1-24-3365/51 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev,

koht ja asja läbivaatamise viis

8. jaanuar 2025, Tallinn,

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-3365

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Janika Kallin, Orvi Koik

Kohtuasi

Margus Luige süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Pärnu Maakohtu 19. septembri 2024. a otsus

üldmenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaitsja Eve Jundas, apellatsioon

Prokurör

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Merike Lugna

Süüdistatav

Margus Luik

Elukoht: XXX; isikukood: 38610030247; Eesti

Vabariigi kodanik; karistatus: 20.02.2024 Pärnu

Maakohus KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 1 aasta vangistust 1

aastase katseajaga; tõkend: kahtlustatavana kinni peetud

23.03.2024, vahistatud Pärnu Maakohtu 25.03.2024

määrusega

Kaitsja

vandeadvokaat Eve Jundas

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 19. septembri 2024. a otsus muutmata ning kaitsja Eve

Jundase apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Legalia vandeadvokaadi Eve Jundase poolt Margus

Luigele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi

õigusabi tasu suuruseks 409 eurot 92 senti (sh käibemaks). Mõista see

menetluskulu Margus Luigelt Eesti Vabariigi kasuks välja.

1-24-3365

3. Määrata Advokaadibüroole Sempes vandeadvokaadi Margo Põbo poolt

kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi

õigusabi tasu suuruseks 307 eurot 44 senti. Mõista see menetluskulu Margus

Luigelt Eesti Vabariigi kasuks välja.

4. Määrata, et Margus Luik peab menetluskulu hüvitise summas 717 eurot 36 senti

tasuma ositi 12 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates

igakuiste maksetena, mille suurus on 59 eurot 78 senti. Osamakse tuleb tasuda

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates hiljemalt iga kuu 15. kuupäeval. Ühe

osamakse tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse kõigi osamaksete tähtaeg

saabunuks, misjärel on Maksu- ja Tolliametil õigus pöörata otsus tasumata

nõuete osas täitmisele kohtutäituri kaudu.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohtu 19. septembri 2024. a otsusega tunnistati Margus Luik süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi. Kohus tuvastas, et süüdistatav lõi 23.

märtsil 2024. a ühise alkoholitarvitamise käigus enda vastas istuvat kannatanut suure

kööginoaga kõhtu, mille tagajärjel tundis kannatanu valu ja talle tekitati raske

tervisekahjustus: kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav keskkõhul nabast kõrgemal keha

keskjoonel koos kõhukelme ja peensoole vigastusega, mille tagajärjel tekkis verikõht.

2. Süüdistatavale mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat. Seda karistust suurendati Pärnu

Maakohtu 20. veebruari 2024. a otsusega asjas nr 1-23-6530 mõistetud kandmata karistuse

– 1 aastase vangistuse – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 7 aastat vangistust. Samuti

rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagi ning süüdistatavalt mõisteti välja 3500 eurot ning

viivis. Süüdistatavalt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 6153,18 eurot,

mis võimaldati tasuda ositi 12 kuu jooksul.

Kaitsja E. Jundase apellatsioon

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja E. Jundas.

4. Apellatsioonis taotletakse süüdistatava õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotletakse

karistuse vähendamist, karistusest tingimisi vabastamata jätmist, teo

ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi; kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning

kaaluda menetluskulude täielikult või osaliselt riigi kanda jätmist.

5. Süüdistataval puudus tahtlus kannatanu noaga löömiseks ja talle eluohtlike

tervisekahjustuste tekitamiseks. Maakohus ei ole kaalunud teo kvalifitseerimist KarS §

121 järgi.

2(11)

1-24-3365

6. Reaalse vangistuse mõistmine on põhjendamatu, maakohus ei ole arvestanud süüdistatava

tervisliku seisundiga ega sellega, et kannatanu oli teadlik süüdistatava varasemast

elukäigust ning ikka tarvitas temaga koos alkoholi ja ilmselt ka narkootikume.

Süüdistataval on kahju kannatanule tekkinud vigastuste pärast ning ta soovib loobuda

alkoholi tarvitamisest. Kinnipidamiskohas normaalsed ravitingimused puuduvad.

Süüdistatav kahetseb toimunut sügavalt.

7. Tsiviilhagi osas puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kannatanu ei ole tõendanud, et tema

tervislik seisund halvenes nii palju, et 3500 euro väljamõistmine oleks põhjendatud.

8. Menetluskulude väljamõistmisel ei ole arvestatud resotsialiseerumisväljavaateid ega

süüdistatava tervislikku seisundit. Maakohtule esitati tõendid selle kohta, et süüdistatav on

100% töövõimetu ning vabanemisel kujuneb majanduslik olukord talle ülejõukäivalt

raskeks.

9. Maakohus on ka tõendeid valesti hinnanud. Otsus rajaneb põhiliselt KS ütlustel, mida on

põhjendamatult süüdistatava omadele eelistatud. Tegemist oli õnnetusjuhtumiga.

