4-24-2034/42 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise koht ja aeg

Viljandi kohtumaja

18. detsember 2024

Väärteoasi

nr 4-24-2034 (kohtuvälises menetluses nr 951023000004)

SA Viljandi Haigla kaebus Andmekaitse Inspektsiooni

23.05.2024.a. otsusele üldmenetluses

Kohtunik

Aivar Hint

Kohtuistungi sekretär

Kätlin Lumi

Kohtuväline menetleja

Andmekaitse Inspektsioon (asukoht: Tatari 39, Tallinn)

Esindaja

Andres Kudrjavtsev

Menetlusalune isik

Menetlusaluse isiku kaitsjad

SA Viljandi Haigla (registrikood: 90004585; asukoht:

Pärna tee 3, Jämejala küla, Viljandi vald, Viljandi

maakond);

seaduslikud esindajad Priit Tampere ja Mart Kull

vandeadvokaat Ants Nõmper (valitud kaitsja)

vandeadvokaadi abi Käroli Tiirik (valitud kaitsja)

Kaevatav menetleja otsus

Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024 otsus väärteoasjas

nr

95102300004 SA Viljandi Haigla karistamises

Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 65 lg 2 järgi

rahatrahviga 40 000 eurot

Arutatud kinnisel kohtuistungil 06.11.2024, 12.-14.11.2024

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 3 kohus

otsustas:

1. Rahuldada Sihtasutuse Viljandi Haigla kaebus ja tühistada Andmekaitse Inspektsiooni

23.05.2024.a. otsus väärteoasjas nr 951023000004 täies ulatuses ning lõpetada

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

2. VTMS § 23 alusel Sihtasutuse Viljandi Haigla valitud kaitsjate taotlus

väärteomenetluses menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt ja mõista Eesti

Vabariigilt Sihtasutuse Viljandi Haigla kasuks välja valitud kaitsjatele makstud tasu

13482 eurot.

3. Kohtuotsuse avalikustamisel KrMS § 4081 lg 2 alusel mitte avalikustada kohtulahendis

tunnistajate isikuandmeid, tunnistajate nimed ja muud isikuandmed asendada

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on menetlusalust isikust esindaval advokaadil, kohtuvälisel menetlejal või

tema advokaadist esindajal õigus edasi kaevata Riigikohtule kirjaliku kassatsiooni esitamisega

30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele avalikult teatavaks

tehtud. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult

teatama Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse

lõpposa kuulutamisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 03. jaanuar 2025.a.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

1. Asjaolud ja menetluse käik väärteoasjas

1.1. 23.04.2024 koostas Andmekaitse Inspektsiooni (edaspidi ka AKI) jurist Kirsika Kuutmaa

väärteoasja nr 951023000004 üldmenetluses väärteoprotokolli, milles sisaldub Sihtasutus

Viljandi Haigla (edaspidi ka SA Viljandi Haigla) väärteo toimepanemise aeg ja koht ning

väärteo lühikirjeldus (väärteoetteheide).

Väärteo toimepanemise aeg ja koht: 23.-24.01.2023.a. SA Viljandi Haigla (Viljandi maakond,

Viljandi vald, Jämejala küla, Pärna tee 3) somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK)

õendusjuhi kabinet.

Väärteo lühikirjeldus:

20.01.2023 avastas Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK)

statsionaarse ravi osakonna vastutav õde H.D, et ravimikapist oli kadunud eriarvestusele

kuuluv narkootiline ja psühhotroopne ravim (Rivotril, 30 tbl). Ravimil hoiti ravimikapis, mille

võti oli ravimiruumis ning kuhu pääsesid ligi lisaks õdedele ka hooldajad. Vargusjuhtumi

lahendamiseks ning osakonnasiseste pingete leevendamiseks kogus KÕK õendusjuht H.R 18-lt

töötajalt (ravimi vargusele eelnenud perioodil osakonnas töötanud õed ja hooldajad)

uriiniproovid ja sai nende analüüside tulemused. H.R viis uriiniproovide kogumise läbi

eelneval juhatuse heakskiidul. Proove anti 23. ja 24.01.2023 KÕK õendusjuhi kabinetis.

Töötajad kutsuti ükshaaval KÕK õendusjuhi kabinetti, kus H.R selgitas vähemalt osadele

töötajatele uriiniproovi kogumise eesmärki ning selle vabatahtlikkust, kuid jättis selgitamata,

mis on keeldumise tagajärjed, mis ulatuses proov kogutakse (analüüsitavad ained) ning et

proovi kogumisel on kaks eesmärki (vargusjuhtumi lahendamine ja osakonnasiseste pingete

leevendamine). Seejärel pidid töötajad andma oma allkirja registreerimislehete (lehel olev

andmekoosseis: laborisse edastamise kood, töötaja nimi, tarbitavad ravimid, kuupäev, allkiri).

Allkirja andmisega töötaja kinnitas, et on nõus uriiniproovi andma. Seejärel andis H.R

Ftöötajale uriiniproovi topsi, mis tuli täita KÕK õendusjuhi kabineti tualetis. Proovide

andmisega ravimi kadumist ega ravimi puudujäägi põhjuseid ei lahendatud.

Menetlusalusele isikule on seeläbi ette heidetav isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL

2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku andmise korra rikkumine.

Viidatud artiklites on ette nähtud nõusoleku andmisele järgnevad nõuded:

Artikkel 5 lg 1 p a - töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev

(,,seaduslikkus, õiglus ja läbipaistvus").

Artikkel 6 lg 1 p a - andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või

mitmel konkreetsel eesmärgil.

Artikkel 7 lg-d l-3:

1. Kui töötlemine põhineb nõusolekul, peab vastutaval töötlejal olema võimalik tõendada, et

andmesubjekt on nõustunud oma isikuandmete töötlemisega.

2. Kui andmesubjekt annab nõusoleku kirjaliku kinnitusena, mis puudutab ka muid küsimusi,

esitatakse nõusoleku taotlus viisil, mis on muudest küsimustest selgelt eristatav, ning

arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul, kasutades selget ja lihtsat keelt. Sellise kinnituse

mis tahes osa, mille puhul on tegemist käesoleva määruse rikkumisega, ei ole siduv.

3. Andmesubjektil on õigus oma nõusolek igal ajal tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmine ei

mõjuta enne tagasivõtmist nõusoleku alusel toimunud töötlemise seaduslikkust. Andmesubjekti

teavitatakse sellest enne nõusoleku andmist. Nõusoleku tagasivõtmine on sama lihtne kui selle

andmine.

Artikkel 9 lg 2 p a - andmesubjekt on andnud selgesõnalise nõusoleku nende isikuandmete

töötlemiseks ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil, välja arvatud juhul, kui liidu või

liikmesriigi õiguse kohaselt ei saa andmesubjekt lõikes 1 nimetatud keeldu tühistada.

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 4 kohaselt on isikuandmeteks igasugune teave

tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku (,,andmesubjekti") kohta ning terviseandmeteks

füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed.

Igasugune isikuandmete töötlemine peab lähtuvalt IKÜM-ist vastama isikuandmete töötlemise

põhimõtetele tulenevalt IKÜM artiklist 5 ning selleks peab tulenevalt artiklist 6 esinema

õiguslik alus. Eriliigiliste isikuandmete (sh terviseandmed) töötlemisel on lisaks vajalik, et

esineks üks IKÜM artikkel 9 lõikes 2 toodud punktidest. Nõusolekut käsitlevad konkreetselt

artikkel 6 lg 1 punkt a artikkel 7 ja artikkel 9 lg 2 punkt a. IKÜM artikkel 4 p-i 11 kohaselt on

andmesubjekti nõusolek vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, millega

andmesubjekt kas avalduse vormis või selge nõusolekut väljendava tegevusega nõustub tema

kohta käivate isikuandmete töötlemisega.

Kui töödeldakse andmesubjekti nõusolekul, peaks vastutav töötleja suutma tõestada, et

andmesubjekt on andnud isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku. Eelkõige muid

küsimusi käsitleva kirjaliku avalduse puhul tuleks kaitsemeetmetega tagada, et andmesubjekt

on teadlik nõusoleku andmisest ja nõusoleku andmise ulatusest. Kooskõlas nõukogu

direktiiviga 93/13/EMÜ peaks vastutava töötleja poolt ette valmistatud nõusolekuavaldus

olema arusaadav ja lihtsasti kättesaadav, selles tuleks kasutada selget ja lihtsat keelt ning selles

ei tohiks olla ebaõiglaseid tingimusi. Teadliku nõusoleku andmiseks peaks andmesubjekt olema

teadlik vähemalt sellest, kes on vastutav töötleja ja milleks kavatsetakse isikuandmeid töödelda.

Nõusolekut ei tohiks lugeda vabatahtlikult antuks, kui andmesubjektil pole tõelist või vaba

valikuvõimalust või ta ei saa kahjulike tagajärgedeta nõusoleku andmisest keelduda või seda

tagasi võtta (IKÜMpp 42).

Selle tagamiseks, et nõusolek on antud vabatahtlikult, ei tohiks nõusolek anda isikuandmete

töötlemiseks kehtivat õiguslikku alust konkreetsel juhul, kui andmesubjekt ja vastutav töötleja

on selgelt ebavõrdses olukorras, eriti juhul kui vastutav töötleja on avaliku sektori asutus, ning

seega on ebatõenäoline, et nõusolek anti selle konkreetse olukorra kõigi asjaolude puhul

vabatahtlikult. Nõusolekut ei loeta vabatahtlikuks, kui ei ole võimalik anda erinevatele

isikuandmete töötlemise toimingutele eraldi nõusolekut, ehkki see on üksikutel juhtudel

asjakohane, või kui lepingute täitmine, sealhulgas teenuse osutamine, on pandud sõltuma

sellisest nõusolekust, ehkki see ei ole lepingu täitmiseks vajalik.(IKÜM pp 43)

Teadlik ja konkreetne nõusolek on tihedalt seotud IKÜM artikkel 5 lg 1 p-st b tuleneva

eesmärgipärasuse põhimõttega ja p-st a tuleneva läbipaistvuse põhimõttega. Ehk et andmete

töötlemine on andmesubjektile läbipaistev ja isikuandmeid kogutakse täpselt ja selgelt

kindlaksmääratud ning õiguspärastel eesmärkidel ning neid ei töödelda hiljem viisil, mis on

nende eesmärkidega vastuolus. Seega peab töötlemise eesmärk olema selgelt esitatud ja

arusaadav ja suunatud just asjasse puutuvate andmete töötlemisele.

Kohustus tõendada nõuetekohase nõusoleku olemasolu lasub vastutaval töötlejal. IKÜM artikli

4 p 11 ja artikli 6 lg 1 p-i a tuleb tõlgendada nii, et vastutav töötleja peab tõendama, et

andmesubjekt on aktiivse tegevusega väljendanud nõusolekut tema kohta käivate isikuandmete

töötlemiseks ja et andmesubjekti on arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul ning selges ja

lihtsas keeles enne teavitatud kõikidest selle töötlemisega seotud asjaoludest, nii et tal oli

võimalik hõlpsasti kindlaks määrata nõusoleku tagajärjed, mistõttu on tagatud, et see nõusolek

anti kõiki asjaolusid teades.

Nõusolek peab olema antud nii, et ei oleks kahtlust, kas see vastab kõikidele tingimustele

üheaegselt (vabatahtlik, teadlik, konkreetne ja ühemõtteline).

KÕK õendusjuht H.R viis läbi juhatuse heakskiidul uriiniproovide kogumise töötajatelt,

kasutades õigusliku alusena (IKÜM-i mõttes) töötajate nõusolekut ning tegevus toimus

töösuhte raames. Väärteomenetluse raames kogutud tõenditest ilmnes, et töötajatelt uriiniproovi

võtmiseks võetud nõusolekud ei vastanud nõusoleku andmise korrale s.o töötajatelt võetud

nõusolekud ei olnud teadlikud, konkreetsed, ühemõttelised ning nõusolekute andmist ei saa 16

töötaja puhul pidada ka vabatahtlikult antud nõusolekuteks. Töötajate poolt antud nõusolekutest

ei ole arusaadav, mis eesmärgil on nõusolekud antud. Eeltooduga H.R rikkus nõusoleku

andmise korda mistõttu ei vastanud andmetöötlus IKÜM-is toodud nõuetele.

Subjektiivne koosseis. H.R pani teo toime kavatsetult (KarS § 16 lg 2).

Juriidilise isiku vastutus. Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg 1 (teo toimepanemise ajal kehtinud

redaktsioon, RT I, 06.05.2022,27, jõustumise kp 01.11.2022) sätestab, et juriidiline isik

vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme,

juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Käesolevas asjas on leidnud

tõendamist, et nõusoleku andmise korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla

juhtivtöötaja H.R poolt. Nõusoleku andmise korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi

Haigla huvides, kuna tegu on toime pandud SA Viljandi Haigla majandustegevuse raames ning

kadunud ravimi võtja tuvastamine seondus SA Viljandi Haigla juriidilise kohustusega pidada

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete arvestust (NPAS § 6 lg 1) ning kõrvaldada töölt töötaja,

kes viibib tööl psühhotroopse aine mõju all (TTOS § 13 lg 1 p 15). Samuti juriidilise isiku

maine säilitamisega, tema sooviga maandada töökollektiivis pingeid ja ka rahalise

kokkuhoiuga. Seega on H.R koosseisupärane tegu KarS § 14 lg 1 alusel omistatav SA Viljandi

Haiglale ning SA Viljandi Haigla kuulub vastutusele võtmisele IKS § 65 lg 2 alusel.

Rikutud õigusnormid: IKÜM artikkel 5 lg 1 p a, artikkel 6 lg 1 p a, artikkel 7 lg-d 1-3, artikkel

9 lg 2 p a. Väärteo kvalifikatsioon: Isikuandmete kaitse seadus § 65 lg 2.

1.2. 08.05.2024 esitas menetlusalune isik SA Viljandi Haigla väärteoprotokollile vastulause,

milles selgitas, et väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteotunnuste puudumise tõttu järgnevatel

põhjustel: 1) Andmekaitse Inspektsioon on jätnud kogumata ja hindamata menetlusaluse isiku

tegevust õigustavad asjaolud; 2) Andmekaitse Inspektsioon on ebaõigesti leidnud, et

süüteomenetluses on menetlusalusel isikul kohustus oma süütust tõendada; 3) Andmekaitse

Inspektsioon on materiaalõigust valesti kohaldanud; 4) Väärteoasjas kogutud tõendid ei tõenda

väärteo toimepanemist ega väärteoprotokollist esitatud väiteid; 5) Andmekaitse Inspektsioon on

väärteoprotokollis tuginenud tõenditele, mis on menetlusaluse isiku süü tuvastamiseks

lubamatud; 6) Andmekaitse Inspektsioon ei ole tuvastanud menetlusaluse isiku derivatiivset

vastutust; 7) Alternatiivselt tegutses menetlusalune isik koosseisueksimuses või

keelueksimuses.

Alternatiivselt taotles menetlusalune isik väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1

alusel.

1.3. Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024.a. väärteootsusega üldmenetluses karistati

Sihtasutust Viljandi Haigla IKS § 65 lg 2 järgi rahatrahviga 40 000 eurot.

1.4. Menetlusalune isik SA Viljandi Haigla esitas 07.06.2024.a. kaebuse kohtuvälise menetleja

23.05.2024.a. väärteootsusele, milles vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse tervikuna. SA

Viljandi Haigla kaebuses taotletakse:

1) väärteomenetluse lõpetamist SA Viljandi Haigla suhtes väärteo tunnuste puudumise tõttu

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel;

2) alternatiivselt väärteomenetluse lõpetamist SA Viljandi Haigla suhtes otstarbekuse

kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel;

3) menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi kanda.

Kaebuses on leitud, et menetlusalusele isikule esitatud väärteoetteheide ei ole tõendatud,

Andmekaitse Inspektsioon on ebaõigesti materiaalõigust kohaldanud ning väärteo otsuses

asjaolusid ebaõigesti tuvastanud, menetlusaluse isiku derivatiivne vastutus on tuvastamata.

Alternatiivselt taotleti: menetlusaluse isiku süü ei ole suur ning asjas puudub avalik

menetlushuvi, mistõttu väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel või vähendada

isikule mõistetud karistuse suurust.

1.5. Andmekaitse Inspektsioon esitas 12.07.2024.a. kirjaliku vastuse SA Viljandi Haigla

kaebusele, milles palub jätta Andmekaitse Inspektsiooni otsus muutmata ja SA Viljandi Haigla

kaebus rahuldamata.

1.6. Tartu Maakohtu 30.07.2024.a. määrusega jäeti VTMS § 26 lg 2 alusel läbi vaatamata SA

Viljandi Haigla kaebuses esitatud taotlus väärteoasja menetlusest kohtuvälise menetleja

ametniku K. K taandamiseks.

1.7. SA Viljandi Haigla kaitsja taotlusel kuulutas kohus 06.11.2024.a. kohtuistungi kinniseks

kohtuistungil ülekuulatavate tunnistajate eraelu kaitseks.

2. Kohtu põhjendused

2.1. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab

väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga esitatud kaebusele,

kuulanud ära poolte seisukohad ning uurinud kohtuistungil asjas esitatud isikulisi ja

dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, kohus

leiab, et SA Viljandi Haigla kaebus tuleb rahuldada ja Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024

otsus väärteoasjas nr 951023000004 tühistada täies ulatuses ning väärteomenetlus VTMS § 29

lg 1 p 1 alusel lõpetada, kuna menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteo tunnused.

Alljärgnevalt käsitleb kohus SA Viljandi Haigla kaebuses, Andmekaitse Inspektsiooni

kirjalikus vastuses ning poolte kohtuistungil esitatud asjaolusid, seisukohti ja taotlusi.

2.2. Esmalt hindab kohus SA Viljandi Haigla kaebuses esitatud väiteid menetlusnormide

rikkumise kohta kohtuvälise menetleja poolt.

2.2.1. Kaebuses on leitud, et Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on väärteootsuses ulatuslikult

väärteoprotokolli piiridest väljunud, kuna väärteoprotokolli väärteootsusega võrreldes ilmneb,

et Andmekaitse Inspektsioon on väärteootsuses faktilisi asjaolusid väärteoprotokolliga

võrreldes täiendanud.

Andmekaitse Inspektsioon on eelmärgitud väites asunud seisukohale, et kaebaja leiab ekslikult,

et väärteoprotokolli oleks tulnud kanda eranditult kõik faktilised asjaolud, mida kajastati

väärteootsuses.

Kohus märgib, et VTMS § 87 kohaselt väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes

ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses, seega kohus ei saa väljuda väärteoprotokollis

sisalduva väärteokirjelduse piiridest.

VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt väärteoprotokolli põhiosas märgitakse väärteo lühike kirjeldus

ning teo toimepanemise aeg ja koht.

Väärteo lühike kirjeldus ehk teokirjeldus peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille

alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Üksnes teo kirjeldamise

ehk asetleidnud asjaolude väljatoomise abil saab hinnata, kas on alust kõnelda väärteo

toimepanemisest. Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud

menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema

suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (RKKK nr 3-1-1-119-12, p 6).

VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule

süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad

faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks

tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis

kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne.

Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu

refereerida ja analüüsida. Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja

menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis

kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi

refereeringuna (RKKK nr 3-1-1-23-15, p 47).

Käsiloleva väärteoasja väärteoprotokollis ei ole eelmärgitud nõudeid kohtu hinnangul rikutud.

Väärteoprotokollis on kirjeldatud kõik asetleidnud asjaolud ja sellest nähtub, milles

menetlusalust isikut süüdistatakse, s.t millist tegu Andmekaitse Inspektsioon SA-le Viljandi

Haigla ette heidab. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule SA-le

Viljandi Haigla ette IKS § 65 lg-s 2 nimetatud väärteo toimepanemist s.o IKÜM artiklites 5-7

ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku andmise korra rikkumist.

VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsuses väärteo lühikirjeldus.

Kaebuse p-s 17 on viidatud üksikutele lausetele kaevatavas otsuses, milliseid väärteoprotokolli

lühikirjelduses ei ole kajastatud, kuid samas puudub kaebuses põhjendus, kuidas on kaevatava

otsusega muudetud menetlusaluse isiku vastu esitatud süüdistuse sisu. Kuna kaevatava otsusega

ei ole muudetud väärteoprotokolli süüteokoosseisu faktilisi asjaolusid, siis tuleks käsitleda

kaevatavas väärteootsuses väärteo lühikirjeldust kajastavaid lauseid, millised väärteoprotokollis

ei sisaldu, samuti viiteid tõenditele s.h tunnistajate ütlustele ja kirjalikele tõenditele, tõendite

analüüsi ja refereerimisena väärteootsuses. Kohtu hinnangul, ei ole antud juhul tegemist

väärteomenetluse rikkumisega.

2.2.2. Kaebuses on leitud, et Andmekaitse Inspektsioon on tõendite kogumisega rikkunud

menetlusnorme, mistõttu on väärteoprotokollis nimetatud tõendite näol tegemist lubamatute

tõenditega.

1) Kaebaja leiab, et tõendite kogumisega on põhiõigusi oluliselt rikutud ja tunnistajate ütlused

on tõenditena lubamatud, kuna tunnistajatele ei ole kohtueelses menetluses esitatud väärteo

lühikirjeldust.

Kohus eelmärgituga ei nõustu. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Nii VTMS-st kui ka KrMS-st

ei tulene kohustust tunnistaja ülekuulamisel esitada talle väärteo lühikirjeldust. VTMS § 19 lg 1

p 1 sätestab üksnes menetlusalusele isikule õiguse teada, millist väärteoasja tema suhtes

menetletakse. Antud juhul kohus leiab, et tunnistajate põhiõigusi ei ole rikutud. Seega ei ole

kohtuväline menetleja tõendite kogumise korda rikkunud.

