2-21-4251/60 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.12.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-4251

Kohtuasi

OÜ Ferit (likvideerimisel) hagi Forus Security AS

vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.04.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Forus Security AS-i apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

14 547,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ Ferit (likvideerimisel, registrikood

14516306), lepinguline esindaja Helmeri Indela

Kostja Forus Security AS (registrikood 10622346),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 04.12.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.04.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada otsuse põhjendusi.

2. Jätta Forus Security AS-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes Forus Security AS-i kanda.

4. Mõista Forus Security AS-ilt OÜ Ferit (likvideerimisel) kasuks välja apellatsiooni-

ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitis 4922,88 eurot. Nimetatud summalt

tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-21-4251

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Ferit (hageja) esitas 17.03.2021 Harju Maakohtule hagi Forus Security AS (kostja)

vastu. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt nõudis hageja kostjalt 12 981,27 euro hüvitamist ning

viivist põhinõudelt alates hagi esitamisest.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.12.2020 videovalve lepingu nr V 412819

(leping), mille alusel pakkus kostja hagejale videovalveteenust koos patrulli reageerimisega

valveobjektil aadressiga A. H. Tammsaare pst 10, Pärnu. Kostja paigaldas valve tegemiseks

valveobjektile kaks videokaamerat ning saatja vastavalt enda äranägemisele ja oskustele.

Hageja oli kostjale enne videokaamerate paigaldamist selgitanud valveobjektil asunud

merekonteineri valvamise vajadust.

1.2. 09.02.2021 südaööl oli valveobjektil häire, millele kostja reageeris patrulli

väljasaatmisega. Samal ööl umbes kell kolm fikseeris valveobjektile paigaldatud kaamera

põrutuse/liigutuse, kuid kostja sellele ei reageerinud. Häirele reageerimata jätmise tõttu murti

lukustatud merekonteinerisse sisse ja varastati tööriistu ja väikevahendeid väärtuses 12 453,27

eurot (käibemaksuta).

1.3. Hageja leidis, et erinevalt kostjast ei ole tal eriteadmisi, kuidas peavad olema

videosüsteemid valveobjektil paigutatud ning kui palju peab valveseadmeid olema, et kogu

valveobjekt oleks valve all. Kuna kaamerad paigaldas valveobjektile kostja esindaja ning

hageja kindel soov oli, et kostja osutaks valveteenust kogu valveobjektil, siis eeldas hageja, et

valveteenust osutatakse kogu valveobjektil, sh merekonteineri üle.

1.4. Kuigi hageja soovis kostja pakutud nelja kaamera asemel kahe kaameraga

videovalveteenust, ei selgitanud kostja kordagi, et madalam hinnapakkumine tähendab ühtlasi

ka osalise valveteenuse pakkumist.

1.5. Lisaks varastatud tööriistade ja väikevahendite väärtuse hüvitamisele nõudis hageja, et

kostja hüvitaks õigusabikulud 528 eurot (käibemaksuta).

1.6. Kui kostja oleks enda lepingulisi kohustusi täitnud, ei oleks hagejal varalist kahju

tekkinud.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt paigaldati vaidlusalused kaamerad valveobjektile, arvestades

hageja soove. Kumbki kaamera ei pidanud tuvastama liikumist merekonteineri juures. Selleks,

2-21-4251

et mõista, et kaamera suudab jälgida ainult kaamera liikumisvälja jäävaid objekte, ei pea

olema erialaspetsialist.

2.2. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kahjuhüvitise suuruse puhul ei ole arvestatud

asjade amortisatsiooni.

2.3. Pooltevaheline leping piirab kostja vastutust. Lepingu p-s 5.1 on sätestatud: „Täitja

vastutab oma kohustus(t)e rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning hüvitab Tellijale

oma kohustuste süülise rikkumise tulemusena tekitatud otsese varalise kahju, mida ei

kompenseeri Tellija kindlustusandja. Täitja vastutuse maksimummäär, s.o maksimumsumma,

mille ulatuses saab Täitjalt kahju nõuda, ei ületa ühe aasta valveteenuse kuutasude summat

(ilma käibemaksuta).“ Seega on viidatud lepingupunkti kohaselt kostja (täitja) vastutus

piiratud ühe aasta jooksul valveteenuse eest makstud tasude summaga, st 1080 euroga.

2.4. Kostja osutas hagejale valveobjekti kaugjälgimise teenust tehnilise lahenduse vahendusel,

mille eesmärk on häire- ja jälgimisseadmestiku abil tuvastada ründeoht või rünne ja

häireteatele kiiresti reageerida. Lepingu eesmärgiks ei olnud ära hoida varalise kahju

tekkimist.

2.5. 09.02.2021 öösel kella kolme ajal valvekeskusele saadetud signaal ei olnud häiresignaal,

millele kostja oleks pidanud reageerima.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 14.04.2022 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 12 981,27 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1121,01 eurot ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud

määras kuni kohtuotsuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled käsunduslepingu, millele

kohaldatakse ka turvaseaduses (TurvaS) sätestatut.

3.2. Maakohus luges tunnistajate ütlustega tõendatuks, et enne kaamerate paigaldust vaatas

hageja esindaja koos kostja esindajaga objekti üle ja selgitas konteineri valvamise vajadust.

Maakohus järeldas, et lepingu kohaselt pidid kaamerad olema paigaldatud viisil, et kui

ehitusplatsil, sh konteineri juures toimub liikumine, saadab kaamera kostjale signaali ja kostja

patrull tuleb objekti kontrollima.

3.3. Maakohus leidis, et kostja vastutus ei sõltu sellest, kas signaal kostja häirekeskusesse

laekus või mitte, sest kostja kohustus oli tagada, et liikumise korral edastavad seadmed

häiresignaali ja sellele reageeritakse patrulli väljasaatmisega.