Süüdistatava ütlused on põhjendamatult kõrvale jäetud. Süüdistatav selgitas usutavalt,

miks ta andis kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi: ta täpsustas kohtus varasemaid

ütlusi. KS ei viibinud sündmuste ajal korteris ja räägib edasi kannatanult kuuldut. CK ei

viibinud ka sündmuskohal ning edastas kohtuistungil tunnistajalt KS kuuldut.

10. Maakohtu järeldused on ebaõiged ka noa osas, millega kehavigastused tekitati.

Süüdistatav on algusest peale öelnud, et tal oli käes väiksem pruuni peaga nuga, mitte

suurem musta käepidemega lauanuga. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et süüdistatav

tunnistas kohtueelsel menetlusel, et tal oli käes musta käepidemega nuga. Noale ei tehtud

DNA ekspertiisi ning sealt ei uuritud ka verekahtlaseid määrdumisi. KS ei tõendanud

usaldusväärselt, kuidas nuga tagasi diivanilauale sattus. Maakohus oletab, et nuga võidi

vaatluseks lauale tagasi panna.

11. Arvestades olukorda ja isikute asukohta, on ebatõenäoline, et kirjeldatud viisil oleks

võimalik kannatanule vigastusi tekitada. KS selgituste kohaselt oli kannatanu ja

süüdistatava vahemaa 1,5 meetrit ning sellise vahemaa korral oleks istudes vigastuste

tekitamine raskendatud. Kannatanu väitis, et noaga löömise ajal süüdistatav seisis. KS

oletuste järgi olevat süüdistatav löömise ajal püsti seisnud. KS ütluste järgi istus

kannatanu löömise ajal tugitoolis, kannatanu ise ütles aga, et istus toolil, mitte tugitoolis.

Ebaselge on, kust nuga võeti ja kuhu see pandi. Maakohus pole arvestanud ka sellega, et

nii kannatanu kui KS olid tugevas alkoholijoobes ning nende ütlused võivad seetõttu olla

ebaõiged.

Menetlus ringkonnakohtus

12. KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul kohtumenetluse pooled apellatsiooni kohta

kirjalikke seletusi ega vastuväiteid ei esitanud.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2024. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi

läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja

kirjalikke seisukohti kuni 20. detsembrini 2024. Otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks

määrati hiljemalt 8. jaanuar 2025.

3(11)

1-24-3365

Prokuratuuri seisukoht

14. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

15. KS ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, need on olnud järjepidevad ja

vastuoludeta. Tunnistaja on kirjeldanud ka nuga, millega kannatanut löödi, mis viitab

sellele, et ta viibis kuriteosündmuse juures.

16. Süüdistatav ei ole usutavalt selgitanud, miks ta andis kohtueelsel uurimisel teistsuguseid

ütlusi. Tegemist ei olnud pelgalt ütluste täpsustamisega. Maakohtu põhjendused

süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel on asjakohased.

17. KS ütlustele tuginedes on õigesti tuvastatud ka see, millist nuga süüdistatav kasutas. Tema

ütluste usaldusväärsust ei kõiguta see, et ta ei tea, kuidas nuga uuesti diivanilauale sattus.

Noa asukoht sai muutuda seetõttu, et süüdistatav jäi korterisse, samuti on vormikaamera

salvestistelt näha, et politseinikud on nuga liigutanud.

18. Kohus on õigesti selgitanud seda, kuidas oli laua taga istudes võimalik kannatanut noaga

lüüa.

19. Süüdistatava terviseseisund ei välista temale reaalse vangistuse mõistmist. Maakohtu

menetluses ei taotletud tema terviseseisundi kohta ekspertiisi tegemist. Meditsiiniline abi

on kättesaadav ka vanglas. Kohus ei ole karistuse mõistmisel eksinud.

20. Tsiviilhagi on usaldusväärselt tõendatud ja kohus pole hagi rahuldamisel eksinud.

21. Kohus ei eksinud ka menetluskulude süüdistatava kanda jätmisel. Kohus ajatas

menetluskulu hüvitamise kohustuse aasta peale. Tõendatud ei ole, et süüdistataval

puuduks vara, millele saaks sissenõuet pöörata.

Kannatanu esindaja seisukoht

22. Kannatanu palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohus on

tsiviilhagi rahuldamist nõuetekohaselt põhjendanud ja otsus on ka materiaalõiguslikult

õige. Kannatanu on siiamaani hirmul ja tema elukvaliteet on langenud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Lühikokkuvõte ja sissejuhatus

23. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.

