2-22-3928/33 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Enely Sepp

Otsuse tegemise aeg

7. jaanuar 2025

Tsiviilasja number

2-22-3928

Tsiviilasja hind

Hagi hind 3500 eurot; vastuhagi hind 3500 eurot

Tsiviilasi

J A hagi D L vastu ühisvara jagamiseks; D L hagi J A

vastu ühisvara jagamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja J A (isikukood xxx), lepinguline esindaja J K (e-

post xxx)

Kostja D L (isikukood xxx) lepinguline esindaja E S (e-

post: xxx)

Asja läbivaatamise kord

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi ja vastuhagi osaliselt.

2. Jagada J A ja D L ühisvara järgmisel viisil:

2.1. Jätta kinnisasi asukohaga xxx (registriosa nr xxx) ning kinnisasi asukohaga xxx

(registriosa nr xxx) J A ainuomandisse.

2.2. Kohustada D Lt andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 tähenduses

kinnisasjade registriosa numbriga xxx ja xxx senise omanikukande kustutamiseks ja

uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasjade ainuomanikuna

kinnistusraamatusse J A. Asendada D L nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr

xxx ja xxx kande muutmiseks kohtuotsusega.

2.3. Jätta kinnisasi asukohaga xxx (registriosa nr xxx) D L ainuomandisse.

2.4. Kohustada J At andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse § 341 tähenduses

kinnisasja registriosa numbriga xxx senise omanikukande kustutamiseks ja uue

kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse

D L. Asendada J A nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr xxx kande muutmiseks

kohtuotsusega.

2.5. Jätta Xxx OÜ (registrikood xxx) 50% osa nimiväärtusega 1278 eurot D L

ainuomandisse.

2.6. Jätta vastuhagi rahuldamata nõudes jagada poolte ühisvarana 31.10.2006. a ja

08.06.2008. a A Miga sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused.

2.7. Mõista D Llt välja J A kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara eest summas 37 647,25

2-22-3928

eurot.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Hageja nõuded ja põhjendused

1. J A (edaspidi hageja) esitas 17.03.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse D L (edaspidi

kostja) vastu ühisvara jagamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu xxx ja

lahutati xxx. a kohtuotsusega, lahutus jõustus xxx. Pooled ei ole jõudnud kokkuleppele

ühisvara jagamises.

Pooltel oli varaühisus ning abieluvaralepingut ei sõlmitud. Hageja leiab, et poolte ühisvara

hulka kuuluvad korteriomand asukohaga xxx (registriosa nr xxx, turuväärtus 131 000 eurot)

ning xxx mõttelist osa korterihoonestusõigusest asukohaga xxx (registriosa nr xxx,

turuväärtus 204 000 eurot). Mõlemat kinnisasja kasutab ainuisikuliselt kostja. Poolte ühisvara

hulka kuulub veel kinnisasi xxx (registriosa nr xxx, turuväärtus 6400 eurot) ning Xxx OÜ

(registrikood xxx) 50% osalus. Hageja leiab, et vara tuleb jagada selliselt, et korteriomand

xxx ning xxx jäävad hageja omandisse ning kinnisasja korterihoonestusõigus ja korteriomand

registriosa nr xxx ja Xxx OÜ osa jäävad kostja ainuomandisse. Kuna kogu ettevõtte

turuväärtus on 17 809 eurot, siis 50% kostja omandisse jätmisel peaks hüvitis hagejale olema

(17 809/4) 4452,25 eurot. Hageja leiab, et kostjal tuleb hüvitada hagejale ka ½ Xxx OÜ

osakapitalist, kokku hüvitis 5091,25 eurot.

Hageja leiab, et laenukohustus A Mi ees on tõendamata. Kuni vastuhagiga tutvumiseni

puudus hagejal igasugune teadmine sellest, et kostjal on A Mi ees rahalised kohustused.

Kostjal ei olnud õigust ilma hageja teadmata hagejale rahalisi kohustusi tekitada. xxx OÜ-le

ülekantud summad ja väidetav laen ei ole seostatav. Kostja esitatud tõenditest nähtub hoopis,

et A M on kostjale laenu tagasi maksnud.

Kostja ei ole tõendanud, et kulutas xxx korteri ostmiseks just emalt saadud raha ja mitte

abikaasade ühisvara. Hageja leiab, et kinkeleping on koostatud tagantjärele, on võltsitud ning

hageja palub jätta see tähelepanuta, s.o sellega menetluses arvestamata. Ka ei saanud kostja

emal olla kinkimiseks sellist vaba raha, mis oli tekkinud korteri võõrandamistehingust,

kuivõrd korter võõrandati hiljem.

xxx korteri sissemakse 50 000 Eesti krooni tehti hageja ja hageja ema ostetud korteri xxx

müügist saadud rahast. Pooltel oli endal olemas piisavalt vara korterite sissemakse

tegemiseks. Ka xxx soetati hageja ema raha eest, kuid vormistati hageja nimele. Ka on selle

kinnisvaraga seoses tasunud kõik maksud hageja ema.

2. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning ühisvara tuleb jagada teistsugusel moel.

Kostja esitas 26.05.2022 vastuhagi ühisvara jagamise nõudes. Kostja vastuse ja vastuhagi

kohaselt kuulub poolte ühisvara hulka peale hagis toodud varaesemete veel ühine

laenukohustus A Mi ees kogusummas 70 851,67 eurot. Kostja ja A Mi vahel sõlmiti

2-22-3928

31.10.2006 laenuleping 200 000 krooni laenamiseks intressiga 12% aastas. 02.12.2024. a

seisuga moodustab 31.10.2006 sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 12 782,33

eurot ja laenuintress 27 744,61 eurot. 08.06.2008 sõlmis kostja A Miga teise laenulepingu,

laenusummaga 200 000 krooni ja intressiga 12% aastas. 02.12.2024. a seisuga moodustab

08.06.2008 sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 12 782,33 eurot ja laenuintress 25

283,87 eurot. A M nõudis 23.05.2022 kohustuse täitmist hiljemalt 31.07.2022.

Kostja selgituse kohaselt olid mõlemad laenulepingud sõlmitud eesmärgiga omandada

korterihoonestusõigus asukohaga xxx. Kostja tegi 31.10.2006 saadud rahasummast

01.11.2006 esimese ettemaksu 194 271 krooni xxx AS arvelduskontole ning 08.06.2008

saadud rahasummast 09.06.2008 teise ettemaksu summas 200 866 krooni. A M sai omakorda

selleks 26.10.2006 raha enda abikaasalt O Plt, kes sai 24.10.2006 pangast laenu 300 000

krooni. Kostjale antud laen koosnes O P poolt saadud laenurahast ja varasemalt kogutud

rahast.

A M on teinud 27.10.2006 ja 31.10.2006 kostjale maksed sularahas, andes 27.10.2006. a 50

000 krooni ja 31.10.2006. a 148 900 krooni. Saadud rahasumma kandis kostja oma

pangakontole. A M kandis kostjale 08.06.2008 134 000 krooni ja 09.06.2008 33 000 krooni,

ülejäänud 34 000 krooni andis 09.06.2008 A M sularahas. 09.06.2008 kandis kostja saadud

raha XXX AS-i pangakontole. Kostja kinnitusel on A Mi seletus „laenu tagastamine“ ekslik

ning tegemist on veaga.

Kostja tegi kinnisasja asukohaga XXX omandamiseks ettemaksu 5405,11 eurot oma

lahusvara arvelt. Nimelt kinkis 09.08.2000 kostja ema O L kostjale 4500 USA dollarit

(5015,05 eurot) ja 10.08.2000 380 USA dollarit (390,06 eurot). Raha oli O Ll seetõttu, et ta

võõrandas endale kuulunud kinnisasja xxx, soetas endale odavama korteri ning tal jäi raha üle

ka kostjale kinkimiseks.

Kostja leiab, et xxx korter (turuväärtusega 131 000 eurot) tuleb jätta hageja ainuomandisse

kohustusega maksta kostjale hüvitis 83 604,20 eurot (arvestades PKS § 34 lg 2 kohaselt kostja

lahusvaralist panust). Kinnisasi xxx (turuväärtus 204 000 eurot) tuleb jätta kostja omandisse

kohustusega maksta hagejale omandi kaotuse hüvitis 102 000 eurot. Kinnisasi xxx

(turuväärtus 6400 eurot) tuleb jätta hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale hüvitis

3200 eurot. Laenukohustus A Mi ees tuleb jätta kostja ainuomandisse ning mõista hagejalt

kostja kasuks välja hüvitis 35 707,40 eurot. Xxx OÜ osa tuleb jätta kostja ainuomandisse,

hüvitis hagejale on (2556/4) 639 eurot.

Kohtuotsuse põhjendused ja selgitused

3. Kostja on 02.12.2024 seisukohas oma nõuet muutnud, lisades tahteavalduse andmise

eelduseks tingimuse, et see abikaasa, kelle ainuomandisse kinnisasi jääb, maksab teisele

abikaasale omandi kaotuse hüvitise. Kohtu hinnangul on tegemist hagi muutmisega, milleks

on TsMS § 376 lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist

vajalik kohtu või kostja nõusolek. Arvestades, et hagi muutmine toimus pärast eelmenetluse

tähtaega ning lõplike seisukohtade esitamise tähtajal, ei nõustu kohus hagi muutmisega, kuna

hagi muutmiseks puudub mõjuv põhjus. Kostja oleks saanud vastuhagi muuta varasemalt ning

siis oleks hageja saanud esitada oma seisukoha muudetud hagile eelmenetluse ajal. Seetõttu ei

lähtu kohus asja läbivaatamisel kostja poolt 02.12.20224 muudetud nõudest.

4. Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et nii hagi kui ka vastuhagi

tuleb rahuldada osaliselt.

2-22-3928

5. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010 PKS1995 ja pärast seda PKS (PKS

§ 210 lg 1). Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (PKS1995 § 14

jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga

varaühisus (PKS § 211 lg 1). Vaidlus puudub selles, et abikaasade vahel kehtis varaühisuse

varasuhe.

6. PKS § 37 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad

ühisvara omavahel. Sama sätte lg 11 kohaselt määratakse kindlaks ühisvara koosseis varasuhte

lõppemise seisuga. PKS § 35 p 3 näeb ette, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu

lahutatakse. Kuna hagi ühisvara jagamiseks nõue on esitatud peale 01.07.2010, siis tuleb vara

jagada kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi, mille kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel

kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet

kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi

kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile

kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või

kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt

nende osa suurusele.

7. Poolte abielu on sõlmitud xxx ning lahutatud xx. a otsusega (I kd, tl 5 pöördel - 6). Kohtu

Infosüsteemi andmete kohaselt jõustus lahutus xxx. Vaidlusalused kinnisasjad ja osalus

äriühingus on registriandmete kohaselt omandatud abielu ajal. Ühisvara koosseis määratakse

kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes PKS § 37 lg 11 ja PKS § 35 p 3

alusel abielu lahutamisega 17.06.2021. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et varaesemed,

mille jagamist on taotletud (välja arvatud laenukohustus) kuuluvad poolte ühisvara hulka.

8. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et xxx korter ning xxx kinnisasi peaksid jääma hageja

ainuomandisse ning xxx korterihoonestusõigus ning Xxx OÜ 50% osalus kostja

ainuomandisse. Mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist ning ühisvara jagamise

taotletud viisid vastavad AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile. Seega on põhjendatud

rahuldada nii hagi kui ka vastuhagi nõuded nende varaesemete edasise õigusliku kuuluvuse

osas, mõistes omandi kaotanud abikaasale välja kohase hüvitise.

9. Poolte vahel puudub vaidlus kinnisasjade väärtuse osas. Kohus saab vara jagamisel lähtuda

sellest, et xxx korteri turuväärtus on 131 000 eurot (tõend Ikd, tl 117-130), xxx

korterihoonestusõiguse turuväärtus on 204 000 eurot (tõend Ikd, tl 131-145) ning xxx

kinnisasja turuväärtus 6400 eurot (tõend Ikd, tl 101-107).

Poolte vahel on vaidlus selles, milline on Xxx OÜ 50% osaluse turuväärtus ning kas poolte

ühisvara hulka kuulub ka laenukohustus A Mi ees. Samuti on poolte vahel vaidlus selles, kas

xxx korter on soetatud osaliselt lahusvara arvel. Eeltoodust tulenevalt on pooltel vaidlus ka

selles, milline peab olema väljamõistetav omandi kaotuse hüvitis.

10. xxx korterihoonestusõiguse ja xxx jagamise osas pooltel vaidlust ei ole. Kohus jätab xxx

kinnisasja turuväärtusega 204 000 eurot kostja ainuomandisse ning xxx kinnisasja hageja

ainuomandisse. Lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest tuleb kostjal hüvitada hagejale omandi

kaotus 102 000 eurot ning hagejal kostjale 3200 eurot.

11. Hageja on taotlenud Xxx OÜ 50% osaluse kostja ainuomandisse jätmisel hagejale hüvitise

5091,25 euro väljamõistmist. Hageja väite kohaselt on Xxx OÜ turuväärtus 17 809 eurot.

Kostja on 03.11.2023. a seisukohas kinnitanud, et on nõus hageja väitega, et Xxx OÜ

omakapital on 17 389 eurot ning abikaasade osa väärtus seega pool sellest. 02.12.2024

2-22-3928

seisukohas on kostja on leidnud, et Xxx OÜ turuväärtust ei ole ikkagi kindlaks tehtud ja osa

kostja ainuomandisse jätmisel on õiglaseks hüvitiseks hagejale 639 eurot, lähtudes Xxx OÜ

nimiväärtusest 2556 eurot.

11.1 Vara jagamisel tuleb lähtuda võimalikult jagamise aja lähedasest turuväärtusest. Xxx OÜ

2020. a majandusaasta aruande (I kd, tl 108-109) põhinäitajatest nähtub, et ettevõtte

omakapital on 17 389 eurot. Ettevõtte turuväärtus võib olla suurem, kuid tõendatuks saab

lugeda turuväärtuse üksnes omakapitali 17 389 euro ulatuses. Nimelt on omakapital kohustus

omaniku ees ehk omaniku raha. Hageja ei ole esitanud tõendit, millest nähtuks ettevõtte

suurem turuväärtus. Samuti ei ole kostja tõendand, et turuväärtus on väiksem. Xxx OÜ 50%

suuruse osa jagamisel saab turuväärtuseks lugeda seega omakapitali suuruse 17 389 eurot,

pooltele ühiselt kuuluva 50% osa suuruseks seega (17 389/2) 8694,50 eurot.

11.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb vara jagada selliselt, et pooltele kuuluv Xxx OÜ 50% osalus

jääb kostja ainuomandisse ning kostja maksab hagejale omandi kaotuse hüvitise (8694,50/2)

4347,25 eurot.

11.3 Hageja nõue osakapitali eest hagejale 639 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud.

Äriühingu osakapital kuulub äriühingule ning seda vara ei saa abikaasad omavahel ära jagada

ega kellegi omandisse jätta.

12. xxx kinnisasja jagamise puhul ei ole pooltel vaidlust selles, kelle ainuomandisse kinnisasi

vara jagamisel läheb. Kohus jätab korteriomandi turuväärtusega 131 000 eurot hageja

ainuomandisse.

12.1 Pooltel on vaidlus hüvitamiskohustuse suuruse osas. Kostja on tuginenud sellele, et xxx

kinnisasi on soetatud osaliselt, s.o 27,64% ulatuses kostja lahusvara arvel ning 72,36%

ulatuses poolte ühisvara arvel. Kostja on leidnud, et eelnevast tulenevalt tuleks kinnisasja

hageja omandisse jätmisel mõista kostja kasuks välja hüvitis 83 604,20 eurot.

12.2 Kostja väite kohaselt soetati xxx kinnisasi 19 556 euro eest (306 000 krooni) ning korteri

sissemakse on tehtud 5405 euro ulatuses kostja lahusvara, s.o emalt kinkena saadud USA

dollarite arvel. Nimelt kinkis 09.08.2000 O L kostjale 4500 USA dollarit (5015,05 eurot) ja

10.08.2000 380 USA dollarit (390,06 eurot). Raha oli O Ll seetõttu, et ta võõrandas endale

kuulunud kinnisasja xxx, soetas endale odavama korteri ning tal jäi raha üle ka kostjale

kinkimiseks.

12.3 Kinnistusraamatust nähtuvalt on xxx korteri omanikuna 31.10.2006 asjaõiguslepingu

alusel sisse kantud D L (Ikd, tl 7). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja väitele, et xxx

kinnisasi soetati A Silt ning et ettemaks maksti USA dollarites, s.o kokku 09.-10.08.2022

4880 USA dollarit (I kd, tl 62). xxx AS tõendi kohaselt (Ikd, tl 149) oli xxx AS ja kostja

vahel sõlmitud xxx liisingleping nr xxx korteri xxx soetamiseks ostuhinnaga 220 000 krooni,

liisingu poolt finantseeritud summa 150 000 krooni. Arvestades USA dollari kurssi

03.08.2000 seisuga 0,9028 eurot (Ikd, tl 157), oli 4880 dollari väärtus 4405,66 eurot, s.o 68

933,66 krooni, s.o ligikaudselt sama summa, mis ostuhinnast liisingu poolt finantseerimata

jäi. Seega saab lugeda tuvastatuks, et kinnisasja ostuhind augustis 2000. a oli 220 000 krooni.

Kuivõrd ülekanded A Sile on liisingulepinguga lähedasel kuupäeval, saab lugeda tõendatuks,

et korter on soetatud osaliselt kostja poolt üle kantud USA dollaritega.

12.4 Küll aga ei saa tõendite pinnalt lugeda tõendatuks, et need USA dollarid olid kostjal

emalt kinkena saadud. Kostja selgituse kohaselt sai ta emalt USA dollarid sularahas. Väidet

emalt kinkena saadud USA dollarite kohta tõendab üksnes O L käsikirjaline kinnitus (tl 63,

2-22-3928

tõlge tl 64), mille kohaselt olevat O L kinkinud kostjale xxx sünnipäevaks 4500 USD, mille

kostja ema olevat koos kostjaga pannud pangakontole ja kandnud esimese ettemaksuna üle

müüjale xxx korteri ostmiseks. Sama tõendi kohaselt lisas O L pojale kingitusena 10.08.2000

veel 380 USA dollarit, mis on samuti kantud ettemaksuna korteri eest.

12.5 Kohtu hinnangul ei saa kostja ning tema ema vahelist käsikirjalist kinkelepingut lugeda

usaldusväärseks tõendiks. Kostja ema oli eelduslikult kostjale lähedane isik, kelle puhul saab

eeldada, et tema ütlused ei ole erapooletud, kuivõrd ta on huvitatud asja lahendamisest kostja

kasuks (ning välistatud ei ole ka samal eesmärgil kunstlik tõendite loomine).

12.6 Samuti ei ole usaldusväärsed kostja selgitused selle kohta, kust tema emal sellised

rahalised vahendid tekkisid. Kostja väite kohaselt (31.10.2022 seisukoht, p 2.3.1) võõrandas

kostja ema kinnisasja asukohaga xxx ning soetas endale odavama korteri; pärast korteri

soetamist jäi emale piisavalt raha üle, et kinkida kostjale USA dollarid.

Kostja ei ole toonud välja, et O L oleks soetanud mõne muu korteri peale xxx korteri. Selle

korteri soetas ta 28.11.1997 müügilepinguga (Ikd, tl 181-181 pöördel). Madala tn korteri

müük toimus kostja kinnitusel 26.11.1997 (samas tõend selle kohta puudub). Kostja ei ole

esitanud väidet xxx korteri konkreetse müügihinna kohta ja ka sellekohane tõend puudub.

Ainuüksi korteri pindala põhjal ei saa eeldada, et ühe korteri turuväärtus on oluliselt suurem,

kui teise korteri oma. Seega on tõendamata kostja väited selle kohta, et O Ll jäid

märkimisväärsed rahalised vahendid üle ühe korteri võõrandamisest ja teise ostmisest. Kui

taoline olukord ka esines, siis pidid need vahendid üle jääma juba aastal 1997 (mil osteti xxx

tn korter) ning on väheusutav, et üle jäänud raha säilis aastani 2000. Elulist usutavust

vähendab veelgi väide, et 39,60m2 üldpinnaga korteri müügist ja 21,6 m2 üldpinnaga korteri

ostmisest jäid üle sellised rahalised vahendid, mille arvelt tasuda ca kolmandik 52,8m2 korteri

ostuhinnast (220 000EEK). Kohus leiab, et tõendid kogumina ei anna võimalust jõuda

järeldusele, et emalt USA dollarite kingiks saamine on tõendatud.

12.7 Kostja on leidnud, et hageja ei ole esitanud ühtegi väidet selle kohta, miks oli xxx tn

korteri ettemaks tehtud dollarites ning kostja hinnangul peaks see tõendama, et raha tuli kostja

ema käest. Kohus kostja loogikaga ei nõustu ning leiab, et mitte hageja ei pidanud selgitama,

miks oli kasutatud dollareid, vaid kostja pidi tõendama, et see raha on saadud emalt. Kuna

kostja ei ole seda piisavalt tõendanud, ei lähtu kohus asja lahendamisel sellest, et xxx tn korter

on soetatud osaliselt kostja lahusvara arvelt. Seega kuulub xxx tn korteri hageja

ainuomandisse jätmisel hageja poolt kostjale tasumisele hüvitis (xxx) 65 500 eurot.

13. Hageja on viidanud sellele, et hageja ema on aidanud poolte perekonda rahaliselt ning et

Ristiku tn korter on soetatud osaliselt hageja lahusvaraliste vahendite arvel. Hageja ei ole

samas leidnud, et sellest tulenevalt peaks kõrvale kalduma poolte võrdsusest või et need

summad tuleks PKS § 34 lg 2 alusel vara jagamisel hüvitada. Seetõttu jätab kohus hageja

viited lahusvara kasutamisele tähelepanuta ning lähtub sellest, et poolte osad ühisvara

jagamisel on võrdsed.

14. Hageja on viidanud sellele, et xxx korter jäi kostja kasutusse, samal ajal on hageja olnud

sunnitud endale üürima korteri ja kandma sellega seonduvad kulud; samuti on hageja

viidanud kostja poolt Veerise tn korteri välja üürimisele ja sellest tulu saamisele. Hageja

väitest ei nähtu, kuidas see peaks hüvitamiskohustust muutma. Hageja ei ole välja toonud, et

tal oleks nende kuludega seonduvalt mõni nõue ning ka kohtule ei nähtu, millisel moel võiks

see asjaolu vaidluse lahendamisel asjasse puutuda. Seega jätab kohus need väited

tähelepanuta.

2-22-3928

15. Vastuhagi kohaselt kuulub poolte ühisvara hulka peale hagis toodud varaesemete veel

ühine laenukohustus A Mi ees kogusummas 70 851,67 eurot. Kostja ja A Mi vahel sõlmiti

31.10.2006 laenuleping 200 000 krooni laenamiseks intressiga 12% aastas (Ikd, tl 52, tõlge tl

53). 04.12.2022 seisuga moodustab 31.10.2006 sõlmitud laenulepingust tulenev

põhivõlgnevus 12 782,33 eurot ja laenuintress 27 744,61 eurot. 08.06.2008 sõlmis kostja A

Miga teise laenulepingu, laenusummaga 200 000 krooni ja intressiga 12% aastas (Ikd, tl 55,

tõlge tl 148). 04.12.2022 seisuga moodustab 08.06.2008 sõlmitud laenulepingust tulenev

põhivõlgnevus 12 782,33 eurot ja laenuintress 25 283,87 eurot. Laenulepingud olid sõlmitud

tähtajatult. Kostja väite kohaselt nõudis A M 23.05.2022 kohustuse täitmist, määrates laenu

tagastamise tähtajaks 31.07.2022 (Ikd, tl 58, tõlge tl 59). Kostja ei ole väitnud, et laenulepingu

alusel oleks tehtud misiganes tagasimakseid.

Hageja väitel ei ole laenu saamine tõendatud. Hageja ei olnud väidetud laenu saamisest

teadlik. Hageja on palunud jätta vastuhagi laenulepingute kui ühisvara jagamise nõudes

rahuldamata.

16. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et poolte ühisvara hulka kuulub ka laenukohustus.

Kostja ei ole isegi väitnud, et oleks hagejat laenu võtmisest teavitanud (tõendamisest

rääkimata). Eluliselt usutav ei ole, et üks abikaasa ei teavita teist abikaasat sedavõrd suure

ühise kohustuse võtmisest. Laenulepinguid ja laenu ülesütlemise avaldust ei saa kohus pidada

usaldusväärseteks tõenditeks.

16.1 Kohus nõustub hagejaga selles, et esitatud kirjalikud laenulepingud jätavad mulje, et

need on vormistatud mitte aastatel 2006 ja 2008, vaid pärastpoole teadmata ajal. Taolisi

kahtlusi tekitab esmalt laenulepingu lihtkirjalik vorm, nimelt on suures summas (kummalgi

korral 200 000EEK) laenu võtmise puhul vormistatud laenuleping käsikirjaliselt, mõlemal

juhul sarnasele rebitud servaga paberile (Ikd, tl 52-55).

16.2 Seda võimalust, et tegemist on ilmselt selle menetluse tarbeks loodud tõenditega, toetab

asjaolu, et väidetava laenulepingu pooled on olnud aastaid ühiste ärihuvidega äripartnerid.

Nimelt nähtub Xxx OÜ registriväljavõttest, et kostja on olnud (ja on seni) koos A Miga

üheaegselt juhatuse liikmed alates 01.08.2007 ning alates 13.02.2012 ka ühiselt sama

äriühingu osanikud. Ka on hageja välja toonud, et poolte xxx asuva korteri omanikuks on

lisaks pooltele ka A M ning et too korter soetati eesmärgiga teenida üüritulu.

16.3 Täiesti ilma elulise usutavuseta on see, et 2006. a ja 2008. a saadud laenu ei küsitud

tagasi kuni aastani 2022. Samuti ei ole eluliselt usutav, et eksisteeriva laenulepingu korral ei

ole kõigi nende aastate kestel kordagi tasutud laenuintressi. Laenulepingus ei ole

intressimaksete maksmise tähtaega märgitud, samas tuleneb võlaõigusseaduse § 397 lg-st 3, et

intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Seega kui kostja ja A Mi vahel

olnuks ka tegelikult laenuleping sõlmitud, siis oleks kostja teinud iga aasta intressimakseid.

16.4 Väidetavate laenulepingute intress oli 12% aastas. xxx sai kostja laenu intressiga

Euribor+0,60% aastas, mis 2008. a seisuga tähendas intressimäära 5,54% aastas. Ei ole

mingilgi määral usutav, et kostja jättis 16 aasta vältel tagastamata kaks korda suurema

intressimääraga laenu ning laskis kasvada intressil sedavõrd suureks olukorras, kus tal oli

võimalik võtta laenu palju väiksema intressimääraga. Mingisugune eluline usutavus võiks olla

olukorras, kus suurema intressiga laenu võetakse hädaolukorras ja lühikeseks ajaks, kuid

praegu puuduvad viited taolise olukorra esinemisele. Vaatamata sellele, et pooltel eelduslikult

majanduslikke probleeme ei esinenud, soetatud on kinnisvara nii Eestis kui ka hageja väidete

kohaselt Bulgaarias ning pooled on saanud eelduslikult tulu ka ettevõtlusest, on kostja jätnud

2-22-3928

laenu tagastamata ning lasknud intresside summa kasvada enam kui kahekordseks, võrreldes

põhivõlgnevusega.

17. Kostja 31.10.2022 seisukohas antud selgituse kohaselt toimus 2006. a laenu andmine

selliselt, et A Mi abikaasa O P võttis 24.10.2006 pangast laenu, ülekanne „xxx Põhiosa xxx“,

summas 19 186 eurot (300 000 krooni), millest O P kandis 26.10.2006 A Mi kontole 296 400

krooni (Ikd, tl 146). A M andis seejärel O Plt saadud ja varem kogutud rahast A Mile laenu

sularahas, 27.10.2006. a 50 000 krooni ja 31.10.2006. a 148 900 krooni; saadud rahasumma

kandis kostja oma kontole.

17.1 Kohus märgib, et A Mi kontolt (Ikd, tl 147-147 pöördel) ei nähtu perioodil 27.-

31.10.2006 sularahas kokku 148 900 krooni väljavõtmine, nähtub vaid 100 000 krooni

väljavõtmine. Kostja arvelduskontole on 27.10.2006 kantud sularahas kokku 50 000 krooni ja

31.10.2006 148 900 krooni. Kostja on teinud 01.11.2006 enda kontolt ülekande summas 194

271 krooni xxx AS-ile selgitusega „xxx ettemaks 15%“ (Ikd, tl 60-60 pöördel). Kohus

märgib, et isegi kui lugeda tõendatuks, et kostja on saanud A Milt laenu xxx korteri

sissemakse tegemiseks (mida kohus siiski tõendatuks ei loe), ei saanud 2006. a laenulepingu

alusel üle antud summa ületada 100 000 krooni.

17.2 Kohus märgib, et väidetavat laenu ei antud mitte vabadest vahenditest, vaid O P olevat

selle summa ise pangast laenuks saanud (kostja väidete õigsust eeldades). Võimalik ei ole, et

pank annab laenu määramata tähtajaks ja ilma igakuiste tagasimakseteta. Seega saab eeldada,

et O P pidi ise laenu graafiku alusel pangale tagastama ja seda olukorras, kus kostja

tagasimaksed ning intressimaksed puudusid. Taoline olukord välistab igasuguse elulise

usutavuse. Samuti ei ole eluliselt usutav, et keegi võtab pangast laenu selleks, et anda

laenusumma enda abikaasale, et too saaks anda omakorda laenu (sealjuures ilma tagatiseta)

kolmanda isiku omandisse kinnisvara ostmiseks.

18. Teise laenulepingu puhul on kostja selgitanud, et A M kandis kostjale 08.06.2008. a 134

000 krooni ja 09.06.2008. a 33 000 krooni (mõlemad kanded Ikd, tl 61-61 pöördel); ülejäänud

34 000 krooni andis A M kostjale sularahas ning saadud summad kandis kostja xxx AS

kontole summas 200 866 krooni (Ikd, tl 61). Kostja selgituse kohaselt on ülekannete selgitus

„laenu tagastamine“ ekslik, tegemist oli veaga ning kannete tegelik sisu oli kostjale laenu

andmine.

18.1 Kohus leiab, et 08.06.2008 lepingu alusel laenu saamine ei ole tõendatud. Kostja esitatud

tõendis (Ikd, tl 61) toodud makse selgitusest nähtub hoopis, et A M on teinud kostjale makse

laenu tagastamiseks. Kohus leiab, et tegemist ei saanud olla trükiveaga ega n-ö

pisieksimusega, sest laenu andmine ja laenu tagastamine on põhimõtteliselt erinevad asjad.

On äärmiselt ebatõenäoline, et suures summas laenu andev isik teeks sellise vea, et nimetaks

laenu andmist hoopis laenu tagastamiseks. Ka sellest, et kostja on kasutanud A Milt saadud

raha ettemakse tegemist, ei saa tuleneda, et tegemist oli just raha laenuks saamise ja mitte

antud laenu tagasisaamisega.

18.2 Kohus märgib, et kui A Mi ülekandeid summas 134 000 krooni ja 33 000 krooni, mis

nähtuvad kostja arvelduskonto väljavõttelt, saaks lugeda tõendatuks laenu andmisena (millega

kohus ei nõustu), siis ei saaks ikkagi lugeda tõendatuks A Milt laenu saamist (200 000-167

000) 33 000 krooni ulatuses.

19. Kostja on väitnud 02.12.2024 seisukohas, et esitas tõendid selle kohta, et „endised

abikaasad sõlmisid 31.10.2006 ja 08.06.2008 laenulepingu A Miga“. Antud väide on ekslik,

kuna laenulepingutel puuduvad igasugused viited selle kohta, et laenulepingu oleks sõlminud

2-22-3928

või selle sõlmimisest teadlik olnud hageja või et kostjal oleks olnud volitusest või seadusest

tulenev õigus hageja esindamiseks sellise lepingu sõlmimisel. Sellest, et pooltel oli

varaühisus, ei saa veel tuletada lepingu sõlmimist hageja poolt.

20. Laenu saamise elulist usutavust vähendab veelgi asjaolu, et kostja kui kutse- ja

majandustegevuses tegutsev ja seega ilmselt piisavate lepingualaste kogemustega isik

(äriühingu juhatuse liige) ei esitanud võlausaldaja nõudele aegumise vastuväidet. Nimelt oleks

pooled saanud esitada laenuandja intressinõudele kui korduva kohustuse täitmise nõudele

aegumise vastuväite (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 154). Pooled oleks seeläbi vabanenud

intressi tasumise kohustusest valdavas ulatuses.

21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenukohustuse olemasolu poolte ühisvara hulgas ei

ole tõendatud ning kohus jätab vastuhagi selle kohustuse jagamise nõudes rahuldamata.

22. Hagi ja vastuhagi rahuldamisel jääb hageja omandisse korter väärtusega 131 000 eurot,

kinnisasi väärtusega 6400 eurot ning kostja omandisse kinnisasi väärtusega 204 000 eurot ja

äriühingu 50% osalus väärtusega 8694,50. Lähtudes abikaasade osade võrdsuse põhimõttest

tuleb hagejal hüvitada kostjale omandi kaotus (137 400/2) 68 700 eurot ning kostjal hagejale

(212 694,5/2) 106 347,25 eurot. Kohus tasaarvestab poolte vastastikused nõuded (TsMS §

445 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

enamsaadud ühisvara eest kokku 37 647,25 eurot.

23. Pooled on palunud asendada poolte tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja

kinnistusraamatusse vastavalt hageja ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks.

Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks

või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust

kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8

kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele

kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga

tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend,

millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.

Kuivõrd hagi ja vastuhagi rahuldamisel jätab kohus kinnisasjad registriosa numbriga xxx ja

xxx hageja ainuomandisse ja kinnisasja nr xxx kostja ainuomandisse, rahuldab kohus poolte

nõuded ning kohustab pooli TsÜS 68 lg 5 alusel andma tahteavalduse kinnisasja

omanikukande muutmiseks ning uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasjade

ainuomanikuna sisse vastavalt kas hageja või kostja.

24. Kumbki pool on taotlenud jätta menetluskulud vastaspoole kanda. TsMS § 173 lg 1

kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma

menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS §

164 lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui

kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe

abikaasa olulisi vajadusi. Kohtu hinnangul puudub põhjus kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1

sätestatud jaotusest. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda nende rahalist

suurust kindlaks määramata. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

2-22-3928

/allkirjastatud digitaalselt/

Enely Sepp

Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2025 lahendiga.