3-23-970/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-970

Haldusasi

X kaebus Pärnu linna kohustamiseks taastada vastav

rahvastikuregistri kanne

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja- X, esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa;

Vastustaja – Pärnu linn, esindaja Evelin Talviste;

Kaasatud haldusorgan- Siseministeerium, esindaja Rebeka Pintson

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja kohustada vastustajat taastama Pärnu

Maakohtu 21.03.2022 otsuse alusel (tsiviilasi nr 2-21-4910)

tehtud esialgne kanne kaebaja hooldusõiguse kohta A

suhtes;

2. Mõista Pärnu linnalt menetluskuluna kaebaja kasuks välja

2171 eurot ja 95 senti;

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi, B nimi

ning A nimi tähemärgiga

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

20.12.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 04.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega kohustada Pärnu Linnavalitsust

taastama rahvastikuregistris kanne X ühise hooldusõiguse kohta A suhtes või alternatiivselt kohustada

Pärnu Linnavalitsust tegema rahvastikuregistris kanne X ühise hooldusõiguse kohta A suhtes. Kaebus

sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust kohustada Pärnu Linnavalitsust esialgse õiguskaitse korras

halduskohtumenetluse lõpuni taastama rahvastikuregistris kanne X ühise hooldusõiguse kohta A suhtes.

2. Tallinna Halduskohtu 05.05.2023 määrusega jäeti kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus käiguta.

3. Kaebaja esitas vastavad täpsustused 15.05.2023. Seejärel küsis kohus ka Pärnu linna seisukohta

esialgse õiguskaitse taotluse osas.

4. Tallinna Halduskohtu 24.05.2023 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2023 määrusega jäeti eelnevalt nimetatud 24.05.2023 määruse peale

esitatud määruskaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohtu 26.09.2023 määrusega jäeti kaebus käiguta, et X saaks selgitada oma

eesmärke, arvestades seejuures ka seda, mida ringkonnakohtu 25.08.2023 määruses välja toodi.

Kaebaja vastas eelnimetatud määrusele 11.10.2023, põhjendades senise nõude juurde kindlaksjäämise

vajadust.

7. Tallinna Halduskohus võttis 13.10.2023 määrusega kaebuse menetlusse. Pärnu linn vastas kaebusele

13.11.2023.

8. Tallinna Halduskohus kaasas 05.09.2024 määrusega haldusorganina menetlusse arvamuse andmiseks

Siseministeeriumi. Siseministeerium esitas oma arvamuse 18.10.2024.

9. Tallinna Halduskohus määras 23.10.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

10. Kaebaja esitas 18.11.2024 lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja.

11. Tallinna Halduskohtu 19.12.2024 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise

aega.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

12. Kaebaja selgitab kõigepealt, et Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsusega tsiviilasjas 2-21-4910 tuvastas

kohus, et A ei põlvne Bst ja A sünniaktis vanema B kohta tehtud kanne on ebaõige. Pärnu Maakohtu

21.03.2022 otsusega tsiviilasjas 2-21-4910 tuvastas kohus, et A põlvneb Xst. Pärnu Linnavalitsuse

perekonnaseisuametnik tegi rahvastikuregistrisse kande, mille kohaselt põlvneb A Xst ning Xl on A

suhtes alates 12.12.2022 täielik isikuhooldusõigus ja täielik varahooldusõigus.

13. Kaebaja avastas 2023. aasta aprillis, et rahvastikuregistri kannete kohaselt puudub Xl lapse A

suhtes isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus. Pärnu Linnavalitsus oli omaalgatuslikult kustutanud

rahvastikuregistrist lapse A suhtes kaebaja hooldusõigust puudutava kande. Kaebaja on seisukohal, et

Pärnu Linnavalitsusel puudus õiguslik alus ühepoolselt vanemaõiguseid puudutavate kannete

muutmiseks.

