3-24-3268/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3268

Haldusasi

H.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28. novembri

2024. a viisa andmisest keeldumise otsuse

tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata viisa

taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2024. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – H.G, esindaja Olga Väika-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja J.O

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.G määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse H.G määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2024. a

määruse haldusasjas nr 3-24-3268 resolutsiooni punkti 6 peale.

2. Jätta H.G määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11. detsembri

2024. a määruse haldusasjas nr 3-24-3268 resolutsiooni punkt 6 muutmata.

3. Tagastada H.G määruskaebuselt haldusasjas nr 3-24-3268 tasutud riigilõiv 20

(kakskümmend) eurot (viitenumber 00724008636888).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Iisraeli Riigi ja Venemaa Föderatsiooni kodanik H.G (sünd. xx.xx.xxxx) on viibinud

Eestis õppimise eesmärgil alates 29.10.2020. H.G esitas 07.11.2024 taotluse pikaajalise viisa

saamiseks õpingute eesmärgil (kehtivusega 27.11.2024–28.02.2025).

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 28.11.2024 otsusega välismaalaste seaduse

(VMS) § 65 lg 2 p 6 alusel (julgeolekukaalutlustel) H.G-le pikaajalise viisa andmisest.

3-24-3268

3. H.G esitas Tallinna Halduskohtule 02.12.2024 kaebuse PPA 28.11.2024 otsuse

tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema viisa taotlus uuesti läbi. Kaebaja viibis

Eestis tähtajalise elamisloa alusel, mille PPA tunnistas 07.09.2024 otsusega kehtetuks seoses

sellega, et kaebaja eksmatrikuleeriti ülikoolist võlgnevuste tõttu. Pärast võlgnevuse tasumist

taastati kaebaja õppimine ülikoolis ja õppe lõpptähtaeg on 02.02.2025. Kaebaja taotles

pikaajalist viisat, sest tema viibimisalus lõpeb 2024. a detsembris ehk enne õppeprotsessi

lõppemist. PPA keeldus 28.11.2024 otsusega pikaajalise viisa andmisest, kuna kaebaja

kujutab väidetavalt ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või

rahva tervisele. Põhjendus ei ole kaebajale arusaadav ning tema hinnangul puudusid kaalukad

ja objektiivsed asjaolud, mis tingiks viisa andmisest keeldumise. Seda eriti olukorras, kus

kaebaja õppeprotsess lõpeb juba 2025. a veebruaris ja samuti oli kaebajale 2022. a-l antud

tähtajaline elamisluba.

Kaebaja palus ühtlasi esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 28.11.2024 otsuse kehtivus

ning kohustada PPA-d väljastama kaebajale viisa kuni 10.02.2025. Õppeprotsess kestab kuni

02.02.2025 ning kaebajale tuleks lisaks anda pisut aega Eestist lahkumise korraldamiseks.

Eestist lahkumisega kaasneksid kaebaja jaoks äärmiselt negatiivsed tagajärjed, sest ta kaotaks

õppekoha ja võimalused õppeprotsessi lõpetamiseks. Kaebaja on õppimise eest juba tasunud

ja ülikool õppetasu ei tagasta, mistõttu tekiks kaebajale kahju. Kaebus ei ole perspektiivitu

ning kaebajale kaasnevaid tagajärgi arvestades on esialgse õiguskaitse kohaldamine

põhjendatud.

4. PPA palus 09.12.2024 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Kaebaja viibib Eestis õppimise eesmärgil alates 29.10.2020 ning esitas 23.08.2024 taotluse

tähtajalise elamisloa saamiseks, kuid võttis selle 10.10.2024 tagasi. Kaebaja on alates

08.09.2024 viibinud Eestis viisavaba viibimise alusel, mis lõppes 07.12.2024. Kaebajal on

võimalik õppekava täita ka virtuaalõppe vormis, mistõttu ei pea ta õpingute lõpetamiseks

viibima Eestis kohapeal. Seda järeldust toetab Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor loengukava,

millest nähtuvalt toimuvad loengud ka otseülekandega, sh kaebaja õpitaval tarkvaraarenduse

ja ettevõtluse erialal. Seega ei teki kaebajale õppimisega seoses pöördumatuid tagajärgi. Viisa

andmisest keeldumise otsus tugineb Kaitsepolitseiameti kooskõlastuses antud seisukohale

(julgeolekukaalutlused).

5. Tallinna Halduskohus võttis 11.12.2024 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Välismaalasel puudub

subjektiivne õigus viisa saamiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 määrus nr 3-21-

1903, p 11; 03.11.2022 määrus nr 3-21-2779, p 21; 05.10.2023 määrus nr 3-23-1398, p 12).

Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest viisa andmisest keeldumine ei too

kaasa taotluses väidetud tagajärge ehk ei katkesta kaebaja õpinguid. Kaebajal on võimalik

jätkata õpinguid virtuaalõppes. Õppetöös osalemine virtuaalõppes võib küll olla

kontaktõppest mõnevõrra keerulisem, ei õigustaks mõningane ebamugavus esialgse

õiguskaitse kohaldamist viisil, et kaebaja saavutab oma kaebuse sisulise eesmärgi. Pole

tõenäoline, et kaebus jõutakse lahendada enne 10.02.2025 või vähemalt ei jõuaks kohtulahend

selleks ajaks jõustuda. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid, mis

õigustaks kaebuse eesmärgi saavutamise esialgse õiguskaitse korras.

6. H.G palub 27.12.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 11.12.2024 määruse

resolutsiooni p 6 ning uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja

viibib Eestis alates 2020. a-st eesmärgiga omandada kõrgharidus ja õppeprotsess lõpeb

02.02.2025, mistõttu on tal vaja viibida Eestis kuni 10.02.2025, et korraldada kõik õpingutega

seotud küsimused (s.o täita õppekava ja lõpetada õpingud vastavalt nõuetele) ja enda

2(5)

3-24-3268

lahkumine Eestist. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei ole tegemist pöördumatute

tagajärgedega. Õpingute lõpetamiseks on vajalik füüsiline kohalolek Eestis, sest mitmeid

eksameid, lõputöö kaitsmist ja praktilisi ülesandeid ei saa teha virtuaalselt. Virtuaalne

osalemine ei taga õppekava täitmist ja ei ole võrreldav kontaktõppega. Virtuaalõppe

kasutamine võib olla toetav meetod, kuid see ei asenda täielikult õppekavas sätestatud

nõudeid kontaktõppele. Välismaalasele tuleb anda viibimisõigus või viisa, kui see on vajalik

hariduse omandamiseks (vt VMS § 8 lg 3). Kuna kaebaja on teinud kõik vajaliku õpingute

taastamiseks, rikub viisa andmisest keeldumine võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 art-st 2 tuleneb

õigus haridusele, mida tuleb tõlgendada kui õigust omandada kvaliteetset ja kättesaadavat

haridust.

Vaidlustatud otsus tugineb vaid ebamäärasele väitele, et kaebaja kujutab endast

julgeolekuohtu, kuid puuduvad tõendid või selged põhjendused, mis seda järeldust toetaksid.

Sellega on eiratud kaalutlusreegleid (nt Riigikohtu 13.11.2020 otsus nr 3-20-349) ning rikutud

EIÕK art-te 6 ja 13 põhimõtteid. Neid sätteid tuleb arvestada mh viisamenetluses (vt

Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915). Pelgalt Venemaa kodakondsuse olemasolust ei

saa üldistavalt eeldada isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vabariigi

Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 kohaldamisel tuleb hinnata iga juhtumit individuaalselt.

Kaebajal on lisaks õigus olla isiklikult oma asja arutamise juures ning esitada seisukohti.

Kohtumenetluses virtuaalselt osalemine ei pruugi tagada kaebaja täielikku ja võrdset

kohtlemist, eriti kui otsustatakse tema haridust ja edasist elu puudutavaid küsimusi. Isiklik

kohalolek on vajalik, et kaebaja saaks kaitsta oma õigusi ning esitada täiendavaid tõendeid või

selgitusi viisa andmisest keeldumise põhjendamatuse kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas

määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg

1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

8. HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk hoida ära

kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada

kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see

on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20;

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse

taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja

eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS §

249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi

kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-

1-19-17, p 15). Mitte igasugune riive, mis annab aluse kaebusega halduskohtusse

pöördumiseks, ei õigusta siiski esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või

kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (nt Riigikohtu 16.12.2016 määrus nr 3-3-1-87-16,

p 14). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud

olla ebaselged ning kohus ei pruugi määruse tagajärgi tuvastada tõendite alusel, kuid

faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud (nt

Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241, p 15; 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).

Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks

sellega sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne asja sisulist lahendamist. Sellisel juhul

3(5)

3-24-3268

peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei

tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine põhjustada olulist kahju

avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14,

p 19).

9. Praeguses asjas on kaebaja pöördunud halduskohtusse viisa andmisest keeldumise

otsuse vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole esitanud VMS § 1001 lg 11 ja § 1004 lg 2 alusel PPA-le

avaldust viisa andmisest keeldumise otsuse peale, vaid pöördus kaebusega otse

halduskohtusse. Kuivõrd VMS §-d 1001–10019 ei reguleeri kohustuslikku kohtueelset

menetlust, vaid kohtumenetlust asendavat menetlust (vt Riigikohtu 20.04.2021 otsus nr 5-20-

10, p 32), siis ei takista kõnealune asjaolu iseenesest kaebuse lahendamist. Vajaduse korral

tuleb halduskohtul jätta kaebeõigust piiravad VMS-i sätted asja lahendamisel kohaldamata,

sest need on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, mille kohaselt peab olema tagatud võimalus

vaidlustada viisa andmisest keeldumise otsust kohtus (vt Euroopa Kohtu 13.12.2017 otsus

kohtuasjas C-403/16, El Hassani, p 42; vrd Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2024 otsus nr 3-

23-1430, p-d 9–11). Ehkki pikaajalist viisat ei anta viisaeeskirja alusel, tuleneb direktiivi (EL)

2016/8011 art 34 lg-st 5 samuti nõue, et taotluse kohta tehtud otsust peab olema vähemasti

lõppastmes võimalik vaidlustada kohtus (vt Euroopa Kohtu 29.07.2024 otsus kohtuasjas C-

14/23, Perle, p-d 60–62; 10.03.2021 otsus kohtuasjas C-949/19, Konsul Rzeczypospolitej

Polskiej w N., p-d 41–46).

10. Seonduvalt kaebaja väitega, et rikutud on otsuse põhjendamise kohustust, tuleb juhtida

tähelepanu, et VMS § 66 lg-te 1 ja 2 teavitatakse välismaalast viisa andmisest keeldumise

korral üksnes keeldumise õiguslikust alusest ning talle ei avaldata viisa andmisest keeldumise

põhjust ega sellega seonduvat teavet. Viisa andmisest keeldumise õiguslik alus (VMS § 65 lg

2 p 6) on kaebajale edastatud teavitusest arusaadav, kuigi nimetatud sättele ei ole konkreetselt

viidatud. Eeltoodut arvestades ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivikaks ainuüksi

põhjusel, et see ei sisalda üksikasjalikku selgitust, millistel julgeolekukaalutlustel on

kaebajale viisa andmisest keeldutud.

11. Kuigi kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa täielikult välistada, ei ole kaebaja

siiski esitanud koos määruskaebusega täpsemaid andmeid selle kohta, milliseid nõutavaid

õppeaineid ei oleks tal võimalik läbida virtuaalõppe vormis. Vastustaja viidatud Eesti

Ettevõtluskõrgkooli Mainor loengukavadest nähtuvalt toimub rõhuv enamus loengutest

otseülekandega ja osaliselt toimub õppetöö täielikult veebis. Kaebaja ei ole tõendanud ega

veenvalt põhistanud, et õpingute jätkamine virtuaalõppena ei ole objektiivselt võimalik või

ülikool seda tegelikult ei aktsepteeri. Olukorras, kus kaebaja väited on jäänud üksnes

abstraktseteks, ei ole alust eeldada, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise tagajärjeks on

see, et kaebajal ei olegi võimalik oma alustatud õpinguid lõpule viia. Asjaolu, et kaebaja võib

virtuaalõppele isiklikult eelistada kontaktõpet, ei ole iseenesest piisav põhjus, et kohaldada

esialgset õiguskaitset, kui selle vastu räägib kaalukas avalik huvi kaitsta ühiskondlikku korda

ja riigi julgeolekut.

12. Välismaalasele võib VMS § 622 lg 1 kohaselt anda pikaajalise viisa mh õppimiseks

kõrgkoolis, kuid sellest ei tulene välismaalasele subjektiivset õigust viisat saada, vaid tal on

subjektiivne õigus üksnes sellele, et tema nõuetekohane viisataotlus vaadatakse korrakohaselt

läbi. Kaebajal ei ole piiramatut õigust jätkata Eestis hariduse omandamist ja väited

ebavõrdsest kohtlemisest on konkretiseerimata. Kaebaja huvi jätkata kõrgkoolis õppimist tuli

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11.05.2016 direktiiv (EL) 2016/801 kolmandate riikide kodanike

teadustegevuse, õpingute, praktika, vabatahtliku teenistuse, õpilasvahetuseprogrammides või haridusprojektides

osalemise ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (uuesti sõnastatud)

4(5)

3-24-3268

viisa taotluse lahendamisel kahtlemata arvestada, kuid lisaks tuli silmas pidada, millised

asjaolud tingisid hinnangu kaebajast lähtuva julgeolekuohu kohta, ja kuivõrd takistab

pikaajalise viisa andmisest keeldumine kaebajal tegelikult õpingute lõpetamist. Praegusel

juhul on need asjaolud ebaselged ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellises

olukorras ei saa pidada põhjendatuks esialgse õiguskaitse rakendamist viisil, millega kaebaja

saavutaks täielikult oma eesmärgi jääda kuni õpingute lõpuni Eestisse, sõltumata temast

lähtuvast võimalikust julgeolekuohust. Kaebaja taotles pikaajalist viisat kehtivusega kuni

28.02.2025 ning on ilmne, et selleks ajaks ei ole praeguses kohtuasjas tehtava otsuse

jõustumine võimalik. Kuna asjas seni esitatu põhjal ei saa kaebaja esialgse õiguskaitse

vajadust pidada tungivaks ja kaebuse eduväljavaateid ülekaalukalt suurteks ning teiselt poolt

räägib esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu kaalukas avalik huvi, siis on halduskohus

jätnud esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatult rahuldamata. Kaebaja on pidanud alates

seadusliku viibimisaluse lõppemisest (07.12.2024) arvestama võimalusega, et tal tuleb Eestist

lahkuda.

13. Ringkonnakohus märgib lisaks, et esialgse õiguskaitse kohaldamist ei tingi mh kaebaja

soov võtta kohtumenetlusest osa Eestis viibides (sh osaleda isiklikult võimalikul

kohtuistungil). Kaebajal on Eestis olemas õigusteadmistega esindaja ning tal saab

kohtuistungist osa võtta ka videokonverentsi vahendusel. Praeguses vaidluses ei nähtu

seejuures ühtegi põhjust, miks oleks kaebaja isiklik osavõtt asja õigemaks lahendamiseks

ilmselgelt vajalik. Tõendeid ja selgitusi on kaebajal võimalik esitada nii volitatud esindaja

vahendusel kui ka kirjalikult või videosilla teel. Kui kohus peab kaebaja isiklikku istungist

osavõttu siiski vajalikuks või ilmnevad takistused kohtuistungil videosilla vahendusel

osalemiseks, on kaebajal võimalik taotleda kohtuistungil osalemise eesmärgil Eestisse

saabumiseks lühiajalist viisat.

14. Eelneva põhjal jääb H.G määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

11.12.2024 määruse resolutsiooni p 6 muutmata.

15. H.G määruskaebuselt on Y OÜ tasunud 27.12.2024 riigilõivu 20 eurot. Kuna

haldusasjas esitatavalt määruskaebuselt HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9 kohaselt

riigilõivu ei nõuta, siis tuleb tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1

p 1 alusel maksjale tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)