3-23-1738/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. jaanuar 2025; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-1738

Haldusasi

X’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.07.2023 otsuse ning

vastavasisulise 27.07.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052270503

tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X, esindaja v.adv Ilmar Straus;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia

Novodevitšenski von Jung

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja 19.11.2024 menetlusdokumendis esitatud

taotlused, sealhulgas kaebuse muutmisele suunatud taotlused

rahuldamata;

2. Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

7.01.2025. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kohustas 27.07.2023 ettekirjutusega nr 1052270503 X’i

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1 ja § 11 lg 1

alusel Eesti Vabariigist lahkuma 11 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 07.08.2023 (sundtäidetav

alates 08.08.2023) ning kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 1 alusel Schengeni sissesõidukeeldu

pikkusega 3 aastat.

2. Tallinna Halduskohtus registreeriti 07.08.2023 X’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.07.2023

otsuse (viisa kehtetuks tunnistamine) ning 27.07.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052270503 tühistamise

nõudes. Kaebusest nähtuvalt lahkus kaebaja Schengeni alalt Indiasse 07.08.2023 ehk ettekirjutuses

toodud vabatahtliku lahkumisperioodi jooksul. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust PPA

27.07.2023 otsuse ja 27.07.2023 ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks kuni käesolevas asjas kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni.

3. Tallinna Halduskohus jättis 22.08.2023 määrusega X’i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus võttis 15.09.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

5. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 17.10.2023 kaebusele vastuse.

6. Tallinna Halduskohus määras 25.10.2024 määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

7. Kaebaja esitas 19.11.2024 täiendavad seisukohad ja taotlused.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

8. Kaebaja selgitab kõigepealt, et on pärit Indiast, kust ta tuli koos perega Euroopasse puhkust veetma.

Schengeni alale sisenes ta 20.07.2023, kasutades selleks Norra C-viisat, mis pidi kehtima ajavahemikul

20.07.2023 - 21.08.2023. Euroopasse tulles oli tal kaasas 4,5 grammi hašišit, mille oli ta varem enda

tarbeks Indiast ostnud. Kaebajal oli lühiajaline turismiviisa ning tema senisest tegevusest on näha, et ta

plaaniks oli reisida, s.t läbi käia Skandinaavia ja Balti riigid. Kinnipidamise ajaks oli ta käinud perega

Soomes ja Eestis ning oli parajasti minemas Rootsi kruiisile. Tegemist oli tavalise turistiga, kes tuli

Indiast Euroopasse reisima, omades puudulikke teadmisi Eestis kehtivatest seadustest. Kaebaja

käitumisest ei saa järeldada, et tegemist on kriminaalse tausta või kuritegeliku käitumisega isikuga.

Kaebaja peeti kinni, kui ta soovis minna naise ja lastega Rootsi kruiisile, kusjuures hašiš leiti ta taskust.

9. PPA ei ole oma otsuses selgitanud ohu suurust, vahetust ning selle kaalukust, mis põhjendaks isiku

viisa kehtetuks tunnistamist. PPA on jätnud oma kaalutlusruumi kasutamata ning teinud hašiši

leidmisel automaatse otsuse isik välja saata, jättes tegelikkuses ohu olemasolu ja suuruse hindamata.

Viisa kehtetuks tunnistamist ei saa pidada proportsionaalseks meetmeks, arvestades rikkumise suurust.

Kaebaja hinnangul ei ole PPA seega viisa kehtetuks tunnistamisel järginud kaalutlusõiguse ega

proportsionaalsuse põhimõtteid.

10. Kaebaja leiab, et ettekirjutus ei ole õiguspärane. Isegi kui pidada viisa kehtetuks tunnistamise otsust

õiguspäraseks, ei ole ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeelu pikkus proportsionaalne ega isiku

põhjendatud huvidega kooskõlas. Ettekirjutuses puudub põhjendus, miks eeldatakse isiku poolt

edaspidi kuritegeliku käitumise toimepanemist. Puudub arutluskäik, millest nähtuks, et PPA on

mõelnud ka isiku liikumisvabadust vähem piirava meetme, näiteks kuuekuulise sissesõidukeelu

kohaldamise peale. Kaebaja isiku ja tegevuse põhjal puudub alus arvata, et ta soovib edaspidi

süütegude toimepanemise eesmärgil Schengeni alale siseneda. PPA 27.07.2023 ettekirjutuse tegemisel

ei ole arvesse võtnud isiku põhjendatud huve. PPA sisenemiskeeld välistab kaebajal kolme aasta

jooksul kogu Schengeni alale sisenemise nii reisimise kui ka töö eesmärgil.

