2-20-18678/103 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets

Otsuse kuupäev

08.01.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-18678

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi TECHNOMAR & ADREM hagi P.X-i

vastu laenulepingutest tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 08.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi TECHNOMAR & ADREM

apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

791 078,43 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Aktsiaselts TECHNOMAR & ADREM

(registrikood 10282494), lepingulised esindajad

advokaadid Peeter Ploom ja Heikki Ojamaa

Kostja (vastustaja) P.X (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Madis Päts

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 25.11.2024, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 08.02.2024 otsus osas, milles hagi jäi rahuldamata 560

000 € saamiseks ja sellelt summalt viivise saamiseks ning menetluskuludest jäi

enam kui 10% hageja kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus. Mõista kostjalt P.X-ilt hageja Aktsiaseltsi

TECHNOMAR & ADREM kasuks välja põhivõlg 560 000 €, viivis 314 459,18 € ja

alates 08.01.2025 viivis põhivõla tasumata summalt määraga 8% aastas tingimusel,

et see ei ületa VÕS § 113 lg 1 ls 2 järgset määra.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 10% hageja ja 90% kostja

kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast lahendi jõustumist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktsiaselts TECHNOMAR & ADREM (hageja) esitas 18.12.2020 Harju Maakohtule hagi

P.X-i (kostja) vastu kahel laenulepingul rajaneva põhivõla, intressi ja viivise nõudes.

1.1.

Pooled sõlmisid 27.11.2015 laenulepingu nr 1/2015-200 (leping I), mille kohaselt

hageja laenas kostjale 200 000 € intressiga 5% aastas. Kostja taotlusel kanti raha Ilumi Group

OÜ-le (Ilumi), mille ainuosanik ja juhatuse liige on kostja. Algselt oli laenu tagastamise

tähtpäev 16.12.2016, aga seda pikendati ja 11.03.2016 lisakokkulepe nr 3 järgi pidi kostja

tagastama laenu ja tasuma intressi 31.12.2017. Kostja laenu ei tagastanud ja intressi ei

tasunud. Hageja nõuab põhivõlga 200 000 €, intressi 20 805,55 € ja viivist määraga 8% aastas

alates 01.01.2018.

1.2.

Lisaks sõlmisid pooled 11.01.2016 laenulepingu nr 2/2016-300 (leping II), mille

kohaselt hageja laenas kostjale algselt 300 000 € tähtajaga kuni 11.02.2016. Hiljem sõlmisid

pooled 05.02, 18.02 ja 11.03.2016 lepingu II lisad, millega suurendati laenu 60 000 € võrra ja

pikendati tagastamise tähtaega kuni 31.12.2017. Intress oli 5% aastas ja kostja taotlusel

maksis hageja laenu Ilumi pangakontole. Kostja laenu ei tagastanud ja intressi ei tasunud.

Hageja nõuab põhivõlga 360 000 €, intressi 32 692 € ja viivist määraga 8% aastas alates

01.01.2018.

1.3.

Hageja selgituste kohaselt soovis kostja raha laenata, et täita oma või talle kuuluva

ettevõtte (Ilumi) investeerimiskohustusi. Lepingud I ja II vastasid poolte ühisele tahtele.

1.4.

Kostja on lepingutest I ja II tulenevaid kohustusi korduvalt kinnitanud, mh allkirjastades

ja tagastades hagejale saldokinnitused aastatel 2017 ja 2018.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

2.1.

Kostja selgitas poolte ja seotud isikute kohta mh järgmist:

-

hageja on TASMO ÄRIGRUPI Aktsiaseltsi (Tasmo) ainuosanik, hageja juhatuse liige

ja kõnealuse ajal ainuaktsionär oli Y (hageja juhataja);

-

kostja ja hageja juhataja alustasid 2007. a oma Eesti ja Vene äriühingute kaudu

elamukinnisvara arendamisprojekti Peterburis (projekt Vanino), mille vahetu elluviija

oli Vene äriühing OOO Tareal (Tareal);

-

Tareali 65%-suurune osa kuulus Tasmole ja 35%-suurune osa Ilumile.

2.2.

Lepingud I ja II on näilikud, sest hageja tegelik eesmärk lepingute vormistamisel oli

Tarealile laenude andmine või täiendava omanikuinvesteeringu tegemine.

2.3.

Samad lepingud on vastuolus heade kommetega, sest hageja kasutas neid kostja kui

vähemusäripartneri õigusvastaseks survestamiseks, mille tulemusel omandas Tasmo turu-

väärtusest oluliselt madalama hinnaga (50 € eest) Ilumile kuulunud 35%-lise osaluse Tarealis.

2.4.

Kui lepingud ei ole tühised, tuleb need kvalifitseerida tarbijakrediidiks. Lepingutest ei

nähtu, et kostja võttis laenu majandus- või kutsetegevusega tegelemiseks. Järelikult tegutses

kostja lepingute sõlmimisel tarbijana ja lepingutele kohalduvad kõik tarbijakrediidi sätted.

2 (12)

Hageja ei täitnud lepingute sõlmimisel VÕS §-s 403¹ ette nähtud kohustusi. Kostja füüsilise

isikuna ei saanud lepingute alusel raha ega asunud antud krediite kasutama, mistõttu puudub

hagejal nõudeõigus kostja vastu.

2.5.

Hageja nõue on aegunud. TsÜS § 86 lg 1 alusel on tühised läbi kostja kui hagejast

sõltuva isiku survestamise saavutatud lepingute pikendamise kokkulepped. Seega muutusid

lepingust I tulenevad nõuded sissenõutavateks 31.12.2016. Lepingust II tulenevad nõuded

muutusid laenusumma 300 000 € osas sissenõutavateks 11.02.2016 ja laenusumma 60 000 €

osas 11.03.2016. Tegemist on tehingutest tulenevate nõuetega, seega aegusid TsÜS § 146 lg 1

ja § 147 lg 1 kohaselt lepingust I tulenevad nõuded 31.12.2019 ning lepingust II tulenevad

nõuded vastavates osades 11.02. ja 11.03.2019.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 08.02.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määratakse rahaliselt kindlaks

edaspidi.

3.1.

