3-24-1481/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1481

Haldusasi

Wats OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 20. veebruari 2024. a otsuse nr 17-

6/24/9 ja 17. aprilli 2024. a vaideotsuse nr 17-22.2/24/5

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Wats OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margo Norman

Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet, volitatud esindaja Madli Heinsoo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Wats OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2024. a kohtumäärusega kohaldatud

esialgne õiguskaitse (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 20. veebruari

2024. a otsuse nr 17-6/24/9 täitmise peatamine).

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. jaanuaril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.

3-24-1481

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Wats OÜ (edaspidi ka kaebaja) esitas 11. jaanuaril 2019 Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametile (PRIA) püügivahendi parendamise toetuse taotluse.

PRIA rahuldas 22. aprilli 2019. a otsusega 17-6/19/293 Wats OÜ taotluse nr 811519790146

ning määras maaeluministri 17. aprilli 2017. a määruse nr 74 "Püügivahendi parendamise

toetus" (Riigi Teataja andmetel määrus nr 34 – kohtu märkus) alusel toetust tegevuse "AMA-

535 EST040331157 Enam kui ühe mõrrakerega mõrra soetamine (0,5 m kahe kerega rivimõrd

7 tk)" elluviimiseks 15 000 eurot. PRIA maksis viimase toetuseosa välja 10. mail 2021.

2. PRIA tunnistas 20. veebruari 2024 otsusega nr 17-6/24/9 kehtetuks enda 22. aprilli 2019.

a otsuse nr 17-6/19/293 taotluse nr 811519790146 osas selliselt, et Wats OÜ-le määratud

toetuse summaks jäi 8071,60 eurot, ja nõudis Wats OÜ-lt tagasi taotluse nr 811519790146

alusel välja makstud toetuse summas 6928,40 eurot.

PRIA leidis 29. septembril 2023 toimunud kohapealse järelkontrolli tulemusena kokkuvõtvalt,

et toetuse eest soetatud kuut rivimõrda ei olnud taotleja püügile viinud ning üks mõrd oli

taotleja selgituste kohaselt püügil 2023. a jaanuaris-veebruaris, kuni torm selle veebruaris

2023 jääga ära viis. Seega ei olnud kuus mõrda kasutusel 29 kuud ja üks mõrd 20 kuud, st

need ei olnud sihipärases kasutuses. Taotleja teavitas PRIA-t kaotsiläinud mõrrast alles

järelkontrolli ajal.

PRIA tugines otsuses kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 32 lg-le 1, § 33 lg 3 p-le

3, § 34 lg 2 p-le 4, § 72 lg-tele 1 ja 3, §-le 73, § 74 lg-tele 1 ja 2, Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 art 71 lg 1 p-le c ning maaeluministri 17. aprilli 2017. a

määruse nr 34 "Püügivahendi parendamise toetus" (määrus nr 34 või meetme määrus) § 9 lg-

le 1 ning § 12 lg-tele 1 ja 4.

3. PRIA jättis 17. aprilli 202. a vaideotsusega nr 17-22.2/24/5 Wats OÜ vaide rahuldamata,

esitades kokkuvõtvalt järgmised põhjendused.

3.1. Sihipärase kasutamise periood on 11. maist 2021 kuni 10. maini 2026 ning toetuse abil

soetatud mõrdasid tuleb kogu selle ajavahemiku vältel sihipäraselt kasutada. Taotleja

lähenemise korral, et sihipärast kasutamist tuleks hinnata alles pärast viieaastase perioodi

lõppu, piisaks kohustuse täitmiseks justkui ühest kasutamise korrast, ja selline kasutus ei aita

saavutada toetusmeetme eesmärke.

3.2. Kõnealuse toetuse andmise eesmärk on soovimatu kaaspüügi vähendamine,

keskkonnasäästliku kalapüügi ja mere ning siseveekogude bioloogiliste elusressursside

säästva kasutuse edendamine. Meetme raames toetatakse olemasolevate püügivahendite

asendamist säästlikumatega, et parendada toetuse saaja kasutatavaid püügivahendeid. Kui aga

toetuse abil soetatud püügivahendeid kasutusele ei võeta, on toetust antud asjatult.

Toetusmeetme eesmärke aitab saavutada üksnes see, kui toetuse saaja rakendab toetuse abil

soetatud mõrdasid oma regulaarses majandustegevuses. Seejuures on põhjendatud perioodid,

kus mõrrad ei ole kasutuses, võttes arvesse kalapüügi hooajalisust ja ilmastikuolusid. Samas

ei ole usutav, et terve aasta või kahe vältel ei ole võimalik ühelgi päeval soetatud mõrdasid

püügile viia.

3.3. Määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 71 lõike 1 kohaselt tuleb alusetult makstud summad

tagasi nõuda proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõuded ei ole täidetud.

2(11)

3-24-1481

Järelkontrolli toimumise hetkeks oli ligi pool viieaastasest perioodist juba möödas ning selle

aja vältel ei ole võimalik tagantjärgi enam sihipärast kasutust tagada. Viidatud sätte kohaselt

tehakse tagasinõue vastavalt ajalisele proportsioonile ning puudub piirang, et seda ei võiks

teha viieaastase perioodi kestel mitu korda. Üks PRIA kaalutlus osalise tagasinõude

tegemisel oli ka, et see võib motiveerida toetuse saajat rohkem pingutama, et leida toetuse

abil soetatud mõrdadele sihipärane kasutus ning vältida toetuse tagasinõudmist ülejäänud

sihipärase kasutamise perioodi eest.

3.4. Kõnealuse toetusmeetme puhul ei saa eeldada toetuse abil soetatud mõrdade igapäevast

kasutamist aasta ringi, sh vaide esitaja väljatoodud asjaoludega seoses. See aga ei tähenda

toetuse saaja vabadust mõrdasid mitme aasta vältel üldse mitte kasutusele võtta, kui see ei

sobi muutunud äriliste eesmärkide, seaduste või looduslike oludega. Toetust taotledes peab

ettevõtja arvesse võtma kõiki kalapüügi hooajalisuse, looduslike olude ja piirangutega seotud

takistusi, sest ta kannab toetuse saamisega seotud kohustusi ning ärilisi riske. Taotlust

koostades ja esitades peab taotleja hindama oma võimekust kõigi tingimustega toime tulla.

Nii teadaolevaid meetme määrusest tulenevaid nõudeid kui ka ebamääraseid looduslikke

tingimusi arvestades peab taotleja otsustama, kas üldse ja millistele püügivahenditele on

mõistlik toetust taotleda.

3.5. PRIA on vaidlustatud otsuses lähtunud kutselise kalapüügi registri (KIR) andmetest.

Taotluse esitamise ajal aastatel 2018-2019 on olnud rivimõrdadega püügikogused umbes

samas suurusjärgus nagu hilisematel sihipärase kasutuse aastatel 2021-2023, s.o vastavalt 0,2-

0,8 tonni ja 0,1-0,73 tonni. Kui toetust saanud projekti ei ole enam seoses muutunud oludega

mõistlik ellu viia, on toetuse saajal võimalik toetusest loobuda või see tagasi maksta. Nii saab

toetuse saaja vältida toetusega seotud kohustuste täitmist ning rikkumisega kaasnevaid

tagasinõudeid.

4. Kaebaja esitas eelnimetatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks 17. mail 2024 kaebuse

Tallinna Halduskohtusse, kes edastas kaebuse 8. juuli 2024. a kohtumäärusega alluvusjärgselt

Tartu Halduskohtule. Kohtumäärus jõustus 28. augustil 2024 ning kaebus registreeriti samal

päeval Tartu Halduskohtus.

Tartu Halduskohus võttis 29. augusti 2024. a määrusega kaebuse menetlusse. PRIA esitas

vastuse kaebusele 27. septembril 2024.

5. Kohus määras 30. septembri 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses.

Kaebaja esitas 18. novembril 2024 oma täiendava kirjaliku seisukoha, milles sisaldus ka

ettepanek kompromissiks, ning menetluskulude väljamõistmise taotluse ja kukudokumendid.

Vastustaja esitas 2. detsembril 2024 vastuse kaebaja seisukohale, märkides seejuures ka

põhjused, miks ta ei pea võimalikuks kompromissi sõlmimist kaebaja esitatud tingimustel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja väidab järgmist.

6.1. Vaidlustatud haldusakt ei ole kooskõlas seadusega ja on õiguslikult põhjendamatu.

Otsuses tagasinõudmise alusena märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr

1303/2013 artikli 71 lõike 1 p-des a, b, ja c sätestatud toetuse tagasinõudmise eeldused ei ole

3(11)

3-24-1481

täidetud. Wats OÜ tootmistegevus ei ole lõppenud, omandisuhted ei ole muutunud, muutusi ei

ole eesmärkides ja rakendustingimustes.

6.2. PRIA osundab KTKS § 72 lg-le 1, mis viitab tagasinõude õigusliku alusena ka (EL)

määrusele nr 1303/2013. Sihipärase kasutuse nõude rikkumise eest toetuse tagasinõudmise

alused on ammendavalt loetletud KTKS §-s 72 ja EL määruse §-s 72 lg 1 ning ainuüksi

toetuse abil soetatud investeeringu mittekasutamine ei ole alus toetuse tagasinõudmiseks.

6.3. Kaebaja ei nõustu, et on toetuse saajana rikkunud toetuse abil soetatud mõrdade

sihipärase kasutamise nõudeid. Sihipärane kasutamine ei eelda püügivahendite paiskamist

loodusstiihia meelevalda ja olukorda, kus eelandmed viitavad kala puudumisele. Sihipärane

kasutamine eeldab ka vara kasutamist selliselt, et oleks tagatud selle säilimine ja majandusliku

kasu saamine. Ühe mõrra maksumus on ca 3000 eurot. Kui kaebaja oleks kasutanud oma

müügipiirkonnas kõiki 7 rivimõrda, ei oleks neist ilmselt alles ühtegi ja kahju oleks olnud

suur. Kaebaja ei ole saanud oma vara (rivimõrdu) kasutada mõistlike eelduste puudumisel.

Esmalt teostab Wats OÜ enne püügivahendite püüki panemist veealuseid uuringuid

allveekaameraga. See annab võimaluse hinnata nii püügivahendite sihtotstarbelise kasutamise

tulemuslikkust kui ka põhjapinnase olusid püügivahendite säilimise seisukohast. Kaluri

eesmärk ei ole püügivahendite leotamine, vaid nende efektiivne kasutamine ja ka säilitamine.

6.4. PRIA on leidnud, et kaebaja püügipiirkonnas (püügiruudus 171) on ajavahemikul juuli

2021 kuni september 2023 rivimõrraga püügikogused olnud 0,2-0,8 tonni, kuid kahjuks ei

selgu, kas kogus on püütud põhja- või lõunakaldal. Kaebaja arvates on see kogus ilmselt

püütud põhjapiirkonnas, sest lõunas ei ole rivimõrra kasutamist looduslike tingimuste tõttu

märgata. Kaebajal ei ole ajaloolist püügiõigust põhjakaldal. KIR andmetel on Wats OÜ

püügikohaks püügiruut 171 Saastna Vanasadam ja püügiruut 172 Virtsu sadam.

6.5. Püügiruudu nr 171 lõunakallas on avatud põhja- ja kirdetuultele, rannikule ja

rannikuvette kuhjub vetikaid ja muda, merepõhi on pidevas muutumises. Need asjaolud

takistavad rivimõrra kasutamist ja isegi rikuvad neid. Talvekuudel ja kevadel on jää

kuhjumine lõunarannikule tähelepanuväärselt suur ja see seab samuti ohtu rivimõrra säilimise.

Jagades keskmise koguse 500 kg 37 kuuga (juuli 2021 - september 2023) on kuu keskmiseks

koguseks 13 kg. Seda ilmselt põhjakaldal, mitte kaebaja piirkonnas. Seega on kaebaja väide,

et kala ei ole, pigem tõene. Kaebaja heaks töötab 3 kalurit, püügikoht asub Pärnust (kaebaja

asukohast) 70 km kaugusel. Kütusekulu ja tööjõu kulu on märkimisväärne. Ahvena keskmine

kokkuostuhind on 2,50 eurot. 32,5 eurot kuus võrreldes kulutustega on äärmiselt

ebaproportsionaalne, võrreldes sihipärase kohustusega leotada rivimõrda piirkonnas, kuhu

ahven ei satu. Arvestades keskkonnanõudeid, kus 2021. a. kehtinud ahvena alammõõt 19 cm

on tõusnud 21 cm-ni 2024. aastal, on eeldused saagikusele veel rohkem vähenenud.

6.6. PRIA otsus ei ole proportsionaalne eesmärgi suhtes. Antud piirkonnas rivimõrra

kasutamine on koormavam ja kahjulikum kui mittekasutamine. Peale ühe kaotatud mõrra on

vara säilinud. „Sihipärase“ kasutamise korral ilmselt vara säilinud ei oleks.

6.7. Põhimõtteliselt on õige vaideotsuse väide, et toetuse taotlemisel peab ettevõtja arvesse

võtma kõiki kalapüügi hooajalisuse, looduslike olude ja piirangutega seotud takistusi, sest

tema ainuisikuliselt kannab toetuse saamisega seotud kohustusi ning ärilisi riske, kuid

viimaste aastate kliimamuutused on olnud nii järsud, et kaebaja ei ole tõesti osanud nendega

arvestada. Samas on säilimiskohustus tagatud. Kaebaja kavatseb tulevikus kasutada vaidluse

objekte ruudus nr 172, kus ilmastikuolud on tunduvalt soodsamad.

4(11)

3-24-1481

6.8. Kaebaja ei ole veendunud, et määruse nr 74 § 12 p-s 4 sätestatud tingimus (“Toetuse

saaja tagab toetatava tegevuse elluviimise raames soetatud põhivara säilimise ja

sihtotstarbelise kasutamise vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa

väljamaksmisest“) peaks olema täidetud igal aastal teatud perioodidel. Rivimõrdade

sihtotstarbelise kasutamise periood on 5 aastat (60 kuud). Kuna PRIA maksis viimase

toetuseosa välja 10. mail 2021, ei saa sihipärase kasutamise puudumisest rääkida enne kui 10.

mail 2026. Puudub igasugune seaduslik alus seda perioodi lühemateks osadeks jagada.

„Vähemalt viie aasta jooksul“ on tõlgendatav ka ühekordse kasutamisena 5-aastase perioodi

jooksul ning puudus kohustus kasutada mõrdasid viie aasta jooksul igal aastal.

7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, väites järgmist.

7.1. PRIA tugines toetust tagasi nõudes KTKS § 72 lg-le 1, mille kohaselt võib nõuda toetuse

selle saajalt taagsi osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määruses (EÜ, Euratom) nr 2988/95

Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1–4), Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 508/2014, (EL) 2021/1060 ja

(EL) 2021/1139 ning teistes asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud alustel ja

tähtaegadel, kui pärast fondi toetuse maksmist selgub, et toetus on makstud toetuse andmise

ja kasutamise nõuete rikkumise tõttu alusetult. Viidatud määruse nr 1303/2013 art 71 lg 1 p c

kohaselt peab tegevuse puhul, mis hõlmab investeerimist taristusse või tootlikku

investeeringut, maksma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidelt saadud toetuse tagasi,

kui viie aasta jooksul alates toetusesaajale lõppmakse tegemisest või vajaduse korral riigiabi

eeskirjades kehtestatud aja jooksul toimub oluline muutus selle iseloomus, eesmärkides või

rakendustingimustes, mille tulemusena kahjustataks selle algseid eesmärke.

7.2. Toetuse abil soetatud mõrdade kasutuseta seisma jätmine tähendas olulist muutust

toetustaotluses märgitud tegevuse iseloomus, eesmärkides ja rakendustingimustes. Toetuse

taotlemisel on kaebaja nimetanud tegevuse eesmärgiks asendada olemasolevad kahe kerega

mõrrad hülgekindlamate ja suurema selektiivsusega mõrdadega ning projekti eesmärgiks

püügivahendite selektiivsus ja püügivahendite ja saagi kaitsmine imetajate ja lindude eest.

Määruse nr 74 § 2 lg 1 p-st 2 järeldub, et toetus on ette nähtud uute mõrdade kasutusele

võtmiseks, mitte lihtsalt soetamiseks ja säilitamiseks. Kui toetuse saaja ei kasuta parendatud

mõrdasid aktiivses majandustegevuses, siis ei vasta tema tegevus taotluses ja meetme

määruses kirjeldatule.

7.3. Kaebaja pole selgitanud, kuidas oleks võimalik saavutada taotluses toodud eesmärgid

vaatamata toetatud mõrdade sihipärase kasutamise puudumisele. Kui tingimused mõrdade

kasutamiseks on muutunud niivõrd ebasoodsaks, et neid polegi võimalik püügile viia, tuleb

seda lugeda oluliseks muutuseks rakendustingimustes, mis on tugevalt kahjustanud ja

muutnud võimatuks algsete eesmärkide saavutamise. Vastavalt määruse nr 1303/2013 art 71

lg 1 teisele lõigule tuleb sellisel juhul tagasi nõuda alusetult makstud summa

proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõuded ei ole täidetud. Ka siseriiklikus

õiguses on kehtestatud toetuse saajale nõue kasutada toetuse abil soetatud vara vastavalt

määruses ja taotluses ettenähtud tingimustele (KTKS § 33 lg 3 p 3; määruse nr 74 § 12 lg 4).

Käesoleval juhul on sihipärase kasutamise puudumise tõttu täidetud KTKS § 72 lõikes 1

sätestatud alused toetuse osaliseks tagasinõudmiseks.

7.4. Meetme eesmärgiga ei ole kooskõlas toetada igaks juhuks tagavaraks soetatud mõrdasid,

mida üksnes teatud soodsate tingimuste korral võib-olla püügile viiakse. Toetuse taotlemisel

peab kalur kriitiliselt hindama, milliseid püügivahendeid ja kui palju tal tegelikkuses vaja

5(11)

3-24-1481

läheb, et parendatud püügivahendite reaalse kasutamisega aidata kaasa toetuse eesmärgile.

Järelkontrolli tulemused seavad kahtluse alla taotletud mõrdade hulga mõistlikkuse.

7.5. Kaebaja väidetest jääb ebaselgeks, kas kliimamuutuste tõttu on püügiruudu 171

lõunakallas avatud põhja- ja kirdetuultele, rannikule ja rannikuvette kuhjub vetikaid ja muda

ning merepõhi on pidevas muutumises, mis takistavad rivimõrra kasutamist. Samuti ei ole

üheselt mõistetav, kas ainult viimastel aastatel on talvekuudel ja kevadel jää kuhjumine

lõunarannikule tähelepanuväärselt suur, mis seab ohtu rivimõrra säilimise. PRIA-le jääb ka

arusaamatuks, mis takistas kaebajat seni rivimõrdasid kasutamast püügiruudus 172, kui seal

on ilmastikuolud soodsamad. Kui juba viimased kolm aastat pole endistes püügikohtades

ahvenat olnud, on kaebajal olnud piisavalt aega uute püügikohtade katsetamiseks.

7.6. Toetuse abil mõrdade soetamisega seotud asjaolusid pidi taotleja hindama enne taotluse

esitamist. Toetuse vastuvõtmisega nõustus kaebaja kandma kõiki riske ja vastutama kõigi

kohustuste täitmise eest. Kui selgus, et sihipärane kasutus ei ole võimalik, pidi kaebaja

astuma ise ennetavaid samme tagasinõude vältimiseks, nt leidma isiku, kes oleks huvitatud

kohustuste ülevõtmisest.

7.7. Vara säilitamine ei ole iseseisev kohustus, vaid kaasneb sihipärase kasutamise

kohustusega. Kui toetuse saaja ei kavatse viieaastase perioodi vältel mõrdasid pidevalt

kasutada, on tal majanduslikult mõistlikum ja ka meetme eesmärgist lähtuvalt parem mõrrad

võõrandada ning ühtlasi anda nende uuele omanikule üle ka sihipärase kasutamise kohustus.

Ettevõtlusloogikast lähtudes peaks mõrdade soetamisest olema huvitatud üksnes selline kalur,

kes näeb võimalust neid oma majandustegevuses regulaarselt kasutada ja nende abil tulu

teenida, mis täidaks ka meetme eesmärki.

7.8. Sihipärane kasutus toetuste kontekstis tähendab kohest kasutusele võtmist pärast viimase

toetuseosa väljamaksmist. Kõnealuse meetme puhul on eeldatud, et taotleja võtab taotluse

koostamisel aluseks paari viimase aasta tulemused arvestusega, et tõenäoliselt on neile

tuginedes võimalik pärast tegevuse elluviimist veel vähemalt viis aastat sarnastel tingimustel

oma majandustegevust jätkata. Toetuste andmisel ei saa aktsepteerida lubadusi, et kunagi

tulevikus võetakse toetuse abil soetatud esemed sihipärasesse kasutusse. Euroopa Liidu

fondide alusmäärused näevad üldjuhul ette, et toetustel peab olema võrdlemisi kiire mõju

ning tulemused on näha pigem lühema perioodi järel.

7.9. PRIA-l puudub alus toetuse määramise otsuses arvata sihipärase kasutamise kohustuse

perioodist välja püügikeeluajad. Siiski arvestab PRIA taotluse järelkontrollis objektiivsete

takistustega, mis mõrdade kasutamisel esinevad. PRIA käsitleb iga sihipärase kasutuse aastat

kui tervikut ning arvestab püügihooajal toimunud sihipärase kasutuse korral, et sel aastal on

sihipärase kasutamise kohustust täidetud. PRIA loeks sihipärase kasutuse hulka kogu

ülejäänud aasta, sh keeluaja, kui lubatud püügiajal oleks mõrdasid kasutatud.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega otsuse, millega PRIA tunnistas osaliselt

kehtetuks enda varasema (toetuse määramise) otsuse, mille tulemusena jäi kaebajale määratud

toetuse summaks 8071,60 eurot, ja nõudis kaebajalt tagasi juba välja makstud toetuse summas

6928,40 eurot. Kaebaja on vaidlustanud ka selle otsuse peale esitatud vaide lahendamisel

tehtud vaideotsuse.

Kohus jagab vastustaja seisukohta, et PRIA ei saa nõustuda kaebaja pakutud

kompromisslahendusega, mille kohaselt annaks kaebaja PRIA-le tasuta üle kolm toetuse eest

6(11)

3-24-1481

soetatud rivimõrda. Sellise vara ning seonduva kohustuse ülevõtmiseks puudub PRIA-l

õiguslik alus. Nagu vastustaja selgitustest ka ilmneb, saaks toetuse eest soetatud

püügivahendid koos sihipärase kasutamise kohustusega üle võtta teine kutseline kalur. Kohus

ei saa kinnitada õigusvastast kompromissi (HKMS § 154 lg 1 ls 3), mistõttu ei ole kohus

suunanud ka pooli kaebuse lõpetamisele kompromissi sõlmimisega ning lahendab kaebuse

sisuliselt.

9. Kaebaja on taotlenud püügivahendi parendamise toetust, mis vastab „Euroopa Merendus-

ja Kalandusfondi rakenduskava 2014–2020” meetmele „Kalapüügi poolt merekeskkonnale

avaldatava mõju piiramine ning kalapüügi kohandamine vastavalt liikide kaitsele”. Taotletud

toetuse sai kaebaja seitsme 0,5 m kahe kerega rivimõrra soetamiseks.

10. PRIA tugines toetust tagasi nõudes järgmistele õiguslikele alustele: haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 3, KTKS § 32 lg 1, § 33 lg 3 p 3, § 34 lg 2 p 4, § 72 lg-d 1 ja 3, §

73, § 74 lg-d 1-2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 art 71 lg 1 p c,

maaeluministri 17. aprilli 2017 määruse nr 74 "Püügivahendi parendamise toetus" § 9 lg 1, §

12 lg-d 1 ja 4.

11. Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et nii vastustaja kui ka kaebaja on läbivalt nii

haldus-, vaide- kui ka kohtumenetluses viidanud maaeluministri 17. aprilli 2017. a määrusele

nr 74 "Püügivahendi parendamise toetus". Sellise numbriga maaeluministri määrust

tegelikuses ei eksisteeri ning õigeks määruse numbriks on „34“1. Sellise numbriga

maaeluministri määrusele on osundus ka vormikohasel toetustaotlusel (dtl 85) ning meetme

1.5. kohapealse järelkontrolli protokolli vormil (dtl 101).

Eksimust viitamisel õigusakti numbrile olukorras, kus õigesti on märgitud ministri määruse

kuupäev ja pealkiri ning asjakohaselt välja toodud ka kohaldatavate sätete tekst, ei saa pidada

menetluslikuks (põhjendamis-) veaks, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud haldusaktide

tühistamise (vt HMS § 58). Liiatigi ei ilmne kaebusest ega kaebaja avaldustest haldus- ja

kohtumenetluses, et eksimus viitamisel oleks takistanud kaebajal mõista vaidlustatud

haldusaktide sisu ning enda õigusi kohaselt kaitsta. Ka kaebaja ise on märkinud ekslikult

kohaldatava määruse numbriks 74.

12. Vastava toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord on seega täpsemalt

sätestatud eelnevalt viidatud määruses nr 34 (meetme määrus).

Vastavalt meetme määruse § 2 lg 1 p-le 2 antakse toetust rannapüügil sellise ülisuure

molekulmassiga polüetüleenkiust valmistatud kalakotiga mõrra kasutuselevõtmiseks, mille

suu on varustatud selekteeriva paneeliga ja mis aitab püügivahendit kaitsta hüljeste tekitatud

kahjustuste vastu ning takistab hülge sisenemist püügivahendisse. Nimetatud toetuse eesmärk

on suurendada bioloogilist mitmekesisust, vähendada soovimatut kaaspüüki ning

mereimetajate ja -lindude hukkumist püünistes.

13. Vastustaja on vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse kohaselt jõudnud kokkuvõtvalt

järeldusele, et kaebaja ei ole toetuse sihipärase kasutamise perioodil (11. mai 2021 kuni 10.

mai 2026) toetuse abil soetatud mõrdasid sihipäraselt kasutanud.

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/114052020006

7(11)

3-24-1481

14. Kaebaja arvates on toetuse tagasinõudmise alused ammendavalt sätestatud KTKS §-s 72

ja määruse (EL) nr 1303/2013 art 72 lg-s 1 ning praegusel juhul selliseid toetuse

tagasinõudmise aluseid kaebaja meelest ei esine.

KTKS § 72 lg 1 sätestab: „Kui pärast fondi toetuse maksmist selgub, et toetus on makstud

toetuse andmise ja kasutamise nõuete rikkumise tõttu alusetult, võib toetuse nõuda toetuse

saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määruses (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa

ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1–4), Euroopa Parlamendi

ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 508/2014, (EL) 2021/1060 ja (EL)

2021/1139 ning teistes asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud alustel ja

tähtaegadel“.

Ka KTKS § 72 lg-st 2 tuleneb, et osaliselt või täielikult võib nõuda tagasi abi, kui pärast abi

maksmist selgub, et abi saaja, ei ole täitnud abi maksmise aluseks olevaid nõudeid või ei ole

kasutanud abi sihipäraselt.

Määruse (EL) nr 1303/2013 art 71 lg 1 punkt c sätestab toetuse tagasinõudmise aluse juhuks,

kui tegevuse puhul, mis hõlmab investeerimist taristut või tootlikku investeeringut, peab

maksma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidelt saadud toetuse tagasi, kui viie aasta

jooksul alates toetusesaajale lõppmakse tegemisest või vajaduse korral riigiabi eeskirjades

kehtestatud aja jooksul leiab sellega aset oluline muutus selle iseloomus, eesmärkides või

rakendustingimustes, mille tulemusena kahjustataks selle algseid eesmärke.

15. KTKS § 33 lg 3 p 3 sätestab toetuse abil soetatud vara säilimise ja sihtotstarbelise

kasutamise kohustuse. Sihipärase kasutuse nõuet täpsustab määrus nr 34 § 12 lg-s 4

järgmiselt: „Toetuse saaja tagab toetatava tegevuse elluviimise raames soetatud põhivara

säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt

viimase toetusosa väljamaksmisest“.

16. Pooled on erineval arvamusel selles, kuidas sisustada praeguse vaidluse kontekstis

sihtotstarbelise kasutamise nõude täitmist, ning kas põhjendatud oli nõuete täitmise

kontrollimine ja selle järelduste põhjal toetuse osaline tagasinõudmine enne viieaastase

toetusperioodi lõppu.

17. Vaidlust ei ole selle üle, et PRIA maksis kaebajale viimase toetuseosa välja 10. mail 2021

ning seetõttu kestab viieaastane toetusperiood 11. maist 2021 kuni 10. maini 2026.

PRIA on 29. septembri 2023. a järelkontrolli tulemusena välja selgitanud, et seitsmest mõrrast

kuus ei olnud veel meres käinud ning üks mõrdadest on taotluse selgituste kohaselt jäänud

merel kadunuks (järelkontrolli protokoll dtl 101-103). Kaebaja ei ole kontrolli tulemust

kahtluse alla seadnud.

18. Kaebaja on aga arvamusel, et toetuse kasutamise nõuete rikkumiseks ei saa pidada

toetusega soetatud vara (mõrdade) aktiivselt kasutamata jätmist. Kaebaja rõhutab, et toetuse

saaja kohustus ei ole ainult vara sihipärane kasutamine, vaid ka vara säilitamise kohustus. Ta

on kaebuses selgitanud, et ei pea võimalikuks mõrdade arutut paiskamist piirkonda, kus kala

ei ole või vara mittesäilimise oht on suur. Kaebaja on mõrdade säilitamise osas viidanud

asjaolule, et üks toetuse eest soetatud mõrdadest on juba meres kaduma läinud.

19. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuigi meetme määruse § 12 lg 4 näeb ette ka toetuse

raames soetatud vara säilimise tagamise kohustuse, ei saa toetuse tingimuste täitmiseks pidada

8(11)

3-24-1481

üksnes vara (praegusel juhul mõrdade) kasutuseta seismist (säilitamist), ilma et neid üldse

kasutataks kalapüügi eesmärgil, milleks nad on soetatud. Säilimise tagamine ei ole iseseisev

kohustus, vaid seda tuleb täita koos sihipärase kasutamise kohustusega.

