2-23-14957/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. detsember 2024

Tsiviilasja number

2-23-14957

Tsiviilasi

Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu 5000 euro,

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Loora Viljasaare vastuhagi Geiti Vaheri vastu 972

euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. mai 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Geiti Vaheri apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5973 eurot 86 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) Geiti Vaher (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kristjan

Okas

Kostja (vastustaja) Loora Viljasaar (isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Nele Tammemäe

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. mai 2024. a otsus osas, milles maakohus jättis

Geiti Vaheri hagi täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas Loora Viljasaare

vastuhagi Geiti Vaheri vastu.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Geiti Vaheri hagi Loora

Viljasaare vastu 789 euro 75 sendi ulatuses ning jätta Loora Viljasaare

vastuhagi Geiti Vaheri vastu rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 27. mai 2024. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu osaliselt.

2. Mõista Loora Viljasaarelt Geiti Vaheri kasuks välja 789 eurot 75 senti.

Muus osas jätta Geiti Vaheri hagi Loora Viljasaare vastu rahuldamata.

3. Jätta Loora Viljasaare vastuhagi Geiti Vaheri vastu täies ulatuses

rahuldamata."

4. Jätta Geiti Vaheri poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõivud 50% ulatuses Loora Viljasaare kanda ning 50% ulatuses Geiti

Vaheri enda kanda ning muud menetluskulud mõlemas kohtuastmes poolte

endi kanda.

5. Määrata kindlaks Loora Viljasaare poolt Geiti Vaherile hüvitatavate

menetluskulude suurus ning mõista Loora Viljasaare Geiti Vaheri kasuks välja

maakohtu menetluse ja apellatsioonimenetluse menetluskulude (riigilõiv)

katteks 595 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (595 eurot) tuleb Loora Viljasaare

tasuda Geiti Vaherile viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Geiti Vaher (hageja) esitas 20. oktoobril 2023 Tartu Maakohtule Loora Viljasaare

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 5000 eurot,

kahjuhüvitise 789 eurot 75 senti ja viivise 184 eurot 11 senti ning jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 31. mail 2021 müügilepingu (leping). Kostja kohustus selle

alusel andma hagejale üle emase hobuse Charetta ASK (mära) ja hageja kohustus maksma

kostjale mära eest tasu 11 500 eurot. Kostja kinnitas lepingus, et mära on kvaliteetne ja

sellel ei ole varjatud puudusi. Hageja tasus ostuhinna ja sai seejärel 1. juunil 2021 mära

valduse. Hageja ostis mära nii võistlushobusena kui ka järglaste saamiseks. Hageja soovis

mära järglaste müügist saadava rahaga katta mära ostmise ja ülalpidamise kulusid.

Kostja rikkus oluliselt müügilepingut, kuna andis hagejale üle varjatud puudustega mära.

Mära ei hakanud 2022. a mais indlema. Hageja alaealine laps, kes mära kasutas, pöördus

11. mail 2022 kostja poole ja palus selgitada, miks mära ei indle. Kostja kinnitas hageja

lapsele, et mära ei innelnud ka tema omandis. Kostjale teadaolevalt oli märale tehtud

operatsioon. Kostja uuris asja ja vastas 2022. a mais hageja lapsele, et mära on lõigatud ja

ta ei indlegi. Loomaarst vaatas 14. märtsil 2023 mära üle ja kinnitas, et märal puuduvad

suguorganid. Mära ei ole seetõttu võimeline järglasi saama. Märal puudusid suguorganid

juba mära hagejale üleandmise ajal. Puudus ei tulene hagejast.

Kostja teadis juba enne lepingu sõlmimist, et mära ei indle ning et talle on tehtud

operatsioon (märal on armid). Kostja ei teavitanud lepingu sõlmimisel sellest hagejat.

Kostja kinnitas vastupidiselt, et mära on kvaliteetne. Kostja on käitunud hageja suhtes

seega pahauskselt.

Hageja teatas kostjale mära puudustest mõistliku aja jooksul. Tegemist on varjatud

puudusega. Märal ei saanud emaka ja munasarjade puudumist tuvastada eriteadmiste ja -

vahenditeta. Puudusest teatamise mõistlik aeg algas seega sellest, kui hageja sai loomaarsti

kinnituse puuduse olemasolu kohta, s.o 24. märtsist 2023. Hageja teatas kostjale puudusest

19. juunil 2023, s.o 2,5 kuud hiljem. See on mõistlik aeg puudustest teatamiseks. Isegi, kui

kohus peaks leidma, et teatamine ei toimunud mõistliku aja jooksul, on hilinemine

mõistlikult vabandatav. Kostja teadis, et mära ei indle ja et talle on tehtud operatsioon.

Kostja kinnitas hagejale, et mära on kvaliteetne. Hageja tugines kostja kinnitusele. Hageja

teatas kostjale puudustest mõistliku aja jooksul ega venitanud sellega põhjendamatult.

Hageja esitas 19. juunil 2023 kostjale hinnaalandamise avalduse. Hageja soovib alandada

hinda vähemalt ühe varsa müügihinna, s.o 5000 euro ulatuses. Hageja nõudis kostjalt 5000

euro tagastamist 10 päeva jooksul alates hinnaalandamise avalduse saamisest. Kostja

keeldus 21. juunil 2023 hagejale 5000 euro hüvitamisest.

Mittekohase täitmise väärtust ei ole võimalik määrata. Hageja pöördus valdkonna

asjatundjate poole, et selgitada välja, mis on mära ja ruuna hinnavahe. See ei õnnestunud.

Kohus peaks määrama mittekohase täitmise väärtuse seega ise.

Hageja nõuab kostjalt 5000 euro tasumisega viivitamise eest viivist seaduses sätestatud

määras alates 1. juulist 2023 kuni 20. oktoobrini 2023 kokku 184 eurot 11 senti. Hageja

nõuab kahjuna kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Hageja kasutas õigusabi oma

õiguste väljaselgitamiseks, kostjale hinnaalandamise avalduse esitamiseks ja kostjale

vastamiseks. Õigusabikulud on 789 eurot 75 senti. Need on rikkumisega põhjuslikus

seoses.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas ka

vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise 972 eurot, viivise

28. juunist 2023 kuni vastuhagi esitamiseni 44 eurot 62 senti ja viivise kahjuhüvitiselt

seadusjärgses määras vastuhagi esitamisele järgnevast päevast kuni hüvitise tasumiseni.

Hageja ei saa mära puudustele enam tugineda, kuna ta ei teatanud nendest mõistliku aja

jooksul. Märad indlevad vahemikus (märts-) aprill kuni oktoober igakuiselt. Hageja pidi

2021. a suve lõpuks seega aru saama, et mära ei indle. Hageja tütar võttis 11. mail 2022

kostjaga ühendust ja uuris, miks mära ei indle. Kostja vastas, et mära ei innelnud ajal, mil

mära oli kostja valduses, ja lubas asja uurida. Kostja sai 2022. a mais mära eelmiselt

omanikult teada, et mära on steriliseeritud. Kostja teavitas sellest hageja tütart. Hageja

pöördus loomaarsti poole alles kaks aastat pärast mära ostmist. Hageja viivitas sellega

põhjendamatult, kuna loomaarstide järjekorrad on 2–3 nädalalt. Hageja sai hiljemalt 2022.

mais teada, et mära ei saa järglasi. Nõuete esitamise mõistlik aeg hakkas sellest ajast

kulgema. Hagejal oli tegelikult võimalik saada puudusest ka varem teada. Mära puusadel

on Taanis tehtud operatsioonist kaks armi. Need on visuaalselt nähtavad. Hagejal oli

võimalik mära ostmisel teostada tervisekontroll, kuid ta ei teinud seda. Kui hobune

ostetakse järglaste saamise eesmärgil, teostatakse ostueelne tervisekontroll. Hageja esitas

nõude kaks aastat pärast lepingu sõlmimist ja aasta pärast mära suguvõimetusest teada

saamist. Hageja ei teatanud kostjale mära puudustest mõistliku aja jooksul. See ei ole

vabandatav.

Hageja ei tõendanud hinna alandamise eeldusi, s.o kohase ja mittekohase täitmise väärtusi.

Hageja ei tõendanud, et neid ei ole võimalik kindlaks määrata. Mära müügihind oligi

keskmisest hinnast oluliselt madalam. Võistlusspordiks aretatud märade ja ruunade hinnad

ei erine. Võistlusspordi hobuse hinda ei mõjuta järglaste saamise võimalikkus. Kuna

hageja põhinõue ei ole põhjendatud, ei ole seda ka hageja kahjuhüvitise ja viivise nõue.

Kostja esitas vastuhagi, kuna hageja tekitas kostjale alusetute nõuete esitamisega kahju.

Kostja pidi kandma kohtuväliseid õigusabikulusid, et hageja nõudele vastata. Õigusabikulu

on 972 eurot. Kostja andis hagejale tähtaja 28. juunini 2023 õigusabikulude tasumiseks.

Kostja nõuab õigusabikulude tasumisega viivitamise eest seadusjärgset viivist.

3. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja ei esitanud kostjale kohtuväliselt

alusetut nõuet. Nõue ei ole hilinenud. Hageja ei vastuta kostja kohtuväliste õigusabikulude

eest. Isegi, kui kostja nende eest vastutaks, on kostja õigusabikulud põhjendamatult suured.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus jättis 27. mai 2024. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldas vastuhagi,

mõistis hagejalt kostja kasuks välja kahju 972 eurot, viivise alates 28. juunist 2023 kuni 14.

novembrini 2023 summas 44 eurot 62 senti ja viivise 972 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 15. novembrist 2023 kuni nõude täitmiseni. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3064

eurot koos viivisega.

Hageja nõuab kostjalt hinna alandamist. Hageja ja kostja ei vaidle lepingu sõlmimise üle.

Pooled vaidlevad, kas hinna alandamise materiaalsed eeldused on täidetud ja kas hageja

teatas kostjale mära lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul.

Mära vastas lepingutingimustele. Hageja ei tõendanud, et ta oleks enne mära ostmist

avaldanud, et lepingu tingimuseks on mära võimekus saada varssasid. Hageja ei

tõendanud, et pooled oleksid enne lepingu sõlmimist rääkinud mära täiendavast

tervisekontrollist või et hageja oleks kostjalt mära varssade saamise võimekuse kohta

küsinud. Hagejal puudus VÕS § 14 lg 2 mõttes seega äratuntav oluline huvi teabe vastu,

kas mära saab varssasid. Huvi puudumist kinnitab see, et mära oli lepingu sõlmimise ajal

kaheksa-aastane ja hageja pöördus loomaarsti poole alles 24. märtsil 2023. Hageja ei

tõendanud, et märal olid selle hagejale üleandmise ajal puudused, mis välistasid mära

eesmärgipärase kasutamise. Tõendatud on, et hageja soovis mära osta üksnes treenimiseks

ja võistluseks.

Kostja ostis mära 10. juulil 2019 Taanist. Ta müüs selle 28. mail 2021 hagejale. Kostja sai

mära steriliseerimisest teada pärast seda, kui hageja tütar selle kohta temalt 11. mail 2022

küsis. Hageja oli sellest vestlusest teadlik. Hageja pidi 2022. a mais aru saama, et mära ei

saa varssasid. Hageja esitas hinna alandamise avalduse kostjale aga alles 19. juunil 2023.

Hageja ei esitanud kostjale hinna alandamise nõuet mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1

mõttes. Hageja on kaotanud õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele. Hagejal

ei olnud õigust esitada hinna alandamise avaldust VÕS § 220 lg 3 järgi hilinenult.

Hageja seisukoht, et kostja kallutas hagejat lepingu sõlmimisele ega käitunud heas usus, ei

ole põhjendatud ega tõendatud. Hageja tegi enne lepingu sõlmimist märale sugupuu ja

saavutuste kohta taustauuringu. Hageja käis enne lepingu sõlmimist treeneriga mära kahel

korral vaatamas. Hea usu põhimõte kehtib nii hagejale kui ka kostjale.

Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, jääb hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Vastuhagi tuleb VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel rahuldada. Kostja poolt kohtueelses

staadiumis õigusabi kasutamine oli mõistlik. Õigusabikulud on põhjendatud.

Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada, jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas

kohtuastmes kostja kanda.

Hageja ostis kostjalt emase hobuse. Maakohus ei selgitanud, kuidas saab emakata mära

olla vähemalt keskmise kvaliteediga. Keskmine kvaliteet eeldab, et asjal või loomal on

kõik osad olemas. Maakohtu seisukoht, et ostja peab müüjale avaldama, mida ta soovib

kaubaga teha, on arusaamatu. Märalt järglaste saamine on mära elu loomupärane osa.

Hageja ei pidanud eraldi välja tooma, et ta soovib mära kasutada selleks, milleks teda

tavaliselt kasutatakse. Maakohtu väited mära vanuse kohta on arusaamatud. Hobune on

kaheksa aastaselt viljakuse keskpunktis. Hageja ostis mära nii ratsaspordiga tegelemiseks

kui ka järglaste saamiseks. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Hageja

lapse väiteid mära ostmise eesmärgi kohta ei saa hagejale omistada.

Kostja teadis puudusest. Kostja teadis, et mära ei indle ja talle oli tehtud operatsioon, kuid

ei teatanud lepingu sõlmimisel sellest hagejale. Kostja käitumine on pahatahtlik.

Hageja teavitas kostjat lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Hageja

lapsele esitatud teave ega tehteavaldus ei ole hagejale kätte toimetatud. Maakohus ei

tuvastanud, millal hageja sai puudustest teada. Maakohtu järeldus, et hageja sai puudustest

teada 13 kuud enne nõude esitamist on seega põhjendamatu. Hageja selgitas, miks ta

pöördus loomaarsti juurde nii hilja. Hageja ei ole eriteadmistega. Hobuste innaaeg kestab

sügiseni. Ta ei pidanud kohe aru saama, et see, et mära ei indle, ei ole ühekordne

anomaalia, vaid on tõsisem tervislik probleem. 2022. a kestis innaaeg veel 4–5 kuud. Kui

innaajal indlemist ei toimunud, on vaja 2–3 kuud, et koguda mära tervisliku seisundi kohta

teavet. Märal emaka puudumine ei ole puudus, mida keskmine inimene on võimeline ise

tuvastama. Ta vajab selleks eriteadmisi ja -varustust.

Kostja teadis, et märal olid armid. Kostja ei juhtinud lepingu sõlmimisel sellele hageja

tähelepanu. Kostja varjas seega puudust. Kostja pahatahtliku käitumise tõttu ei saa öelda,

et hageja ei saa enam mära puudustele tugineda.

Hageja palus määrata mittekohase täitmise väärtuse kohtul. Hageja tõendas, et tal ei

õnnestunud määrata suguvõimega ja suguvõimetu hobuse hinnavahet. Eestis ei ole hobuste

ega teiste loomade turuväärtuse hindamisega tegelevaid eksperte ega ettevõtteid.

6. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Võistlushobuse müümisel ei saa eeldada, et

järglaste mittesaamine on lepingu rikkumine, kui selles ei ole kokku lepitud. Hobuse

tiineks jäämine sõltub paljudest asjaoludest, mida müüja ei saa mõjutada. Hageja soovis

mära treenimiseks ja võistlemiseks. Mära eesmärgipärane kasutamine ei ole välistatud.

Kostja ei ole olnud pahatahtlik. Kostja oli lepingu sõlmimisel 18-aastane. Tal ei olnud

eelnevat hobuste müümise kogemust. Hageja oli teinud märale eelnevalt tasutauuringu.

Hageja väited selle kohta, et ta ei märganud märal olevaid arme, ei ole usutavad. Hageja

laps võistles märaga kuu pärast mära ostmist. Mära pidi olema selleks ajaks pügatud ja ta

armid nähtavad. Hageja ootas mära suguvõimetusest teadasaamisest üle aasta, kui nõude

esitas.

Hageja oleks saanud lasta mära eksperdil varem üle vaadata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles maakohus jättis

hageja hagi kostja vastu täies ulatuses rahuldamata ning rahuldas kostja vastuhagi hageja

vastu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi

kostja vastu 789 euro 75 sendi ulatuses ning jätab kostja vastuhagi rahuldamata. Muus osas

jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes maakohtu otsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

8. Maakohus on pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerinud õigesti. Hageja nõue

põhineb tasutud müügihinna alandamisel (VÕS § 112) – hageja nõuab sellest lähtuvalt

kostjalt ülemäära tasutu (5000 euro) tagastamist. Lisaks on hageja esitanud nõude

kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamiseks. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele

VÕS § 115 lg 1 alusel (koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 3). Viivisenõude rahuldamise aluseks

saaks olla VÕS § 113 lg 1.

9. Müügilepingu järgi võib ostja VÕS § 112 lg 1 esimese lause alusel alandada

ostuhinda, kui on täidetud järgmised põhilised materiaalsed eeldused: müügileping on

kehtiv; müüja on täitnud oma kohustuse mittekohaselt, eelkõige andnud üle puudustega

asja (vt ka VÕS §-d 77 ja 217); müüja vastutab asja puuduse eest ning müüja ei ole

puudust kõrvaldanud või on ostja sellest õigustatult keeldunud (VÕS § 112 lg 5, § 224 p-d

1 ja 2) (nt RKTKo 08.02.2012, 3-2-1-156-11, p 18).

Maakohus tuvastas otsuses järgmised vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud:



Hageja ostis kostjalt 28. mail 2021 emase hobuse Charetta ASK (sünd. 14. märtsil

2013, ERL ID-nr EE208225113, mikrokiip nr. 208210000487153). Müügilepingu

punktis 3 kinnitas müüja (kostja), et kaup on kvaliteetne ja temale teadaolevalt ei

esine sellel varjatud vigu. Ostja (hageja) kinnitas, et ta on kauba üle vaadanud ja tal

ei ole pretensioone müüjale ostetud kauba suhtes. Ühtegi muud erikokkulepet

hobuse omaduste kohta lepingus ei ole.



Müüdud hobune ei ole võimeline saama järglasi (hobune on sündinud ilma emaka

ja munasarjadeta).



Hageja on teinud avalduse ostuhinna (11 500 eurot) alandamiseks 5000 euro

ulatuses põhjusel, et müüdud hobune ei ole võimeline saama järglasi.

Eelnimetatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus

võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel

ning lahendamisel.

10. Poolte vahel on vaidlus eelkõige selle üle, kas esinesid hinna alandamise

materiaalsed alused ning kas hageja teatas kostjale hobuse lepingutingimustele

mittevastavusest mõistliku aja jooksul. Pooled vaidlevad selle üle ka

apellatsioonimenetluses.

11. VÕS § 77 lg 1 järgi peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava

kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest,

peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.

Müügilepingu alusel ostjale üleantav asi peab VÕS § 217 lg 1 järgi vastama

lepingutingimustele, mh kvaliteedi ja kirjelduse osas. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei

vasta asi lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi (VÕS § 217 lg 2 p 1);

kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks

ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis

mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks,

milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse (VÕS § 217 lg 2 p 2).

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et lepinguese ei ole puudustega VÕS

§ 217 lg 2 p 1 tähenduses. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et

puudusi ei ole ka VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses.

12.1

Nagu märgitud, ei vasta asi VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi lepingutingimustele ka siis,

kui see ei sobi otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Asja materjalide

põhjal on iseenesest õige maakohtu järeldus, et lepingu sõlmimisele eelnenud

läbirääkimistel ei olnud poote vahel jutuks hobuse võimekus saada varssasid. Samas ei saa

järglaste saamise võimekust pidada ringkonnakohtu arvates selliseks omaduseks, milles

tulnuks lepingus eraldi kokku leppida. 8-aastase emase hobuse ostmisel võis ostja eeldada,

et loom on võimeline saama järglasi ning vastupidine tuleks eraldi kokku leppida.

Seejuures ei ole määrav, kas hagejal oli algusest peale huvi hobuselt varssade saamiseks

või tekkis see huvi hiljem.

12.2

Ringkonnakohus märgib, et müüdud hobune olnuks puudusteta, kui hageja oleks

hobuse ostnud üksnes võistlemiseks, sellisel juhul sobiks hobune ostja poolt silmas peetud

kasutuseesmärgiks (VÕS § 217 lg 2 p 2 esimene juhtum). Kostja on menetluses ka väitnud,

et hageja soovis osta hobuse üksnes võistlemiseks, kuid tõendid seda kostja väidet ei

kinnita. Hageja tütar on Instagrami suhtlusrakenduses 2022. a mais, seega pärast

müügilepingu sõlmimist, toimunud vestluses kostjaga küll märkinud, et peamine eesmärk

oli ostetud hobusega ikka sporti teha (dtl 78). Samas ei pruukinud hageja tütar hageja kõiki

kavatsusi hobuse otsmisel teada ning samuti puudus kostjal selline teadmine hageja

kavatsustest müügilepingu sõlmimise ajal.

12.3

Seega ei ole kostja müüjana ringkonnakohtu arvates oma kohustusi kohaselt

täitnud, kostja andis hagejale üle puudustega lepingueseme VÕS § 77 ja § 217 lg 2 p 2

tähenduses.

13. Kostja vastutab kõnealuse puuduse eest, st kostja vastutust välistavaid asjaolusid

ringkonnakohtu arvates ei esine.

1. Müügilepingus (dtl 18) ei ole kostja vastutust piiravaid kokkuleppeid.

Teistsuguste kokkulepe puudumisel vastutab müüja VÕS § 218 lg 1 järgi asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja

kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem.

Ringkonnakohus märgib, et müüja vastutab sõltumata sellest, kes puuduse põhjustas ja kas

müüja sellest puudusest ise teadis. VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei vastustaks müüja juhul, kui

puudus tulenes ostjast. Samuti võiks müüja vastutus olla VÕS § 218 lg 4 välistatud juhul,

kui ostja puudusest lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma (vt ka RKTKo

30.09.2015, 3-2-1-100-15, p 35 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Asja materjalidest ei

nähtu selliseid asjaolusid, mille põhjal ostja (hageja) oleks pidanud puudusest teadma.

Väidetavalt nähtavatest armidest hobuse külgedel ei saanud hageja mõistlikult teha

järeldusi hobuse võimekuse kohta saada varssasid. Oma vastutuse välistamiseks on müüjal

parim viis ostjale eseme kõikvõimalikest puudustest või sellega seotud riskidest enne teada

anda.

2. Lisaks vabaneb müüja VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 järgi vastutusest ka juhul, kui

ostja ei teata müüdud asjal esinevast puudusest õigeaegselt pärast puuduse avastamist või

selle avastama pidamist või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu

puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Ringkonnakohtu hinnangul

kostja praegusel juhul sellele vastutusest vabanemise alusele tugineda ei saa, sest kostja ise

pidi müügilepingu sõlmimisel teadma lepingutingimustele mittevastavusega seotud

asjaoludest. VÕS § 221 lg 1 p 2 järgi võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele

tugineda sõltumata sellest, et ta asja lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei

teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavusest või sellega

seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Asja materjalidest nähtuvalt ostis kostja

hobuse Taanist 10. juulil 2019 ja müüs hobuse hagejale 28. mail 2021. Seega kasutas kostja

ise hobust enam kui 1,5 aastat (kuigi üksnes võistlemiseks) ning teadis, et hobune ei indle

(dtl 21, 68). See pidanuks tekitama kostjas kui hobuse eelmises omanikus kahtluse, kas

hobune on võimeline järglasi saama ning nendest kahlustest ka hagejat enne lepingu

sõlmimist teavitama (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2). Kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust

omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma (VÕS §

15 lg 4). Eelmärgitut arvestades ei ole oluline, kas hageja teavitas hagejat ilmnenud

puudusest mõistliku aja jooksul või mitte.

14. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 224 redaktsiooni p-de 1 ja 2 kohaselt

ei võinud ostja ostuhinda alandada, kui müüja parandas või asendas asja

lepingutingimustele vastava asjaga või kui ostja keeldus õigustamatult vastu võtmast

müüja ettepanekut asja parandamiseks või asendamiseks. Hageja teavitas kostjat ilmnenud

puudusest 19. juunil 2023 (dtl 25–28). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seejärel

teinud ettepaneku müüdud hobuse asendamiseks, samuti ei ole kumbki pooltest väitnud, et

selline asendamine olnuks võimalik.

15. Eelmärgitule vaatamata ei saa hageja nõuet enamtasutu tagastamiseks rahuldada,

kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid kohase ja mittekohase täitmise väärtuste

kindlakstegemiseks, samuti pole hageja tõendanud, et kohase ja mittekohase täitmise

väärtust ei saa täpselt kindlaks teha.

1. Ostuhinna alandamine on kujundusõigus, mille ostja teostab avalduse

tegemisega müüjale (VÕS § 112 lg 2 esimene lause). VÕS § 112 lg 3 kohaselt võib hinda

alandama õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava

rahasumma, nõuda hinna alandamise korral ülemäära makstu tagastamist. Kui lepingupool

võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt

alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase

täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. VÕS § 112 lg 1 teise lause järgi

määratakse kohase ja mittekohase täitmise väärtused kohustuse täitmise aja seisuga. Kui

kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab VÕS § 112 lg

1 kolmanda lause kohaselt väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.

2. Eelnenust järeldub, et VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt peab hinna

alandamisest tuleneva raha saamise nõude esitanud hageja üldjuhul esitama kohtule

tõendid kohase ja mittekohase täitmise väärtuse kindlakstegemiseks. Juhul kui hageja

soovib oma hagi põhjendamiseks tugineda ka VÕS § 112 lg 1 kolmandale lausele, peab ta

kohtu ette tooma asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus teha järelduse, et

esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord, st kohase või mittekohase

täitmise väärtust ei saa täpselt kindlaks teha (vt RKTKo 17.02.2021, 2-17-12712/47, p-d

12, 13 ja 15). Maakohus on pooltele vastavat tõendamiskoormust ka selgitanud (dtl 116–

117).

3. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid kohase ja mittekohase täitmise

väärtuste kindlakstegemiseks. Samuti ei ole hageja ringkonnakohtu arvates tõendanud, et

esineb VÕS § 112 lg 1 kolmandas lauses sätestatud olukord. Hageja on esitanud üksnes

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi (ESHKS) 26. veebruari 2024. a e-kirja, kus on

märgitud, et ESHKS tegevusvaldkonda ei kuulu hobuste väärtuste hindamine (dtl 127–

128). Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest kirjast järeldada, et kohase ja mittekohase

täitmise väärtusi ei saa praeguses asjas täpselt kindlaks teha.

16. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja on seostanud hinna alandamist 5000 euro

ulatuses ühe varsa müügihinnaga, võiks tegu olla ka kahjunõudega, täpsemalt nõudega

saamata jäänud tulu hüvitamiseks (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 4). Samas ei ole nõue ka

selliselt tõendanud, kuna asjas puuduvad tõendid hobusevarssade müügihindade kohta.

17. Põhinõude põhjendamatuse tõttu tuleb rahuldamata jätta ka hageja nõue viivise

väljamõistmiseks (VÕS § 113 lg 1) nimetatud põhinõude (5000 eurot) summalt.

18. Kuna kostja on müügilepingut rikkunud ja vastutab rikkumise eest, saab rahuldada

hageja nõude kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamiseks. VÕS § 115 lg 1 kohaselt,

kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel

nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul,

kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt

muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamine osutatud sätte alusel eeldab, et poolte vahel

on kehtiv võlasuhe, võlgnik on oma kohustust rikkunud, vastutab selle eest ja

võlausaldajale on tekkinud kahju, mis kuulub hüvitamisele (vt nt RKTKo 25.11.2015, 3-2-

1-130-15, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika).

Senise kohtupraktika põhjal tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses pidada

mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem VÕS § 115 lg 1 (või § 1043) ja § 128 lg 3 alusel

hüvitatavateks. See aitab kaasa kokkuleppe saavutamisele ning samuti aitab see pooli

valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või

vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid (nt RKTKo 09.02.2011, 3-2-1-138-10, p

29).

Hageja kohtumenetluseelsed kulud oma õiguste väljaselgitamiseks, hinnaalandamise

avalduse koostamiseks ja kostja seisukohale vastamiseks kogusummas 789 eurot 75 senti

(dtl 57, 58) on mõistliku suurusega. Kostja ei ole tõendanud, et hageja saanuks samaväärset

õigusabi oluliselt odavamalt. Kulud on põhjuslikus seoses kostja lepingurikkumisega (VÕS

§ 127 lg 4).

Kõnealuses osas kuulub hagi rahuldamisele

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendamatult rahuldanud kostja

vastuhagi. Nagu eelnevalt märgitud, võivad kohtueelses vaidluses professionaalsele

õigusabile tehtud kulud olla hüvitatavad, kuid seda eeldusel, et on täidetud kahju

hüvitamise nõude üldised eeldused, eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise

ja kahju vahel (nt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-79-08, p 18). Kahju hüvitamise üldised

eeldused ei ole kostja nõude puhul täidetud. Kohtu ette toodud asjaoludel ei ole hageja

müügilepingut rikkunud, samuti ei esine lepinguvälise kahju hüvitamise aluseid.

Ringkonnakohus jätab eeltoodud põhjustel kostja vastuhagi rahuldamata.

20. Ringkonnakohus muudab maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173

lg 3 esimene lause). Hagi osalise rahuldamise ning vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu

peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta TsMS § 162 lg-te 1 ja 4 ning § 163 lg 1 alusel

hageja poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud 50% ulatuses kostja

kanda ning 50% ulatuses hageja enda kanda ning muud menetluskulud mõlemas

kohtuastmes poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et juhul kui kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha

maksmisele, tuleks menetluskulude jaotamisel lähtuda eelkõige hageja nõuete rahuldamise

proportsioonist. Samas ei takista see kohtul konkreetses asjas hageja rahaliste nõuete

rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid asjas

kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud

(RKTKo 20.12.2022, 2-19-2709/212, p 11 koos selles viidatud kohtupraktikaga). Praegusel

juhul on kõik hageja nõuded samuti suunatud raha maksmisele ning nõuded jäävad

suuremas osas rahuldamata, kuid ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt on kostja poolte vahel

sõlmitud müügilepingut siiski rikkunud, andes üle puudustega lepingueseme. Lisaks on

kostja esitanud vastuhagi, mis ei osutunud edukaks.

21. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka menetluskulude

rahalise suuruse.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud nii hagiavalduselt kui ka

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 595 eurot, kokku seega 1190 eurot. TsMS § 138 lg-test 1 ja

2 tulenevalt on riigilõiv menetluskulu (kohtukulu). Asjas tuli riigilõivu riigilõivuseaduse §

59 lg 1 järgi tasuda lähtuvalt hagihinnast, mis raha maksmisele suunatud hagi puhul

määratakse nõutava rahasummaga (TsMS § 124 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamisel on

tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse

ulatust. Seega on hageja poolt hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud

põhjendatud ning vajalik menetluskulu, mis kuulub kostja poolt 50% ulatuses

hüvitamisele.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude

suuruseks 595 eurot ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja.

22. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)