14. Kaebaja selgitab, et pöördus pärast kande muutmise avastamist 13.04.2023 vastustaja poole, et

saada selgitus kande muutmise alustest. Pärnu Linnavalitsuse rahvastikutoimingute spetsialist vastas

samal kuupäeval, kuid registrikande muutmise aluse kohta selgitusi ei antud. Käesoleval juhul on

vastustaja muutnud kaebajale arusaadavalt olemasolevat kannet Justiitsministeeriumi või

Siseministeeriumi juhtnööride kohaselt ilma, et oleks järgitud rahvastikuregistri seaduses (edaspidi

RRS) sätestatud eeskirju. Täidetud ei ole mitte ükski alus (RRS § 33 lg 1 ja § 32 lg 3) rahvastikuregistri

kande muutmiseks.

15. Pärast isaduse tuvastamist tekivad vanematel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 1 kohaselt

automaatselt võrdsed õigused, kui seadus ei sätesta teisiti. Antud juhul ei ole seaduses normi, mis

välistab vanema tuvastamise järgselt vanemal hooldusõiguse tekkimise. Samas PKS § 1231 näeb ette

ühise hooldusõiguse taastamise, kui hooldusõigust on kas piiratud või kui hooldusõigus on ühele

vanemale üle antud. Käesoleval hetkel ei ole kaebajalt vanemaõiguseid ära võetud ega piiratud,

mistõttu puuduvad ka alused PKS § 1231 alusel hooldusõiguse taastamiseks ja hooldusõiguse mõlemale

vanemale andmiseks.

16. Täiendavas 18.11.2024 seisukohas toob kaebaja välja, et Siseministeeriumi seisukoha kohaselt on

PKS § 1231 lg 3 alusel ühise hooldusõiguse taotlemine kohane ka olukorras, kus tegemist ei ole

hooldusõiguse taastamisega, vaid ühise hooldusõiguse tekkimisega. Kaebaja jääb oma varasemate

seisukohtade juurde ning ei pea sellist lähenemist kohaseks. Lapse huvidele ja võrdse kohtlemise

põhimõtetele vastab PKS § 117 lg 2 käsitlus, et isaduse omaksvõtu korral vanemate ühist hooldusõigust

eeldatakse ning kohane on seda rakendada ka isaduse tuvastamisel. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja

määrata kindlaks ja mõista Pärnu Linnavalitsuselt X kasuks välja halduskohtumenetluses 3-23-970

kantud menetluskulud kogusummas 2191,95 eurot (sh käibemaks).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja palub kaebuse rahuldamata jätta. Perekonnaseisutoimingute

seaduse (PKTS) § 25 lg 2 kohaselt kantakse lapse isa andmed rahvastikuregistrisse dokumendi alusel,

mis tõendab tema abielu lapse emaga, või nimetatud seaduse §-s 26 nimetatud isaduse omaksvõtu

avalduse ja selle juurde kuuluva ema nõusoleku või põlvnemise tuvastamise kohtulahendi alusel.

Vaadeldaval juhul oli isa kande aluseks Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-4910,

milles kohus tuvastas, et A põlvneb Xst.

18. Rahvastikuregistrisse kannete tegemisel lähtutakse muuhulgas ka Siseministeeriumi kohtulahendite

täitmise juhendist. Juhendi II osa punktis 2.5 on selgitatud (vastustaja 23.05.2023 vastus kohtunõudele;

lisa 1), et põlvnemise tuvastamise kohtulahendiga lisatakse hooldusõigused isikule, kellest põlvnemine

tuvastatakse, selliselt nagu on kirjas kohtulahendi resolutsioonis, sh kui isaduse tuvastamise

kohtulahendi resolutsioonis puudub info hooldusõiguse kohta, siis isale hooldusõiguseid ei lisata.

Juhendi I osa punktis 2.2.7 on kirjeldatud saki „Hooldusõigused“ täitmist ning selle kohaselt, kui

isadus tuvastatakse kohtus, ei too see automaatselt kaasa isa hooldusõigust. Hooldusõiguse andmine

peab olema kohtulahendi resolutsioonis kirjas, vastasel juhul isa hooldusõigust ei saa (vastustaja

23.05.2023 vastus kohtunõudele; lisa 2). Registrimenetlus on formaliseeritud menetlus ning

perekonnaseisuametnik ei saa kande tegemisel väljuda kohtulahendis antud piiridest, sh määratleda

iseseisvalt vanema õigusi ja kohustusi kohtulahendis märkimata ulatuses.

19. Maakohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-21-4910 lapse põlvnemise kaebajast, kuid ei teinud otsustusi

hooldusõiguse kohta. Justiitsministeerium on oma 21.04.2023 vastuses (15.05.2023 esitatud kaebuse

täienduse lisa 1) kaebajale, Siseministeeriumile ning vastustajale PKS § 117 kohta selgitanud, et lapse

isa ei saa põlvnemise tuvastamisega automaatselt lapse hooldusõigust, vaid peab lapse hooldusõigust

soovi korral kohtult eraldi taotlema. Vanema hooldusõigus kantakse registrisse vaid sellise

kohtulahendi alusel, mille resolutsioonis on hooldusõiguse kuuluvus selgelt kirjas. Antud juhul ametnik

eksis kohtulahendi sisestamisel andmete kandmisega rahvastikregistrisse. Esialgse ja parandatud kande

(03.01.2023 kanne) puhul oli tegemist menetlusveaga, mille ametnik parandas.

20. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lõigete 1 ja 2 kohaselt on rahvastikuregistri kandel üksnes

tõenduslik tähendus ning selle vaidlustamisega ei ole võimalik muuta seaduse alusel tekkivaid

perekonnaõiguslikke õigussuhted. Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muu hulgas

hooldusõiguse andmed (RRS § 21 lg 1 p 11). Rahvastikuregistri kanne ei tekita ega lõpeta kaebaja

hooldusõigust oma lapse suhtes, vaid sellel on üksnes tõenduslik tähendus. Hooldusõiguse sisulisi

küsimusi reguleerib PKS-i 10. peatükk. Antud juhul lähtus vastustaja kande parandamisel, et isaduse

kohtus tuvastamine ei too automaatselt kaasa hooldusõigust lapse suhtes ja seega ei olnud

perekonnaseisuametnikul pädevust otsustada rahvastikuregistri kande tegemisel hooldusõiguse

küsimust, sest kohus ei olnud sellist otsust teinud. Järelikult ei saaks ka kohus vastustajat sellise kande

tegemiseks kohustada.

SISEMINISTEERIUMI SEISUKOHT

21. Siseministeerium on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuivõrd hetkel kehtiv

rahvastikuregistri kanne on tehtud kohtuotsuse alusel ning kooskõlas kehtiva õigusega.

22. Siseministeerium ei nõustu, et tegemist oli kehtiva kandega, mis õigusvastaselt kustutati. Nagu

vastustaja on juba selgitanud, siis ühise hooldusõiguse kustutamise rahvastikuregistrist tingis eksimus

antud kande tegemisel. Hetkel kehtiva kande aluseks olnud faktiline olukord ei ole aga muutunud.

Kuivõrd kohtuotsuse resolutsioonis, millega isadus tuvastati, ei ole hooldusõiguse kuuluvuse otsustust

tehtud, siis automaatselt hooldusõigust ka rahvastikuregistrisse ei kanta. Hooldusõiguseid muudab,

taastab, piirab ja peatab kohus. Seega kui kohtuotsuse resolutsioonist ei nähtu hooldusõiguse kuuluvuse

jaotus, siis Siseministeeriumi hinnangul ei saa kaebaja sellekohase kande tegemist nõuda ka olukorras,

kus ekslikult vahepeal niisugune kanne oli tehtud. Käesolevas asjas ei vastanud enne kande parandust

tehtud andmed kohtulahendis sisalduvatele andmetele, st tegemist oli ebaõigete andmetega (RRS § 32

lg 3 p 4). Kui tekib olukord, et rahvastikuregistris olevate andmete ja andmete kandmise aluseks olnud

dokumendi andmed on erinevad, loetakse õigeks dokumendi andmed (RRS 382 SE, lk 20).

