2-23-14594/16 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 8. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-23-14594

Tsiviilasi

Ülvi Nool-Kõre hagi Hordeum OÜ vastu 7443 euro

72 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. mai 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ülvi Nool-Kõre apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

8374 eurot 19 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Ülvi Nool-Kõre (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaadid Mark Uska ja Kristina Uuetoa-

Tepper

Kostja (vastustaja) Hordeum OÜ (registrikood

14688492), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Aleksander Muru

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 24. mai 2024. a otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud Ülvi Nool-Kõre kanda.

4. Määrata kindlaks

Hordeum OÜ

apellatsiooniastme hüvitatavate

menetluskulude (esindajakulu) suurus ning mõista Ülvi Nool-Kõrelt Hordeum

OÜ kasuks menetluskulude katteks välja 1008 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Ülvi Nool-Kõrel tasuda

Hordeum OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ülvi Nool-Kõre (hageja) esitas 13. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule Hordeum OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 6979 eurot 32 senti ja

viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest

kuni täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja suurendas 15. aprilli 2024. a

istungil nõuet ja palus mõista kostjalt välja 7443 eurot 72 senti.

Hageja ja P. Reedi asutasid 2019. a kostja. Nad leppisid kokku, et kostja tegevusse

panustatakse ja tegevuse tulem jaotatakse võrdselt. Hageja panustas 2022. aastaks kostjasse

oluliselt rohkem, kui P. Reedi. Hagejal ja P. Reedil oli samas võrdne töötasu ja võrdne

õigus kostja kasumile. Tegemist oli hageja jaoks ebaõiglase olukorraga. Selle muutmises ei

jõutud kokkuleppele. Hageja lõpetas seega kostjaga töö- ja juhatuse liikme ametisuhte.

Kostja esitas sellele järgnevalt hageja suhtes mitmeid alusetuid kaebusi ja nõudeid.

K. Kokk esitas 17. juulil 2022 hagejale pärast seda, kui hageja oli esitanud

lahkumisavalduse, töölepingu ülesütlemisavalduse ning selles valesüüdistusi. Hageja vajas

sellest ajast õigusabi. Hageja suhtes esitati kolm tsiviilhagi. Need jäid rahuldamata.

Kostja jättis hagejale lõpparve tasumata. Hageja oli seetõttu sunnitud pöörduma 3. augustil

2022 töövaidluskomisjoni. Menetlus lõppes kompromissiga. Kuna otsust ei täidetud, pidi

hageja pöörduma kohtutäituri poole. Hagejal tekkisid töövaidluskomisjoni menetluse tõttu

õigusabikulud. Kostja peab need hüvitama.

Kostja esitas 18. juulil ja 3. augustil 2022 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile hageja kohta

alusetud kuriteokaebused. Kostja esitas neis valesid väiteid ja moonutatud asjaolusid.

Politsei- ja Piirivalveamet lõpetas 17. novembri 2022. a määrusega kuriteokoosseisu

puudumise tõttu kriminaalmenetluse. Kostja vaidlustas määruse, kuid edutult. Määrus on

jõustunud. Prokuratuur alustas kostja ja selle nimel tegutsenud isiku(te) suhtes

kriminaalmenetluse karistusseadustiku (KarS) § 319 lg 1 ja 3 järgi. Hagejal tekkisid

kuriteokaebustele vastamise tõttu õigusabikulud. Kostja peab need hüvitama.

Hageja nõuab kostjalt töövaidluskomisjoni vaidluse ja kostja vastu esitatud

kuriteokaebuste tõttu tekkinud kahju, s.o õigusabikulude hüvitamist. Kostja käitus hageja

suhtes tahtlikult heade kommetega vastuolus. Seda ilmestab ennekõike asjaolu, et hageja

suhtes esitati mitu alusetut kuriteokaebust ning nende menetluses ammendati kõik

edasikaebe võimalused. Kostja on kahju tekitamises süüdi. Õigusabikulud on vajalikud ja

mõistlikus suuruses. Hageja esitas 26. septembril 2023 kostjale hüvitise saamiseks nõude.

