3-22-287/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maret Hallikma

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.01.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-287

Haldusasi

OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi

kaebus Tallinna linna vastu alusetult saadu tagastamise ja intressi

nõudes, alternatiivselt kahju hüvitamise nõudes ühes

viivisenõudega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis)

pankrotihaldur Martin Krupp, esindaja vandeadvokaat Marit

Toom

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Inge Lumiste ja

Uve Jürgens

Asja läbivaatamise vorm

Suulises menetluses, 05.11.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.02.2025.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn ja OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) sõlmisid riigihanke tulemusena 31.10.2014

sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu (ATL dtl 9-21), millega määrati kindlaks vedaja

kohustus korraldada ajavahemikus 01.04.2015 kuni 31.03.2022 tasu eest avalikku liinivedu

tellija tellitud mahus ja lepingus toodud tingimustel. ATL p 10.1 nägi ette, et kõik lepingust

tulenevad erimeelsused püütakse lahendada läbirääkimiste teel ja juhul kui läbirääkimised ei

anna tulemusi, lahendatakse erimeelsused Eesti Vabariigi seadustes ettenähtud korras Harju

3-22-287

Maakohtus. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) maksis 31.10.2014 ja 04.11.2014 Tallinna linnale

deposiiti kokku 700 000 eurot.

2. Tallinna Transpordiamet edastas 24.01.2019 OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) avalduse

(dtl 22-23), millega ütles ATL p 8.3 alusel lepingu alates 01.02.2019 üles ja keeldus ATL p-s

6.13 sätestatud ettemakse tasumisest ajavahemiku eest, mis algab 01.02.2019.

2.1. Tallinna Transpordiamet viitas sellele, et 14.01.2019 selgus, et OÜ MRP Linna Liinid

(pankrotis) busside liisinguandjad on temaga sõlmitud liisingulepingud üles öelnud. OÜ MRP

Linna Liinid (pankrotis) teatas 16.01.2019 kirjas, et tal ei ole õnnestunud jõuda

liisinguandjatega kokkuleppele ja palus ATL alates 01.02.2019 lõpetada. 23.01.2019 kirjas

kordas ta, et bussidest ilmajäämise tõttu pole tal võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi.

2.2. Linn luges neid kirju teadeteks selle kohta, et vedaja lõpetab alates 01.02.2019 ATL-i

täitmise. Avalike liinide teenindamata jätmisel rikub vedaja mh ATL p-des 1.1, 3.2.2 ja 3.2.4

sätestatut, mis on ATL p-i 8.3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 kohaselt käsitatav lepingu

olulise rikkumisena. Tegemist on lepingu sedavõrd olulise rikkumisega, et selle tõttu ei või

vedaja mõistlikult eeldada lepingu jätkamist. VÕS § 117 lg 1 annab neil asjaoludel aluse

lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. ATL p 8.3 võimaldab

sellises olukorras nõuda tellijal leppetrahvi 500 000 eurot.

3. Tallinna linn keeldus 05.02.2019 kirjaga (dtl 24-25) MRP Linna Liinid OÜ-le (pankrotis)

lepingu sõlmimisel makstud deposiidi tagastamisest. Tallinna linn esitas sama kirjaga MRP

Linna Liinid OÜ-le (pankrotis) leppetrahvi nõude summas 500 000 eurot ning andis teada, et

linnale on seoses lepingu lõpetamisega tekkinud kahju. Linn tasaarvestas MRP Linna Liinid OÜ

(pankrotis) deposiidi tagastamise nõude oma leppetrahvi nõudega ja kahjunõudega.

4. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) esitas 13.02.2019 Harju Maakohtule hagi (dtl 26-32)

Tallinna linna vastu rahalise kohustuse ja viivise nõudes, paludes linnalt välja mõista deposiidi

700 000 eurot, 2019. a jaanuari eest saamata jäänud tasu 26 418,93 eurot ja viivise. Harju

Maakohus jättis 07.10.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-2378 hagi läbi vaatamata (dtl 33-35),

sest tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega (määrus jõustus 23.10.2019).

5. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) loovutas 11.11.2019 TartEst OÜ-le kõik ATL-st tulenevad

nõuded (dtl 36). TartEst OÜ loovutas 29.11.2019 samad nõuded edasi OÜ-le Pro Fiksum (dtl

37), kes esitas 13.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 38-44) Tallinna linna

kohustamiseks tagastada deposiiti makstud 700 000 eurot koos viivisega (haldusasi nr 3-19-

2347). Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2020 määrusega (dtl 45-51) OÜ Pro Fiksum tähtaja

ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse. Tallinna Ringkonnakohus

jättis 11.09.2020 määrusega (dtl 52-58) OÜ Pro Fiksum määruskaebuse rahuldamata (määrus

jõustus 19.01.2021, sest Riigikohus ei võtnud OÜ Pro Fiksum määruskaebust menetlusse).

6. 11.09.2020 määrusega tsiviilasjas 2-19-1413 kuulutati välja OÜ MRP Linna Liinid pankrot ja

nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp. Viitega sellele, et polnud üheselt selge, kas

11.11.2019 ja 29.11.2019 nõuete loovutused on kehtivad, siis juhuks, kui need on kehtivad,

loovutas OÜ Pro Fiksum 31.01.2022 nõuded OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) tagasi (dtl

59-60). OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas samal päeval

31.01.2022 Tallinna linnale nõude (dtl 61-65) alusetult saadu tagastamiseks (põhinõue 700 000

eurot) ja intressi tasumiseks riigivastutuse seaduse (RVastS § 23 punktis 2 sätestatud määras).

7. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas 04.02.2022 Tallinna

Halduskohtule kaebuse (dtl 1-8) Tallinna linna vastu 700 000 euro suuruse kahju hüvitamise ja

viivise nõudes. Kohus võttis 18.02.2022 määrusega kaebuse menetlusse (käesolev haldusasi) ja

tunnistas vastustajaks Tallinna linna.

2(15)

3-22-287

8. Kaebaja esitas 14.04.2022 kaebuse täienduse (dtl 81-91), millega soovis esitada

alternatiivnõude selliselt, et esimeseks alternatiiviks oleks alusetult saadu tagastamise nõue ja

teiseks alternatiiviks kahju hüvitamise nõue. Kaebaja viitas, et linn ei ole senini lahendanud

kaebaja poolt 31.01.2022 esitatud nõuet alusetult saadu tagastamiseks.

9. Tallinna linn esitas 09.05.2022 vastuse kaebusele (dtl 97-105), milles taotles mh menetluse

lõpetamist kaebetähtaja ületamise tõttu või seetõttu, et esitatud on korduv kaebus.

10. Tallinna Halduskohus luges 28.11.2022 määrusega (dtl 120-126) kaebuse nõueteks alusetult

saadu tagastamise nõude (RVastS § 22 lg 1) ja nõude intressi tasumiseks (RVastS § 23 p 1) ning

alternatiivnõudeks kahju hüvitamise nõude ühes viivise nõudega. Kohus jättis rahuldamata

vastustaja taotlused menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja ületamise ja korduva kaebuse

esitamise tõttu. Vastustaja esitas 13.12.2022 halduskohtu 28.11.2022 määrusele määruskaebuse

(dtl 130-135), mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.03.2023 määrusega (dtl 161-169)

rahuldamata. Riigikohus jättis 05.09.2023 vastustaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

10.1. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vastustaja ei lahendanud 05.02.2019 kirjaga

alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ega kahju hüvitamise nõuet, sest sellist taotlust kaebaja

linnale esitanud ei ole. Vastustaja 05.02.2019 kirjaga nõuti kaebajalt leppetrahvi ja jäeti MRP

tasutud tagatis täies ulatuses tagastamata, tasaarvestades selle linna leppetrahvi nõudega ja

kahjunõudega. Kirjast ei ilmne, et Tallinna linn oleks sellega lahendanud kaebaja taotlust

deposiiti tasutud tagatise tagastamiseks. Järelikult ei pidanud kaebaja vastavate nõuetega

kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul 05.02.2019 kirja kättesaamisest alates (HKMS § 46 lg 2 ja

RVastS § 18 lg 2).

