2-24-15088/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Maris Kuurberg ja kohtunik Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

30.12.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-15088

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus M.N-i

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatrihaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.10.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

M.N-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399, aadress J.Sütiste

tee 19, 13419 Tallinn)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): M.N

(isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Annemarie Kunila

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12.10.2024 määrus jätta muutmata.

2. M.N-i määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse

2-24-15088

sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse

paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud, menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku

valvearst esitas Harju Maakohtule 10.10.2024 taotluse M.N-i (puudutatud isik)

suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ning tema suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi jätkamiseks loa saamiseks üle 48 tunni ja esialgse õiguskaitse

pikendamiseks neljakümne päevani lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

2. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates

09.10.2024, kell 10.46 mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS §-s

11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on M.N ohtlik ümbritsevatele ja iseendale

ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise

hindama. Vastavalt TsMS § 534 lg-le 5 võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva

alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel tähtaega pikendada kuni neljakümne

päevani. Arvestades M.N-i tervislikku seisundit ei ole temapsüühilise seisundi paranemist

alust prognoosida 4 ööpäeva vältel.

3. 10.10.2024 määrusega määras Harju Maakohus haiglasse paigutatavale

isikule esindaja, kelleks advokatuur nimetas RÕS § 18 lg 1 kohaselt

vandeadvokaat Annemarie Kunila.

4. Harju Maakohus rahuldas 11.10.2024 määrusega esialgse õiguskaitse

taotluse ja lubas kohaldada M.N-i

suhtes tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest,

s.o alates 09.10.2024 kuni 13.10.2024. Lisaks andis kohus loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamist arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid

ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus pikendas 12.10.2024 määrusega M.N-i suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40

päevani alates tema 09.10.2024 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule

ravile võtmisest. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras

kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 18.11.2024

kell 10.46 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise

eelduste

äralangemisega.

Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase ja

2-24-15088

rahustava ravi manustamiseks haiglatingimustes ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

6. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-

tele 1 ja 2 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

7. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et M.N

hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

otsusega 09.10.2024 kell 10.46. Raviarstid põhjendavad, et M.N viibis

esmakordselt statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus tahtest

olenematult kohtu loal 29.11.-29.12.2023. Varasem psühhiaatriline

anamnees Eestis patsiendil puudus. Sugulaste andmetel patsient elas 10

aastat Soomes ja viibis seal korduvalt haiglaravil. Täpsemad andmed

patsiendi tervisliku seisundi kohta puudusid. Patsient hospitaliseeriti

psühhiaatriakliinikusse äia ja sõbra poolt. Toona lahkus abikaasa patsiendi

juurest ja seejärel muutus viimane rahutuks, rääkis palju saatanast ning

jooksis kodunt teadmata asjaoludel ära. Töö juures käitus agressiivselt, ei

nõustunud tööülesannet täitma ja lõhkus maha kipsseina, mida brigaad oli

ehitanud. Lähedaste sõnul oli tal ka varasemalt olnud

agressioonipuhanguid. Lähedased leidsid patsiendi piljardiruumist, kus nad

delikaatselt veensid teda psühhiaatriahaiglasse kaasa tulema

tervisekontrolli läbimiseks ja patsient oli nõus. Valvetoas patsiendiga

sisulist vestlust ei kujunenud. M.N käitus agressiivselt, röökis

vahetpidamatu monoloogina läbisegi erinevatel teemadel, tõmbas särgi

seljast ja tegi ähvardavaid liigutusi. Ta ähvardas personali nii füüsilise kui

ka verbaalse vägivallaga, lõi rusikatega vastu mööblit, loopis oma riideid ja

taskute sisu valvetuppa laiali. Rahutu ja allumatu käitumise tõttu vajas

M.N ohjeldusmeetmete rakendamist. Haiglaraviga patsiendi seisund

paranes ning ta lubati ambulatoorsele ravile. Peale haiglat kasutas

ravimeid umbes kolm kuud, siis lõpetas omaalgatuslikult rohu võtmise.

8. Käesolevalt hospitaliseeriti M.N vaimse tervise õe vastuvõtult. Naise

sõnul halvenenud patsiendi seisund 29.09.2024 - ta magab vähe, on väga

aktiivne, teeb palju sporti. Naine on talle viimased kolm päeva üritanud

anda ravimeid. Valvetoas oli patsient püsimatu, ei suutnud ühe koha peal

istuda, liikus pidevalt ringi, oli agressiivse ja ähvardava hoiakuga. Ta

karjus korduvalt naise peale, sõimas, ropendas ja näitas keskmist sõrme.

Valvearst vormistas talle tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

otsuse 09.10.2024 kell 10.46. Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund

oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt kiirenenud mõttekäiguga, düsfooriline,

püsimatu. Ta avaldab, et naine ja nende 4a 7k vanune laps on

energiavampiirid ja võtavad temalt, kui „valgelt maagilt“ energiat. Lisaks

süüdistab patsient, et naine pidevalt provotseerib teda, ei ole millegagi

rahul, mis mees teeb. Ise patsient ennast haigeks ei pea ja rohtu võtta ei

taha.

9. M.N-il esineb raske psüühikahäire bipolaarnemeeleoluhäire, mania

(F31.3). Tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ravita

jäämisel võib ta oma psüühilisest seisundist tingitud ebaadekvaatse ja

2-24-15088

ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele.

Patsiendi seisundit hinnates pole tõenäoline selle paranemine 4-päevase

ravi vältel sedavõrd, et oleks tagatud tema igapäevane ohutu toimetulek

haiglavälistes tingimustes, mistõttu taotleme kohtult luba M.N-ile ravi

jätkamiseks ning temale vajadusel psühhoosivastase ja rahustava ravi

manustamiseks haiglatingimustes nii esmase õiguskaitse korras 4-päevaks

kui raviloa pikendamist kuni 40 päevaks alates tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.

10. Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel rakendamisel avaldas dr. L, et

patsiendi seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes

kohtule saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. Diagnoosimine ja

ravi võtab aega vähemalt 40 päeva – seisund sedavõrd raske. Haiglas on

vajalik esmalt diagnoosi kinnitamine uuringutega ja seejärel ravi

määramine ja ravi haigla tingimustes patsiendi seisundi jälgimisega ning

seisundi paranemine enne, kui isik on valmis koju minema.

11. Peale esialgse õiguskaitse kohaldamist (4 päeva) kohtule edastatud

täiendavas arvamuses asus dr. S arvamusele, et peale esialgse

õiguskaitse kohaldamist ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil

puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

12. Ärakuulamisel avaldas isik: „Mul olid oma naisega erimeelsused. Ma

magasin poolteist tundi ühel ööl ja ta oli mures minu pärast. Psühholoog

vastuvõtus ütles, et asi pole minus Tulin siia osakonda, vestlesin 4 arstiga

ja nad mind ei mõistetud õigesti. Naine mind kardab, sest ma ei ole enam

tema kontrolli all. Oma last tahan kasvatada nagu meest. Mu naine jättis

mind siia haiglasse ja ise sõitis Gruusiasse puhkama reisile, kuhu pidime

koos minema.“ Kordab korduvalt, et ta naine tegutseb tema vastaselt,

tahab teda kontrollida, töötab talle vastu. Peab pikalt monoloogi sellest kui

hea ja suurepärane inimene ta ise on. „Olen olnud siin haiglas varem ka.

2023 novembris. Mul ei olnud 5 ööd und peale tüli. Ma muutusin

agressiivseks, sest mind rünnati. Olin ka väga magamata ja siis ma võin

muutuda agressiivseks. Olanzapiini ja liitiumi määrati mulle. Ma võtsin

neid märtsi lõpuni. Mul tekkisid probleemid unisus, juuksed langesid välja,

depressioon. Mul olid rasked kõrvalnähud. Kui jätsin rohud ära, siis läks

mul palju paremaks. Enne siia tulekut ma magasin sel korral hästi. Mu

naine (korduvalt nimetab teda endiseks naiseks). Olen freelancer,

tegutsen finantsidega.“ Ei täpsusta, mis alal, kuigi kohtunik küsib. „Ma

olen nõus käima siin iga päev rohtusid võtma ja andma aru, kuidas mul

tervisega on. Rohtu olen nõus võtma, aga haige ma ei ole.„

13. Advokaat toetas taotlust: inimene on selgelt ebaadekvaatses

seisundis, möönis varasemaid agressiivsuspuhanguid ning on ohtlik nii

ümbritsevatele kui võimalik, et ka endale.

14. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest

arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita

nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

2-24-15088

15. Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida (bipolaarnemeeleoluhäire, mania (F31.3)). Isiku

käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu

haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele.

Ärakuulamisel kohus veendus, et isiku käitumine on psüühilisest

haigestumisest mõjutatud, isik ei mõtle selgelt ning ei mõista ravivajadust.

Isik on selgelt maniakaalne (sekendav, ebaratsionaalselt käituv,

varasemalt olnud agressiivne, mida kinnitas ärkuulamisel ka ise). Oma

abikaasa (keda korduvalt nimetas ka eksabikaasaks) suhtes väga

negatiivselt meelestatud. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale

eeskätt põhjusel, et tegutseb maniakaalsuse ajel ebaadekvaatselt, muu

hulgas võib ise olla haigusest tulenevalt ettearvamatu, vägivaldne või

provotseerida enda vastast vägivalda. Kohtu hinnangul kujutab patsient

seega ohtu nii iseendale kui ümbritsevatele. Isiku seisundi hinnangust

lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes

tingimustes. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudutatud

isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru

saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik

psüühikahäire tõttu nii isikut ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Kohus

leiab arsti arvamusele, isiku ja arsti ärakuulamisele tuginedes, et isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tulenevalt oma

seisundist on isik psühhiaatrite hinnangul võimetu otsustama ravi

vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema

iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Samuti ei ole kodustes

tingimustes tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Ise

isik end haigeks ei pea ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama

ei soostu. Tahtest olenematult saab aga isikut ravida ainult haigla

tingimustes.

16. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole

muul viisil võimalik, oli kohtu hinnangul alust kohaldada esmast

õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Arstide arvamuse kohaselt

vajab patsient enda seisundi raskusest tulenevalt ravi vähemalt 40 päeva.

Kohus leidis, et käesolevat seisundit arvesse võttes vajab isik pikaajalist

hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus oli

seisukohal, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole toiminud isiku

seisundi paranemist 4 päeva jooksul ja arstide hinnangul vajab ta ravi

vähemalt 40 päeva, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40

päevani. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning

kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite

manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

17. Puudutatud isik esitas temale riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu

määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja ravi lõpetada.

18. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt arvab puudutatud isik, et tema ravi algusest

09.10.2024 kuni kaevatava määruse tegemiseni 12.10.2024 oleksid arstid pidanud aru saama,

2-24-15088

et ta on vaimselt terve inimene, kes on igati adekvaatne ega pole kellelegi ohtlik. Arstid

hoiavad teda põhjendamatult haiglas seepärast, et psühhiaatriakliinik saab iga ravialuse eest

riigilt raha. Puudutatud isik peab vajalikuks, et otsuse ravivajaduse kohta teeks keegi

psühhiaatriakliinikust sõltumatu psühhiaater. Kuna tema puhul seda tehtud pole, siis on

saanud võimalikuks tema põhjusetu kinnipidamine psühhiaatriakliinikus.

Menetlusosaliste seisukohad

19. Avaldaja oli seisukohal, et kahe kaaskirjana lisatud arstide arvamuste ja kohtuistungil

antud raviarsti arvamuse näol on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. M.N-il esineb raske

psüühikahäire (Bipolaarne meeleoluhäire, mania psühhootiliste sümptomitega (F31.2).

Häirele on iseloomulikud kõrgenenud meeleolu episoodid ümbritseva luululise taju, suurus-ja

paranoidsete luulumõtete ning tugeva psühhomotoorse rahutuse sh agressiivse käitumisega.

Ka järgnevatel päevadel pärast esialgse õiguskaitse rakendamist püsis puudutatud isikul

kõrgenenud meeleolust ja luulumõtetest tulenev rahutu ja allumatu käitumine, patsient oli

jätkuvalt vaenulik ja süüdistav lähedaste suhtes, ei tunnistanud endal häire esinemist ega

ravivajadust, mistõttu temale vajaliku psühhiaatrilise ravi teostamine oli võimalik vaid

tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas, milleks taotleti kohtult luba.

Menetluse edasine käik

20. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

21. Avaldaja andis maakohtule 01.11.2024 teada, et puudutatud isiku tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatriline ravi on seoses tema psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud

30.10.2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kuigi tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline

ravi on puudutatud isiku suhtes pärast tema määruskaebuse esitamist lõpetatud, mistõttu ei ole

avalduse uuesti lahendamine enam võimalik, saab ringkonnakohus kontrollida vaidlustatud

Harju Maakohtu määruse seaduslikkust. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega,

leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited

ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659

jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgmist.

23. PsAS § 17 lg 1 kohaselt on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psüühikahäire ravi,

psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku taastamine

iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Kinnisesse asutusse paigutamise menetlus on suunatud

eelkõige isiku enda tervise kaitsmisele (vt RKTKm, 12.11.2021, 2-21-5865, p 14.2.).

24. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruse seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud

isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud kõik TsMS 534 lg 5 teises

2-24-15088

lauses ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ning maakohtule ei ole materiaalõiguse väär

kohaldamine ega menetlusõiguse normide rikkumine ette heidetavad.

25. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest

olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks, samuti

esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku

eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Haigla pea- või

ülemarsti äraolekul esitab taotluse haigla valvearst. PsAS § 13 lg 3 kohaselt tagab haigla pea-

või ülemarst 24 tunni jooksul isiku tahtest olenematu haiglaravi algusest ravile võetud isiku

arstliku läbivaatuse teise psühhiaatri poolt, kes ei ole teinud käesoleva seaduse § 11 lõikes 3

või 5 nimetatud otsust. PsAS § 13 lg 4 kohaselt lisatakse taotlusele käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud psühhiaatri arvamus isiku tahtest olenematu haigla psühhiaatriaosakonda

paigutamise ja ravi kohaldamise põhjendatuse kohta.

26. Seega võis ja pidigi avaldaja maakohtule esitatud taotluse põhistamiseks ja tahtest

olenematu ravi kontrollimiseks esitama psühhiaatriakliiniku psühhiaatrite arvamused. Otsust

puudutatud isiku ravivajaduse kohta ei pidanud tegema psühhiaatriakliinikust sõltumatu

psühhiaater nagu on ekslikult aru saanud määruskaebuse esitaja.

27. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei

ole küllaldane. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist

esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt

vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

28. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja psühhiaatrite arvamuse maakohtule

10.10.2024 koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega. Arvamusest nähtuvalt esineb

puudutatud isikul psühhiaatrite dr. T ja dr. M hinnangul raske psüühikahäire

bipolaarne meeleoluhäire, mania (F31.3), tal puuduvad haiguskriitika ja

koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest

seisundist tingitud ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik

nii endale kui ümbritsevatele.

Ärakuulamisel õiguskaitse esmasel

rakendamisel 11.10.2024 avaldas dr. L maakohtule, et puudutatud isiku

seisund ega ravivajadus haigla tingimustes ei ole võrreldes kohtule

saadetud kirjaliku arsti arvamusega muutunud. 12.10.2024 esitas avaldaja

maakohtule psühhiaatri dr. S täiendava arvamuse, mille kohaselt ei olnud puudutatud isiku

seisund muutunud, tal puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ning tema ohtlikkus endale ja

ümbritsevatele seoses ravita jäämisega tulenevalt tema raskest psüühikahäirest polnud

taandunud.

29. Ringkonnakohus osundab, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg

1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest,

mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub

alus siinses asjas esitatud psühhiaatrite arvamustes kahelda. Kuigi puudutatud isik väidab

määruskaebuses, et ta on igati adekvaatne ja vaimselt terve inimene, ei ole seda põhistatud.

TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse

õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib

kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole

2-24-15088

seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu

hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt

on määruskaebuse põhjendamiseks uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatav. Kuna

puudutatud isik ei ole ringkonnakohtule esitanud tõendeid (ega isegi väitnud), et

ülalnimetatud psühhiaatrite arvamused oleksid väärad ja temal diagnoositud psüühikahäire

osas ekslikud, on maakohus asjas esitatud psühhiaatrite arvamustele tuginedes õigesti

tuvastanud puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu. Ringkonnakohtul puudub

seaduslik alus maakohtuga võrreldes teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

30. Nõustuda tuleb ka maakohtu järeldustega puudutatud isiku ohtlikkuse kohta nii iseendale

kui ümbritsevatele. Avaldusest nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik vaimse

tervise õe vastuvõtult, kus ta oli püsimatu, agressiivne ja ähvardav, karjus

oma naise peale, sõimas ja ropendas, ennast haigeks ei pidanud ja rohtu

ei võtnud. Puudutatud isiku naise sõnul halvenes puudutatud isiku seisund

29.09.2024, kuna ta oli vähe maganud ega võtnud talle määratud

ravimeid. Kirjeldatud seisund püsis puudutatud isikul ka maakohtule

avalduse esitamisel ning vahetult esialgse õiguskaitse pikendamise

otsustamise eelselt. Puudutatud isik avaldas psühhiaatriakliinikus, et tema

naine ja väike laps on energiavampiirid, kes võtavad temalt, kui „valgelt

maagilt“ energiat. Maakohtule avaldas aga, et oli ühel ööl maganud ainult

poolteist tundi, et on olnud selles haiglas ka varem, so 2023 novembris,

kui tal polnud viis ööd und ning muutus samuti agressiivseks, mis juhtubki

siis, kui ta on magamata. Puudutatud isiku enda sõnul ta haige ei ole,

rohud jättis ära märtsi lõpust, naine oli tema pärast mures ja kardab teda.

31. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isik ka ise enda

ärakuulamisel avaldatuga oma ohtlikkust kinnitanud. Puudutatud isik ei ole

oma ravivajadust mõistnud ning katkestas talle määratud ravimite

võtmise, mis omakorda süvendas temal diagnoositud psüühikahäirest

tingitud agressiivsuse suurenemist ja ebaadekvaatset käitumist. Arvestades

eeltoodut ning asjaolu, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, s.t

olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p

14.1), tuvastas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus on

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

32. Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et

muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt RKTKm

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik eitab jätkuvalt temal

diagnoositud rasket psüühikahäiret ega mõista enda ravivajadust, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes

tahtest olenematut ravi kohaldades. Puudutatud isiku senine käitumine ja tema seisukohad

ärakuulamisel annavad alust kahelda, et puudutatud isik iseseisvalt ravimeid võtaks. Seega oli

ka see maakohtu järeldus, et puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole võimalik puudutatud isiku

ravi väljaspool haiglat, põhjendatud.

2-24-15088

33. Puudutatud isikule määratud esindaja on avaldaja taotlust puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks

esmase õiguskaitse korras 4 päevaks kui ka selle pikendamist 40 päevaks toetanud.

Arvestades eeltoodut olid vaidlustatud määruse tegemise ajal puudutatud isiku suhtes

kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks vajalikud seaduses sätestatud eeldused

ringkonnakohtu hinnangul täidetud. Alust nõustuda selle määruskaebuse väitega, et

puudutatud isiku kinnipidamine psühhiaatriakliinikus on olnud alusetu, ei ole.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

34. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui see esitatakse.

35. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

36. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaanile asendab

kohtukoosseisu liiget Mati Maksingut kohtunik Neve Uudelt.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/