2-24-126215/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Määruse tegemise aeg ja koht

23. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-126215

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagi J.O vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Menetlustoiming

Hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ,

registrikood 11542046), lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja J.O (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi J.O vastu menetlusse võtmata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebust ei saa esitada 5 kuu

möödumisel määruse tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse J.O

(kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus tegi kohtumäärusega kostjale

makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

1 (6)

kiirmenetluse ja andis määrusega asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

Tartu Maakohus kohustas hagejat esitama kohtule oma nõude ja põhjendama seda

hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hageja esitas hagiavalduse 13.09.2024, mida täiendas

21.11.2024.

2. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 2869,30 eurot, millest põhinõue on 2701,88

eurot, viivis on 132,42 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c ja kostja 21.01.2019 laenulepingu

limiidiga kuni 3000 eurot. Leping oli tähtajatu. 22.01.2020 leppisid pooled kokku laenulimiidi

suurendamises kuni 5000 euroni. Kostjal on tagastamata krediidisumma 2701,88 eurot.

Kostjale tehti väljamakseid 5589 eurot. Kostja on krediidilepingu raames teostanud

tagasimakseid kokku summas 9870,59 eurot, millest krediidisumma katteks arvestati 2887,12

eurot, kulude katteks 232,51 eurot ja intressi katteks 6750,96 eurot.

Hageja tõi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta välja järgmised asjaolud.

Krediidiandja kontrollis maksehäireregistrist kostjal maksehäirete olemasolu. Kostjal

maksehäired puudusid. Krediidiandja lähtus sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel kostja

esitatud andmetest. Kostja märkis oma sissetuleku suuruseks 1200 eurot, oma igakuiseid

kohustusi kostja ei avaldanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

4. TsMS § 371 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi

ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik

peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

5. Hagis toodud asjaoludest nähtub, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja

laenuvõimekust. Hagis toodud asjaoludel saab kohus tuvastada, et krediidiandja ei järginud

kostjaga lepingute sõlmimisel (sh krediidi suurendamisel) vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

5.1. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

2 (6)

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

3 (6)

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 9 sätestab, et kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava

krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist,

ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning

hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri

muutmist.

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

5.2. Hagiavalduses ja selle täpsustuses on välja toodud järgmised asjaolud. Multitude Bank

p.l.c ja kostja sõlmisid 21.01.2019 laenulepingu limiidiga kuni 3000 eurot. Leping oli tähtajatu.

22.01.2020 leppisid pooled kokku laenulimiidi suurendamises kuni 5000 euroni. Kostjal on

tagastamata krediidisumma 2701,88 eurot. Kostjale tehti väljamakseid 5589 eurot. Kostja on

krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku summas 9870,59 eurot, millest

krediidisumma katteks arvestati 2887,12 eurot, kulude katteks 232,51 ja intressi katteks

6750,96 eurot.

Hageja tõi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta välja järgmised asjaolud.

Krediidiandja kontrollis maksehäireregistrist kostjal maksehäirete olemasolu. Kostjal

maksehäired puudusid. Krediidiandja lähtus sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel kostja

esitatud andmetest. Kostja märkis oma sissetuleku suuruseks 1200 eurot, oma igakuiseid

kohustusi kostja ei avaldanud. Hagis toodud asjaoludest nähtub, et krediidiandja tegi

laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluste pinnalt.

Hagist nähtuvalt ei kontrollinud krediidiandja kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja

sissetulekute ja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis üksnes kostja varasemat maksekäitumist

maksehäireregistrist.

4 (6)

Üksnes kostja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele

hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud

andmeteta tarbija sissetulekute ning kulude ja finantskohustuste ning varasemate

finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija

krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud krediidiandja kontrollikohustust see, et

kostja peab esitama tõeseid andmeid. Kohtu hinnangul ei võimalda hagis väljatoodud asjaolud

järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras,

kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet

tema varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle

teabe esitamata jätmist.

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepinguid

sõlmida, sealhulgas krediiti suurendada.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

Hagis toodud asjaoludel on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

mistõttu ei ole hagejal kostja vastu nõuet, sest kostja poolt tasutud intressi katteks arvestatud

summad tuleb aastate 2019 kuni 2022 eest arvestada tasutuks põhinõude katteks. Kostja on

teinud krediidiandjale tagasimakseid põhinõuet ületavas osas. Seejuures arvestab kohus, et

1) hagis toodud asjaoludel tehti kostjale väljamakseid 5589 eurot;

2) aastatel 2019 kuni 2022 oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%;

3) hagis toodud asjaoludel tasus kostja perioodil 13.03.2019–09.03.2024 põhinõude

katteks 2887,12 eurot ja intressi katteks 6750,96 eurot, s.o kokku 9638,08 eurot.

Arvestades, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet, siis ei ole hagiga hageja taotletavat eesmärki

võimalik saavutada. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi

menetlusse võtmata.

6. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel

hageja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

7. TsMS § 372 lg 4 teine lause sätestab, et kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast,

ei toimeta kohus avaldust kostjale kätte, vaid tagastab selle koos lisadega ja asja menetlusse

võtmisest keeldumise määrusega avaldajale. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt kui kohus

keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei

ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses.

5 (6)

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

6 (6)