2-22-143313/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. detsember 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-22-143313 (menetlus nr 2)

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A. S. vastu võlgnevuse

2350,42 eurot ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2805,03 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (endise nimega

Osaühing Aktiva Finants, registrikood 10746479, asukoht

XXX, 10149 Tallinn), hageja lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema (e-post XXX);

Kostja: A. S. (isikukood XXX, elukoht avalduses ja registris:

XXX, e-post: XXX)

Menetlemise viis

Lihtmenetlus, kirjalik menetlus (TsMS § 405)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi A. S.-i (A. S.) vastu võlgnevuse

2350,42 eurot ja viivise väljamõistmiseks.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavate kulude

puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra.

Edasikaebamise kord

Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil

(TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442

lg 10 ja § 637 lg 2

1 tähenduses.

Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes

juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või

on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

Tsiviilasi nr 2-22-143313

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 09. novembril 2022 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale

maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2453,10 euro saamiseks. Võlgnik esitas

makseettepanekule 28. novembril 2022 vastuväite, et ei suuda täit summat tasuda, kuna on töötu,

peab üleval 5-aastast last ning elab sotsiaalkorteris, igakuiselt suudaks tasuda 50 eurot. Võlgniku

vastuväite tõttu 09. jaanuari 2023 määrusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti üle Pärnu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 08. märtsil 2023 esitas hageja kohtule

hagiavalduse, mille kohus võttis 25. septembril 2023 menetlusse.

2. Hagiavalduse ja täiendavate selgituste kohaselt sõlmisid Aktiva Finance Group OÜ (endise

nimega Aktiva Finants OÜ) ja A. S. 06. juulil 2022 konstitutiivse võlatunnistuse ja

maksekokkuleppe nr 272419 (maksekokkulepe). Kostja kinnitas võlatunnistuses võlga ning

nõustus, et kaotab võlatunnistuse andmisega võimaluse esitada sellele vastuväiteid, hageja võib

esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud nõude üksnes võlatunnistuse alusel ega pea esitama

muid tõendeid. Võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus. Võlatunnistus ja selle lisaks olev

maksegraafik ei ole maksetähtaja edasilükkamise kokkulepe ega katkesta viivise arvestust võla

osaks olevalt põhivõla jäägilt (maksekokkuleppe p 1.2). Hageja ei nõua kostjalt võla

sissenõudmise kulude ja kahju hüvitamist muus osas kui maksegraafikus kajastatu, kui kostja

täidab võlatunnistusest tulenevad kohustused ja peab võla tasumisel kinni maksegraafikust

(maksekokkuleppe p 2.2).

Kokkuleppes kostja tunnistas, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku

2310,42 eurot, millest põhisumma 1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot,

intress 313,48 eurot ning ühekordne lepingutasu 40 eurot. Samaaegselt võlatunnistuse andmisega

sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt

päevas. Kostja kohustus võlgnevuse tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Lisandub

ühekordne lepingutasu 40 eurot. Kostja ei ole võlgnevuse katteks makseid teinud.

3. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 2350,42 eurot, hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivised summas 178,52 eurot ja edasiulatuva viivise alates hagi

esitamisest võlatunnistuses sätestatud määras 0,065% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud

kostja kanda, menetluskuludena välja mõista kostjalt hageja kasuks riigilõiv 385 eurot ja hageja

õigusabikulud 358 eurot ning kohustada kostjat tasuma hagejale menetluskuludelt viivist VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest.

4. Hageja taotles asjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse

tegemist, kui kostja hagile ei vasta.

KOSTJA VASTUS

5. Kostjale toimetati menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid 2. oktoobril 2023 kätte

elektrooniliselt, saatmisega kostja enda poolt menetluses kohtuga suhtlemiseks kasutatud e-posti

2 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

aadressile XXX. Kostjale teatati, et TsMS § 3141 lg 1 alusel loetakse menetlusdokumendid talle

kätte toimetatuks 6. oktoobril 2023. Hagile vastamiseks määratud tähtaeg 14 päeva lõppes seega

20. oktoobril 2023, kostja ei ole kohtule midagi esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised

väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule

teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist (TsMS § 407 lg 2). Hageja selles asjas taotles

tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta.

7. TsMS § 407 lg 6 kohaselt juhul, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei

ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid,

otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas on korduvalt väljendanud seisukohta, et

tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus ja keeruliste õigusküsimuste puhul

tuleb eelistada sisulist lahendamist. //…// Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida

tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile

vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17,

p 16). Muu hulgas tagaseljaotsuse tegemisel tuleb kohtul hagi õiguslikku põhjendatust kontrollida

omal algatusel. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida

kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad

(RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14, RKTKo

05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

8. Kohus, tutvunud hagiavaldusega, uurinud hagile lisatud tõendeid ning hinnanud neid kogumis,

leiab, et hageja nõue ei ole asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Selles asjas on tsiviilasja hind 2805,03 eurot ning kohus on menetlusse võtmise määruses pooltele

selgitanud, et menetleb asja TsMS § 405 lg 1 kohaselt lihtmenetluses. TsMS § 405 lg 1 p 7 alusel

kohus teeb sisulise lahendi kirjalikus menetluses. TsMS § 444 lg 2 kohaselt kohus märgib

põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

9. Hageja pöördus kostja vastu kohtusse nõudega, mis tugineb võlausaldaja ja võlgniku vahel 6.

juulil 2022 sõlmitud ja kostja poolt digitaalselt allkirjastanud maksekokkuleppele -

võlatunnistusele nr 272419 (dtl 39-42). Hageja on seisukohal, et see on konstitutiivne

võlatunnistus, millega loodi uus kohustus.

Hagiavaldusest ja lisatud maksekokkuleppest nähtuvalt on kostja hagejale kokku 2310,42 eurot,

millest algsest tarbijakrediidilepingust tulenev põhivõlg 1163,73 eurot, viivis 763,73 eurot,

kahjuhüvitis 50 eurot ja intress 313,48 eurot. Maksekokkuleppe/võlatunnistuse sõlmimisega

lisandus ühekordne lepingutasu 40 eurot. Maksekokkuleppes märgitu kohaselt on pooled kokku

leppinud, et võlatunnistus ja selle juurde kuuluv maksegraafik ei kujuta endast võlgniku ja

võlausaldaja vahelist kokkulepet maksetähtaja edasi lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust

võlgnevuse osaks olevalt põhivõla jäägilt (dtl 41-42). Võlatunnistusest ning maksekokkuleppe

punktidest 1.12 ja 1.3 nähtuvalt kostja kohustus maksegraafiku järgi tasuma viivist 0,065% iga

kalendripäeva eest, vastav viivise summa kajastub maksegraafikus tulbas „viivis“.

3 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

Maksegraafikus on 13 osamakset, á 70 eurot, seejuures esimese 12 osamakse sisuks oli

kahjuhüvitise (graafikus esimese osamaksega 30 eurot + teise osamaksega 20 eurot), lepingutasu

(graafikus esimese osamaksega 40 eurot) ning viivise maksete (teise osamaksega 50 eurot, edasi

kõik osamaksed 70 eurot) tasumine. Maksekokkuleppe sõlmimise päeva seisuga olnud

põhiosamaksete võlgnevuse 1163,73 eurot ja intressi võlgnevuse 313,48 eurot suurused graafiku

perioodi jooksul ei muutunud, need summad ning viivise katteks 316,86 eurot, kokku 1794,07

eurot, kohustus kostja tasuma viimase osamaksega 15. juulil 2023.

10. Kostja poolt võlatunnistuses tunnistatud võlgnevus sisaldab intressi. Intress võlasuhetes on

eelkõige iseloomulik laenulepingutele, samuti tarbijakrediidilepingutele (VÕS § 397, § 4031).

Kohus selgitas hagejale, et juhul kui võlatunnistuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb

hagejal välja tuua andmed, mis võimaldavad kontrollida tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Kohus 10. jaanuaril 2024 kohtunõudes selgitas hagejale õiguslikku olukorda ja

tõendamiskoormise jaotust, tegi ettepaneku välja tuua ja põhistada asjaolusid, mille põhjal kohus

saab hinnata hagis nimetatud võlatunnistuse olemust ja kehtivust, samuti välja tuua võlatunnistuse

aluseks oleva võlasuhte sõlmimisega seonduvad asjaolud vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise ja tarbijakrediidi sätetele vastavuse kontrollimiseks. Kohus selgitas, et eelduslikult

kohaldub vaidlusalusele võlasuhtele VÕS § 421 alusel tarbijakrediidi regulatsioon (dtl 56), juhtis

hageja tähelepanu sellele, et tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse puhul võib kostja loobumine

võlasuhte aluseks oleva nõudega seotud vastuväidete esitamise õigusest olla vastuolus VÕS § 42

lg 3 p-ga 10. Kohus andis hagejale võimaluse nõude täpsustamiseks, krediidilepingu tühisuse

puhuks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt uuesti määratud tagasimaksete alusel alternatiivse nõude

esitamiseks. Hagejal tuli ära näidata, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja milliste kohustuste

katteks kostja tehtud tagasimakseid arvestati.

11. 19. jaanuaril 2024 esitatud vastuses kohtunõudele hageja jäi hagiavalduses esitatud nõude

juurde. Hageja ei arvutanud uuesti tagasimakseid krediidilepingu võimaliku tühisuse puhuks, ei

esitanud alusandmeid kostja poolt tehtud tagasimaksete ega nende erinevate kohustuste katteks

arvestamise kohta.

Hageja selgitas, et võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on 9. oktoobril 2018

kostja ja Bigbank AS-i vahel sõlmitud tarbijakrediidileping SL18-01-1578829.

Bigbank AS loovutas tarbijakrediidilepingust kostja vastu tuleneva nõude 04. juulil 2022 Aktiva

Finance Group OÜ-le. Hageja esitas täiendavate tõenditena lepingu alusdokumendid.

12. Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist: hageja on põhjalikult

kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse

teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, hageja on tuvastanud,

et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Tarbija kohustus esitada

täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti

tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui tarbija enda tahtlik

käitumine toob kaasa tarbija krediidivõimelisuse valesti hindamise ja krediidi andmise tarbijale,

kes tõeste ja täielike andmete esitamise korral poleks krediiti saanud, ei ole tarbijal õigus tugineda

VÕS § 403⁴ lg-le 6 ja krediidiandja poolt krediidivõimelisuse valesti hindamine ei too kaasa lg-s

7 nimetatud tagajärgi.

