulgas põhistada dokumentide võrdlemisega, mida hageja on ka teinud. Riigikohus on

selgitanud, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes piisab

isiku asjakohasest väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul

üldjuhul ei ole) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 10). Taotluse ekspertiisi

läbiviimiseks peab esitama pool, kes soovib tõendile, mille ehtsus on vaidlustatud, tugineda.

Kostja maakohtule taotlust käekirja ekspertiisi läbiviimiseks ei esitanud.

15. Põhjendamatud on ka kostja väited selles, et maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et

kostja tunnistas nii hagis kui ka vande all ütlusi andes, et ta sai aprillis 2023 kostjalt sularahas

töötasuna 1200 eurot (kostja viimane makse).

Kostja on jätnud tähelepanuta, et hageja on selle maksega arvestanud juba hagiavalduses

saamata jäänud töötasu suurust välja arvestades. Hageja on lugenud selle maksega tasutuks

osaliselt veebruari ja märtsi 2023 töötasu (kummagi kuu osas 600 eurot (vt selle kohta 28.

jaanuari 2024 täpsustatud hagis tabel 1 märkused, dtl 247). Kuivõrd maakohus võttis otsuse

punktis 16 saamata jäänud töötasu välja arvestamisel aluseks just viidatud hageja arvestused,

siis on ka maakohus 1200 euro tasumisega kostja poolt arvestanud. Otsuse selguse huvide

oleks maakohus pidanud nimetatud asjaolu otsuse põhjendustes eraldi välja tooma, sest kostja

oli 1200 euro tasumisele oma vastuväidetes tuginenud.

16. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuse punktis 16 kajastatud

tabelis on mitmeid ebatäpsusi ja arvutusvigu, mis takistavad tabelist arusaamist. Maakohus on

küll võtnud tabeli koostamisel aluseks hageja koostatud tabeli (dtl 246–247), kuid ei ole

hageja tabelit täielikult otsusesse kopeerinud (välja on jäänud juunit 2022 ja aprilli 2023

puudutavad read), mistõttu on ebaõige tabeli kolmanda veeru (TSD) kogusumma 13 471,91

eurot (maakohtu tabeli järgi oleks selle veeru õige kogusumma 10 325, 40 eurot). Nimetatud

arvutusviga ei mõjuta maakohtu otsuse sisu ega kostjalt väljamõistetava töötasu 2425,89 eurot

(tabeli neljas veerg) suurust, sest tabeli neljanda veeru arvutuskäik on õige.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka puhkusetasu ja

puhkusehüvitise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse p-d 18 ja 19) ja ei pea vajalikuks

neid oma otsuses korrata. Kostja ei ole maakohtu otsuse seisukohti puhkusetasu ja

puhkusehüvitise osas (sh nõude arvestust) eraldi vaidlustanud.

18. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kostja on tööandjana pidanud hageja töötasu

arvestust viisil, mis ei võimalda kostja koostatud dokumentide alusel mõistlikult tuvastada

hagejale töötasuna tehtud väljamaksete suurust, mistõttu on maakohus põhjendatult lähtunud

saamata jäänud töötasu välja arvestamisel eestikeelse palgalehe ja TSD-de andmete võrdlusest

ning hageja arvestusest.

Maakohus on põhjendatult arvestanud ka hageja kui töötaja nõrgemat positsiooni töösuhtes.

Töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse

lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal

juhtudel väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-143-11, p 12).

Maakohus täitis oma selgituskohustust ja uuris koos pooltega istungil põhjalikult asjas

esitatud tõendeid, sh kostja tõendeid ning võrdles neid. Maakohus on tõendeid hinnanud

kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Kostja vastupidine seisukoht apellatsioonkaebuses on

ebaõige. Kostja esitatud tõendid kogumis hagejale töötasu maksmise kohta ei saa tekitada

kohtus siseveendumust, et hagejale on kogu lepingu järgi tasumisele kuulunud töötasu,

puhkusetasu ja puhkusehüvitis välja makstud.

Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kaebuse rahuldamiseks ning kaebus maakohtu otsuse peale jääb rahuldamata.

19. Hagist ja muudest asja materjalidest nähtub, et hageja on oma töötasu nõude, mille

maakohus rahuldas, esitanud netosummas, seega tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni otsuse

selguse eesmärgil vastavalt täiendada. Ebaõiged on kostja väited apellatsioonkaebuses, et

hageja ei ole hagis märkinud, et ta nõuab töötasu netosummas.

20. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ja muudab maakohtu otsust hageja

põhjendatud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ja kostjalt välja mõistmise osas.

Maakohus on hageja nõuded põhjendatult rahuldanud, seega on maakohtu otsus õige ka osas,

milles maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas maakohtu

menetluses kokku kolm menetluskulude nimekirja ja taotles menetluskulude (esindajakulude)

hüvitamist kogusummas 2520 eurot. Maakohus käsitles üksnes hageja 15. juulil 2024 esitatud

menetluskulude nimekirja (summas 1320 eurot) ja taotlust, mille rahuldas, kuid jättis

käsitlemata hageja 29. detsembri 2023 ja 2. märtsi 2024 menetluskulude nimekirjad. Seetõttu

on maakohus määranud hageja menetluskulude suuruse kindlaks ebaõigesti.

29. detsembri 2023 menetluskulu nimekirja järgi oli perioodil september – detsember 2023

hageja menetluskuluks esindajakulud 5,5 h hinnaga 60 eurot/h kokku 330 eurot. 2. märtsi

2024 menetluskulu nimekirja järgi oli perioodil jaanuar – veebruar 2024 hageja

menetluskuluks esindajakulud 9,9 h kokku 870 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulu nimekirjades esitatud kulud kogusummas 2520

eurot on kõik asjas vajalikud ning põhjendatud kulud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Hageja on

vajanud õigusabi nii hagi koostamisel kui ka menetluses osalemisel. Maakohtus on toimunud

mitmed kohtuistungid. Esindaja on osutanud hagejale ka tõlkeabi. Esindaja on osutanud

hagejale õigusabi mõistliku hinnaga, mis jääb alla keskmise turuhinna. Kostjalt tuleb välja

mõista maakohtus hageja menetluskuluna 2520 eurot, samuti viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni menetluskulude tasumiseni.

21. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja apellatsioonkaebus

rahuldatakse, tuleb poolte menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja ei

ole esitanud ringkonnakohtu poolt antud tähtajaks 29. november 2024 menetluskulude

nimekirja (TsMS § 176 lg 2) ning menetluskulusid ei nähtu ka muudest tsiviilasja

materjalidest. Seetõttu jätab ringkonnakohus hageja menetluskulude rahalise suuruse

ringkonnakohtus kindlaks määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)