11. Täiendavas 19.11.2024 seisukohas taotles kaebaja välismaalaste seaduse (VMS) § 1001 lõige 11, §

10010 lõige 1, § 10013 lõige 2 ja § 10018 kohaldamata jätmist ja Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus

olevaks tunnistamist osas, milles need sätted ei võimalda viisa kehtetuks tunnistamise otsuseid

vaidlustada halduskohtus. Kaebaja on seisukohal VMS on põhiseadusega vastuolus osas, milles VMS

ei võimalda esitada halduskohtule kaebust viisa kehtetuks tunnistamise otsuse peale. Kaebaja taotleb

tühistamise asemel PPA 27.07.2023 viisa kehtetuks tunnistamise otsuse õigusvastasuse tuvastamist.

Samuti taotleb kaebaja tühistamise asemel PPA 27.07.2023 ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamist

osas, milles PPA kohustas Xi lahkuma Eesti Vabariigist 11 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui

07.08.2023. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, kuna kaebaja soovib esitada kahju hüvitamise

nõude seoses kahjuga, mis tekkis kuna viisa tunnistati kehtetuks ja ta oli sunnitud oma reisi

ennetähtaegselt lõpetama. Kaebaja kahjuks on asjatult makstud transpordipiletid ja majutuse

broneeringud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

12. Vastustaja on seisukohal, et 27.07.2023 viisa nr NOR004244663 kehtetuks tunnistamise otsuse nr

05/06/2023 osas ei ole kaebus õigesti võetud Tallinna Halduskohtu menetlusse, kuna kehtiv

seadusandlus ei võimalda selles küsimuses kohtu poole pöördumist. Juhul, kui kohus leiab, et viisa

kehtetuks tunnistamise otsuse osas menetlusõigus on olemas, siis leiab vastustaja, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

13. PPA leiab, et HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel tuleb menetlus lõpetada osas, milles kaebaja nõuab PPA

27.07.2023 ettekirjutuse nr 1052270503 tühistamist. Juhul, kui kohus leiab, et ettekirjutuse otsuse

tühistamise osas menetlusõigus on olemas, siis leiab vastustaja, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. Vastustaja selgitab, et kaebaja, viibides Eesti Vabariigis lühiajalise viibimisõiguse alusel, milleks

on viisa, pani toime kriminaalkorras karistatava teo, karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 184 lg 1

kvalifitseeritud kuriteo. Vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale karistusõiguse legaliteedipõhimõttele tuleb

kriminaalasja alati menetleda, kui teos ilmnevad süüteo tunnused. Kaebaja kriminaalmenetluse

kokkuleppemenetluses on 27.07.2023 tehtud otsus nr XXXXXX, mis on jõustunud 12.08.2023 ning

millega tunnistati kaebaja KarS § 184 lg 1 järgi süüdi esimese astme kuriteo toimepanemises ja mõisteti

talle karistuseks vangistus 1 aasta. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei

pöörata täitmisele, kui kaebaja ei pane 1 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu. Kaebaja on kuriteo toimepanemises ennast süüdi tunnistanud. Süüdistuses oli välja toodud, et

kaebaja, hoolimata sellest, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3

lg 1 keelab narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise, hoidis suures koguses narkootilisi ja

psühhotroopset ainet hašiš, mis on kantud sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 „Narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil käitlemise ning sellealase arvestuse ja

aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad“ (edaspidi

määrus) lisa 1 I nimekirja. Määruse § 3 lg 1 järgi on narkootilised ja psühhotroopsed ained määruse

lisas 1 kehtestatud nimekirjades loetletud ained, ainete rühmadesse kuuluvad ained ja nende ainete

isomeerid, estrid, eetrid ja soolad ning nimetatud aineid sisaldavad ravimid. Nimelt täpsemalt, kaebaja

hoidis oma seljakotis olevas prillitoosis kilesse pakendatud narkootilist ainet hašiš massiga 1,03

grammi ning temaga kaasas olnud reisikohvri hügieenitarvete kotis veel ka teist kilesse pakendatud

tükki narkootilist ainet hašiš massiga 3,26 grammi kuni 25.07.2023 kella 17:50-ni, mil see avastati ja

ametnike poolt Tallinna Sadamas (aadressil Uus-Sadama 24) ära võeti. Vastavalt narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 loetakse narkootilise aine suureks

koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele inimesele. Hašiši puhul piisab kümnele

inimesele narkootilise joobe tekitamiseks 1 grammist. Seega on kaebaja ebaseaduslikult käidelnud, s.o

hoidnud suures koguses narkootilist ja psühhotroopset ainet, mis on KarS § 184 lg 1 järgi

kvalifitseeritav kuritegu. Kas kaebaja kuritegelik käitumine oli etteplaneeritud või mitte, on raske

