2-23-4931/24 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Ann Meriluht

Kohtuotsuse tegemise aeg ja

koht

20. detsember 2024.a, Tallinnas

Tsiviilasja number

2-23-4931

Tsiviilasi

I K hagi O K vastu elatise nõudes

Hagihind

2342,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: I K (isikukood xxx)

Hageja seaduslik esindaja: O K (isikukood xxx)

Kostja: O K (isikukood xxx)

Kohtuistungi aeg

Kohtuistungil osalesid

10.12.2024.a

Hageja I K

Hageja seaduslik esindaja O K

Resolutsioon

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista O Klt I K ülalpidamiseks igakuine elatis alates 01.04.2023.a kuni kostja

täisealiseks saamiseni, s.o xxx.a summas 260,33 eurot kuus (249,78 eurot baasumma)

+50,55 eurot (kolm protsenti keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest),

mis muutub iga aasta 01. aprillil (esimest korda 01. aprill 2024.a), lähtudes baassumma

indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ja

lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates toetuste

suuruse muutmisele järgnevast kuust.

3. O Kl tuleb tasumisele kuuluv igakuine elatis tasuda iga kuu eest ette 10. kuupäevaks O K

arvelduskontole nr xxx märkides maksekorralduse selgitusse „elatis“.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (TsMS § 164 lg 1).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

1. Hageja esitas 30.03.2023.a kohtule hagi O K vastu elatise nõudes. Hageja taotleb hagis

elatise väljamõistmist seaduses ettenähtud miinimumsummas alates 01.04.2023.a. Kostja

ei ole hagejaga koos elanud üheksa aastat.

Kostja vastuväited ja põhjendused

2. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja tasu on 600 eurot ning auto kuulub

tööandjale. Kostja kannab suuri kulutusi elamispinna ülalpidamiseks. Kostja palub

arvestada hagejale makstavate toetustega. Kostja palub vähendada elatist enda varalise

seisundi tõttu ning määrata elatise suuruseks 100 eurot kuus.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

3. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja seisukoha, tutvunud kostja vastuse ning toimiku

kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud

asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus

otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

4. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise

asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4

järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

5. Vaidlust ei ole, et kostjal on hageja ülalpidamiskohustus ning et hageja elab emaga.

Vaidlus on, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale elatist hagetavas summas ning kas

esineb alus elatise vähendamiseks.

6. Kohus tegi pooltele ka 30.06.2023.a kompromissettepaneku (dtl 25-27). Hageja nõustus

kompromissettepanekuga (dtl 36-38). Kostja sellega ei nõustunud (dtl 33).

7. Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 01.04.2023.a miinimummääras (dtl

3).

8. Kostja palub kohtul seda vähendada selliselt, et kostja tasub hagejale elatist 100 eurot

kuus. Kostja leiab, et tema varaline seis ei ole hea (dtl 13).

9. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama

oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha

perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

10. Alates 01.01.2022.a kehtiva PKS § 101 lõigete 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla

väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Erinevalt kuni 01.01.2022.a kehtinud

PKS § 101 lõikes 1 sätestatust kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei

ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul

erinev. Viidatud sätte lõigetes 5–7 toodud asjaolud mõjutavad miinimumelatise enda

suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Samas ka alates 01.01.2022.a kehtiva õiguse

kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (PKS § 99 lõige 1). Kohtule jääb

muuhulgas PKS § 102 lõike 3 kohane võimalus arvestada elatise suuruse juures

konkreetse lapse vajadustega, kummagi vanema varalise seisundiga ja sellega, milline on

lapsega seotud kulutuste jaotus vanemate vahel.

11. Hageja on palunud kostjalt välja mõista elatise alates 01.04.2023.a miinimummääras.

Kohus on seisukohal, et miinimummääras elatise väljamõistmine tagab alaealise

ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab lastel normaalselt kasvada ja areneda.

Riigikohus on varasemalt selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab

alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse

vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema

tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-174-16, p 13).

12. Kuna hageja on palunud välja mõista elatise miinimumsuuruses, siis ei ole hagejal vajalik

esitada ka tõendeid igakuiste kulude olemasolu ja kandmise kohta.

13. Riigikohus on 13.02.2018.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 punktis 13 leidnud, et

eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava

sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise

kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse

ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek

on liiga väike (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

14. Riigikohus on 09.06.2017.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-35-17 punktis 21.1. leidnud,

et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek,

millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse

korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda.

Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu

24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16).

15. Hageja emal on rahvastikuregistrist nähtuvalt kaks alaealist last. Hageja ema saab töötasu

600 eurot kuus ning lapsetoetust kahe lapse eest 160 eurot kuus. Kinnisvara ja sõidukid

puuduvad (dtl 2).

16. Kostjal on rahvastikuregistrist nähtuvalt üks alaealine laps s.o hageja. Kostja saab igakuist

töötasu 600 eurot kuus ning sõidab tööandja autoga (dtl 13).

17. Kohus on teinud kooskõlas TsMS § 230 lg 3 ja lg 5 järelpäringud äriregistrisse,

kinnistusraamatusse ja liiklusregistrisse ning nimetatust nähtub, et nii hageja emal kui ka

kostjal puuduvad kinnisvara, mootorsõidukid ning osalused äriühingutes.

18. Kohus palus 02.05.2023.a kirjaga esitada kostjal kohtule tõendid, mis tõendaks, et kostja

on võimeline tasuma hagejale elatist üksnes 100 eurot kuus. Kohus palus esitada tööandja

tõendi palga suuruse kohta, kõikide olemasolevate (välismaiste, Eesti jne) pangakontode

viimased 6 kuu väljavõtted ja tõendid kulutuste kohta elamispinna ülalpidamiseks (dtl 15).

19. Kostja vastavaid tõendeid kohtule ei esitanud. Kostja esitas 05.07.2023.a üksnes xxx

pangakonto väljavõtte (võõrkeelse), millest ei nähtu nt Eesti tööandja palga tasumine.

Ühtegi muud tõendit kostja kohtule esitanud ei ole.

20. Kohus leiab, et arvestades ülaltoodut, siis ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid, millest

nähtuks, et ta ei ole võimeline hagejale miinimummääras elatist tasuma või et kostja

varaline seis oleks kehvem kui hageja ema oma. Hageja on kohtuistungil kohut

teavitanud, et tänaseks päevaks elab kostja xxx ning töötab xxx (dtl 59).

21. Kohus leiab, et põhimõte, et vanemad peavad erineva sissetuleku ja varalise seisundi

korral osalema lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise

proportsioonile, kohaldub olukorras, kus üks vanematest saab miinimumile lähedast või

sellest väiksemat töötasu, st elatise tasumine teise vanemaga võrdselt ei tagaks talle oma

ülalpidamiskulude tasumist miinimumulatuses. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid

ning seega ei ole antud juhtumil tegemist sellise olukorraga.

22. Hageja on märkinud, et kostja kannab tema pangakontole igakuiselt taskuraha xxx (dtl

22).

23. Kohus selgitab, et taskuraha andmine ei ole ülalpidamise kohustuse täitmine. Lapsele

taskuraha andmine oma äranägemise järgi, eelnevalt läbirääkimata teise vanemaga, kes

reaalselt korraldab hageja igapäevaelu küsimusi ja annab suurema panuse hageja eest

hoolitsemisse ning tema vajaduste katmisesse, ei tähenda, et kostja on elatist andnud või

annab. Seega kostja poolt hagejale saadetud taskuraha ei ole ülalpidamise andmine.

24. Kostja on palunud elatise väljamõistmisel arvestada hagejale makstavate toetustega (dtl

13).

25. Alates 01.01.2022.a kehtima hakanud PKS § 101 lg 5 kohaselt vanem ei pea andma

ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel. Loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja

poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi laste

vahel.

26. Kohus selgitab, et lapsetoetus on juba elatise miinimumsummast maha arvutatud

automaatselt (vt

https://www.just.ee/elatiskalkulaator/). Seega pole võimalik

miinimumsummast lapsetoetust enam maha arvutada.

27. Kõige eelpool toodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele. Hagejale tuleb elatis välja mõista alates 01.04.2023.a vastavalt

PKS §-le 101.

28. TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks

määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja. PKS § 100 lg 4 kohaselt

makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kostjal

tuleb kohtuotsusega väljamõistetud elatis tasuda iga kuu eest ette hageja hagiavalduses

taotletud arveldusarvele iga kuu 10. kuupäevaks.

29. Kohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis muutuva suurusena, et vältida vajadust

pöörduda baassumma ja lapsetoetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse

muutmiseks taas kohtu poole.

30. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

31. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind.

Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 129 lg 2 on tsiviilasja hinnaks 2342,97 eurot.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

32. Kooskõlas TsMS § 164 lg 1 jäävad menetluskulud poolte enda kanda. Kohus selgitab, et

kuna menetlusosalised kannavad oma menetluskulud ise, siis puudub neil õigus nõuda

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ann Meriluht

Kohtunik