3.4. Kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, sest kui kostja oleks

kaamera korrektselt paigaldanud, oleks ta saanud sissemurdmise kohta signaali ja oleks

sissemurdmisele reageerinud, mistõttu ei oleks kahju eelduslikult tekkinud. Kuna osa

varastatud esemete asemele ei õnnestunud samaväärseid kasutatuna järelturult leida, tuli

kostjal hüvitada nende soetusmaksumus.

3.5. Maakohus leidis, et lepingus sisalduv vastutuse piirang on tühine tüüptingimus VÕS § 42

lg 3 p 2 kohaselt, sest kahjustab hagejat ebamõistlikult.

2-21-4251

3.6. Lepingu rikkumisega tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga. Valveteenuse osutamise eesmärk ongi vara valvata ja ära hoida olukorrad, kus

valveteenuse tellija varale tekib varaline kahju. Samal põhjusel pidi kahju olema kostjale

ettenähtav.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus rikkunud tõendite hindamise reegleid

ja seetõttu ebaõigesti sisustanud kostja lepingulisi kohustusi. Kuna kostja valvekeskusesse

häiresignaali ei laekunud, siis ei pidanud kostja patrulli välja saatma. Ühtlasi määrati lepingu

lisa nr 1 järgi valveobjektina kindlaks ehitusplats, mitte merekonteiner.

4.2. Lepingu p 5.1 ei ole tühine tüüptingimus. 12-kordse kuutasu määraga vastutuse piirang

on lubatud ja tasakaalus lepinguliste kohustustega. Samuti on kostja vastutus välistatud

lepingu p 5.2 kohaselt seetõttu, et tegemist on vandalismiga.

4.3. TurvaS § 7 lg 3 järgi ei ole valveobjekti kaugjälgimise eesmärk tagada selle täielik

puutumatus rünnete eest. Kostja võimuses ei ole ründele reageerimisega tagada, et hageja

varale kahju ei teki. Hageja ei ole tõendanud kostja väidetava lepingurikkumise ja kahju

tekkimise vahelist põhjuslikku seost.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsus ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.05.2023 otsusega kostja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

6.1. Maakohus leidis põhjendatult, et lepingu järgi oli merekonteiner valveobjektiks. Kuna

hageja väljendas soovi, et valve hõlmaks merekonteinerit, oli selliselt valvekaamerate

paigaldamine ka kostja ülesanne. Kostja rikkus enda lepingulisi kohustusi sellega, et paigaldas

kaamera niimoodi, et merekonteinerisse sissemurdmise korral ei saanud ta häiresignaali,

mistõttu ei saanud ta sissemurdmisele patrulliga reageerida. Ringkonnakohus leidis, et kostja

oli kohustuse rikkumisel vähemalt hooletu (VÕS § 104 lg 3) ja vastutas seega lepingu p 5.1

kohaselt.

6.2. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel sõlmitud lepingu eesmärgiks oli varalise kahju

ärahoidmine. TurvaS § 7 lg-st 3 ei tulene, et videovalve lepingu eesmärgiks ei ole ära hoida

kliendile varalise kahju tekkimist. Põhjusliku seose osas nõustus ringkonnakohus maakohtuga

ja lisas, et kostja ei ole tõendanud seda, et vargus oleks toimunud ka juhul, kui ta oleks

saatnud patrulli kohale.

6.3. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega lepingu p 5.1 tühisuse kohta.

6.4. Kostja väide vandalismi kohta on põhjendamatu, sest asjade vargust ei saa käsitada

vandalismina.

2-21-4251

Riigikohtu otsus ja põhjendused

7. Riigikohus rahuldas 10.04.2024 otsusega kostja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

ringkonnakohtu 05.05.2023 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

7.1. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei eksinud ringkonnakohus, kui nõustus maakohtu

järeldusega, et kostja kohustus oli valvata ka ehitusplatsil olnud konteinerit, sh seadistada

valvekaamerad selliselt, et need valveobjektile sissemurdmise korral saadaksid kostjale

häiresignaali. Samuti nõustus ringkonnakohus põhjendatult maakohtuga selles, et kostja

lepinguliste kohustuste sisustamisel tuli lähtuda mh hageja esindaja ütlustest.

7.2. Ringkonnakohus ei eksinud ka pooltevahelise lepingu ja sellest tulenevate kostja

lepinguliste kohustuste sisustamisel.

Poolte vahel sõlmitud turvateenuse osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping VÕS

§ 619 mõttes. Käsunduslepingu korral peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel VÕS §

620 lg 1 järgi käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega.

Käsundisaaja peab täitma käsundi VÕS § 620 lg 2 järgi vastavalt oma teadmistele ja

võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja

varale, sh peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks sellele toimima

üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Seega lasub käsundisaajal seadusest tulenevalt

hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva

käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju

tekkimise ärahoidmiseks (vt RKTKo 15.12.2016, 3-2-1-127-16, p 13). Kuivõrd

käsunduslepinguga ei ole lepingupool kohustatud saavutama konkreetset tulemust, vaid

lepingu sisuks on teenuse osutamise protsess (RKTKo 22.06.2011, 3-2-1-56-11, p 14), on

käsundisaajal kohustus teha kahju tekkimise ärahoidmiseks kõik mõistlikult võimalik VÕS §

24 lg 2 mõttes, st käsundisaaja peab tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal

tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks.

Olukorras, kus turvateenuse osutajal on kohustus valvata ehitusplatsil olnud konteinerit,

paigaldab mõistlikult hoolas majandus- või kutsetegevuses tegutsev turvateenuse osutaja

valvekaamera selliselt, et see tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja saadaks

sissemurdmise kohta turvateenuse osutajale häiresignaali, et ta saaks sissemurdmisele

reageerida ja teha kahju ärahoidmiseks kõik mõistlikult võimaliku. Seega leidis

ringkonnakohus õigesti, et kostjal lasus kohustus paigaldada valvekaamera selliselt, et see

tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja saadaks turvateenuse osutajale häiresignaali, et

viimane saaks sissemurdmisele reageerida.

7.3. Lepingu p 5.1 tühisuse hindamisel ei ole asjakohane viidata üksnes VÕS § 42 lg 3 p-le 2.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlusalusele suhtele kohaldub ka VÕS § 42 lg 3

p 1 osas, mis puudutab kahju tekitamist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Erinevalt sama

lõike p-st 2 kohaldub p 1 juhtudel, kus tingimuse kasutaja vastutust ei ole täielikult välistatud,

vaid seda on võrreldes seadusest tulenevaga üksnes piiratud. VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi saab

lubatavaks pidada kokkuleppeid, mille alusel piiratakse ühe poole vastutust vastavalt tehingu

hinnale (näiteks ühe aasta jooksul makstud tasude summale), kuid vastutus ei tohi olla

välistatud ega piiratud olukorras, kus põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse

tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

2-21-4251

Tüüptingimuste kehtivust tuleb kohtul vaidluse asjaoludest lähtudes hinnata omal algatusel

(RKTKo 11.02.2015, 3-2-1-150-14, p 14). Kuna valveteenuse lepingu p 5.1 koosneb kahest

lausest ja esimene lause omakorda kahest lauseosast, mis kõik reguleerivad erinevaid

küsimusi, saab selles punktis sisalduva tüüptingimuse jagada VÕS § 39 lg 2 teise lause mõttes

mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks. Neid lauseid ja lauseosasid tuli lepingu tõlgendamisel

eristada ja hinnata nendes sisalduvate tingimuste kehtivust eraldi VÕS § 42 lg 3 p 1 või p 2

järgi. Kuna mõlemad pooled tegutsevad majandustegevuses, siis kehtib VÕS § 44 kohaselt

üksnes eeldus, et VÕS § 42 lg 1 järgi tühine tüüptingimus on teist poolt ebamõistlikult

kahjustav, mida on muuhulgas võimalik ümber lükata, tõendades, et konkreetse lepingusätte

kasutamine on majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline (RKTKo 25.04.2012, 3-2-1-

151-11, p 13). Tõendamiskoormist selles osas kannab kostja.

7.4. Lepingu p 5.1 esimeses lauses on sätestatud, et kostja vastutab üksnes süü korral ja on

kohustatud hüvitama otsese varalise kahju, mida ei kompenseeri kindlustusandja.

Lepingu p 5.1 esimene lause ei ole hagejat eelduslikult ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus

VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44 mõttes, kuna sellega sisuliselt ei kalduta tingimuse kasutaja

vastutusest vabanemise aluste mõttes kõrvale seadusest tulenevast käsundisaaja vastutusest

vabanemise regulatsioonist.

Lepingu p 5.1 esimese lausega on piiratud vastutust kahju liigiga – nõuda saab ainult otsese

varalise kahju hüvitamist. Selline vastutuse piiramine on hagejat eelduslikult ebamõistlikult

kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44 kohaselt, sest piiratakse teiste kahju liikide korral nõude

esitamist, sh ka juhuks, kui kostja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab

kohustuse mittekohaselt, sealhulgas viivitab täitmisega. Seejuures ei saa ka lepingu p 5.1

esimest lauset VÕS § 39 lg 2 esimese lause kohaselt tõlgendada selliselt, et see tingimus

kehtiks, st selliselt, et vastutuse piirang jääks kehtima otsese varalise kahju osas.

Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei olnud temalt varastatud vara kindlustanud, tuli

lepingu p 5.1 esimese lause teise lauseosa kehtivust hinnata ka seetõttu, et selle kohaselt saab

tingimuse kasutajalt nõuda lepingu rikkumise korral üksnes sellise otsese varalise kahju

hüvitamist, mida ei kompenseeri kindlustusandja. Tüüptingimuse kehtivus ei sõltu sellest, kas

see tingimus asjaoludest tulenevalt kohaldub või mitte. Lähtudes VÕS § 39 lg 1 teises lauses

ja lõikes 2 sätestatud tõlgendusreeglitest, ei ole hagejal lepingu p 5.1 esimese lause järgi

õigust valida, kas esitada hüvitisnõue kostja või kindlustusandja vastu, vaid ta peaks esmalt

nõudma kahju hüvitamist kindlustusandjalt. Selline kahju hüvitamise nõude ulatuse piirang

oleks VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi lubatud juhul, kui see sisaldaks viidatud sättes toodud välistusi,

st sellest tuleneks sõnaselgelt, et vastav piirang ei kohaldu teise lepingupoole surma või

tervise kahjustamise korral ega juhul, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raskelt hooletult.

Kuna lepingu p 5.1 esimese lause teises osas sisalduvas tingimuses ei ole eraldi välja toodud,

missugustel juhtudel kokkulepitud kahju hüvitamise piirang ei kohaldu, ei saa VÕS § 39 lg 2

esimese lause kohaselt viidatud tingimust selliselt tõlgendada, et see vastavaid välistusi

sisaldaks ja oleks VÕS § 42 lg 3 p-ga 1 kooskõlas ning VÕS §-st 44 tulenevalt eelduslikult

kehtiv. Seega on lepingu p 5.1 ka selles osas ebamõistlikult kahjustav.

Kokkuvõttes tuleb lepingu p 5.1 esimese lause teine osa lugeda VÕS § 39 lg 2 teise lause järgi

tühiseks juhul, kui kostja ei suuda ümber lükata VÕS § 42 lg 3 p-dest 1 ja 2 ning §-st 44

tulenevat eeldust, et see lepingutingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav.

7.5. Kuna VÕS § 620 järgi on käsundisaaja vastutus hoolsuskohustuse rikkumise eest sarnane

VÕS §-s 104 sätestatud süülise vastutusega, siis on hüvitise nõude eeldusena piisav tuvastada

2-21-4251

kostja hooletus VÕS § 104 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohtu otsusest nähtub piisava

selgusega ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt rikkus kostja oma lepingujärgseid

kohustusi hooletusest, jättes järgimata käibes vajaliku hoole.

7.6. Ringkonnakohus on jätnud osaliselt välja selgitamata kostja lepingurikkumise ja tekkinud

kahju vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks vajalikud asjaolud.

Ainuüksi sellest, et kostja on rikkunud oma kohustust paigaldada valveseadmed selliselt, et tal

oleks võimalik vaidlusalusesse merekonteinerisse sissemurdmise korral reageerida sellisele

ründele korraliku turvateenuse osutaja hoolsusele vastava aja jooksul, ei piisa hageja

väidetava kahju ja kostja rikkumise vahelise põhjusliku seoses kindlakstegemiseks. Kostja on

menetluses läbivalt väitnud, et hagejale oleks kahju tekkinud sõltumata sellest, kas kostja

oleks häireteatele reageerinud või mitte. Ringkonnakohus kontrollis põhjusliku seoses

olemasolu ebapiisavalt, kui leidis, et kostja väide on tõendamata ning põhjuslik seos

valvekaamera ebaõige paigaldamise ja hagejale tekkinud kahju vahel on olemas. Kui kostja

oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis ei oleks kahju eelduslikult tekkinud.

Põhjusliku seose tõendamine rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4) on hageja ülesanne.

Põhjuslikku seost tuleb jaatada, kui rikutud lepingulise kohustuse kohase täitmise korral oleks

tavalistel asjaoludel tõenäoliselt kahju ära hoitud või seda vähemalt vähendatud. Kui on

tõendatud asjaolu, mis üldise elukogemuse kohaselt viib sarnasele olukorrale omase tüüpilise

sündmuste järgnevuse esinemisel konkreetses asjas tuvastatud kahju tekkimiseni, saab kohus

lugeda põhjusliku seose tuvastatuks, kui kostja ei tõenda, et konkreetsel juhul esinesid erilised

asjaolud, mis erinevad tavapärasest samalaadsele olukorrale tüüpilisest sündmuste jadast.

Hageja väidetava kahju ja kostja lepingurikkumise vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks

pidanuks kohus lisaks tuvastama, mis oleks sarnases asukohas asuva valveobjekti puhul

tavapärane kostja patrullide ja politsei reageerimisaeg ning kas on tõenäoline, et varastatud

asjad oleks olnud võimalik selle aja jooksul valveobjektilt eemaldada enne kostja patrulli või

politsei valveobjektile jõudmist või oleks vähemalt eksisteerinud märkimisväärne tõenäosus

varaste tabamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

9. Vastavalt TsMS § 693 lg 1 esimesele lausele jätkub menetlus ringkonnakohtus

ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral seisundis,

milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni

korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes

osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on maakohtu otsuse vaidlustanud tervikuna.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 16.12.2020 videovalve lepingu

nr V 412819, mille kohaselt pakkus kostja hagejale videovalveteenust koos patrulli

reageerimisega aadressil A. H. Tammsaare pst 10, Pärnu. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

2-21-4251

paigaldas teenuse osutajana valve teostamiseks valveobjektile kaks videokaamerat ja saatja.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et üks kaamera oli suunatud ja pidigi olema suunatud

väravale. Ringkonnakohus saab neist asjaoludest kaebuse lahendamisel lähtuda.

11. TsMS § 693 lg 2 järgi on siinses asjas tehtud Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel siduvad.

11.1. Ringkonnakohus jättis asja varasemal lahendamisel tähelepanuta, et vaidlusalusele

suhtele kohaldub ka VÕS § 42 lg 3 p 1 osas, mis puudutab kahju tekitamist tahtlikult või

raske hooletuse tõttu. Lepingu p 5.1 esimese lause teine osa tuleb lugeda VÕS § 39 lg 2 teise

lause järgi tühiseks juhul, kui kostja ei suuda ümber lükata VÕS § 42 lg 3 p-dest 1 ja 2 ning §-

st 44 tulenevat eeldust, et see lepingutingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav.

11.2. Samuti kontrollis ringkonnakohus ebapiisavalt põhjusliku seose olemasolu.

Ringkonnakohus on jätnud osaliselt välja selgitamata kostja lepingurikkumise ja tekkinud

kahju vahelise põhjusliku seose tuvastamiseks vajalikud asjaolud.

11.3. TsMS § 693 lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus uuesti menetlustoimingud, mis

Riigikohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud. Selleks andis ringkonnakohus pooltele

võimaluse tuua esile asja lahendamiseks vajalikud täiendavad asjaolud ja esitada tõendeid (II

kd, tl 41 ja pöördel).

12. Ringkonnakohus nõustub ka asja uuel läbivaatamisel pooltevahelise lepingu sisustamisel

ja kostja lepinguliste kohustuste kindlaksmääramisel esitatud tõendite (sh tunnistaja AA ja

hageja esindaja vande all antud ütluste) põhjal maakohtu järeldusega, et kostja kohustus oli

valvata ka ehitusplatsil olnud konteinerit, sh seadistada valvekaamerad selliselt, et need

valveobjektile sissemurdmise korral saadaksid kostjale häiresignaali. Ringkonnakohus ei

korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Olukorras, kus turvateenuse

osutajal on kohustus valvata ehitusplatsil olnud konteinerit, paigaldab mõistlikult hoolas

majandus- või kutsetegevuses tegutsev turvateenuse osutaja valvekaamera selliselt, et see

tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja saadaks sissemurdmise kohta turvateenuse

osutajale häiresignaali, et ta saaks sissemurdmisele reageerida ja teha kahju ärahoidmiseks

kõik mõistlikult võimaliku (VÕS § 620 lg-d 1 ja 2). Seega lasus kostjal kohustus paigaldada

valvekaamera selliselt, et see tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja saadaks

turvateenuse osutajale häiresignaali, et viimane saaks sissemurdmisele reageerida (II kd, tl 32,

p 10.3.2). Eelnevast tulenevalt rikkus kostja lepingut, kui paigaldas valvekaamerad valesti ja

jättis sissemurdmisele patrulliga reageerimata.

Kuna mõistlikult hoolas majandus- või kutsetegevuses tegutsev turvateenuse osutaja oleks

paigaldanud valvekaamerad selliselt, et see tuvastaks merekonteinerisse sissemurdmise ja

saadaks sissemurdmise kohta kostjale häiresignaali ja kostja seda ei teinud, jättis kostja

olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Lepingu eesmärgiks oli valvata hageja vara ja

hoida ära selle kadumine. Jättes valvekaamerad nõuetekohaselt paigaldamata ja

häiresignaalile reageerimata, jättis kostja arvestamata riskiga, et hageja vara võidakse ära

varastada, mida oleks keskmine hoolas turvateenuse osutaja vältinud. Kostja oli kohustuse

rikkumisel raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 4). Valvekaamerate nõuetekohaselt paigaldamata

jätmise ja häiresignaalile reageerimata jätmisega oli kahju tekkimine objektiivselt ettenähtav

ja kahju tekkimine välditav.

13. Pooled ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel võiks kostja rikkumist pidada

vabandatavaks. Seega vastutab kostja lepingu rikkumise eest.

2-21-4251

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka järgnevas ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6). Hagejale ja OÜ-le Herakos kuulunud tööriistade ja -vahendite olemasolu

merekonteineris on tõendatud koosmõjus arvete ja tunnistaja AA ütlustega. Muu hulgas on

tunnistaja AA ütlustega tõendatud, et hageja hoiustas kõiki asjaomasel ehitusobjektil vajalikke

seadmeid ja tööriistu ning kinnistu hooldamiseks vajalikku konteineris aastaringselt (I kd, tl

174–175). Ehitusplatsil asunud konteinerist varastati I kd, tl 124–125 olevas tabelis märgitud

tööriistad ja -vahendid, mille väärtuseks oli 12 453,27 eurot (I kd, tl 16–74, 75 ja 126).

Tööriistade ja -vahendite kaotusega tekkis hagejale otsene varaline kahju 12 453,27 eurot

(VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3). VÕS § 132 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb asja hävimisest

või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis

vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kostja ei ole

tõendanud, et hagejal on võimalik osta samaväärseid kasutatud tööriistu ja -vahendeid (VÕS §

132 lg 1 esimene lause). Samuti ei ole kostja tõendanud, et varastatud esemete väärtus oli

varguse toimumise ajaks oluliselt vähenenud (VÕS § 132 lg 1 teine lause). Tunnistaja AA

ütluste kohaselt on varastatud tööriistu pidevalt hooldatud ja nende kasutusaeg on 10–15

aastat (I kd, tl 174–175).

15. Kostja leiab, et tema vastutus hageja ees on igal juhul piiratud lepingu üldtingimuste p-st

5.1 tulenevalt. Lepingu üldtingimuste p 5.1 kohaselt vastutab täitja oma kohustus(t)e

rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning hüvitab tellijale oma kohustuste süülise

rikkumise tulemusena tekitatud otsese varalise kahju, mida ei kompenseeri tellija

kindlustusandja. Täitja vastutuse maksimummäär, s.o maksimumsumma, mille ulatuses saab

täitjalt kahju nõuda, ei ületa ühe aasta valveteenuse kuutasude summat (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et lepingu üldtingimuste p 5.1 on

tüüptingimus. Kolleegiumi hinnangul ei vabasta lepingu üldtingimuste p 5.1 kostjat lepingu

rikkumisega kaasnevast vastutusest ega piira hüvitatava kahju ulatust. Ringkonnakohus

muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

15.1. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste normistik, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb VÕS § 36 lg 3

järgi ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Tüüptingimus on tühine, kui see

lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid

arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on

lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt

rikutud (VÕS § 42 lg 1 esimese lause). Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi (VÕS § 42 lg 1 teine

lause). VÕS §-st 44 tuleneb, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse

lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses,

siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.

Riigikohtu siinses asjas tehtud otsuse kohaselt kohalduvad vaidlusalusele suhtele VÕS § 42 lg

3 p-d 1 ja 2. VÕS § 42 lg 3 p 1 järgi saab lubatavaks pidada kokkuleppeid, mille alusel

piiratakse ühe poole vastutust vastavalt tehingu hinnale (näiteks ühe aasta jooksul makstud

tasude summale), kuid vastutus ei tohi olla välistatud ega piiratud olukorras, kus

põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks,

kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 42 lg 3 p 2 reguleerimisalasse

kuuluvad näiteks olukorrad, kus kahju hüvitamise nõude esitamise õigust on piiratud kogu

nõude ulatuses, kahju liikide kaupa või vastutuse liigi alusel. VÕS § 42 lg 3 p 2

reguleerimisalasse kuuluvad näiteks olukorrad, kus kahju hüvitamise nõude esitamise õigust

on piiratud kogu nõude ulatuses, kahju liikide kaupa või vastutuse liigi alusel.

2-21-4251

15.2. Riigikohtu siinses asjas tehtud otsuse kohaselt koosneb lepingu üldtingimuste p 5.1

kahest lausest ja esimene lause omakorda kahest lauseosast, mis kõik reguleerivad erinevaid

küsimusi. Punktis 5.1 sisalduv tüüptingimus tuleb VÕS § 39 lg 2 teise lause mõttes jagada

mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks. Neid lauseid ja lauseosasid tuleb lepingu tõlgendamisel

eristada ja hinnata nendes sisalduvate tingimuste kehtivust eraldi VÕS § 42 lg 3 p 1 või p 2

järgi (II kd, tl 32 pöördel, p 11.4).

15.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lepingu üldtingimuste p 5.1 esimene lause osas, milles

kostja vastutab üksnes süü korral, tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44 mõttes.

Lepingu üldtingimuste p 5.1 esimese lausega ei kalduta sisuliselt kõrvale VÕS § 620 lg-st 2.

Vaidluse asjaolusid arvestades ei vaidle pooled selle üle, et üldtingimuste p 5.1 esimene lause

välistaks märgitud osas kostja vastutuse.

15.4. Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu üldtingimuste p 5.1 esimene lause tühine osas,

milles see piirab kostja vastutust kahju liigiga, st nõuda saab ainult otsese varalise kahju

hüvitamist (VÕS § 42 lg 3 p 2 ja § 44). Tingimus piirab teiste kahju liikide korral nõude

esitamist ka juhuks, kui kostja jätab lepingust tuleneva kohustuse täitmata või täidab

kohustuse mittekohaselt, sealhulgas viivitab täitmisega. Riigikohtu siinses asjas tehtud otsuse

kohaselt ei saa lepingu p 5.1 esimest lauset VÕS § 39 lg 2 esimese lause kohaselt tõlgendada

selliselt, et see tingimus kehtiks, st selliselt, et vastutuse piirang jääks kehtima otsese varalise

kahju osas (II kd, tl 33, p 11.5.2).

Kostja ei ole tõendanud, et vastutust kahju liigiga piirava sätte kasutamine oleks

majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Kostja on viidanud üksnes ühele samal

tegevusalal tegutseva isiku (K Security OÜ) lepingule, millega on samuti piiratud saamata

jäänud tulu ja puhtmajandusliku kahju nõudmist (II kd, tl 89 pöördel, p 6.5). Ühe samal

tegevusalal tegutseva isiku sarnane tingimus ei võimalda järeldada, et vastutust kahju liigiga

piirava sätte kasutamine oleks majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Kostja ei ole

toonud esile, et samal tegevusalal tegutseks üksnes kaks isikut (s.o kostja ja K Security OÜ).

Seega ei ole kostja ümber lükanud VÕS § 42 lg 3 p-st 2 ning §-st 44 tulenevat eeldust, et

lepingu üldtingimuste p 5.1 esimese lause kõnealune lauseosa on hagejat ebamõistlikult

kahjustav lepingutingimus.

15.5. Tühine on ka lepingu üldtingimuste p 5.1 esimese lause teine lauseosa, mille kohaselt

saab tingimuse kasutajalt nõuda lepingu rikkumise korral üksnes sellise otsese varalise kahju

hüvitamist, mida ei kompenseeri kindlustusandja (VÕS § 42 lg 3 p 1 ja § 44).

Riigikohtu praeguses asjas tehtud otsuse kohaselt ei ole hagejal, lähtudes VÕS § 39 lg 1 teises

lauses ja lõikes 2 sätestatud tõlgendusreeglitest, lepingu p 5.1 esimese lause järgi õigust

valida, kas esitada hüvitisnõue kostja või kindlustusandja vastu – hageja peaks esmalt nõudma

kahju hüvitamist kindlustusandjalt. Selline kahju hüvitamise nõude ulatuse piirang oleks VÕS

§ 42 lg 3 p 1 järgi lubatud juhul, kui see sisaldaks viidatud sättes toodud välistusi, st sellest

tuleneks sõnaselgelt, et vastav piirang ei kohaldu teise lepingupoole surma või tervise

kahjustamise korral ega juhul, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raskelt hooletult. Kuna

lepingu p 5.1 esimese lause teises osas sisalduvas tingimuses ei ole eraldi välja toodud,

missugustel juhtudel kokkulepitud kahju hüvitamise piirang ei kohaldu, ei saa VÕS § 39 lg 2

esimese lause kohaselt viidatud tingimust selliselt tõlgendada, et see asjaomaseid välistusi

sisaldaks ja oleks VÕS § 42 lg 3 p-ga 1 kooskõlas ning VÕS §-st 44 tulenevalt eelduslikult

kehtiv.

2-21-4251

Kostja ei ole ümber lükanud VÕS § 42 lg 3 p-dest 1 ja 2 ning §-st 44 tulenevat eeldust, et

lepingu üldtingimuste p 5.1 esimese lause teine lauseosa on hagejat ebamõistlikult kahjustav

lepingutingimus. Esiteks, K Security OÜ tüüptingimuste p 6.5 ei ole kostja lepingu

üldtingimuste p 5.1 esimese lause teine lauseosaga samasisuline (II kd, tl 89 pöördel). K

Security OÜ tüüptingimuste p 6.5 teise lause kohaselt, juhul kui tellijal on võimalik nõuda

tekitatud kahju hüvitamist tellija kindlustusandjalt, piirdub täitja varaline vastutus selle kahju

ulatusega, mida kindlustusandja tellijale ei hüvita. Osundatud säte üksnes piirab täitja

vastutust juhul, kui tellija on sõlminud kindlustuslepingu, kuid erinevalt kostja lepingu

üldtingimuste p 5.1 esimese lause teisest lauseosast, ei kohusta K Security OÜ tüüptingimuste

p 6.5 tellijat nõudma kahju hüvitamist sõltumata olukorrast eelkõige kindlustusandjalt.

Teiseks, isegi, kui kostja ja K Security OÜ tingimused oleksid samasisulised, ei ole kostja ka

selles osas tõendanud, et nõue nõuda esmalt kahju hüvitamist kindlustusandjalt, oleks

majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Ühe samal tegevusalal tegutseva isiku

sarnane tingimus ei võimalda järeldada, et vastutust kahju liigiga piirava sätte kasutamine

oleks majanduskäibes selliste lepingute puhul tavaline. Kostja ei ole toonud esile, et samal

tegevusala tegutseks üksnes kaks isikut (s.o kostja ja K Security OÜ). Eelnevast tulenevalt on

tühine ka lepingu p 5.1 esimese lause teine lauseosa.

15.6. Ringkonnakohtu hinnangul on tühine ka lepingu üldtingimuste p 5.1 teine lause, mille

kohaselt on kostja vastutuse maksimummäär ühe aasta valveteenuse kuutasude summa, st

praegusel juhul 1080 eurot (= 90 × 12, s.o tasu ühes kuus × kuude arv aastas) (VÕS § 42 lg 3

p 1 ja § 44). Tüüptingimusega piiratakse kostja vastutust mh juhuks, kui põhjustatakse teise

lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse

tahtlikult või raske hooletuse tõttu (vt ka II kd, tl 32 pöördel, p 11.3).

Poolte vahel sõlmitud videovalve lepingu eesmärgiks oli vältida hagejale kahju tekkimist.

Arvestades kaitstava vara väärtust on tüüptingimusega oluliselt piiratud kahju hüvitamise

nõude esitamise võimalust. Kostja ei ole ka lepingu üldtingimuste p 5.1 teise lause puhul

tõendanud, et sellises ulatuses vastutuse piiramine on majanduskäibes sarnaste lepingute

puhul tavapärane. Hageja tõi esile ja tõendas, et AS-i G4S Eesti lepingu kohaselt on täitja

vastutuse piirmääraks 60 kuu tasu, mis AS-i G4S Eesti hagejale tehtud pakkumise kohaselt

teeb vastutuse piirmääraks 8962,80 eurot (= 149,38 × 60 kuud) (II kd, tl 60–61 pöördel, aga

ka II kd, tl 62, 64 ja 71, lahter „Täitja vastutuse piirmäär“). K Security OÜ üldtingimused ei

sätesta täitja vastutuse rahalist piirmäära (II kd, tl 89 ja pöördel, p 6), kuid hageja on toonud

esile, et K Security OÜ on sõlminud vastutuskindlustuse piirmääraga 200 000 eurot (II kd, tl

57 pöördel, I.O 11.06.2024 kell 15.26 saadetud e-kiri). AS-i G4S Eesti ja K Security OÜ

vastutuse ulatus on kordades suurem, kui kostja lepingu üldtingimuste p 5.1 teises lauses

toodud vastutuse määr. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu saaks mõistlikuks pidada

seda, et kostja vastutab üksnes 1080 euro ulatuses. Lepingust ei nähtu, nagu oleks pooled

kokku leppinud selles, et kostja osutab hagejale valveteenust piiratud viisil või mahus.

Ainuüksi lepingu alusel makstava tasu suurus seda ei väljenda. Kostja märgib ka ise, et

tehnilise valve eesmärk on tuvastada oht ja sellele reageerida (II kd, tl 81, p 2.13).

Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et Herakos OÜ sõlmis turvateenuselepingud AS-iga G4S

Eesti teadvalt suurema vastutuse piirmääraga. See, et AS-iga G4S Eesti sõlmitud

turvateenuselepingutes oli vastutuse piirmäär kolmel aastal sama, näitab seda, et tegemist oli

standardse tingimusega. Ainuüksi lepingu vormindusest ei saa teha järeldust, et lepingu

osapooled rääkisid vastutuse piirmäära läbi. Samuti ei saa eeldada, et hageja ei pidanud varem

(s.o kostjaga lepingu sõlmimisel) kostja vastutuse piirmäära oluliseks.

2-21-4251

Krediidivalve OÜ, Advokaadibüroo WALLESS OÜ, NJORD Advokaadibüroo OÜ, Health

Tests OÜ, RM Lahendused OÜ ega Elisa Eesti AS ei paku turvateenuseid, mistõttu ei tõenda

nende tüüptingimused seda, et vastutuse piiramine aastase tasu summaga on turvateenuse

osutamisega seotud majanduskäibes tavapärane (II kd, tl 83–85 pöördel ja 92–113). See, et

vastutust piiravat tüüptingimusi kasutavad ettevõtted muudes valdkondades, ei ole siinsel

juhul oluline.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ka lepingu üldtingimuste p 5.1 teine lause on

tühine tüüptingimus.

16. Maakohus leidis õigesti, et kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga ning kahju pidi olema kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 2). Lepingu kohaselt pidi

kostja juhtimiskeskus vastu võtma A. H. Tammsaare pst 10, Pärnu kinnistult tulevad

häireteated ja valveobjekti ähvardava ohu tuvastamisel sellele reageerima (I kd, tl 7 ja

pöördel, p 1.1). Leping oli seega suunatud hagejale tekkida võiva kahju ärahoidmisele.

TurvaS § 7 lg-st 3 ei tulene, et videovalve lepingu eesmärgiks ei ole ära hoida olukorda, kus

kliendile tekib varaline kahju.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja lepingurikkumise ja tekkinud

kahju vahel esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4), kuid täiendab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale oleks esemete varastamise tagajärjel

tekkinud kahju ka juhul, kui kostja oleks valveseadmed paigaldanud selliselt, et tal oleks

võimalik merekonteinerisse sissemurdmise korral ründele reageerida, ning sissemurdmisele

patrulliga reageerinud.

17.1. Hageja tõi esile, et valveobjektilt varastati kokku 100 tööriista ja väikevahendit

(sealhulgas suuremad ja raskemad seadmed, nt 80 kg kaaluv pinnasetihendaja, mudapump ja

suured piikvasarad) ning varastel oli sellises mahus tööriistade ja väikevahendite

varastamiseks piisav aeg. Arvestades tööriistade ja väikevahendite omadusi ja seda, et

varastatud asjad tuli merekonteinerist toimetada 45 m kaugusele, ei saanud vargus toimuda

loetud minutite jooksul (II kd, tl 52 pöördel ja 53, p 2.2). Seejuures on hageja tõendanud, et

sarnases asukohas asuva valveobjekti puhul (II kd, tl 75–77) oleks patrull suutnud reageerida

kuni seitsme minutiga (II kd, tl 57 pöördel, I.O 11.06.2024 kell 15.26 saadetud e-kiri), ning et

politsei reageerimisaeg reaalse sissemurdmise korral on 5–10 minutit (II kd, tl 57, M. Koka

05.07.2024 kell 12.14 ja I.O 05.07.2024 kell 10.31 saadetud e-kirjad). Ringkonnakohus

nõustub hagejaga selles, et kuna K Security OÜ on turvaettevõte, siis saab eeldada, et nende

hinnang patrulli ja politsei reageerimisajale on adekvaatne. Seejuures toimus vargus öisel ajal

(s.o ca kell 3), mistõttu saab eeldada, et liiklus ei olnud tihe. Kuigi kostja väidab, et K

Security OÜ-l oli huvi näidata hinnangulist objektile jõudmise aega võimalikult väiksena, ei

ole kostja toonud esile, milline oli tema arvates objektile jõudmise eeldatav aeg. Eelneva

kokkuvõttes on ebatõenäoline, et varas või vargad oleksid jõudnud seitsme minutiga

valveobjektilt eemaldada 100 tööriista ja väikevahendit (sealhulgas suuremad ja raskemad

seadmed) enne kostja patrulli või politsei valveobjektile jõudmist. Varas või vargad pidid

valveobjektile sisenema, jõudma merekonteinerini, merekonteinerisse sisse murdma, lõhkudes

tabaluku, ning jõudma tööriistad ja väikevahendid ka ära vedada. Ringkonnakohtu hinnangul

on hageja tõendanud, et kahju tekkis kostja tegevusetuse tagajärjel.

Hageja seaduslik esindaja korraldas ja osales ise eksperimendis, mille raames ta tekitas

merekonteinerisse sisse murdes häire, et näha, kui kiiresti turvaettevõte häirele reageerib, ning

filmis seda (dtl 608). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja video eksperimendist käsitatav

tõendina TsMS § 229 lg 1 järgi, vaid poole seletusena. Seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese

2-21-4251

lause kohaselt tõend ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all

antud (vt RKTKo 17.06.2021, 2-16-17491/80, p 15.5). Tegemist ei olnud ka vaatlusega, mis

näiteks võimaldanuks videot tõendina käsitada. Ainuüksi poole seletus, mis on esitatud

videona, ei võimalda seda pidada tõendiks TsMS § 229 lg 1 mõttes. Kui seletus sisaldab

faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid

ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega (vt poole

kirjalikult koostatud seletuse kohta RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379, p 21, kolmas lõik). Kuna

video ei ole käsitatav tõendina, ei anna ringkonnakohus sellele hinnangut. Hageja video

vahendusel esile toodud asjaolu, et patrull oleks jõudnud valveobjektini vähem kui viie

minutiga, on tõendamata. See ei muuda aga asja menetluslikku tulemust, sest ringkonnakohus

leidis eelnevalt, et patrull oleks suutnud reageerida kuni seitsme minutiga ning selle aja

jooksul ei oleks varas või vargad tõenäoliselt jõudnud valveobjektilt 100 tööriista ja

väikevahendit eemaldada.

17.2. Kostja ei ole tõendanud, et isegi kui patrull ja politsei oleks tavapärase reageerimisajaga

kohale jõudnud, ei oleks see kahju tekkimist ära hoidnud või aidanud kaasa varaste

tuvastamisele.

17.3. Eelnevast tulenevalt on hagejale tekkinud kahju ja kostja lepingurikkumise vahel

põhjuslik seos. Lepingu kohaselt pidi kostja valveseadmete abil saama merekonteinerisse

sissemurdmise korral häire ning sellele ise patrulli valveobjektile saatmisega reageerima,

samuti teavitama sissemurdmisest politseid, kuid ei teinud seda.

18. Kokkuvõttes rahuldas maakohus ringkonnakohtu hinnangul lõppjäreldusena õigesti hagi

(nii tööriistade ja -vahenditega seonduvalt kogu ulatuses kui ka kohtueelse õigusabikulude

nõude osas), kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus sai maakohtu

eksimused parandada, muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi. Kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta

menetluskulude jaotust maakohtus.

20. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad menetluskulud kõikides kohtuastmetes

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

21. Ringkonnakohtule 06.04.2023 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline

esindaja osutanud hagejale asja esmakordsel läbivaatamisel apellatsioonimenetluses õigusabi

28,93 tundi tunnihinnaga 96 eurot (ilma käibemaksuta) (I kd, tl 225 ja pöördel ning tl 229

pöördel, lõpus).

Arvestades, et apellatsioonkaebus ja selle vastus kordab olulises osas juba maakohtus esitatud

seisukohti, peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebuse analüüsimisele

ja sellele vastuse koostamisele 16 tundi. Istungiks ettevalmistamise ja menetluskulude

nimekirja põhjendatud ajakulu on kaks tundi. Sellele lisandub istungi ajakulu 1,13 tundi. Kõik

kokku 19,13 tundi. Esindaja tunnitasu määr 96 eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Seega

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude katteks 1836,48 eurot.

22. Riigikohtule 18.02.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline

esindaja osutanud hagejale kassatsioonimenetluses õigusabi 14,5 tundi tunnihinnaga 96 eurot

2-21-4251

(ilma käibemaksuta) (II kd, tl 22–23). Kokku palub hageja kostjalt välja mõista

kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 1392 eurot (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohus peab hagejale kassatsiooniastmes osutatud õigusabi mahtu põhjendatuks

ning tsiviilasja keerukusele ja mahule vastavaks. Menetlustoimingud ja nende tegemiseks

kulunud aeg on olnud põhjendatud. Esindaja tunnihind on samuti vajalik ja põhjendatud.

23. Ringkonnakohtule 04.12.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline

esindaja osutanud hagejale asja teistkordsel läbivaatamisel apellatsioonimenetluses õigusabi

17,2 tundi tunnihinnaga 96 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub istungi ajakulu 0,45

tundi (II kd, tl 128 ja pöördel ning tl 130, ajamärk 00:25:49). Kokku palub hageja kostjalt

välja mõista kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 1694,40 eurot (= 1651,20 +

43,20) (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohus peab hagejale asja teistkordsel läbivaatamisel apellatsiooniastmes osutatud

õigusabi mahtu põhjendatuks ning tsiviilasja keerukusele ja mahule vastavaks.

Menetlustoimingud ja nende tegemiseks kulunud aeg on olnud põhjendatud. Samuti on

vajalik ja põhjendatud esindaja tunnihind.

24. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt välja mõista hageja apellatsiooni- ja kassatsiooniastme

menetluskulude hüvitiseks 4922,88 (= 1836,48 + 1392 + 1694,40) eurot (ilma käibemaksuta).

Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates siinse otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)