öelda, aga tuginedes sellele, et isikul oli kaasas suur kogus narkootilist ainet, mis oli tal jagatud kahte

erinevasse kogusesse ja pandud kahte erinevasse kohta, ei saa öelda, et kaebaja tegu oleks toime

pandud ka kogemata ja teadmatusest. Rõhutamist vajab ka asjaolu, et avalik huvi (avaliku korra

kaitsmiseks) tuleb seada olulisemaks isiku erahuvidest, antud juhul huvist osaleda isiklikult temaga

seotud halduskohtumenetlustes. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebaja faktiliselt ei

kujuta mingit ohtu Euroliidu liikmesriikide avalikule korrale ja julgeolekule.

15. Vastustaja märgib, et kaebaja Eestist lahkumisega on vaidlustatud lahkumisettekirjutus täidetud,

arvestades, et lahkumisettekirjutus kehtib seni, kuni sellest tulenev lahkumiskohustus on täidetud (VSS

§ 13 lg 1 ja HMS § 61 lg 2). Praegusel juhul on lahkumisettekirjutus lahkumiskohustuse täitmise tõttu

kehtivuse kaotanud. Vastustaja leiab seega, et kehtivuse kaotanud lahkumisettekirjutusel ei ole enam

mingit mõju ega praktilist tähendust, mistõttu ei ole tühistamisnõue lahkumisettekirjutuse peale

lubatav.

Vastustaja selgitab, et kaebaja C-viisa nr NOR004244663 oli tunnistatud 27.07.2023 kehtetuks

põhjusega, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule, seega alates 27.07.2023 viibis

kaebaja Eesti Vabariigist ja Schengeni alal ilma seadusliku aluseta. Kuivõrd lahkumisettekirjutuse

koostamise kuupäeval 27.07.2023 kaebajal puudus seaduslik alus viibimiseks Eesti Vabariigis ja

Schengenis, ei olnud PPA-l kaebajale ettekirjutust koostades kaalutlusõigust, kas lahkumisettekirjutus

koostada või mitte. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibib Eestis ja Schengenis ebaseaduslikult, oli PPA

kohustatud koostama kaebajale lahkumisettekirjutuse. Kaebajale oli enne ettekirjutuse tegemist tagatud

õigus olla ära kuulatud, oli küsitud kaebaja arvamusi ja/või vastuväiteid lahkumisettekirjutuse ning

sissesõidukeelu kehtestamise osas. Kaebajal lahkumisettekirjutuse osas vastuväiteid ei olnud, kaebaja

oli nõus lahkuma Eestist vabatahtlikult, kolme-aastase Schengeni sissesõidukeelu osas kaebajal

vastuväiteid polnud. Seega koostas vastustaja kaebajale vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutuse

Eestist lahkumiseks ning määras vabatahtliku lahkumise tähtaja, 11 päeva. Kaebaja oli sellise

vabatahtliku lahkumistähtajaga nõus. Vastustaja hinnangul on vastustaja lahkumisettekirjutuse osas

rakendanud kaalutlusõigust ning nägi võimalust anda kaebajale võimaluse vabatahtlikuks lahkumiseks.

Lahkumisettekirjutuse koostamise päeval oli kaebajal ostetud pilet lennukile 05.08.2023 kuupäevaks.

16. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et sissesõidukeeluga piiratakse kaebaja põhiõigusi ja

liikumisvabadust. Vastustaja on ettekirjutuse menetluses selgelt ja arusaadavalt oma seisukohti

selgitanud ning asjaolusid kirjeldanud. Vastustaja leidis õiguspäraselt, et kaebajal puuduvad Eestis ja

Schengeni konventsiooni liikmesriikides kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud

sidemed ning asjaolu, et kaebaja soovib Eestis ja/või Schengenis reisida, töötada ja sissetulekut teenida,

ei ole sedavõrd kaalukas, et see tooks endaga kaasa sissesõidukeelu õigusvastasuse ja tühistamise.

