3-24-2268/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-2268

Haldusasi

X-i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes seoses jalanõude puudumise, riietuse ning kambri

tingimustega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, volitatud esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv (207 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras

vabastas, riigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. jaanuaril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse,

et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 6. juunil 2024 Tartu Vanglale kahju

hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/5755 (dtl 10), milles nõudis vanglalt varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamist. Taotluses heitis kaebaja vanglale ette, et temalt võeti 9. mail 2024 ära kaks

paari firma Nike jalanõusid, mistõttu ta ei saanud käia jalutamas. Eeltoodu alandas tema

väärikust ja tekitas ka varalist kahju. Lisaks soovis kaebaja mittevaralise kahju hüvitist selle

eest, et vangla kahjustas tema vaimset ja füüsilist tervist, andes talle kasutamiseks ühekordsed

paberriided ning hoides teda liiga väikeses kambris.

3-24-2268

Tartu Vangla ei lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust riigivastutuse seaduse (RVastS) §

18 lg-s 1 sätestatud kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul.

2. X esitas 5. augustil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse (dtl 1-3), milles nõudis Tartu

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist jalanõude äravõtmise, paberriiete kandmise ning

ebapiisava kambripinnaga kambris hoidmise tõttu. Kaebaja viitas enda 6. juuni 2024. a kahju

hüvitamise nõudele nr 2-24/2-2/5755 ning märkis, et varalise kahju hüvitamise nõudest ta

loobub.

3. Kohus võttis 14. augusti 2024. a määrusega X-i kaebuse menetlusse järgmistes nõuetes:

1)

ajavahemikel 9. mai 2024 kuni 5. juuni 2024 ja 10. juuni 2024 kuni 11. juuli 2024

jalanõude puudumise tõttu igapäevasest jalutuskäigust ilmajäämise tõttu inimväärikuse

alandamine − hüvitis 6900 eurot;

2)

kolme nädala jooksul paberriiete kandmisega tekitatud tervisekahju – hüvitis kohtu

äranägemisel;

3)

ebapiisava kambripinnaga kambris viibimisega tekitatud tervisekahju – hüvitis kohtu

äranägemisel.

Ühtlasi andis kohus sama määrusega kaebajale tähtaja menetlusse võetud hüvitamiskaebuse

täpsustamiseks.

4. Kaebaja esitas 14. augustil 2024 kaebuse täienduse (dtl 19-20), milles märkis, et ta nõustub

kohtu määratletud vaidluse esemega.

5. Tartu Vangla esitas 30. septembril 2024 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele, paludes jätta

see rahuldamata.

6. Kohus määras 30. septembri 2024. a kohtumäärusega asja läbivaatamise kirjalikus

menetluses ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ning neile

vastuväidete esitamiseks.

Kaebaja esitas 3. oktoobril 2024 kohtule taotluse, milles märkis, et kuna asjas on välja toodud

kahjunõue, mis seondub lõikehaavadest jäänud armidega, tuleb vanglalt välja nõuda

vigastustest tehtud pildid. Kohus jättis samal päeval tehtud kohtumäärusega kaebaja 3. oktoobri

2024. a taotluse asjas täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata, märkides, et käesolevas

asjas ei ole võetud menetlusse kaebaja hüvitamiskaebust, mis seostuks talle lõikehaavade

tekitamisega. Kaebaja viidatud tõendid (s.o pildid lõikehaavadest) ei oma puutumust käesoleva

vaidluse esemega ning ei ole asja lahendamise seisukohast vajalikud ega asjakohased. Kaebaja

esitas seejärel 4. oktoobril 2024 täiendavad vastuväited vastustaja 30. septembri 2024. a

vastusele. Muid menetlusdokumente menetlusosalised kohtule ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja märgib kaebuses järgmist.

7.1. Tartu Vangla võttis temalt ebamäärastel põhjustel 9. mail 2024 ära kahed spordijalanõud

Nike. Kuna tal puudusid ajavahemikel 9. mai 2024 kuni 5. juuni 2024 ja 10. juuni 2024 kuni

11. juuli 2024 mõlemad spordijalanõud, ei saanud ta käia jalutamas. Plätud selleks ei sobinud,

sest vihmaste ilmadega saavad jalad märjaks ja hakkab külm. Samuti ei sobinud suvel

jalutamiseks talvesaapad ning nendega ei saa ka trenni teha. Asendusjalanõud väljastati talle

10. juulil 2024, kuid need ei olnud Nike’i jalanõud. Ühed ära võetud Nike’i jalanõud tagastati

11. juulil 2024. Eeltoodu alandas kaebaja väärikust, sest puuduvate jalanõude tõttu ei saanud ta

käia õues igapäevastel jalutuskäikudel.

2(9)

3-24-2268

7.2. Kaebaja pidi ajavahemikul 8. mai 2024 kuni 5. juuni 2024 vanglas seljas kandma

ühekordseid paberriideid, mis ei hoidnud soojust, millest ei käinud õhk läbi ja mis ajasid

higistama. Kambris puudus ka dušš ning seega sai ta loputada üksnes kaenlaaluseid.

Paberriided ajasid keha kihelema ja sügelema, samas kui tavaline T-särk ja lühikesed püksid

lasevad õhku läbi. Kui inimene pidevalt higistab, tekitab see nahale punne. Tegemist on tervise

kahjustamisega. Varasematel aastatel, kui ta on pidanud kandma paberriideid, on üksuse juht

andnud loa T-särgi ja lühikeste pükste kasutamiseks. Nüüd sellest keelduti.

7.3. Kaebaja ei saa liikuda nii palju, kui on vaja, sest teda hoitakse puuris, kus saab astuda

umbes neli sammu edasi ja tagasi. Kambris on vaba pinda vähem kui 4 m2, sest keset kambrit

on voodi ning tool ja laud. Kambri pind võib ju olla 7,77 m2, aga kui sellest maha arvata mööbli

alla jääv ala, siis on isiklikku ruumi vähe. Värsket õhku ei saa hingata ning sellega kaasneb

pearinglus. Ebapiisav kambripind kahjustab tervist, sest kambris ei saa normaalselt ja vabalt

liikuda. Vähene liikumine mõjutab erinevaid tervisenäitajaid.

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning märgib järgmist.

8.1. Ametnikud avastasid 7. mail 2024 ühel kinnipeetaval, kelle kambris viibis muu hulgas ka

kaebaja, kehavigastused. Alustatud kriminaalmenetluse raames võeti kaebajalt kambrist ära

kaks paari spordijalanõusid (musta värvi tekstiilist spordijalanõud Nike, halli-musta-valgega

spordijalanõud Nike). Üks paar spordijalanõusid (valge tallaga Nike) tagastati kaebajale 11.

juulil 2024. Teine paar jalanõusid jäi kriminaalmenetluse materjalide juurde. Jalanõude

äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude edastas Tartu Vangla vastavalt pädevusele

lahendamiseks Lõuna Ringkonnaprokuratuurile.

8.2. Nõustuda ei saa sellega, et kui kriminaalmenetluse raames olid kaebajalt mõlemad

spordijalanõud ära võetud, oleks vangla pidanud väljastama talle kevad-suvisel ajal

jalutuskäigul käimiseks sobilikud jalanõud. Vanglale ei tulene kehtivast õigusest imperatiivset

kohustust tagada kinnipeetavatele vajalikud jalanõud. Vanglal on kohustus tagada

kinnipeetavale vangla riietus (vangistusseadus (VangS) § 46, justiitsministri 30. novembri

2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 85 lg 1), kuid jalanõud antakse

üksnes vähekindlustatud kinnipeetavatele, kellel puuduvad rahalised vahendid nende

soetamiseks. Tartu Vangla kodukorra punkti 11.4.1 kohaselt on vajadusel kinnipeetaval

võimalik vanglalt taotleda riideesemeid ja jalanõusid, esitades selleks taotluse inspektor-

kontaktisikule.

8.3. Vangla dokumendihaldusregistrist nähtub, et kaebaja esitas ajavahemikul 8. mai 2024 kuni

11. juuli 2024 vanglale enam kui 100 pöördumist. Taotluse jalanõude väljastamiseks esitas

kaebaja alles 4. juulil 2024 ning 10. juulil 2024 väljastati talle jalanõud Abris. 11. juulil 2024

tagastati kaebajale ka üks paar temalt 8. mail 2024 ära võetud jalanõudest. Vangla on seega

pärast taotluse esitamist kaebajale ka jalanõud väljastanud. Taotluse varasem esitamine ja

koheselt õiguste kaitsmiseks vajalike sammude astumine oleks aidanud kaebajal jalanõude

puudumisest tingitud ebamugavusi ja sellega kaasnenud kannatusi vältida või vähendada. Kuna

vanglale ei tulene kehtivast õigusest imperatiivse iseloomuga kohustust tagada kinnipeetavatele

jalanõud ning ei ole nõutav, et jalanõude puudumisel tuleks vanglal jalanõud omal initsiatiivil

koheselt tagada, ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Vangla küll tagab

vähekindlustatud kinnipeetavale jalanõud, kuid seda isiku vastava tahteavalduse (taotluse)

alusel. Kuigi kaebajal ei olnud spordijalanõusid, siis ajavahemikul 8. mai 2024 kuni 11. juuli

2024 väljas valitsenud temperatuure arvestades ei olnud värskes õhus viibimine ka

olemasolevaid plätusid kasutades absoluutselt võimatu.

3(9)

3-24-2268

8.4. Tartu Vangla 8. mai 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/169 kohaldati alates 7. maist 2024

kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist, ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist ning isiklike

riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist. Isiklike riiete kandmise ja esemete

kasutamise keelamise tingis asjaolu, et 7. mail 2024 peale kinnipeetavate vahelist konflikti

paigutati kaebaja ümber teise kambrisse ning seal viibides vigastas ta ennast tõsiselt, vajades

vanglavälist arstiabi. Kaebaja enesevigastamise oht oli vaja seega viia miinimumini ning tema

kambrist võeti seetõttu ära vangla vormielemendid. Kaebajale anti ühekordne riietus.

Julgeolekuabinõude kohaldamine isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist

puudutavas osas lõpetati 30. mail 2024.

8.5. Kaebaja pidi kolme nädala vältel kandma vangla vormi asemel ühekordset riietust, kuid

sellise abinõu kohaldamise tingis kaebaja enese käitumisest tulenenud oht tema elule ja

tervisele ning vangla hinnangul ei ole alust pidada sellise abinõu kohaldamist õigusvastaseks.

Olukorras, kus kaebaja oli end vigastanud selliselt, et vajas vanglavälist arstiabi, ei saa olla

kahtlust, et vormielementide ära võtmine ja ühekordse riietuse väljastamine oli kantud sellest, et

vähendada enesevigastamise ohtu. Kuivõrd vanglale teadaolevalt on kaebaja end ka varasemalt

vigastanud, oli põhjendatud kaebaja käitumise jälgimine enesevigastamise ohu selgitamiseks

kolme nädala vältel.

8.6. Kaebaja väitest, et ühekordsed riided ajasid keha kihelema ja sügelema ei saa järeldada

tervise kahjustumise fakti. Tervise kahjustamise puhul peaks väidetava kahju tekitanud

tegevuse või tegevusetuse mõju isikule ületama teatava raskusastme või intensiivsuse. Selleks,

et jaatata kaebaja tervise kahjustumist, peaksid esinema tõendid, mis seda kinnitaksid. Samuti

peab esitatud tõenditest nähtuma, et konkreetne tervisekahjustus on vahetult põhjustatud

ühekordsete riiete kandmisest. Selliseid asjaolusid kohtule esitatud menetlusdokumentidest ei

nähtu.

8.7. Kaebaja paiknes ajavahemikul 8. mai 2024 kuni 7. juuni 2024 kambris nr 1166,

ajavahemikul 7. juuni 2024 kuni 9. juuni 2024 kambris nr 1066 ja ajavahemikul 9. juuni 2024

kuni 31. juuli 2024 taas kambris nr 1166. Kaebaja paiknes kambris nr 1166 üksinda.

Kambris nr 1166 on vahetrellid nii kambri ukse kui ka akna ees. Kambri ukse juures on

vahetrellid paigaldatud julgeolekukaalutlusel. Akna ette on paigaldatud vahetrellid välistamaks

akna lõhkumise võimalust. Vaatamata vahetrellidele, ei saa isikliku ruumi puudutavas osas

pidada kambri tingimusi õigusvastaseks. Kambri jooniselt nähtuvalt on kambri nr 1166 pindala

kokku 10,75 m2 ning kinnipeetava kasutusse jääva kambriosa pindala 7,77 m2. Akna ja

vahetrellide vahele jääva ala suuruseks on 2,42 m2 ja ukse ning kambri vahele jääva kolmnurkse

ala suurus on 0,56 m2. Arvestades, et kaebaja paiknes kambris üksinda ja isegi kui tema

kasutusse jäävast alast välja jätta ca 2 m2 tualettruumi osa, jäi kaebaja kasutusse pisut enam kui

m2.

8.8. VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2

põrandapinda. Kinnipeetava kambri suurusega seonduvat on põhjalikult käsitlenud Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK), mis on korduvalt rõhutanud, et isiklik ruum alla 3 m2 tähendab

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumist. EIK

aktsepteerib isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist. See

tähendab, et tegemist on mõistega, mis vastab VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna

mõistele ning tavapärast kambri sisustust ei tule kinnipeetavale mõeldud isikliku ruumi

arvestamisel maha arvata. EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale

olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis

täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK artikli 3 rikkumist.

4(9)

3-24-2268

8.9. Eesti kohtupraktikas on jäetud kinnipeetavate kaebused kahjunõuetes rahuldamata nende

päevade osas, mil kinnipeetavale oli tagatud kambris isiklikku ruumi 3 – 4 m2. Kuna kambris nr

1166 on sisetrellidest sissepoole jääva põrandapinna pindalaks rohkem kui 4 m2, on

kinnipeetavale tagatud isiklik ruum VSkE § 6 lg-s 6 toodud määras, mis on ka EIK-i praktika

valguses piisav. Vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Lisaks ei selgu kaebusest,

kuidas on kambris viibimine kaebaja tervist kahjustanud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis

kinnitaksid tervise kahjustumist ning et see oli tingitud just isikliku ruumi ebapiisavusest

vaidlusalusel perioodil.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kolmel erineval alusel.

Kaebaja heidab vanglale esmalt ette, et ajavahemikel 9. mai 2024 kuni 5. juuni 2024 ja 10.

juuni 2024 kuni 11. juuli 2024 ei saanud ta puuduvate jalanõude tõttu käia igapäevastel

jalutuskäikudel värskes õhus (vt VangS § 55 lg 2), mis alandas tema väärikust. Lisaks on

vangla väidetavalt kahjustanud kaebaja tervist sellega, et sundis teda ajavahemikul 8. mai 2024

kuni 5. juuni 2024 seljas kandma ühekordseid paberriideid ning on hoidnud teda ebapiisava

kambripinnaga kambris.

10. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole

täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

11. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebaja kahjunõude osas, mis puudutab jalanõude puudumist

ning sellega seoses kaebaja väärikuse alandamist.

11.1. Vaidlus puudub selles, et kaebajalt võeti 9. mail 2024 kambrist ära kaks paari

spordijalanõusid Nike. Kaebaja ei eita, et sai seejärel jalanõudena kasutada kas plätusid või

saapaid (dtl 52-53). Muid jalanõusid tal kinnipeetava asjade nimekirja järgi sel ajal ei olnud (dtl

48-51). Samuti puudub vaidlus selles, et mõlemad firma Nike jalanõud võeti kaebajalt ära

kriminaalmenetluse raames (dtl 55-56). Kaebajalt jalanõude ära võtmisel ei olnud seega

tegemist haldusmenetluse toiminguga ning kohus ei saa käesolevas asjas anda hinnangut

jalanõude äravõtmise õiguspärasusele. Küsimus, kas kaebajalt võidi kriminaalmenetluse raames

jalanõud ära võtta, ei allu halduskohtulikule kontrollile. Kaebaja vastava kahju hüvitamise

taotluse on

vangla edastanud lahendamiseks kriminaalasja menetlevale Lõuna

Ringkonnaprokuratuurile (dtl 58) .

11.2. Kehtiva õiguse kohaselt tagab vangla kinnipeetavale riietuse, mille hulgas ei ole märgitud

jalanõusid (VangS § 46 lg-d 1 ja 3, VSkE § 83 lg 1 ja § 85 lg 1). Kohtupraktikas on siiski leitud,

et arvestades Eesti klimaatilisi tingimusi ning seda, et avalik võim on kohustatud tagama

põhiõiguse tervise kaitsele (põhiseaduse § 28) ja kinnipeetavate inimväärika kohtlemise

(VangS § 41), tuleks vanglal tagada ka ilmastikule vastavate jalatsite olemasolu vähemasti neile

kinnipeetavatele, kellel endal need puuduvad (Riigikohtu 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-

3-1-59-16, p 11). Igapäevases praktikas vanglas see nõue ka põhjendatud vajaduse korral

tagatakse Kui kinnipeetaval puuduvad väljas käimiseks sobivad jalanõud ja tal ei ole rahalisi

5(9)

3-24-2268

vahendeid nende soetamiseks, on võimalik esitada vanglale taotlus jalanõude väljastamiseks.

Kinnipeetavale väljastatakse vaid hädavajalik miinimum, milleks on ühed välisjalanõud ja ühed

sisejalanõud (vt Tartu Vangla kodukorra p-d 11.4.1 ja 11.4.2). Jalanõude puudumisel tuleb

kinnipeetaval seega endal olla aktiivne ning esitada vanglale vastav taotlus. Vanglal puudub

kohustus väljastada jalanõusid enda algatusel. Praegusel juhul ei olnud aga tegemist ka

olukorraga, kus kaebajal oleks puudunud igasugused hooajale vastavalt sobilikud jalanõud.

11.3. Kohus peab usutavaks vastustaja 30. septembri 2024. a vastuses (dtl 25-29) märgitut, et

kaebaja esitas vanglale taotluse jalanõude väljastamiseks alles 4. juulil 2024 ehk ligi kaks kuud

pärast temalt kahe paari firma Nike jalanõude ära võtmist. Vastustaja vastusest nähtub ka see,

et kaebaja oli sellele eelnevalt esitanud vanglale paari kuu jooksul enam kui 100 erinevat

pöördumist, mistõttu ei saanud kaebajal olla kuidagi takistust, et esitada taotlus ka jalanõude

saamiseks. Näiteks on kaebaja, viidates sellele, et 9. mail 2024 võeti temalt kriminaalmenetluse

raames ära lühikesed püksid, palunud 3. juunil 2024 esitatud taotluses väljastada endale uued

püksid (dtl 60). Arvestades ka kaebaja aktiivsust erinevate taotluste esitamisel ning teadlikkust

esitada taotlus riiete saamiseks, on kohtu jaoks usutav, et kaebaja oli teadlik, et ka jalanõude

saamiseks tuleks tal esitada taotlus, ning tal oli seda võimalik teha kohe, kui ta leidis, et tal

puuduvad sobivad jalanõud. Vangla väljastas kaebaja 4. juuli 2024. a taotluse alusel jalanõud

Abris 10. juulil 2024 (vt kinnipeetaval kambris olevate asjade nimekiri, dtl 49).

11.4. Kuna kaebaja jalanõud (Nike) võeti ära kriminaalmenetluse raames ning vanglal ei ole

kohustust omaalgatuslikult kinnipeetavale jalanõusid väljastada, ei saa kaebajal kuni 4. juulini

2024 talle tema arvates sobivate välisjalanõude puudumist Tartu Vanglale ette heita ning

vangla ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Mis puudutab ajavahemikku alates 4.

juulist 2024 (s.o alates jalanõude väljastamise taotluse esitamisest) kuni 10. juulini 2024, mil

vangla väljastas kaebajale jalanõud Abris, ei saa kohtu hinnangul ka siinkohal vanglale

õigusvastast tegevust ette heita. Tartu Vangla kodukord ega ka ükski teine õigusakt ei sätesta,

millise aja jooksul tuleks teha otsus kinnipeetavale jalanõude väljastamise kohta. Kuigi Tartu

Vangla kodukorra p 1.13.4 näeb üldjuhul ette, et kirjalik pöördumine lahendatakse 30 päeva

jooksul, lahendatakse taotlused jalanõude saamiseks eelduslikult võimalikult kiiresti. Praegusel

juhul väljastas vangla kaebajale jalanõud taotluse esitamisest mõne päeva möödudes ning kohtu

hinnangul ei saa vanglale ette heita õigusvastast viivitust jalanõude väljastamisel. Siinkohal

märgib kohus, et kaebajal olid ajavahemikel 9. mai 2024 kuni 5. juuni 2024 ja 10. juuni 2024

kuni 11. juuli 2024 olemas plätud. Värske õhu kätte jalutuskäigule minekuks ei olnud vähemalt

kuivadel suvepäevadel mingit takistust. Kohtu hinnangul ei välista ka vihmasadu maikuu lõpus

ning juuni- ja juulikuus Eesti kliimas lahtiste jalanõude kandmist. Lisaks väljastati kaebajale

jalanõud Abris 10. juulil 2024 ning ühed Nike jalanõud tagastati 11. juulil 2024 (dtl 56).

11.5. Kohus märgib, et kaebaja on kahjunõude alusena välja toonud ajavahemikud 9. mai 2024

kuni 5. juuni 2024 ja 10. juuni 2024 kuni 11. juuli 2024. Kuigi asja materjalidest jääb

ebaselgeks, miks on kaebaja kahjunõude alusena välja jätnud ajavahemiku 6. juuni 2024 kuni 9.

juuni 2024, ei oma see määravat tähendust. Vastavalt HKMS § 2 lg-le 3 otsustab avalduse (sh

kaebuse) esitamise menetlusosaline omal äranägemisel ning kohus lahendab asja üksnes

kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses.

11.6. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes ajavahemikel 9. mai

2024 kuni 5. juuni 2024 ja 10. juuni 2024 kuni 11. juuli 2024 jalanõudesse puutuvalt

õigusvastaselt käitunud. Kahjunõude rahuldamise üks eeldustest – vangla tegevuse

õigusvastasus, on praegusel juhul seega täitmata. Kui ka mõnel vihmasel päeval jäi kaebajal

jalutuskäik ära põhjusel et ta ei soovinud välja minna plätudega ning ta ei olnud veel taotlenud

muude jalanõude andmist, ei saanud jalutuskäigu ärajäämine sellises olukorras kujutada

väärikuse alandamist määral, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.

6(9)

3-24-2268

12. Kaebaja leiab, et vangla kahjustas tema tervist, kui sundis teda ajavahemikul 8. mai 2024

kuni 5. juuni 2024 kandma seljas ühekordseid paberriideid. Kaebaja selgitab, et need riided ei

hoidnud soojust ja ajasid higistama ning keha kihelema ja sügelema. Pidev higistamine tekitab

nahale punne.

12.1. Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla 8. mai 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-2/169 (dtl

63-65) kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist,

kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Seejuures

on käskkirjas märgitud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on kambrisse lubatud

aluspesu ja sokid ning jalanõud ilma paelteta. Muud riideesemed ei olnud lubatud. Käskkirja

andmine oli ajendatud asjaolust, et 7. mail 2024 toimus kinnipeetavate vahel füüsiline konflikt,

kaebaja käitus agressiivselt ning seejärel tekitas endale žiletiteraga mitu lõikehaava. Ta

toimetati kiirabiga Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda, kust ta samal

õhtul naastes lubas enesevigastamist jätkata. Vangla leidis, et kinnipeetav on iseendale ohtlik

ning temalt tuleb ennetavalt ära võtta kõik isiklikud esemed ja riided (sh vangla vorm). See

tagab tõhusama visuaalse järelevalve tema tegevuse üle kambris ja viib miinimumini

võimaluse, et kaebaja saaks tema kasutuses olevate esemetega enda tervist kahjustada (nt ihuda

esemeid teravaks ja valmistada nööre vms). Käskkirja kohaselt väljastati kaebajale ühekordsed

riided (st pabervorm). Voodivarustus ning riideesemed, millega on võimalik sooritada suitsiidi,

võeti ära.

12.2. Vangla hindas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkust 22.

mail 2024 ning on esitanud vastavad asjaolud ning neil põhinevad kaalutlused abinõude

kohaldamise jätkamiseks protokollis (dtl 68-71). Isiklike riiete kandmise või esemete

kasutamise keeld lõpetati 30. mail 2024 (dtl 73). Eelnevast saab järeldada, et vastupidiselt

kaebaja poolt väidetule, ei pidanud ta ajavahemikul 31. mai 2024 kuni 5. juuni 2024 enam

ühekordset pabervormi kandma, mistõttu ei vaja kahjunõue seda ajavahemikku puudutavas

osas käsitlemist.

12.3. Kaebaja väitel tekitas pabervormi kandmine talle tervisekahju, mis väljendus selles, et ta

higistas ning vorm ajas keha kihelema ja sügelema. Veel väidab kaebaja, et pidev higistamine

tekitab nahale punne. Samas ei väida kaebaja konkreetselt seda, et ka temal oleks pabervormi

kandmisest selline tagajärg tekkinud.

12.4. Kohus ei pea praegusel juhul vajalikuks täiendavalt analüüsida, kas kaebajalt täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise käigus vangla vormi ära võtmine ja selle asemel paberriiete

andmine oli õiguspärane või mitte, sest kohtu hinnangul ei ole pabervormi kandmine kaebajale

ilmselgelt tervisekahju tekitanud. Higistamine ning keha kihelus ja sügelemine on

kvalifitseeritav ebamugavustundena, kuid mitte tervisekahjuna, mis kuuluks riigivastutuse

seaduse alusel rahaliselt hüvitamisele. Kaebaja ei ole viidanud ka ühelegi tõendile, mille pinnalt

saaks pabervormi kandmisega väidetavalt tekitatud tervisekahju jaatada. Vastupidiselt on

kaebaja näiteks 19. mail 2024 vanglale esitatud pöördumises (dtl 74) olnud seisukohal, et tema

keha ajab kihelema ja sügelema ilma madratsikatteta poroloonmadratsi peal magamine. Kohtu

hinnangul on seega tõendamata väide, et pabervormi kandmine kahjustas kaebaja tervist.

13. Kaebaja hinnangul tekitas vastustaja talle tervisekahju ka sellega, et hoidis teda ebapiisava

kambripinnaga kambris, kus ei olnud ruumi liikumiseks. Kaebaja väitel tekitas värske õhu

puudus pearinglust ja vähene liikumine mõjutas erinevaid tervisenäitajaid. Kaebaja ise ei ole

täpsustanud, millisel ajavahemikul ning millises kambris ta viibis. Asja materjalide pinnalt võib

järeldada, et kaebaja peab silmas ajavahemikku alates 8. maist 2024, mil tema suhtes kohaldati

täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 6.

7(9)

3-24-2268

juunil 2024, saab kahjunõude alusena käsitada ajavahemikku 8. maist 2024 kuni 6. juunini

2024. Kohtule 14. augustil 2024 esitatud kaebuse täienduses viitab kaebaja kambrile nr 1166.

13.1. Tartu Vangla 30. septembri 2024. a vastusest kaebusele (dtl 25-30) nähtub, et kaebaja

paiknes ajavahemikul 8. mai 2024 kuni 7. juuni 2024 kambris nr 1166 ning ta oli seal üksinda.

Vastustaja on vastuse lisana edastanud kohtule ka kambri nr 1166 joonise, millelt nähtuvad

kambri mõõdud (dtl 77), ja kambrist tehtud foto (dtl 75).

13.2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) selgitas kinnipidamisasutuses kambri põrandapinna

arvestamise metoodikat Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsuses asjas nr 7334/13 (Muršić vs

Horvaatia), kus leidis, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada kambrisisest sanitaarsõlme,

kuid kambripinna arvutamisel ei tule välja arvata mööblialust pinda (otsuse p 114). Küll on

EIK-i hinnangul oluline aga hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil

liikuda. Samu põhimõtteid on enda praktikas korduvalt käsitlenud ka Riigikohus (vt nt 16.

märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 11; 14. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p

12 ja seal viidatud praktika).

EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda

kinnipeetava kohta. Eesti riigisisene õigus on selle nõudega kooskõlas – VSkE sätestab § 6 lg-s

6, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda.

EIK on viidatud lahendis asjas Muršić vs Horvaatia leidnud, et kui põrandapinda kinnipeetava

kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärikuse

hindamisel tuleb seda arvestada koos teiste kinnipidamistingimustega. Kui aga ruumi ühe

kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, tuleb kinnipidamistingimuste Euroopa

inimõiguste konventsiooni art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest

kinnipidamistingimustest kogumis.

13.3. Vastustaja vastusest kaebusele, kambrist nr 1166 tehtud fotolt ning kambri jooniselt

nähtub, et tegemist on kambriga, millel on kahes kohas vahetrellid (akna ja ukse juures) ning

kambri kogupindala on 10,75 m2. Seejuures on kinnipeetava kasutusse jääva kambriosa pindala

7,77 m2. Kambri keskel on voodi, ühes nurgas laud pingiga ning teises nurgas tualettruumi osa

(vastustaja selgituste kohaselt ca 2 m2).

Praegusel juhul on oluline, et kaebaja viibis kambris nr 1166 üksinda. Kui kambri pindalast

maha arvata (seinteta) tualettruumi osa, on kaebaja kasutuses olnud ruumi suurus üle 5 m2.

Kohus leiab, et kaebaja paigutamist üksinda kambrisse, kus tal oli enam kui 5 m2 isiklikku

pinda, ei saa pidada viidatud õigusnormide ja kohtupraktika valguses õigusvastaseks. Viidatud

praktika kohaselt ei arvata kambri põrandapinnast maha seal paikneva mööbli alust pinda.

Kuigi kambri keskel paiknes voodi, siis arvestades kambri pindala, oli kaebajal kohtu

hinnangul siiski piisavalt ruumi kambris tavalisel viisil liikumiseks.

13.4. Kaebaja ei nõua käesolevas asjas hüvitist enda väärikuse alandamise tõttu, vaid leiab, et

talle on ebapiisava kambripinnaga kambrisse paigutamisega tekitatud tervisekahju. Samas ei

selgita kaebaja, milles see tervisekahju täpsemalt seisneb ning kuidas seda on võimalik

tõendada. Kaebaja ei väida, et ta oleks pöördunud terviseprobleemidega tervishoiutöötaja

poole. On ka väheusutav, et just kambris olev õhk oleks saanud tekitada kaebajale

tervisekahjustusena käsitatavaid pearinglusi, sest õhuringluse mõttes oli tegemist üle 10 m2

suuruse kambriga, mis oleks piisav ka kahele kinnipeetavale. Selles kambris on vabaks

liikumiseks olevat ruumi liigendatud küll vahetrellidega, kuid samas ei vähenda need kuidagi

kambris olevat õhuhulka.

8(9)

3-24-2268

13.5. Arvestades seda, et kaebaja paigutamist kambrisse nr 1166, kus tal oli isiklikku ruumi üle

kehtivas õiguses ja kujunenud kohtupraktikas piisavaks peetava piirmäära, ning ilmnenud pole

ka muid kinnipidamistingimusi halvendavaid asjaolusid, ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi

pidada õigusvastaseks. Kambris olev õhuhulk ei saa olla samuti ebapiisav ning pole tõendatud,

et see võiks kaebajale põhjustada pearinglust. Muid tervisekahjuna käsitatavaid

kambritingimustest lähtuvaid asjaolusid, mis võiksid tingida mittevaralise kahju hüvitamise

pole kaebaja välja toonud. Seega ei ole tema hüvitamisnõude rahuldamiseks alust.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamise eeldused käesolevas asjas ei ole

ühegi kaebaja poolt esile toodud hüvitamisnõude aluse puhul täidetud ning kaebus jääb

tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (207 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas

jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei

nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste

muud võimalikud menetluskulud jäävad ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls

4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

9(9)