2) Kaebaja leiab, et menetlusaluse isiku vastused: 12.09.2023.a. nr 2-4/395-8 ja 22.02.2024.a.

nr 2-4/395-9 koos lisadega ning 26.02.2024 ja 27.02.2024 vastust täpsustavad e-kirjad koos

manustega on tõendina lubamatud.

Kohus märgib, et Andmekaitse Inspektsioon tegi 07.09.2023 väärteomenetluses SA-le Viljandi

Haigla järelepärimise (VT, tl 36-37) viidates VTMS § 31 lg 2, mille kohaselt on kohtuvälisel

menetlejal ja kohtul õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks

vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist. SA Viljandi Haigla esitas 12.09.2023

vastuse nr 2-4/395-8 koos lisadega. (Lisa 1 - Äriregistri väljavõte; Lisa 2 – SA Viljandi Haigla

juhatuse 13.09.2021 otsus nr 157; Lisa 3 – SA Viljandi Haigla töökorralduse reeglid; Lisa 4 –

SA Viljandi Haigla töötajate isikuandmete töötlemise põhimõtted; Lisa 5 - SA Viljandi Haigla

isikuandmete töötlemise põhimõtted; Lisa 6 - SA Viljandi Haigla isikuandmetega seotud

rikkumisest teavitamise juhend; Lisa 7 - H.R tööleping koos lisadega).

Kohus märgib, et antud juhul tuleb silmas pidada asjaolu, et 07.09.2023.a. järelepärimise

esitamisel ei olnud SA-le Viljandi Haigla veel väärteo etteheidet esitatud ja teda ei olnud

menetlusaluse isikuna ülekuulatud, seega ei olnud talle menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi

VTMS § 19 järgi selgitatud. 07.09.2023.a. kirjas anti teada, et teavet ja dokumentide esitamist

küsitakse haiglalt seoses asjaoluga, et SA Viljandi Haigla õendusjuht võttis ravimi kadumise

lahendamise juhtumi lahendamise eesmärgil töötajatelt uriiniproovid ning töötles seeläbi

töötajate terviseandmeid ilma õigusliku aluseta. Seega antud tuleb teabe ja dokumentide

küsimist kirja teel lugeda menetlustoiminguks ning sellisel juhul oleks tulnud SA-le Viljandi

Haigla kui menetlustoimingust puudutatud isikule eelnevalt õigusi ja kohustusi selgitada.

Riigikohtu otsuses nr 1-20-1208/172, p 51 on selgitatud, et enese mittesüüstamise privileeg ei

ole absoluutne. Nii näiteks on EIK märkinud, et kõnealune privileeg ei kohaldu sellise materjali

osas, mis eksisteerib, sõltumata isiku tahtest.

Eeltoodust tulenevalt ei kohaldu menetlusaluselt isikult SA-lt Viljandi Haigla tema valduses

olevate dokumentide küsimisel enese mittesüüstamise privileeg, kuna need dokumendid olid

olemas sõltumata tema tahtest s.o antud juhul tema juhatuse liikmete tahtest.

Käsilolevas väärteoasjas kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et VTMS § 31 lg 2

sätet saab kohaldada ka menetlusalusele isikule. Väärteomenetluses on menetlejal võimalik

valida, kas küsida menetlusaluselt isikult dokumente ülekuulamise käigus, saada dokumente

läbiotsimise teel või muu uurimistoimingu käigus näiteks esitada nõue VTMS § 31 lg 2 järgi

kirja või määrusena.

Riigikohus on selgitanud, et tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte

igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks.

Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb

hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi

rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. Seega

tuleb iga tõendi puhul eraldi hindama, kas see on lubamatu või mitte. Kui isikule on jäetud

esimese menetlustoimingu tegemisel tutvustamata VTMS §-s 19 sätestatud õigused, tuleb

hinnata seda, kas ja kuivõrd see rikkumine tõendi saamist mõjutas (RKKKo nr 3-1-1-19-05, p

7.3.-7.4; nr 3-1-1-33-06, p 6).

Kohus märgib, et SA Viljandi Haigla 12.09.2023 vastus sisaldab menetlusaluse isiku ütlusi.

VTMS § 31 lg 1 kohaselt tõendamisel ja tõendite kohumisel järgitakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 15 lg 1 kohaselt maakohtu lahend võib tugineda vaid

tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning on protokollitud.

Kuna menetlusalune isik kuulati üle kohtuistungil, siis puudub kohtul alus tugineda

menetlusaluse isiku (SA Viljandi Haigla) poolt tema seadusliku esindaja kaudu kohtuvälisele

menetleja antud kirjalikele selgitustele. Küll aga peab kohus käsilolevas väärteoasjas

lubatavateks tõenditeks SA Viljandi Haigla kirjadele lisatud tõendeid (lisad 1-7), mis olid

olemas sõltumata menetlusaluse isiku tahtest. Samas tuleb arvestada, et lisa 1 (äriregistri

väljavõte) ja lisa 5 (haigla isikuandmete töötlemise põhimõtted on avalikult kättesaadavad

(vastavalt äriregistris ja haigla kodulehel – https://vmh.ee/isikuandmete-tootlemise-

uldpohimotte). Lisale 3 ei ole kohtuväline väärteootsuses tuginenud. Lisa 4, lisa 6 ja lisa 7

puhul ei saa väita, et tegemist menetlusalust isikut süüstavate tõenditega.

Andmekaitse Inspektsioon tegi 16.02.2024 SA-le Viljandi Haigla dokumentide esitamist

kohustava määruse VTMS § 31 lg 2 alusel (VT, tl 126-127). SA Viljandi Haigla vastus

22.02.2024.a. nr 2-4/395-9 koos lisadega ning 26.02.2024 ja 27.02.2024 vastust täpsustavad e-

kirjad on saadud pärast seda, kui SA Viljandi Haigla seaduslikule esindajale on 23.11.2023

selgitatud VTMS § 19 järgi õigusi ja kohustusi ja ta on menetlusaluse isikuna ülekuulatud.

Seega eelmärgitud vastuse lisad tuleb lugeda lubatavateks tõenditeks, s.h Viljandi Haigla e-

kirjad (VT tl 131-133), ühtne voodifond, vastutav õde õendusjuhid – ametijuhendid (VT, tl

135-137p).

2.2.3. Kaebuses on leitud, et Andmekaitse Inspektsiooni 03.01.2024 tõendite ülevõtmise

määrusega väärteoasja ülevõetud andmed on tõenditena lubamatud, kuna Andmekaitse

Inspektsioon on väärteomenetlusega paralleelselt menetlenud ka haldusmenetlust.

VTMS § 58 lg 1 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga.

Väärteoasja materjalidest nähtub, et 08.06.2023.a. on käsiloleva väärteoasja kohtueelses

menetluses saadetud kutsed tunnistajatele. Seega on väärteomenetlust alustatud eelmärgitud

kuupäevast.

Väärteomenetlusele eelnes isikuandmete kaitse asjas haldusmenetlus, kui riikliku järelevalve

raames esitas Andmekaitse Inspektsioon 08.02.2023, 10.03.2023 ja 27.03.2023 kirjalikud

järelepärimised teabe ja tõendite saamiseks SA Viljandi Haiglalt ja SA Viljandi Haigla

vastused järelpärimistele 21.02.2023 nr 2-4/395-1, 17.03.2023 nr 2-4/395-4, nr 14.04.2023 nr

2-4/395-6.

Andmekaitse Inspektsiooni kirjalikust vastusest kohtule 12.07.2024 nähtub, et kui

järelevalvemenetluse käigus ilmnesid IKS § 65 lg 2 nimetatud väärteo tunnused, alustas

Andmekaitse Inspektsioon väärteomenetluse. Seega haldusasja ja väärteoasja ei menetletud

paralleelselt, vaid järelevalvemenetlus läks üle väärteomenetluseks, s.t et pärast

väärteomenetluse alustamist samas asjas haldusmenetluse (s.o järelevalvemenetluse)

toiminguid ei tehtud. Menetlusaluse isiku SA Viljandi Haigla seadusliku esindaja Priit Tampere

ülekuulamise protokollist 23.11.2023 (VT, tl 94-95p) nähtub, et talle on selgitatud

menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi väärteomenetluses, m.h õigust keelduda ütluste

andmisest ning teada, et tema ütlusi võidakse kasutada tema vastu (VTMS § 2, KrMS § 75 lg

2).

Kuna menetlusaluse isiku seaduslikule esindajale on õigusi selgitatud ja ta on andnud loa

järelevalvemenetluses kogutud dokumentide kasutamiseks väärteomenetluses, siis kohus peab

lubatavateks tõenditeks haldusmenetluse käigus menetlusaluse isiku kirjadele lisatud kirjalikke

tõendeid, mitte aga kirjades antud selgitusi, kuna menetlusaluse isiku juhatuse liige kuulati üle

kohtuistungil. Seega kohus peab lubatavateks tõenditeks: Narkootiliste ja psühhotroopsete

ravimite käitlemise juhend Viljandi haigla osakondades ja meditsiinilistes teenistustes,

Uriiniproovide tulemused 23.01.2023, Uriiniproovide tulemused 24.01.2023; koopia KÕK

õendusjuhi H.R 01.02.2023 postituse kuvatõmmisest; KÕK õendusjuhi H.R 23.01.2023 e-kiri

töötajatele; 23. ja 24.01.2023 läbi viidud uriiniproovide registreerimislehe koopia (VT, tl 112-

116; tl 119-121). Nimetatud tõendid olid olemas sõltumata menetlusaluse isiku tahtest.

2.3. Järgnevalt käsitleb kohus SA Viljandi Haigla kaebuses ning kohtuvälise menetleja kirjalikes

seisukohtades esitatud taotlusi Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.

2.3.1. Kaebaja leiab, et menetlusalusel isikul ei lasu tõendamiskoormist, viidates Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2016/343, 9. märts 2016, millega tugevdatakse süütuse

presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul

(direktiiv 206/343) artikkel 6 lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et menetlusaluse isiku

süü tõendamise kohustus lasub kohtuvälisel menetlejal. Direktiivi 2016/343 artikkel 6 lg 2

kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et mis tahes kahtlust süüküsimuses tõlgendatakse

menetlusaluse isiku kasuks, sealhulgas juhul, kui kohus hindab, kas asjaomane isik tuleks

õigeks mõista. Ka KrMS § 7 lg 2 ja VTMS § 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud

süüteomenetluses oma süütust tõendama ning KrMS § 7 lg 3 ja VTMS § 2 kohaselt

süüteomenetluses kõrvaldamata kahtlus menetlusaluse isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema

kasuks.

Andmekaitse Inspektsioon tugineb kaevatavas väärteootsuses ja selle aluseks olevas

väärteoprotokollis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016,

füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning

direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (IKÜM) artikkel 7 lg-s 1 sätestatud

isikuandmete vastutava töötleja kohustusele tõendada, et andmesubjekt on nõustunud oma

isikuandmete töötlemisega.