10.2. Kuna asjaolust, et Tallinna linn ei tagasta MRP-le makstud tagatist, sai kaebaja teada

Tallinna linna 05.02.2019 kirjast, võib 05.02.2019 kirjast teadasaamise hetke pidada ka ajaks,

mil kaebaja avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tulenevast nõudest või kahju

tekkimisest teada sai. Kaebaja esitas vastustajale taotluse tagastada alusetult saadud 700 000

eurot 31.01.2022 (dtl 62–65), järelikult RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud 3-aastast kaebetähtaega

järgides. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja sellega seoses vastustajale korduvad

pöördumised 09.03.2022 ja 29.03.2022 ning vastustaja lahendas taotluse 06.05.2022 (dtl 87–88,

105). Kuna kaebaja esitas praeguses asjas esialgse kaebuse halduskohtusse 04.02.2022, on ta

seega nimetatud nõudega pöördunud ka kohtusse tähtaegselt (HKMS § 49 lg 1).

10.3. HKMS ei näe ette võimalust vaidlustada määruskaebusega halduskohtu määrust, millega

kohus otsustab jätta menetluse lõpetamata seetõttu, et tegemist võib olla korduva kaebusega (vt

HKMS § 152 lg 1 p 1 ja § 155 lg 5).

11. Kaebaja esitas 28.12.2022 kaebuse täienduse (dtl 142-146), milles, milles soovis täiendada

kaebust vastustaja 05.02.2019 leppetrahvi määramise otsuse tühistamise nõudega ning taotles

kaebuse tähtaja ennistamist. Vastustaja leidis 05.10.2023 seisukohas (dtl 187-206), et

28.12.2022 esitatud kaebuse täiendus on esitatud kaebetähtaega ületades ning tähtaja

ennistamise taotlus on põhjendamatu.

12. Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2024 määrusega (dtl dtl 212-216) rahuldamata kaebaja

28.12.2022 taotluse kaebuse täiendamiseks vastustaja 05.02.20219 leppetrahvi tühistamise

nõude osas, luges OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) 28.12.2022 kaebuse täienduse

mittetähtaegselt esitatuks ja jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

13. Halduskohtu 01.04.2024 määrusele kaebaja poolt esitatud määruskaebuse (dtl 221-224)

jättis Tallinna Ringkonnakohus 12.07.2024 määrusega (dtl 231-240) rahuldamata jättes Tallinna

Halduskohtu 01.04.2024 määruse osaliselt muutmata, kuid tühistas määruse resolutsiooni

punktid 2 ja 3.

3(15)

3-22-287

13.1. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määrus, millega kohus keeldus kaebuse

muutmisest, on lõppjäreldustes õige, kuid asjade eelnevat käiku arvestades olnuks õige keelduda

kaebuse nõuete muutmisest põhjusel, et kaebuse muutmise taotluses esitatud nõue on HKMS §

43 lg 1 p 2 mõttes korduv ja kaebuse muutmine polnud seega lubatav. Tegemist on korduva

kaebusega, sest OÜ Pro Fiksum, kellele kaebaja nõude vahepeal loovutas, esitas sarnase nõude

haldusasjas nr 3-19-2347. Kaebajad langevad kokku, kuna nad on üksteise eriõigusjärglased

(HKMS § 30).

13.2. Lubatav ei ole ka Tallinna Transpordiameti 05.02.2019 kirja tühisuse või õigusvastasuse

tuvastamise nõuded. Juhul kui kirjas sisalduv haldusakt leppetrahvi nõudmise kohta on tühine,

saab halduskohus selle asjaolu kindlaks teha põhinõude (alusetu rikastumine ja kahju

hüvitamine) lahendamise raames (HKMS § 4 lg 4). Seetõttu puudub vajadus seda eraldi

nõudena menetleda. Samamoodi ei ole põhinõude lahendamiseks vajalik enne või eraldi

tuvastada haldusakti õigusvastasust (HKMS § 38 lg 4 ja § 45 lg 2).

13.3. Kuivõrd kaebuse muutmine polnud lubatav, ei saanud halduskohus otsustada kaebetähtaja

ennistamise üle ja määruse resolutsiooni p-d 2 ja 3 tuleb seetõttu tühistada.

14. Kaebaja esitas ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse, mille Riigikohus jättis 10.09.2024

määrusega menetlusse võtmata.

15. Tallinna Halduskohus määras seejärel kaebuse lahendamiseks kohtuistungi, mis toimus

05.11.2024. Menetlusosalised esitasid enne kohtuistungit seisukohad 28.10.2024.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

16. Tallinna linna 05.02.2019 kirja tuleb leppetrahvi nõudmise, tasaarvestuse ja kahjunõudest

teavitamise osas käsitleda võlaõigusliku kirjana, mitte haldusaktina. Kaebaja jääb alternatiivselt

ka selle juurde, et Tallinna linna 05.02.2019 kiri, kui seda käsitleda haldusaktina, on sellisel

juhul tühine.

16.1.

Vaidlusalune Tallinna linna 05.02.2019 kiri sisaldab nelja erinevat

teadet/toimingut/tahteavaldust: 1) linn nõuab leppetrahvi; 2) linn nõuab kahju hüvitamist; 3)

linn tasaarvestab deposiidi tagastamise nõude oma leppetrahvi nõudega ja kahju hüvitamise

nõudega; 4) linn keeldub deposiidi tagastamisest.

16.2. Haldusaktina on eelnimetatud teadetest/tahteavaldustest käsitletud senini vaid linna

lõppjäreldust ehk deposiidi tagastamisest keeldumist. Muid 05.02.2019 kirjas tehtud linna

tahteavaldusi (millega linn õigustas ja põhjendas deposiidi tagastamisest keeldumist) on seni

käsitletud võlaõiguslikuna. Leppetrahvi nõue, kahju hüvitamise nõue ning tasaarvestus olid ka

linna enda arvates võlaõiguslikud toimingud ning omasid võlaõiguslikku tähendust. Leppetrahvi

nõudele, kahjunõudele ning tasaarvestusele ei omistatud seni haldusakti tähendust.

16.3. Asjaolu, et linn on leppetrahvi nõuet, kahju hüvitise nõuet ning tasaarvestust käsitlenud

võlaõiguslikuna, kinnitab ka see, kuidas Tallinna linn esitas 11.11.2020 oma nõudeavalduse OÜ

MRP Linna Liinid (pankrotis) („MRP“) pankrotimenetluses. Nimelt palus Tallinna linn MRP

pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses oma kahju hüvitamise nõuet ja sellelt arvestatud

viivise nõuet summas 7 198 797,07 eurot tunnustada PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud

järgus ning leppetrahvi nõuet summas 500 000, kahjunõuet summas 200 000 eurot (ehk

tasaarvestatud osa) ning nendelt arvestatud viivisenõuet tunnustada tingimusliku nõudena

PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud järgus. Ehk siis linn palus tunnustada oma

võlaõiguslikke nõudeid MRP vastu, mitte ei palunud lugeda kehtivast haldusaktist tulenevat

nõuet kaitsmiseta tunnustatuks vastavalt PankrS § 103 lõikele 4 koostoimes HMS § 60 lõikega 2

ja § 61 lõikega 21. MRP pankrotihaldur vaidles linna nõudele vastu, mistõttu esitas linn hagi

oma nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses (tsiviilasi 2-21-7765). Ka selles kohtuasjas ei

4(15)

3-22-287

väitnud Tallinna linn mitte kordagi, et tema nõude õiguslikuks aluseks on kehtiv haldusakt ning

seetõttu tuleb see lugeda kaitsmiseta tunnustatuks.

16.4. Kaebaja arvates ei ole õiguspärane sellistest topelt standarditest lähtumine, mille kohaselt

võib haldusorgan käsitleda oma tehinguid ja toiminguid vääralt võlaõiguslikena, kuid kogu

sellise alles tagantjärgi selgunud väära õigusliku käsitluse negatiivsed tagajärjed (eelkõige

kaebeõiguse ja kaebuse tähtaegsusega seotud probleemid) jäävad üksnes lepingu teise poole

kanda. Kõik sellisest haldusorgani enda eksimusest lähtuvad kaebeõiguse ja kaebetähtajaga

seotud olukorrad tuleb lahendada kaebaja kasuks.

16.5. Ignoreerida ei saa ka seda, et kogu seda segadust ning kaebetähtaja mööda laskmist ei

oleks olnud, kui linn oleks algusest peale (st juba 31. oktoobri 2014 sõitjateveo avaliku

teenindamise lepingus) õigesti kajastanud seda, kuidas ja millal tuleb tema tegevust seoses

lepinguga vaidlustada ning milliseid õiguskaitsevahendeid saab lepingu teine pool kasutada.

Nimelt on sõitjateveo lepingu punktis 10.1 sõnaselgelt kirjas, et kõik lepingust tulenevad

erimeelsused, mida ei õnnestu läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse Harju Maakohtus. Ka

linna 05.02.2019 kirjas ei ole ühtegi teistsugust viidet ning mitte ühtegi haldusaktile viitavat

tunnust.

17. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et õiguspärane ja õiglane lahendus saab käesolevas asjas

olla vaid üks nendest variantidest:

17.1. 05.02.2019 kirjast omistatakse haldusakti tähendus vaid kirja lõppjäreldusele, st deposiidi

tagastamisest keeldumisele (nagu seni on tehtud) ning kirjas sisalduvad muud linna

tahteavaldused (sh leppetrahvi nõue ja tasaarvestus) omavad võlaõiguslikku tähendust. See

omakorda tähendaks, et kaebaja kahjunõude ning alusetu rikastumise nõude rahuldamise

eelduseks ei ole eelnev leppetrahvi nõude ja tasaarvestuse kui haldusakti tühistamine, vaid

leppetrahvi nõude olemasolu ning tasaarvestuse aluste olemasolu saab hinnata praeguse

vaidluse käigus nii nagu hinnatakse leppetrahvi nõude olemasolu ja tasaarvestuse aluseid

võlaõiguslike vaidluste puhul.

17.2. Kui leppetrahvi nõudele ja tasaarvestusele omistada tagantjärgi haldusakti tähendus, siis

tuleb haldusakt selles osas lugeda tühiseks. Kui haldusorgan ise ei ole rohkem kui 3 aasta

jooksul leppetrahvi nõuet ja tasaarvestuse avaldust käsitlenud kehtiva haldusaktina, siis ei ole

haldusorganil hiljem tagantjärgi võimalik asuda väitma, et tegemist on olnud algusest peale

kehtiva haldusaktiga.

18. Alusetust rikastumisest tulenev nõue ja intressinõue

18.1. Lepingu sõlmimisele eelnenud hankemenetluses maksis MRP kvalifitseerimistingimuste

täitmiseks deposiiti 700 000 eurot. Lepingu sõlmimisel kujundati see ümber lepinguliste

kohususte täitmise tagatiseks. Pärast lepingu lõppemist oleks Tallinna linn pidanud deposiidi

summas 700 000 eurot MRP-le tagastama. Tallinna linn esitas MRP-le leppetrahvi nõude ning

kahjunõude ja tasaarvestas deposiidi tagastamise nõude nimetatud leppetrahvi ja kahjunõudega.

Deposiidi tagastamata jätmine linna poolt (ehk sisuliselt leppetrahvi maksmine ja kahju

hüvitamine MRP poolt) oli õigusliku aluseta. Eeltoodust tulenevalt on täidetud VÕS § 1028

lõikes 1 nimetatud eeldused linnalt õigusliku aluseta saadu tagasi nõudmiseks.

18.2. RVastS § 23 punkt 1 sätestab, et lisaks RVastS § 22 lõikes 1 sätestatule võib isik nõuda

avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Eeltoodust

tulenevalt nõuab MRP pankrotihaldur intressi deposiidi summalt 700 000 eurot alates 1.

veebruarist 2019.

19. Alternatiivne kahjunõue ja viivisenõue.

19.1. Tallinna linn on tekitanud kaebajale kahju, keeldudes 05.02.2019 kirjaga õigusvastaselt

kaebajale deposiidi tagastamisest, tasaarvestades selle leppetrahvinõude ja kahjunõudega.

5(15)

3-22-287

Kaebaja poolt kohtule esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust

linna väide, et MRP on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Kohtupraktikas on

mitmeid näiteid, kus kahju hüvitamise nõuet on lubatud vaatamata sellele, et tühistamiskaebust

ei ole esitatud. Muuhulgas tuleb sellisel juhul arvestada nii seda, kas tühistamiskaebus oleks

üldse kahju tekkimist vältinud või ära hoidnud (käesoleval juhul mitte) ning kas esinesid muud

haldusorganist tulenevad asjaolud, mille tõttu tühistamiskaebus jäi esitamata (käesoleval juhul

esinesid).

19.2. Esiteks ei olnud kahju tekkimist RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmisega võimalik vältida, sest deposiidi tagastamisest keeldumisega oli kahju juba tekitatud.

Ükskõik millise õiguskaitsevahendi kasutamisega ei olnud võimalik kahju tekkimist enam ära

hoida. Teiseks püüdis MRP kahju tekitamist kõrvaldada esitades 13. veebruaril 2019 hagi

deposiidi tagastamise nõudega Harju Maakohtusse (tsiviilasi 2-19-2378). Kuigi maakohus leidis

lõpuks, et vaidluse lahendamine ei kuulu maakohtu pädevusse, tuleb käesoleva vaidluse

lahendamise kontekstis arvesse võtta seda, et segadus sellest, kuhu ja mis tähtaja jooksul peab

kaebaja oma õiguste kaitseks ja raha tagasi saamiseks pöörduma, üksnes ja ainult linna enda

ebakorrektse tegevuse tõttu.

19.3. Kahju tekitamist püüti kõrvaldada ka kohustamiskaebuse ja deposiidi tagastamisest

keeldumise tühistamise kaebuse esitamisega halduskohtusse (haldusasi 3-19-2374). Kuigi ka

selles asjas leidsid kohtud lõpuks, et kaebust ei saa sisuliselt lahendada, tuleb sellist kahju

tekitamise kõrvaldamise püüet käesolev vaidluse lahendamisel arvesse võtta.

20. Vastustaja 05.02.2019 esitatud leppetrahvi nõue ja selle tasaarvestamine deposiidiga on

õigusvastane, sest linn nõudis leppetrahvi ATL-i punkti 8.3 alusel, kuid Lepingu punktis 8.3

sätestatud asjaolusid ei esinenud. Tallinna linn tugines leppetrahvi nõudmise alusena asjaolule,

et MRP lõpetas 01.02.2019 täielikult liinide teenindamise. Kuid kuna leping oli selleks hetkeks

Tallinna linna enda poolt lõpetatud (linn ütles 24.01.2019 kirjaga lepingu üles alates

01.02.2019), siis ei olnudki MRP-l kohustust 1. veebruaril 2019 liinide teenindamist jätkata.

Lõppenud lepingu mittetäitmine ei ole lepingu rikkumine. Seega puudus Lepingu punktis 8.3

sätestatud alus – vedaja on omavoliliselt lõpetanud liini teenindamise – leppetrahvi nõudmiseks.

21. Ka vastustaja kahjunõue, mis 05.02.2019 kirjaga 200 000 euro ulatuses MRP deposiidiga

tasaarvestati, on alusetu kuna MRP ei rikkunud lepingut ja vastustaja tekitas endale kahju ise (st

puudub põhjuslik seos). 24.01. 2019 lepingu ülesütlemise avalduse tegemise ajal ei olnud MRP

lepingut rikkunud ja liinivedu omavoliliselt lõpetanud. Alates 01.02.2019 ei olnud aga MRP-l

enam kohustust lepingut täita, sest leping oli Tallinna linna ülesütlemise avalduse alusel

lõppenud. Lõppenud lepingu mittetäitmine ei ole lepingu rikkumine – lõppenud lepingut ei

peagi täitma. MRP poolt Tallinna linnale 16.01.2019 esitatud lepingu lõpetamise teadet, millele

linn oma 24.01.2019 ülesütlemisavalduses viitab, ei saa käsitleda lepingu rikkumisena MRP

poolt. Liinivedude omavoliline katkestamine ja lepingu rikkumine oleks aset leidnud siis, kui

MRP poleks 16.01.2019 lepingu lõpetamise teadet esitanud. Tallinna linna ja MRP vahelisest

lepingust ei tulenenud linnale õigust öelda leping üles enne rikkumise toimumist. Eeltoodust

tulenevalt puudub käesoleval juhul kahju hüvitamise nõude esimene eeldus – lepingu

rikkumine. Isegi, kui linnal võis olla VÕS § 117 alusel õigus leping enne MRP poolset

rikkumist üles öelda, ei tähenda see automaatselt, et Tallinna linnal oli sellest tulenevalt ka

kahjunõue MRP vastu. VÕS § 117 alusel lepingu ülesütlemine (lepingust taganemine) ei too

automaatselt kaasa kahju hüvitamise nõuet. Kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vaja

tuvastada lepingu rikkumine, kuid selleks vajalikke asjaolusid ei ole linn esile toonud ega

tõendanud.