Kostja ei täitnud seda.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 1043. Nõude eeldused ei ole täidetud. Hageja

heidab kostjale ette töölepingust tuleneva lõpparve maksmata jätmist ja kuriteokaebuste

esitamist. Hageja nõutavad õigusabikulud ei ole 3258 euro 72 sendi ulatuses seostatavad

hageja ja kostja vahel olnud töövaidlusasja ega hageja suhtes algatatud

kriminaalmenetlusega. Need on seotud hagidega, mida menetletakse tsiviilasjades nr

2-22-15468, 2-22-18297 ja 2-22-15406. Hageja nõue tuleb jätta nimetatud summa ulatuses

seega rahuldamata. Kostja ei ole tsiviilasjas nr 2-22-15406 menetlusosaline. Kostja ei saa

vastutada selle tsiviilasja tõttu hagejale tekkinud õigusabikulu 117 euro eest.

Kostja ei ole hagejale õigusabikulude tekkimises süüdi. Kosja ei käitunud hooletult. Kostja

kaitses hagejale lõpparve väljastamata jätmise, hageja suhtes kuriteokaebuste esitamisel ja

hageja vastu hagide esitamisel enda õigusi. Kostja lähtus seejuures advokaatide õiguslikust

hinnangust. Kostja esitas hagejaga sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse

ajal, mil hageja tööleping kehtis. Hageja teatas 14. juuli 2022. a avaldusega, et ütleb

töölepingu üles alates 1. augustist 2022. Kostja lõpetas töölepingu päevapealt. Hageja ei

vaidlustanud kostja poolset töölepingu ülesütlemist. Tööleping lõppes seega kostja

ülesütlemisavalduses märgitud ajal, s.o 19. juulil 2022. Kostjale ei olnud lõpparve

väljamaksmisest keeldumise hetkel ilmne, et tal puudus selleks alus. Kostja keeldus

hagejale VÕS § 110 lg 1 alusel lõpparve väljamaksmisest, kuna hageja ei olnud tagastanud

kostjale kuulunud vara. Kostjal oli selleks õigus. Poolte vaidlus töövaidluskomisjonis

lõppes kompromissiga. Töövaidluskomisjon ei tuvastanud, et hagejale lõpparve

väljamaksmine oli õigusvastane.

Kostjale ei olnud kuriteokaebuste esitamise ajal ilmne, et hageja ei ole kuritegu toime

pannud. Kostja kirjeldas kaebuses selle aluseks olevaid asjaolusid objektiivselt ja

neutraalselt. Kostja ei esitanud ilmselgelt valesid väiteid. Kaebuses oli advokaadi hinnang

kuriteo toimepanemisele. Kostja lisas kaebustele tõendid. Prokuratuur alustas kostja

kaebuse alusel hageja suhtes kriminaalmenetlust, kuna leidis, et kuriteo toimepanemises on

kahtlus. Kostjale ei olnud hageja vastu hagide esitamise ajal ilmne, et tal ei ole hageja

vastu hagides esitatud nõudeid. Kostja hagid võeti tsiviilasjades nr 2-22-15468 ja 2-22-

18297 menetlusse. Menetlused ei ole jõustunud lahendiga lõppenud.

Isegi, kui kostja oleks toime pannud õigusvastase teo(d), millega põhjustas hagejale

süüliselt kahju, ei oleks kahju hüvitamine VÕS § 127 tulenevalt põhjendatud. Enne

kohtumenetlust kantud õigusabikulud on hüvitatavad, kui sellise kahju ärahoidmine on

hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja asjaomaste õiguste kaitset tagavate sätete või kohustuste

kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Nimetatud sätete kaitse-eesmärgiga on hõlmatud

sellised õigusabikulud, mis on seotud nõuete esitamisega (vt VÕS § 128 lg 3). Hageja

nõutavad kulud ei ole seda. Töövaidlusasja menetluskulud peab töövaidluse lahendamise

seaduse (TvLS) § 16 lg 1 kohaselt kandma pool ise. Töövaidlusasi lõppes kompromissiga,

mille puhul jäävad menetluskulud reeglina poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 168 lg 3). Töövaidluse menetluskulud ei ole hõlmatud normi kaitse-

eesmärgiga.

Isegi, kui kahju oleks hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga, ei ole hageja nõutavad

õigusabikulud vajalikud ega mõistlikud. Kriminaalmenetlusega seotud õigusabikulud ei

olnud vajalikud, kuna kriminaalmenetlus ei jõudnud staadiumisse, kus hageja õiguste

kaitseks oleks olnud õigusabi vajalik. Hageja ei saanud kahtlustatava staatust. Hagejale

ostutatud õigusabi tunnihind on ebamõistlikult suur. Hagejal oli võimalik saada õigusabi

odavamalt. Hagejale tekkinud kahju hüvitist tuleb seega vähendada (VÕS § 139 lg 1).

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 24. mai 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 4257 eurot koos

viivisega. Maakohus mõistis hagejalt riigi kasuks välja tasumata riigilõivu 35 eurot.

Hageja nõude aluseks on VÕS §-d 1043, 1045 ja 1050. Hageja oli kostja juhatuse liige ja

töötaja. Hageja esitas 14. juulil 2022 kostjale töölepingu lõpetamise avalduse. Kostja esitas

17. juulil 2022 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Hageja esitas 3. augustil

2022 töövaidluskomisjonile avalduse kostjalt lõpparve saamiseks. Vaidlus lõpetati

kompromissiga. Kostja esitas 18. juulil ja 3. augustil 2022 hageja kohta kuriteokaebused.

Kaebuste alusel alustati kriminaalmenetlust, kuid see lõpetati 17. novembril 2022

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kostja kaebas menetluste lõpetamise peale, kuid kaebus

jäeti rahuldamata. Hageja esitas 26. septembril 2023 kostjale õigusabikulude hüvitamise

nõude, mida kostja ei tasunud.

Samuti esitas kostja hageja vastu kolm hagi, mis olid ja on arutusel tsiviilasjades 2-22-

15468, 2-22-18297 ja 2-22-15406. Tsiviilasjas 2-22-18297 on lahend jõustunud, teistes

mitte.

Hageja heidab kostjale ette järgmisi tegusid: kostja jättis hagejale töölepingust tuleneva

lõpparve maksmata ja esitas hageja suhtes kuriteokaebused. Hagejale tekkinud

õigusabikulud on delikti koosseisu mõttes hageja kahju. Kostjale etteheidetavad teod ning

hageja kahju on põhjuslikus seoses. Kui kostja oleks tasunud hagejale lõpparve ega oleks

esitanud hageja suhtes kuriteokaebusi, puudunuks hagejal vajadus õigusabi järgi ja ta ei

oleks kulutusi teinud. Kostja teod on hageja kahju põhjus.

Kahjulik tagajärg ei ole aga VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi tuvastatava teo eeldusena määrav.

Kostja tegevuse eesmärgiks hageja lõpparve kinnipidamisel ja hageja suhtes

kuriteokaebuste esitamisel ei olnud hagejale kätte maksta ega takistada hageja äritegevust.

See ei ole tõendatud. Kostja tegevusest ei nähtu, et kostjale oli lõpparve väljamaksmisest

keeldumise hetkel ilmne, et tal puudus selleks alus, või et kostjale oli kuriteokaebuste

esitamise hetkel ilmne, et hageja ei olnud kiritegusid toime pannud.

Pooltel oli töövaidlusasjas vaidlus, kas kostjal oli kohustus hagejale töötasu maksta ja kas

kostjal on kuni hageja poolt kostjale vara tagastamiseni õigus keelduda hagejale töötasu

maksmisest. Töövaidlus lõppes kompromissiga. Poolte väiteid ei hinnatud seega sisuliselt.

Kostja poolt töövaidlusasjas esitatud vastuväited ei ole ilmselgelt perspektiivitud ega

tugine väärteabel. Kostja poolt hagejale makstava lõpparve kinnipidamist ei saa seega

pidada ebakohaseks. Olukorras, kus poolte vahel oli lõpparve osas vaidlus, ei saa kostjale

õiguskatsevahendite kasutamist ette heita. Kostja poolt hagejale lõpparve maksmata

jätmine ei ole pahataktlik ega heade kommete vastane käitumine.

Kostjal oli prokuratuuri pöördumise ajal kuriteokaebuste esitamiseks alus. Olukorras, kus

tööandjal olid tekkinud pretensioonid tööandja vara omastamise ja ärisaladuse

ebaseadusliku saamise ja kasutamise kohta, ei saa eitada tööandja õigust pöörduda

võimaliku süüteo tuvastamise kontrollimiseks õiguskaitseorganite poole.

