3-24-2261/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

08.01.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-2261

Haldusasi

K.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.06.2024. a

otsuse nr P6-2024-579031, 03.07.2024. a otsuse nr

P7-2024-584580 ja 09.08.2024. a vaideotsuse nr

5.2-3/19970-6 resolutsiooni p 2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse

resolutsiooni punkt 6

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sotsiaalkindlustusameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – K.K.

Vastustaja/määruskaebuse

esitaja

–

Sotsiaalkindlustusamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse peale

ringkonnakohtu menetlusse.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras kaebajale lapse kasvatamiseks kaks perehüvitist:

08.01.2024. a otsusega nr P6-2024-4955 (dtl 12) lapsetoetuse ajavahemikuks 25.12.2023–

24.12.2042 ning 08.01.2024. a otsusega nr P7-2024-4948 (dtl 8–11) jagatava vanemahüvitise

ajavahemikuks 24.01.2024–24.12.2026.

2. SKA lõpetas 27.06.2024. a otsusega nr P6-2024-579031 (dtl 13-14) alates 01.07.2024

lapse kasvatamiseks määratud perehüvitise (lapsetoetuse) maksmise ja 03.07.2024. a otsusega

nr P7-2024-584580 (dtl 15-16) alates 01.07.2024 lapse kasvatamiseks määratud jagatava

vanemahüvitise kasutamise ja maksmise. Otsuste õiguslike alustena on märgitud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 29.04.2004. a määruse nr 883/2004 art 68 lg-d 1 ja 2 ning perehüvitise

seaduse (PSH) § 1 lg 3. Otsuste kohaselt kohalduvad juhul, kui üks lapsevanematest on

asunud tööle Euroopa Liidu liikmesriiki või Euroopa majanduspiirkonna riiki, Euroopa Liidu

määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi

see riik, kus inimene töötab. Lapsehoolduspuhkusel viibijad ning töötuskindlustushüvitise ja

töötutoetuse saajad võrdsustatakse töötajatega. Kui mõlemad lapsevanemad töötavad, on

perehüvitiste esmane maksja lapse elukohariik. Kui töökohariigi perehüvitiste summa on

madalam lapse elukohariigi summaarsest perehüvitisest, tuleb elukohariigil maksta

lisahüvitist kahe riigi summaarsete perehüvitiste vahe ulatuses. Pere saab hüvitisi kõrgema

perehüvitise tasemega riigi summaarse hüvitise ulatuses. Kuna lapse isa töötab Soomes ja

lapse ema ei tööta Eestis, on esmane peretoetuste maksja Soome. SKA 03.07.2024. a otsuses

on täiendavalt märgitud, et kaebaja kinnitas, et elab alates 01.08.2022 Soomes ning Soome

kinnitusel oli ta 08.08.2022–30.11.2023 Soomes töötav isik.

3. Kaebaja esitas SKA 27.06.2024. a ja 03.07.2024. a otsuste peale vaide (dtl 17–20) nende

kehtetuks tunnistamiseks.

4. Kaebaja esitas 05.08.2024 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (dtl 2–7)

eelmises punktis nimetatud SKA otsuste kehtivuse peatamiseks vaidemenetluse ajaks kuni

vaideotsuse vaidlustamise tähtaja lõpuni ning SKA kohustamiseks jätkata 08.01.2024. a

otsuste täitmist.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 12.08.2024. a määrusega (dtl 102–108) kaebaja esialgse

õiguskaitse taotluse ja peatas SKA 27.06.2024. a ja 03.07.2024. a otsuste kehtivuse

vaidemenetluse ajaks kuni vaidemenetlust lõpetava lahendi vaidlustamise tähtaja lõpuni.

6. Halduskohus jaatas oma määruses kaebajal esialgse õiguskaitse vajadust ning ei pidanud

vaide eduväljavaateid vähesteks. Lisaks ei pidanud halduskohus avalikku huvi kaebaja

õigustest kaalukamaks ega esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevaid riske

ülemääraseks. Muuhulgas leidis halduskohus, et kuna esialgse õiguskaitse taotluse koostas

advokaat, tuleb selle sõnastusest ja kaebaja tahtest aru saada sedasi, et esialgset õiguskaitset

taotletakse vaid kuni vaideotsuse vaidlustamise tähtaja lõpuni. Vajaduse korral saab kaebaja

esitada uue esialgse õiguskaitse taotluse.

7. SKA jättis 19.08.2024. a vaideotsusega nr 5.2-3/19970-6 (dtl 161–170) kaebaja vaide

rahuldamata.

8. SKA esitas 27.08.2024 Tartu Halduskohtu 12.08.2024. a määruse peale määruskaebuse

(dtl 110–114), milles palus halduskohtu esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruse tühistada

ning teha uue määruse, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ja kohustada

kaebajat tagastama SKA-le kogu esialgse õiguskaitse raames saadud perehüvitis ning jätta

menetluskulud kaebaja kanda.