21.1. Alternatiivselt tuleb linna kahjunõue vähendada nullini, sest isegi kui linnal kahju tekkis,

siis tuleb arvestada, et linn jättis kasutamata kahju vähendamise võimalused. MRP sattus

sõitjateveo lepingu täitmisel raskustesse, sest Tallinna linnaga kokku lepitud tariifid ei vastanud

6(15)

3-22-287

tegelikult enam turutingimustele ega võimaldanud teenust jätkusuutlikult osutada. See asjaolu,

et MRP-ga sõlmitud lepingus kokku lepitud tariifid olid vedajale kahjumlikud, on tõendatud

juba ainuüksi faktiga, et Tallinna linna enda ettevõte (Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts)

osutas sama teenust oluliselt kõrgemate tariifidega.

21.2. Alternatiivselt viitab kaebaja ka sellele, et kahju suurus on tõendamata. Asendustehing,

mille alusel linn oma kahju suuruse arvestas, on Tallinna linn teinud sisuliselt iseendaga.

Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts 100% Tallinna linnale kuuluv äriühing. Mis omakorda

tähendab, et tariifid, mille alusel Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts Tallinna linnale

sõitjateveo teenust osutab, määrab sisuliselt linn ise. Seega oli linnal täielik kontroll selle üle,

millise hinnaga ta asendustehingu teeb. Sellistel asjaoludel ei saa asendustehingus kokku lepitud

hind tegelikku kahju tõendada ning kahju tõendamiseks on vaja esitada objektiivsed tõendid.

Vastutaja seisukohad

22. Alusetu rikastumise nõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kaebaja pole viidanud

ühelegi konkreetsele eraõiguse normile, millel tema väidetav alusetu rikastumise võiks

põhineda. Käesoleval juhul ei ka täidetud ükski VÕS §-s 1028 nimetatud eeldus. Käesoleval

juhul ei ole kaebaja tõendanud, et tema soorituse aluseks olev kohustus ei tekkinud või on ära

langenud. Kaebaja paljasõnalised väited selle kohta, et vastustaja tasaarvestus on tühine, on

VÕS § 1028 eelduste kontekstis ainetud – juhul, kui kaebaja leiab, et tasaarvestus toimus

õigusliku aluseta, pidanuks vastava nõude esitama lepingu täitmise nõudena. Seda aga kaebaja

ei teinud, mistõttu on ta ka minetanud võimaluse tasaarvestust vaidlustada.

22.1. Haldusasjas nr 3-19-2347 leidsid kohtud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määruse

p 12 ja Riigikohtu erikogu 20.04.2020 määruse p 15), et ehkki vaidlusaluse tagatise andmise

kohustus tulenes riigihanke nr 142434 tingimustest, mitte vahetult lepingust, on vastav tagatis

siiski selgelt antud 31.10.2014 sõlmitud lepingu täitmise tagamiseks ja oli üheks lepingu

sõlmimise eelduseks. Sellele viitab lisaks asjaolule, et hanketeade ja hankedokumendid on

loetud lepingu lisadeks (lepingu p-d 1.5.20 ja 1.5.21), ka see, et lepingus on ette nähtud tagatise

realiseerimine leppetrahvinõude tasumata jätmise korral (lepingu p 10.7). Kohtud on seega

tuvastanud, et poolte vahel ei saa esineda alusetu rikastumise õigussuhet ning tagatise

tagastamise küsimus on halduslepingu täitmise küsimus, mida saab vaidlustada 30 päeva

jooksul keeldumisest teada saamisest arvates.

22.2. RvastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu

rikastumise korral eraõiguse sätteid. Riigikohus on oma praktikas korduvalt sedastanud, et

lepingu sõlmimine soorituse tegija ja muu isiku vahel välistab nõuded soodustatu vastu nii

käsundita asjaajamise õiguse (VÕS § 1018-1026) kui ka alusetu rikastumise õiguse (VÕS §

1027-1042) alusel, sest soorituseks on sellisel juhul olemas lepinguline alus ning soorituse

tegijal võib olla lepingust tulenev tasunõue isiku vastu, kes on lepingu teiseks pooleks.

Eeltoodud seisukoht kohaldub ka käesoleval juhul – kuivõrd poolte vahel oli

(haldus)lepinguline suhe, ei saa alusetu rikastumise nõuet esitada ka RvastS § 22 alusel.

Lepingu ülesütlemine seda ei mõjuta. Deposiidi üleandmine ei ole toimunud õigusliku aluseta,

vaid lepingu täitmise raames. Samamoodi toimus lepingust tulenevate nõuete osas tasaarvestus

lepingulises suhtes ning mistahes alusetu rikastumise nõuded on juba eelduslikult välistatud.

23. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole alust, sest kaebaja on jätnud kasutamata

esmased õiguskaitsevahendid. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja

on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja ei ole RvastS § 6 lg-s 1 sätestatud

esmast õiguskaitsevahendit tähtaegselt esitanud, mistõttu ei ole täidetud tingimus esmase

õiguskaitsevahendi kasutamise kohta.

7(15)

3-22-287

24. Kahjunõude rahuldamiseks puudub ka muu sisuline alus, eelkõige vastustaja õigusvastane

tegevus. Nõustuda ei saa kaebuses toodud väidetega selle kohta, et vastustajal puudus

leppetrahvi ning kahju hüvitamise nõue.

24.1. Vastustaja on lepingu ülesütlemist ammendavalt põhjendanud 24.01.2019

ülesütlemisavalduses. Kaebaja möönab, et väidetav kahju tekkist talle selle tõttu, et vastustaja

jättis kaebajale VÕS § 195 lg 5 ja 196 lg 4 alusel deposiidi tagastamata. Seega kaebaja nõustub

põhimõtteliselt sellega, et vastustaja poolt lepingu ülesütlemine oli kehtiv, sest juhul kui lepingu

ülesütlemisel puudunuks õiguslik alus, ei saaks poolte vahel tekkida ka kehtivat tagasitäitmise

võlasuhet VÕS § 196 ja §-d 189-191 alusel.

24.2. Samas väidab kaebaja vastuoluliselt, et MRP lepingut ei rikkunud, vaid lõpetas liinide

teenindamise, sest vastustaja oli lepingu üles öelnud. Nimetatud väide on ilmselgelt eksitav,

kuivõrd vastustaja ülesütlemisavalduse kohaselt taotles MRP ise lepingu lõpetamist ning

teavitas vastustajat asjaolust, et ta ei kavatse pärast 01.02.2019 lepingut täita. Nimetatud asjaolu

andis vastustajale VÕS § 117 ja lepingu p 8.3 alusel õiguspärase aluse lepingu üles ütlemiseks.

Lepingu punkt 8.3 sätestas, et tellijal on õigus leping ühepoolselt üles öelda ennetähtaegselt igal

ajal vedaja pankroti või lõpetamise korral või kui vedaja lõpetab omavoliliselt osaliselt või

täielikult liini teenindamise, teavitades sellest vedajat kirjalikult.

24.2.1. MRP 08.01.2019 kirjas avaldatud soovi kohaselt toimus 14.01.2019 kohtumine, millel

osalesid Tallinna linna esindajad, MRP esindajad, SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaali esindajad

ning Luminor Bank AS esindaja. Koosolek salvestati ja selle kohta koostati ka protokoll (dtl

334-336). Koosoleku protokollist ja helisalvestisel leiab kinnitust asjaolu, et koosolekul

teavitasid SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaal ning Luminor Bank AS, et nad on MRP-ga

sõlmitud liisinglepingud lõpetanud ning üle võtmas busside valdust. Luminor Bank ASi esindaja

sõnul liisis MRP nende käest 21 bussi ja SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaal avaldas, et MRP

valduses on 30 neilt liisitud bussi (kohtumise ajaks oli SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaal 4

bussi valduse juba üle võtnud). Kohtumisel tegi MRP liisinguandjatele ettepaneku pikendada

busside äravõtmise tähtaega kuni 2019. aasta märtsikuuni, kuid liisinguandjad olid esitatud

pakkumisele vastu. Protokolliliselt otsustati, et kui MRP esitab Tallinna linnale ametliku teate

lepingu lõpetamise kohta, võtavad liisinguandjad bussid ära (alles) 31.01.2019. Protokollitud sai

liisinguandjate hoiatus selle kohta, et kui MRP lepingu lõpetamise teadet ei esita või esitab

tingimusliku teate, võetakse bussid ära koheselt (st ei oodata kuni 31.01.2019).

24.2.2. Vastavalt sellele teavitas MRP 16.01.2019 kirjaga (dtl 303-304) Tallinna linna, et tal ei

ole õnnestunud liisinguandjatega liisingute jätkamises kokkuleppele jõuda ning palus lõpetada

poolte vahel sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alates 01.02.2019. Seega soovis

MRP ise lõpetada ennetähtaegselt põhjusel, et tal puudusid lepingu täitmiseks tehnilised

vahendid (bussid). Kuna MRP-l ei olnud ilma bussideta võimalik avalike liinide teenindamist

jätkata, on MRP kiri käsitatav teatena võlgniku võimetusest lepingut täita. Tallinna linn tegi

tulenevalt MRP kirjast lepingu ülesütlemise avalduse 24.01.2019, mille järgi kuulus leping

lõpetamisele alates 01.02.2019.

24.3. Tallinna linnal oli muuhulgas õigus ülalkirjeldatud olukorras lepingu ülesütlemisel

tugineda VÕS § 117 lõikele 1, mille kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse

sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise,

eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda

juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Praegusel juhul on tõendanud, et MRP teatas

Tallinna linnale, et ta ei kavatse lepingut tähtaegselt täita, seega oli Tallinna linnal õigus leping

üles öelda enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.

24.4. Kuna lepingu punkti 8.3 kohaselt oli Tallinna linnal õigus leping üles öelda, oli tal õigus

ka nõuda leppetrahvi tasumist summas 500 000 eurot.

8(15)

3-22-287

25. Kaebuses esitatud väiteid on seega tugevalt vastuolulised. Juhul, kui lepingu ülesütlemine

oli kehtiv, on kaebaja omaks võtnud selles viidatud rikkumised ning järelikult oli vastustajal ka

alus leppetrahvi ja kahjunõude esitamiseks ning vastavalt tasaarvestamiseks. Seega puudub

vastustaja õigusvastane tegevus (haldusakt või toiming).

26. Tõendamata on ka kõik teised kahju nõude aluseks olevad asjaolud (kahju suurus, põhjuslik

seos).

26.1. MRP rikkus oluliselt lepingut teavitades Tallinna linna 16.01.2019, et ta ei täida lepingut

alates 01.02.2019. Sellega seati Tallinna linn sundolukorda, kus linna ühistranspordi katkematu

kulgemise tagamiseks tuli vähem kui kahe nädalaga leida uus avalike liinide teenindaja. Et

tagada ühistranspordi katkematu kasutamise võimalus, oli linn kiirendatud korras sunnitud

korraldama liinide teenindamise uue vedaja poolt. Selleks sõlmisid 31.01.2019 Tallinna linn ja

Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts nende vahel 21.01.2015 sõlmitud sõitjateveo avaliku

teenindamise lepingu nr 1.-14.1/15/5 (dtl 337-398) juurde selle lepingu lisana 23 kokkuleppe

(399-401), mille kohaselt hakkas MRP teenindatud liinidel korraldama liinivedu Tallinna

Linnatranspordi Aktsiaselts. Uue vedajaga sõlmitud lepingu kohaselt on liiniveo kilomeetri hind

kõrgem, kui MRP lepingus. MRP lepingu maksumuse ning uue vedajaga sõlmitud lepingu

maksumuse vahe on käsitletav Tallinna linnale tekkinud kahjuna.

26.2. MRP lepingu tähtajaks oli 31.03.2022 ning viimati kehtestatud tariifiks normaalbussidel

1,3863 eurot/km ja liigendbussidel 1,7422 eurot/km. Tariif kehtestati lepingu punktis 6

sätestatud korras. Lepingus sätestatud tähtajani tasumisele kuulunud summa suurus arvutati

2019. aastaks planeeritud ning MRP-ga kokku lepitud liinikilomeetrite arvu põhjal, milleks oli 3

338 400 km/aastas. Uue vedaja tariifiks normaalbussidel MRP-ga lepingu lõpetamise hetkel

oleva teabe kohaselt oli 1,9493 eurot/km ja liigendbussidel 2,5214 eurot/km. Arvestuste

kohaselt oleks seega MRP-ga lepingu kogumaksumuseks lepingus sätestatud tähtaja lõpuni

olnud 15 685 737 eurot. Samas oli uue vedajaga sõlmitud lepingu kogumaksumuseks sama

perioodi ja kilomeetrite mahu kohta 22 265 254 eurot.

26.3. Lähtudes lepingu lõppemise hetkel teada olnud andmetest, arvestas Tallinna linn MRP

poolt Tallinna linnale lepingu olulise rikkumisega tekitatud kahju suuruseks (vähemalt) 6 579

517 eurot (arvutuskäik dtl 405-407 ja 408). Seega oli linnale tekkinud kahju oluliselt suurem,

kui MRP poolt lepinguliste kohususte täitmise tagatiseks Tallinna linnale tasutud deposiit

summas 700 000 eurot. Tegelikkuses kujunes tariif isegi suuremaks - 2019. aastal

normaalbussidel 2,0979 eurot/km ja liigendbussidel 2,5823 eurot/km (dtl 409-415), 2020. aastal

normaalbussidel 2,1154 eurot/km ja liigendbussidel 2,6381 eurot/km (dtl 416-428)), 2021.

aastal normaalbussidel 2,3230 eurot/km ja liigendbussidel 2,5483 eurot/km (dtl 429-439) ning

2022. aasta esimeses kvartalis normaalbussidel 2,6630 eurot/km ja liigendbussidel 3,1584 eurot/

km (dtl 440-450), mistõttu kujunes ka Tallinna linna kahju esialgsest arvutatust suuremaks.

27. Alusetu on ka kaebaja viide Tallinna linna poolt kaebaja pankrotimenetluses esitatud

nõudega seonduvale. Linna määratud leppetrahv MRP-le summas 500 000 eurot ei suurendanud

Tallinna linna nõuet MRP pankrotimenetluses, kuna VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui kahjustatud

lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada

osas, mida leppetrahv ei katnud. Kuna Tallinna linnale tekitatud kahju oli suurem kui

leppetrahv, läks leppetrahvisumma 500 000 eurot (ja sellega seoses tasaarvestatud deposiit

samas summas) tegelikkuses täies ulatuses linna kahjude hüvitamiseks (tasaarvestamiseks) ning

seetõttu vähenes selle võrra Tallinna linna nõue MRP pankrotimenetluses (seda kinnitab

käesolevaks hetkes jõustunud Harju Maakohtu 24.08.2023 otsuse p 59 tsiviilasjas nr 2-21-7765,

dtl 193-206). Samadele seisukohtadele nagu vastustaja lepingu lõpetamise, leppetrahvi,

kahjunõude ning tasaarvestuse osas asusid pooltevahelises tsiviilvaidluses nr 2-21-7765 ka

Harju Maakohus 24.08.2023 otsuses ja Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2024 otsuses (dtl 451-

461). Nimetatud kohtuotsused on jõustunud. Kuivõrd käesoleva kohtumenetluse vaidluse

9(15)

3-22-287

objektiks olev Tallinna linna nõue MRP vastu tekkis samal alusel, kui nõue, mis leidis

nimetatud tsiviilkohtumenetluses tunnustamist, siis on ilmne, et Tallinna linnal oli ka

deposiidisumma tasaarvestamiseks olemas kehtiv nõue MRP vastu, mida tasaarvestada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

28. Käesolevas asjas on menetletavateks nõueteks kaebaja nõue Tallinna linna vastu alusetult

saadu tagastamise ja intressi nõudes. Alternatiivselt on kaebaja esitanud kahju hüvitamise nõude

ühes viivisenõudega.

29. Kokkkuvõtlikult on nõude esitamisele eelnenud asjaolude käik järgmine:

29.1. Tallinna linn ja OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) sõlmisid riigihanke tulemusena

31.10.2014 sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu (ATL dtl 9-21), millega määrati kindlaks

vedaja kohustus korraldada ajavahemikus 01.04.2015 kuni 31.03.2022 tasu eest avalikku

liinivedu Tallinnas lepingus toodud tingimustel. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) maksis

31.10.2014 ja 04.11.2014 Tallinna linnale lepingu täitmise tagatiseks deposiiti kokku 700 000

eurot.

29.2. 08.01.2019 teavitas kaebaja linna, et on sattunud raskustesse läbirääkimiste pidamisel

teenuse osutamiseks kasutatavate busside liisinguandjatega ja palus probleemi arutamiseks

korraldada kokkusaamine (dtl 805). Kokkusaamine toimus 14.01.2019, millel osalesid Tallinna

linna esindajad, MRP esindajad, SIA Unicredit Leasing Eesti Filiaali esindajad ning Luminor

Bank AS esindaja. Koosolek salvestati ja selle kohta koostati ka protokoll (dtl 334-336).

Kohtumisel tegi MRP liisinguandjatele ettepaneku pikendada busside äravõtmise tähtaega kuni

2019. aasta märtsikuuni, kuid liisinguandjad olid esitatud pakkumisele vastu. Protokolliliselt

otsustati, et kui MRP esitab Tallinna linnale ametliku teate lepingu lõpetamise kohta, võtavad

liisinguandjad bussid ära 31.01.2019.

29.3. Vastavalt sellele teavitas MRP 16.01.2019 kirjaga (dtl 303-304) Tallinna linna, et tal ei ole

õnnestunud liisinguandjatega liisingute jätkamises kokkuleppele jõuda ning palus lõpetada

poolte vahel sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingu alates 01.02.2019.

29.4. Tallinna Transpordiamet edastas 24.01.2019 OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis)

avalduse (dtl 22-23), milles asus seisukohale, et MRP eelnev teade on käsitatav teatena selle

kohta, et MRP lõpetab ATL-is nimetatud liinide teenindamise alates 01.02.2019. Linn ütles ATL

p 8.3 alusel lepingu alates 01.02.2019 üles ja keeldus ATL p-s 6.13 sätestatud ettemakse

tasumisest ajavahemiku eest, mis algab 01.02.2019. ATL p 8.3 sätestas, et tellijal on õigus öelda

leping ühepoolselt üles, kui vedaja lõpetab omavoliliselt osaliselt või täielikult liini

teenindamise. Tellijal on õigus nõuda sel juhul leppetrahvi 500 000 eurot.

29.5. Tallinna linn esitas 05.02.2019 kirjaga (dtl 24-25) MRP-le leppetrahvi nõude 500 000

eurot ja tasaarvestas selle lepingu sõlmimisel makstud deposiidiga. Lisaks teavitas linn, et

linnale on seoses lepingu lõpetamisega tekkinud kahju vähemalt 6 579 517 eurot ning linn

kasutab selle kahju katmiseks deposiidi osa, mis jääb üle pärast leppetrahvi mahaarvamist.

Kokkuvõtvalt keeldus linn 05.02.2019 kirjaga MRP poolt makstud deposiidsumma

tagastamisest täies ulatuses.

29.6. Kaebaja ei nõustunud deposiidi tagastamata jätmisega ja esitas 13.02.2019 Harju

Maakohtule hagi (dtl 26-32) Tallinna linna vastu rahalise kohustuse ja viivise nõudes, paludes

linnalt välja mõista deposiidi 700 000 eurot, 2019. a jaanuari eest saamata jäänud tasu 26 418,93

eurot ja viivise. Harju Maakohus jättis 07.10.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-2378 hagi läbi

vaatamata (dtl 33-35), sest tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega (määrus

jõustus 23.10.2019).

29.7. MRP loovutas 11.11.2019 TartEst OÜ-le kõik ATL-st tulenevad nõuded (dtl 36). TartEst

OÜ loovutas 29.11.2019 samad nõuded edasi OÜ-le Pro Fiksum (dtl 37), kes esitas 13.12.2019

10(15)

3-22-287

Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl 38-44) Tallinna linna kohustamiseks tagastada deposiiti

makstud 700 000 eurot koos viivisega (haldusasi nr 3-19-2347). Tallinna Halduskohus luges

01.07.2020 määrusega (dtl 45-51) kaebuse mittetähtaegselt esitatuks ja jättis OÜ Pro Fiksum

tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 11.09.2020 määrusega (dtl 52-58) OÜ Pro Fiksum määruskaebuse

rahuldamata (määrus jõustus 19.01.2021, sest Riigikohus ei võtnud OÜ Pro Fiksum

määruskaebust menetlusse). Kohtud leidsid, et hiljemalt 13.02.2019 pidi kaebaja olema teadlik

vastustaja keeldumisest deposiit tagastada ja sellest kuupäevast hakkas kulgema kaebetähtaeg.

Kaebetähtaja möödalaskimist saab pidada vabandatavaks ajavahemikul 13.02.–23.10.2019 ehk

maakohtule hagi esitamisest kuni maakohtu 07.10.2019 määruse jõustumiseni. Seejärel oli

alates 23.10.2019 kooskõlas HKMS § 71 lg-ga 2 veel 14 päeva (s.o kuni 06.11.2019) aega, et

esitada halduskohtule kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kohustamiskaebus deposiidi

tagastamiseks esitati aga alles 13.12.2020 (täiendatud 09.06.2020 linna 05.02.2019 kirja

tühistamise nõudega). Seda viivitust ei õigusta vaidlusaluse küsimuse keerukus. Maakohtu

määruse jõustumise hetkeks pidi kaebajale olema teada, et ta peab oma nõudega pöörduma

halduskohtusse ning seetõttu kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole.

29.8. 11.09.2020 määrusega tsiviilasjas 2-19-1413 kuulutati välja OÜ MRP Linna Liinid

pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Martin Krupp. Viitega sellele, et polnud üheselt selge, kas

11.11.2019 ja 29.11.2019 nõuete loovutused on kehtivad, siis juhuks, kui need on kehtivad,

loovutas OÜ Pro Fiksum 31.01.2022 nõuded OÜ-le MRP Linna Liinid (pankrotis) tagasi (dtl

59-60). OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas samal päeval

31.01.2022 Tallinna linnale nõude (dtl 61-65) alusetult saadu tagastamiseks (põhinõue 700 000

eurot) ja intressi tasumiseks riigivastutuse seaduse (RVastS § 23 punktis 2 sätestatud määras).

29.9. OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur M. Krupp esitas 04.02.2022 Tallinna

Halduskohtule kaebuse (dtl 1-8) Tallinna linna vastu 700 000 euro suuruse kahju hüvitamise ja

viivise nõudes. Kohus võttis 18.02.2022 määrusega kaebuse menetlusse (käesolev haldusasi) ja

tunnistas vastustajaks Tallinna linna. Järgnevalt vaidlesid menetlusosalised

määruskaebementlustes selle üle, kas kaebaja saab kaebust täiendada selliselt, et kaebaja

esmaseks nõudeks on Tallinna linna vastu alusetult saadu tagastamise ja intressi nõue ning

alternatiivselt kahju hüvitamise nõue ühes viivisenõudega. Samuti selle üle, kas kaebust saab

täiendada linna 05.02.2019 kirja tühistamise nõudega.

29.10. Tallinna Ringkonnakohus tegi määruskaebemenetlustes määrused 20.03.2023 (dtl 161-

169) ja 12.07.2024 määrusega (dtl 241-245), leides kokkuvõtvalt, et käesolevas asjas on

lubatavateks nõueteks alusetult saadu tagastamise ja intressi nõue ning alternatiivselt kahju

hüvitamise nõue ühes viivisenõudega, sest kaebaja esitas linnale 31.01.2022 deposiidi

tagastamise nõude ja see oli esitatud RVastS § 24 lg-s 2 sätestatud 3 aastat nõude esitamise

tähtaega järgides. Vastustaja 05.02.2019 kirja (leppetrahvinõude) tühistamise nõue ei ole aga

lubatav, sest sellise nõude on kaebaja eriõigusjärglane OÜ Pro Fiksum esitanud juba haldusasjas

nr 3-19-2347 ning selle nõude osas on menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu lõpetatud.

30. Analüüsinud asjas esitatud tõendeid ja menetlusosaliste seisukohti, leian, et kaebus on

põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

31. Kaebaja esmaseks nõudeks on alusetult saadu tagastamise nõue (alusetu rikastumise nõue).

RVastS § 22 lg 1 kohaselt võib avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus

suhtes üleantud asja või raha tagastamist. Alusetu raha üleandmisena RVastS § 22 lg 1 mõttes

tuleb käsitada ka alusetult toimunud tasaarvestust (RKHKo asjas nr 3-3-1-81-13 p 14). RVastS §

22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral

eraõiguse sätteid. Asjakohaseks eraõiguse sätteks käesoleval juhul tuleb pidada eelkõige VÕS §

1028 lg-t 1, mille kohaselt juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

11(15)

3-22-287

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

32. Olemasoleva kohtupraktika kohaselt, peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks seega alusetu

rikastumise nõude esitanud isik viitama, et teine isik (käesoleval juhul Tallinna linn) on temalt

saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ning nõude esitanud isik peab

tõendama, et sellist kohustust ei tekkinud või olemasolev kohustus langes hiljem ära (vt RKTKo

asjas nr 3-21-122-14 p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab

seega olema selge, milles seisnes kaebaja sooritus vastustajale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja

milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

33. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tasus hankelepingu sõlmimisel 31.10.2014 ja 04.11.2014

Tallinna linnale deposiiti kokku 700 000 eurot. Haldusasjas nr 3-19-2347 leidsid kohtud (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määruse p 12 ja Riigikohtu erikogu 20.04.2020 määruse p

15), et ehkki vaidlusaluse tagatise andmise kohustus tulenes riigihanke nr 142434 tingimustest,

mitte vahetult lepingust, on vastav tagatis siiski selgelt antud 31.10.2014 sõlmitud lepingu

täitmise tagamiseks ja oli üheks lepingu sõlmimise eelduseks. Sellele viitab lisaks ka see, et

lepingus on ette nähtud tagatise realiseerimine leppetrahvinõude tasumata jätmise korral

(lepingu p 10.7).

34. Kaebaja on kaebuses ja selle täiendustes VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise põhjendusena esile

toonud, et kaebajal on õigus varem tasutud deposiidisumma tagastamisele, kuna linnal puudus

õigus tasaarvestuse tegemiseks ning tasaarvestus oli seetõttu algusest peale tühine ja toimetu.

Kaebaja leiab seega, et leppetrahvi nõudmine ja kahju hüvitamise nõue oli õigusliku aluseta ja

seetõttu oli õigusvastane ka deposiidi tasaarvestamine nimetatud nõuetega ja deposiidi

tagastamisest keeldumine. Sellise kaebaja seisukohaga ei saa nõustuda.

35. Vastustaja 05.02.2019 kirjaga nõuti kaebajalt leppetrahvi ja jäeti MRP tasutud tagatis täies

ulatuses tagastamata, tasaarvestades selle linna leppetrahvi nõudega ja kahjunõudega. Vastustaja

05.02.2019 kiri on käsitatav haldusaktina, mida kaebaja oleks saanud vaidlustada, esitades

halduskohtule nõude haldusakti tühistamiseks ning kohaseks nõudeks oleks olnud ka

kohustamisnõue alusetult tasaarvestatud summa tagastamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt

esitaski kaebaja eriõigusjärglane OÜ Pro Fiksum sellised nõuded halduskohtule haldusasjas nr

3-19-2347, kuid kaebus oli esitatud kaebetähtaega ületades ja halduskohus ega OÜ Pro Fiksum

määruskaebust lahendanud ringkonnakohus ei pidanud kaebetähtaja ennistamist põhjendatuks

(vt Tallinna Halduskohtu 01.07.2020 määrus (dtl 45-51) ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2020

määrus haldusasjas nr 3-19-2347 (dtl 52-58)). Seega on vastustaja 05.02.2019 kirjaga esitatud

leppetrahvinõue ja leppetrahvinõude ja kahju hüvitamise nõude tasaarvestus tehtud jõustunud ja

kehtiva haldusaktiga, mida kaebaja tähtaegselt vaidlustanud ei ole.

36. Eeltoodud asjaolu ei kummuta ka kaebaja viited õiguslikule segadusele linna 05.02.2019

leppetrahvinõude ja tasaarvestamise vaidlustamisega seonduvalt. Tuleb küll möönda, et ATL-is

oli ekslikult viidatud vaidluse lahendamisele maakohtus ning linna 05.02.2019 kirjas ei

sisaldanud vaidlustamisviidet, kuid kohtud on teises haldusasajs seda asjaolu kaebaja

eriõigusjärglase OÜ-gu Pro Fiksum kaebetähtaja ennistamisel juba analüüsinud, kuid

kokkuvõtlikult võib asuda seisukohale, et selline õiguslik ebaselgus võis küll olla kaebetähtaja

ületamisel vabandatav ja seda saab arvesse võtta kaebetähtaja ennistamise kontekstis, kuid

kaebajale oleks pidanud hiljemalt Harju Maakohtu 07.10.2019 määruse jõustumisel s.o

23.10.2019 olema selge, ATL-ist tulenevate vaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses.

Seejärel oli alates 23.10.2019 kooskõlas HKMS § 71 lg-ga 2 aega veel 14 päeva (s.o kuni

06.11.2019), et esitada halduskohtule kaebus ja kaebetähtaja ennistamise taotlus, kuid selline

kaebus esitati alles 13.12.2020. Tallinna Ringkonnakohus on 11.09.2020 määruses (haldusasi nr

3-19-2347) leidnud, et sellist viivitust ei õigusta vaidlusaluse küsimuse keerukus. Kaebaja

kasutas menetluses professionaalset õigusabi ja pidi olema võimeline 14 päeva jooksul välja

12(15)

3-22-287

selgitama, millised on sobivad nõuded ja halduskohtusse pöördumise tähtajad. Seega ei pidanud

ringkonnakohus võimalikuks kaebetähtaega ennistada (vt ringkonnakohtu 11.09.2020 määrus

haldusasjas nr 3-19-2347, p-d 24-26). Käesoleva asja lahendamisel tuleb neist seisukohtadest

vastustaja 05.02.2019 kirja kehvituse kontekstis juhinduda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

12.07.2024 määrus käesolevas asjas (dtl 232-240 p-d 19-21)).

37. Põhjendamatud on kaebaja väited, et linna 05.02.2019 haldusakt on toimetu, sest on tühine

ja tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Haldusakti tühisuse alused on toodud

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2. Haldusakt on tühine eelkõige juhul, kui sellest ei

selgu haldusakti andnud haldusorgan või seda ei ole andnud pädev haldusorgan, sellest ei selgu

haldusakti adressaat, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused või

kohustused või need on vastukäivad või haldusakti ei ole muul objektiivsel põhjusel võimalik

täita. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi eelpoolviidatud olukorraga. Vaidlust ei saa olla, et

haldusakti on andnud Tallinna linn, kellel oli hankemenetluse tulemusel sõlmitud teenuse ATL-

ist tulenevalt sellise haldusakti andmise pädevus ja selge on ka, kellele haldusakt on suunatud.

Tuvastatav ei ole ka see, et haldusakt kohustas toime panema õigusrikkumist. Linna 05.02.2019

kirjas on ka selgesti välja toodud selle resolutsioon. Seega ei esine käesoleval juhul HMS § 63

lg-s 2 sätestatud haldusakti tühisuse tunnuseid. Kaebaja ei ole ka ise täpsustanud, milliseid

haldusakti tühisuse tunnuseid ta täpsemalt oma vastavas väites silmas peab.

38. Õige ei ole kaebaja väide, et vaidlusalune Tallinna linna 05.02.2019 kiri sisaldab nelja

erinevat teadet/toimingut/tahteavaldust - 1) linn nõuab leppetrahvi; 2) linn nõuab kahju

hüvitamist; 3) linn tasaarvestab deposiidi tagastamise nõude oma leppetrahvi nõudega ja kahju

hüvitamise nõudega; 4) linn keeldub deposiidi tagastamises) ning eelnimetatust on haldusaktina

käsitatud seni vaid haldusakti lõppjäreldust ehk deposiidi tagastamisest keeldumist. Käesolevas

asjas on Tallinna Ringkonnakohus kaebaja poolt linna 05.02.2019 kirja tühistamisnõude

korduvust analüüsides viidanud järgmist: „Tallinna Transpordiameti 05.02.2019 kiri nr 1.-

5/19/9-1 kandis pealkirja „Leppetrahvi nõue“ ning see tervikuna käsitles leppetrahvi nõudmist

ja sellega seotult tagatise tagastamata jätmist (linn arvas tagatise leppetrahvi katteks

tasaarvestuse teel). Kirjas oli resolutsioon märgitud paksus kirjas järgmiselt: „Arvestades

eeltoodut Tallinna linn: 1. nõuab käesolevaga lepingu punkti 8.3 alusel Osaühingult MRP Linna

Liinid leppetrahvi summas 500 000 eurot. Tallinna linn tasaarvestab leppetrahvi nõude

Osaühing MRP Linna Liinid antud tagatise tagastamise nõudega; 2. keeldub Osaühing MRP

Linna Liinid poolt tasutud tagatise tagastamisest täies ulatuses (st leppetrahvi summale vastavas

osas ning ulatuses, mis ületab leppetrahvi).“. Kuna halduslepingust tuleneva leppetrahvi

nõudmine (resolutsiooni p 1) oli haldusakt, sai resolutsiooni p-s 2 tehtud otsustuse tühistamise

nõue olla eesmärgipärane juhul, kui ühtlasi tühistatakse resolutsiooni p 1. Selles asjas lugesid

kohtud tühistamisnõude esitatud tähtaega rikkudes ja kaebetähtaeg jäi ennistamata. Praeguses

asjas kaebuse muutmise taotluses esitatud nõue on HKMS § 43 lg 1 p 2 mõttes korduv ja

kaebuse muutmine polnud seega lubatav“ (vt määruse p 21).

39. Kaebaja viitab, et Tallinna linn on leppetrahvi ja kahju hüvitamise ning tasaarvestamise

nõuet käsitanud ka ise tsiviilõiguslikuna, estades MRP pankrotimenetluses nõudevalduse kahju

hüvitamise nõude ja sellelt arvestatud viivise nõude (7 390 653,5 eurot) ja palunud selle

tunnustamist PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud järgus. Samuti on linn

pankrotimenetluses esitanud tingimusliku nõudena leppetrahvi nõude summas 500 000 ja kahju

hüvitamise nõude summas 200 000 eurot (ehk tasaarvestatud osa) ning nendelt arvestatud

viivisenõude. Kaebaja viitab, et linn palus tunnustada oma võlaõiguslikke nõudeid MRP vastu,

mitte ei palunud lugeda kehtivast haldusaktist tulenevat nõuet kaitsmiseta tunnustatuks vastavalt

PankrS § 103 lõikele 4 koostoimes HMS § 60 lõikega 2 ja § 61 lõikega 21. Siinjuures tuleb aga

arvestada, et pankrotimenetluses aset leidnud nõude tunnustamise vaidluses (MRP

pankrotihaldur vaidles linna nõudele vastu, mistõttu esitas linn hagi oma nõude tunnustamiseks

pankrotimenetluses (tsiviilasi 2-21-7765)) leidis Harju Maakohus, et tasaarvestatud leppetrahvi

13(15)

3-22-287

võrra vähendes Tallinna linna nõue MRP pankrotimenetluses (Harju Maakohtu 24.08.2023

otsuse p 59 tsiviilasjas nr 2-21-7765 dtl 193-206), tingimuslik nõue (st leppetrahvi nõue 500

000 eurot ja kahju hüvitis 200 000 eurot, mis tasaarvestati 05.02.2019 kirjaga deposiidiga) jättis

kohus aga läbi vaatamata, sest see on esitatud tähtaega ületades. Kohus viitas, et Tallinna linna

poolt tähtaegselt esitatud nõude tunnustamise hagist tulenes selgelt, et linn ei esitanud nõude

tunnustamise hagi tingimusliku nõude (ehk tasaarvestatud deposiidi osas) ning selline nõue

esitati alles 30.05.2023 haginõude täiendusena viitega sellele, et haldusasjas nr 3-22-287 on

halduri poolt esitatud deposiidi tagastamise nõue ja see võidakse linnalt pankrotipesa kasuks

välja mõista (maakohtu otsuse p-d 70-75). Seega nähtub tsiviilasjas nr 2-21-7765 nõude

tunnustamise vaidluse asjaoludest, et algselt esitas linn küll ka tasaarvestatud osas tingimusliku

nõude pankrotimenetluses, kuid kui pankrotihaldur selle nõude vaidlustas, ei esitanud linn selle

nõude tunnustamiseks hagi (esitas hiljem n.ö igaks juhuks seoses sellega, et haldusasjas nr 3-22-

287 menetlus ei olnud lõppenud). Seega ei saa eeltoodust välja lugeda nagu käsitlenuks linn

tasaarvestatud osa selgelt ka ise tsiviilõigusliku nõudena.

40. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebaja seisukohaga, et käesolevas asjas ei saa kaebaja

nõude rahuldamise eelduseks olla eelnev leppetrahvi nõude ja tasaarvestuse kui haldusakti

tühistamine, vaid leppetrahvi nõude olemasolu ning tasaarvestuse aluste olemasolu saab hinnata

praeguse vaidluse käigus nii nagu hinnatakse leppetrahvi nõude olemasolu ja tasaarvestuse

aluseid võlaõiguslike vaidluste puhul. Isegi kui sellist hindamist saaks käesolevas asjas läbi viia,

ei oleks kaebaja nõude rahuldamiseks siiski alust. Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et

lepingu ülesütlemine oleks olnud õigusvastane. Vastustaja on 24.01.2019 lepingu ülesütlemise

avalduses (dtl 22-23) kirjeldanud lepingu ülesütlemisele eelnenud asjaolude käiku ning

põhjendatult leidnud, et neid asjaolusid arvesse võttes tuleb kaebaja 16.01.2019 kirjaga (dtl 303-

304) esitatud taotlust lepingu lõpetamiseks alates 01.02.2019 käsitada teatena selle kohta, et

MRP lõpetab ATL-is nimetatud liinide teenindamise alates 01.02.2019. Seega ütles linn ATL p

8.3 alusel lepingu üles alates 01.02.2019. ATL p 8.3 sätestas, et tellijal on õigus öelda leping

ühepoolselt üles, kui vedaja lõpetab omavoliliselt osaliselt või täielikult liini teenindamise.

Tellijal oli sellisel juhul lepingu kohaselt õigus nõuda sel juhul leppetrahvi 500 000 eurot.

Kaebaja ei ole väitnud, et lepingu lõpetamine linna poolt oleks olnud õigusvastane, sest kaebajal

oleks siiski ka peale 01.02.2019 olnud võimalik lepingu täitmist jätkata. Märgin täiendavalt, et

lepingu lõpetamise, leppetrahvi, kahjunõude ning tasaarvestuse õiguspärasust on analüüsinud

nõuete tunnustamise vaidluses (tsiviilasi nr 2-21-7765) ka Harju Maakohus 24.08.2023 otsuses

ja Tallinna Ringkonnakohus 16.05.2024 otsuses (dtl 451-461).

41. Kaebaja väidab üksnes, et leppetrahvi arvestamiseks ei olnud alust, sest ei rikkunud lepingut

vaid lõpetas liinide teenindamise, sest vastustaja oli lepingu üles öelnud. Nõustun vastustajaga,

et selline kaebaja väide on ilmselgelt eksitav, sest lepingu lõpetamise aluseks oli eelkõige see, et

kaebaja ise teavitas vastustajat asjaolust, et tal ei ole võimalik alates 01.02.2019 lepingut täita.

Tallinna linnal oli muuhulgas õigus ülalkirjeldatud olukorras lepingu ülesütlemisel tugineda

VÕS § 117 lõikele 1, mille kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks

muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta

teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne

kohustuse sissenõutavaks muutumist. Praegusel juhul on tõendatud, et MRP teatas Tallinna

linnale, et ta ei kavatse lepingut tähtaegselt täita, seega oli Tallinna linnal õigus leping üles

öelda enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.

42. Eeltoodust tulenevalt leian, et käesoleval juhul ei ole täidetud VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud

kahju hüvitamise eeldused ning kaebaja poolt RVastS § 22 alusel esitatud alusetu rikastumise

nõue tuleb jätta rahuldamata. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata ka

intressinõue.

14(15)

3-22-287

43. Kaebaja poolt alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude ja viivisenõude rahuldamiseks

ei ole samuti alust, sest kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. RVastS § 7

lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Eelpoolkirjeldatust nähtub, et kaebaja ei ole RvastS § 6 lg-s 1 sätestatud esmast

õiguskaitsevahendit (linna 05.02.2019 kirja tühistamise ja deposiidi tagastamise

kohustamisnõuet) tähtaegselt esitanud, mistõttu ei ole täidetud tingimus esmase

õiguskaitsevahendi kasutamise kohta. Sellest tulenevalt ei pea ma vajalikuks täiendavalt

analüüsida kaebaja alternatiivseid taotlusi kahjuhüvitise vähendamiseks seetõttu, et linn jättis

kasutamata kahju vähendamise võimalused või et kahju suurus on tõendamata. Kaebaja on

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ammendanud võimalused selliste

vastuväidete esitamiseks. Märgin siiski, et vastustaja tegutses olukorras, kus pidi tagama avaliku

liiniveo katkematu toimimise, mistõttu ei saa vastustajale ette heita, et vastustaja ei korraldanud

koheselt uut konkurssi vedaja leidmiseks ning sõlmis lepingu vedajaga, kes samal ajal juba teisi

liine teenindas. Kahjunõude suuruse osas on vastustaja esitanud omapoolsed täiendavad

selgitused 28.10.2024 menetlusdokumendid (vt dtl 297-302 ja 402-450) ning viidanud ka nõude

tunnustamise menetluses kohtute poolt tuvastatule. Nõustun nende põhistustega ja ei pea

vajalikuks neid siinkohal korrata.

44. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

Menetluskulud

45. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mis tähendab, et menetluskulud tuleb jätta kaebaja

kanda. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Hallikma

15(15)