Maakohus tuvastas, et

-

pooled sõlmisid 27.11.2015 lepingu I, mille järgi laenusumma oli 200 000 € ja intress

5% aastas; 11.03.2016 sõlmitud lisa nr 3 alusel kohustus kostja laenusumma

tagastama ja intressi maksma 31.12.2017;

-

pooled sõlmisid 11.01.2016 lepingu II, mida täiendati 05.02.2016, 18.02.2016 ja

11.03.2016; selle lepingu ja lisade järgi on laenusumma kokku 360 000 € ja intress

samuti 5% aastas, mis tuli maksta 31.12.2017;

-

kostja taotlusel kandis hageja 02.12.2015 Ilumi pangakontole 200 000 € ja

12.01.2016 lisaks 300 000 € ning 19.02.2016 veel 60 000 €;

-

kostja ja hageja juhataja alustasid 2007. a projekti Vanio, projekti elluviija oli Tareal;

-

Tareali osanikud olid 65% ulatuses Tasmo (mille ainuaktsionär on hageja) ja 35%

ulatuses Ilumi (mille ainuosanik on kostja).

3.2.

Dokumentaalsetest tõenditest ja tunnistajaütlustest järeldub, et lepingute I ja II

sõlmimisel ei olnud poolte tegelik ühine tahe suunatud hagejalt kostjale kui füüsilisele isikule

laenu andmisele, vaid kostjat ära kasutades Tareali majandustegevuse kiireloomuline rahas-

tamine, sest Tareali ähvardas käibevahendite puudumise tõttu majandustegevuse seiskumine.

3.2.1.

Hageja ei tõendanud ega selgitanud, miks ta sõlmis kostjaga lepingud olukorras, kus

hagejale oli teada või pidi olema teada, et kostja füüsilise isikuna sellist laenu ei vaja ja tal

puudub reaalne võimalus lepinguliste kohustuste täitmiseks, sest nii kostjal kui ka tema

ühingul Ilumil puudus selleks piisav tulu ja vara. Füüsilise isiku jaoks on summa

märkimisväärselt suur ja maksetähtaeg väga lühike. Sellise laenusumma tagasimaksmine oli

kostja jaoks ilmselgelt ebarealistlik. Kostja avaldas, et tegutses variisikuna, sest tegelikult pidi

raha minema tema ettevõtte kaudu Tarealile.

3.2.2.

Samuti nähtub Ilumi ja Tareali 07.12.2015, 11.01.2016 ja 19.02.2016

laenulepingutest, et Ilumi laenas hagejalt saadud raha edasi Tarealile. Kuivõrd Tareal

pangakontod olid arestitud, siis kasutas Ilumi raha Tareali eest ja tema rahaliste kohustuste

(ehitusettevõtete, äripartnerite ja tarnijate ees) täitmiseks 13.01.2016 sõlmitud agendilepingu

alusel. Seega ei saanud kostja raha enda kastusse.

3.2.3.

Hageja finantsjuhi C ja kostja 11.03.2016 e-kirjad ning hageja juhataja ja kostja 19.–

23.06.2018 e-kirjad kinnitavad, et laen olid mõeldud Tarealile ning raha nii ka kasutati.

Hageja juhataja kinnitas vande all, et lepingute sõlmimise tingis Tareali keeruline majanduslik

olukord ja sellest tulenev lühiajalise rahastamise vajadus. Hageja juhataja ei suutnud

selgitada, miks oli vaja sõlmida laenulepingud kostja, mitte Ilumiga, kes oli Tareali osanik.

3 (12)

Samuti kinnitasid Tareali juhtivtöötajad H ja W, et Ilumi kaudu saabus Venemaale hageja

investeering, mida kasutati Tareali majandustegevuse kulude katmiseks. Raha investeeris

hageja just Tarealisse majanduslike raskuste ületamiseks ja selle tagastamine pidi toimuma

Tareali äritegevusest tekkiva kasumi arvel.

3.2.4.

Ka Tasmo ja Ilumi 09.03.2016 täiendavast kokkuleppest nähtub, et laene käsitleti

hagejalt Tarealile antud laenudena, mis Tareal oli kohustatud tasuma poolte poolt

kokkulepitud korras ja tingimustel.

3.2.5.

Arvestades eelmainitud asjaolusid teostas hageja Tasmo eest Tarealisse

omakapitaliinvesteeringu. Hageja pidas silmas seda, et Tareal võlgnikuna tagastab hagejale

laenu ja tasub intressi vaid juhul, kui tema äritegevus osutub edukaks, mis 2015. a Venemaal

valitsenud majanduslikku olukorda arvestades oli pigem ebatavaline ja ebatõenäoline.

Seetõttu tuleb laenudena tehtud makseid tegelikult vaadelda hageja poolt samasse kontserni

kuuluvasse ettevõttesse tehtud omakapitaliinvesteeringuna.

3.3.

Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et lepingud ja nendega seotud

täiendavad kokkulepped on TsÜS § 89 lg 3 alusel näilikud tehingud ja TsÜS § 89 lg 2 järgi

tühised. Järelikult puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt lepingutest tulenevate rahaliste

kohustuste täitmist.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi

rahuldada või teise võimalusena saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palub hageja panna kostja kanda.

4.1.

Esiteks

tõlgendas maakohus ebaõigesti lepingute sõlmimise asjaolusid.

4.1.1.

Pooltel puudub vaidlus ja ka maakohus nõustus sellega, et lepingutes on laenusaaja

kostja. Ometi leidis kohus, et lepingute sõlmimisel ei olnud poolte tegelik ühine tahe suunatud

hagejalt kostjale kui füüsilisele isikule laenu andmisele. Maakohus ei nimetanud ühtegi

tõendit, mis tõendaks, et poolte ühine tahe ei olnud kostjale laenu andmine.

4.1.2.

Hageja juhataja vande all antud seletustega on tuvastatav, et laen anti kostjale kui

füüsilisele isikule seetõttu, et kostja oli Tareali osanik (läbi temale kuuluvate äriühingute) ehk

teisisõnu lõppkasusaaja. Samuti kinnitas C oma ütlustes, et kostja soovis laenu võtta

eraisikuna ja laenu pidi tagastama kostja. Kostja enda seletusest nähtub samuti, et hagejal kui

laenuandjal oli tahe anda laen kostjale ja kostjal oli tahe hagejalt laenu saada. Seda kinnitavad

ka pangaülekanded, mille selgitustes on selgelt kirjas, et laen anti kostjale.

4.1.3.

Maakohus ei selgitanud välja kas kostja on projekti Vanino investeerinud.

4.2.

Teiseks

hindas maakohus valesti lepingute alusel saadud raha ülekandeid.

4.2.1.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja vande all antud seletused selle kohta, miks kanti

lepingute alusel väljamakstud summad Ilumi pangakontole. Kostja seletuse kohaselt ei

lasknud ta raha enda kontole kanda mugavusest, sest laenu kandmine otse Ilumi arvele oli

kiirem ülekandmise viis ja et sel viisil raha laenusaaja arvelt „mööda juhtimine“ võimaldas

füüsilise isikuna vältida kolmandate isikute küsimusi suurtes summades laenu saamise kohta.

4.2.2.

Kostja oli Ilumi ainuosanik ja ainus juhatuse liige, seega sai ta ainsa isikuna Ilumi

pangakontole laekunud raha kasutada ja käsutada. Maakohus jättis hindamata, millisel

õiguslikul alusel liikus hagejalt laenuks saadud raha kostja kontrolli all olevate isikute vahel.

Seega ei saa rääkida kostja ärakasutamisest, sest lepingud sõlmis kostja ja kõik järgnevad

korraldused lepingute alusel väljamakstud raha ülekandmiseks tegi kostja ise või toimusid

need tema kontrolli all.

4 (12)

4.3.

Kolmandaks

jättis maakohus hindamata poolte käitumise pärast lepingute sõlmimist.

Nii lepingute pikendamised kui ka saldoteatiste allkirjastamine näitab, et kostja sai väga hästi

aru lepingute sisust ja enda kohustusest laenud tagastada. Seda kinnitab ka asjaolu, et koheselt

pärast hageja nõudekirja saamist 11.11.2020 võõrandas kostja temale kuuluva luksuskorteri

Tornimäe tänaval.

4.4.

Neljandaks

tuvastas maakohus ekslikult lepingute näilikkuse.

4.4.1.

Esitatud asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada poolte ühist tahet sõlmida näilikud

lepingud. Samuti ei kinnita hageja juhataja vande all antud seletused, et hageja oleks pidanud

lepinguid tühisteks. Hageja juhataja e-kirja eesmärk oli kõrvaldada maksuameti võimalikud

kahtlused, et lepingute alusel on makstud välja dividende. Hageja juhataja pakkus ühe

lahendusvariandina välja võimaluse, et kostja alustab laenu tagasimaksmisega, mis otseselt

lükkab ümber kostja väited ja maakohtu seisukohta lepingute näilikkuse kohta.

4.4.2.

Maakohus ei tuvastanud kolmandaid isikuid, kelle eest soovisid pooled tehingut

varjata. Seega on täitmata teine eeldus, mis võimaldaks lugeda tehingu näilikuks TsÜS § 89

alusel.

4.4.3.

Tehingu võimaliku näilikkuse seisukohast ei oma tähtsust, et tegemist on füüsilise

isiku jaoks märkimisväärselt suure summaga ja väga lühikese tagasimaksmise tähtajaga.

Maakohus jättis arvestamata, et lepingud sõlmiti poolte kokkuleppel ja kostja laenusaajana

andis ridamisi kinnitusi lepingutest arusaamise kohta.

4.5.

Viiendaks

rikkus maakohus võrdse kohtlemise ja õiglase menetluse põhimõtet, sest ei

arvestanud hageja tõenditega ega selgitustega. Kohus püüdis anda mõnele tõendile tähenduse,

mis ei tulene vastavast tõendist, ning nõustus kostja seisukohtade ja selgitusega tõendite

kohta.

5. Kostja vaidles kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 560

000 € ja sellelt viivise saamiseks ning hageja kanda jäi enam kui 10% menetluskuludest.

Ringkonnakohus mõistab nimetatud summad kostjalt hageja kasuks välja ja jaotab vastavas

osas teisiti ka menetluskulud (TsMS § 657 lg 1 p 2). Kaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Eelkõige ei

vaidle pooled lepingute I ja II, nende lisade ning hilisemate saldokinnituste vormistamise üle.

Samuti ei ole vaidlust poolte kirjavahetuse sisus, vaid üksnes selle tähenduses.

8. Hageja nõuab kostjalt lepingust I (dtl 9–12, 18–20, I kd tl 5–7, 12–13) ja lepingust II (dtl

24–27, 32–34, I kd tl 15–17, 22–23) tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Laenu

tagastamise ja intressi tasumise nõude õiguslik alus on seega VÕS § 108 lg 1. Lepingu I p 1.4

järgi tuli laen algselt tagastada 31.12.2016 ja lepingu II p 1.4 järgi 11.02.2016, aga lepingu I

11.03.2016 lisaga nr 3 (dtl 13, 22, I kd tl 8, 14) ja lepingu II sama kuupäeva lisaga nr 3 (dtl

30, 39, I kd tl 20, 25p) pikendati neis punktides ette nähtud tagastamistähtaegu kuni

31.12.2017, mis on möödunud. Intressi tasumise kohustuses lepiti kokku lepingute I ja II

p-des 2.1. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ls 1. Kostja ei väida, et tema

rahalised kohustused oleks mingiski osas täidetud, samuti ei vaidle ta nõudesummade suuruse

ja arvutuse osas, vaid tal on sisulised vastuväited seoses hageja nõudeõiguse tekkimisega.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostja ja maakohtuga, et asjas esile toodud ja tõendatud

asjaoludest saab järeldada lepingute I ja II näilikkust (järgnevas p-d 10–12). Samuti ei ole

põhjendatud kostja vastuväide lepingute vastuolu kohta heade kommetega (p 13). Asjakohane

5 (12)

on kostja kolmas sisuline vastuväide, et lepingud vastavad tarbijakrediidi tunnustele, aga see

mõjutab üksnes intressi nõude lahendamist (p 14). Aegumise vastuväide pole edukas (p 17).

10. Iseenesest ei ole välistatud, et lepingupooled lepivad kokku ühes tagajärjes, kuid soovivad

jätta mulje muust tagajärjest. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku

leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut,

mida nad tegelikult teha tahavad, on näilik. TsÜS § 89 lg 3 sätestab, et kui näiliku tehinguga

varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Nende

sätete kohaldamiseks peab kohus tuvastama poolte kokkuleppe, et nad tahavad ainult jätta

mulje tehingust või varjata muud tehingut. Maakohus poolte kumbagi kokkulepet korrektselt

ei tuvastanud, mis tõi kaasa näilikkuse sätete ebaõige kohaldamise.

11. Tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, st tehingu sisulist hindamist (vt RKTKm

04.02.2009, 3-2-1-139-08, p 8). Nagu maakohus asjakohaselt märkis, peavad näilikkuse

olema tehingu eesmärgiks seadnud mõlemad pooled (vt lisaks nt RKTKm 03.04.2018, 2-16-

18835/64, p 10.2), aga tehingu näilikkus võib seisneda ka selles, et tehing ei toimunud nende

isikute vahel, keda näidatakse lepingudokumendis lepingupooltena (RKÜKo 12.05.2015, 3-2-

1-82-14, p 34). Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormis lasub poolel, kes näilikkusele

tugineb, st käesoleval juhul kostjal (vt nt RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-137-09, p 11). Erinevalt

maakohtust leiab ringkonnakohus, et kostja ei täitnud oma tõendamiskoormist.

11.1. Esiteks

põhjendas maakohus tehingute näilikkust laenusumma suuruse ja algselt kokku

lepitud lühikeste tähtaegadega (vaidlustatud otsuse p 42). Maakohus tuvastas need asjaolud

tõenditest õigesti, kuid tegi eksliku järelduse, et need osutavad lepingute näilikkusele. Nimelt

ei nähtu nimetatud asjaoludest poolte tahe jätta üksnes mulje tehingu olemasolust või varjata

tehingut. Füüsilisele isikule laenu andmine ei muutu ebaloogiliseks ega ebausututavaks

pelgalt põhjusel, et laenatakse suurem summa ja lühikeseks ajaks. Maakohus jaotas ka

ekslikult tõendamiskoormise, kui heitis hagejale ette tõendite esitamata jätmist laenulepingute

sõlmimise põhjuste kohta. Tehingute näilikkusele viitavad asjaolud pidi esile tooma ja

tõendama kostja. Hageja sai tugineda lepingutest I ja II, nende lisadest ning hilisematest

saldokinnitustest nähtuvale poolte tahteavaldustele. Ilumi rahaline olukord ei oma poolte tahte

tuvastamisel otsest tähtsust, aga maakohus tuvastas selle ka ekslikult alles 27.06.2017

allkirjastatud aruande (dtl 208–219, I kd tl 125–129) põhjal – vaidlusalused lepingud sõlmiti

oluliselt varem ja pooled ei saanud lähtuda hilisemas aruandes kajastatud andmetest.

11.2. Teise

põhjendusena märkis maakohus laenatud raha kohese edasikandmise ja tegi

sellest järelduse, et kostja ei saanud laenuraha enda kasutusse (p-d 44 ja 50). Ülekannetega

seonduvad asjaolud tuvastas maakohus õigesti, aga ringkonnakohus ei nõustu maakohtu

järeldusega. Pooled ei vaidle, et kostja avaldas ise hagejale soovi laenusummade

väljamaksmiseks Ilumile. Samuti pole vaidlusalune, et Ilumi oli kostja kontrolli all olev

äriühing – ta oli selle ainuosanik ja ainuke juhatuse liige. Maakohtu tuvastatud asjaoludest

raha liikumise kohta nähtub, et lõpuks suunati see Tareali, milles Ilumil oli 35% suurune

osalus. Neist asjaoludest teeb ringkonnakohus järelduse, et kostja otsustas ise suunata hagejalt

laenatud raha oma ettevõtte (Ilumi) kaudu Tareali. Asjas puuduvad tõendid, et kostja ei

tegutsenud hagejale laenusummade ülekandmise kohta korraldusi andes või raha Ilumist edasi

kandes oma tahte kohaselt. Seetõttu kinnitavad kostja toimingud ka lepingutest nähtuvat tahet,

et ta võttis laenu füüsilise isikuna. Hageja samasisulist tahet kinnitavad maakohtu otsuse p-s

43 tuvastatud selgitused laenusumma ülekandmisel, kus selgelt viidati kostja nimele. Raha

ülekannetest ei nähtu poolte tahet jätta üksnes mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut.

11.3. Kolmandaks

tuvastas maakohus poolte ja seotud isikute kirjavahetuse ning kokku-

lepetega seonduvaid asjaolusid (p-d 45, 46, 53 ja 55), mille põhjal leidis, et need kinnitavad

hageja poolt mh Ilumi kaudu Tareali majandustegevuse rahastamist. Maakohus tuvastas need

6 (12)

asjaolud ebatäpselt ega põhjendanud piisavalt järelduse kujunemist. Ringkonnakohus hindab

samu tõendeid teisiti.

11.3.1. Hageja finantsjuhi C ja kostja 11.03.2016 e-kirjade p-dest 3 (dtl 823–826, II kd tl 29–

30) nähtuvalt arutasid pooled mh küsimust, kes maksab 560 000 € Ilumile. Hilisema, kell 11

saadetud kirja kohaselt oli plaan, et selle summa maksab Tasmo SPB 01.–15.04. Maakohus

jättis tähelepanuta viidatud tõendite ja poolte vormistatud kokkulepete ajalise aspekti. Samal

päeval allkirjastati lepingute I ja II lisad nr 3, millega pikendati hagejalt kostjale antud

laenude tagastamise tähtaegu, kusjuures laenu tagastamise kohustus jäi endiselt kostjale. Neil

kaalutlustel ei saa kirjavahetusest järeldada, et ühiselt kavandati raha tagastamist hagejale.

11.3.2. C 30.05.2016 e-kirjas kostjale (dtl 148–149, 827–829, I kd tl 90, II kd tl 31–32) nägi

maakohus küsimust hagejalt Tarealile antud laenu kasutamise kohta, sh Tareali rahaliste

kohustuste täitmiseks. Tegelikult kirjast sellist küsimust ei nähtu. Kirjas puudub viide

Tarealile, mistõttu ei saa sellest ka järeldada Tareali rahastamist.

11.3.3. Hageja juhataja 19.06.2018 e-kirjale lisatud memorandumist (dtl 140–143, 832–835, I

kd tl 86–88, II kd tl 34–35) tegi maakohus järelduse, et Tareali majandustegevuse rahastamist

korraldas hageja ja seadis selle jätkumise tingimuseks kostjale kuuluva Tareali 35% suuruse

osaluse ümbervormistamise hagejaga mitteseotud isiku nimele. Need järeldused vastavad vaid

osaliselt dokumendi sisule. Kõnealune memorandum ei saanud sisuliselt käsitleda lepingute I

ja II alusel antud laene, millelt oli lepitud kokku intressi tasumine 5% aastas. Memorandumi

ese olid selle p 2 kohaselt kõrgema intressiga laenud. Vaidlustamata asjaoludel kuulus

hagejale Tasmo kaudu 65% suurune osalus Tarealis, mistõttu on loogiline ja arusaadav, et ka

hageja tegeles Tareali rahastamisega. Niisugune arusaam ei kinnita praegu vaidlevate poolte

tahet jätta lepingutega I ja II ainul mulje tehingust või varjata muud tehingut.

11.3.4. Kostja 23.07.2018 (otsuses ekslikult 23.06.2018) e-kirjast (dtl 253–257, I kd tl 146–

148) järeldas maakohus, et Ilumile üle kantud laenud olid mõeldud hageja laenudena Tarealile

ja raha sel eesmärgil ka kasutati. See järeldus ei ole kooskõlas kirja sisuga. Kostja märkis kirja

p-des 3 ja 6 selgelt, et kokku summas 560 000 € laenud anti isiklikult talle. Kirja p-s 8

kirjeldas kostja varasemat kokkulepet, mille järgi laen tuluks „välja osta“ ja ta saanuks

„isikliku laenu“ tagastada. Kirja lõpus teeb kostja sisuliselt ettepaneku jääda varasema

kokkuleppe juurde, et laenud „ostetakse välja“, samuti on ta nõus nende loovutamise või

ümber vormistamisega. Kostja avaldustest ei nähtu, et temal ja hagejal olnuks lepingute I ja II

või nende lisade sõlmimise ajal tahet varjata hageja laene või muid rahastamisinstrumente

Tarealile.

11.3.5. Maakohus järeldas 08.03.2016 (otsuses ekslikult 09.03.2018) protokollist (dtl 258–

261, I kd 149–150), et pooled käsitlesid vaatlusaluseid laene hagejalt Tarealile antuna.

Tegelikult nähtub protokolli p-st 2.4, et kolme objekti müügi kaudu kavandati Ilumi ja Tareali

vahelise laenu tagasimakset (st sisuliselt Tarealilt Ilumile) ja selle arvelt nähti ette kostja

võimalus tagastada oma laenud hagejale. Protokolli sellest ega muudest punktidest ei saa

järeldada, et hageja oli soovinud ise Tareali rahastada osas, mida kajastavad lepingud I ja II.

Ka kõnealuse tõendi osas jättis maakohus tähelepanuta ajalise aspekti – lepingute lisad nr 3

vormistati 11.03.2016, st pärast siinkohal hinnatud protokolli. Hageja juhataja vande alla

antud ütluste (viide järgnevates p-des 11.4 ja 11.4.1) järgi protokolli ühtegi punkti ka ei

täidetud.

11.3.6. Hageja 20.07.2018 kirjas (dtl 144–147, I kd tl 87–88) nägi maakohus osundust nagu

oleks lepingud I ja II tühised tehingud, mis asjaolusid arvestades tuleks kuidagi seadustada.

Tegelikult kiri ei sisalda viidet tühisusele. Hageja märgib p-s 1.2, et lepingute tähtaeg on

lõppenud ning pakub p-des 1.3 ja 1.4 kolm lahendusvarianti. Ükski neist variantidest

(vormistada notariaalne võlatunnistus, vaielda kohtus või alustada laenu tagasimakseid) ei

viita sellele, et hageja tahe ei olnud anda kostjale tegelikult laenu. Pigem on kiri tervikuna

7 (12)

kantud eesmärgist, et lepingute tähtaja möödumise tõttu on vaja leida lahendus laenu

tagastamiseks.

11.4. Neljandaks

hindas maakohus poolte vande all antud ja tunnistajate ütlusi (p-d 47–49 ja

51), mida kajastavad 17. ja 25.10.2023 kohtuistungi protokollid (dtl 971–1004; II kd tl 123–

138). Ka neid tõendeid hindab ringkonnakohus maakohtust erinevalt.

11.4.1. Hageja juhataja ütlustest (ajamärgid 00:25:34–02:01:06) jättis maakohus arvesse

võtmata osa, milles ta selgitas laenulepingute sõlmimise põhjuseid ja sellest nähtuvat poolte

tahet. Hageja juhataja avaldas, et mõlemad pooled pidid rahastama ehitusprojekti Venemaal,

milleks kostja oma finantsraskuste tõttu raha laenas. Ühtlasi nähtub vastusest kohtu otsesele

küsimusele täpselt samasugune lepingute sõlmimise aegne tahe. Maakohus tegi ütlustest

eksliku järelduse, nagu oleks hageja juhataja püüdnud näidata, et kostjal füüsilise isikuna oli

Tareali rahastamise kohustus, sest ütlustes viidatakse Ilumile nii Tareali osaniku kui ka kostja

ettevõttena. Maakohus eksis seoses nimetatud ütluste hindamisega ka selles, et pani hagejale

kohustuse tõendada Tasmo paralleelset rahastust – nagu märgitud eespool p-s 11 pidi

näilikkusega seonduvat tõendama kostja. Samuti on ebakohane ja tõendiga vastuolus

maakohtu märkus, et hageja juhataja ei suutnud arusaadavalt ja eluliselt usutavalt selgitada,

miks oli vaja sõlmida laenulepingud just kostjaga, mitte nt Ilumiga. Poolte väljendatud tahe

nähtub lepingutest ja hageja juhataja avaldas selgelt, et laenu andmine kostjale oli tema

arusaamist mööda mõlema poole tahe. Lisaks on hageja juhataja ütlustest aru saada, et hagejal

ei olnud kahtlusi kostja krediidivõimekuse osas ja laen anti teadlikult füüsilisele isikule, kes

peab vastutama oma kohustuste eest.

11.4.2. Kostja ütlused (ajamärgid 02:02:17–03:51:47) kinnitasid maakohtu hinnangul, et

lepingute eesmärk oli hageja poolt vahetult Tareali tegevuse rahastamine. Ringkonnakohus ei

tee kostja ütlustest sama järeldust, sest see ei vasta ütluste sisule. Kuigi kostja kirjeldas mõneti

hagejast erinevalt lepingute sõlmimisele eelnenud olukorda, ei avaldanud ta, et toimus Tareali

vahetu rahastamine hageja poolt. See oleks ka ilmses vastuolus kostja muude väidete ja asjas

kogutud tõenditega. Vahetu rahastamine tähendaks, et hageja teeb raha ülekande või muu

soorituse otse Tarealile, aga seda kumbki pool ei väida. Lisaks leidis maakohus, et kostja

selgitas asjaolusid, mis tingisid Tareali täiendava rahastamise vajaduse, aga neist selgitustest

ei nähtu kummagi poole tahe jätta üksnes mulje lepingute I ja II olemasolust või varjata muud

tehingut. Vaidlusaluste lepingute näilikkust ei põhjenda raha liikumine (kostja kontrolli all

oleva Ilumi kaudu) ja rahastamisvajaduse kiireloomulisus.

11.4.3. Tareali juhtivtöötajate H ja W tunnistajaütlustest (vastavalt ajamärgid 03:53:07–

04:37:28 ja 04:39:37–05:59:57) leidis maakohus kinnitust, et 2015. a ja 2016. a algul Ilumi

kaudu Venemaale laekunud raha oli hageja investeering, mida kasutati Tareali

majandustegevuse kulude katteks. Maakohtu otsuse järgi oli tunnistajatele teada, et raha

investeeris just hageja ja see kavatseti tagastada Tareali kasumi arvel. Ringkonnakohus ei saa

teha neist ütlustest sama järeldust.

11.4.4. H ütlusest hindas maakohus sisuliselt vaid osa, milles tunnistaja avaldas, et tema teada

on 2015. a lõpust kuni 2016. a kevadeni hagejalt tehtud ülekandeid Tareali summas umbes

500 000 ja veel 60 000 kantud üle tütarettevõttele. Tunnistaja märkis oma ütlustes hiljem, et

raha päritolu ei ole talle teada ja tema senine vastus põhineb kostjalt ja teistelt töötajatelt

saadud teabele. Tunnistaja ei olnud lepingute I ja II ega nende lisade sõlmimise juures, samuti

ei osalenud nad lepingute ettevalmistamisel ega hageja juhataja ja kostja muudel

läbirääkimistel. Neil kaalutlustel ei saanud tunnistajal ka olla objektiivset teadmist mõlema

poole tahte kohta lepingute sõlmimise ajal.

11.4.5. W ütluseid ei pea ringkonnakohus usaldusväärseks ja jätab need TsMS § 238 lg 5 ls 2

alusel arvestamata. Ülekuulamise algul avaldas tunnistaja, et tal ei ole poolte suhtes

vihavaenu. Samas selgitas ta hiljem, et kui ta oli keeldunud äriplaani koostamisest, ähvardas

8 (12)

hageja juhatuse liikme äripartner ta „füüsiliselt likvideerida“. Sellise tausta puhul ei saa

eeldada, et tunnistaja ütlused ei ole hageja suhtes negatiivselt kallutatud. Lisaks lubas

maakohus kostjal esitada tunnistajale suunavaid küsimusi. Kostja esindaja küsimus

„Mainisite, et Technomar sihtfinantseeris 560 000 € Tareali tegevust, kuidas seda laenu oli

kavas teenindada“ esitati olukorras, kus protokollitud ütluste järgi ei olnud tunnistaja sama

summat ise nimetatud, ammugi seostanud hagejaga. Tunnistaja varasemad ütlused kirjeldasid

Tareali rahastamist väga abstraktselt ja neist ei saa midagi järeldada lepingute I ja II

sõlmimisel pooltel olnud tahte kohta. Ülekuulamise lõpus möönis tunnistaja, et ta ei tea

täpselt Tasmo ja hageja investeeringute ulatust. Samuti lubas kohus kostja esindajalt küsimuse

„Peate Technomari, Tasmo rahasüste Tareali investeeringuteks, mitte laenudeks oma

olemuselt“, mis oli samuti suunav, sest tunnistaja ei olnud eelnevalt nimetanud hageja

rahasüste. Sarnaselt eelmise tunnistaja kohta märgituga, ei olnud ka W lepingute I ja II

sõlmimise juures ning tal ei saanud olla objektiivset teadmist mõlema poole tahte kohta

lepingute sõlmimise ajal.

11.4.6. C ütlustest (17.10.2024 ajamärgid 06:03:36–06:36:18 ja 25.10.2024 ajamärgid

00:00:00–01:30:11) hindas maakohus vaid kinnitust, et tunnistaja nõudis hageja esindajana

kostjalt ja Ilumilt aruandlust, kohta kuidas toimus raha kasutamine Tareali tarbeks. Hindamata

jäi tunnistaja selge ütlus, et tema teada andis hageja laenu kostjale ja selle kohta sõlmiti

laenulepingud. Samuti avaldas tunnistaja üheselt, et just kostjal on laenu tagastamise

kohustus. Maakohus eitas väga üldsõnaliselt usaldusväärsust ütlustel selle kohta, et kostja

kasutas osa kõnealustest vahenditest ka muudel, Tarealiga mitteseotud isiklikel eesmärkidel.

Maakohus ei põhjendanud, milliste tõenditega ei ole see seisukoht kooskõlas, kuigi nt

lepingute I ja II dokumentide ning kostja allkirjastatud hilisemata saldokinnistustega on see

just kooskõlas. Kuigi tunnistaja möönis hageja juhatuse liikme korraldusel kostjale päringute

esitamist, ei võimalda see järeldada, et lepingute I ja II tekstid ei kajasta poolte tegelikku

tahet.

11.5. Kokkuvõttes nõustus maakohus otsuse p-s 54 kostjaga, et hageja tegi oma tütarettevõtte

Tasmo eest Tareali omakapitali investeeringu. Maakohus põhjendas, et laenu ja

omakapitaliinvesteeringu eristamiseks tuleb hinnata hageja tegevust tervikuna. Samas jäi

tegemata konkreetne järeldus tõenditest, kuidas hageja vastav tahe neist nähtub. Maakohtu

jaoks oli ilmne, et hageja soovis Tarealilt laenu tagastamist ja intressi tasumist vaid juhul, kui

Tareali äritegevus osutub edukaks, aga tegelikult ükski tõend hageja sellekohast soovi ei

kinnita. Maakohus möönis ka ise, et 2015. a majanduslikku olukorda arvestades oli see pigem

ebatavaline ja ebatõenäoline. Otsuse põhjendustest ei selgu, miks pidanuks hageja tegema

ebatavalise otsuse ja lootma ebatõenäolist kasumit. Samas ei põhjendanud maakohus

kokkuvõtet tehes üldse, milline oli kostja tahe, sh miks pidanuks kostja osalema hageja

investeeringu varjamises. Siinjuures jäi tähelepanuta kostja 19.05.2016 e-kiri (dtl 252, 297, I

kd tl 145, 170), milles kostja viitas samuti laenudele. Ringkonnakohus põhjendas eelnevas,

miks ta ei tuvasta tõenditest neid asjaolusid, mis maakohus märkis oma järelduse alustena.

12. Maakohus jättis hindamata kostja hilisemad korduvad saldokinnitused (dtl 54–68, I kd tl

39–47). Kostja kinnitas lepingutes I ja II kokku lepitud laenu- ja intressivõla nii 12.07.2018

kui ka 03.06.2018. Kinnitustest ei nähtu kostja mingeid avaldusi selle kohta, et lepingud

võinuks kajastada kellegi teise rahalisi kohustusi peale tema enda. Sisuliselt andis kostja

deklaratiivse võlatunnistuse (vt saldokinnituse niisuguse tähenduse kohta nt RKTKo

11.12.2019, 2-17-1722/31, p 16) ja pidanuks seetõttu tõendama võla puudumist (RKTKo

11.01.2018, 2-14-58735/25, p 11.1) – ka seda kostja ei teinud. Lisaks annavad

saldokinnitused aluse tuvastada, et veel 2017. a ja 2018. a ei kahelnud kostja lepingute I ja II

dokumentidest nähtuvate tahteavalduste tegelikkusele vastavuses. Tõenditest nähtuvalt

avaldas kostja niisuguse versiooni poolte tahte kohta alles 25.11.2020 hageja nõudekirjale

vastates (dtl 51–53, I kd tl 36–37), st umbes viis aastat pärast lepingu I sõlmimist. Pole

9 (12)

eluliselt usutav, et kostja nii pika aja jooksul lähtus üksnes hageja väidetavatest selgitustest, et

laenulepingud vormistatakse kiireloomulise ja lühiajalise omafinantseeringu varjamiseks.

Tareali tegevuse lõpetamise ja osaluse võõrandamisega seonduvast ei saa teha järeldusi

praegu vaidlevate poolte tahte kohta lepingute I ja II ning nende lisade sõlmimise ajal.

Kokkuvõttes ei saa tõendite põhjal tuvastada poolte tahet jätta üksnes mulje nendevahelisest

laenusuhtest või varjata hageja investeeringut. Lepingud I ja II ning nende lisad ei ole

näilikud.

13. Teise võimalusena tugineb kostja lepingute vastuolule heade kommetega. Ka see vastu-

väide pole põhjendatud.

13.1. Käitumine on heade kommete vastane, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate

inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Olemuselt ei

täida neid eeldusi laenulepingute sõlmimine ega tähtaegade pikendamine, samuti laenatud

raha laenusaaja taotlusel kandmine temaga seotud äriühingu arvele. Kõik need toimingud on

kaetud lepinguvabaduse põhimõttega. Pooltel oli õigus ise otsustada, mis tingimustel nad

laenu annavad ja võtavad. Kostja esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et hageja

kuritarvitas enda õigusi, kui andis talle laenu või pikendas laenu tagastamise tähtaega.

13.2. Kostja väitel kasutas hageja lepinguid kostja kui temast sõltuva isiku ja Tareali

vähemusosanikku kontrolliva isiku survestamiseks. Kostja väitel nõustus ta laenulepingute

tähtaegade pikendamisega ja Tareali 35% osaluse võõrandamisega hageja survel. Kummalgi

juhul ei ole kostja väide tema survestamise kohta tõendatud ega saaks ka muuta õiglustundel,

väärtushinnangutel ja õiguse üldpõhimõtetel rajanevat hinnangut juba varasemalt sõlmitud

laenulepingute kohta. Ringkonnakohus otsustas eespool p-s 11.3.3, et 19.06.2018 e-kiri ega

selle lisa ei käsitlenud lepingute I ja II alusel antud laene, millelt oli lepitud kokku intressi

tasumine 5% aastas. Seetõttu ei saa kirjast järeldada kostja survestamist seoses nende

lepingutega. Ühtlasi ei nõustunud ringkonnakohus kostja väidetega tehingute näilikkusest,

mistõttu ei saa olla õige väide lepingute sõlmimise kohta ainult kostja survestamise eesmärgil.

14. Kolmandaks väidab kostja, et lepingud I ja II vastavad tarbijakrediidi tunnustele. Sellega

ringkonnakohus nõustub, kuid see võimaldab jätta kostjalt välja mõistmata üksnes intressi.

14.1. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada

krediidiandjal (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 12). Vaidlustamata asjaoludel sõlmisid

lepingud I ja II ühelt poolt hageja kui majandustegevusega tegelev isik ja teiselt poolt kostja

kui füüsiline isik. Järelikult tuleb eeldada, et mõlemad lepingud vastavad tarbijakrediidi

tunnustele. Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis selle eelduse ümber lükkaks.

14.2. Tarbijakrediidi sätted on aja jooksul muutunud. Lepingud I ja II ning mõlema lepingu

tähtaega pikendavad lisad nr 3 sõlmiti ajavahemikul, mil VÕS §-d 402–421 kehtisid

01.10.2015–20.03.2016 redaktsioonis (edaspidi viited neile sätetele sellest ajast). Kostja

heidab ette, et hageja ei järginud tarbijakrediidi lepingu sõlmimisel seadusest tulenevaid

kohustusi. Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid põhjendatud ei ole kostja arusaam, et

rikkumise tagajärjena ei võlgne ta hagejale midagi. Eelkõige ei saa kõnealusel ajal kehtinud

sätetest teha kostja soovitud järeldusi, et puudustega tarbijakrediidi lepingu alusel saadu võib

jätta tagastamata ja lepingu tähtaja möödumisel ei tule tasuda viivist.

14.3. Tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud

vorminõue või kui lepingus puudub mõni sama seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest

(VÕS § 408 lg 1). VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping

siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS § 408 lg 2).

Kui lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad mh andmed krediidi kulukuse määra või krediidi

10 (12)

kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem kokkulepitud intressimäärast (VÕS § 408 lg

4 ls 1).

14.4. Lepingud I ja II ei ole tühised VÕS § 404 lg-s 1 sätestatud vorminõude rikkumise tõttu,

sest need on digitaalselt allkirjastatud. Kostja ei väida, et ta poleks saanud enda valdusesse

lepingudokumenti või selle koopiat püsival andmekandjal.

14.5. Ringkonnakohus tuvastab, et lepingutes I ja II puuduvad VÕS § 404 lg 2 p 2 ning §

403¹ lg 1 p-de 7 ja 9 järgi nõutud selgelt avaldatud andmed krediidi kulukuse määra ja sellega

seonduvate andmete kohta, samuti on esitamata laenu tagasimaksmiseks ja seega krediidi

kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma. Ühtlasi ei sisalda lepingud VÕS § 404

lg 2 p-des 3–5 ja 8–10 nõutud teavet tarbija õiguste kohta. VÕS § 408 lg 2 kohaldamiseks

tuleb kontrollida, kas kostja sai laenu kätte selle sätte tähenduses. Ringkonnakohus leiab, et

kui laenusaajast tarbija esitab laenuandjale taotluse maksta laen välja kolmandale isikule, siis

tähendab sellele isikule raha väljamakse ühtlasi, et laenusaaja sai laenu kätte. Pooled ei vaidle,

et kostja igakordsel taotlusel maksis hageja laenu välja Ilumile, kes oli kostja kontrolli all olev

äriühing. Kostja avaldas vande all, et ta palus algusest peale kanda raha Ilumi arvele, sest sealt

edasi on lihtsam rahastada ehitamist (ajamärk 02:02:17). Lisaks selgitas ta, et raha saamisega

äriühingu arvele oli kiire ning ta soovis vältida selgitusi ja ajakulu seoses raha sattumisega

füüsilise isiku arvele (ajamärk 02:41:48). Neil asjaoludel tuvastab ringkonnakohus, et

02.12.2015, 12.01.2016 ja 19.02.2016 ülekannetega sai kostja kätte lepingute I ja II alusel

hagejalt laenatud raha kokku summas 560 000 €. Seetõttu muutusid lepingud VÕS § 408 lg 2

järgi kehtivaks.

14.6. Siiski järeldub VÕS § 408 lg 4 ls-st 1, et hageja saab nõuda laenult intressi üksnes VÕS

§ 94 lg 1 määras. Viimati viidatud säte näeb ette intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimase intressimäära enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Lepingute I ja II sõlmimise ajal oli see määr 0,5% ja 01.07.2016–

31.12.2017 oli see 0%. Järelikult võinuks hageja nõuda laenudelt intressi 2016. a esimeses

poolaastas määraga 0,5% aastas. Kohus ei saa seda nõuet rahuldada, sest VÕS § 408 lg 4 ls 3

kohustas hagejat kui krediidiandjat tagasimaksed mh intressimäära vähendamist arvestades

uuesti määrama ja kostjale kui tarbijale teatavaks tegema. Hageja ei väida, et ta oleks esitanud

eelnevas kirjeldatud lubatava intressi arvestuse kostjale, samuti pole seda esitatud kohtule.

Neil kaalutlustel jäävad nõuded lepingu I alusel intressi 20 805,55 € ja lepingu II alusel

intressi 32 692 € saamiseks rahuldamata.

14.7. Kostja tugineb lisaks VÕS § 403² lg-s 1 sätestatud vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisele. See väide on põhjendatud, aga ei mõjuta hageja nõuete lahendamist.

Ühest küljest pidi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

täitmist VÕS § 403² lg 7 järgi tõendama krediidiandja ehk hageja, aga sellekohaseid tõendeid

hageja ei esitanud. Teisest küljest tulenes kõnealusel ajal kehtinud õigusest, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud

kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse

rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine

olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või

usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see

kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (sh viivis, leppetrahv, vara vähenemine)

rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi

tagastamise nõudega (nt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25). Kostja ei ole käesolevas

asjas esitanud tasaarvestust oma võimaliku kahjunõudega ja ilma kostja vastava avalduseta ei

saa kohus kahju hüvitamise nõuet hinnata.

11 (12)

15. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hagejal on pärast 31.12.2017 möödumist nõue

lepingute I ja II laenusummade 200 000 € ja 360 000 € – kokku 560 000 € tagastamiseks.

16. Hageja nõuab põhivõla summalt 560 000 € viivist alates 01.01.2018 määraga 8% aastas.

16.1. Ringkonnakohus otsustas, et lepingud I ja II vastavad tarbijakrediidi tunnustele.

Kuivõrd kummaski lepingus ei ole viivis väljendatud aasta- ega päevamäärana, on hagejal

õigus nõuda kostjalt kui tarbijalt viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras (VÕS § 408 lg

10). Sama tuleneb ka VÕS § 415 lg 1 piirangust. Viidatud määr on muutuv, kusjuures

teatavatel ajavahemikel on see olnud suurem kui 8%, aga pärast 01.01.2018 ei ole see

langenud alla 8%. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire (TsMS § 439), mistõttu ei saa

viivist mõista välja suurema määraga kui 8% aastas.

16.2. Alates 01.01.2018 on enne tänase otsuse kuupäeva möödunud seitse aastat ja seitse

päeva. Ühe aasta eest viivis on 44 800 € (= 560 000 × 8%) ja käesoleval aastal on päeva viivis

122,74 € (≈ 44 800 : 365). Seega on otsuse tegemise ajaks sisse nõutavaks muutunud viivis

314 459,18 € (= 7 × 44 800 + 7 × 122,74). Juhindudes TsMS § 367 ls-st 2 mõistab

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks lisaks välja viivise alates otsuse kuupäevast põhivõla

tasumata osalt. Viivise määr on jätkuvalt 8% aastas, aga eelmise p 16.1 kaalutlustel mitte

rohkem kui VÕS § 113 lg 1 ls 2 järgne määr.

17. Kostja esitas hageja nõuetele aegumise vastuväite, mis rajaneb seisukohal, et laenude

tagastamise tähtaegu ei ole kehtivalt pikendatud. See väide pole edukas. Sisuliselt tugineb

kostja 11.03.2016 lisade nr 3 vastuolule heade kommetega samal alusel nagu analüüsitud

eespool p 13 alapunktides. Ringkonnakohus otsustas seal mh, et ka laenu tagastamise tähtaja

pikendamine ei eksi ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute

ega õiguse üldpõhimõtete vastu. Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal

saaks tuvastada kostja survestamise 11.03.2016 või enne seda. Eespool p-s 11.3.5 analüüsitud

08.03.2016 protokollist nähtub, et pooled arutasid laenu tagasimakseid, aga ei nähtu hageja

või hageja juhataja survet kostjale lepingute I ja II tähtaegade pikendamiseks. Kuivõrd

mõlema lepingu tähtaega pikendati kuni 31.12.2017, siis ei olnud 18.12.2020 hagi esitamise

ajaks veel möödunud TsÜS § 146 lg 1 järgne kolmeaastane aegumistähtaeg.

18. Kõik senised menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele. Rahuldamata jääb intressi nõue 53 497,55 € (= 20 805,55 + 32 692),

mis moodustab rahuldatud põhinõudest umbes kümnendiku. Viivise üle pooled eraldi ei

vaielnud. Neil kaalutlustel jääb kostja kanda kõigist menetluskuludest 90% ja hageja kanda

ülejäänud 10%. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 ls-st 2 kajastab ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon kõigi seniste menetluskulude jaotust. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus

mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

12 (12)