9. Kaebaja esitas 16.09.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 203–210) SKA 27.06.2024.

a ja 03.2024. a otsuste ning 19.08.2024. a vaideotsuse resolutsiooni p 2 tühistamiseks ning

esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks kuni kohtumenetluse

lõpuni ning 08.01.2024. a otsuse täitmiseks kohustamiseks, et SKA jätkaks perehüvitiste

maksmist.

10. Kaebaja märkis, et perehüvitised on tema peamised ning ainsad sissetulekud oma

alaealiste laste ülalpidamiseks. SKA õigusvastased otsused on toonud endaga kaasa kaebaja ja

tema laste õiguste olulise rikkumise, pannes nad rahaliselt raskesse olukorda.

11. Kaebaja oli veendunud, et SKA rahuldab vaidemenetluses vaide, mistõttu ta esimest

korda halduskohtule esialgse õiguskaitse taotlust esitades ei pidanud vajalikuks taotleda

esialgset õiguskaitset kauemaks kui vaidemenetluse ajaks.

Halduskohtu määrus

12. Tartu Halduskohus võttis 20.09.2024. a määrusega (dtl 277–281) kaebuse menetlusse

(resolutsiooni p 1) ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse selliselt, et peatas SKA

27.06.2024. a otsuse nr P6-2024-579031 ja 03.07.2024. a otsuse nr P7-2024-584580

kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni (resolutsiooni p 6).

13. Halduskohus leidis, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, kuna kaebaja eesmärk

on põhivaidluse tulemuse selgumiseni oma õigusi kindlustada. Lisaks on kaebaja

põhjendanud ja esitanud vastavad tõendid selle kohta, et vaidlusalused perehüvitised on

kaebaja ainsateks sissetulekuteks. Vaatamata sellele, et kaebaja lapse isa töötab, arvestas

halduskohus ka seda, et vanemahüvitise eesmärk on tagada asendussissetulek isikule, kes

kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (PSH § 32 lg 1).

Seega on vanemahüvitise eesmärk lisaks lapse toetamisele ka töölt eemal viibiva lapsevanema

toimetuleku tagamine. Halduskohus märkis, et kohtule arusaadavalt ei ole kaebaja lapse isal

enam perekonnaseaduse (PKS) § 111 alusel lapse sünnist tulenevat kaebaja

ülalpidamiskohustust, mistõttu ei saa eeldada, et kaebaja lapse isa tagab kaebajale piisava

asendussissetuleku, mis kataks ka lapse kasvatamisega seotud kulud.

14. Halduskohus leidis, et kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Asjaolu, kas

vaidlustatud otsused on õiguspärased või mitte, kuulub lahendamisele kaebuse sisulisel

läbivaatamisel.

15. Halduskohus ei pidanud praeguses asjas avalikku huvi kaebaja õigustest kaalukamaks ja

esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevaid riske ülemäärasteks. Perehüvitiste maksmise

lõpetamine mõjutab olulisel määral kaebaja ja tema laste toimetulekut, samas kui riigi jaoks ei

ole tegemist märkimisväärsete summadega. Juhul, kui kohtumenetluse tulemusel peaks

selguma, et SKA lõpetas kaebajale perehüvitiste maksmise õiguspäraselt, võib esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamise korral tekkida kaebajal kohustus tagastada riigile esialgse

õiguskaitse korras saadud hüvitised. Halduskohus andis suurema kaalu selle osapoole

õigustele, kelle huviks on olemasoleva olukorra säilimine, ning leidis, et avalikku huvi ei saa

pidada olulisemaks kaebaja õiguse riivest.

16. Tartu Ringkonnakohus jättis 10.12.2024. a määrusega (dtl 388–391) Tartu Halduskohtu

12.08.2024. a määruse peale esitatud SKA määruskaebuse ning SKA taotluse esialgse

õiguskaitse määruse alusel saadud perehüvitise tagastamiseks läbi vaatamata.

17. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kaebaja esitas 16.09.2024 halduskohtule kaebuse SKA

27.06.2024. a ja 03.07.2024. a otsuste ning 19.08.2024. a vaideotsuse osaliseks tühistamiseks

ning halduskohus võttis 20.09.2024. a määrusega kaebuse menetlusse ja kohaldas esialgset

õiguskaitset, on vaidlustatud 12.08.2024. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse mõju

lõppenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saaks asjas tehtav määrus muutunud asjaolude tõttu

enam ilmselgelt mõjutada SKA õigusi ja kohustusi ning jättis seetõttu määruskaebuse läbi

vaatamata lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p-st 6 ja §-st 190.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

18. SKA esitas 04.10.2024 määruskaebuse (dtl 289–295), milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 20.09.2024. a määruse resolutsiooni p 6 ja lõpetada esialgse õiguskaitse

kohaldamine.

19. Kuigi PKS § 111 lg-st 1 tulenevalt ei ole kaebaja lapse isal enam kaebaja

ülalpidamiskohustust, on see kohustus lapse isal lapse suhtes jätkuvalt olemas lähtudes PKS

§-dest 96 ja 97. Samuti oleks kaebaja lapse isal perekonna ülalpidamiskohustus kaebajaga

abielu korral tulenevalt PKS § 16 lg-dest 1 ja 2. Perehüvitiste saamiseks ei pea perekond

moodustuma ainult abielus olevate ja vastastikku ülalpidamiskohustust omavate isikute vahel.

Samuti ei ole ainult abielus olevatel ja ülalpidamiskohustustega isikutel põhiseaduse § 27

lg-st 5 tulenev abivajavate pereliikmete eest hoolitsemiskohustus. Sotsiaalkaitse kontekstis

PKS-is sätestatust perekonna ja ülalpidamiskohustuse laiemalt vaatamine tagab riigi

sotsiaalvaldkonna rahaliste vahendite õiglasema ja eesmärgipärasema kasutamise. See, et

kaebaja lapse isa ei pea kaebajat PKS § 111 lg-st 1 tulenevalt enam ülal pidama ei tähenda, et

ta ei peaks seda sotsiaalkaitse kontekstis tegema või et ta seda faktiliselt ei tee. Kaebaja ei ole

varasemates menetlustes ega ka kaebuses kordagi viidanud asjaolule, et ta peab last üksi

üleval.

20. Kaebajat on teavitatud sellest, et tema lapse isal on õigus töötamise alusel taotleda

perehüvitist Soomest ja ka sellest, et kui isa seda mingil põhjusel ei tee, on ka kaebajal endal

õigus isa Soomes töötamise alusel sealt toetusi taotleda. Vastavasisulise info on kaebajale

edastanud nii Soome pädev asutus kui ka SKA. Asjaomaste riikide vahel puudub vaidlus

prioriteetse riigi üle, mis tähendab, et Eestil on kohustus vastavalt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse 883/2004 rakendamise kord,

art 59 lg-le 1 perehüvitiste maksmine lõpetada peale prioriteetse riigi muutumise

ilmsikstulekut ja Soomel kohustus prioriteetse riigina perehüvitisi edasi maksta, kui seda neilt

taotletakse. Määrusest tulenevalt puudub kaebajal õiguslik alus Eestist hüvitist saada.

21. Halduskohus ei arvestanud esialgse õiguskaitse rakendamisel kaebaja õigusega ja ka

kohustusega taotleda Soomest perehüvitisi. Seega rikkus halduskohus HKMS § 4 lg-s 4

sätestatud uurimispõhimõtet ja § 59 lg 3. Halduskohus ei selgitanud välja kõiki asjaolusid

õiguskaitse määramiseks. Samuti ei uurinud ta, miks isikud ei ole Soomes taotlust esitanud,

kuigi SKA on ka ise halduskohtu tähelepanu sellele juhtinud.

22. Kui kaebaja või tema lapse isa oleks pärast maksmise lõpetamise kohta info saamist

esitanud taotluse perehüvitiste saamiseks Soomele, ei esineks kaebajal ka esialgse õiguskaitse

vajadust põhjusel, et ta on jäänud ilma oma ainukesest ja peamisest sissetulekust. SKA

hinnangul on kaebaja käitunud vastutustundetult ning tinginud oma pere majanduslikult

pingelisema situatsiooni puhtalt enda tegevusetusega ehk siis aidanud kaasa sellele, et tal

puudub sissetulek perehüvitise näol.

23. SKA ei nõustu sellega, et kaebaja õigused oleksid avalikust huvist kaalukamad. Kuna

riigi vahendid on toetuste maksmisel piiratud, on kaalukas avalik huvi see, et toetust

makstakse üksnes isikutele, kellel on selle saamiseks vajadus ja õiguslik alus ning, kes on

täitnud sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud omavastutuse kohustuse. SKA hinnangul

ei esine kaebajal esialgse õiguskaitse ülekaalukat vajadust, kuna tal on võimalus perehüvitist

taotleda Soomest ja ta ei ole seda võimalust tänaseni kasutanud. Samuti ei ole kaebaja SKA-lt

saadud info ümberlükkamiseks esitanud kohtule Soome pädeva asutuse tõendit, et Soome

kaebajale hüvitist ei maksa. Sellises olukorras eelnimetatud põhimõtetest lähtuvalt kahjustab

kaebajale Eestis perehüvitiste maksmise jätkamine tugevalt avalikke huve. Kaebaja

käitumisest võib välja lugeda soovi valida perehüvitise maksjat, mis ei ole kooskõlas

määruses nr 883/2004 sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt tuleb riikidel perehüvitiste

maksmisel lähtuda siiski prioriteetsusreeglitest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

24. HKMS § 207 lg kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise

viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete

kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus vastab nendele nõuetele ning

selle saab ringkonnakohtu menetlusse võtta.

25. SKA esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.09.2024. a määruse peale, millega

halduskohus kohaldas kaebaja taotletud viisil esialgset õiguskaitset, mille tulemusena pidi

SKA jätkama kaebajale perehüvitiste maksmist kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

26. Kaebaja esitas esimest korda halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse 05.08.2024 ning

halduskohus rahuldas 12.08.2024. a määrusega talle esitatud taotluse, kohaldades esialgset

õiguskaitset vaidemenetluse ajaks kuni vaideotsuse vaidlustamise tähtaja lõpuni. Selliselt

esialgse õiguskaitse kohaldamise ajalise kehtivust piirates tugines halduskohus asjaolule, et

taotluse oli esitanud kaebajat esindav advokaat. Halduskohus leidis, et ei saa seetõttu kaebaja

tahet teisiti tõlgendada.

27. Ometi sätestab HKMS § 249 lg 4 ls 2 p 2, et vaidemenetluse käigus tehtud esialgse

õiguskaitse määrus kehtib kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi

vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemes

olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus. Kaebaja esitas vaideotsuse peale

tähtaegselt kaebuse, mistõttu ei saa esialgse õiguskaitse kehtivust ajaliselt piirata vaid

vaidemenetluse lõpuga. Taoline tõlgendus ei ole seadusega kooskõlas.1

28. Küll aga muutis olukorda halduskohtu 20.09.2024. a määrus, millega halduskohus uuesti

talle esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldas. HKMS § 249 lg 1 ls 1 järgi võib kohus

kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta. Uue määruse tegemisega lõppes 12.08.2024. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse mõju.2

29. Vastavalt HKMS § 203 lg-le 2 ja § 197 lg-le 1 nende koosmõjus kontrollib

ringkonnakohus määruskaebuse läbivaatamisel halduskohtu määruse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses. SKA määruskaebuses välja

toodud põhjendused puudutavad materiaalõiguslikku hinnangut ja mõningate asjaolude

tõendatuse küsimust. Ringkonnakohus selgitab, et esialgse õiguse andmine sõltub sellest, kas

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks, sellest, kui vastasel juhul võib kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, ning summaarsest hinnangust avaliku huvi ja

puudutatud isiku õiguste kaalumisele ja kaebuse perspektiivile ning hinnangust esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavatele tagajärgedele (HKMS § 249 lg-d 1 ja 3). Halduskohus on

20.09.2024. a määruses välja toonud, et kaebuse eduväljavaadetele on kohtul piiratud

ajaressursi tingimustes keeruline hinnangut anda, et asjaoludest nähtuvalt ei saa pidada

1 Vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2018. a määrus nr 3-17-2623, p 9-10.

2 Vt Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2024. a määrus nr 3-24-2261, p 11.

kaebust antud menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks, ning et kohus ei pea praeguses asjas

avalikku huvi kaebaja õigustest kaalukamaks ega pea ka esialgse õiguskaitse kohaldamisega

kaasnevaid riske ülemäärasteks (p 25–26). SKA ei ole määruskaebuses esitanud ühtegi

argumenti, mis sunniks ringkonnakohut neis halduskohtu hinnangutes kahtlema. Samuti

selgitas halduskohus, et juhul, kui kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et SKA lõpetas

kaebajale perehüvitiste maksmise õiguspäraselt, võib esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamise korral tekkida kaebajal kohustus tagastada riigile esialgse õiguskaitse korras

saadud hüvitised (p 26). Halduskohus märkis ka, et asjaolu, kas vaidlustatud otsused on

õiguspärased või mitte, kuulub lahendamisele kaebuse sisulisel läbivaatamisel (p 25).

30. Ringkonnakohus juhib täiendavalt tähelepanu sellele, et käesolevas asjas on halduskohus

esialgse õiguskaitse andmise vajadust hinnanud kaks korda ja jõudnud mõlemal korral

järeldusele, et SKA 27.06.2024. a otsuse nr P6-2024-579031 ja 03.07.2024. a otsuse nr

P7-2024-584580 kehtivuse peatamine esialgne õiguskaitse korras on põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub nii 12.08.2024. a määruse p-dega 10–13.2 kui ka 20.09.2024. a

määruse punktidega 24–26 ega pea vajalikuks neis esitatut ülejäänud osas korrata (HKMS §

201 lg 4 koosmõjus § 203 lg-ga 2).

31. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 20.09.2024. a määruse muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)