Kriminaalmenetluse lõpetamine selle aluste puudumise tõttu ei tähenda, et kostja esitas

kuriteokaebused pahatahtlikult. Menetluse lõpetamine toimus pärast kostja esitatud

asjaolude kontrollimist. Kuriteokaebustest ei nähtu, et hagejale tehtud etteheited oleksid

ilmselgelt ebakohased või esitatud üheselt arusaadavalt moonutatud asjaolude ja ebaõigete

väidete alusel. Kaebused sisaldavad faktiliste asjaolude kirjeldust ja õiguslikku hinnangut.

Asjaolu, et kostja karistusõiguslik arusaam hagejale etteheidetavatest tegudest ei kattunud

prokuratuuri ega kohtu hinnanguga, ei muuda kaebusi pahatahtlikeks ega heade

kommetega vastuolus olevaks. Kostjale ei saa ette heita kriminaalmenetluse lõpetamise

otsuse edasikaebamist. Kostja suhtes on alustatud kriminaalmenetlust KarS § 319 lg-te 1 ja

3 alusel, s.o valekaebuse esitamise kahtlustuses. Kostja suhtes ei ole selle kriminaalasja

raames toiminguid tehtud. Tõendatud ei ole seega, et kostja oleks esitanud hageja suhtes

teadlikult valekaebuse. Kostja poolt hageja suhtes kuriteokaebuste esitamine ei olnud

heade kommetega vastuolus.

Kostja poolt hageja vastu tsiviilhagide esitamine ei ole heade kommete vastane käitumine.

Hagid võeti menetlusse. Nõuete puudumine ei ole jõustunud lahendiga tuvastatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada, või saata tsiviilasi samale maakohtule uueks arutamiseks tagasi.

Hageja palub jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.

Hageja nõude alus on VÕS § 1043. Kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi

õigusvastane. Kostja jättis hagejale lõpparve maksmata ning esitas tema vastu alusetuid

kuriteokaebusi ja hagisid. Kostja teavitas sellest ka kolmandaid isikuid. Kostja käitumine

ei olnud kooskõlas ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega ning seega heade

kommetega. Kostja eesmärk oli hagejat kahjustada. Kostja pidi igal juhul vähemalt

möönma, et tema tegevus võib hagejat kahjustada. Kostja ei saanud keelduda hagejale

töötasu maksmisest, põhjendades seda kahjunõudega (töölepingu seadus (TLS) § 78).

Kuna kostjat esindasid advokaadid, pidi see talle olema teada. Kostja esitas esimese

kuriteokaebuse vahetult pärast hageja ja kostja töösuhte lõppu. Kostja ei selgitanud

eelnevalt asjaolusid ega rääkinud hagejaga läbi. Kostja esitas esimeses kuriteokaebuses

valesid väiteid ja varjas olulisi asjaolusid. Kostja teatas seejärel enda koostööpartneritele

kaebuse esitamisest. Kostja soovis sellega hagejat kahjustada. Hageja tagastas kostjale

töövahendid ja sõiduki vastavalt 1. septembril 2022 ja 31. oktoobril 2022. Hageja ei

teadnud töövahendite tagastamise ajal, et kostja oli 3. augustil 2022 esitanud nende osas

hageja suhtes kuriteokaebuse.

Kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi samuti õigusvastane. Maakohus ei

analüüsinud seda, kuigi õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne. Maakohus rikkus

sellega selgitamiskohustust. Maakohus ei selgitanud hagejale, et kostja tegevus on VÕS §

1045 lg 1 p 7 järgi samuti õigusvastane. Hageja ei saanud seega aru, et ta peaks esitama

sellega seoses tõendeid. Hagejal ei olnud lepingulist esindajat. Kohtu selgitamiskohustus

oli seega suurem.