Kaebaja leiab, et IKÜM art 7 lg 1 ei ole käsitatav karistusõigusliku normina ega muuda

süüteomenetluses kohtuvälisel menetlejal lasuvat tõendamiskoormist. Seega ei muuda

eelnimetatud säte kohtuvälise menetleja kohustus tõendada väljaspool põhjendatud kahtlusi

koosseisupärase, õigusvastase ja süülise väärteo toimepanemist.

Juhul kui kohus peaks leidma, et IKÜM art 7 lg 1 on karistusõiguslik norm, taotleb kaebaja

Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimust eelnimetatud õigusnormi tõlgendamiseks järgnevalt:

„Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute

kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi

95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, artikli 7 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/343, 9. märts 2016, millega tugevdatakse süütuse

presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul,

artikkel 6 lõikega 1 tõlgendada nii, et eelnimetatud määruse rikkumiste suhtes lasub süü

tõendamisel andmesubjekti nõusoleku puudumise tõendamise kohustus süüdistajal?“.

Kohus märgib SA Viljandi Haigla kaebuse eelmärgitud taotluse puhul järgmist. Kaebuses

viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/343, 9. märts 2016 direktiivi

artikkel 2 (Kohaldamisala) reguleerib, et käesolevat direktiivi kohaldatakse

kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale füüsilisele isikule. Viidatud direktiivi

põhjenduspunkti 14 ütleb, et käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada juriidilistele isikutele,

samas on Andmekaitse Inspektsioon käsilolevas väärteoasjas väärteoetteheite esitanud ja

kohaldanud karistust rahatrahvi näol justnimelt juriidilisele isikule SA-le Viljandi Haigla IKS §

65 lg 2 järgi. Seega ei ole kaebaja väide põhjendatud ning viidatud direktiivi s.o Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/343, 9. märts 2016 direktiivi ja selle artikkel 6 lg 2

kohaldamiseks käesolevas väärteoasjas puudub alus. Seega kaebuses toodud asjaoludel puudub

vajadus Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse küsimiseks.

2.3.2. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) on esitanud taotluse - juhul, kui kohus peaks leidma, et

IKÜM-ist tulenev kaasaaitamiskohustus ei kitsenda juriidilise isiku enese mittesüüstamise

privileegi järelevalvemenetluses ja/või väärteomenetluses või enese mittesüüstamise privileegi

olemus ja ulatus jääb isikuandmete kaitse asjades ebaselgeks, küsida Euroopa Kohtult eelotsus

IKÜM-st tuleneva kaasaaitamiskohustuse tõlgendamiseks. AKI hinnangul on kohased

küsimused eelotsuse taotluses järgnevad:

a. „Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 31 ja artikli 58 lõike 1 punktist e tulenev

kaasaaitamiskohustus, on olemuselt samasisuline Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

(EL) 2019/1 artiklist 8 tuleneva kaasaaitamiskohustusega?“

b. „Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõigetes 4 kuni 6 nimetatud rikkumiste

menetlemisele, arvestades määruse põhjenduspunkti 151, kehtib Eestis artiklist 31 ja artikli 58

lõike 1 punktist e tulenev kaasaaitamiskohustus juriidiliste isikute puhul lisaks

haldusmenetlusele ka väärteomenetluses?“

Kohus leiab, et IKÜM-st tulenev kaasaaitamiskohustus kehtib Eestis juriidiliste isikute puhul nii

järelevalvemenetluses kui ka väärteomenetluses. Kohus leiab, et siseriiklikud väärteomenetlust

reguleerivad õigusnormid (koosmõjus VTMS § 2, § 19 lg 1 p 4 ja KrMS § 34 lg 1 ja § 75 lg 2)

on vastuolus otsekohalduva IKÜM-i art 31 ja art 58 lg 1 p-dega a ja e ulatuses, milles need

võimaldavad juriidilisest isikust menetlusalusel isikul jätta väärteomenetluses IKÜM-is

sätestatud kaasaaitamiskohustus täitmata ning siseriiklikud normid tuleb jätta selles ulatuses

kohaldamata. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kohtul käsilolevas väärteoasjas eelotsuse

küsimiseks Euroopa Kohtule taotlust esitada, kuna Euroopa Liidu õigus on piisavalt selge.

Euroopa Liidu toimimise lepingu ELTL artikli 288 teine lõik näeb ette, et liidu määrus on

tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides (EK suurkoda 05.12.2023 C-

807/21).

IKÜM-i artikkel 31 sätestab, et vastutav töötleja ja volitatud töötleja ning asjakohasel juhul

vastutava töötleja või volitatud töötleja esindaja teeb oma ülesande täitmise käigus taotluse

korral koostööd järelevalveasutusega. IKÜM-i artikkel 58 lg 1 p-i a kohaselt on

järelevalveasutusel uurimisvolituseks anda korraldus, et vastutav töötleja või volitatud töötleja

või vajaduse korral vastutava töötleja või volitatud töötleja esindaja annab teavet, mis on vajalik

tema ülesannete täitmiseks. IKÜM-i artikkel 58 lg 1 p-i e kohaselt on järelevalveasutusel

uurimisvolituseks saada vastutavalt töötlejalt ja volitatud töötlejalt juurdepääs kõikidele

isikuandmetele ja kogu teabele, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks.

2.3.3. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) taotleb eelotsuse küsimist juhul, kui kohus peaks

leidma, et KarS § 81 lg-t 3 on võimalik käesolevas asjas kohaldada või selle kohaldamine jääb

ebaselgeks sõltumata sellest, kas mõnes muus küsimuses kohus eelotsust küsib. Andmekaitse

Inspektsioon taotleb maakohtult Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist IKÜM art 83 ja KarS § 81

lg 3 omavaheliseks tõlgendamiseks. AKI hinnangul on kohane küsimus eelotsuse taotluses

järgnev:

a. „ Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõikeid 1-6 koosmõjus põhjenduspunktiga

151 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisese õiguse normid, mis täiendavad

artikli 83 lõikes 1-6 sätestatud sisulisi tingimusi ajalise piiranguga (väärteo aegumisega) ja

piiravad seetõttu artikli 83 lõigetes 4-6 nimetatud rikkumiste eest trahvide kohaldamist?“

b. „Juhul kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas isikuandmete kaitse üldmääruse

artikli 83 lõikeid 1-6 koosmõjus põhjenduspunktidega 11, 129 ja 151 tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisese õiguse normid ulatuses, milles need ei võimalda

väärteomenetluses Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisel katkestada või peatada väärteo

aegumistähtaega Euroopa Kohtus eelotsuse menetlemise ajaks (s.o vastava taotluse esitamisest

kuni eelotsuse tegemiseni)?“

Kohus märgib, et vastavalt IKÜM-i põhjenduspunkti 151 kohaselt Eestis määrab trahvi

järelevalveasutus

väärteomenetluse raames

tingimusel, et eeskirjade sellisel kohaldamisel

nimetatud liikmesriikides on samaväärne toime nagu järelevalveasutuste määratud trahvidel.

Sellega on Eesti Vabariigile antud õigus andmekaitse valdkonnas menetlusnormide

kehtestamine. Väärteo aegumine on menetlusõiguslike tagajärgedega õigusinstituut.

Kuivõrd IKÜM-i rikkumised on väärteod, siis lähtekohana laienevad nende eest karistamisele

KarS-i üldosa sätted (KarS § 1 lg 1 ja § 3 lg 2 koostoimes) (vt. RKKKo nr 4-23-742, p 17).

Õiguskirjanduses on selgitatud süüteo aegumist järgnevalt (vt. Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne (5. vlj), lk 321, komm. 1). KarS § 81 sätestab süüteo aegumise kui

materiaalõiguses sätestatud, kuid praktikas õiguslikult menetlusõiguslike tagajärgedega

õigusinstituudi. Aegumine põhineb materiaalõiguslikul arusaamal toimepanija karistamise

vajaduse äralangemisest teo karistusväärsuse säilimise taustal, kuid sellel ei ole

materiaalõiguslikke tagajärgi, vaid on üksnes menetlustakistus. Lõigetes 1-3 sätestatud

aegumistähtaegade möödumisel säilib küll süüteo karistamisväärsus, kuid kaob selle toime

pannud karistamise tarvidus. Viimane on ajas pidevalt kulgev protsess, sest mida kauem pärast

süüteo toimepanemist on isik seaduskuulekalt elanud seda vähem tuleb tema puhul

karistuseesmärkide saavutamist taotleda. Eelnevast tulenevalt on aegumise alus

materiaalõiguslik, kuid selle realiseerumine menetlusõiguslik: aegumistähtaja möödumine

kujutab endast menetlustakistust, olles täpsemalt menetlust välistav asjaolu (KrMS § 199 lg 1 p

2; VTMS § 29 lg 1 p 5).

Antud juhul puudub vähimgi kahtlus, et isikuandmete kaitse valdkonnas isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) artikli 83 lõikeid 1-6 koosmõjus põhjenduspunktiga 151 on kooskõlas

riigisisese õiguse normidega. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kohtul käsilolevas väärteoasjas

eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtule taotlust esitada.

Lisaks eeltoodule juhib kohus tähelepanu IKÜM-i artikkel 81 p-de 1-3 sätetele, mis käsitlevad

kohtumenetluse peatamist. Viidatud sätete kohaselt on menetluse peatamine liikmesriigi kohtus

võimalik vaid juhul, kui samasisuline menetlus toimub sama vastutava töötleja või volitatud

töötleja töötlemistegevusega seoses (samaaegselt) ka teise liikmesriigi kohtus. Muid olukordi

menetluse peatamiseks IKÜM-is ei ole reguleeritud. Seega ei peataks menetlust käsilolevas

väärteoasjas eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtule taotluse esitamine, mis puudutab

väärteoasja aegumistähtaja võimalikku katkemist või peatamist. Eeltoodud asjaoludel ei pea

kohus Andmekaitse Inspektsiooni poolt kohtule esitatud taotlust põhjendatuks, kuna Euroopa

Liidu õigus on piisavalt selge.

Andmekaitse Inspektsioon on 30.10.2024.a. kohtule esitatud taotluse täpsustuses leidnud, et

kohus peab võtma seisukoha kohtuotsuses ka selles, kas väärtegu on aegunud või aegub enne

kohtuotsuse jõustumist. Kohus märgib, et väärteoprotokolli kohaselt pani SA Viljandi Haigla

väärteo toime ajavahemikus 23.-24.01.2023.a. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 lg 3

kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse

jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe ette kolmeaastast aegumistähtaega.

IKS 6. ptk-s sätestatud väärtegudele kohalduvat kolmeaastast aegumistähtaega ettenägev IKS §

73 lg 1 jõustus alles 01.11.2023. Asja materjalidest ei ilmne KarS § 81 lg-s 7 märgitud

asjaolusid, mis oleks tinginud väärteo aegumise peatumise. VTMS § 29 lg 1 p 5 sätestab, et

alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Aegumine

on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt

RKKK 11.10.2016, 3-1-1-88-16, p 8; RKKK 20.06.2024, 4-23-742, p 10-11).