23. Vastavalt PKS § 84 lg 1 punktidele 1–3 loetakse lapse isaks meest, kes on lapse eostanud ja kes on

lapse sünni ajal lapse emaga abielus või kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud

kohus. Seega on PKS-is sätestatud regulatsiooni kohaselt lapse isaks muuhulgas mees, kelle isaduse on

tuvastanud kohus. Vanema hooldusõiguse kuuluvust reguleerib PKS § 117. Nimetatud sätte lõike 1

kohaselt on omavahel abielus olevatel vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus ning lõikest 2

tuleneb, et kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad

isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid

ühele vanematest. Siseministeerium nõustub siinkohal Justiitsministeeriumi seisukohaga PKS § 117 lg

2 tõlgenduse osas (kaebaja 15.05.2023. a seisukoha lisa nr 1). Siseministeeriumi hinnangul ei ole

automaatne hooldusõiguse tekkimine koos põlvnemisega põhjendatud ka seetõttu, et sellisel juhul ei

küsita lapse emalt nõusolekut hooldusõiguse tekkimise osas, st hooldusõiguse tekkimine otsustatakse

ema arvamust küsimata ja seega ema arvamusega arvestamata. Isaduse omaksvõtu puhul näeb aga

seadus ette, et emalt küsitakse selle kohta nõusolek. PKTS § 29 lg 2 kohaselt, kui vanemad ei ole

omavahel abielus, märgivad nad isaduse omaksvõtu avaldust ja ema sellekohast nõusolekut esitades,

kas nad soovivad teostada vanema hooldusõigust ühiselt või jätta hooldusõiguse üksnes ühele

vanemale. Siseministeeriumi hinnangul ei ole põhjendatud, et kui isaduse omaksvõtul on vajalik ühise

hooldusõiguse tekkimisel ema nõusolek, siis isaduse tuvastamisel kohtu poolt nõusolekut vaja ei ole ja

hooldusõigus tekib automaatselt.

24. Siseministeerium ei nõustu kaebajaga ka selles, et puudub materiaalõiguslik nõude alus, mille

alusel taotleda ühist hooldusõigust. Kohtu kaudu isaduse tuvastamise korral peab lapse isana tuvastatud

isik taotlema kohtult PKS § 138 lõike 1 alusel hooldusõiguse kindlaksmääramist. PKS § 1231 lõike 3

alusel tuleb kohtusse pöörduda ka juhul, kui vanema hooldusõigust ei ole varem muudetud ning

taotletakse hooldusõiguste kuulumist vanematele ühiselt. Siseministeerium leiab, et PKS § 1231 lg 3

alusel ühise hooldusõiguse taotlemine on kohane ka olukorras, kus tegemist ei ole hooldusõiguse

taastamisega, vaid ühise hooldusõiguse tekkimisega.

25. Siseministeerium mõistab kaebaja selgitusi vanemate võrdsuse kohta. Siiski peab Siseministeerium

kaalukamaks seda, et lapsega seotud menetlustes tuleb arvestada lapse huvidega. Olukorras, kus lapse

ainuhooldusõigus on ühel vanemal, on ühist hooldusõigust võimalik taotleda hagita menetluse sätete

kohaselt kohtult. Hooldusõiguse otsustamisel tuleb lähtuda seisukohast, et laps on riigi kaitse all. Kuigi

vanematel on õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda, tuleb siiski kontrollida, kas isik, kellest

põlvnemine tuvastati, on võimeline ja soovib lapse hooldusõiguseid teostada. Siseministeerium peab

oluliseks ka ringkonnakohtu 25.09.2023. aasta määruses väljatoodut selle kohta, et rahvastikuregistri

kandest ei sõltu kaebaja õigus suhelda oma lapsega. Lapsega suhtlemise õiguse sätestab PKS § 143 lg

1. Ka olukorras, kus hooldusõigus kuulub ühele vanemale, on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja

õigus suhelda oma lapsega isiklikult. Siseministeerium märgib, et kuni 2021. aastani tehti koos

põlvnemise tuvastamise kohtulahendi kandmisega rahvastikuregistrisse ka hooldusõigust puudutav

kanne, kuid selline praktika muutus pärast seda, kui Justiitsministeerium saatis 29.01.2021

Siseministeeriumile kirja (18.10.2024 seisukoha lisa nr 1), kus juhtis tähelepanu asjaolule, et

perekonnaseaduse § 117, mis räägib vanemate ühise hooldusõiguse tekkimisest lapse sünni järgsel

isaduse tuvastamisel, ei laiene isaduse hilisemale tuvastamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Käesolevas haldusasjas on esitatud kohustamisnõue Pärnu linna vastu rahvastikuregistri kande

taastamiseks ühise hooldusõiguse kohta (lapse) A suhtes. Eelnevalt oli kaebaja vaidlustanud lapse

isaduse, kusjuures vastavasisulise Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsusega tsiviilasjas nr 2-21-4910

tuvastatigi lapse põlvnemine nimelt Xst ja seetõttu ka lapse sünniaktis ühe vanema kohta tehtud kande

ebaõigsus. Pärnu Maakohtu 21.03.2022 otsuse resolutsiooni punkti 5 kohaselt oli vaja saata lahend 10

päeva jooksul arvestatuna jõustumisest perekonnaseisukannete muutmiseks perekonnaseisuasutusele,

so Pärnu Linnavalitsuse perekonnaseisutoimingute ja rahvastikuregistri teenistusele (TsMS § 455 lg 2).

Nähtuvalt haldusasja materjalist oligi sellekohane kanne 03.01.2023 seisuga tehtud vastavalt Pärnu

Maakohtust 30.12.2022 edastatud kohtudokumentidele (vt Pärnu Linnavalitsuse 23.05.2023 vastus

kohtunõudele). Kandes oli märgitud, et kaebajal on lapse A suhtes täielik isikuhooldusõigus alates

12.12.2022 ja täielik varahooldusõigus samuti alates 12.12.2022. Nimetatud kande väljatrükk on

haldusasja materjali juurde ka esitatud. Käesoleva vaidluse põhiolemus väljendub aga selles, et

vastustaja muutis 06.03.2023 seda kannet lapse hooldusõigust puudutavas osas (vt Pärnu

Linnavalitsuse 23.05.2023 vastus kohtunõudele) kustutades märke täieliku isikuhooldusõiguse ja

täieliku varahooldusõiguse kohta, mida kaebaja peab erinevatel põhjustel õigusvastaseks, sealhulgas ka

seetõttu, et menetlusse teda ei kaasatud ning ärakuulamist ei toimunud. Vastustaja seostab kande

muutmist sellega, et Siseministeeriumist saabus 06.03.2023 vastav märgukiri ja et seetõttu parandati

varasem viga.

27. Seega on käesoleva vaidluse puhul põhiküsimus selles, kas isa hooldusõigus võib tekkida

automaatselt ja seda siis ka olukorras, kus isadus tuvastatakse näiteks kohtu kaudu või peaks lapse

isana tuvastatud isik taotlema kohtult veel eraldi hooldusõiguse kindlaksmääramist. Nimetatud küsimus

on saanud tekkida või siis on selle tekkimist põhjendatud sellega, et perekonnaseaduses ei käsitata

selgelt olukorda, kus isadus tuvastatakse hiljem kohtus, kuid hooldusõigusega seonduvaid aspekte ei

puudutata. Samas ei puudutata perekonnaseaduses ka mitmeid muid küsimusi, sest seadus ei saa olla

ülemääraselt detailne. Kaebaja põhiväide või üks põhiväidetest väljendub aga selles, et vastavalt PKS §

116 lõikele 1 koosmõjus sama seaduse §-ga 117 kaasneb isaduse tuvastamisega lapse suhtes

automaatselt ka hooldusõigus. Ilmselt oli ka vastustaja esialgu sarnasel arvamusel, kuid muutis seda

arvamust peale Siseministeeriumi märgukirja.

28. Perekonnaseaduse § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja

kohustused kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul see perekonnaseadusest teisiti ei tulene. Abielus

olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus, mille üle keegi ju sisuliselt vaielda ka ei

saakski, kuid vastavalt PKS § 117 lg 2 on vanematel ühine hooldusõigus isegi siis kui lapse sünni

hetkel ei oldud abielus. Eelnimetatut on küll võimalik muuta, jättes näiteks isaduse omaksvõtu

tahteavaldusi esitades vanema hooldusõiguse vaid ühele vanematest. Antud juhul isaduse omaksvõtus

küsimust ei ole. Vastupidi, kaebaja on taotlenud põlvnemise tuvastamist ning vanema hooldusõigust ei

ole jäetud ainult ühele vanematest. PKS § 82 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused

õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. A

põlvnemine kaebajast ongi tehtud kindlaks seaduses sätestatud korras. Seega, lähtuvalt

perekonnaseaduse sätete grammatilise tõlgendamise meetodist, võib järeldada, et kaebajal tekkis lapse

suhtes põlvnemise tuvastamise järgselt ühtlasi ka hooldusõigus. Kaebaja on osundanud oma

menetlusliku positsiooni õigsuse ilmestamiseks ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.06.2008 lahendile

kohtuasjas 3-2-1-36-08, mille punktides 12 ja 13 on näiteks selgitatud, et põlvnemise tuvastamise

korral kohtus tuleb mees lugeda lapse isaks alates lapse sünnist, kuid (võimaliku) ülalpidamise nõude

korral võib mõista selle üldjuhul välja alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt

sünnihetkest. Vastavalt PKS § 118 lg 1 teostavadki vanemad laste suhtes ühist hooldusõigust ja

täidavad hoolduskohustust omal vastutusel pidades silmas lapse heaolu. Eraldi küsimus on see kui

vanematel ei ole võimalik hooldusõigust teostada, kuid sel juhul rakendab kohus vastavalt PKS § 118

lg 2 lapse huvides asjakohaseid abinõusid. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole antud juhul

asjakohaste abinõude rakendamise vajadust või küsimust tekkinud. Lähtuvalt eeltoodust võib asuda

seisukohale, et vastustaja esialgne kanne oli õiguspärane ning selle hilisem muutmine õigusvastane.

29. Seadust on vaja tõlgendada esmajärjekorras siiski grammatiliselt ning erinevad

tõlgendamisjuhendid ei pruugi osutuda üldse tarvilikuks. Liigne tõlgendamine võib viia ebaõigete

resultaatideni. Siseministeerium on käesoleva haldusasja raames arvamuse andjana püüdnud oma

positsiooni põhjendada PKS § 1231 ja PKTS § 29 lg 2 regulatsiooniga, kuid PKS § 1231 reguleerib

vanema hooldusõiguse taastamisega seonduvaid küsimusi ning PKTS § 29 lg 2 olukorda, kus toimub

isaduse omaksvõtt koos ema sellekohase nõusolekuga. Antud juhul ei ole tegemist kaebaja

hooldusõiguse taastamisega ega isaduse omaksvõtuga. Tuvastati lapse põlvnemine kaebajast ning

sellega kaasnesid võrdsed õigused lapse suhtes.

30. Arvestades asjaolu, et kohus nõustus kaebaja põhipositsiooniga isa hooldusõiguse tekkimisest

automaatselt ja seda ka olukorras, kus isadus tuvastatakse kohtu kaudu, ei ole vaja kaebaja etteheiteid

menetlusse kaasamata ning ärakuulamisõiguse tagamata jätmise kohta enam sisuliselt hinnata. Seega

kuulub kaebus rahuldamisele ning vastustajal on vaja vastavasisuline esialgne registrikanne taastada.

31. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja menetluskulu vastustajalt

välja mõista. Kaebaja on menetluskulude nimekirja koos vastava arve ning teenuse lühikirjeldusega

haldusasja materjali juurde tähtaegselt esitanud. Kaebaja taotleb 2131 euro ja 95 sendi suuruste

õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kohus lähtub eelnimetatud taotlusest.

Menetluskuluna on nimetatud veel haldusasjas tasutud riigilõivusid summas 60 eurot. Nähtuvalt

kohtute infosüsteemist on käesolevas haldusasjas tasutud riigilõivudena 40 euro suurune summa.

Kohus lähtub sellest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, kuid antud juhul neid ülemäärasteks pidada ei saa. Seega

mõistab kohus menetluskuluna vastustajalt kaebaja kasuks välja taotletud õigusabikulu koos

käibemaksuga ning ka riigilõivudena tasutud 40 euro suuruse summa ehk menetluskuluna kokku 2171

euro ja 95 sendi suuruse summa.

32. Halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel võib kohus asendada andmesubjekti nime

tähemärgiga ja jätta avaldamata tema registrikoodi, aadressi ning muud andmed, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või

muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. Antud juhul asendab kohus avaldatavas

lahendis kaebaja nime, B nime ning A nime tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik