3-22-454/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

09.01.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-454

Haldusasi

Andmekaitse Inspektsiooni protest Viru Vangla

kohustamiseks täitma 10.01.2022. a ettekirjutus-hoiatust

isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-1/21/3788

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.01.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Protesti esitaja – Andmekaitse Inspektsioon

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium

Kolmas isik – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.01.2024. a

otsus muutmata.

2. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.02.2025 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinnipeetavana viibiv kolmas isik esitas protesti esitajale kaebuse

(registreeritud 19.11.2022; dtl 9-10), mille kohaselt palus ta 11.08.2021 ja 13.08.2021 esitatud

taotlustes (dtl 88-89) Viru Vanglal väljastada koopiad päevikukannetest, mille olid teinud

sotsiaaltöötaja ja kaplan seoses üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammiga.

2. Viru Vangla keeldus kolmandale isikule soovitud teabe väljastamisest 03.11.2021. a

vastusega nr 6-10/23381-2 (dtl 11) vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 6 alusel, kuna soovitud

teave sisaldab julgeolekuriskide hindamiseks vajalikku infot.

3. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) tegi 09.12.2021 Viru Vanglale ettepaneku (dtl 13–15)

väljastada kolmandale isikule taotlustes soovitud kaplani ja sotsiaaltöötaja sissekanded.

4. Viru Vangla teavitas 03.01.2022 (dtl 17-18) AKI-t, et ei nõustu ettepanekuga ning ei

väljasta kolmandale isikule koopiaid soovitud vangiregistri kannetest.

5. AKI kohustas Viru Vanglat 10.01.2022. a ettekirjutus-hoiatusega nr 2.1-1/21/3788 (dtl

20–24) väljastama kolmandale isikule 11.08.2021 ja 13.08.2021 taotluses soovitud kaplani ja

sotsiaaltöötaja sissekanded, mis on seotud üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammiga.

AKI määras ettekirjutuse täitmise tähtajaks 31.01.2022.

6. AKI esitas 21.02.2022 Tartu Halduskohtule protesti (dtl 2–4) kohustamaks Viru Vanglat

täitma 10.01.2022. a ettekirjutus-hoiatust isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-1/21/3788.

7. Viru Vangla palus vastuses protestile (dtl 48–53) see rahuldamata jätta.

8. Justiitsministeerium leidis vastuses protestile (dtl 64–68), et see ei ole põhjendatud ja

tuleb rahuldamata jätta.

Halduskohtu otsus

9. Tartu Halduskohus rahuldas 19.01.2024. a otsusega (dtl 91–100) protesti (resolutsiooni p

1) ning kohustas Viru Vanglat täitma protesti esitaja 10.01.2022. a ettekirjutus-hoiatust

isikuandmete kaitse asjas nr 2.1-1/21/3788 (resolutsiooni p 2). Menetlusosaliste

menetluskulud jäid nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

10. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Viru Vangla 03.11.2021 keelduv vastus nr

10/23381-2 on toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses. Vaidlust ei

ole ka selle üle, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi läbiviimise raames kaplani

ja sotsiaaltöötaja poolt vangiregistrisse tehtud kanded sisaldavad kolmanda isiku

isikuandmeid. Välja tuleb selgitada see, kas vangiregistrisse kantud andmete väljastamisest

sai keelduda seetõttu, et need andmed sisaldavad informatsiooni vanglatöös kasutatavate

meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kas selle avalikuks tulek võib

ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist.

11. Halduskohus rõhutas, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi eesmärgiks on

üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate vaimse tervise edendamine sotsialiseerimise

vähenemise tõttu, kuid mitte julgeolekuriskide hindamine ja selleks andmete kogumine. Viru

Vangla ja Justiitsministeerium ei ole tõendanud ega usutavalt veennud kohut, et just

üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi juurutamisel on kasutusele võetud meetmed

või taktika, mille ära arvamine kinnipeetava poolt võiks toimuda eelpoolnimetatud vestluste

refereeringute avalikustamisega. Halduskohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud Viru

Vangla ja Justiitsministeeriumi mure, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi

raames sotsiaaltöötaja ja kaplani poolt koostatud ja vangiregistrisse läinud kokkuvõtted

võiksid anda kolmandale isikule võimaluse nendega manipuleerida. Ilmselgelt teab

kinnipeetav ise, et vestluse käigus kaplani või sotsiaaltöötajaga tema poolt avaldatavad

andmed võivad hiljem olla kasutatud tema vastu, kas julgeolekuriskide hindamisel või mujal.

Järelikult saab kinnipeetav juba vestluse käigus ise selekteerida sotsiaaltöötajale või kaplanile

avaldatud infot. Halduskohus märkis, et oluline on tagada, et andmete avaldaja saaks

nimetatud programmi raames avaldatud andmete ehtsust kontrollida. Seda eriti juhul, kui neid

võetakse hiljem arvesse julgeolekuriskide hindamisel, mis võib viia kinnipeetava õigusi

piiravate meetmete rakendamiseni.

12. Halduskohus asus seisukohale, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi

läbiviimise tulemusena ning kaplani ja sotsiaaltöötaja vestluse käigus kolmanda isiku käest

saadud ja vangiregistris fikseeritud andmed ei lähe VangS § 52 lg-s 6 sätestatud

informatsiooni alla, mille väljastamine kinnipeetavale oleks keelatud ja ohustaks vangistuse

täideviimise eesmärke. See, millised andmed on kajastatud sotsiaaltöötaja ja kaplani poolt

vangiregistris, võib tõepoolest anda kaebajale ettekujutuse, millist käitumist vangla on

pidanud märkimist väärivaks kas positiivses või negatiivses tähenduses, kuid selles pole

midagi halba. Vastupidi, kui vangistuse eesmärgiks on kinnipeetava hinnangute ja käitumise

juhtimine õiguskuulekuse suunas, peab kinnipeetavale olema teada, millist käitumist vangla

taunib ja millist tunnustab. Sellest, kui päevikukannetest nähtuvad vangla etteheited

kinnipeetava hoiakutele ja käitumisele ning ka see, milliseid hoiakuid ja käitumist toob vangla

välja positiivsest küljest, ei saa vangistuse täideviimist kuidagi kahjustada. Halduskohtu

hinnangul sisaldavad sotsiaaltöötaja ja kaplani poolt tehtud kanded faktilisi andmeid, mis ei

ole ei metoodika ega taktika ega kujuta endast ka riskide hindamist. Tegemist on

algandmetega, mille suhtes saab vastavat metoodikat rakendada.

13. Riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5 sätestavad, kui õigusvastaselt on jäetud andmata

haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada

kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu

kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Kohus võib teha avaliku võimu kandjale

ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava

kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti

andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda.

Halduskohus leidis, et kuna käesoleval juhul ei ole õigusnormis sätestatud eeldused

kaalutlusõiguse teostamiseks täidetud, tuleb vastustajat kohustada täitma protesti esitaja

ettekirjutus-hoiatust definitiivse ettekirjutusena.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNKOHTUS

Viru Vangla apellatsioonkaebus

14. Viru Vangla esitas 16.02.2024 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (dtl 111–

114), milles palub teha uue otsuse, millega jätta protest tervikuna rahuldamata.

15. Viru Vangla leidis isikuandmete väljastamisest keeldumisel, et andmete väljastamine võib

kahjustada vangistuse täideviimise huvisid ehk laiemalt vangla julgeolekut. Seadusandja ei

ole andnud protesti esitajale pädevust otsustada, kas vangla hinnang vangla julgeolekuohule

on õige või mitte – protesti esitaja ei ole selles osas kohtuväliseks vaidluse lahendamise

organiks. Seega pidi halduskohus esmalt võtma seisukoha protesti esitaja ettekirjutuse

lubatavuse osas. Kuna tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, oli kohus selleks pädev

ka ilma menetlusosaliste vastava taotluseta.

16. Viru Vangla on seisukohal, et nii protesti esitaja kui ka halduskohus on põhjendamatult

lihtsustanud vangla julgeoleku mõistet ning halduskohus jõudnud ka ekslikule järeldusele,

nagu ei võiks üksikvangistuse kommunikatsiooniprogramm anda vanglale infot vangiga

seonduvate riskide, tema hoiakute jms kohta, ja olla seetõttu osaks julgeolekuriskide

hindamises ja selleks andmete kogumisest. Üksikvangistuse õiguspärase kohaldamise

eelduseks on vangla julgeolekut ohustav käitumine. Seega info, mis saadakse antud

programmi raames, on juba algupäraselt seotud vangla julgeolekuriskidega. Teiseks on vangla

ülesandeks julgeolekuohtude lõppemisel vang üksikvangistuse režiimist välja tuua ja luua

tingimused selleks, et edaspidist julgeolekuohtu vähendada. Seega on küsimus

üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi läbiviimise tulemustest väga tihedalt seotud

ühest küljest konkreetse julgeolekuohuga, teisalt annab iga õigusvastane käitumine

indikatsioone selle kohta, et vangistuse eesmärgid ei pruugi olla täidetud. Vangistuse

täideviimise eesmärke püstitatakse individuaalses täitmiskavas ning sellele eelnevalt vangi

kohta koostatavas riskihinnangus. Vangi riskide hindamine on tegevuste kompleks, kus

paljuski vangi enda avaldatud infost kujuneb vangla hinnang, kas vangistus on eesmärgid

täitnud ning kas vangi pöördumine õiguskuulekale teele on siiras. Vangi sekkumistegevusi

viivad läbi erinevad teenistujad, kes on väga spetsiifiliste oskustega spetsialistid, kelle n-ö

töövahendid ei ole vangla poolt ette määratavad. Iga vestluse puhul on tegemist dünaamilise

protsessiga, kus suurt rolli mängib ka teise poole, antud juhul siis vangi, koostöötahe. Vangla

ei saa üldjuhul anda juhist, mida täpselt peab vestluse läbiviija vestlusest dokumenteerima,

sest ei ole võimalik ette prognoosida, kuidas vestlus kinnipeetavaga sujub, kas ta on

koostööaldis, on tal hetkel üldse muid probleeme. Vestluse läbiviija kannab vangiregistrisse

informatsiooni, mida ta konkreetsest vestlusest peab oma erialateadmiste pinnalt oluliseks ja

mis tema arvates võib isiku hindamisele kaasa aidata.

17. Riskihindamise ankeet sisaldab endas nii faktilist kui hinnangulist infot, sh vangla

hinnanguid isiku prognoositavale käitumisele nii vanglas kui hiljem vanglast väljas. Infot

saadakse paljuski kinnipeetava enda käest ning see võib olla nii see, mis kinnipeetav ütleb,

aga ka ütlemata jätab. Riskihinnang ja selle alusel koostatud individuaalne täitmiskava ning

selle täitmine on oluline tegur kinnipeetava riskide maandamisel ja vangistuse eesmärkide

hindamisel, sh ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Vangla on seisukohal, et avaliku

korra kaitse lai vajadus kaalub üles isiku õiguse saada oma isikuandmeid, ehk siis vanglal on

õigus keelduda käesoleval juhul isikuandmete väljastamisest VangS § 52 lg-s 6 sätestatud

alusel. Kuna riskihinnangul ei ole ka kohtupraktika kohaselt üldjuhul iseseisvat õiguslikku

tähendust ja tegemist on eeskätt vanglateenistuse töövahendiga, ei ole andmete väljastamata

jätmisel isikule ka tugevat mõju. Vangla hinnangud saavad üldjuhul kohtuliku kontrolli

objektiks kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetluses – vaidluse korral saab kohus

hinnata, kas vangla on riske õigesti hinnanud ja riskihinnangust tulenevad tegevused olnud

asjakohased.

AKI vastus vastustaja apellatsioonkaebusele

18. AKI vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 122-123) vastu ning jääb oma

varasemate seisukohtade juurde tuues siiski välja järgnevat.

19. Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 56 lg 1 sätestab protesti esitaja pädevuse riikliku ja

haldusjärelevalve teostamisel. Muuhulgas on protesti esitajal pädevus teostada

haldusjärelevalvet IKS-is ning muudes seadustes isikuandmete töötlemisele kehtestatud

nõuete täitmise üle. IKS § 56 lg 2 p 8 kohaselt on protesti esitaja pädevuses rakendada

haldussundi seadustes ettenähtud alustel. Vabariigi valitsuse seaduse (VVS) § 751 lg 3

kohaselt hõlmab haldusjärelevalve riigi haldusorgani üle järelevalvatava tegevuse

õiguspärasuse kontrollimist ja haldusjärelevalve teostajal on järelevalvatava kontrollimisel

õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. Seega on protesti esitajal haldusjärelevalve

käigus õigus kontrollida vangla tegevust isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuete

täitmise üle ja vajadusel teha vanglale ettekirjutus. Kuna vangla on jätnud ettekirjutuse

täitmata, pöördus protesti esitaja protestiga halduskohtusse (IKS § 59 lg 3).

20. Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, kas Viru Vangla seisukoha järgi puudub AKI-l

pädevus teostada isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuete täitmise üle haldusjärelevalvet

vangla kui riigi haldusorgani üle või puudub AKI-l pädevus teha vanglale ettekirjutust

puuduste kõrvaldamiseks. AKI on nõustunud, et just vangla on pädev hindama, kas

konkreetsete sissekannete puhul on tegemist infoga, mille avaldamisest kinnipeetavale on

õigus keelduda, kuid vangla peab konkreetsete sissekannete väljastamisest keeldumisel

lähtuma VangS § 52 lg-st 6, põhjendades järelevalveasutusele, kuidas on keeldumise aluseks

olevad eeldused konkreetsetel juhtudel täidetud. Vangla ei ole seda tõendanud ei protesti

esitajale järelevalvemenetluse käigus ega ka halduskohtule. Vangla kaalutlusotsus kolmanda

isiku taotluse lahendamisel ei olnud kooskõlas HMS § 4 lg 2 nõuetega. Otsusest ei selgunud,

kuidas sissekannete tutvustamine kolmandale isikule tooks kaasa VangS § 52 lg-s 6 sätestatud

keeldumisaluseks olevad olukorrad.

Justiitsministeeriumi vastus Viru Vangla apellatsioonkaebusele

21. Justiitsministeerium nõustub vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 125-126) Viru Vanglaga

ning palub halduskohtu otsus tühistada ning protest rahuldamata jätta. Vastuses esitatud

seisukohad kattuvad oma sisu poolest Viru Vangla apellatsioonkaebuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Käesolevas haldusasjas on vaidlus AKI ettekirjutus-hoiatuse üle, millega AKI kohustas

Viru Vanglat väljastama kolmandale isikule soovitud päevikusissekanded, mille olid

üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi raames vangiregistrisse teinud kaplan ja

sotsiaaltöötaja. Viru Vangla aga keeldus andmeid väljastamast viidates seejuures VangS § 52

lg-le 6, sest andmete väljastamine kolmandale isikule võib ohustada vangistuse täideviimist,

kuna sisaldab informatsiooni vanglas kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide

hindamise kohta.

23. Apellatsioonkaebuses leiab Viru Vangla, et seadusandja ei ole andnud protesti esitajale

pädevust otsustada, kas vangla hinnang julgeolekuohule on õige või mitte, st Viru Vangla on

seadnud kahtluse alla protesti esitaja ettekirjutuse lubatavuse.

24. IKS § 1 lg 1 p 2 reguleerib füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel

õiguskaitseasutuste poolt süütegude tõkestamisel, avastamisel ja menetlemisel ning karistuste

täideviimisel. Kuna vaidlus käib andmete üle, mis on kogutud karistuse täideviimise käigus ja

kogutud üksikvangistuse sotsiaalprogrammi raames, tuleb lähtuda ka Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 27.04.2016. a direktiivist (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses

pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise

ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil.

Direktiivi 2016/680 art-st 14 tuleneb, et andmesubjektil on õigus tutvuda tema kohta käivate

isikuandmetega, kui seda õigust pole liikmesriigi seadusega piiratud. Sama direktiivi art 15

näeb aga ette alused isikuandmete tutvumise õiguse piiramiseks ning selle lõikest 1 tulenevalt

võivad liikmesriigid samas lõikes nimetatud aluste esinemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja

õigustatud huve nõuetekohaselt arvestades andmesubjekti isikuandmetega tutvumise õigust

täielikult või osaliselt piirata sellises ulatuses ja seni, kuni selline piiramine on demokraatlikus

ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede.

25. Euroopa Kohus on märkinud: „Nende sätete tõlgendamisel tuleb silmas pidada harta

artikli 8 lõikes 3 sätestatud nõuet, et selle artikli lõigetes 1 ja 2 sisalduvate igaühe õigust oma

isikuandmete kaitsele käsitlevate sätete täitmist „kontrollib sõltumatu asutus“, ning eelkõige

selle artikli lõike 2 teises lauses sätestatud nõuet, et „igaühel on õigus tutvuda tema kohta

kogutud andmetega ja nõuda nende parandamist“. Nagu kinnitab väljakujunenud

kohtupraktika, on sõltumatu järelevalveasutuse asutamise eesmärk tagada isikuandmete

töötlemisel füüsiliste isikute kaitset reguleerivate sätete järgimise üle teostatava kontrolli

tõhusus ja usaldusväärsus ning seda tuleb tõlgendada nimetatud eesmärki arvestades“.1

26. Olukorras, kus vastustaja on keeldunud kinnipeetavale andmete väljastamisest, saab

viimane pöörduda AKI poole vastavalt IKS § 28 lg-le 1. Kolmas isik seda praegusel juhul

tegigi. Kuna AKI leidis omakorda, et vangla on rikkunud andmesubjekti õigust tutvuda tema

kohta kogutud andmetega, siis tegi ta Viru Vanglale ettekirjutuse. Ringkonnakohus leiab, et

taoline teguviis on kooskõlas AKI õigusega teostada haldusjärelevalvet (IKS § 56). Ka

direktiivi 2016/640 art 47 lg 2 kohaselt on järelevalveasutusel tõhusad parandusvolitused.

Samuti tuleb silmas pidada direktiivi põhjendust 75, mis näeb muu hulgas ette:

„Liikmesriikides täiesti sõltumatult oma tööülesandeid täita saavate järelevalveasutuste

loomine on oluline, et kaitsta füüsilisi isikuid nende isikuandmete töötlemisel.

Järelevalveasutused peaksid valvama käesoleva direktiivi kohaldamise järele ja aitama kaasa

selle järjekindlale kohaldamisele kogu liidus, et kaitsta füüsilisi isikuid nende isikuandmete

töötlemisel.“ Euroopa Kohus on selles kontekstis märkinud, et „kui selline järelevalveasutus

tegutseb eesmärgil tagada andmesubjekti õiguste teostamine direktiivi 2016/680 artikli 17

alusel, kuulub tema ülesanne täielikult tema rolli määratluse alla liidu esmases õiguses, sest

see määratlus hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas andmesubjektil on õigus

andmetega tutvuda ja neid parandada. Sellest järeldub, et kõnealuse konkreetse ülesande

täitmisel, nagu ka muude ülesannete täitmisel, peab järelevalveasutusel olema võimalik

kasutada talle direktiivi artikliga 47 antud volitusi, tegutsedes sõltumatult, kooskõlas hartaga

ning vastavalt direktiivi põhjenduses 75 märgitule.“2

27. Ringkonnakohus mõistab eelnevat nii, et Eesti õiguskorra kontekstis tähendab see ka

järelevalveasutuse ettekirjutuse tegemise õigust viia isikuandmete töötlemine kooskõlla

õigusaktides sätestatuga, mille kohaselt saab järelevalveasutus kohustada isikuandmete

töötlejat vajadusel väljastama soovitud isikuandmed. Ringkonnakohus nõustub samas ka Viru

Vangla arusaamaga, et eelkõige on tema pädev hindama seda, kas andmete väljastamisest

keelduda tuginedes VangS § 52 lg-le 6, kuid andmesubjektile negatiivse otsuse korral peab nii

AKI-l kui halduskohtul olema võimalus kontrollida keeldumise õiguspärasust ja põhjendatust

ning selleks peab antud juhul vangla esitama ka adekvaatsed põhjendused, et tema otsus oleks

kontrollitav. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et AKI ettekirjutus-hoiatus oli lubatav.

28. Kuivõrd valdavalt kordab Viru Vangla apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti,

mida halduskohus oma otsuses ka käsitles, nõustub ringkonnakohus halduskohtu

põhjendustega AKI ettekirjutus-hoiatuse õiguspärasuse osas ega pea neid vajalikuks siinkohal

korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Täiendavalt märgib

ringkonnakohus järgnevat.

29. Keelduvas otsuses (dtl 11) põhjendas vangla oma toimimist järgnevalt: „Vangla on

seisukohal, et soovitud koopiat kandest me Teile väljastada ei saa. Koopia väljastamisest

keeldumise aluseks on VangS § 52 lg 6. Vangiregistrisse kantav teave võib sisaldada ametnike

poolt julgeolekuriskide hindamiseks vajalikku infot. Kõnealune kanne, mis sisaldas teavet,

millist infot täpselt kogutakse ja talletatakse ongi vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktika.

Sellist teavet kasutatakse vanglatöös igapäevaselt julgeolekuriskide hindamiseks.

Julgeolekuriskide hindamisel kasutatav metoodika ei kuulu kinnipeetavatele avaldamisele,

kuivõrd sellise teabe väljastamine seab ilmselgelt ohtu julgeolekuriskide õige ja asjakohase

1 Euroopa Kohtu 16.11.2023. a otsus asjas nr C-333/22, Ligue des droits humains (Vérification du traitement des

données par l’autorité de contrôle), p 47 ja seal viidatud kohtupraktika.

2 Samas, p 48.

hindamise. Vangistuse täideviimise eesmärgi, milleks on kinnipeetavate õiguskuulekale

käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine nii vanglas kui väljaspool, täitmise eelduseks

on julgeolekuriskide õige hindamine. Kui kinnipeetavale on täpselt teada, mida vangla

julgeoluriskide hindamiseks kogub ja kasutab, annab see kinnipeetavale parema võimaluse

hindamist mõjutada või takistada. Seeläbi on ohustatud vangistuse täideviimine.“

30. Ringkonnakohus, olles tutvunud vaidlusaluste kannetega (dtl 17), mille tegid

vangiregistrisse kaplan ja sotsiaaltöötaja, nõustub siinkohal AKI ja halduskohtu järeldusega,

et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi raames kaplani ja sotsiaaltöötaja tehtud

päevikukanded ei sisalda sellist informatsiooni, et oleks õigustatud nende väljastamisest

keeldumine VangS § 52 lg 6 alusel.

31. Apellatsioonkaebusese kohaselt üritab Viru Vangla jätkuvalt väita, et üksikvangistuse

kommunikatsiooniprogramm võib anda kolmandale isikule infot kinnipeetavaga seonduvate

riskide, tema hoiakute jms kohta, ja olla seetõttu osaks julgeolekuriskide hindamises ja selleks

andmete kogumisest. Ringkonnakohus ei välista küll seda, et üksikvangistuse

kommunikatsiooniprogrammi raames saadud info võib olla sisendiks julgeolekuriskide

hindamisel, kuid käesoleval juhul üritab Viru Vangla sisuliselt juba eos ja automaatselt

saavutada olukorda, kus vangiregistrisse kantud andmed ei oleks kinnipeetavale tutvumiseks

saadaval. VangS § 52 lg 6 ei saa tõlgendada selliselt, et see välistab kõigile kinnipeetavatele

kõigi nende kohta vangiregistrisse kogutud andmete avaldamise julgeoleku kaalutlustel või

manipulatsioonide vältimiseks, sest see muudaks sisutuks VangS § 52 lg-s 4 sätestatud õiguse

andmeid saada.3 Vaidlusaluste kannete puhul on suuremas osas tegemist faktiliste andmetega,

milles on kirjeldatud suhtlusprogrammi raames toimunud kokkusaamise sisu, ajalist kestust,

vestluse teemasid ja millise kirjandusega kolmas isik soovib tutvuda. Selleks, et vanglal oleks

alust andmete väljastamisest keelduda, tuleb vanglal igal konkreetsel juhtumil hinnata küsitud

teabe olemust ning sisu ning alles seejärel saab vangla teha kaalutletud otsuse. Praegusel juhul

ringkonnakohus ei leia, et vangla oleks kaalutlusõigust teostanud. Lisaks ei ole Viru Vangla ei

protesti esitajale ega kohtule selgitanud ja esitanud andmeid, millega koosmõjus kaplani ja

sotsiaaltöötaja kanded omandavad sellise tähenduse, et nende kolmandale isikule teatavaks

saamine võib kahjustada vangistuse täideviimist jms.

32. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb Viru Vangla apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.01.2024. a otsus muutmata. Kuna menetlusosalised ei

esitanud ringkonnakohtule menetluskulude dokumente, jäävad menetlusosaliste võimalikud

menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

3 Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2022. a otsus asjas nr 3-20-1420, p 15.