13. Kostja esitas laenutaotluse läbi internetikeskkonna, krediidisaaja isik tuvastati dokumendi

andmete alusel PPA andmebaasist. Laenu taotlemisel kostjal maksehäireid ei esinenud.

Laenuandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses

esitatud teavet, tegi päringu maksehäireregistrisse ja kontrollis kostja pangakonto väljavõtet.

Kostja deklareeris palka 600 eurot. Kostjal oli kohustusi igakuiselt kokku 187 eurot. Laenulepingu

igakuiseks osamakseks kujunes 93,42 eurot. Kohustused kokku moodustasid 46,74% kliendi

igakuisest sissetulekust, mis on madalam kui panga sise-eeskirjade järgi maksimaalselt võimalik

4 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

55%. Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud

peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on

arvesse võetud krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete

tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga

21. Lepingu nr SL18-01-1578829 kohaselt on krediidi kulukuse määr 37,21% aastas ja

intressimäär 29,9% aastas.

14. Hageja leiab, et ta on tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsitud teavet enne

krediidilepingu sõlmimist) kostja majanduslikku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta.

Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli

tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline

lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

15. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse.

Riigikohus on 3. juuli 2023 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-22-139256 (p 13) selgitanud, et esmalt

tuleb kohtul vastata küsimusele, kas võlausaldaja esitatud dokument on võlgniku ühepoolne

mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv tehinguline võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega ei soovita õigussuhet lepinguga reguleerida, vaid sellega võlgnik

üksnes nendib võla või muude asjaolude olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust.

Võlatunnistuse kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud.

Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise

reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Võlatunnistus puhul eeldatakse, et tegemist on võlgniku

ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ning võlausaldaja peab tõendama, et poolte tahe oli

sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1).

Kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte

tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks, et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv

võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne. Konstitutiivse

võlatunnistuse korral piisab võlausaldajal võla sissenõudmiseks võlatunnistuse esitamisest ning

võlgnik saab esitada sellele alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 lg 1) tuleneva vastuväite

(RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Võlatunnistuse

tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise

asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (RKTKo 10. aprilli 2024, 2-21-

5364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kui kohus tuvastab, et pooled on sõlminud

deklaratiivse võlatunnistuse, peab kohus muuhulgas kontrollima alusvõlasuhte kehtivust (RKTKm

12. juuni 2024, 2-23-116386/18, p 14).

16. Kohus leiab, et kostja antud võlatunnistus tuleb lugeda ühepoolseks mittetehinguliseks

võlatunnistuseks. Hageja ei ole tõendanud poolte ühist tegelikku tahet sõlmida alusvõlasuhtest

eraldiseisev uus kokkulepe. Kostja ei ole menetluses hageja nõude osas seisukohta esitanud.

Maksekokkuleppe sõlmimisel poolte ühise tahte tuvastamiseks tuleb välja selgitada lepingu

sõlmimise asjaolud ja eesmärk, see ei ole ilma vastavate tõenditeta võimalik. Seega poolte ühist

tahet võlatunnistuse/maksekokkuleppe sõlmimisel tuleb tõlgendada VÕS § 29 lg-st 4 tulenevalt

nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

17. Võlatunnistus on ainult üks osa pooltevahelisest maksekokkuleppe dokumendist. Dokumendi

elektroonilise faili nimi on võlatunnistus, kuid dokumendi pealkiri on „Võlausaldaja ja võlgniku

vahel sõlmitud maksekokkuleppe tingimused, leping nr 272419“ (kokkulepe). Kokkuleppe

kohaselt on selle sõlminud võlausaldajana Aktiva Finants ja võlgnikuna A. S..

Kokkulepe koosneb kolmest osast: 1) kokkuleppe sõlmimise aluseks olevad asjaolud/tingimused,

2) võlatunnistus ja 3) maksekokkulepe.

5 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

Dokumendi esimeses alajaotuses (punktid A, B ja C) on fikseeritud võlgnikul võlausaldaja ees

oleva võla suuruseks 2310,42 eurot, mis koosneb tähtaegselt tasumata põhivõlast ja/või intressist,

viivistest, leppetrahvist, sissenõudmiskulust vms tasumisele kuuluvatest, kuid tasumata

summadest. Kokkuleppes märgitakse, et võlgnevuse täpsema sisu on võlausaldaja võlgnikule

teatavaks teinud enne kokkuleppe sõlmimist.

18. Kokkuleppes märgitakse, et võlgnik on nõustunud kinnitama võlausaldajale võlgnevuse

olemasolu ja suurust ning on teinud võlausaldajale ettepaneku võlgnevuse osade kaupa

tasumiseks, on oma eeldatavat maksevõimet arvestades võlausaldaja koduleheküljel kätte

saadavaks tehtud rakendust kasutades koostanud maksegraafiku (maksegraafik), milles kajastatud

maksete teostamise korral on võlgnikul võimalik võlgnevus, koos sellelt graafikujärgsete maksete

tegemise perioodil arvestatava intressi ja/või viivistega tasuda. Tingimusel, et võlgnik tunnistab

võlgnevuse olemasolu ja suurust ning peab selle tasumisel kinni võlgniku poolt välja pakutud

maksegraafikust, on võlausaldaja valmis võlgnikuga kokku leppima, et võlausaldaja ei tee

maksegraafiku täitmise perioodil täiendavaid toiminguid võlgnevuse sisse nõudmiseks, eelkõige ei

taotle maksekäsu kiirmenetluse algatamist, ei esita hagi ega realiseeri tagatisi ning ei nõua

võlgnikult muude võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulude ja kahju hüvitamist kui võlgnevuse

osaks oleva põhivõla jäägilt arvestatav viivis. (dtl 40)

19. Kokkuleppe teises, võlatunnistusena pealkirjastatud osas võlgnik kinnitab, et võlgneb

võlatunnistuse andmise päeva seisuga Aktiva Finantsile kokku 2310,42 eurot, millest põhisumma

1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, intress 313,48 eurot. Nagu eelnevalt

märgitud, on need summad hageja poolt kostjale ette antud. Samuti on võlatunnistuse tekstis

sõnastatud võlgniku kinnitusena, et samaaegselt käesoleva võlatunnistuse andmisega sõlmitud

maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas, lisandub

ühekordne lepingutasu 40 eurot ning võlgnik kinnitab, et on võimeline tasuma võlgnevuse

vastavalt järgnevale maksegraafikule. Võlatunnistus sisaldab lisaks võlgniku poolsele võlgnevuse

tunnistamisele maksegraafikut, sellele järgneb „Maksekokkulepe“, mis sisuliselt kordab

võlatunnistuse osas märgitud tingimusi ja kokkuleppeid.

20. Võlatunnistuses märgitu kohaselt sõlmitakse samaaegselt võlatunnistuse andmisega

maksekokkulepe, milles viivise määr 0,065% võlgnetava põhivõla summalt päevas ja lisandub

ühekordne lepingutasu 40 eurot. Seega on pooled käsitlenud võlatunnistust muudest kokkulepetest

eraldiseisvana.

21. Võlatunnistuses sisalduv maksegraafik võiks viidata tehingulisele võlatunnistusele, kuna

võlgnik ühepoolselt ei saa võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut kehtestada. Tegelikkuses pandi

kostja aga valiku ette: võlatunnistust andmata ei saanuks võlgnik võimalust võlgnevuse

osamaksetena (maksegraafiku alusel) tasumiseks. Maksegraafik järgneb võlatunnistuses võlgniku

kinnitusele, et ta on suuteline võlgnevuse vastavalt sellele maksegraafikule tasuma.

Võlatunnistuses märgitust järelduvalt oli ka võlasumma kostjale ette antud, võlausaldaja

veebirakenduses sai kostja üksnes määrata selle tasumiseks osamaksete arvu ja suurust (koostada

maksegraafiku), kostjal ei olnud võimalik muuta võlasummat ega nõuet osaliselt tunnistada

(näiteks üksnes põhivõla osas). Kohus leiab, et sellisest võlatunnistusest ei saa järeldada muud, kui

et kostja tunnistas algsest laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste olemasolu ja soovis võlga

tasuda osamaksetena.

22. Kohus juhib tähelepanu sellele, et hageja ise käsitab kostja poolt maksegraafiku genereerimist

maksegraafiku sõlmimise ettepanekuna võlausaldajale. Kokkuleppe dokumendi igale osale on

märgitud andmed digitaalselt allkirjastanute kohta: esimese ja kolmanda osa allkirjastajateks on

Julianus Inkasso OÜ võlausaldaja esindajana (konkreetse isiku nime ei ole), teise osa

(võlatunnistus) allkirjastajaks on märgitud üksnes kostja. Faktiliselt on aga kogu dokument

digitaalselt allkirjastatud ühe tervikuna ja ainult kostja poolt: kohtule hagiavalduse lisana

6 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

elektrooniliselt esitatud digiümbrikus on ainult kostja digiallkiri, kuigi dokumendi kohaselt

tulnuks esimene ja kolmas osa allkirjastada ka hagejal.

Sellest, et võlausaldaja ei ole kokkuleppe dokumenti allkirjastanud, saab teha ka järelduse, et

võlausaldaja ei ole teinud VÕS § 9 lg-te 1 ja 2 kohast vajalikku tahteavaldust kostja

maksegraafiku sõlmimise pakkumuse vastuvõtmiseks. Ainult kostja poolt allkirjastatud dokument

ei saa olla mitmepoolne tehinguline võlatunnistus. Hagiavalduses (p 2.3) märgitakse, et kostja

hagejale võlgnevuse tasumiseks makseid ei ole teinud (dtl 35).

23. Hagejaks on võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunud inkassofirma, nõue kostja vastu

tuleneb tarbijakrediidilepingust ja on hagejale loovutatud esialgse laenuandja poolt. Kostja

deklaratiivselt tunnistas võlausaldaja ees varasemast alussuhtest tulenevat võlgnevust ning

tüüptingimustel vormistatud võlatunnistuses loobus kostja võlale vastuväidete esitamisest. Sellises

olukorras tuleb kontrollida, kas võla tunnistamine ja võlale vastuväidete esitamisest loobumine on

vastuolus alussuhtele kohaldatavate imperatiivsete sätetega (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61,

p 17). Riigikohus selgitas tsiviilasjas 2-21-13098, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena

võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega

luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel

kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud

õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob see võlatunnistuse tühisuse kaasa

VÕS § 421 järgi. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja §

42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale

isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ja vastupidist tuleb

tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse

tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse

kohaselt tühised (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 28-29).

24. Hageja on inkassofirma, kes omandas nõude esialgselt võlausaldajalt loovutuse teel. Seega oli

hagejale teada, et võlgnik on kohustuste täitmisega oluliselt viivituses. VÕS § 401 lg 2 kohaselt

võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi

refinantseerimisel. Maksekokkulepe oli sisuliselt maksetähtaja tasuline edasilükkamine –

kokkuleppe kohaselt pidi kostja põhivõla ja intressi tasuma kokkuleppe sõlmimisest ühe aasta

möödumisel ning vahepealsel ajal tasuma 70 eurot kuus viivist. Uue kokkuleppe sõlmimisega

määrati põhivõla tasumiseks uus tähtpäev, kuid viivisearvestus ei katkenud. Selliselt on ka viivis

käsitatav VÕS § 397 lg 1 kohase tasuna (intressina) raha kasutamise eest. Seetõttu kohus leiab, et

hageja on krediidiandja, kellel lasus muu hulgas kohustus VÕS § 4034 sätestatu kohaselt

kontrollida uue kokkuleppe sõlmimisel võlgniku maksevõimet, seda eriti juhul, kui tõele vastab

hageja väide, et poolte ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisega luua uus kohustus.

25. Olemasolevatel andmetel võis hageja eeldada, et võlgnik on makseraskustes, kuid

maksekokkuleppega pandi kostjale täiendavaid kohustusi. Maksegraafikut sisaldava

võlatunnistuse tekstis kostja tunnistas võlga summas 2310,42 eurot (sh põhivõlg 1163,73 eurot,

viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot ja intress 313,48 eurot) ning nõustus tasuma ühekordset

lepingutasu 40 eurot, ehk kokku 2350,42 eurot. Samas maksegraafikus loeti võla algjäägiks

2634,07 eurot, s.o 323,75 euro võrra suurem summa. Maksegraafikusse on lisatud täiendav, n.ö

jooksev viivis, mida arvutati põhivõlalt lisaks võlatunnistuses märgitud viivisesummale –

maksegraafiku nõuetekohase täitmise korral pidanuks kostja tasuma viivist kokku 1066,86 eurot.

26. Hageja hagiavalduses ja kohtu nõudel esitatud täiendavates selgitustes kirjeldab üksnes

esialgse laenuandja poolt kostja maksevõime kontrollimiseks tehtud toiminguid. Sellest saab

järeldada, et hageja ei ole kostja maksevõimet kontrollinud, rikkudes VÕS § 4034 lg-s 6 sätteid,

mille kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

7 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi 7. lõikest tulenevalt on krediidiandjal

selle kohustuse rikkumise korral võimalik võlgnikult nõuda üksnes VÕS § -s 94 sätestatud

intressimäära, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast; muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne; krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ja need tarbijale teatavaks tegema. Hageja

ei ole seda teinud.

27. Poolte sõlmitud maksekokkulepe/võlatunnistus tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses.

Lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Praeguses asjas on tegemist hageja poolt

ettevalmistatud standardiseeritud vormis dokumendiga, mille kostja sai iseteeninduskeskkonnas

sõlmida, kinnitada digitaalselt allkirjastamisega ning aktsepteerida võlatunnistuse tingimusi võla

ajatamiseks ning eesmärgil, et hageja ei esita kokkuleppe kehtivuse ajal maksekäsu kiirmenetluse

avaldust ega hagi (dtl 40-42). Hageja esitatud faktilistest asjaoludest ja lisatud tõenditest nähtub, et

võlatunnistuse tingimused olid enne hageja välja töötatud ning pooled ei rääkinud neid läbi.

Kostjal ei olnud peale maksegraafiku kuumakse suuruse reaalselt võimalik võlatunnistuse sisu ega

maksekokkuleppe tingimusi mõjutada. Seejuures ei olnud kostjal võimalust maksegraafikus

määrata, milliste kohustuste katteks igakuiseid osamakseid arvestatakse. Seega, kui lugeda

maksekokkulepe/võlatunnistus poolte vahel sõlmituks, on see sõlmitud tüüptingimustel.

28. Kohus leiab, et maksekokkuleppe/võlatunnistuse tingimused on kostjat kui tarbijat

ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 11 kohaselt tühised osas, millega

kostja loobus õigusest vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse

aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid, ning millega kostja nõustus, et võlausaldaja

võlatunnistusele tuginedes võib esitada nõudeid ega pea peale võlatunnistuse esitama mistahes

tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate

asjaolude kohta.

Kostja võttis kohustuse tasuda aasta jooksul iga kuu osamakseid 70 eurot kuus kahjutasu,

lepingutasu ja viivise katteks, selle tulemusel oli maksegraafiku lõpptähtpäeval 15. juulil 2023

jätkuvalt tasumata kogu põhivõlg 1163,73 eurot, varasemast jäänud intressivõlg 313,48 eurot ja

viivis 316,86 eurot ning kostja kohustus need tasuma viimase osamaksena ühe summana, kokku

1794,07 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et juba makseraskustesse sattunud ja olemasolevate

kohustuste täitmisega viivitusse jäänud kostja soovis maksegraafikut, mille järgi tuli tal hagejale

viimase osamaksega tasuda korraga 1794,07 eurot. Selline tõlgendus oleks vastuolus ka hageja

enda väidetega, mille kohaselt kostja ise määras osamaksete suuruse 70 eurot vastavalt oma

maksevõimele.

29. Kostja oli võlatunnistuse sõlmimisel sundolukorras. Mõistliku inimese arusaama kohaselt

pidas kostja võlatunnistust võlausaldaja portaalis genereerides silmas üksnes võimalust tasuda

võlgnevus osamaksetena, maksegraafiku eeltingimus oli aga hageja märgitud suuruses võla

tunnistamine. Maksekokkuleppe tingimustest järeldub, et kui juba võlgnevusse sattunud kostja ei

oleks maksegraafikut sõlminud, oleks tema võlgnevus võlausaldaja ees kohesele täitmisele

kuulunud.

Võlatunnistus/maksegraafik on eksitav tegelikult tasumisele kuuluva kohustuse suures osas.

Maksegraafikut sisaldavast võlatunnistuse dokumendist nähtub, et kuigi kostja tunnistas võlga

summas 2310,42 eurot ja nõustus tasuma lisaks ühekordse lepingutasu 40 eurot, millega kogu

nõue pidanuks olema kokku 2350,42 eurot, loeti maksegraafikus võla algjäägiks 2634,07 eurot, s.o

323,75 euro võrra suurem summa.

30. Võlatunnistuse liigi määramisel ei saa VÕS § 29 lg 1 teisest lausest ja hageja viidatud

Riigikohtu otsusest tulenevalt lähtuda üksnes võlatunnistuses kasutatud mõistetest ja nende

tähendusest ega ka üksnes hageja tahtest, vaid tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest

(RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus leiab, et tegemist

ei ole konstitutiivse võlatunnistusega, nagu maksekokkuleppes rõhutatakse, vaid deklaratiivse

8 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

võlatunnistusega, millega kostja tunnistas olemasolevat, tarbijakrediidilepingust tulenevat

võlgnevust. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine eesmärk maksekokkuleppe sõlmimisel oli

luua uus iseseisev kohustus. Esitatud asjaolude pinnalt pidas kostja võlatunnistust sisaldava

maksekokkuleppe allkirjastamisel silmas võimalust tasuda võlg maksegraafiku alusel. VÕS § 29

lg-st 4 tulenevalt tuleb pooltevahelist kokkulepet tõlgendada pooltega sarnase mõistliku isiku

arusaama kohaselt. Kostjaga sarnaselt majanduslikes raskustes olev inimene mõistab

maksegraafiku sõlmimist võimalusena saada maksmiseks ajapikendust, tasuda tekkinud võlgnevus

osade kaupa ning sellega vältida koguvõlgnevuse kohest sissenõudmist. Seejuures nähtub kohtule

esitatud dokumentidest, et reaalselt lepiti kokku ka maksetähtaja pikendamises nelja kuu võrra

(vastupidiselt võlatunnistuses sisalduvale kinnitusele, et võlgnik on teadlik, et võlatunnistus ei

kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi lükkamise kohta): algses lepingus oli

viimase makse tähtaeg 2023.a märtsis, võlatunnistuses 2023.a juulis.

Kohtu ette toodud asjaoludel võis keskmine mõistlik isik maksekokkuleppe/võlatunnistuse

dokumendist kohtu hinnangul aru saada, et sellega tunnistatakse olemasolevat kohustust, mille

tasumisega ollakse viivitusse jäänud ning mida võimaldatakse kokkuleppe korras tasuda

osamaksetena täiendava aja jooksul. Ainus uus kohustus, milles kokku lepiti, oli

maksekokkuleppe sõlmimise tasu 40 eurot. Kohtule arusaadavalt on hageja kokkulepe teksti

sõnastusega püüdnud vältida tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist kokkuleppele.

31. Kui võlale vastuväidete esitamisest loobumise tahteavaldus ei ole kehtiv, siis ei ole sellel TsÜS

§ 84 lg 1 alusel algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva

keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa

tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

VÕS § 421 kohaselt on tarbijakrediidilepingut reguleerivas võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jaos

sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka

deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla

sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa

tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline

kokkulepe on VÕS § 421 alusel tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse

alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda

peab kohus ametiülesande korras hindama (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 27).

32. Eeltoodu alusel kohus loeb tuvastatuks, et poolte vahel 6. juulil 2022 sõlmitud

maksekokkuleppe nr 272419 puhul on tegemist tarbijakrediidist tuleneva deklaratiivse

võlatunnistusega, mis tarbijat kahjustavate ebamõistlike tüüptingimuste tõttu on tühine VÕS § 421

alusel koostoimes VÕS § 42 lg 3 punktides 10-11 sätestatuga: lepingus, mille teiseks pooleks on

tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega võetakse teiselt lepingupoolelt

võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist;

või piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle

tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Hageja nõue 06. juuli 2022

võlatunnistuse alusel on õiguslikult põhjendamatu, ebaselge ja seda ei saa rahuldada.

33. Kui krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane soovib panna tarbija

vastu maksma nõudeid, mis tulenevad võlatunnistusest, mille aluseks on tarbijakrediidileping,

peab kohus tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt kindlaks, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja seal viidatud kohtupraktika).

34. Hagiavalduse asjaolude ja lisatud tõendite kohaselt sai Bigbank AS ja kostja vahel 09.

oktoobril 2018 sõlmitud laenulepingu nr SL18-01-1578829 alusel kostja laenu 2500 eurot,

intressimääraga 29,9% aastas (dtl 65-69). Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus laen tagasi maksta

9 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

vastavalt maksegraafikule hiljemalt 15. september 2022 (dtl 66). Laenu krediidi kulukuse määr oli

37,21% (dtl 66), mis ei ületanud laenu väljastamise ajal 2018.a oktoobris VÕS § 4062 lg 1

esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 01. juulist 2018 aasta lõpuni kehtinud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 19,97% ning kolmekordne määr 59,91%).

Täiendavalt leppisid Bigbank AS ja kostja 04. juunil 2020 laenulepingu nr SL18-01-1578829

Lisas nr 1 kokku krediidisumma suurendamises 308,66 euro võrra, arvesse võttes, et krediidisaajal

oli 04.06.2020 seisuga lepingu alusel krediidiandja ees võlgnevus summas 308,66 eurot ning

krediidisaaja on avaldanud soovi võlgnevuse refinantseerimiseks. Pooled leppisid kokku, et

täiendava krediidisumma arvelt loetakse tasutuks krediidisaaja võlgnevus, st krediidisumma

täiendavat väljamakset ei toimu ning peale krediidisumma suurendamist on krediidisumma jääk

2146,23 eurot, kohaldub intressimäär 29,9% ning laen tuli tagastada maksegraafiku alusel

lõpptähtajaga 15. märts 2023. Laenu suurendamisel oli krediidi kulukuse määr 35,94% (dtl 75-78),

mis ei ületanud laenu väljastamise ajal 2020.a juunis VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud

ülempiiri (alates 01. jaanuarist 2020 kuni 30. juunini 2020 kehtinud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr oli 20,61% ning kolmekordne määr 61,83%).

35. Kui tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr on kooskõlas seadusega, tuleb kohtul

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg

1). Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on VÕS § 4034 lg 7

kohaselt tühine üksnes intressikokkulepe. Selleks, et krediidiandjat saaks lugeda vastutustundliku

laenamise põhimõtet järginuks, peab ta olema omandanud teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on krediidivõimeline, ja hinnanud tarbija krediidivõimelisust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-

13098/50, p-d 17-24). Eelviidatud andmed peab kohtu ette tooma ka hageja, kelle nõue tuleneb

deklaratiivsest võlatunnistusest, mille alusvõlasuhteks on eelduslikult tarbijakrediidileping (p

13.2) (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.4).

36. Kohus, tutvunud põhjalikult hagiavaldusega ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohta 19. jaanuaril 2024 esitatud hageja täiendavate selgitustega ning tõenditega, leiab, et hageja

nõuded ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu õiguslikult

põhjendatud ja on tagasimaksete määramata jätmise tõttu ebaselged. Vajalike andmete puudumise

tõttu ei ole kohtul endal võimalik tagasimakseid määrata. Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded

kostja vastu rahuldamata.

37. Eesti õiguse järgi ei ole lubatud anda laenu krediidivõimetule tarbijale. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja

seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13).

38. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus selgitas 06. veebruaril 2023 ja 10.

jaanuaril 2024 menetlusdokumentides hagejale, et hagejal lasub kohustus tuua välja asjaolud,

millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud

kohustused, ning neid asjaolusid tõendada (dtl 29, 56).

Kohus selgitas hagejale VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut: kui krediidiandja rikub sama paragrahvi

lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

10 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hagejal tuli esitada selleks puhuks andmed ka selle kohta,

kui palju kostja tagasimakseid tegi ning mille katteks laenuandja maksed arvestas.

39. Kohus on seisukohal, et hageja kirjeldatud asjaolude järgi laenuandja Bigbank AS 2018.a

oktoobris kostjale laenu andmisel ja 2020.a juunis krediidisumma suurendamisel ei järginud VÕS

§-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-d 2–4 kohustavad

krediidiandjat tarbija krediidivõimelisust hindama vajaliku hoolsusega. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe saamiseks tuleb asjakohast teavet küsida tarbijalt,

kasutada andmekogusid. Seejuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

laenuandjal.

40. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine VÕS § 4034 lg 4 kohaselt hõlmab

laenuandja kohustust kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4.

Viidatud KAVS § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

41. KAVS § 50 lg 4 kohaselt laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS §

4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud

hagiavalduses esile tuua.

42. Hageja viitab kostja kohustusele esitada laenutaotlusele õigeid andmeid, kuid samas nähtub, et

laenuandja kostja andmeid ei arvestanud. Hoolsa kontrolli korral oleks krediidiandja hageja poolt

kirjeldatud laenutaotluse andmete põhjal pidanud märkama, et 2020.a laenu suurendamine ilmselt

ei vasta kostja finantsolukorrale ning krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ning

kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hageja 19. jaanuari 2024 selgituse (dtl 63) kohaselt kostja deklareeris palka 600 eurot. Kostjal oli

kohustusi igakuiselt kokku 187 eurot. Laenulepingu igakuiseks osamakseks kujunes 93,42 eurot

(kokku 280,42 eurot). Kohustused kokku moodustasid 46,74% kliendi igakuisest sissetulekust,

mis on madalam kui maksimaalselt võimalik 55% sise-eeskirjade järgi. Hageja väitel laenuandja

kontrollis ka maksehäireregistri andmeid ja saadud informatsiooni kohaselt ei olnud lepingu

sõlmimise ajal kostjal ühtegi maksehäiret. Samuti hageja kinnitas, et laenuandja kontrollis ka

pangakonto väljavõtet ja on selle lisanud (dtl 84 – 94). Kuigi hageja väitel sai laenuandja eeldada,

et laenutaotleja esitatud andmed on tõesed, siis hageja 19. jaanuari 2024 asjaolude kirjelduses

puudub laenuandja tegelik hinnang kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta kostja konto

väljavõtte põhjal.

43. 2020.a juunis suurendati kostja laenusummat seni tekkinud võlgnevuse katmiseks, anti 6 kuud

maksepuhkust põhivõla tasumise osas ning maksegraafiku kohaselt tuli kostjalt tasuda hiljemalt

15. märtsiks 2023 põhivõlg 2146,23 eurot, intress summas 1148,01 eurot ning lepingutasu 51

eurot, kokku 3345,24 eurot (dtl 78). Hageja poolt 19. jaanuaril 2024 toodud täiendavates

asjaoludes puuduvad andmed selle kohta, et laenu suurendamisel 2020.a oleks laenuandja Bigbank

AS üldse hinnanud kostja krediidivõimet uusi täiendavaid kohustusi võtta. Hagiavalduse

täienduses puuduvad ka asjaolud laenulepingu ülesütlemise õiguspärasuse hindamiseks. Hageja

selgitustele lisatud tõendite järgi hoiatas Bigbank AS kostjat 19. oktoobril 2020, s.o juba 3 kuud

pärast laenu 2020. a juunis suurendamist, et kostja on võlgnevuses 224,98 euroga, ning andis

tähtaja võla tasumiseks kuni 05. novembrini 2020 (dtl 82). 14. detsembril 2020 teatega ütles

Bigbank AS 09.oktoobril 2018 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr SL18-01-1578829 üles,

11 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

märkides, et kostjal on 14. detsembri 2020.a seisuga tasumata 2 478,02 eurot, mis koosneb:

krediidisumma 2146,23 eurot, intress 313,48 eurot, lepingu haldustasu 7,50 eurot, sissenõudekulu

5,00 eurot ning viivis 5,81 eurot (dtl 83).

44. Samuti ei ole hageja esitanud täpseid andmeid ega tõendeid, kui palju kostja tegelikult

laenulepingu ja selle lisa 1 alusel raha sai, mis summas kostja laenuandjale tagasimakseid tegi

ning mille katteks tagasimaksed arvestati. Hageja väitel loovutas Bigbank AS nõude hagejale 04.

juulil 2022 ning 06. juulil 2022 sõlmiti võlatunnistus, milles kostja tunnistas võlga summas

2310,42 eurot, millest põhisumma 1163,73 eurot, viivis 783,21 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot,

intress 313,48 eurot. Seega oli 2020.a juunis laenulepingu lisas 1 ja detsembris 2020 lepingu

ülesütlemisel nimetatud põhivõlg 6. juuliks 2022 vähenenud 982,50 euro võrra.

45. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded

(VÕS § 94 lg 2). Intressimäär alates laenu väljastamisest 09. oktobrist 2018 kuni 31. detsembrini

2022 oli null. Alates 01. jaanuarist 2023 oli intressimäär 2,5% aastas. Alates 01. juulist 2023 oli

intressimäär 4% aastas ning alates 01. jaanuarist 2024 kehtiv intressimäär on 4,5% aastas.

Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest kordades suurem, 18,9% aastas

(hagiavalduse p. 2.2, tl 8). Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94

sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.

46. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kohus andis hagejale 06. veebruari 2023 määruses ja uuesti 10. jaanuari 2024 kohtunõudega

võimaluse täpsustada hagiavalduse asjaolusid ja haginõuet ning esitada kohtule teabe

krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta hiljemalt 19. jaanuariks 2024. Hageja

seda võimalust ei kasutanud, nõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on

kohtunõude kätte saanud, kuid otsustanud oma nõuet ka alternatiivnõudena mitte ümber arvestada

ega esitada vajalikku teavet, mis võimaldaks kohtul endal ümberarvestusi teha.

47. Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et

kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi

osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama

oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on

muutunud sissenõutavaks.

48. Kuivõrd hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise

põhimõtet järginud ja hageja ei ole ka hoolimata korduvatest kohtu selgitustest ega Riigikohtu 24.

novembri 2023 lahendis nr 2-21-13098 vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitatust

esitanud kohtule VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevaid andmeid tagasimaksete uuesti määramise

kohta, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged.

Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12 (13)

Tsiviilasi nr 2-22-143313

49. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid.

50. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

51. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule teatanud ning ka kohtute infosüsteemist ei

nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja

poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

52. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Heli Käpp

Kohtunik

13 (13)