Seega käsiloleva väärteoasja, mida kvalifitseeritakse IKS § 65 lg 2 järgi, kaheaastane

aegumistähtaeg algas 24.01.2023.

Kohus märgib sedagi, et kohtul on kohustus tagada väärteoasja kiire lahendamine (VTMS § 2;

KrMS § 151). Antud väärteoasjas esitasid SA Viljandi Haigla kaitsjad Tartu Maakohtule

kaebuse Andmekaitse Inspektsiooni 23.05.2024.a. väärteootsusele 07.06.2024.a. Kohus on

14.06.2024.a. nõudekirjaga nõudnud VTMS § 116 järgi kohtuväliselt menetlejalt

väärteotoimiku esitamist ning kirjalikku seisukohta kaebusele hiljemalt 15.07.2024 ning

30.07.2024.a. määrusega on kohus määranud väärteoasja läbivaatamise kohtuistungil

06.11.2024, 12.-14.11.2024, arvestades poolte ning kohtu koormatust teiste menetluses olevate

süüteoasjadega (m.h ka üldmenetluses menetletavate kriminaalasjadega) ning kohtuniku

korralist puhkust (05.-23.08.2024). Kohtu hinnangul ei ole käsiloleva väärteoasja

kohtumenetluses olnud põhjendamatuid viivitusi. Samas jääb kohtule arusaamatuks see, et

kohtuväline menetleja on koostanud käsilolevas väärteoasjas üldmenetluse otsuse alles 1 aasta

ja 4 kuud pärast väidetavat väärteorikkumist. Seetõttu arvestades väärteokaebuse saamise

kuupäeva (07.06.2024) on jäetud kohtu(te)le väärteoasja menetlemiseks kuni aegumise tähtaja

saabumiseni aega ca 7,5 kuud. Kohtult saab eeldada väärteomenetluse läbiviimist enne

aegumistähtaja saabumist ainult siis, kui talle on jäetud asja lahendamiseks mõistlik aeg.

Riigikohus on otsuses nr 4-23-742, p 24 selgitanud, et kohustus väärteoasja ilma viivitusteta

menetleda lasub siiski ka kohtuvälisel menetlejal.

2.4. Alljärgnevalt hindab kohus seda, kas menetlusalune isik väärteoprotokollis kirjeldatud ajal

ja kohas rikkus IKÜM artikkel 5 lg 1 p a, artikkel 6 lg 1 p a, artikkel 7 lg-d 1-3, artikkel 9 lg 2 p

a nõudeid, milline tegu on kvalifitseeritav Isikuandmete kaitse seaduse § 65 lg 2 järgi.

2.4.1. Väärteoprotokollist nähtuvalt heidetakse menetlusalusele isikule SA-le Viljandi Haigla

kokkuvõtvalt ette seda, et seoses Viljandi Haiglas kaotsiläinud narkootilise ja psühhotroopse

ravimi (Rivotril, 30 tbl) vargusjuhtumi lahendamisega ning osakonnasiseste pingete

leevendamisega kogus Viljandi Haigla somaatilise ravi õenduskeskuse (KÕK) õendusjuht H.R

18-lt töötajalt (õdedelt ja hooldajatelt) uriiniproovid ja sai nende analüüside tulemused.

Uriiniproovide kogumine toimus juhatuse eelneval heakskiidul. H.R selgitas vähemalt osadele

töötajatele uriiniproovi kogumise eesmärki ning selle vabatahtlikkust, kuid jättis selgitamata,

mis on keeldumise tagajärjed, mis ulatuses proov kogutakse (analüüsitavad ained) ning et

proovi kogumisel on kaks eesmärki (vargusjuhtumi lahendamine ja osakonnasiseste pingete

leevendamine). KÕK õendusjuht H.R kasutas proovide kogumisel õigusliku alusena IKÜM-i

mõttes töötajate nõusolekut ning tegevus toimus töösuhte raames. Töötajatelt uriiniproovi

võtmiseks võetud nõusolekud ei vastanud nõusoleku andmise korrale s.o töötajatelt võetud

nõusolekud ei olnud teadlikud, konkreetsed, ühemõttelised ning nõusolekute andmist ei saa 16

töötaja puhul pidada ka vabatahtlikult antud nõusolekuteks. Eeltooduga rikkus H.R nõusoleku

andmise korda, mistõttu ei vastanud andmetöötlus IKÜM-is toodud nõuetele. H.R pani teo

toime kavatsetult. Töötajatelt uriiniproovi võtmiseks võetud nõusolekud ei vastanud nõusoleku

andmise korrale. Nõusoleku andmise korra rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla

huvides, viimatinimetatu majandustegevuse raames ning kadunud ravimi võtja tuvastamine

seondus SA Viljandi Haigla juriidilise kohustusega pidada narkootiliste ja psühhotroopsete

ainete arvestust (NPALS § 6 lg 1) ning kõrvaldada töölt töötaja, kes viibib tööl psühhotroopse

aine mõju all (TTOS § 13 lg 1 p 15). Samuti juriidilise isiku maine säilitamisega, tema sooviga

maandada töökollektiivis pingeid ja ka rahalise kokkuhoiuga.

2.4.2. Kohtumenetluse pooltel puudub üldjoontes vaidlus väärteoprotokollis kajastatud

faktilistes asjaoludes.

Esmalt selles, et 20. jaanuaril 2023.a. avastati SA Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute

õenduskeskuse (KÕK) statsionaarse ravi osakonnas ravimikapist eriarvestusele kuuluva

narkootilise ja psühhotroopse ravimi (Rivotril 30 tbl) kaotsiminek ning KÕK õendusjuht H.R

viis läbi SA Viljandi Haigla juhatuse suulisel heakskiidul õenduskeskuse statsionaarse ravi

osakonna töötajatelt uriiniproovide kogumise, kasutades õigusliku alusena (IKÜM) mõttes

töötajate nõusolekut ning tegevus toimus töösuhte raamides.

Kohtuistungil ülekuulatud menetlusaluse isiku SA Viljandi Haigla seaduslike esindajate –

juhatuse liikmete Priit Tampere ja Mart Kulli ning menetlusaluse isiku H.R ja kohtuistungil

ülekuulatud tunnistajate H.D , N.B, U.Q, X.Q , G.O , S.F-i, A.Y , ütlustega leidis tõendamist,

et Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute õenduskeskuse (KÕK) statsionaarse ravi

osakonnas avastati eriarvestusele kuuluva narkootilise ja psühhotroopse ravimi Rivotril

kaotsiminek. Ravimit hoiti ravimikapis, mille võti asus ravimiruumis ning kuhu pääsesid ligi

nii õed kui ka hooldajad. Selleks, et selgitada välja, kes on kaotsiläinud narkootilise ja

psühhotroopse ravimi võtnud isik, viidi osakonnas läbi uriiniproovide võtmine osakonna

töötajatelt, kellel oli võimalik juurdepääs ravimikapis olevale ravimile, s.h õdedelt ja

hooldajatelt. Proovide võtmiseks töötajatelt oli H.Rle eelnevalt antud Viljandi Haigla juhatuse

liikmete poolt suuline nõusolek. Proovide andmisega ravimi kadumist ega ravimi puudujäägi

põhjuseid ei lahendatud.

Vaidlus puudub ka selles, et kuna IKÜM-i art 4 mõttes on isikuandmeteks igasugune teave

füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta ning terviseandmeteks füüsilise isiku füüsilise ja

vaimse tervisega seotud isikuandmed, siis on ka töötajate uriiniproovide analüüsi tulemused

käsitatavad terviseandmetena, kuna need puudutavad konkreetse isiku füüsise kohta käivat

teavet m.h ka infot ravimite tarbimise kohta.

2.4.3. Kohtumenetluse pooltel on tekkinud vaidlus hinnangu andmises menetlusaluse isiku

teole - kas H.R väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas rikkus uriiniproovide võtmisega

töötajatelt kui andmesubjektidelt nõusoleku andmise korda ja kas andmetöötlus vastas IKÜM-is

toodud nõuetele. Andmekaitse Inspektsioon leidis väärteoprotokollis ja kaevatavas otsuses, et

täidetud ei olnud nõusoleku võtmise tingimused IKÜM-i artiklist 5-7 ja 9 järgi, kuna Viljandi

Haigla töötajate (s.o andmesubjektide) nõusolekud ei olnud vabatahtlikud, teadlikud,

konkreetsed ning ühemõttelised.

2.4.4. Kohus leiab, et väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas ei rikutud isikuandmete kaitse

üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjekti nõusoleku

andmise korda.

Vastavalt isikuandmete kaitse üldmääruse - IKÜM artikkel 4 p-le 1 on isikuandmed igasugune

teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta ning artikkel 4 p 15

kohaselt on terviseandmed füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed,

sealhulgas temale tervishoiuteenuse osutamist käsitlevad andmed, mis annavad teavet tema

tervisliku seisundi kohta.

Kahtlusteta annavad füüsilise isiku bioloogiliste vedelike s.h ka uriini proovide võtmine ja

analüüs andmeid tema tervise kohta ja neid andmeid tuleks käsitada terviseandmetena s.o

eriliiki isikuandmetena.

IKÜM artikkel 4 p 11 määratleb mõistena andmesubjekti „nõusoleku“, mis on vabatahtlik,

konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, millega andmesubjekt kas avalduse vormis

või selge nõusolekut väljendava tegevusega nõustub tema kohta käivate isikuandmete

töötlemisega.

Igasugune isikuandmete töötlemine peab IKÜM artikkel 5 kohaselt vastama isikuandmete

töötlemise põhimõtetele. IKÜM artikkel 5 lg 1 p a kohaselt isikuandmete töötlemisel tagatakse,

et töötlemine on seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev. IKÜM artikkel 6 sätestab

õigusliku aluse isikuandmete töötlemiseks. IKÜM artikkel 6 lg 1 p a kohaselt on isikuandmete

töötlemine seaduslik m.h juhul, kui on täidetud tingimusena, et andmesubjekt on andnud

nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil. Eriliiki

isikuandmete s.h terviseandmete töötlemiseks on nõutav, et esineks üks IKÜM § 9 lõikes 2

toodud asjaoludest, m.h IKÜM § 9 lg 2 p a kohaselt on nõutav, et andmesubjekt on andnud

selgesõnalise nõusoleku nende (s.o eriliiki) isikuandmete töötlemiseks ühel või mitmel

konkreetsel eesmärgil.

Andmesubjekti vabatahtlikku nõusolekut selgitab IKÜM pp 42. Vastavalt eelviidatud sättele,

kui töödeldakse andmesubjekti nõusolekul, peaks vastutav töötleja suutma tõestada, et

andmesubjekt on andnud isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku. Eelkõige muid

küsimusi käsitleva kirjaliku avalduse puhul tuleks kaitsemeetmega tagada, et andmesubjekt on

teadlik nõusoleku andmisest ja nõusoleku andmise ulatusest. Kooskõlas nõukogu direktiiviga

93/13/EMÜ peaks vastutava töötleja poolt ette valmistatud nõusolekuavaldus olema arusaadav

ja lihtsasti kättesaadav, selleks tuleks kasutada selget ja lihtsat keelt ning selles ei tohiks olla

ebaõiglaseid tingimusi. Teadliku nõusoleku andmiseks peaks andmesubjekt olema teadlik

vähemalt sellest, kes on vastutav töötleja ja milleks kavatsetakse isikuandmeid töödelda.

Nõusolekut ei tohiks lugeda vabatahtlikult antuks, kui andmesubjektil pole tõelist või vaba

valikuvõimalust või ta ei saa kahjulike tagajärgedeta nõusoleku andmisest keelduda.

SA Viljandi Haigla juhatuse liikme Mart Kulli poolt 12.09.2023.a. Andmekaitse

Inspektsioonile esitatud dokumendist „SA Viljandi Haigla töötajate isikuandmete töötlemise

põhimõtted“ p-st 2.1. tuleneb, et Viljandi Haigla töötleb töötajate isikuandmeid üksnes

kindlaksmääratud eesmärkidel ja kehtiva õiguse alusel. Kehtiva õigusena on määratletud

(kasutatud mõistetes) kõik kehtivad Euroopa Liidu õigusaktid ning kõik kehtivad Eesti

Vabariigi õigusaktid, sealhulgas GDPR-i riigisisesed rakendusaktid. Viidatud dokumendi p-st

2.5. tuleneb, et Viljandi Haigla võib töödelda töötajate isikuandmeid töölepingu sõlmimise ja

täitmise eesmärgil ning p-st 2.6. tuleneb, et töötaja vabatahtlikult antud ja selgelt piiritletud

nõusoleku alusel võib Viljandi Haigla töödelda töötaja isikuandmeid ka mõnel muul eesmärgil.

Sellise nõusoleku küsib Viljandi Haigla töötajalt iga kord eraldi ning töötajal on õigus nõusolek

igal ajal tagasi võtta ning Viljandi Haigla lõpetab koheselt isikuandmete töötlemise, mis toimus

selle nõusoleku alusel.

Käsilolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku SA Viljandi Haigla juhatuse liikmete Priit

Tampere ja Mart Kulli ning Viljandi Haigla õenduskeskuse juhi H.R ütlustega tõendamist

leidnud, et haigla juhatust informeeris eriarvestusele kuuluva ravimi Rivotril kaotsiminekust

Viljandi Haiglas õenduskeskuse juht H.R, kes andis juhatusele teada ka sellest, et haigla

töötajad olid avaldanud soovi uriiniproovide andmiseks. Juhatus otsustas proovide võtmiseks

anda nõusoleku, kuid tingimuseks seati, et proovide võtmine on konfidentsiaalne ja vabatahtlik

ning prooviandjal on enne prooviandmist võimalik sellest keelduda. Proovide võtmise

korraldusliku poolega tegeles õenduskeskuse juht H.R (KoTo, tl 96, tl 103p).

Menetlusaluse isiku H.R ütlustest (KoTo, tl 103p-107p) nähtub, et isikuandmete töötlemine s.o

antud juhul uriiniproovide andmine nende analüüsimise eesmärgil SA Viljandi Haigla töötajate

s.h õdede ja hooldajate poolt oli vabatahtlik. H. R rääkis kohtuistungil, et prooviandmise

võimalusest teatas ta töötajatele e-kirjaga. Väärteotoimiku tl 120 olevast menetlusaluse isiku

H.R 23.01.2023 e-kirjast SA Viljandi Haigla 5A osakonna töötajatele nähtub, et ta teavitab

töötajaid ravimi Rivotril kadumisest, osakonnasisesest uurimisest ja uriinianalüüside tegemisest

ning sellest, et uriinianalüüside tegemine toimub konfidentsiaalselt (VT, tl 120). H.R ütlustega

on tõendatud, et enne uriiniproovi andmist selgitas ta igale töötajale eraldi põhjalikult

prooviandmise eesmärki ning proovi andmine toimus vabatahtlikkuse alusel, kellelegi survet ei

avaldatud ning antud nõusolekust oli töötajal võimalik ka loobuda. Proovide andmine

registreeriti vastaval registreerimislehel töötaja allkirjaga ja allkiri registreerimislehel kinnitab

ka töötaja nõusolekut proovi andmiseks. See allkiri anti töötaja poolt enne proovi andmist ja

pärast seda, kui H. oli töötajale andnud suulises vormis ülevaate prooviandmise eesmärgist ja

tingimustest. H.R ütlustega haakuvad registreerimislehelt (VT, tl 121) nähtuvad asjaolud

(proovi kood, töötaja nimi, amet, proovi andmise kinnitus, tarvitatavad ravimid, töötaja allkiri

ja kuupäev) ning lisaks eeltoodule tõendavad töötajate poolt proovide andmise vabatahtlikkust

kõikide kohtuistungil antud tunnistajate ütlused alljärgnevalt.

Tunnistaja H.D ütlustest (KoTo, tl 89-90) tuleneb, et initsiatiiv uriiniproovide andmiseks tuli

töötajate poolt, kes antud osakonnas töötasid, kuna nad soovisid tõestada, et ei ole

kadumaläinud ravimit võtnud. Lisaks on tunnistaja H.D rääkinud, et ta oli nõus proovi andma,

keegi talle selleks mingit survet ei avaldanud ning talle selgitati, millisel eesmärgil seda

uriiniproovi soovitakse. H.R teavitas töötajaid eelnevalt proovide võtmisest. Kes tahtis, tuli ja

andis proovi ja kes ei tahtnud, see ei andnud. Oli ka töötajaid, kes ei andnud uriiniproovi.

Tunnistaja kinnitas, et uriiniproovi andes tundis, et tal on valikuvabadus olemas ning andis

allkirja selle kohta, et on nõus uriiniproovi andma ning ei tarvita mingeid ravimeid.

Tunnistaja S.F-i ütlustest (KoTo, 97p-98p) nähtuvalt H.R selgitas, et on võimalus proovi anda

ning miks seda on vaja ja see on vabatahtlik ehk siis on ka võimalus proovi andmisest

keelduda. Tunnistaja S.F-i kinnitusel andis ta allkirja paberilehele, et on nõus uriiniproovi

andma. Selgitus proovi andmise vajaduse kohta oli ammendav, toimus rahulikus õhkkonnas

ning selgitati, et proov läheb laborisse, kus tehakse proovid kadunud ravimi tuvastamiseks. Kui

ta oleks keeldunud proovi andmisest, siis ei oleks midagi juhtunud.

Tunnistaja S.R ütlustest (KoTo, tl 88-89) nähtub, et talle selgitati põhjust, miks oli vaja anda

uriiniproovi. Põhjuseks oli osakonnast ravimi Rivotril kadumine. Tunnistaja oli nõus

uriiniproovi andma. Uriiniproovi andmise nõusoleku kohta andis ta allkirja, samuti kirjutas

eraldi lahtrisse tarvitatavad ravimid, et ei oleks valepositiivset vastust. Sundust proovi anda ta

ei tundnud, kuna tal ei olnud midagi karta.

Tunnistaja N.B on rääkinud, et osakonnas kadus ära eriarvestusel olev ravim. Uriiniproovi

andis tunnistaja vabatahtlikult ja keegi selleks teda ei sundinud. Sama ravimi jääke püüti leida

proovist. H.R selgitas talle, et proovi andmisest võib ka keelduda (KoTo, tl 90p-91).

Tunnistaja U.Q ütluste kohaselt andis ta uriiniproovi ravimi Rivotril kadumise tõttu. Eelnevalt

selgitati, milleks seda vaja on, et ravimid on kadunud. Uriiniproovi andmine oli vabatahtlik,

keegi ei sundinud teda proovi andma. Seda ohtu ei olnud, et ta oleks proovi mitteandmise

korral pidanud töölt lahkuma. Kõigepealt H.R viisakalt küsis tunnistaja nõusolekut proovi

andmiseks ja tunnistaja andis nõusoleku. Proovianalüüsist püüti leida Rivotrili jääke. Proovi

andmisel andis allkirjalehele allkirja. Ta otsustas uriiniproovi anda ja sai sellest aru, et see

läheb edasi laborisse ning Viljandi Haigla soovis sellest uriiniproovist tuvastada kadunud

ravimi toimeaine jääke (KoTo, tl 91-91p).

Tunnistaja X.Q ütluste kohaselt oli uriiniproovi andmise põhjuseks ravimi Rivotril kadumine

osakonnast. Ta andis proovi vabatahtlikult, sundi ja hirmu proovi andmise tõttu ta ei tundnud.

Talle oli selge, et Viljandi Haigla soovis kadunud ravimi toimeainet tuvastada proovidest.

Proovi andmisest oli tunnistaja huvitatud, et tore oleks olnud teada, kes võttis ravimi. Sellega,

kes uriiniproovi andmisest keeldus, ei juhtunud kahjulikke tagajärgi (KoTo, tl 95-95p).

Tunnistaja G.O rääkis, et ta teab, et mingi ravim kadus ja ta kuulis kuskilt, et keegi pidi

minema uriinianalüüsi tegema. Teda ei kutsutud uriiniproovi andma ja ta ise ei pidanud

vajalikuks seda andma minna. Talle ei ole teada, et nendega, kes uriiniproovi ei andnud, oleks

tööalaselt midagi halba juhtunud, kedagi oleks selle tõttu töölt vabastatud või muidu

survestatud (KoTo, tl 97-97p).

Tunnistaja A.Y ütlustest nähtub, et ta oli sõltumatu isik tunnistamaks, et kõik on õiguspärane

ja kedagi ei sunnita millekski ja kellegagi ei käitutaks vastu tema tahet. H.R selgitas töötajatele

enne uriiniproovide andmist, mis on juhtunud, et proovide andmine on vabatahtlik.

Uriiniproovi andmise soov tuli töötajate poolt (KoTo, tl 98p-99).

Seega nii menetlusaluse isiku H.R kui ka kõikide eelpool nimetatud tunnistajate ütlustega

kogumis on tõendatud, et SA Viljandi Haigla töötajate poolt antud nõusolek nende

isikuandmete töötlemiseks - käeolevalt uriiniproovi andmiseks ja selle hilisemaks

laboratoorseks analüüsiks oli vabatahtlik, mis tähendab, et neil oli vaba valikuvõimalus kas

proovi anda või mitte anda ning nad olid teadlikud, et prooviandmisest keeldumisega ei järgne

neile tööandja poolt mittemingisuguseid kahjulikke tagajärgi. Kohus ei tuvastanud kohtuvälise

menetleja esindaja poolt kohtuvaidlustes viidatud asjaolu, et proovide andmisele minek toimus

läbi meeskondliku surve. Kohtu hinnangul ei nähtu kohtuistungil uuritud tõenditest, et töötajaid

oleks survestatud proovi andmiseks tööandja või kaastöötajate poolt. Nii nagu eelnevalt

käsitatud isikulistest tõenditest ilmnes, siis proovi andmisele eelnes tööandja esindaja, antud

juhul H.R ammendav selgitus prooviandmise eesmärgist, läbiviimise korrast ning

prooviandmise valikuvabadusest, samuti prooviandmise nõusolekust keeldumiseks. H.R on

oma ütlustes selgitanud, et ta veendus töötajatega vestluse käigus, et nad ei tuleks proove

andma kolleegide survel ja proovide andmine töötajate poolt toimus rahulikus õhkkonnas ning

ravimi võtmises kedagi otseselt ei süüdistatud. Iseenesest kinnitab valikuvabadust proovi anda

v. mitte anda seegi tõik, et proovi ei andnud kõik osakonna töötajad. 28-st töötajast käis proovi

andmas 18, mis on tõendatud H.R ütluste ja registreerimislehega (VT, tl 121).

2.4.5. Kohtu hinnangul on antud juhul IKÜM-i pp-st 42 tulenev vastutatava töötleja

tõendamiskohustus andmesubjekti poolt isikuandmete töötlemise toiminguks oma nõusoleku

andmise kohta täidetud kogumis H.R ütlustega, registreerimislehega ning eelnevalt käsitatud

tunnistajate ütlustega, s.h ka tunnistaja A.Y ütlustega. Kusjuures A.Y n.ö sõltumatu isikuna

jälgis, et proovi andmisel osalenud SA Viljandi Haigla töötajatega ei käitutaks nende

tahtevastaselt. Allkiri registreerimislehel andis haiglale kirjaliku kinnituse andmesubjekti

nõusoleku kohta ning oluline on, et nõusolek võeti enne töötlemise algust (IKÜM art 7 lg 1, 2).

Seda, et andmesubjekt on aktiivse tegevusega väljendanud oma nõusolekut tema kohta käivate

isikuandmete töötlemiseks ja et andmesubjekti on arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul

ning selges ja lihtsas keeles enne teavitatud kõikidest töötlemisega seotud asjaoludest on

tõendatav isiku aktiivse tegevusega oma nõusoleku väljendamisel (vt IKÜM art 4 p 11 ja

Euroopa Kohtu otsused C-61/19 p 52; C-673/17 p 54). Seega tuleks antud juhul Viljandi Haigla

töötajate aktiivse tegevusena oma nõusoleku väljendamisel nende kohta käivate isikuandmete

töötlemiseks käsitada ka nende tegevust ehk siis uriiniproovi andmist. Sellele seisukohale on

asunud ka kohtuväline menetleja kaevatavas otsuses.

2.4.6. Kaevatavas otsuses on viidatud Euroopa Andmekaitsenõukogu suunistele 05/2020 p 21

ja on leitud, et nõusolek ei ole antud vabatahtlikult, kui selle on küsinud inimeselt temast

kõrgemalseisev isik (ebavõrdne seisund seoses ametipositsiooniga). Kohus märgib, et Euroopa

Andmekaitsenõukogu suunised ei välista töötajate vabatahtliku nõusoleku andmist andmete

töötlemiseks tööandja/töötaja suhetes. Euroopa Andmekaitsenõukogu suuniste 05/2020 (vastu

võetud 4. mail 2020) p-s 22 selgitatakse, et võib esineda olukordi, kus tööandjal on võimalik

tõendada, et töötajate nõusolek on tegelikult antud vabatahtlikult. See on võimalik erandlikel

asjaoludel, kui töötajatel ei ole mingeid negatiivseid tagajärgi, olenemata sellest, kas nad

annavad nõusoleku või mitte. Kohus märgib, et tunnistajate ütlustega leidis tõendamist, et

Viljandi Haigla töötajatele oli teada, et proovi andmisest keeldumise korral ei järgne neile

mingeid negatiivseid tagajärgi. Seda kinnitab ka asjaolu, et proovi ei käinud andmas 10

töötajat. Antud väärteoasja arutamise käigus ei ole kohtule esitatud andmeid, et proovi andmata

jätmise tõttu oleksid SA Viljandi Haigla töötajatele tekkinud negatiivsed tagajärjed. Ka proovi

andnud töötajate ütlustest ei ilmnenud, et proov anti sunniviisiliselt või hirmust oma tööandja

ees. Väärteoasja kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud see, et uriiniproovide

andmise võimaldamine ja selle läbiviimne oli korraldatud Viljandi Haigla poolt vabatahtlikkuse

nõuet silmas pidades. Menetlusaluse isiku, SA Viljandi Haigla juhatuse liikmete Priit Tampere

ja Mart Kulli ütlustest nähtub, et ettepanek uriiniproovide andmiseks tuli töötajatelt ning sellest,

kuulsid nad H.R kaudu, kes andis teada, et töötajad on tulnud tema juurde ettepanekuga testida

uriini kaotsiläinud ravimi toimeaine osas, et teada saada, kas töötajate hulgas on ravimi

kadumisega seotud isikut. Töötajate poolset initsiatiivi proovi andmiseks kinnitavad lisaks P.

Tampere, M. Kulli ja H. R

ütlustele ka tunnistajate H.D, X.Q ja A.Y ütlused. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud,

et SA Viljandi Haigla oleks vähemalgi määral töötajatele survet avaldanud proovide andmise

või andmata jätmise pärast.

IKÜM-st tuleneb, et andmesubjekti nõusolek peab olema antud nii, et ei oleks kahtlust, kas see

vastab kõikidele tingimustele üheaegselt (vabatahtlik, teadlik, konkreetne ja ühemõtteline).

Kohus märgib, et lähtuvalt VTMS §-st 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku

suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Väärteoprotokolli lühikirjelduses on märgitud

(lühikirjelduse II lõik), et proove anti 23. ja 24.01.2023 KÕK õendusjuhi kabinetis. Töötajad

kutsuti ükshaaval KÕK õendusjuhi kabinetti, kus H.R selgitas vähemalt osadele töötajatele

uriiniproovi kogumise eesmärki ning selle vabatahtlikkust, kuid jättis selgitamata, mis on

keeldumise tagajärjed, mis ulatuses proov kogutakse (analüüsitavad ained) ning et proovi

kogumisel on kaks eesmärki vargusjuhtumi lahendamine ja osakonnasiseste pingete

leevendamine.

Kohus leiab, et antud käsitletava väärteoasja kohtuliku uurimise tulemusena leidis tõendamist,

et töötajatele on selgitatud nii uriiniproovi kogumise eesmärki, kui ka selle vabatahtlikkust.

H.R ütlustest tulenes, et ta selgitas enne proovide andmist töötajatele põhjalikult proovide

andmise eesmärki, milleks oli eelkõige kadunud ravimi võtnud isiku tuvastamine, et proovist

määratakse bensodiasepiin. Sealjuures lähtus ta töötajate erialasest ettevalmistusest. Näiteks

hooldajatele, kellel teadmised farmakoloogiast puuduvad, olid vestlused ravimi kohta pikemad,

kui õdede puhul. Menetlusaluse isiku juhatuse liige Priit Tampere on rääkinud, et proovide

kogumise eesmärgiks oli teada saada, kas töötajate hulgas on ravimi kadumisega seotud isikut,

teiseks patsiendi ohutus, et probleem lahendada ning kolmandaks kollektiivis usaldusliku

õhkkonna taastamine. Menetlusaluse isiku juhatuse liikme Mart Kulli ütlustest tulenes, et

proovide kogumisega püüti likvideerida suurt ohtu kas mõnele töötajale või patsientidele. Ohu

likvideerimine selliselt, et situatsioon ei korduks.

Kohus leiab, et menetlusaluste isikute - SA Viljandi Haigla juhatuse liikmete ja H.R ütlustega

on tõendatud, et uriiniproovide kogumise eesmärgiks oli tuvastada ravimi võtnud isik selleks, et

leevendada osakonnasiseseid pingeid ja tagada patsiendiohutus. Et leida üles kadumaläinud

tabletid ja vältida sellise juhtumi uuesti kordumist, kuna pinged ja usaldamatus kollektiivis

mõjutavad tervishoiuteenuse osutamise kvaliteeti. Muid eesmärke ei olnud, mistõttu ei saa

väita, et antud juhtumi puhul on võimlik eristada erinevaid isikuandmete töötlemise eesmärke.

Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) EL 2016/679 pp 50 esimese lause kohaselt

isikuandmete töötlemine muudel eesmärkidel kui need, milleks isikuandmeid algselt koguti,

peaks olema lubatud üksnes juhul, kui töötlemine on kooskõlas eesmärkidega, mille jaoks

isikuandmeid algselt koguti.

Kohus nõustub SA Viljandi Haigla kaebuses ning kaitsjate kohtuistungil esitatud seisukohaga,

et ravimi võtnud isiku tuvastamise eesmärgist eraldi ei saaks käsitada osakonnasiseste pingete

leevendamist ega ka patsiendiohutuse tagamist. Ei olnud tegemist kolme täiesti erineva s.o

eraldiseisvate eesmärkidega. Need eesmärgid, milleks proove koguti ja analüüsiti olid

omavahelises kooskõlas. Puuduvad kahtlused, et ravimi võtnud isiku tuvastamine võib

vähendada raviasutuses osakonnasiseseid pingeid ja aitab seeläbi ka patsiendiohutust paremini

tagada. Menetlusaluse isiku H.R ja tunnistajatena ülekuulatud SA Viljandi Haigla töötajate

ütlustest tulenes, et uriiniproovide andmise ja analüüsimise (s.o andmete töötlemise) eesmärk

oli töötajatele selgelt ja arusaadavalt esitatud ja töötajal oli võimalik anda nõusolek kõiki

asjaolusid teades. SA Viljandi Haigla töötajatele oli teada, et uriiniproove kogutakse ja

analüüsitakse kadunud ravimi juhtumi lahendamiseks ja nende proovide analüüsijaks oli SA

Viljandi Haigla ja selleks oli töötajate poolt nõusolekud antud. Muudel, s.o oluliselt erinevatel

eesmärkidel proove ei kogutud ja ei analüüsitud.

Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et H.R tegevuse kaudu on SA Viljandi Haigla poolt

toimepandud väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas isikuandmete kaitse üldmääruse

(IKÜM) EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjektide nõusoleku andmise korra

rikkumine, kuna töötajate kui andmesubjektide nõusolekud vastasid IKÜM-i artiklitest 5-7 ja 9

sätestatud tingimustele - nõusolekud olid üheaegselt vabatahtlikud, teadlikud, konkreetsed ja

ühemõttelised.

2.4.7. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimumise ajal (23.-24.01.2023) kehtinud KarS § 14 lg

1 (RT I 06.08.2022) sätestas, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest,

mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt

juriidilise isiku huvides. Väärteoprotokollis on asutud seisukohale, et nõusoleku korra

rikkumine on toime pandud SA Viljandi Haigla juhtivtöötaja H.R poolt ja on toime pandud SA

Viljandi Haigla huvides. Kohus leiab, et tulenevalt väärteotoimikus sisalduvast H.R

töölepingust ja töölepingu muudatustest (lisad 3, lisa 4) (VT, tl 71-76) nähtuvalt töötas H. R

töötajatelt uriiniproovi võtmise ajavahemikul SA Viljandi Haigla somaatilise ravi kliinikute

õenduskeskuse õendusjuhina, keda on võimalik käsitada keskastme juhina, kellele on

konkreetses valdkonnas juriidilise isiku organi poolt delegeeritud vastutus ja ta on konkreetses

valdkonnas pädev langetama iseseisvaid otsustusi ning sellega seoses suunama juriidilise isiku

tahet (RKKK 3-1-1-137-04). Ka SA Viljandi Haigla juhatuse liikme Mart Kulli kohtuistungil

antud ütlustest tulenes, et H.R oleks võinud töötajatelt uriiniproovide võtmise otsustuse teha ka

ilma juhatusega kooskõlastamata, kuid kuna H.R soovis töötajatelt proovide võtmist Viljandi

Haigla juhatusega kooskõlastada, siis juhatus selliseks tegevuseks H.Rle heakskiidu andis.

Kuid nagu eelnevalt märgitud, siis kohus ei ole H.R kui Viljandi Haigla juhtiva töötaja

tegevuses nii seeläbi ka SA Viljandi Haigla tegevuses isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM)

EL 2016/679 artiklites 5-7 ja 9 sätestatud andmesubjektide nõusoleku andmise korra rikkumist

tuvastanud.

Isikuandmete kaitse seadus (IKS) § 65 lg 2 sätestab juriidilise isiku vastutuse Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (IKÜM) artiklis 5 sätestatud isikuandmete

töötlemise põhimõtete rikkumise eest, samuti nimetatud määruse artiklites 5-7 ja 9 sätestatud

andmesubjekti nõusoleku andmise korra rikkumise eest. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist

menetlusaluste isikute H.R ja SA Viljandi Haigla poolt väärteoprotokollis kirjeldatud

väärteorikkumine IKÜM-i artiklite 5-7 ja 9 järgi, seega SA Viljandi Haigla teos puuduvad

etteheidetava väärteo objektiivsed tunnused IKS § 65 lg 2 järgi, mistõttu puudub alus hakata

tuvastama menetlusaluse isiku teos subjektiivseid tunnuseid ning hakata kontrollima

õigusvastasust ja süüd. Eeltoodud asjaoludel kuulub väärteomenetlus SA Viljandi Haigla suhtes

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamisele – teos puuduvad väärteo tunnused.

3. Menetluskulud.

3.1. SA Viljandi Haigla kaitsjate kaebuses on taotletud menetluskulude jätmist Eesti Vabariigi

kanda ning menetluskulude väljamõistmist vastavalt menetluskulude nimekirjadele. Kaitsjad on

kohtuistungil esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid: arved ja spetsifikatsioonid ning

taotlenud mõista menetluskulud Eesti Vabariigilt SA Viljandi Haigla kasuks välja ilma

käibemaksuta summas 26523 eurot.

3.2. VTMS § 23 sätestab alused kaitsja tasu hüvitamiseks väärteomenetluse lõpetamise korral.

Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel

hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.

Kohus on lõpetanud väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel menetlusaluse isiku teos

väärteo tunnuste puudumise tõttu, seega esineb alus menetlusalusele isikule s.o SA-le Viljandi

Haigla käsilolevas väärteoasjas temale valitud kaitsja poolt õigusabi osutamisega seonduvate

mõistliku suurusega menetluskulude hüvitamiseks lähtudes VTMS § 23.

3.3. Kaitsjad on esitanud arved ja spetsifikatsioonid SA-le Viljandi Haigla õigusteenuste

osutamise kohta kokku summas 26523 eurot (ilma käibemaksuta) järgnevalt:

1) 31.05.2024 summas 4176,06 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 3423 eurot; õigusteenuse

tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 16,30 tundi.

2) 30.06.2024 summas 5328,96 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 4368 eurot; õigusteenuse

tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 20,80 tundi.

3) 31.10.2024 summas 2023,98 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 1659 eurot; õigusteenuse

tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 7,90 tundi.

4) 14.11.2024 summas 20829,06 eurot, sealjuures ilma käibemaksuta 17073 eurot,

õigusteenuse tunnihinnaga 210 eurot, osutatud õigusteenuse maht kahel kaitsjal kokku 81,30

tundi.

Seega on kahel kaitsjal kokku kulunud aega SA-le Viljandi Haiglale õigusteenuse osutamisega

126,30 töötundi.

3.4. Käesoleval juhul on SA Viljandi Haigla kaitsjate õigusteenuse ühe töötunni maksumuseks

210 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus hindab kaitsja ühe töötunni maksumust mõistliku

suurusega, mis jääb kohtupraktikas aktsepteeritud õigusteenuse tunnihinna tasemele. Näiteks

kriminaalasjas nr 1-22-7663 jäid kaitsjate ühe töötunni maksumused vahemikku 180-220 eurot

(ilma käibemaksuta).

3.5.

Samas ei nõustu kohus kaitsjate poolt menetluskulude nimekirjades (s.o

spetsifikatsioonides) sisalduva ajakulu ja õigusteenuse mahuga. VTMS § 38 lg 1 kohaselt

järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

3.6. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata

ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist.

Ühtlasi sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat,

arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või

esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa

ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka

arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale

sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 59; 20.02.2023. a määrus

asjas nr 1-21-8988, p 39).

3.7. Kuigi kaitsja vandeadvokaat A. Nõmper on kohtuvaidlustes repliigi korras püüdnud

selgitada kahe kaitsja tööjaotust väärteoasja menetlemisel, märkides, et tema vastutas

andmekaitsealaste teemade eest ning kaitsja vandeadvokaadi abi Käroli Tiirik oli vastutav

väärteomenetluse poole pealt, siis kohtu hinnangul SA Viljandi Haigla kaitsjate

menetluskulude nimekirjast ja arvetest ei nähtu, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu

selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest, mistõttu kohtul puudub alus asuda

seisukohale, et antud juhul on SA Viljandi Haigla poolt kahele kaitsjale makstud tasu

menetluskulude hulka arvamine ja hüvitamine mõistlik ning kooskõlas KrMS § 175 lg-ga 2

(RKKK, nr 3-1-1-22-17, p 60).

Arvetele nr 242365 31.05.2024 ja nr 242897 30.06.2024 lisatud spetsifikatsioonid ei võimalda

eristada kaitsjate tööd dokumentide analüüsil: väärteoprotokoll, toimik, kohtuvälise menetleja

otsus ning dokumendi ettevalmistamine: kaebus väärteootsusele, kokku ajakulu 28,10 tundi. Ka

ei pea kohus eelmärgitud ulatuses töödele kulunud ajamahtu põhjendatuks. Eelmärgitud

töödeks peab kohus mõistlikuks ajakuluks 18 tundi, seega kohus vähendab ülalmärgitud

töödele kulutatud ajamahtu 10,10 tunni võrra. Seejuures arvestab kohus ka asjaoluga, et kaitsjal

on kulunud näiteks vastulause koostamisele koos kliendiga suhtlemisega ja büroosisese

nõupidamisega 3 tundi ja kaebuse seisukohad osaliselt kordavad vastulauses esitatut.

Arvetele nr 244705 31.10.2024 ja nr 245092 14.11.2024 lisatud spetsifikatsioonide kohaselt on

dubleeritud kaitsjate töö kohtumisel tunnistajatega, nõupidamisel kliendiga ja kohtuistungil

osalemisega.

Arvetele nr 244705 31.10.2024 ja nr 245092 14.11.2024 lisatud spetsifikatsioonide kohaselt

kohtumine tunnistajatega, tunnistajatega kohtumise ettevalmistamine, dokumendi analüüs:

väärteotoimik, ettevalmistumine kohtumiseks, transport tunnistajatega kohtumiseks ning

vestlus tunnistajaga (kokku ajakulu 20 tundi) on kohtu hinnangul ebavajalik ja põhjendamatu

ajakulu, kuna tunnistajate ütlused on protokollitud väärteotoimikus ning kohtuistungil oli

võimalik nii kaitsjatel kui ka menetlusalusel isikul tunnistajaid küsitleda.

Erandina peab kohus eelmärgitust põhjendatuks kohtumist tunnistajaga (W.N), kelle ütlused

väärteotoimikus ei sisaldu. Seega tunnistajaga (W.N) kohtumiseks põhjendatud ajakulu on 1

tund, arvestades asjaolu, et kohtumine oli teostatav virtuaalselt. Seega tunnistajatega

kohtumistega seonduv ajakulu kuulub vähendamisele 19 tunni võrra (s.o 20 tundi – 1 tund).

Kohtuistungil osalemise, nõupidamisel kliendiga ja kohtuistungile transpordiga seonduvates

menetluskuludes lähtub kohus ühe kaitsja ajakulust.

Puutuvalt transpordiga seonduvaid kulusid, väärib märkimist, et esimesel istungipäeval on

kaitsjatel kulunud transpordile 2 x 3,5 tundi ja järgnevatel päevadel 2 x 3 tundi, kuigi läbitud

vahemaa on sama pikk. Kahel kaitsjal transpordiga kohtuistungile seonduv ajakulu moodustab

kokku 19 tundi. Kohus leiab, et kaitsjate transpordile põhjendatud ajakulu kohtuistungi

päevadel (06.11.2024, 12.11.2024 ja 13.11.2024) on 3 tundi iga päeva eest s.o kahele kaitsjale

kokku 9 tundi. Seega kohus vähendab kaitsjate ajakulu transpordile 10 tunni võrra.

Kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud ajakulu ajavahemikus 05.11.2024-14.11.2024 kokku

20 tundi on kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus vähendab kohtuistungitele ettevalmistamise

ajamahtu 8 tunni võrra. Samuti vähendab kohus kaitsjate samal ajavahemikul kliendiga

nõupidamisele kulunud ajakulu (kokku 3,7 tundi) 2 tunni võrra.

Kohtuistungil osalemisele on kaitsjatel kulunud aega kokku 26 tundi, kohus vähendab KrMS §

175 lg 2 alusel kaitsjate kohtuistungil osalemise ajamahtu 13 tunni võrra.

Seega kokkuvõtvalt kohus peab põhjendatuks kaitsjate taotlus menetlusalusele isikule SA-le

Viljandi Haigla menetluskulude Eesti Vabariigilt väljamõistmiseks rahuldada osaliselt ning

menetlusaluse isiku väärteoasjas valitud kaitsjate mõistlik ja põhjendatud tasu on kohtu

hinnangul 64,20 töötunni ulatuses (s.o 126,30 töötundi – 62,10 töötundi), mis moodustab 13482

eurot (64,20 x 210). VTMS § 23 alusel on põhjendatud SA Viljandi Haigla kaitsjate taotlus

menetluskulude hüvitamiseks rahuldada osaliselt ja hüvitada SA-le Viljandi Haigla valitud

kaitsjatele makstud tasu summas 13482 eurot riigieelarve vahenditest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aivar Hint

kohtunik