KOHTU PÕHJENDUSED

17. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 27.07.2023 viisa kehtetuks

tunnistamise otsust ning vastavasisulist 27.07.2023 lahkumisettekirjutust nr 1052270503 taotledes

nende tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 15.09.2023 määrusega menetlusse võetud.

Kohus lähtub eelnimetatust ehk 15.09.2023 määrusega fikseeritud nõuetest. Kaebaja 19.11.2024

menetlusdokumendis esitatud taotlusi, sealhulgas seonduvalt kaebuse võimaliku muutmisega, käsitab

kohus eraldi.

18. Politsei- ja Piirivalveameti 27.07.2023 otsusega tunnistati kehtetuks kaebajale väljastatud viisa.

Nimetatud otsustuse puhul on viidatud selle punktile 7, mis toob põhjendusena välja olukorra, kus üks

või mitu liikmesriiki leiavad, et isik kujutab ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule (eelnimetatu on

kooskõlas ka välismaalaste seaduse § 78 lg 2 punktiga 6, mille kohaselt võib viisa kehtetuks tunnistada

kui välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või

rahva tervisele). Järgnevalt kohustati samal kuupäeval väljastatud lahkumisettekirjutusega nr

1052270503 kaebajat 11 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 07.08.2023 Eesti Vabariigist lahkuma

ning tema suhtes kohaldati Schengeni ala sissesõidukeeldu kolmeks aastaks.

19. Vaidlustatud ettekirjutuse koostamisel on vastustaja lähtunud väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 (lahkumisettekirjutuse tegemine viibimisaluseta välismaalasele), § 72

lõigetest 11 (lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja määramine) ja 4 (lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise kohustuse ajavahemik), § 73 lg 1 (sundtäitmise võimalus), § 74 lg 1 (3-aastase sissesõidukeelu

kohaldamine) ning § 11 lg 1 (vastustaja pädevus lahkumisettekirjutuse tegemisel). Eelkõige on

seonduvalt lahkumisettekirjutuse koostamisega asjakohane väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (edaspidi ka – VSS) § 7 lg 1, mille kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale

välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Antud juhul ehk viisa kehtetuks tunnistamise järgselt

kaebajal viibimisalust lahkumisettekirjutuse koostamise ajaks enam ei olnud.

20. Vastustaja märgib kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses, et kaebaja Eestist lahkumisega on

ettekirjutus täidetud ning seetõttu ei peaks ka lahkumisettekirjutuse tühistamise nõue enam lubatav

olema. Samas on kaebaja seda tähtaegselt vaidlustanud ning 19.11.2024 menetlusdokumendis taotlenud

ka selle õigusvastasuse kindlakstegemist, mis on tõlgendatav kaebuse muutmise taotlusena. Lisaks

eelnimetatule on vaidlustatud ka lahkumisettekirjutuses sisalduvat sissesõidukeeldu, mille mõju ei ole

käesolevaks ajaks ammendunud ja mis tähendab seda, et tervikuna kaebust läbi vaatamata või siis

menetlust lõpetada ei saaks. Vastustaja arvates ei olnud viisa kehtetuks tunnistamise otsuse

vaidlustamisel selle vaidlustamise erikorra tõttu ka kaebeõigust, kuid sellega ei saa nõustuda.

Riigikohus on tunnistanud välismaalaste seaduse § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018

põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise

vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Seega ei ole kaebuse osaliselt läbi vaatamata

jätmiseks või menetluse osaliseks lõpetamiseks alust ning viisa kehtetuks tunnistamise otsuse ning

lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse küsimust on vaja siiski hinnata. Vastustaja 17.10.2023

menetlusdokumendis esitatud ja kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmisele või menetluse osalisele

lõpetamisele suunatud taotluste rahuldamata jätmist kohus käesoleva lahendi resolutsioonis siiski eraldi

ei kajasta, sest need on esitatud alternatiivsetena ning nendel ei ole vastustaja jaoks enam sisulist

tähendust kui kaebus rahuldamata jääb. Kaebuse rahuldamiseks antud juhul alust ei ole.

21. Lahkumisettekirjutus põhineb asjaolul, et eelnevalt tunnistati kehtetuks vastav viisa, misjärel ei

olnud kaebajal enam ka seaduslikku alust riigis viibida. Seega on vaja lahkumisettekirjutuse

õiguspärasuse hindamisel käsitada koosmõjus eelnimetatuga ka viisa kehtetuks tunnistamise otsuse

põhjendatuse küsimust. Kaebaja viisa tunnistati kehtetuks seetõttu, et ta võis kujutada ohtu avalikule

korrale või sisejulgeolekule, sest ta oli eelnevalt kinni peetud kahtlustatavana narkootilise või

psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest.

22. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu aluseks

olnud põhjenduste esitamisele kõrgendatud nõudeid küll ei esita (VSS § 71), kuid vaidlustatud

ettekirjutuses on neid siiski teataval määral esile toodud ning vastustaja on seda täiendavalt

põhjendanud kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses. Lahkumisettekirjutusest nähtub, et viisa

tunnistati kehtetuks seetõttu, et kaebaja peeti kinni kahtlustatavana narkootilise või psühhotroopse aine

suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saa selles ka sisulist

vaidlust olla. Vastustaja on selgitanud oma 17.10.2023 menetlusdokumendis, et kaebaja tunnistati KarS

§ 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja et vastav kohtuotsus on ka jõustunud.

Kaebuses on küll märgitud, et narkootiline aine oli ostetud Indiast enda tarbeks, millest ei peaks saama

järeldada, et tegemist on kuritegeliku käitumisega isikuga ning tegelikkuses jättis vastustaja ohu

olemasolu ja suuruse hindamata, kusjuures ettekirjutusega kehtestatud sissesõidukeelu pikkust ei saa

pidada proportsionaalseks ega ka isiku põhjendatud huvidega kooskõlas olevaks. Vastustaja nende

põhjendustega ei nõustunud ning antud juhul ei saa asuda seisukohale, et Politsei- ja Piirivalveameti

käsitlus oleks olnud ilmselgelt ebaõige.

23. Välismaalaste seaduse § 52 lg 1 p 7 ja § 78 lg 2 p 6 kohaselt on võimalik viibimisaeg

ennetähtaegselt lõpetada kui välismaalane võib kujutada ohtu Euroopa Liidu mis tahes liikmesriigi

avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Kohtu roll taoliste

vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava

haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul

ilmselgeid vigu ei nähtu.

24. Olukorras, kus ettekirjutuse tegemise alus oli olemas, võis vastustaja kohaldada ka

sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vastustaja viidanud VSS § 74 lõikele 1.

Vastavalt VSS § 74 lõikele 1 kohaldataksegi lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes

sissesõidukeeldu üldjuhul kolmeks aastaks. Sissesõidukeelu kohaldamine otsustatakse ilma

põhjendamatu viivituseta (VSS § 31 lg 1). Samas ei tähenda see seda, et vastustaja ei peaks küsimust

kaaluma ning lahkumisettekirjutust vajalikus ulatuses põhjendama. Antud juhul ei saa aga asuda

sellisele seisukohale, et küsimust ei oleks sisuliselt kaalutud. Vastustajaga tuleb nõustuda, et asjaolusid,

mille pinnalt oleks võinud või pidanud sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätma,

haldusasja materjalist ei nähtu ja et juhtumi asjaolusid arvesse võttes ei saa sissesõidukeelu

kehtivusaega ka ebaproportsionaalseks pidada.

25. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebuse rahuldamiseks alust.

26. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi ka – HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse

resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel

lahendamata taotlused. Kaebaja on taotlenud 19.11.2024 esitatud menetlusdokumendis välismaalaste

seaduse mitmete sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning seda osas, milles need ei

võimalda viisa kehtetuks tunnistamise otsuseid halduskohtus vaidlustada. Nimetatud taotlust ei saa

rahuldada, sest välismaalaste seaduse § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 on seisuga 20.04.2021

põhiseadusevastased ja kehtetud osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise

vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Ka antud juhul on kaebajal olnud võimalik viisa

kehtetuks tunnistamise kohta tehtud otsustust halduskohtus vaidlustada (vt Tallinna Halduskohtu

15.09.2023 määrus kaebaja nõuete menetlusse võtmise kohta). Taotletud on ka tühistamisnõuete

asendamist õigusvastasuse tuvastamise nõuetega, mis on tõlgendatavad kaebuse muutmise taotlustena.

Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lõikele 1 on aga võimalik kaebuse nõudeid muuta

üksnes siis kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse

esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Antud juhul see kaebuse eesmärgi

saavutamiseks otstarbekas ei olnud, sest õiguspäraste otsustuste puhul, kus vastav kaebus jäetakse

rahuldamata, ei ole vahet kas menetluslikus mõttes taotleti nende tühistamist või siis õigusvastasuse

kindlakstegemist.

27. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas

asjas on tehtud otsus kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust

esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud või võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik