1-24-4368/38 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg, koht

7. jaanuar 2025, Jõgeva kohtumaja

Kriminaalasja number

1-24-4368

Kohtukoosseis

kohtunik Sandra Kallas, rahvakohtunikud Anne Paas ja

Raik Matekainen

Kohtuistungi sekretär

Jana Kaaver, Viivi Kalme

Kriminaalasi

Liivia Valdsoni süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg

1 järgi üldmenetluses

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli

Saks

Süüdistatav

Liivia Valdson

isikukood: 45606162713; elukoht: XXX-i; kodakondsus:

XXX kodanik; emakeel: XXX; haridus: XXX; töökoht:

XXX

varasem karistatus: kriminaalkorras karistamata

tõkend: ei ole kohaldatud

Kaitsja

advokaat L.Z (lepinguline kaitsja)

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-

dest 306, 309 lg 3, 311 - 313, kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada Liivia Valdson KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning mõista

karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

2. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud vangistus jäetakse tingimisi

kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui Liivia Valdson ei pane 1 (ühe)

aasta 3 (kolme) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest,

s.o alates 7. jaanuarist 2025.

4. Jätta kannatanu V.A taotlus Liivia Valdsonile lähenemiskeelu kohaldamiseks

rahuldamata.

5. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde

kriminaaltoimikus asuv CD-plaat Häirekeskuse kõnesalvestisega.

6. Mõista Eesti Vabariigilt Liivia Valdsoni kasuks valitud kaitsjale makstud tasu

katteks 2000 (kaks tuhat) eurot, millele lisandub käibemaks 440 (nelisada nelikümmend)

eurot, s.o kokku 2440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) eurot.

7. Ülejäänud valitud kaitsjale makstud tasu, s.o 15 837 eurot 4 senti, jätta Liivia

Valdsoni enda kanda.

8. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Liivia Valdsonilt riigituludesse

menetluskuludena sundraha 1329 (üks tuhat kolmsada kakskümmend üheksa) eurot.

9. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta menetluskuludest Eesti Vabariigi kanda kannatanu

sõidukulu 6 (kuus) eurot 53 senti, kohtueelses menetluses riigi õigusabi kaitsjale makstud

tasu 336 (kolmsada kolmkümmend kuus) eurot 23 senti ja ekspertiisikulu 61

(kuuskümmend üks) eurot.

10. Määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et Liivia Valdsonil on õigus menetluskulud

summas 1329 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

Makseinfo

Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele

EE351010052031000004 SEB Pank AS või EE522200221013264447 Swedbank AS või

EE401700017002872300 Luminor Bank AS või EE957700771001523585 LHV Pank AS,

märkides ära viitenumbri ning selgituse “Liivia Valdson otsus nr 1-24-4368, menetluskulud“.

Menetluskulude tasumisel tuleb märkida viitenumber, mis on 99925700000373.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon

esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Süüdistus

1. Liivia Valdsonile on karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus

selles, et tema kindlaks tegemata kuupäeval, kuid 2022. aasta maikuus lõuna paiku, XXX

XXX linnas XXX 3 asuva raamatukogu juures, istudes W.G autos kõrvalistuja taga

tagaistmel, tungis kallale sõidukis juhi kõrval esiistmel istuvale V.A-le, pekstes mõlema käe

rusikaga korduvalt V.A-d pähe. Sellega tekitas L. Valdson kannatanule tahtlikult füüsilist

valu.

2. Liivia Valdsonile on esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et tema sisenes

19. jaanuaril 2023 kella 13.30 paiku XXX kortermaja õues W.G kasutuses oleva musta värvi

sõiduauto Audi A4, registreerimismärgiga XXX XXX, tagaistmele. Sõiduautos ründas L.

Valdson selja tagant sõidukis juhi kõrval esiistmel istuvat V.A-d , pekstes rusikatega

korduvalt V.A-d pähe ja kiskus juustest. Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule

füüsilist valu. Pärast seda väljus V.A autost ning suundus XXX kortermaja betoonist

välistrepi juurde. L. Valdson järgnes V.A-le ning betoontrepi juures tõukas tahtlikult kahe

käega kannatanut selja piirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus vasaku õla ja pea vasaku

poolega vastu betoontreppi ja sai vigastada. Sellise tegevusega tekitas L. Valdson kannatanule

tahtlikult füüsilist valu ning vasaku õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi kinnise

murru nahaaluse verevalumiga õlavarre piirkonnas, mille tagajärjel tekkis õlaliigese

kontraktuur. L. Valdson tekitas vägivalda kasutades V.A-le tervisekahjustuse, mis põhjustas

vähemalt 4 kuud kestva tervisehäire

2.1.

Tartu Maakohtu 2. detsembri 2024. a kohtuistungil palus prokurör L. Valdsoni süüdi

tunnistada KarS § 118 lg 1 p 2 asemel KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

KOHTU SEISUKOHT

3. Esmalt hindab kohtukoosseis L. Valdsonile KarS § 121 lg 1 ja § 118 lg 1 p 2 järgi

esitatud süüdistuste põhjendatust (I) ning võtab seisukoha mõistetava karistuse osas (II).

Seejärel võtab kohtukoosseis seisukoha lähenemiskeelu kohaldamise osas (III), otsustab

menetluskulude hüvitamise (IV) ja võtab seisukoha asitõendite suhtes kohaldatavate

meetmete (V) osas.

(I)

Kannatanu V.A ütluste usaldusväärus

4. Esmalt peab kohus vajalikuks vastata kaitsja väidetele seoses kannatanu ütluste

usaldusväärsusega, mis puudutavad mõlemat kuriteoepisoodi.

5. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukoosseis, et kannatanu ütlused olid järjepidevad, neis

ei olnud suuremalt jaolt vastuolusid ning need olid usaldusväärsed. Kannatanu andis ütlusi

mitme tunni vältel. Arvestades tema vanust ja võimekust anda ütlusi niivõrd järjepidevalt (just

ütluste sisu arvestades), ei tekkinud kohtu koosseisul kahtlusi, et V.A andis ütlusi nende

asjaolude kohta ja sellisel viisil, nagu need tegelikkuses ka toimusid. Kohus möönab, et V.A

ütlustes oli mõningaid minetusi – nt kaitsja viidatud asjaolu, et kannatanu arvates andis ta

kohtueelses menetluses ütlusi XXX, seda kohtumajas. Tegemist ei ole kindlasti olulise

vastuoluga. Asjaolu, et XXX kohtumaja ei ole ning ütlusi andis V.A XXX politsei- ja

kohtumajas, ei muuda tema ütlusi seoses toimunud kuriteosündmustega ebausaldusväärseks.

Nii jääb inimesele meelde paremini see sündmus, mis mõjutab tema elu olulisel määral –

nendeks sündmusteks võib pidada valu või tervisekahjustuse tekitamist, mitte aga asjaolusid,

kus ja kes teda üle kuulas. Lisaks täpsustas V.A prokuröri küsimusele vastates, et teda kuulati

üle XXX. Kohus möönab, et kohtuistungil ütluste andmisel nii pika aja jooksul ja nii eakal

kannatanul võis tekkida väsimus. Samas oli ta suuteline vastama adekvaatselt ka ütluste

andmise lõpu poole ning tema vastused ei olnud niivõrd ideaalsed, mis annaksid alust arvata,

et ta on jutu pähe õppinud või kooskõlastanud kellegi teisega.

6. Kohus ei näe vastuolu selleski, et V.A sõnul tema L. Valdsonit ei tunne ega temaga

rääkinud ei ole, kuigi 2022. a maikuu teo osas väidetavalt oli kannatanul süüdistatavaga ka

vestlus. Kuigi prokuröri küsimusele vastas V.A, et ajaliselt esimene kokkupuude oli L.

Valdsoniga temal 2022. aasta kevadel, kui ta käis raamatukogus (viide esimesele kuriteole

tema suhtes), selgitas ta edasiselt, et teadis, et W.G elab kellegagi koos ja oli ka L. Valdsonit

tänavatel näinud. Kaitsjale vastates selgitas V.A, et ta ei tundnud L. Valdsonit, on teda näinud

kultuurimaja üritustel koos W.G-ga ning teadis, et süüdistatava nimi on Liivia, kuid

perekonnanime ei teadnud. Tänavatel on näinud, aga enne rääkinud ei olnud. Kohus märgib

siinkohal, et V.A ütles esmalt ka kohtule, et ei tunne L. Valdsonit, kuid teadis, kes ta on ning

ei ole temaga enne rääkinud.