Kolleegium selgitab esmalt, kuidas mõistab kaitsja apellatsiooni osas, milles viidatakse

üksnes süüdistatava, mitte kaitsja, seisukohtadele

(II). Seejärel põhjendab

ringkonnakohus, miks ei anna apellatsioonis esitatud väited alust maakohtu poolt

tuvastatud faktilisi asjaolusid ümber hinnata. Maakohus on süüdistatava teo õigesti

kvalifitseerinud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi (III). Maakohus ei ole teinud kaalutlusviga

karistuse mõistmisel (IV) ega tsiviilhagi osalisel rahuldamisel (V). Ka menetluskulude

osas (VI) jäävad apellatsiooni etteheited tagajärjetuks. Seda, et menetluskulude tasumine

käiks süüdistataval ilmselgelt üle jõu, ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Vajadusel on

võimalik menetluskulude tasumise kohustusega kaasnevaid raskusi leevendada

kohtulahendi täitmise faasis

(1). Viimaks lahendab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude küsimuse (2).

4(11)

1-24-3365

(II) Kaitsja rollist apellatsioonimenetluses

24. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonimenetluses on kaitsja ja süüdistatav eraldi

kohtumenetluse pooled (vt KrMS § 17 lg 1), kel mõlemal on apellatsiooniõigus (KrMS §

318 lg 1). Ehkki kaitsja tegutseb süüdistatava huvides ning tema juhiste alusel, osaleb

kaitsja apellatsioonimenetluses enda nimel. Seega saab kaitsja oma apellatsioonis esitada

üksnes enda seisukohti ja taotlusi. Kaitsja ei saa apellatsioonis esitada seisukohti, taotlusi

või väiteid, millest ta end distantseerib viidates neile kui süüdistatava seisukohtadele (vrd

mõnevõrra teistel asjaoludel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas

nr 1-21-1421, p-d 54-56).

25. Kaitsja apellatsioon neid põhimõtteid ei järgi. Apellatsioonis on läbivalt viidanud

süüdistatava soovidele, seisukohtadele ja taotlustele. Eespool toodud põhimõtetega ei ole

ka kooskõlas apellatsiooni taotlus, mille kohaselt Margus Luik soovib asja arutamist

kirjalikus menetluses. KrMS § 321 lg 2 p 51 järgi tuleb apellatsioonis märkida kas apellant

taotleb suulist menetlust. Apellandiks on aga praegusel juhul kaitsja. Eriti kummaline on

aga osa, mis järgneb apellatsiooni nii-nimetatud resolutsioonile. Kui võiks eeldada, et

sellega apellatsioon lõpebki, järgneb menetluslikele taotlustele aga II osa pealkirjaga

Margus Luik palub asja lahendamisel eriliselt arvestada alljärgnevaga.

26. Viidatud puudused ei olnud sellised, mis oleks tinginud apellatsiooni käiguta jätmise.

Ehkki apellant kasutas läbivalt ebaõnnestunud sõnastust, on apellatsiooni sisulised

taotlused vormistatud siiski kaitsja omadena. Erandiks on eespool märgitud taotlus asja

arutamiseks kirjalikus menetluses, kuid see ei oma tähtsust, sest asi oleks läbi vaadatud

kirjalikus menetluses ka siis, kui sellist taotlust esitatud ei oleks. Apellatsiooni II osas

toodud põhjendused haakuvad sisuliselt ka kaitsja apellatsiooni põhiliste taotlustega. Neil

põhjustel käsitab ringkonnakohus kõiki apellatsioonis esitatud väiteid ja seisukohti kaitsja

omadena.

(III) Faktiliste asjaolude tuvastamine ja teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi

27. Apellant ei vaidlusta seda, et kannatanul tuvastatud kehavigastus tekkis süüdistatava käes

olnud noaga. Vaieldakse aga selle üle, kuidas see vigastus tekkis. Maakohus tuvastas –

nagu süüdistuses kirjeldatud – et süüdistatav lõi kannatanut tahtlikult noaga kõhtu, kui nad

istusid ühise alkoholitarvitamise käigus laua taga. Süüdistatava versiooni järgi oli tegemist

õnnetute juhuste kokkulangemisega. Nuga oli küll tervisekahjustuse tekkimise ajal

külmkapi ust avanud süüdistatava käes, kuid kannatanu vigastamine toimus kogemata, kui

kannatanu end ootamatult ise noa otsa keeras (tl 76pöördel). Apellant leiab, et maakohus

on põhjendamatult eelistanud kannatanu ja tunnistaja KS ütlusi süüdistatava omadele.

28. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Maakohus on tõendeid ja nende usaldusväärsust

hinnanud piisava põhjalikkusega ja põhjendanud oma siseveendumuse kujunemist

arusaadavalt ja jälgitavalt. Ringkonnakohus ei tuvasta faktiliste asjaolude väljaselgitamisel

ühtki sellist puudust, mis oleks käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena,

samuti ei ole kohtulik uurimine olnud ühekülgne või puudulik. Seega ei ole alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

29. Kokkuvõtvalt taandub vaidlus sellele, kas usaldusväärseks tuleks pidada kannatanu ja

tunnistaja KS ütlusi, kes väidavad, et süüdistatav lõi kannatanut diivanilaua taga noaga või

süüdistatava ütlusi, kes väidab, et noaga juhtus külmkapi juures õnnetus. Erinevalt

apellandi väidetust, ei ole maakohus lihtsalt eelistanud ühtesid ütlusi teistele, vaid on

5(11)

1-24-3365

põhjendanud, miks on kannatanu ja KS ütlused usaldusväärsed ja süüdistatava omad

mitte.

30. Apellatsioonis jäädakse maakohtus esitatud väite juurde, et tunnistaja KS ei viibinud

sündmuse juures, ehkki tema ise ning kannatanu kinnitavad vastupidist. Süüdistatava

sõnul oli KS koos VSga trepikojas, sest nad läksid koos riideid võtma (tl 76). Kaitseaktis

taotleti ka VS ülekuulamist (tl 11), kuid sellest taotlusest kohtuliku uurimise käigus

loobuti (tl 75). Seega ei soovinud kaitsja üle kuulata ainsat tunnistajat, kes vähemasti

süüdistatava versiooni järgi võiks tema ütlusi toetada. Maakohus on ka jälgitavalt

põhjendanud seda, miks ei sea KS ütluste usaldusväärsust sündmuskohal viibimise kohta

kahtluse alla tema poolt sündmuskohal avaldatu, mis talletati politsei vormikaamerale.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et kui kaitsja arvates on tõendikogumis midagi, mis seab

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, tuleks tunnistaja usaldusväärsust

kontrollida KrMS §-s 289 sätestatud korras. Antud juhul tulnuks avaldada KrMS § 289 lg

3 alusel politsei vormikaamera salvestise asjakohane lõik ning küsitleda tunnistajat

võimaliku vastuolu kohta. Seda võimalust ei kasutatud. Teiseks mõistab ka

ringkonnakohus videosalvestisel kuuldut nii nagu maakohus: tegemist oli KS selgitusega

selle kohta, mis juhtus noaga löömise järel. Sellest ei järeldu, et ta ei viibinud pussitamise

hetkel korteris.

31. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni etteheidetega, et kohtuotsusest ei tulene üheselt,

millises asendis ja kui kaugel üksteisest kõik asjaosalised noalöögi hetkel istusid.

Maakohus on otsuse punktis 3.4 seda küsimust käsitlenud hinnates kannatanu ja tunnistaja

ütlusi ning sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvat. Maakohus on põhjendanud ka seda,

miks on usutav, et süüdistatav ulatus kannatanut noaga lööma. Apellatsioonis tuuakse

välja, et kannatanu ütluste kohaselt istus süüdistatav noaga löömise ajal, tunnistaja KS

ütluste järgi aga seisis. Selles on apellandil õigus. Kannatanu vastas küsimustele

süüdistatava asendi kohta nii: Kas diivanil olles istuvas asendis lõi teid või tõusis püsti?

Või kuidas see käis? Istuvas asendis. Meie omavaheline vahemaa ei olnud üüratu (tl 66).

Tunnistaja KS vastas prokuröri küsimustele nii: Võttis noa. Mis ta selle noaga tegi?

Tõusis püsti ja käiski kõik nii kiiresti kui see nuga juba oli I.L-i kõhus (tl 71). See erinevus

ei kummuta ringkonnakohtu silmis maakohtu järeldust, et kannatanu ja tunnistaja ütlused

toimunu kohta on usaldusväärsed. Süüdistatava täpne asend noalöögi hetkel (st kas ta

istus, seisis või kergitas end mõnevõrra toolilt) jääb praeguse tõendikogumi põhjal tõesti

tõsikindlalt välja selgitamata. See ei ole aga tema süüküsimust silmas pidades määrav.

Kannatanut ja tunnistajat ei küsitletud süüdistatava asendi kohta väga põhjalikult ning on

võimalik, et nad kas tajusid või mäletavad süüdistatava täpset kehaasendit löögi hetkel

erinevalt. See asjaolu ei muuda kannatanu ega tunnistaja KS ütluseid sündmuse käigu

kohta ebausaldusväärseteks. Samuti ei mõjuta see erisus isikute ütlustes maakohtu

järeldust, et süüdistatav lõi kannatanut noaga süüdistuses kirjeldatud viisil.

32. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on jõudnud valele järeldusele selles, millise noaga

vigastus tekitati. Sündmuskoha vaatlusel jäädvustati kaks nuga. Üks oli suurem musta

käepidemega kööginuga (tl 38) ja teine väiksem pruuni käepidemega nuga (tl 39).

Maakohus tuvastas, et kasutati suuremat nuga.

33. Kolleegium märgib esmalt, et see, kumma noaga vigastused tekitati, ei ole KarS § 118 lg

1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu mõttes oluline. Vaidlust ei ole selles, et üht

sündmuskohal jäädvustatud kahest noast kasutati ning kannatanu sai noavigastuse

tagajärjel raske tervisekahjustuse. Suurema noa terava osa pikkuseks mõõdeti umbes

20cm. Väiksema noa terava osa pikkuseks umbes 11cm (tl 31). Noa pikkus või suurus

6(11)

1-24-3365

võib põhimõtteliselt tähtsust omada süüdistatava tahtluse hindamisel. Mida ohtlikumat

ründevahendit süüdistatav kasutab, seda raskemate tagajärgede põhjustamist süüdistatav

üldjuhul võimalikuks peab. Praegusel juhul ei ole ka väiksem nuga sedavõrd lühike, et

selle kasutamine annaks alust arvata, et süüdistatav ei pidanud võimalikuks ega möönnud

sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis tõi kaasa KarS § 118 lg 1 p-s 1 nimetatud

enamohtliku tagajärje (oht elule). Seega tuleks teiste süüdistusversiooni väidete

tõendatuks lugemisel süüdistatav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ka siis, kui

ringkonnakohus nõustuks, et kannatanu löömiseks kasutati väiksemat nuga.

34. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtu järeldusega, et kannatanu ründamiseks kasutati

musta käepidemega suuremat nuga, mis on jäädvustatud sündmuskoha vaatlusprotokolli

fotodel nr 14 ja 15 (tl 38). Selle järelduse saab teha nii kannatanu kui ka tunnistaja KS

ütluste põhjal. Kannatanu vastas küsimustele nii: Millega suskas? Kööginoaga. Nägite

seda nuga ka? Justnimelt. Kui suur see nuga oli? Piisavalt priske nagu kööginoad ikka,

ala 20-30 cm (tl 66). Tunnistaja KS vastas prokuröri küsimustele noa kohta: Oskate seda

nuga ka kirjeldada. Milline see oli? See oli suur kööginuga (tl 71pöördel). Vastuseks

kohtu täiendavatele küsimustele selgitas KS: Milline see nuga välja nägi? See oligi suur

kööginuga, mis on see liha lõikamiseks. Selline laiema teraga. Mis värvi pea sellel oli?

Seda ma ei mäleta, aga äkki oli must või hallikas või midagi taolist. Kui pikk see nuga

võis olla? Ma arvan umbes 30 cm äkki. (näitab käega) Te näitasite praegu kuskil 20 cm.

Ma ei oska nii täpselt näidata (tl 73). Ringkonnakohus märgib, et ka sündmuskohas

politseinikele tehtud avaldused toetavad KS ütluste usaldusväärsust. Vormikaamera

salvestisel kirjeldab KS, et süüdistatav kasutas kööginuga ning näitab seepeale kätega

selle pikkuseks hinnanguliselt suuruse, mis vastab ilmselgelt pikemale, mitte lühemale,

noale (vormikaamera P24552, kell 18.08.40; tl 61).

35. Ringkonnakohus märgib siiski, et nuge puudutav tõendusteave on talletatud

pealiskaudselt. Pussitamiskahtluse puhul on sündmuskohal üldjuhul keskse tähtsusega

terariistade olemasolu ja asukoht. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud: Laual on

avastatud kaks nuga […]. Edasi kirjeldatakse mõlemat nuga, samuti viidatakse fotodele.

Protokolli ja fotode järgi on mõlemad eespool nimetatud noad diivanilaua peal (tl-d 31 ja

37). Sündmuskoha vaatluse protokolli järgi on vaatlusega alustatud kell 18.25 (tl 31).

Ometigi nähtub politseinike vormikaamera salvestistest, et kell 18.12 oli nuga

sektsioonkapi peal ning politseinikud võtsid selle enda kätte (tl 61). Seega järeldas ka

maakohus loogiliselt, et politseinikud on noa ümber tõstnud. Sündmuskoha

vaatlusprotokollis ei mainita aga sõnagagi seda, et seal ei talletata sündmuskohta nii nagu

see leiti, vaid vähemalt üht nuga on politsei liigutanud. Seega ei kajastatud sündmuskohal

üht olulisemat asjaolu – terariistade olemasolu ja asukohta – nõuetekohaselt.

Vaatlusprotokolli järgi avastati mõlema noa teraval osal määrdumised või mõned

määrdumised (tl 31). Seda, kas emmal-kummal noal võiks olla ka verd, ei ole tuvastatud

isegi Tetrabase testiga, rääkimata DNA-proovist.

36. Patrullpolitseinik CK ütles, et nuga näitas neile kannatanu elukaaslane (KS) ning see oli

süüdistatava toas kapi peal (tl 70). Tunnistaja KS kirjeldas prokurörile löögi järel noaga

toimunut nii: Viskaski noa sinna sektsioonkapi peale üles. Ja seda ütlesin politseile ka kui

politsei jõudis (tl 71pöördel). Kaitsja küsimustele vastas KS nii: Kas oskate öelda, te

ütlesite, et ta pani sektsioonkapi otsa. Oskate öelda, kuidas see nuga sattus lauale tagasi?

Järelikult ta võttis selle noa sealt ära. Kas te nägite või järeldate? Mina nägin, kui ta

viskas selle sinna kapi otsa (tl 72pöördel). Maakohus tuvastas, et vormikaamera

salvestuselt P24552 nähtub, et kui politseinik oli KS käest küsinud, kus on nuga, siis

juhatas KS politseinikud süüdistatava korterisse ja osutas elutoas asuvale sektsioonkapile,

7(11)

1-24-3365

mille peal oli suur musta käepidemega kööginuga. Ringkonnakohtu arvates salvestis

sellist järeldust teha ei võimalda. Süüdistatava korterisse minek ning noa leidmine

sektsioonkapilt on jäädvustatud mõlema vormikaamera salvestisel. Asjassepuutuv osa

algab kell 18.11.11. KSle tehakse ettepanek tulla näitama, milline nuga on. Seepeale ütleb

üks meessoost politseinik midagi, mis kõlab umbes nii: Ma panin need kapi otsa. Noad.

Siis liigutakse süüdistatava korterisse ning KS ütleb süüdistatavale, et ta annaks noa

politseinikele. KS ei osuta ise sektsioonkapile, vaid pärib noa kohta süüdistatavalt.

Sektsioonkapi pealt võtab noa politseiametnik. Nuga näidatakse KSle, kes kinnitab, et

tegu oli noaga, millega süüdistatav kannatanut ründas. Samas märgib ringkonnakohus ka

siin, et tunnistajate KS ja patrullpolitseinik CK ülekuulamisel ei kasutatud KrMS § 289 lg-

s 3 sätestatud võimalust vormikaamera salvestise avaldamiseks. Seega ei olnud kummalgi

tunnistajal võimalik ka seda võimalikku vastuolu selgitada. Kokkuvõtvalt aga ei muuda

mõnetine ebaselgus noa hilisema asukoha osas seda, et kannatanu ja tunnistaja riimuvaid

ütlusi suurema kööginoa kasutamise kohta saab pidada usaldusväärseks.

37. Ka teised apellatsioonis toodud väited ei võimalda järeldada, et maakohus on tunnistaja ja

kannatanu ütlusi ekslikult usaldusväärseteks pidanud. Nii ei pea ringkonnakohus oluliseks

erinevuseks seda, et tunnistaja KS nimetas tooli, kus kannatanu istus, tugitooliks (tl 71)

ning kannatanu seljatoega taburetiks (tl 68). Ringkonnakohtu jaoks on selge, et räägiti

samast toolist arvestades muuhulgas seda, kuidas tunnistaja ja kannatanu inimeste

paiknemist kirjeldasid ning seda, et sündmuskoha vaatluse järgi tugitooli toas ei olnudki

(tl-d 30-31 ja 35-36).

38. Süüdistatava versiooni juhtunust on maakohus pidanud põhjendatult ebausaldusväärseks.

Esiteks selgitas maakohus veenvalt, miks ei ole nii raske vigastuse tekkimine juhusliku

kokkupuute teel usutav. Teiseks on maakohus süüdistatava ütluste ebausaldusväärseteks

lugemisel asjakohaselt viidanud vastuolule tema kohtueelses menetluses antud ütlustega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see vastuolu ei ole põhjendatav pelgalt ütluste

täiendamise või täpsustamisega. Kohtueelses menetluses öeldu - mul oli käes nuga,

politsei poolt pildil näidatud fotod 16 ja 17, millega ma suskasin ühe korra I.L-i kõhtu.

Ma ei tea, miks ma nii käitusin. Ehmatasin isegi enda noaga löömise peale ära (tl 79) – on

sedavõrd kauge süüdistatava poolt kohtus avaldatud kaitseversioonist, et süüdistatava

põhjendus ütluste täpsustamise kohta ei ole veenev. Seega talitas maakohus õigesti, kui

pidas süüdistatava ütlusi noaga toimunud õnnetuse kohta ebausaldusväärseteks.

39. Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et kohus ei kaalunud süüdistatava teo

kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Arvestades kaitseversiooni, on selline etteheide pentsik.

Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 118 lg 1 p 1 on KarS § 121 lg 1 esimeses alternatiivis

(tervisekahjustuse tekitamine) sätestatud kuriteo kvalifitseeritud koosseis. KarS § 118 lg 1

p 1 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus

tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav

tagajärg. Tahtlus tervisekahjustuse tekitamise osas peab aga vastama täiendavatele

tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse

tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje

saabumiseni, sealjuures enamohtlik tagajärg ise – antud juhul oht elule – KarS § 19 järgi

toimepanija tahtlusega hõlmatud olema ei pea (koos viidetega varasemale kohtupraktikale

vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus asjas nr 1-17-5883, p 9).

Süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 121 järgi tähendaks seega, et kohus tuvastab, et

süüdistatav tekitas kannatanule tervisekahjustuse tahtlikult, kuid 1) sellega ei kaasnenud

ohtu kannatanu elule KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes, või 2) süüdistatava tahtlus ei hõlmanud

sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud

8(11)

1-24-3365

enamohtliku tagajärje saabumiseni. Kaitseversiooni järgi aga puudus süüdistataval

mistahes tahtlus kannatanu tervise kahjustamiseks – tegu olnud õnnetusega. Seda, millisel

kaalutlusel tuleks süüdistatava tegu ümber kvalifitseerida, apellatsioonis ei täpsustata.

40. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole süüdistatava teo kvalifitseerimisel KarS § 118

lg 1 p 1 järgi eksinud ning on nõuetekohaselt põhjendanud, et süüdistatav tegutses KarS §

118 lg 1 p-s 1 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise osas kaudse tahtlusega. Seega

ei anna apellatsioon alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning teo

ümberkvalifitseerimiseks.

41. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel

ning süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel eksinud.

(IV) Karistus

42. Apellatsioon jääb rahuldamata ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Maakohus on

karistusmäära ning selle tingimisi kohaldamata jätmist piisavalt põhjendanud. Kaitsja

seisukoht, et karistuse mõistmisel oleks tulnud arvestada ka kannatanu isikuga, on ekslik.

See, et kannatanu tarvitas koos süüdistatavaga alkoholi olles teadlik süüdistatava

varasemast elukäigust, ei muuda süüdistatava süü suurust ega kergenda tema karistust

Kriminaalasjas puuduvad mistahes viited ka sellele, et kannatanu oleks süüdistatavat

provotseerinud (vrd nt KarS § 57 lg 1 p 6).

43. Maakohtu otsuse muutmist ei tingi ka apellatsiooni viited süüdistatava tervislikule

seisundile. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistatava tervisehädad ei ole takistuseks

vangistuse kandmisel. Ringkonnakohus ei kahtle, et vajalik arstiabi on süüdistatavale

võimalik tagada ka vanglas.

(V) Tsiviilhagi

44. Apellatsioonis leitakse, et tsiviilhagi osas puuduvad usaldusväärsed ja ühesed kahju

suurust kinnitavad tõendid. Kannatanu ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund

halvenes sedavõrd, et oleks põhjendatud tema mittevaralise kahju nõue kohtu poolt

väljamõistetud ulatuses, s.o. 3500 eurot.

45. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et maakohus on neid asjaolusid arvesse

võtnud. Kannatanu esitas süüdistatava vastu nõude 10 000 euro hüvitamiseks. Maakohus

rahuldas hagi üksnes 3500 euro ulatuses. Sealjuures ei nõustunud maakohus mitme hagis

esitatud väitega. Nii on maakohus leidnud, et tsiviilhagis nimetatud hirmu tundmisest

tingitud vaevused on ilmselgelt põhjendamatud ja kuriteo asjaolusid hinnates ülepakutud.

Samuti leidis maakohus, et kannatanu elukvaliteet ei ole oluliselt halvenenud. Sealjuures

viitas kohus sellele, et sportimine (mida väidetavalt enam pole võimalik teha) ei olnud

kannatanu peamine tegevus ning kannatanul puudus kindel töökoht ja amet. Seega

järeldas maakohus, et noalöök ei ole kannatanu elukorraldust oluliselt muutnud, tema tööd

ja tegemised ei ole oluliselt häiritud ning ta pole olnud sunnitud oma eluviisi muutma.

Samas arvestas maakohus seda, et kannatanu tundis noalöögi tõttu valu ning viibis haiglas

2 nädalat, neist intensiivravil 4-5 päeva.

46. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või

tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta

kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise

9(11)

1-24-3365

kahju suurust ei saa otseselt tõendada, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks on

üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-116-12, p 7.2). Kuna mittevaralist kahju ei saa rahas mõõta, määrab kohus

rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku

KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 kohaselt

diskretsiooniotsusega võttes arvesse kohtupraktikas väljakujunenud kriteeriume

(Riigikohtu 22. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-5835, p-d 29-35). Ringkonnakohus

leiab, et maakohus on VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates jäänud

seadusega lubatud kaalutlusruumi piiresse, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse

muutmiseks.