Vastustaja ei ole tähelepanuta jätnud kalapüügi hooajalist iseloomu ega ilmastikust tingitud

mõju saagikusele ning püügivahendite ohutusele. Kohus möönab sarnaselt vastustajaga, et

mõrdade kasutuses võib olla ajavahemikke, mil nende kasutamine ei ole otstarbekas

majanduslikus mõttes (nt saagikuse hooajalisus) või ilmastikust ja looduskeskkonnast

tingitud iseärasuste tõttu. Samas nõustub kohus aga vastustajaga ka selles, et niisugused

asjaolud ei saa õigustada toetuse sihipärase kasutamise hindamise aspektist vara kasutamata

jätmist üldse või äärmiselt episoodilist kasutamist. Üksnes kaebaja hirm püügivahendite

purunemise ees loodus- ja ilmaolude tõttu ei saa õigustada loobumist nende sihipärasest

kasutusest, kuid samas eeldada, et õigus toetusele sälib. Vastupidisele järeldusele ei vii kohtu

hinnangul ka kaebaja väide viimaste aastate kiiretest kliimamuutustest, millega kaebaja pole

enda sõnul osanud arvestada. Kaebaja fotod (dtl 120-122), mis väidetavalt kajastavad

olukorda püügiruudu nr 171 põhjakaldal, ei tõenda veenvalt, et kaebajal poleks võimalik üldse

kogu püügipiirkonna ulatuses rivimõrdasid kasutada.

20. Vastuseks PRIA esitatud andmetele rivimõrraga püütud kalakoguse kohta kaebaja

püügipiirkonnas (püügiruut 171) ajavahemikul juuli 2021 kuni september 2023 märgib

kaebaja, et tema arvates on tegemist ala põhjakaldal püütud kalaga, kus kaebajal ajaloolist

püügiõigust ei ole, ning samas püügiruudu lõunakaldal takistavad rivimõrdade kasutamist ja

rikuvad neid ilmastikutingimused – ala on avatud põhja-ja kirdetuultele ning rannikule ja

rannikuvette kuhjub vetikaid ja muda ning merepõhi on pidevas muutmises. Talvekuudel ja

kevadel aga seab seal rivimõrrad ohtu jää ulatuslik kuhjumine. Püütavaid kalakoguseid,

tööjõukulusid ja kala kokkuostuhinda ning keskkonnanõuete mõju saagikusele (sh ahvena

alammõõdu tõstmine 2 cm) arvestades peab kaebaja sihipärase kasutamise kohustust

ebaproportsionaalseks selle eesmärgi suhtes ning leiab, et kaebaja püügipiirkonnas on

rivimõrdade kasutamine koormavam ja kahjulikum kui mittekasutamine.

Kaebaja väide tema püügipiirkonna vähese kalavaru ja püügitegevuse majandusliku

ebaotstarbekuse kohta ei õigusta kohtu hinnangul samuti mõrdade kasutamata jätmist.

21. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et juba toetust taotledes tuleb taotlejal hinnata

realistlikult vara eelduslikke kasutusvõimalusi ja riske, mis võivad takistada vara sihipärast

kasutust ning toetuse kasutamise nõuete järgimist. Praegusel juhul on kaebaja puhul tegemist

kalapüügile pühendunud äriühinguga ja kutseliste kaluritega, kellel on eelduslikult kogemus

ja teadmised, milliseid enda püügipiirkonnas sobivaid püügivahendeid ning kui suures

koguses soetada. Vastustaja on ka asjakohaselt osundanud võimalusele, et kui taotleja tõdeb

keset toetusperioodi, et ei suuda toetuse kasutamise nõudeid täita, on tal võimalus loobuda

toetusest juba enne selle tagasinõudmist PRIA poolt ning võõrandada toetusega soetatud vara

(püügivahendid) teisele ettevõtjale, kes saaks üle võtta ka toetuse kasutamisega seotud

kohustuse. Kaebaja ei ole sellist võimalust kasutanud.

22. Asja materjalidest ilmneb, et KIR andmetel on Wats OÜ püügikohaks püügiruut 171

Saastna Vanasadam ja püügiruut 172 Virtsu sadam. Kaebaja on väljendanud kaebuses

kavatsust kasutada tulevikus toetusaluseid mõrdasid püügiruudus nr 172, kus ilmastikuolud

on soodsamad. Sarnaselt vastustajaga jääb ka kohtule arusaamatuks, miks kaebaja pole juba

varem mõrdasid paremate oludega püügikohas kasutanud – pole usutav, et ta polnud talle

määratud püügikoha olude ja püügivõimalustega juba varem tuttav või et tal puudunuks

võimalus nendega tutvuda.

9(11)

3-24-1481

23. Pooled on ka eri meelt määruse nr 34 § 12 lg 4 sõnastuse „toetatava tegevuse elluviimise

raames soetatud põhivara säilimise ja sihtotstarbelise kasutamise vähemalt viie aasta jooksul“

tõlgendamise osas. Kaebaja lähenemise kohaselt puudub kohustus kasutada mõrdasid viie

aasta jooksul igal aastal ning tema arvates on see sõnastus mõistetav ka selliselt, et piisab

isegi ühekordsest kasutusest viieaastase perioodi jooksul.

Kohus kaebajaga ei nõustu. Vastustaja selgituste kohaselt hindab PRIA kohustuste täitmist iga

toetusperioodi aasta lõikes, kuid sinna sisse arvestatakse nii püügikeeluaeg, mil kalur ei saa

püügivahendeid kasutada, kui ka püügiaeg. Tuvastades püügivahendite kasutamise

püügihooajal, hindab PRIA kohustuse vastaval aastal täidetuks. Kohus nõustub vastustajaga,

et meetme eesmärgiga on kooskõlas kohustuse iga-aastane täitmine kogu viieaastase perioodi

vältel. Toetuse andmise püügivahendite soetamiseks ei saa olla eesmärgipärane, kui nende

kasutusaeg või kasutus üldse sõltub taotleja enda äranägemisest ning jääb seetõttu väga

lühiajaliseks või jäävad püügivahendid üldse kasutamata.

24. Kaebaja on ka arvamusel, et vastustaja poleks tohtinud toetuse nõuete täitmist kontrollida

enne viieaastase perioodi lõppemist. Kohus nõustub ka siinkohal vastustajaga. Kehtivast

õigusest ei tulene täpseid juhiseid kontrolli läbiviimise aja kohta. Kuna kohus nõustus eelpool

vastustaja lähenemisega, et tegemist oli iga-aastaselt täidetava (mitte ühekordse või

episoodilise) kohustusega, on võmalik ja lubatav selle kohustuse täitmise kontrollimine ka

juba enne viieaastase perioodi lõppu. Praegusel juhul oli järelkontrolli ajaks (september 2023)

möödunud 2 aastat ja 4 kuud viieaastasest toetusperioodist, mis on piisavalt pikk aeg, et anda

hinnang taotleja tegevusele toetuse sihtotstarbelise kasutamise aspektist.

Kuna tegemist on iga-aastaselt täidetava püsiva kohustusega, millest on vastustaja pidanud

võimalikuks välja jätta püügikeeluga hõlmatud ajavahemikud, on vastustajal olnud piisav alus

järelduseks, et kaebaja ei olnud kontrollitaval ajavahemikul püügivahendeid sihipäraselt

kasutanud. Isegi juhul, kui ta jätkanuks aktiivse püügitegeveusega pärast 2023. a

septembrikuus toimunud järelkontrolli, ei muudaks see olematuks nõuete mittetäitmist enne

kontrolli. Toetusperioodi keskel toimunud järelkontroll on vastustaja arvates põhjendatud ka

selleks, et suunata toetuse saajat ülejäänud toetusperioodil toetust sihipäraselt kasutama.

Toetusperioodi keskel toimunud järelkontrolli tulemusena on kaebajalt tagasi nõutud

toetussumma vaid osaliselt ning toetuse kasutamise nõuete edasisel täitmisel on kaebajal

olnud võimalik vältida ülejäänud toetuseosa tagasimaksmist.

25. Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega vaidlustatud otsuse ebaproportsionaalsusest selle

eesmärgi suhtes. Kõnealuse meetme raames antava toetuse eesmärk on ennekõike

keskkonnakaitseline (suurendada bioloogilist mitmekesisust, vähendada soovimatut

kaaspüüki ning mereimetajate ja -lindude hukkumist püünistes), kuid lähtub eeldusest, et

toetusega soetatavaid püügivahendeid kasutatakse majandustegevuses eesmärgiga teenida

tulu. Toetuse abil soetatud vara nõuetkohaselt kasutamata jättes ei käitu toetuse saaja

kooskõlas toetuse eesmärgiga ning toetuse nõuete täitmata jätmisel ei ole toetuse

tagasinõudmine ebaproportsionaalne.

Ühtlasi ei ole kaebajalt vaidlustatud otsusega tagasi nõutud kogu toetust, vaid

proportsionaalselt kontrollitava ajavahemikuga, mille osas vastustaja rikkumise tuvastas.

Kaebajal on olnud võimalus vältida ülejäänud toetuseosa tagasinõudmist ülejäänud

toetusperioodi vältel mõrdasid sihipäraselt kasutades.

10(11)

3-24-1481

26. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on kohaldanud õiguspäraselt

vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses viidatud õiguslikke aluseid ning viinud läbi õiguspärase

haldusmenetluse. Seejuures on vastustaja võimaldanud kaebajal esitada enda arvamus ja

vastuväited nii järelkontrolli käigus (dtl 103) kui ka vastuseks kavandatavale haldusaktile (dtl

105-110) ning kaebaja on saanud enda seisukohti ja arvamusi väljendada veel ka kohustusliku

vaidemenetluse käigus.

Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsus sisuliselt õiguspärane ning ei esine vormi- ega

menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua otsuse tühistamise. Kuna vaidlustatud otsus on

õiguspärane ja kohtu arvates ei ole vastustaja eksinud ka vaideotsuse tegemisel ega teinud

seejuures menetlusvigu, mis kaebaja õigusi iseseisvalt rikuks, puuduvad ka alused vaideotsuse

tühistamiseks.

Kaebus jääb seega tervikuna rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud,

mistõttu jäävad ka tema võimalikud kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

28. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tühistab kohus käesoleva kohtuotsusega ka HKMS § 253

lg-le tuginedes ka Tartu Ringkonankohtu 5. septembri 2024. a kohtumäärusega kohaldatud

esialgne õiguskaitse (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 20. veebruari 2024. a

otsuse nr 17-6/24/9 täitmise peatamine). Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos

kohtuotsusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

11(11)