7. Arusaadavalt soovib kaitsja eelnevaga viidata asjaolule, et 2022. a maikuu sündmuste

ajal V.A ja L. Valdsoni vahel siiski mingi rääkimine oli. Kohtule arusaadavalt vastas V.A aga

küsimustele selle kohta, kas ta tundis L. Valdsonit üleüldiselt ning kas temal on enne olnud

mingeid suhteid L. Valdsoniga. Kaitsja on põhjendamatult asunud kannatanu sõnu väänama

viisil, mis näitaksid tema ütluste ebausaldusväärsust. Seda, et kannatanul ja süüdistataval enne

kriminaalasja aluseks olevaid sündmuseid omavaheline suhtlus puudus, kinnitavad ka

süüdistatava enda ütlused. Nimelt selgitas süüdistatav ütlusi andes, et ta nägupidi tunneb V.A-

d, kuid ei ole temaga rääkinud.

8. Viide nagu oleks V.A ütlused vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega on

põhjendamatu. Kaitsja väitest jääb mulje nagu kannatanu oleks andnud olulises osas

teistsuguseid ütlusi võrreldes kohtueelse menetlusega. Samas on kaitsja tõstatanud kannatanu

ütluste usaldusväärsuse kontrolli kolmel korral, mida ei saa pidada väga mahukaks

lahknevuseks. Kohus toob allpool välja ka, millest tingituna ei saa pidada neid ütlusi

vastuolus olevaks. Kaitsja väide, et ütlused on vastuolus ka kohtueelses menetluses

menetlejale saadetud kirjades märgituga jääb tagajärjetuks, kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi

sellekohast tõendit, mis seda kinnitaks.

9. Kohtukoosseisu hinnangul ei saa pidada ebausaldusväärseks ka kannatanu

ülekuulamise alguses, s.o 4 novembril 2024, protokolli ajamärked vahemikus 00:54:40 kuni

01:04:00, kannatanu poolt antud ütlusi. Kaitsjal on õigus selles, et V.A-l oli kaasas pakk

pabereid, mida ta aeg-ajalt vaatas, kui ta ütlusi andis, seda esimesel kümnel minutil. Küll ei

sedastanud kohtukoosseis, et kannatanu oleks sõna otseses mõttes tervikuna antud ütlused

maha lugenud. Seda enam, et nimetatud asjaolude kohta küsitles kannatanut hiljem ka kaitsja

ning siis ei olnud kannatanul võimalik tugineda kaasas olnud paberitele ega nendele

märgitule. Nimelt selgitas kohus kannatanule, et märkmeid võib kasutada, kuid enne soovib

kohus neid näha. Selle selgituse järel pani kannatanu paberid kuni ütluste andmise lõpuni

kõrvale ning ei kasutanud neid. Seega suuremalt jaolt, mitme tunni vältel, andis kannatanu

ütlusi ilma igasuguse kõrvalise abita. Lisaks sätestab KrMS § 68 lg 3, et tunnistaja võib ütlust

andes kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta

märkmeid ja muid dokumente. Sama kehtib ka kannatanule (vt KrMS § 37 lg 3).

10. Kokkuvõtvalt asub kohtukoosseis seisukohale, et kannatanu ütluste usaldusväärsuses

ei ole alust kahelda. Mõningad vasturääkivused ja asjaolude osas ebakindlused kinnitavad

seda. Nii on tavapärane, et isikuline tõendiallikas ei mäleta toimunud sündmusi ideaalselt,

pigem tekitaks vastupidine kahtlusi ütluste usaldusväärsuses.

L. Valdsonile KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistus

11. Kannatanu V.A andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et tunneb W.G laulukoorist,

kuhu viimane tuli. W.G-ga olid temal head suhted, mh W.G sõidutas teda koori ja tagasi ning

viis teda ka raamatukokku. W.G teadis ta juba noorusajast, kui viimane suhtles tema õega. L.

Valdsonit teab ta kui W.G elukaaslast, kuid omavahel nad rääkinud ei ole, nägupidi tunneb.

12. V.A ütluste järgi palus tema 2022. a kevadel, võis olla maikuus, W.G, et viimane

sõidutaks tema raamatukokku, kuna temal on palju raamatuid ära viia. W.G oli sellega nõus.

W.G võttis V.A kodu juurest peale, nad sõitsid raamatukogu juurde, kus V.A läks

raamatukokku, viis raamatud ära. W.G jäi teda autoga ootama. Kui nad kohale jõudsid, ei

olnud õues mitte kedagi teist. See võis olla kusagil lõuna paiku, ei saanud kindlasti olla kell 8

hommikul. Tema magab iga päev kella üheksa-kümneni.

13. Kaitsja üheks kaitseargumendiks on see, et 2022. a maikuus on V.A XXX

Raamatukogust laenutanud 11. mail 2022 kolm raamatut, mille ta on tagastanud 23. mail 2023

vahemikus kell 08:18 – 08:19 (vt kd I, tl 96-97), kuid kannatanu sõnul tagastas ta raamatud

lõuna ajal. Nimetatud teave on saadud XXX Raamatukogu vastusest kaitsja päringule (kd I, tl

120-121) seoses V.A raamatute tagastamisega. Seda, kas tegemist oli raamatutega, mida V.A

tagastas, kannatanu öelda ei osanud, sest ei mäletanud. Vastuseks kaitsja argumentidele ja

esitatud tõendile, esitas prokurör kohtule täiendava tõendina samuti XXX Raamatukogu

vastuse, sedakorda prokuratuuri päringule (kd I, tl 145-146). Vastusest on näha, et

raamatukogu on külastajatele avatud esmaspäevast reedeni kell 10-18 ja laupäeval kell 10-15

ning nii oli ka 2022. a maikuus. Lisaks on võimalik külastajatel tagastada raamatuid töövälisel

ajal tagastuskasti; raamatukogutöötajad tulevad tööle kella 8-st, siis tühjendatakse

tagastuskast ja registreeritakse kasti pandud raamatud tagastusena programmis.

14. Kohtule nähtub tõesti, et raamatud on tagastatud 23. mail 2022 ning seda vahemikus

kell 08:18 – 08:19, mis viitab sellele, et V.A võis raamatud tagastada tagastuskasti kaudu.

Samas tuleb juhtida tähelepanu sellele, et ühe raamatu osas on tehtud pikendus –

„Rannaraamat“ Henry, Emily –, kuid pikendus on samuti tehtud 23. mai 2022 hommikul kell

08:19. Kui V.A oleks raamatud tagastanud tagastuskasti kaudu, ei oleks selle raamatu osas

pikendust teha saanud. Nimetatud raamat on raamatukogule tagastatud alles 30. mail 2022.

15. Eelnevast tulenevalt asub kohtukoosseis seisukohale, et kuigi XXX Raamatukogude

vastuskirjadest on võimalik tuvastada, et V.A raamatukogule raamatuid 2022. a maikuus

tagastas, ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi, millisel viisil kannatanu seda tegi. Seda, et

V.A viis raamatuid lõuna ajal tõendavad tema enda ütlused ja kaudselt kinnitavad ka

süüdistatava ütlused. Nimelt on süüdistatav andnud ütlusi selle kohta, et tema käis

raamatukogus teisel ajal, raamatukogu avati alati kell 10. Seda, et kannatanu koos W.G-ga

raamatukogus käis, on ta W.G käest kuulnud. W.G magab hommikuti kauem. Need ütlused

viitavad sellele, et V.A ja W.G käisid kellaajaliselt hiljem raamatukogus, kui seda tegi L.

Valdson.

16. Edasi rääkis kannatanu, et kui ta tuli raamatukogust tagasi, ümbruses ei olnud ühtegi

inimest, siis nägi, et L. Valdson istub autos tagaistmel (tema selja taga), tema istus autojuhi

kõrvale. Esimene lause oli, mis L. Valdson ütles, et „sina ei tohi siin autos olla“. Siis hakkas

L. Valdson kohe teda vastu pead peksma ja kiskus tema juukseid. Kannatanu ei lahkunud

autost, sest auto hakkas liikuma enne, kui L. Valdson peksmise lõpetas. V.A ütles, et L.

Valdson jätaks järele. Liivia käskis temal koju tagasi minna, aga W.G keeras auto ja viis

kannatanu koduõue. Kas W.G vaatas sel hetkel nende poole, kui sündmus toimus, V.A öelda

ei osanud, aga W.G oli kogu aeg autos ja tema arvates nägi seda sündmust. Kogu aja

raamatukogust Tartu maanteele Liivia sõimas teda. V.A näitas kohtuistungil, et süüdistatav lõi

teda taha (vastu pead) käega (ilmselt rusikatega, sest löögid olid väga tugevad). Seda, miks L.

Valdson teda ründas, ta ei osanud arvata. Kui koju jõudis, siis ütles L. Valdsonile, et jätku

surnud rahule (viimane sõimas tema meest).

17. Kaitsja on palunud avaldada ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks V.A kohtueelses

menetluses antud ütlused seoses asjaoluga, et kannatanu sõnul tema ei rääkinud midagi.

Kaitsja avaldas kannatanu öeldud fraasi „Ma ütlesin Liiva Valdsonile, et lõpetagu ära“.

Kohtu hinnangul ei ole siin vastuolu, sest kannatanu vastas juba eelnevalt prokurörile

„Koheselt ootamatult hakkas mind vastu pead peksma ja kiskus minu juukseid. Ütlesin, et jäta

järele.“. Nimetatu viitab asjaolule, et kannatanu ja süüdistatava vahel ei toimunud aktiivset

vestlust, vaid kannatanu reageeris süüdistatava poolsele peksmisele ja palus tal see tegevus

ära lõpetada.

18. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et tunnistaja A.C ütlused ei ole selles episoodis

iseseisvaks tõendiks. Nimelt sätestab KrMS § 66 lg 21 p 2, et tunnistaja ütlus tõendamiseseme

nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend,

välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist

tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning

puudub alus arvata, et ta moonutas tõde (alternatiividest aktualiseerub just see punkt). V.A

ütluste järgi rääkis ta sellest vägivalla kasutamisest järgmises kooriproovis, öeldes, et sai

Liivia käest peksa. Tunnistaja A.C andis ütlusi selle kohta, et kuulis 2022. a maikuu

peksmisest V.A käest, kuid ei mäletanud millal, võis olla isegi aasta hiljem.

19. Kohtul ei ole võimalik esitatud tõendite põhjal tuvastada, kas V.A rääkis L. Le

juhtunust vahetult või kas kannatanu oli veel tajutu mõju all. Seega ei ole kohtul võimalik

jaatada ka A.Ca kui iseseisvat tõendit antud episoodis. Samas saab L. L ütlusi kasutada V.A

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on

saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab

tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina

üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole

kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil

on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (RKKK 15. veebruari

2019. a otsus nr 1-18-1247; vt ka RKKK 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-10967/38, p 7).

20. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohus, et L. L ütlused ei ole ebausaldusväärsed. A.C on

avaldanud, et V.A rääkis temale, ta ei mäletanud täpselt millal, et Liivia on varasemaltki tema

suhtes vägivalda kasutanud – varasem oli sarnane teise episoodiga; V.A istus W.G-ga autos

esiistmel ja tagaistmelt hakati juukseid kiskuma ja peksma. Temale teadaolevalt istus Valdson

seal, vastas A.C küsimusele, kes peksis kannatanut. Esimene peksmine oli suveajal. L. L sõnu

kinnitab Häirekeskuse 19. jaanuari 2023. a kõneväljavõte, millelt on näha, et A.C ütleb

Häirekeskuse töötajale: „Aga siis see elukaaslane (mõeldud W.G elukaaslast) jaa on õudselt

armukade“, „..ja see mitmes kord juba peksmine tal.“, „Elukaaslase nime ei tea mina,

Eesnimi on Liivia jaja /…/“. Arvestades, et L. L sõnul hakkas ta koju sõitma 13.20 ning juba

13.50 tehti kõne Häirekeskusele (vahepealse aja jooksul helistas kannatanu L. Lle ja viimane

sõitis kannatanu koju), siis ei ole alust ka arvata, et V.A ja A.C sepitsesid enne kõne tegemist

L. Valdsoni vastu vandenõu. Seega on kohtu hinnangul nii V.A ütlused usaldusväärsed kui ka

L. L ütlused kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ei ole alust arvata, et L. Lle on

kannatanu poolt avaldatud teave, mis ei ole tõene.

21. Kohtule ei ole esitatud ühtegi usutavat põhjendust, miks oleks V.A välja mõelnud

2022. a maikuu sündmuse ja sellest rääkinud ka tunnistaja L. Lale. Asjaolu, et süüdistatava

hinnangul ei meeldinud tema kannatanule ja tunnistajale, viimased tahtsid W.G ära kasutada

(sõidutas kannatanut kogu aeg autoga), ning süüdistatav oli neile pinnuks silmas, on

süüdistatava arvamus. Selle kohta ei ole ühtegi usutavat tõendit esitatud. Arvestades ka seda,

et varasemalt (enne mõlemat intsidenti) ei olnud V.A ja L. Valdsoni vahel absoluutselt mingit

suhtlemist (va need intsidendid). Seega ei ole eluliselt usutav, et kannatanu on kogu loo välja

mõelnud ja otsustanud ilma igasuguse põhjuseta L. Valdsonit süüstada. Veelgi enam,

kannatanul ei olnud selleks ka otseselt majanduslikku põhjust (kuna viited on W.G

sõidukuludele), sest W.G kannatanult sõidukulusid ei küsinud; ka pärast 2022. a maikuud.

Seega oleks V.A-l olnud võimalus nn „ära kasutada“ W.G-d ka ilma, et ta L. Valdsonit

kuritegude toimepanemises süüstaks.

22. Süüdistatava ütluste järgi tema V.A ja W.G-ga raamatukogu juures kohtunud ei ole,

nad käisid raamatukogus erinevatel kellaaegadel. Samuti ei ole ta autos kannatanu suhtes

vägivalda kasutanud – ei teda peksnud ega ka juustest kiskunud. Kohus võttis vastu ka

tunnistaja W.G kohtueelses menetluses antud ütlused. Ka W.G ei mäletanud, et midagi sellist

oleks juhtunud. Kohus leiab, et süüdistatava ja tunnistaja W.G ütlused ei haaku teiste

tõenditega. Kas W.G ei soovinud mäletada või ei mäletanudki, seda ei ole kohtul võimalik

tagantjärele kindlaks teha. Samas ei tähenda mitte mäletamine automaatselt seda, et nimetatud

sündmust ei toimunud.

23. Kaitsja märkis, et ei ole eluliselt usutav, et L. Valdson ilmus raamatukogu juures

kusagilt välja, istus autosse ja jäi kannatanut ootama. Kohus juhib kaitsja tähelepanu sellele,

et 19. jaanuari 2023 sündmuste käigus ilmus L. Valdson välja V.A koduhoovi ajal, mil

viimane koos W.G-ga autoga seal kohal juba oli. Süüdistatava ütluste kohaselt vaatas ta kella

ja teadis, et laulukoori proov peaks lõppema, nägi ka linna peal juba osasid koori liikmeid.

Mõtles, et kui W.G vabaneb sõidust, siis lähevad koos maale. Ta hakkas Grossi poe poolt

jalutama, nägi, et must auto on V.A koduõues; tundis ära W.G autonumbri. Seetõttu ei välista

eluline usutavus, et ka 2022. a maikuus L. Valdson soovis minna koos W.G-ga kusagile ja

seetõttu ilmuski raamatukogu juurde. Kuivõrd W.G tuli sinna koos V.A-ga, ei olnudki

süüdistataval muud varianti, kui ära oodata ka V.A.

24. Vastupidiselt kaitsjale on kohus seisukohal, et tagaistmelt on võimalik üsna hästi

esiistmel istuva inimese suhtes vägivalda kasutada, sh peksta rusikatega tema pead. Peale

peatoe ei ole selleks ühtegi takistust. Kuigi süüdistatav ei ole samuti esimeses nooruses olev

naisterahvas, siis kohtule ei tundunud, et ta oleks niivõrd väeti, et ta ei saaks rusikaga

löömisega hakkama. Süüdistatav on ise selgitanud, et ta käib vanemaid inimesi aitamas, seega

peab tal ka selleks füüsilised eeldused olema.

25. Usutavad on kannatanu selgitused selle kohta, et ta ei avaldanud enne 19. jaanuari

2023 toimunud sündmusi politseile seda, et L. Valdson on tema suhtes varemgi vägivalda

kasutanud. Nimelt selgitas V.A, et kuigi ta tundis valu, ei olnud füüsilisi vigastusi. Samuti ei

näinud keegi pealt ning ta ei tahtnud, et inetud jutud kiiresti leviksid; ka tuli suvi vahele ja

kohtumisi oli vähem. Kuigi W.G viibis autos samal ajal, ei olnud sündmuste pealtnägijatena

mitte ühtegi nn kolmandat isikut. W.G ei teinud ühtegi liigutust, et aidata V.A-d, kui tema

suhtes vägivalda kasutati, mistõttu võis kannatanu ka eeldada, et tegemist on tunnistajaga, kes

enda elukaaslase vastu ütlusi ei anna (ja ei peagi seda seadusest tulenevalt tegema).

26. Kohus ei nõustu kaitsjaga selleski, et tegemist ei olnud sellise valu tekitamisega, mis

tingiks karistusõigusliku sekkumise. Kannatanu sõnul tundis ta koheselt valu ja juustest

kiskumise ajal ebamugavustunnet. Kahtlemata on valu tundmine erinev, kuid rusikatega

korduv pähe peksmine tekitab ka keskmise mõistliku inimese arusaama järgi valu. Igast

rusikaga löömisest ei jää ka nähtavaid vigastusi (arvestades ka seda, et pähe peksti selja

tagant, kus olid juuksed), mistõttu ei saa sellest teha järeldust, et kannatanu valu ei tundnud.

Samuti ei tõenda hilisemad meditsiinidokumendid seda, et kannatanu suhtes vägivalda ei

kasutatud – taaskord, igast peksmisest ei jää pikaajalisi jälgi.

27. Subjektiivsest küljest on L. Valdson teo toime pannud vähemalt otsese tahtlusega

KarS § 16 lg 3 mõttes. L. Valdson, pekstes V.A-d rusikatega vastu pead, teadis, et sellega

tekitab ta kannatanule vähemalt valu ning tahtis, et kannatanu tunneks valu. On ilmne, et

rusikatega pea piirkonda peksmine on valus ja sellest sai ka süüdistatav aru. Ei ole ühtegi

põhjust, miks peaks kedagi pea piirkonda peksma ilma, et tagajärjena ei sooviks just valu

tekitamist.

28. Viimaks märgib kohus, et Riigikohus on korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse

tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks

isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras,

kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes

tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult

kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu

kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-86, p 58; vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8, ja 13. oktoobri 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.)

29. Kuigi kaitsja on leidnud mitmeid argumente, miks ühel või teisel viisil ei saanud olla

L. Valdson see isik, kes V.A suhtes vägivalda kasutas ning miks ei ole kannatanu ütlused

usaldusväärsed, ei lükka need tõsikindlalt ümber tõendikogumit, mis kinnitab L. Valdsoni

süüd. Ülaltooduga on kohus leidnud, millest tingituna ei ole kaitseargumendid piisavad, et

jaatada kõrvaldamata kahtluste olemasolu.

30. L. Valdsoni teos õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.

31. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et L. Valdson on temale KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toime pannud, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline.

L. Valdsonile KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistus

32. KarS § 118 lg 1 p 2 sätestab vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on

põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või

puuduv töövõime. KarS § 118 on KarS § 121 kvalifitseeritud koosseis, mis tähendab, et

tuvastada tuleb kõik KarS § 121 lg-s 1 sätestatud esimese alternatiivi, s.o teise inimese tervise

kahjustamise, koosseisutunnused. L. Valdsonile on esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p-s 2

sätestatud kuriteokoosseisu esimeses alternatiivis, s.o kui ta on põhjustanud tervisehäire, mis

kestab vähemalt neli kuud. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas V.A-l esines tervisekahjustus,

kas tervisekahjustusega põhjustatud tervisehäire kestis vähemalt neli kuud ning kas

tervisekahjustuse tekitas temale L. Valdson.

33. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu V.A-l esines 19. jaanuaril 2023

tervisekahjustus. Esmane viide kannatanu tervisekahjustusele on 19. jaanuari 2023

kiirabikaardil (kd I, tl 39), millelt on näha, et patsiendiks on V.A ning diagnoosiks pandud

õlapiirkonna luude ja õlavarremurd või õlavarreluu proksimaalne (ülaotsa) murd. SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi päevikukande, haigusjuht nr 20230119-32087, järgi tuvastati V.A-l 19.

jaanuaril 2023 kinnine õlavarreluu kirurgilise kaela ja ülemise epifüüsi murd (kd I, tl 35-37).

28. septembril 2023 on koostatud ekspertiisiakt nr 23E-AOI0201 (kd I, tl 41-45), mille

eksperdiarvamuses on ekspert eelnimetatud diagnoosi kinnitanud, lisades, et lisaks murrule

esines V.A-l nahaalune verevalum vasaku õlavarre piirkonnas (verevalumit on näha ka fotol –

kd I, tl 37). Ka on ekspert jõudnud järeldusele, et V.A-l esinev tervisekahjustus on

iseloomulik tömbile traumale ja võib olla tekkinud 19. jaanuaril 2023.

34. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 järgi on tervisekahjustus sama määruse mõttes

organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste

funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise,

füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Arvestades eelnimetatud

definitsiooni, on võimalik järeldada, et V.A-l esines 19. jaanuaril 2023 tervisekahjustus.

35. Süüdistuses on L. Valdsonile ette heidetud tervisekahjustuse tekitamist, mis põhjustas

vähemalt neli kuud kestva tervisehäire. Kohtuvaidlustes leidis kaitsja, et isegi kui süüdistuses

märgitud tegu leiab tõendamist, ei vasta see KarS §-le 118, vaid äärmisel juhul § 121 lg 2 p-s

1 sätestatud süüteokoosseisule – tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Ka

prokurör palus kohtuvaidlustes nimetatud teos L. Valdson süüdi tunnistada hoopis KarS § 121

lg 2 p 1 järgi. Kohus peab siinkohal nõustuma nii kaitsja kui prokuröri seisukohaga, mis

puudutab tervisekahjustuse kestust ja sellest tulenevalt ka võimaliku kuriteo kvalifikatsiooni.

36. Eksperdiarvamuse järgi põhjustab V.A-l esinev vigastus tervisekahjustuse, mis kestab

vähemalt neli kuud. Järgnevalt märkis ekspert ekspertiisiaktis, et V.A kandis murru raviks

vasaku käe ortoosi, millega oli käsi asetatud valesse asendisse ja kuna vasak käsi oli liiga

pikalt fikseeritud õlaliigesest, tekkis õlaliigese kontraktuur (liigese kokkutõmbumine),

mistõttu paranemine kestis kauem kui tavalise kulu korral. Kohtuistungil kuulati ekspert O.O

üle ning tema ütluste järgi on ekspertiisiaktis arvestatud vähemalt nelja kuu paranemisaja

sisse vahemik murru tekkest kuni viimase tervishoiuteenuse osutamist näitava dokumendini,

s.o 31. maini 2023. Sealjuures selgitas O.O, et kui õlaliigese kontraktuuri ei oleks tekkinud,

siis tavaliselt paraneks õlavarreluu anatoomilise kirurgilise kaela murrud 8 kuni 10 nädalat;

seda ka vanematel inimestel. Erineva kirjanduse andmetel, millele tuginetakse vigastuste

paranemise aja kindlakstegemisel, võib jääda paranemise vahemik 10 kuni 12 nädala vahele,

kuid üldiselt jääb 8 kuni 10 nädala piiridesse. Eksperdi hinnangul pikendas paranemist see, et

tekkis murru fragmentide nihe ja võib olla, et murd ei olnud korralikult õigesse asendisse

fikseeritud ja fragmendid võisid nihkuda – kas ortoosi kandmisest, taastusravil käigust või

harjutuste tegemisest, aga seda täpselt ei tea.

37. Kokkuvõtvalt on näha eksperdiarvamusest ja eksperdi antud selgitustest seoses

teostatud ekspertiisiga, et tavapärase kulu korral oleks V.A vigastus paranenud 8 kuni 10

nädalat (maksimaalselt 12 nädalat) ja seda arvestusega, et tegemist on vanema inimesega.

Kuna tekkis õlaliigese kontraktuur (tuvastatud, et käsi oli asetatud valesse asendisse ja käsi oli

liiga pikalt fikseeritud õlaliigesest), siis oli paranemise aeg pikem. Ekspert selgitas tulenevalt

ekspertiisiaktis välja toodud epikriiside ja röntgenülesvõtete põhjal, et paranemist on näha 16.

veebruari 2023 ülesvõttelt, kuid 20. märtsil 2023 tehtud röntgenülesvõttelt on näha nihkumine

(õlaliigese kontraktuuri on kinnitanud ortopeed 28. märtsi 2023 epikriisis). Seega oli V.A

vigastus paranemas, kuni käe valesti hoidmisest tekkis nn uus kaasuv vigastus.

38. Kohus on seisukohal, et L. Valdsonile ei ole võimalik ette heita raskema

kuriteokoosseisu täitmist olukorras, kus tekitatud tervisekahjustuse tagajärjel võttis

paranemine aega kauem kui neli kuud süüdistatavast mittesõltuvatel põhjustel. Ka ei saanud

süüdistatav seda ette näha. Eeltoodud tõenditega on tuvastatud, et V.A vigastus oleks

paranenud ilma kontraktuuri tekkimiseta tõenäoliselt rohkem kui neli nädalat kuid vähem kui

neli kuud (seda vahemikku kinnitas ka ekspert). Seega ei vasta etteheidetav kuritegu mitte

KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, vaid edasi tuleb analüüsida tegu KarS §

121 lg 2 p 1 koosseisu järgi.

39. Mis puudutab kaitsja väidet, et tunnistaja W.G kohtueelses menetluses antud ütlusi ei

edastatud eksperdile lähteandmetena ning eksperdil ei olnud seetõttu kõiki algandmeid, siis

käesolevas asjas ei ole see mõjutanud eksperdiarvamuse õiguspärasust. Nii on kaitsja

tuginenud sellele, et W.G ütluste järgi kannatanu kukkus (ise), mitte teda ei tõugatud

eelnevalt. Samas on kaitsja viidanud sellelegi, et ekspert andis kohtuistungil ütlusi, milles

selgitas, et temal ei ole võimalik eristada, kas kukkumine on toimunud tõukamise tagajärjel

või nn omal jalal (va siis, kui on tekkinud vigastus mingist löögist, mis põhjustas kukkumise).

Seega ei oleks kohtu hinnangul muutnud W.G ütlused eksperdi järeldusi. Nii on ekspert

eksperdiarvamuses leidnud, et vigastus võib olla tekkinud ekspertiisimääruses nimetatud viisil

kukkumisest vasaku õlaga vastu kõva tömpi pinda/eset. Parimal juhul oleks ekspert saanud

lisada, et vigastus võis tekkida ka ise kukkumise tagajärjel. Kohtul aga ei ole võimalik

ekspertiisiaktile tuginevalt öelda, kas V.A tervisekahjustus tekkis ise kukkumise või

tõukamise tagajärjel kukkumise tõttu. Selle peab kohus tuvastama muude kriminaalasjas

esitatud tõendite põhjal. Isegi kui möönda, et menetleja on lähteandmete valikuga rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, siis tegemist ei oleks sellise rikkumisega, mis muudaks midagi

kriminaalasja lahendamise seisukohalt.

40. Viimaks tuleb tuvastada seegi, kuidas V.A vigastuse sai ning kas L. Valdson on see

isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse.

41. Kannatanu V.A kinnitas kokkuvõtvalt oma ütlustega, et tegemist oli 19. jaanuari 2023.

aastaga, tegemist oli neljapäevase päevaga, kui tema tuli kooriproovist koos W.G-ga.

Kooriproov lõppes kell 13 ja nemad tulid kohe koju. Oli päevane aeg, enne poolt kahte. Tema

istus autos esiistmel ja kui nad jõudsid tema maja ette, sisenes autosse Liivia. Liivia istus

tagaistmele, tema selja taha. Liivia hakkas hästi valju häälega nõudma: „Anna raha, anna

raha, sa oled mulle võlgu, millal sa võla ära maksad.“ V.A ei mäletanud summat, sest tahtis

kiiresti autost välja saada, kuna Liivia peksis teda. V.A näitas, et peksis sinna taha ja kiskus

juustest, peksis kätega. Peksmine oli tugev, tundis valu, valutundlikkus oli tugevam kui

eelmisel korral. V.A-l oli kübar peas, see kukkus auto põrandale, kuid ta võttis selle üles ja

pani pähe tagasi. Sai aru, et L. Valdson nõuab raha, kuna W.G kannatanut sõidutab. Tal läks

hetk aega, aga läks autost välja. Ta hakkas minema oma trepi juurde, Liivia jäi esialgu

autosse. Trepini oli umbes 10 meetrit. V.A sõnul sai ta ühe jalaga trepiastmele astuda, kui

tundis hästi tugevat tõuget käega vastu selga. Ta kukkus kohe maha, löök oli nii tugev. Lööke

oli üks, rohkem ei osanud kindlalt väita. Ta kukkus vasaku õla peale ja lõi ka pea väga

tugevalt ära. L. Valdsonit nägi kannatanu siis, kui L. Valdson hakkas teda üles aitama, ilmselt

püüdis käest tõmmata. W.G oli sellel ajal autos, vaatas pealt. Kannatanu hüüdis W.G-d appi,

et ta aitaks Liivial tõsta, kuid W.G ei tulnud autost välja. Liivia tõstis ta üles ja ta läks tuppa.

42. Kaitsja leidis kohtuvaidlustes, et kannatanu ütlused on vastuolulised, mis puudutavad

19. jaanuaril 2023 kannatanu koduõuel toimunut. Nii ei olnud kannatanu kindel, millal L.

Valdson autosse sisenes ning kannatanu ei näinud ei peksmise ajal ega ka hiljem tõukamise

ajal, et tegemist oli kindlasti L. Valdsoniga. Kohus kaitsja seisukohaga ei nõustu ja seda

järgmistel põhjustel. Enne kui kannatanu väitis, et ta ei mäleta, millal L. Valdson autosse

sisenes, vastas kannatanu üks kord prokurörile ning kaks korda kaitsjale, et kui auto õue sõitis

ja auto seisma jäi, siis temale tundus, et Liivia sisenes autosse. Seega kannatanu väljendas

korduvalt selgelt, et ta nägi L. Valdsonit autosse sisenevat. Veelgi enam, tegelikult ei ole

selles ka vaidlust, kuna süüdistatav on selle kohta andnud samalaadseid ütlusi.

43. Nii on L. Valdson andnud kokkuvõtvalt ütlusi selle kohta, et tema 19. jaanuaril 2023.

aastal oli linnas ja nägi kedagi laulukoori liikmetest, kui mõtles, et kui W.G vabaneb sellest

sõidust (mõeldud kannatanu sõidutamist koju), siis võiks koos temaga maale minna. Ta

hakkas Grossi poe poolt jalutama ja nägi, et must auto on selles õues, kus elab V.A. Ta tundis

ära W.G autonumbri (722ATJ). L. Valdson keeras õue, seal on üksainuke tee. Väljas ei olnud

kedagi, esiistmed olid kinni (W.G oli juhi kohal ja V.A tema kõrval) ja L. Valdson istus

tagaistmele. V.A rääkis autos, kuid millest, tema ei pannud tähele. Alguses ei rääkinud L.

Valdson midagi, siis küsis, kas nad on lõpetanud ja kas me (tema ja W.G) võiksid ka kusagile

minna. Siis hakkas põhiteema. L. Valdson küsis, et kaua see niimoodi päevast päeva aastast

aastasse, et tuleb välja, et nemad ei saa ise kusagil käia, et neljapäevane päev on null päev, et

sa (kannatanu) ei maksa ju ka midagi selle eest. L. Valdson rääkis edasi auto remondikulust,

mille peale ütles V.A, et see on tema ja W.G vaheline asi, ei ole L. Valdsoni asi. Nad rääkisid

sellel teemal, aga lõppes see nii, et see ei olevat L. Valdsoni asi. Siis läks V.A autost välja,

eks tahtis tuppa minna. L. Valdson läks ka autost välja mõne minuti pärast. L. Valdson ütles

autost lahkudes, et temal on kõigest kõrini, et ta läheb minema. Tema hakkas minema auto

tahapoole, V.A maja trepi poole. Mingi hetk kuulis ta karjatust, siis pööras ringi ja nägi, et

V.A oli selili maas pea auto suunas, jalad trepi suunas.

44. Kui vaadata süüdistatava ütlusi, siis need kattuvad 19. jaanuari 2023. a sündmuste osas

peaaegu kõiges, va V.A peksmise ja tema tõukamise osas. Seda, et süüdistatav istus autosse,

rääkis seal V.A-ga ja lahkus autost pärast V.A-d, seda kinnitavad just süüdistatava enda

ütlused. Sealjuures on teemaks olnud raha ehk W.G-l tekkivad sõidukulud või autoga seotud

kulud, millele viitavad nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlused. Seega on kohtu hinnangul

kohatu ette heita kannatanule vastuolusid neis asjaoludes, mille kohta süüdistatav on andnud

sisuliselt samu ütlusi. Ülejäänud argumendid, mis puudutavad seda, kas kannatanu nägi L.

Valdsonit autosse sisenemas, autos istumas ja sealt väljumas, jäävad samuti eelnimetatud

põhjendustel edutuks.

45. Kohtu hinnangul on kannatanu ütlused usaldusväärsed ning need on olnud olulistes

osades menetluse kestel järjepidevad. Nii on ta ise ütlusi andnud, et teda tõugati käega vastu

selga, mille järel ta kukkus. Ainsaks isikuks sel hetkel oli õues L. Valdson. Kuigi ta kukkus ja

eeluurimisel märkis, et oli meelemärkuseta, selgitas ta kohtuistungil, et korraks läks pilt silme

eest mustaks, kuid ta ei olnud teadvusetu. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et ka süüdistatava

ütluste järgi ei olnud kannatanu meelemärkuseta, sest kui ta kannatanul aitas püsti tõusta, siis

viimane väidetavalt ei soovinud seda. Seega oli kannatanu teadvusel. Kuna ajavahemik ei

saanud olla väga pikk, siis ei ole tõenäoline, et kannatanu oli taas teadvusel just selleks

hetkeks, kui süüdistatav temani väidetavalt jõudis. Kannatanu küll ei kuulnud, et L. Valdson

temale järgneb, kuid teisi inimesi hoovis ei olnud ja seetõttu ei saanud ka keegi teine teda

lükata. Nii kannatanu kui ka süüdistatav on kirjeldanud, et sel ajal kedagi peale nende kolme

hoovis ei viibinud, W.G viibis neist kolmest kogu aeg autos. Samuti ei ole usutav, et selleks

üheks hetkeks, mil V.A-d tõugati, oli hoovis teadmata kolmas isik, kes kannatanut tõukas,

ning ükski kolmest teda ei näinud.

46. Tunnistaja A.C ütlused on selles kuriteoepisoodis KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel

iseseisvaks tõendiks. Nii on tuvastatav, et kannatanu helistas vahetult pärast sündmust L. Lle,

kelle kutsus endale appi. Kui tegu toimus umbes poole kahe ajal päeval, siis Häirekeskusele

tehti kõne juba 13:50:53 (kd I, tl 49-53). Vahepeal jõudis kannatanu L. Lle helistada ja palus

abi. Häirekeskusele tehtud kõne väljavõttest on näha, et kannatanu selgitab, kuidas üks mees,

kes teda on alati laulma viinud ja laulmast koju toonud, et mehe elukaaslane peksis teda autos

ja kui kannatanu tuli autost välja, siis lükkas teda kivide peale. Nüüd on kannatanul õlg valus

ja ta ei saa üldse kätt liigutada. A.C viibis sel ajal kannatanu kõrval, mida kinnitab asjaolu, et

kui kannatanu ID-kaarti otsima hakkas, rääkis seni Häirekeskusega A.C. Lisaks selgitas A.C,

et kannatanu rääkis pärast telefonikõne ka temale, et teda tõugati trepi peal ja kusagilt kargas

välja see Valdson (Liivi). Samuti oli kannatanu kübar ära kisutud ja vastu pead pekstud ja

juukseid kisutud (vastuseks küsimusele, mida veel kannatanu rääkis, mida Liivia tegi).

47. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et kannatanu oli vahetult tajutu mõju all, kui ta

rääkis L. Lle vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta ning arvestades seda, et

kannatanul oli ka tegelikult vigastus, samuti seda, et kõik viitab sellele, et L. Valdson tema

suhtes vägivalda tarvitas, ei ole alust arvata, et V.A oleks moonutanud tõde. Seega on täidetud

KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud tingimused.

48. Ülaltoodud L. La ütlused kinnitavad lisaks tõendiväärtusele ka seda, et kannatanu on

läbivalt selgitanud, et L. Valdson teda tõukas ja peksis. Seda kinnitab ka ülalmärgitud

Häirekeskuse kõne väljavõte ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi päevikukanne (kd I, tl 35),

millest viimases on märgitud, et kannatanut peksis üks koorikaaslase elukaaslane – patsienti

löödi vastu pead ning hiljem õues lükati vastu treppi.

49. V.A elukoha XXX, XXX asukoht, koduhoov ja trepp on nähtav Maa-ameti geoportaali

väljavõttest ja tehtud piltidelt. Fotodelt on näha ka trepp, mis vastab isikuliste tõendiallikate

poolt kirjeldatule.

50. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu kukkus ise ning L. Valdson läks kannatanule vaid

appi. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks, et kannatanu võis ise kukkuda. Nii on

kannatanu selgitanud, et ta ei ole kunagi kukkunud. Samuti kannab ta talveperioodil saabaste

alla tihvte (need on temal kogu aeg peal). Seda kinnitasid ka A.C ja tunnistaja A.S, kes

mõlemad teadsid, et kannatanu neid talvel kannab. Nii on L. Llt küsitud: „Jaanuar 2023, kas

siis kannatanu kõndis ilusasti?“, mille peale tunnistaja vaikib. Prokurör aga küsib lisaks:

„See sündmus, kui see toimus, kas mäletate seda aega?“, mille peale A.C vastab: „Ma tean,

et tal olid saabastel tihvtid.“. Nimetatud küsimusi ei tule vaadata eraldiseisvalt, vaid

koostoimes. Prokurör soovis teada, kas selle sündmuse ajal liikus kannatanu ilusasti ning

tunnistaja on vastanud kahele küsimusele korraga. A.S sõnul kannab V.A iga talv

abivahenditena tihvte. Vahepeal on käinud kepiga, praegugi kasutab abivahendina keppi.

Samas märkis A.S, et enne sündmust ei käinud kannatanu kepiga. Muid abivahendeid ei ole

A.S kannatanul näinud.

51. Kaitsja on märkinud sedagi, et kannatanu võis ise kukkuda tulenevalt hoovis olevast

libedusest. Kannatanu sõnul oli lögane ilm, tunnistaja L. La sõnul oli lumi ning tunnistaja A.S

sõnul võis olla talv, kuid tema arvates midagi ei sadanud. Samas ta täpselt ei mäletanud.

Süüdistatava sõnul oli isegi temal raske hoovis püsti seista. A.S sõnul ei ole neil hoovi peal

libe olnud, saab soola ja graanuleid pandud. Tema on kogu aeg hoovi lükanud, va 2023. aasta

oktoobrist selle aasta (2024) oktoobrini. Kohus juhib siinkohal kaitsja tähelepanu sellele, et

19. jaanuar 2023 ei lähe eelnimetatud ajavahemiku sisse. A.S märkis, et keegi ei ole nende

hoovis kukkunud ning ka V.A andis ütlusi, et tema ei ole ise kukkunud (ka varasemalt).

Tunnistaja L. La sõnul ei tea ta ka, et V.A oleks kukkunud. Lisaks märkis A.C, et enne 19.

jaanuarit 2023, lõi V.A isegi tantsu.

52. Kaitsja on esitanud kohtule Keskkonnaagentuuri Jõgeva meteoroloogiajaama andmed

seoses 19. jaanuari 2023. a ilmastikuoludega. Kohtukoosseis leiab, et vaidlust ei ole selles, et

tegemist oli talvise ilmaga, vahepeal sadas lund ning maapind võis olla ka lörtsine. Samas on

näha, et selle päeva keskmine õhutemperatuur oli läbivalt plussis ning lund sadas nõrgalt.

Kuigi esitatud tõend näitab ilmastikutingimusi, ei ole sellega võimalik tõendada, kas

konkreetsel V.A koduhoovis oli libe või mitte. Isegi kui seal oli libe, siis ei muuda see

asjaolu, et kannatanu järjepidevad ja usaldusväärsed ütlused kinnitavad, et teda tõugati.

Hoovis ei olnud kedagi teist peale L. Valdsoni, kes teda tõugata oleks saanud.

53. Tunnistaja O.R-i sõnul on sagedasem kiirabi kutsumise põhjus kukkumine. Samas ei

mäletanud ta seda sündmust ise, vaid ainult kiirabikaardi põhjal, mistõttu tema ütlustel ei ole

kriminaalasjas olulist tõenduslikku väärtust.

54. Tunnistaja W.G ütlusi ei pea kohus usaldusväärseks, kuna need ei haaku vägivalla

kasutamise osas peale süüdistatava ütluste ühegi teise tõendiga. Nii andis W.G ütlusi selle

kohta, et tema nägi, kuidas V.A 2023. aasta jaanuarikuus kukkus trepi juurde maha, õues oli

sel ajal kiilasjää ja libe. Samas on süüdistatav selgitanud, et neil ei ole W.G-ga juttu olnud

sellest, kas ta nägi või kuulis kukkumist. Lisaks on näha süüdistatava ütlustest, et W.G

manööverdas õue peal, et saaks välja sõita nina ees. Seega ei saa kindel olla, et W.G ka

tegelikult sündmust pealt nägi või tajus neid asjaolusid õigesti.

55. Kaitsja leiab, et kuivõrd kompuutertomograafi uuring ei näidanud peavigastusi, siis ei

ole tõendatud, et L. Valdson peksis kannatanut vastu pead ja tiris teda juustest. Seda enam, et

kannatanu sõnul oli see valus ja löögid olid tugevad. Kohus selgitab, et igast rusikaga

löömisest ei jää ka nähtavaid vigastusi (arvestades ka seda, et pähe peksti selja tagant, kus olid

juuksed), mistõttu ei saa sellest teha järeldust, et peksmist ja juustest tirimist ei toimunud.

Samuti ei tõenda hilisemad meditsiinidokumendid seda, et kannatanu suhtes vägivalda ei

kasutatud – taaskord, igast peksmisest ei jää jälgi ja valu tajumine on inimestel erinev.

56. Kohtu hinnangul toetab süüdistuse märgitud etteheidet ka asjaolu, et L. Valdson oli

autost väljudes ärritunud. Teda hakkas see olukord ära tüütama ning teda häiris, et kulud olid

suured, aga kannatanu kasutas W.G nagu isiklikku taksot. Kohtuistungil ei soovinud

süüdistatav kohtule vastata, milliseid emotsioone selline olukord temas tekitas. Kohus küsis

neli korda enne, kui süüdistatav soostus lõpuks vastama. Ka selline põiklemine kohtu

küsimustele näitab, et L. Valdson ei tahtnud oma tegelikku emotsiooni tunnistada. Seetõttu on

alust arvata, et L. Valdson oligi ärritunud selle peale, et kannatanu ei tasu autoga seotud

kulusid. L. Valdsonil oli motiiv, s.o pahameel, mis tingis vägivalla kasutamise.

57. Subjektiivsest küljest on L. Valdson valu tekitamise toime pannud vähemalt otsese

tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. L. Valdson, pekstes V.A-d rusikatega vastu pead ja kiskudes

teda juustest, teadis, et sellega tekitab ta kannatanule vähemalt valu ning tahtis, et kannatanu

tunneks valu. On ilmne, et rusikatega pea piirkonda peksmine on valus ja sellest sai ka

süüdistatav aru. Seda on ka juustest tirimine. Ei ole ühtegi põhjust, miks peaks kellegi suhtes

niimoodi vägivalda kasutama ilma, et tagajärjena ei sooviks just valu tekitamist. Lükates

eakat kannatanut jõuliselt kätega vastu selga, arvestas L. Valdson sellega, et V.A võib

kukkuda ja ennast vigastada. Arvestades seda, et kannatanu asetses trepiastmetel, kus

maapind on eriti lükkamise korral ebastabiilsem (eri tasandil astmed), möönis L. Valdson, et

kannatanu võib saada tervisekahjustuse. Kannatanu kukkus kõva pinna peale, millest oli ka L.

Valdson teadlik, kuna viibis seal juures ja nägi seda. Tegemist oli päevase valge ajaga. Seega

pidi süüdistatav möönma ka seda, et kannatanu võib murda mõne luu.

58. Viimaks märgib kohus, et Riigikohus on korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse

tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks

isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras,

kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes

tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult

kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu

kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-86, p 58; vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8, ja 13. oktoobri 2015. a

otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.)

59. Kuigi kaitsja on leidnud mitmeid argumente, miks ühel või teisel viisil ei saanud olla

L. Valdson see isik, kes V.A suhtes vägivalda kasutas ning miks ei ole kannatanu ja

tunnistajate ütlused usaldusväärsed, ei lükka need tõsikindlalt ümber tõendikogumit, mis

kinnitab L. Valdsoni süüd. Ülaltooduga on kohus leidnud, millest tingituna ei ole

kaitseargumendid piisavad, et jaatada kõrvaldamata kahtluste olemasolu.

60. L. Valdsoni teos õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole.

61. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et L. Valdson on temale KarS § 121 lg 2 p-s 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toime pannud, tema käitumine oli õigusvastane ja süüline.

Kvalifikatsioon

62. Kohus tuvastas eelnevalt, et L. Valdson on toime pannud nii KarS § 121 lg 1 kui ka

KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Seega vastab L. Valdsoni tegevus

kogumis KarS § 121 lg 2 p-dele 1 ja 3, s.o L. Valdson tekitas kannatanu V.A-le kehalise

väärkohtlemisega valu ja tervisekahjustuse, mis kestis vähemalt neli nädalat (kuid vähem kui

neli kuud) ning tegi seda korduvalt.

(II)

63. KarS § 121 lg-s 2 sätestatud kuritegude toimepanemise eest on võimalik karistada

rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

64. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel

arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2

kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada

kergema karistusega.

65. Kohus ei pea võimalikuks kohaldada L. Valdsoni suhtes kergeima karistusliigina

rahalist karistust. L. Valdsonit ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Samas tuvastas

kohus, et L. Valdson on kahel erineval korral tekitanud samale kannatanule valu ning ühel

korral ka tervisekahjustuse. Oma tegevusega täitis ta kehalise väärkohtlemise koosseisu lõike

kahe, s.o kvalifitseeritud põhikoosseisu, kaks alternatiivi. Kohtu hinnangul ei vastaks rahalise

karistuse mõistmine L. Valdsoni süü suurusele ega täidaks ka karistuse mõistmise eesmärke.

Nii on L. Valdson pensioniealine ning tema 2022. aasta keskmine kuu sissetulek oli 508,17

eurot (kd I, tl 57-59). Lisaks tuleb temal tasuda kriminaalasjas tekkinud menetluskulud, sh

moodustab sellest tema lepingulise kaitsja kulud 18 277,04 eurot. Arvestades seda, oleks L.

Valdsonil äärmiselt keeruline tasuda veel lisaks rahalist karistust ilma, et see mõjutaks tema

igapäevast majanduslikku olukorda olulisel määral.

66. Kohus mõistab L. Valdsoni süüdi selles, et tema kasutas kahel erineval korral füüsilist

vägivalda V.A suhtes. Nii lõi ta üks kord, s.o 2022. aasta maikuus, kannatanut korduvalt

rusikatega vastu pea piirkonda, ning teine kord lõi teda rusikatega pea piirkonda, kiskus teda

juustest ja tõukas teda, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja murdis õlavarreluu. Kohtu

hinnangul jääb L. Valdsoni süü suurus keskmise lähedale. Kannatanule tekitati küll luumurd,

kuid arvestades vigastuse paranemise aega, ei saa seda pidada tagajärge väga raskeks. Valu

tekitamine aga on süüteokoosseisu kergem alternatiiv.

67. Karistust kergendava asjaoluna esineb KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes abi andmine

kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Kannatanu ja süüdistatav on mõlemad

kinnitanud, et L. Valdson aitas kannatanu püsti pärast seda, kui kannatanu oli tema tõukamise

järel kukkunud trepile. Tegemist oli vahetult pärast süüteo toimepanemist abi andmisega.

68. Karistust raskendava asjaoluna esineb KarS § 58 p-s 3 sätestatud alternatiiv süüteo

toimepanemine kõrges eas inimese suhtes. V.A oli süütegude toimepanemise ajal 87- aastane

(sünd 1. veebruar 1935). Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne (2021, § 57, komm p

9) käsitleb kõrges eas isikut nii karistust kergendava kui ka raskendava asjaolu juures

samamoodi (nii viitab § 58 kommentaar just §-i 57 kommentaarile) – kõrges eas inimene võib

olla rauk (vanem kui 75 aastat) või isik, kes on jõudnud oodatava keskmise eluea lähedale (nt

on 79 aasta vanune). Samas on peetud kõrges eas inimeseks ka vanaduspensioniealist inimest

(vt RKKK 3-1-1-93-12, p 9.2.). Naiste oodatav eluiga oli 2023. aastal 83,1 aastat (vt

https://stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/heaolu/tervis/oodatav-eluiga). Kohus asub

seisukohale, et V.A on igal juhul eakas inimene, arvestades tema vanust. Ka ei ole alust

kahelda, et süüdistatav teadis, et kannatanu on eakas inimene – sellele ei ole kohtus ka vastu

vaieldud.

69. Küsitav on, kas karistust kergendava asjaoluna esineb kaitsja poolt viidatud KarS § 57

lg 1 p 7, s.o süüteo toimepanemine kõrges eas inimese poolt. Riigikohus on eelviidatud

lahendis öelnud, et vanaduspensioniealist inimest saab pidada kõrges eas inimeseks. Tartu

Ringkonnakohus on kriminaalasja nr 1-23-6041 28. mai 2024. a otsuse p-s 11 selgitanud, et

riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt tekib õigus vanaduspensionile hiljemalt

65. eluaastaks ning leidnud, et 1957ndal aastal sündinud isik on KarS § 57 lg 1 p 7 tähenduses

kõrges eas isik. Süüdistatav oli kuritegude toimepanemise ajal vastavalt 65- ja 66-aastane.

Arvestades eeltoodut leiab kohtukoosseis, et L. Valdsoni puhul esineb KarS § 57 lg 1 p-s 7

sätestatud kergendav asjaolu, s.o süüteo toimepanemine kõrges eas isiku poolt.

70. Arvestades seda, et L. Valdson täitis kaks erinevat KarS § 121 lg-s 2 sätestatud

kvalifikatsiooni, tema suhtes esineb kaks kergendavat ja üks raskendav asjaolu, tema

põhjustatud tagajärjed ei olnud väga rasked ning ta on varasemalt karistamata isik, on

võimalik karistada teda ühe aasta pikkuse vangistusega. Kohtu hinnangul vastab see karistuse

mõistmise eesmärkidele ning aitab tagada ka edaspidi L. Valdsoni õiguskuulekust.

71. Kuigi prokurör esitas taotluse KarS § 74 sätete kohaldamiseks, leiab kohus, et selleks

vajadust ei ole. Kohtu hinnangul on põhjendatud kohaldada L. Valdsoni suhtes KarS § 73

alusel tingimisi vangistust ilma käitumiskontrolli nõuete kohaldamiseta. Süüdistataval ei ole

ühtegi kehtivat karistust – ei väärteo- ega ka kriminaalkaristust. Seega on ta suutnud käituda

senini õiguskuulekalt. Kuigi L. Valdsoni käitumine oli tõenäoliselt ajendatud vihast või

suurest ärritusest, ei leia kohtukoosseis, et temale tuleks määrata vastavasisulises

sotsiaalprogrammis osalemine. Tegemist on juba piisavalt elanud inimesega, kelle

mõjutamiseks või muutmiseks ei ole sellistel programmidel nii suurt mõju. Lisaks ei ole

vaidlust selles, et süüdistatav suhtleb tihtipeale erinevate eakate inimestega ning teadaolevalt

probleeme esinenud ei ole. Ka on kohtul usk, et L. Valdson on teinud oma järeldused ning

kriminaalmenetluse läbiviimine ja karistuse mõistmine on muutnud tema mõtteviisi – ta tahab

ja soovib edaspidi käituda õiguskuulekalt. Arvestada tuleb L. Valdsonil sellegagi, et kohus

määrab temale katseaja, mille jooksul ta ei tohi uusi tahtlikke kuritegusid toime panna.

Vastasel juhul võidakse pöörata käesoleva otsusega mõistetud karistus täitmisele juba reaalse

vangistusena.

72. Kohtu hinnangul on põhjendatud määrata katseajaks 1 aasta 3 kuud, millise aja jooksul

saab L. Valdson näidata, et ta on mõistetud karistusest õppust võtnud ja edaspidi enam

kuritegusid toime ei pane.

73. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus L. Valdsonile KarS § 121 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 1

aasta pikkuse vangistuse. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi

kohaldamata ning täielikult täitmisele pööramata, kui L. Valdson ei pane 1 aasta 3 kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

(III)

74. Kannatanu V.A taotles kohtuistungil L. Valdsonile lähenemiskeelu kohaldamist.

Kannatanu palub lähenemiskeeldu kohaldada nii, et L. Valdson ei või temale füüsiliselt

läheneda. Tal on hirm, et L. Valdson võib tema suhtes veel vägivalda kasutada ja ta kardab.

Kannatanu ei saanud aru, miks L. Valdson teda peksis. Sidevahendite osas lähenemiskeeldu ei

pidanud kannatanu vajalikuks.

75. Prokurör toetas kannatanu taotlust ning palus KrMS § 3101 ja võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 1055 alusel kohaldada L. Valdsonile lähenemiskeeldu V.A suhtes 3 aastaks. Sealhulgas

palub prokurör keelata L. Valdsonil läheneda kannatanu elukohale lähemale kui 150 meetrit,

viibida avalikes kohtades ja muudes avalikes kohtades kannatanule lähemal kui 50 meetrit

ning suhelda kannatanuga nendes kohtades.

76. Kaitsja hinnangul ei ole taotlus põhjendatud.

77. KrMS § 3101 lg 1 sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055

alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise

vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat.

Kohtul on olemas kannatanu taotlus ning kannatanu suhtes on toime pandud isikuvastased

kuriteod. Seega on formaalsed eeldused lähenemiskeelu kohaldamiseks täidetud.

78. Kohtukoosseisu hinnangul ei ole lähenemiskeelu kohaldamine vaatamata sellele

sisuliselt põhjendatud. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev

või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda

ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist.

Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste

rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist

(lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste

abinõude rakendamist.

79. Kohtule teadaolevalt ei ole L. Valdsonile kriminaalmenetluse läbiviimise ajal ajutist

lähenemiskeeldu kohaldatud. Viimasest kuriteosündmusest on kohtuotsuse tegemise ajaks

möödunud peaaegu kaks aastat. Selle aja jooksul ei ole süüdistatav kannatanule lähenenud ega

kohtule teadaolevalt temaga suhelnud. Samuti ei ole esinenud ühtegi vägivallaintsidenti – ei

vaimset ega ka füüsilist. Arvestades seda, et mõlemad isikud elavad XXXl, mis on suhteliselt

väike asula, ning viimase kahe aasta jooksul ei ole probleeme tekkinud, ei ole tõenäoline, et

ka edaspidi ilma lähenemiskeeldu kohaldamata osutub süüdistatav kannatanule ohtlikuks.

80. Kohus mõistab, et kannatanu kardab, kuna tema üleelamised olid hirmutavad.

Kannatanu sõnul käitus L. Valdson ettearvamatult ja seetõttu on tal hirm. Samas ei ole

võimalik ainuüksi sellest tulenevalt lähenemiskeeldu kohaldada. Selleks peab esinema reaalne

oht, et L. Valdson võib ka edaspidi jätkata samalaadse käitumisega. Süüdistatava käitumine

praegusel hetkel sellele ei viita.

81. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata V.A taotluse L. Valdsonile

lähenemiskeelu kohaldamiseks.

(IV)

82. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu.

83. L. Valdsoni menetluskuludeks on ekspertiisikulu 61 eurot (kd I, tl 46), kohtueelses

menetluses riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu 336,23 eurot (kd I, tl 60-63,

98-100) ning kannatanu sõidukulud 6,53 eurot. KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel lisandub

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on teise astme kuriteos süüdimõistmise

korral 1,5 kuupalga alammäära. Kohtuotsuse kuulutamise ajal on sundraha suuruseks 1329

eurot. Seega on süüdistatava ülaltoodud menetluskulud kokku 1732,76 (403,76 +1329) eurot.

84. KrMS § 180 lg 3 alusel võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitab

süüdimõistetu ositi. Kohtu hinnangul ei ole L. Valdson võimeline tasuma kõiki

menetluskulusid ja seda ühe korraga. Tegemist on pensioniealise isikuga, kes kohtuvaidlustes

avaldas mh, et temal ei ole enam isegi elukohta. Arvestades tema 2022. aasta igakuist

sissetulekut, mis keskmiselt oli 508,17 eurot, ning ka valitud kaitsjale makstud tasu suurust,

on ilmne, et kõigi riigi kasuks väljamõistetavate menetluskulude tasumine käiks L. Valdsonile

üle jõu. Kohus leiab, et L. Valdsonilt kuulub väljamõistmisele sundraha 1329 eurot. Ülejäänud

menetluskulud, s.o ekspertiisikulu, määratud kaitsjale makstud tasu ja kannatanu sõidukulu,

summas 403,76 eurot jäävad riigi kanda.

85. Kohtukoosseis peab põhjendatuks anda L. Valdsonile võimalus tasuda sundraha 12

kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

86. Lisaks eelnevale esitas süüdistatava kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks ja

menetluskulude nimekirja (kd I, tl 149-167). Kokku on lepingulise kaitsja tasu suuruseks 18

277,04 eurot, tunnihinnaks on 180 eurot, millele lisandub käibemaks.

87. Kaitsja palus isiku süüdimõistmisel kõigi menetluskulude, sh lepingulise kaitsja

kulude, jätmist 50% ulatuses riigi kanda. Prokurör leidis, et see ei ole põhjendatud. Kohus

nõustub siinkohal kaitsjaga selles, et kuna tõendamist ei leidnud KarS § 118 lg 1 p-s 2

sätestatud kuritegu, vaid kohus mõistis isiku süüdi kergemas kuriteos, on vähenenud sellega

ka L. Valdsoni süüditunnistamise ulatus. Seda mõtteviisi toetab Riigikohtu 4. märtsi 2021. a

otsuse, kriminaalasi nr 1-20-470, p-s 29 märgitu, et olukorras, kus kohus tuvastab kuriteo

asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest

tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks, võib see mõjutada ka menetluskulude jaotust. KrMS

§ 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka

süüditunnistamise ulatus.

88. Kohus leiab, et kaitsjatasu tunnihind on põhjendatud ning see vastab kehtivale

tavapärasele turuhinnaline. Selles osas kohtul etteheiteid ei ole. Küll ei pea kohus võimalikuks

hüvitada lepingulise kaitsja kuludest nii suurt summat nagu kaitsja seda taotles.

Kohtukoosseisu hinnangul on põhjendatud mõista Eesti Vabariigilt L. Valdsoni kasuks valitud

kaitsjale makstud tasu summas 2000 eurot, millele lisandub käibemaks 440 eurot, s.o

kogusummas 2440 eurot. Ennekõike arvestas kohus sellega, et kuigi süüditunnistamise ulatus

vähenes ning L. Valdson mõisteti süüdi esimese astme kuriteo asemel teise astme kuriteos,

jäid konkreetse kuriteo tehiolud peamiselt samaks. Küll pidi kaitseõiguse teostamiseks kaitsja

tegelema ka konkreetselt selle osaga süüdistusest, mis puudutas KarS § 118 lg 1 p-i 2.

89. Ülejäänud osa valitud kaitsjale makstud tasust, s.o 15 837,04 eurot koos

käibemaksuga, jääb L. Valdsoni enda kanda.

(V)

90. Kriminaalasja materjalide juures on üks CD-plaat, millel Häirekeskusele tehtud

kõnesalvestis (kd I, tl 54). KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel tuleb nimetatud CD-plaat jätta

kriminaaltoimiku materjalide juurde.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Sandra Kallas

Anne Paas

Raik Matekainen

kohtunik

rahvakohtunik

rahvakohtunik