Kostja tegu on VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastane, kuna ta esitas hageja suhtes KarS §

319 mõttes vale kuriteokaebuse. Kostja avaldas 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses, et hageja

sõlmis sõiduki müügi- ja liisingulepingud kostja osanike nõusolekuta ning et kostja

osanikud said tehingutest esmakordselt teada 15. juulil 2022. Need väited on valed. Sõiduk

võõrandati koostöös K. Koka (kostja juhatuse liige ja osaniku Kalda Vara OÜ juhatuse

liige) ja K. Oologa (kostja osanik). K. Kokk lõpetas enne sõiduki liisinguandjale müümist

sõiduki kehtiva liisingulepingu, teavitades sellest hagejat. K. Kokk registreeris sõiduki

omanikuks kostja ning andis sõiduki uue registreerimistunnistuse hagejale. K. Oolo tasus

sõiduki liisimiseelse hindamisakti eest. Kostja lepinguline esindaja möönis tsiviilasjas

2-22-18297 toimunud istungil, et sõiduki võõrandamiseks oli kostja teiste osanike

nõusolek. Kui kostja ei oleks kuriteokaebuses teadvalt valeväiteid esitanud, ei oleks hageja

suhtes kriminaalmenetlust alustatud.

Kostja avaldas 3. augusti 2022. a kuriteokaebuses, et hageja kasutas õigusvastaselt kostja

ärisaladust. Kostjale pidi kaebust esitades olema ilmne, et hageja ei ole KarS § 377 lg-s 1

sätestatud kuritegu toime pannud. Kostja pidi teadma, et ärisaladuse kaitse eelduseks on

konfidentsiaalsusabinõude rakendamine. Kostja ei rakendanud konfidentsiaalsusabinõusid.

Kostja vaidlustas sellele vaatamata Riigiprokuratuuri 28. detsembri 2022. a määruse mh

põhjendusel, et kriminaalmenetlust tuleb jätkata.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja tegevuse eesmärk ei ole olnud hageja

maine kahjustamine ja hagejale varalise kahju tekitamine. Kostjal ei ole olnud hagejale

kahju tekitamiseks ka kaudset tahtlust. Kostja tegevust ei saa käsitleda süülisena. Kostja

jääb selles osas maakohtus esitatud seisukohade juurde. Kostja süü juures tuleb hinnata

asjaolusid, mis olid olemas ja kostjale teada kostjale etteheidetava teo toimepanemise

hetkel. Kostja käitumist ei muuda tahtlikuks ega pahauskseks see, et tema kaebuse alusel

alustatud kriminaalmenetlus lõpetati või tema esitatud hagide alusel alustatud

kohtumenetlused lõppesid hagide osalise või täieliku rahuldamata jätmisega. Kostja

käitumine oli ajendatud hageja käitumisest, mida kostja pidas õigusvastaseks. Kostja küsis

hageja käitumisele hinnangut advokaadilt. Kostja soovis kaitsta oma õigusi.

TLS § 78 ei kohaldu. Kostja ei ole teinud hageja töötasu nõudega tasaarvestusi. Kostja

kasutas üksnes õigust ajutiselt keelduda lõpparve maksmisest.

Hageja ei tagastanud kostjale vara vabatahtlikult. Ta tegi seda pärast kostjalt nõuete

saamist.

Maakohtu otsusest on aru saada, et kohtu hinnangul ei rikkunud kostja seadusest tulenevat

kohustust. Isegi, kui maakohus ei käsitlenud kostja tegude õigusvastasust seoses seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisega, ei ole see maakohtu otsuse tühistamise alus. Kostja ei ole

seadusest tulenevat kohustust rikkunud. Kostja ei ole KarS §-s 319 nimetatud tegu toime

pannud. See eeldab tahtlust. Maakohus tuvastas, et kostjal ei olnud tahtlust. Hageja poolt

maakohtus esitamata asjaolud tuleb jätta tähelepanuta ja uued tõendid vastu võtmata.

Samas isegi kui nendega arvestada, ei ole alust teha maakohtu otsusest erinevat otsust.

Kostja osanikud ei teadnud, et pärast seda, kui hageja oli liisingu üle võtnud, lahkub ta

kostja juurest ning et hageja osutab kostjale konkurentsi. Asjaolu, mis ajendas kostjat

kuriteokaebust esitama, ei seisnenud üksnes selles, et hageja võttis sõiduki liisingu

isiklikult üle, vaid selles, et hageja lõi kostjale (selle osanikele) eksliku ettekujutuse, et ta

võtab sõiduki liisingu üle ja jätkab töötamist kostja juures. Kostjal ei olnud alust jõuda

enne kuriteokaebuse esitamist järeldusele, et hageja ei ole KarS § 377 lg-s 1 sätestatud

kuritegu toime pannud. Vaieldav on, mida saab pidada konfidentsiaalsusabinõude

rakendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, täiendades TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7. Maakohus leidis õigesti, et hageja esitatud kahju hüvitamise nõue võiks kuuluda

rahuldamisele deliktilise vastutuse üldsätete (VÕS §-d 1043, 1045 ja 1050) alusel. Kahju

õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo

õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kahjuhüvisnõude ulatuse

kindlakstegemisel tuleb lisaks arvestada VÕS § 127 lg-ga 2, mis sätestab, et kahju ei

hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt nt RKTKo 25.04.2007, 3-2-

1-30-07, p 10 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

8. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti järeldanud, et teod, millega hageja

enda kahjunõuet seostab on järgmised: kostja jättis hagejale töölepingust tuleneva lõpparve

maksmata ja esitas hageja suhtes kuriteokaebused. Maakohtu vastavaid järeldusi ei ole

apellatsioonkaebuse põhjendustes ka vaidlustatud. Samuti nõustub ringkonnakohus

maakohtu järeldustega, et hagejal tekkinud õigusabikulud on delikti koosseisu mõttes

hageja kahju ning need kostjale etteheidetavad teod on hagejal tekkinud kahjuga

põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4).

Hageja on menetluses kostjale lisaks ette heitnud, et viimane teatas enda

koostööpartneritele hageja suhtes kuriteokaebuse esitamisest, soovides sellega hagejat

kahjustada. Samuti on hageja tuginenud kostja poolt tema vastu tsiviilkohtumenetluses

mitmete hagide esitamisele. Samas ei järeldu asja materjalidest, et hageja poolt praeguses

asjas esitatud nõue seonduks nende asjaoludega (st need teod ja sündmused kuuluksid hagi

alusesse). Teise tsiviilasjaga seotud menetluskulude hagemine kostjalt on TsMS § 174 lg

11 järgi ka välistatud. Menetluskulude hüvitamise nõude esitamine teiste menetlusosaliste

vastu on võimalik üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude

kindlaksmääramise menetluse raames. Samuti ei selgu hageja väidetest, milline

hüvitamisele kuuluv kahju on hagejal tekkinud sellest, et kostja teatas kuriteokaebuste

esitamisest enda koostööpartneritele.

9. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega korda TsMS § 654 lg-st 6

lähtudes neid kõiki. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks maakohtu põhjendusi osades

aspektides täiendada.

1. Seoses töövaidluskomisjonis töövaidlusasjas 4-1/1077/22 toimunud

menetlusega on ringkonnakohtu hinnangul esmalt ja eelkõige oluline rõhutada, et TvLS §

16 lg 1 järgi kannab töövaidlusasja lahendamisel töövaidluskomisjonis kumbki pool oma

menetluskulud ise. Töövaidluskomisjoni pöördujad peavad seega arvestama, et

menetluskulud jäävad töövaidluskomisjonis vaidluse lõppemisel vaidluse osapoolte endi

kanda. TvLS § 16 lg-st 2 lähtudes ei ole iseenesest välistatud töövaidlusmenetlusega seotud

kulude kui kohtueelse menetluse kulude hüvitamine hilisemas kohtumenetluses, kuid

poolte esitatust ei nähtu, et pooled oleksid pöördunud sama töövaidlusasja läbivaatamiseks

hiljem kohtusse. TvLS § 16 lg-s 1 sätestatust järelduvalt puuduvad ringkonnakohtu

hinnangul sellised õigusnormid, mis oleksid mõeldud töövaidluskomisjoni menetluses

tekkinud kulude kui kahju vältimiseks (VÕS § 127 lg 2). Maakohtu otsuse põhjendusi

tuleb eelmärgituga täiendada.

2. Seonduvalt hageja poolt kostja suhtes esitatud kuriteokaebustega nõustub

ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjäreldustega, et esitatud tõendid ei kinnita hageja

väiteid, nagu puudunuks kostjal prokuratuuri pöördumise ajal igasugune alus

kuriteokaebuste esitamiseks. Kostjal kui tööandjal võisid olla tekkinud kahtlused kostja

vara omastamise ning ärisaladuse ebaseadusliku kasutamise osas. Sellises olukorras oli

tööandjal põhimõtteliselt õigus pöörduda võimaliku süüteo tuvastamise kontrollimiseks

õiguskaitseorganite poole. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et

kostja esitatud kuriteokaebusi ei muuda ilmselgelt pahatahtlikeks ega ka heade kommetega

vastuolus olevaks see, et kostja karistusõiguslik arusaam hagejale etteheidetavatest

tegudest ei kattunud prokuratuuri ega kohtu hinnanguga ning kriminaalasjas otsustati

menetlus hiljem kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 alusel (s.o

kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu) lõpetada. Poolte esitatust ei nähtu, et kedagi

oleks kriminaalasjas kahtlustatavaks tunnistatud.

1. Maakohus on üldsõnaliselt märkinud, et kuriteokaebuste tekstist ei nähtu, et

etteheited hagejale oleksid ilmselgelt ebakohased või esitatud üheselt arusaadavalt

moonutatud asjaoludele ja ebaõigetele väidetele tuginevalt. Ringkonnakohus nõustub

hagejaga, et 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses (dtl 17–21) esitas kostja asjaolusid ilmselgelt

moonutatult, kui märkis, et hageja sõlmis kostja nimel sõiduki Mercedes-Benz C 200

müügi- ja liisingulepingud kostja osanike nõusolekuta. Kostja juhatuse liikme K. Koka 28.

juuni 2022 e-kirjast (dtl 75–76) ja sama juhatuse liikme kriminaalmenetluses tunnistajana

antud ütlustest (dtl 28–29) nähtub, et kostja osanikud olid juunis 2022 kokku leppinud

hageja õiguses sõiduki liising üle võtta. Hagejal ja kostja teistel juhatuse liikmetel võis olla

küll erinev arusaam sellest, millistel tingimustel liising üle võetakse, mh kas selleks peavad

olema täidetud ka teised K. Koka 28. juuni 2022 e-kirjas märgitud tingimused ning hageja

jätkab töötamist kostja kasuks. Siiski ei saa pidada tõepäraseks väidet, et kostja osanike

mistahes nõusolek sõiduki müügi- ja liisingulepingute sõlmimiseks puudus.

2. Arvestades ÄS §-s 181 lg-s 2 sätestatut ning seda, et vara (praegusel juhul

sõiduki) enda kasuks pööramisel KarS § 201 lg 1 koosseisu tähenduses on oluline vara

omaniku nõusolek või selle puudumine, võis asjaolude moonutatud esitamisel 18. juuli

2022. a kuriteokaebuses olla oluline tähendus kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt.

Kuna kostja juhatuse liige K. Kokk pidi ülalesitatust nähtuvalt olema teadlik osanike 2022.

a juuni kokkuleppest sõiduki liisingu ülevõtmise kohta (tsiviilseadustiku üldosa seaduse §

133 lg 1), viitab selle mainimata jätmine 18. juuli 2022. a kuriteokaebuses kostja tahtlikule

käitumisele.

3. Samas alustati hageja suhtes kriminaalmenetlust mitte ainult 18. juuli 2022.

a kuriteokaebuse, vaid ka kostja 3. augusti 2022. a kaebuse (dtl 22–27) alusel. Neid kahte

kuriteokaebust menetleti samas kriminaalasjas. 3. augusti 2022. a kuriteokaebuses

kirjeldatu kohaselt ei tagastanud hageja kostjale õigeaegselt (s.o 25. juuliks 2022) temale

tööalaseks kasutamiseks väljastatud sülearvutit ja mobiiltelefoni. Kostja arvates oli hageja

ka nende esemete osas pannud toime omastamise (KarS § 201 lg 1). Samuti heidab kostja

viidatud teises kaebuses hagejale ette kostja ärisaladuse ebaseaduslikku kasutamist KarS §

377 lg 1 mõttes. 3. augusti 2022. a kaebuses ei ole kostja väidetavale kuriteole osutavaid

tegeliku elu sündmusi ebaõigesti, moonutatult vmt kirjeldanud, rääkimata valeinfo

tahtlikust edastamisest prokuratuurile. Samuti leiab ringkonnakohus sarnaselt kostjaga, et

see, kas kostja on oma ärisaladust aktiivselt kaitsnud, on vähemalt osalt hinnanguline.

Üksnes sellest, et uurimisasutused ja kohus leidsid lõpuks, et kostja ei ole oma ärisaladust

aktiivselt kaitsnud, ei tulene, et sama pidid järeldama ka kostja juba enne kuriteokaebuse

esitamist.

3. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väidetega selles, et maakohus

oleks pidanud kontrollima kostja tegevuse õigusvastasust ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3

järgi. See minetus ei muuda küll ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi, kuid vaidlustatud

otsuse põhjendusi tuleb vastavas osas samuti täiendada. KarS § 319 normide, mis näevad

ette karistuse teadvalt vale kuriteokaebuse eest, üheks eesmärgiks saab ringkonnakohtu

arvates lugeda kannatanu kaitsmist sellise kaebuse esitamisega tekitatud kahju eest.

Ringkonnakohus siiski esmalt rõhutab ülalmärgitut, et kostja teo õigusvastasuse

tõendamise koormus lasub kannatanul (VÕS § 1043). Seega kui kannatanu (hageja)

väidab, et kostja rikkus mingit kaitsenormi, peab ta seda ka tõendama. See tähendab muu

hulgas, et hageja peab tuginema konkreetsele kaitsenormile, mida kostja väidetavalt rikkus

ja tõendama rikkumise asjaolusid. Kohus ei pea omal algatusel otsima hagejat kaitsta

võivat normi ega võtma ilma hageja taotluseta seisukohta, kas mõni selline kaitsenorm on

olemas ning kas see kuulub kohaldamisele. Juhul kui kaitsenormi rikkumise koosseis

sisaldab tahtlust või muus vormis süülist käitumist, peab hageja seda samuti tõendama (vt

P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, § 1045 komm

3.8). Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatud hageja etteheited, nagu oleks

maakohus pidanud hagejale selgitama, et kostja tegevus võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7

järgi samuti õigusvastane.

Samas on hageja oma väidetes tuginenud KarS § 319 sätetele määral, mille põhjal

pidanuks maakohus analüüsima, kas kostja võib olla rikkunud KarS §-s 319 sisalduvat

kaitsenormi. Hageja ei ole kõiki kõnealuse kaitsenormi rikkumise asjaolusid

ringkonnkohtu arvates tõendanud. KarS § 319 kui kaitsenormi rikkumise koosseis eeldab

tahtlust kõigi objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb

vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3 mõttes). Kaebuse esitaja peab teadma, et isik,

kelle kohta ta kaebuse esitab, ei ole kuritegu toime pannud (J. Sootak, P. Pikamäe.

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2021, § 319 komm 5). Nagu

ringkonnakohus eelnevalt järeldas, ei ole vähemalt 3. augusti 2022. a kuriteokaebuse

esitamisel kostja tahtlik käitumine tõendatud.

10. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses esitatud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud ning ringkonnakohus ei pea

vajalikuks väidetele veelkord vastata. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei

anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti

kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

11. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

12. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka

apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

1. Kostja 9. detsembril 2024 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on

hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 1008 eurot (käibemaksuta).

Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Vandeadvokaadi abi A. Muru on osutanud

õigusabi mahus 5,6 tundi, mis on kulunud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele.

Esindaja on osutanud õigusabi tunnihinnaga 180 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitab, et

kulud on tekkinud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostja taotleb

menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta.

2. Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirja osas seisukohta esitanud.

3. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt

nt RKTKo 03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p

19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt

nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Esindaja põhjendatud tunnitasu suurus sõltub

eelkõige asja ning vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja

kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14;

13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on asja mahtu

ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1

tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonimenetluses on mõlemad pooled

korranud suures osas juba varasemas menetluses esitatud seisukohti, kuid nimekirjas

märgitud esindaja toimingute ajakulu on siiski põhjendatud ja vajalik. Kostja

menetluskulude nimekirjas märgitud esindaja tunnitasu 180 eurot (käibemaksuta) ei ületa

oluliselt sarnase õigusteenuse eest makstavat keskmist tasu.

4. Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus kostja hüvitatavate

menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 1008 eurot (5,6 × 180) ning mõistab selle

summa hagejalt kostja kasuks välja.

5. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)