(VI) Menetluskulud

(1) Menetluskulud maakohtus

47. Maakohus mõistis süüdistatavalt riigi kasuks välja menetluskulud 6153,18 eurot ning

määras nende tasumise ositi ühe aasta jooksul. Kohus leidis, et menetluskulude tasumine

ei ole üleliia koormav ja võtab arvesse süüdistatava olukorda. Nii KrMS kui ka

täitemenetluse seadustiku (TMS) regulatsioon võimaldavad menetluskulude tasumisel

täiendavat paindlikkust. Samuti ei saa sissenõuet pöörata võlgniku varale, mis on

hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks. Apellant palub

jätta menetluskulud täielikult või osaliselt riigi kanda arvestades süüdistatava

resotsialiseerumisväljavaateid, samuti tema töövõimetust ning tervislikku seisundit.

48. KrMS § 180 lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib

süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Maakohus määras KrMS § 180

lg 3 alusel, et süüdistataval tuleb menetluskulu tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest. Seega võttis maakohus süüdistatava varalist seisundit mingil

määral arvesse.

49. Ringkonnakohus möönab, et puuduva töövõime tõttu ei pruugi olla menetluskulude aasta

jooksul tasumise perspektiiv suur. Samuti mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks välja

tsiviilhagi. Samas on süüdistatava täpse varalise seisu ning isegi töövõime ulatuse osas

tõendeid napilt. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, kas ja milline vara süüdistatavale

kuulub. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist

varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda

kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. juuli 2020. a

otsus asjas nr 1-16-9323, p 24). Kuna vastavaid tõendeid ega taotlusi maakohtu

menetluses ei esitatud, ei näe kolleegium võimalust maakohtu otsuse tühistamiseks.

50. Sarnaselt maakohtuga märgib ringkonnakohus, et ka siis, kui maakohtu otsus sel kujul

jõustub, on süüdimõistetul võimalik taotleda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist

või ajatamist KrMS §-de 423 ja 424 koosmõjus. KrMS §-de 423 ja 418 lg 1 p 2

koosmõjus võib süüdimõistetu taotleda ka oma elukohajärgselt maakohtu

täitmiskohtunikult menetluskulude täitmisele pööramisest loobumist, kui menetluskulude

sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Juhul, kui menetluskulude

nõue jõuab kohtutäiturini, võimaldab täiendavat paindlikkust täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 45. Lisaks välistavad TMS §-des 66-68 ja 131-132 ette nähtud piirangud

võimaluse pöörata täitemenetluses sissenõue - sh menetluskulude hüvitise sissenõue -

10(11)

1-24-3365

võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste

rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2022. a otsus asjas nr 1-

20-6745, p 71).

(2) Menetluskulud ringkonnakohtus

51. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt

kulus 30 minutit Pärnu Maakohtu 19. novembri 2024. a kohtuistungi helisalvestise ja

kohtuistungi protokolliga tutvumisele, 20 minutit otsuse resolutiivosaga tutvumisele ja

kliendiga apellatsiooni esitamise kooskõlastamisele, 10 minutit apellatsiooniteate

esitamisele, 10 minutit Pärnu Maakohtu kohtuotsuse kuulutamise edasilükkamise

määrusega tutvumisele ja kliendi pöördumisel selgituste andmisele, 180 minutit

apellatsiooni vormistamisele ja kliendi korduvatele pöördumistele telefoni teel, 30 minutit

Pärnu Maakohtu motiveeritud kohtuotsusega tutvumisele. Kokku taotleb kaitsja 409,92

euro hüvitamist 280 minuti (4 tunni 40 minuti) eest, millest 336 eurot on tasu ning 73,92

eurot käibemaks. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab

Advokaadibüroole Legalia apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava

riigi õigusabi tasu suuruseks 409 eurot 92 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus

teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu KrMS § 187 lg 2 järgi

välja süüdistatavalt.

52. Riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks esitas taotluse ka kannatanu esindaja.

Taotluse kohaselt kulus 60 minutit kohtuotsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks, 60

minutit apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja selle analüüsiks ning 90 minutit kannatanu

seisukohtade koostamisele ja esitamisele. Kokku taotleb kannatanu esindaja 307,44 euro

hüvitamist 210 minuti (3 tunni 30 minuti) eest, millest 252 eurot on tasu ning 55,44 eurot

käibemaks. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole

Sempes kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi

õigusabi tasu suuruseks 307,44 eurot (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS §

337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu KrMS § 187 lg 2 järgi välja

süüdistatavalt.

53. Kokku mõistab ringkonnakohus süüdistatavalt Eesti Vabariigi kasuks välja 717,36 eurot

(409,92 + 307,44 = 717,36). Sarnaselt maakohtuga määrab ringkonnakohus, et süüdistatav

peab menetluskulud tasuma ositi 12 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest

arvates nii, et ühe osamakse suuruseks on 59,78 eurot. Osamakse tuleb tasuda

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates hiljemalt iga kuu 15. kuupäeval. Ühe

osamakse tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse kõigi osamaksete tähtaeg saabunuks,

misjärel on Maksu- ja Tolliametil õigus pöörata otsus tasumata nõuete osas täitmisele

kohtutäituri kaudu.

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)