2-23-140283/8 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.12.2024, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-140283

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus M K vastu

võlgnevuse nõudes

Hagi hind

1784,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA:

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, rk 14304235, lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema

KOSTJA:

M K, ik xxxx, elukoht hagiavalduses xxxx, tegelik elukoht xxxx

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt M K hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks hageja ja

M K vahel 28.04.2022 sõlmitud järelmaksu lepingust nr xxxx ja 22.06.2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr. xxxx tulenev tasumata põhi-võlgnevus 819,19 eurot,

23.12.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 428,74 eurot ja

sissenõudmiskulud 45 eurot.

3. Välja mõista kostjalt M Klt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks TsMS §

367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (819,19 euro) tasumata jäägilt alates

24.12.2024 lepingujärgses määras 24,15% aastas kuni põhivõlgnevuse 819,19 euro

tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhinõue 34,97 eurot,

intressinõue 121,46 eurot, viivisenõue 169,13 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 25

eurot.

5. Jätta menetluskulud 76% ulatuses kostja M K kanda ning 24% ulatuses hageja TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda ning välja mõista M Klt TF Bank AB (publ.)

Eesti filiaal kasuks menetluskulude katteks 528,20 eurot.

6. Välja mõista kostjalt M Klt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis

menetluskuludelt (528,20 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses

määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg.6 § 633 lg.7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS §

416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 04.10.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 30.11.2023 hagi M K vastu võlgnevuse nõudes ning 07.03.2024

täiendava seisukoha.

2. Esitatud hagiavalduse ja hagi täienduse kohaselt sõlmisid M K ja TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaal 28.04.2022 järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis ekslikult xxxx), millega kostja omandas

kauba (elektriline tõukeratas), mille eest võimaldati tasuda 711,49 eurot maksegraafikuga.

Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määraks on 49,82%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on

arvesse võetud krediidisumma 711,49 eurot, intressimäär 41,15%, osamaksete arv 24, maksete

tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuist lepingu haldustasu 0 eurot kooskõlas

VÕS § 404 lg-ga 2¹. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääras 41,15% aastas (s.o

0,114% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 1066,04

eurot.

22.06.2022 sõlmisid M K ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis

ekslikult xxxx), millega kostja omandas kauba (muusikakeskuse), mille eest võimaldati tasuda

162,25 eurot maksegraafikuga. Lepingu nr. xxxx krediidi kulukuse määraks on 49,46%. Krediidi

kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma 162,25 eurot, intressimäär 40,86%,

osamaksete arv 36, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuist lepingu

haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2¹. Lepingus on pooled kokku leppinud

intressimääras 40,86% aastas (s.o 0,114% päevas) ja viivisemääras 24,15% aastas. Lepingu

kohaselt on krediidi kogukulu 281,80 eurot.

Kostja kohustus lepingutest tulenevaid kohustused täitma vastavalt lepingutes kokku lepitule.

3. VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama

tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4.

Lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud

peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja esitab tõendina kostja taotluse.

Vastavalt VÕS § 403⁴ lg-le 2 ja 3 kontrollis hageja muuhulgas kostja varalist seisundit ning

regulaarset sissetulekut teostades päringud Pensioniregistrisse. Krediidivõimelisuse hindamise

protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluse

esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Lepingu nr. xxxx puhul kontrollis

hageja kostja varalist seisundit ning sissetulekuid päringuga Pensioniregistrisse, millest nähtus, et

isiku sotsiaalmaksuga maksutatava tulu järgi on keskmine brutopalk 651 eurot ning sellest

tulenevalt netopalk ca 600 eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 600 eurot,

olemasolevatest kohustustest 100 eurot ja arvestades, et lepinguga lisandus igakuiselt 43,98 eurot,

sai kohustuste suhtarvuks 24%. Lepingu nr. xxxx puhul kontrollis hageja kostja varalist seisundit

ning sissetulekuid päringuga Pensioniregistrisse, millest nähtus, et isiku sotsiaalmaksuga

maksutatava tulu järgi on keskmine brutopalk 551 eurot ning sellest tulenevalt netopalk ca 520

eurot. Hageja lähtus pensioniregistris toodud sissetulekust 520 eurot, olemasolevatest kohustustest

100 eurot ja arvestades, et eelmise lepingu osamakse oli 43,98 ning käesoleva lepinguga lisandus

igakuiselt 7,89 eurot, saab kohustuste suhtarvuks 29%. Seega on hageja tõendanud, et on kogunud

ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu,

s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta). Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et

tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb

adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto

väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime

hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut andmebaasidest. Samuti tuleb

lähtuda antava krediidi summast. Arvestades hagi aluseks oleva järelmaksulepingu summat,

osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine

kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti

usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks

hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Hageja on

seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva

kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui

kostja sissetulekud.

4. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.10.2022

kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 22.10.2022

võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles

hageja 23.10.2022 lepingud üles.

5. Kostjal on lepingust nr. xxxx tulenev võlgnevus alates 2. osamaksest ehk 10.07.2022 kuni

ülesütlemisele eelnenud 5. osamakseni, s.o. 10.10.2022. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt

kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas

19,58 eurot. Seega on kostjal lepingust nr. xxxx tulenev põhivõlg summas 691,91 eurot (711,49-

19,58).

Kostjal on lepingust nr. xxxx tulenev võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.07.2022 kuni

ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 10.10.2022. Seega oli kostja võlgnevuses vähemalt

kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kostjalt ei ole toimunud laekumisi põhiosa katteks. Seega

on kostjal lepingust nr. xxxx tulenev põhivõlg summas 162,25 eurot.

Kokkuvõttes on põhivõlgnevuse suuruseks 854,16 eurot (691,91+162,25).

6. Lepingu nr. xxxx intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 41,15%

aastas ja 0,114% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 2. osamaksest 10.07.2022 kuni

ülesütlemiseni, s.o 23.10.2022 kokku summas 99,65 eurot (23,73 + 23,03 + 22,31 + 21,57 + 9,01).

Intress arvestus perioodil 11.10.2022 kuni 23.10.2022 summas 9,01 eurot on 606,63 x 41,15% /

360 x päevade arv 13. Kostja intressi tasunud ei ole.

Lepingu nr. xxxx intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud intressimäärale 40,86%

aastas ja 0,114% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 10.07.2022 kuni

ülesütlemiseni, s.o 23.10.2022 kokku summas 21,81 eurot (3,49 + 5,44 + 5,36 + 5,27 + 2,25).

Intress arvestus perioodil 11.10.2022 kuni 23.10.2022 summas 2,25 eurot on 152,28 x 40,86% /

360 x päevade arv 13. Kostja intressi tasunud ei ole.

Kokkuvõttes on intressi võlgnevuse suuruseks 121,46 eurot (99,65 + 21,81).

7. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6

nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.

Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär,

mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta

puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes

kokku lepitud viivisemäär on tühine, või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla

õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest VÕS § 415 lg 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust.

Lepingu nr. xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 691,91 eurolt, lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023

lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 41,15% aastas

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 314,36 eurot. Hageja

esitab viivise arvestuse lisana (dtl 56).

Lepingu nr. xxxx alusel nõuab hageja viivist põhivõlalt 162,25 eurolt, lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023

lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 40,86% aastas

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 73,20 eurot. Hageja

esitab viivise arvestuse lisana (dtl 57).

Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruseks on kokku 387,56 eurot (314,36 + 73,20).

Hageja selgitab, et hagis nõutud viivisemäärad 41,15% ja 40,86% ei saa olla liiga suured, kuna

viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3. lausega sama suur kui laenulepingutes kokkulepitud

laenuintress. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui

võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu

üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku

oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Täiesti

ebaloomulik oleks, kui kohustuse rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele tagajärg,

mis on soodsam, kui kohustuse kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks kohustatud

lepingupoolt üles kohustust rikkuma. Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud intressimäärast

väiksem viivisemäär ei täidaks viivise eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral, mille eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse

täitmisele sundimine.

Juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või

viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus

nõuda kostjalt viivist lepingutes kokkulepitud intressimääras. Riigikohtu praktika järgi on

tarbijaga sõlmitud laenulepingu mõistlik viivisemäär kuni 24% aastas. Kuna kokku lepitud

viivisemäärad 24,15% aastas ületavad 24% aastas, siis on kokku lepitud viivisemäär tühine ning

hagejal on ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus

kokkulepitud intressimäärades ehk 41,12% aastas ja 40,86% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses

esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas,

mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb

kohaldada viivisemäärana lepingutes kokku lepitud intressimäära. Hageja leiab, et antud olukorras

ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohtadest ja

vähendada kohalduvat määra kolmekordse seadusjärgse viivisemäärani. Seaduses sätestatud

viivise määr (VÕS § 113 lg 1 3. lause) ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav

ega tühine. Neil asjaoludel leiab hageja, et viivise nõudmine lepingujärgse intressimääraga võrdse

viivisemäära alusel on põhjendatud ja õige, samuti peab hageja seda mõistlikuks ja isegi

hädavajalikuks.

8. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 2

sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. Hageja sissenõudekulud lepingust nr. xxxx on 40

eurot: 11.01.2023 tasulise kirja saatmine 20 eurot, 27.03.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot,

26.07.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot.

Hageja sissenõudekulud lepingust nr xxxx on 30 eurot: 09.01.2023 tasulise kirja saatmine 15

eurot, 27.03.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 26.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot.

Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Hageja sissenõudmiskulude suuruseks on kokku 70 eurot (40 + 30).

9. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista

viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Kostja vastuväited

10. Kostjale on hagimaterjalid saadetud 13.03.2024, 26.03.2024 ja 13.05.2024 kostja e-postile

xxxx, mida kostja ise kohtule avaldas, paludes hagimaterjalid meilile saata kuna on päeval tööl.

Kohus hoiatas kostjat 13.05.2024 kirjas, et loeb TsMS § 3141 lg 1 ja lg 2 alusel hagimaterjalid

kostjale kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel alates ärasaatmisest, s.o 17.05.2024. Kostjat on

kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud

TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel

juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5

kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest

alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid loeti kostjale TsMS § 314¹ lg 1 ja lg 2 alusel

kätte toimetatuks saatmisega e-posti aadressile xxxx (kostja enda poolt kohtule käesolevas

tsiviilasjas avaldatud meiliaadress) kolme tööpäeva möödumisel saatmisest, s.o. 17.05.2024,

seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 31.05.2024. Kostja

kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib

tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

12. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

13. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja

kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

14. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja M K on TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 28.04.2022 järelmaksu lepingu nr xxxx (hagis ekslikult

xxxx), millega võimaldati tasuda kauba eest 711,49 eurot maksegraafikuga. Lepingu krediidi

kulukuse määraks on 49,82% ja intressimääraks 41,15% aastas. Kokkulepitud viivise määraks on

24,15% aastas. Leping on üles öeldud 23.10.2022.

Samuti sõlmisid M K ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal 22.06.2022 järelmaksu lepingu nr xxxx

(hagis ekslikult xxxx), millega võimaldati tasuda kauba eest 162,25 eurot maksegraafikuga.

Lepingu krediidi kulukuse määraks on 49,46% ja intressimääraks 40,86% aastas. Kokkulepitud

viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 23.10.2022.

15. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti

õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus

ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb

tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13

mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

16. Tarbijakrediidilepingute kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on

märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu

tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei

tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi

kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana

kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib

kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi

tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). Seega peab

krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu

krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust

tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel

juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

17. Lepingute sõlmimise ajal 28.04.2022 ja 22.06.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määraga 16,95% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062

lg 1

kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 50,85% aastas. Lepingu järgsed krediidi

kulukuse määrad 49,82% aastas ja 49,46% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega lepingud ei ole

VÕS § 4062 lg 1 järgi tühised krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

18. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

19. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

20. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe

saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks

mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

21. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

22. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

23. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et 28.04.2022

lepinguga nr. xxxx seoses tuvastas hageja pensioniregistrist, et kostja keskmine sotsiaalmaksuga

maksutatava tulu on brutopalk 651 eurot ehk netopalk ca 600 eurot. Arvestades sissetulekut ning

kostja märgitud kohustusi 100 eurot ning asjaolu, et lepinguga lisandus igakuiselt kohustus 43,98

eurot, sai hageja kohustuste suhtarvuks 24%. 22.06.2022 lepinguga nr. xxxx seoses tuvastas

hageja pensioniregistrist, et kostja keskmine sotsiaalmaksuga maksutatava tulu on brutopalk 551

eurot ehk netopalk ca 520 eurot. Arvestades sissetulekut ning kostja märgitud kohustusi 100 eurot

ning asjaolu, et eelmise lepingu osamakse oli 43,98 eurot ning käesoleva lepinguga lisandus

igakuiselt 7,89 eurot, sai hageja kohustuste suhtarvuks 29%. Krediidivõimelisuse hindamise

protsessis tegi hageja päringud Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluste esitamise

ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.

24. Kohtu hinnangul on krediidiandja piisavalt kontrollinud kostja sissetulekuid (Eesti

Väärtpaberite Keskregistri (EVK) pensioniregistrist), kuid kohtu hinnangul ei ole esialgne

krediidiandja piisavalt kontrollinud kostja finantskäitumist, kostja igapäevaste tegelike kohustuste

suurust ning ülalpeetavate olemasolu. Kohtu hinnangul on kostja finantskäitumise kontroll

piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei

iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise maksekäitumise,

sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste

maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas

laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks

vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida

laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene

käituks vastutustundlikult, st maksaks laene tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene.

Hageja küll nimetab, et lähtuda tuleb antava krediidi summast ning et tulenevalt summa

väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Kohtu

hinnangul ei ole näiteks 711,49 eurose krediidi puhul tegemist väikse krediidisummaga.

Vastutustundlik laenuandja oleks pidanud küsima kostjalt täiendavaid andmeid (pangakonto

väljavõtet) kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse väljaselgitamiseks. Hagist ei nähtu,

milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt

pangakonto väljavõtet. Kohus ei saa siinkohal arvestada ka hageja tehtud arvestustega seoses

kostja kohustuste protsentuaalse jaotusega võrreldes tema sissetulekuga (dtl 86), kuivõrd ka

nendes arvestustes ei ole aluseks võetud kostja tegelikke kohustusi. Tuvastatud asjaolude pinnalt

ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei

ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on

selgitanud.

25. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku

teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034

lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja

krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud kohustuste andmetest, mis ei

ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

26. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

27. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

28. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kohus nõustub hagejaga, et lepingud on 23.10.2022

kehtivalt üles öelnud, kuivõrd kostja on alates 10.07.2022 osamaksetest tagasimaksetega

viivituses, mistõttu oli hagejal õigus lepingud üles öelda. Seega on kogu väljastatud

krediidisumma sissenõutavaks muutunud. Käesoleval juhul olid kokkulepitud intressimäärad

41,15% aastas ja 40,86% aastas ehk suuremad kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Seadusjärgne intressimäär alates lepingu nr. xxxx sõlmimisest 28.04.2022 kuni lepingute

lõppemiseni 23.10.2022 oli 0 % aastas. Hageja intressi nõue 121,46 eurot perioodil 10.07.2022 –

23.10.2022 ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata. Kostja on tasunud üksnes 28.04.2022

lepingu nr. xxxx 1. osamakse summas 54,55 eurot, mis tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuse

katteks. Seega on tasumata põhinõude suuruseks 819,19 eurot (711,49 + 162,25 – 54,55), mis

kuulub kostjalt väljamõistmisele. Rahuldamata jääb hageja põhinõue summas 34,97 eurot

(854,16- 819,19).

29. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud

viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

30.11.2023 intressi aastase määraga võrdses määras 41,15% aastas põhivõlalt 691,91 eurolt

summas 314,36 eurot ning 40,86% aastas põhivõlalt 162,25 eurolt summas 73,20 eurot, kokku

387,56 eurot.

30. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

31. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud

lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne

intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja hageja mõlemas lepingus kokku leppinud

intressimäärast erinevas viivisemääras ehk 24,15% aastas. Seega kuulub hageja viivisenõue

rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses viivisemääras. Kohus ei

nõustu hageja käsitlusega seoses viivise tühisusega ning seisukohaga, et suurem intressimäär on

mõistlikum kui kokkulepitud viivisemäär. Kohus ei vähenda lepingujärgset viivisemäära seoses

kohustuse rikkumisega, mistõttu on ka eeltoodud hageja etteheited alusetud. Kohtu hinnangul

täidab kokkulepitud viivis oma eesmärki.

32. Tasumata põhinõudelt 819,19 eurolt sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 24,15 %

aastas perioodil 24.10.2022 kuni 30.11.2023 (s.o kuni hagi esitamiseni) 403 päeva eest on 218,43

eurot (vt viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata

hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 169,13 eurot (387,56 – 218,43).

33. Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud

lepingujärgse viivise kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 819,19 eurolt perioodil

01.12.2023 kuni 23.12.2024 (k.a) 389 päeva eest moodustab 210,31 eurot (vt

www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

sissenõutavaks muutunud viivised 23.12.2024 seisuga kokku 428,74 eurot (218,43 + 210,31

eurot).

34. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367,

kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 24.12.2024 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas

põhivõlgnevuse (819,19 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 819,19 euro tasumiseni.

Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega

ületada põhivõlgnevuse 819,19 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada

390,45 eurot (819,19 – 428,74).

35. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis 70 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada

hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 45 eurot.

36. VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja 2 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude

hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib

esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi

järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot ning hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, kui võlausaldaja

nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot, seejuures võib esimese tasulise meeldetuletuskirja eest

nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot. Hageja märgib, et

tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu nr. xxxx lõppemist 11.01.2023 - 20 eurot,

27.03.2023 - 5 eurot, 26.07.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 10 eurot,

kokku 40 eurot ning peale lepingu nr. xxxx lõppemist 09.01.2023 - 15 eurot, 27.03.2023 - 5 eurot,

26.08.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 5 eurot, kokku 30 eurot. Kohus

leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue üksnes saadetud

meeldetuletuskirjade eest osaliselt, s.o. summas 45 eurot. 27.03.2023 meeldetuletuskirjadest ei

nähtu, et tegemist oleks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali nõuetega ning kirjades viidatakse

maksekokkulepetele, mille sõlmimist käesolevast asjast ei nähtu. Võimalike muude kulude

tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab,

et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud

päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu,

kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab

hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu

hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle

ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega

võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt

põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

Seadusandja ongi kehtestanud esimese

meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega

ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist

summas 25 eurot, mis jääb rahuldamata.

37. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

38. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

39. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1433,18

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 350,56 eurot ehk ⁓ 24%

nõudest. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta

menetluskulud 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda.

40. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 315 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 76%

ulatuses ehk 239,40 eurot.

41. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 507 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 3 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta).

Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine

kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

42. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 15,20 eurot (76% 20 eurost).

43. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

44. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169

eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest

küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks

esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole

vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-

advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud

hinnakirjaga.

45. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 3 h ulatuses. Kohus peab käesoleva

tsiviilasja puhul märgitud ajakulu (3 tundi) õigusabi osutamisel mõistlikuks. Seega leiab kohus, et

õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele vastavalt menetluskulude jaotusele summas 273,60

eurot (käibemaksuta) (s.o. 3 x 120 eurot = 360 eurot * 76%).

46. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 528,20 eurot (riigilõiv 239,40

eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 15,20 eurot + õigusabikulu 273,60 eurot).

47. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal

otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

48. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

49. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik