2-23-11335/12 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

Tagaseljaotsus

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2024, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-11335

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi M. V. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

8577,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479)

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema (e-post:

XXX)

Kostja: M. V. (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja M. V. suhtes osaliselt.

2. Mõista kostjalt M. V.-lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja BB

Finance OÜ ja kostja vahel 15.10.2019 sõlmitud laenulepingu nr XXX,

10.11.2019 sõlmitud refinantseerimislepingu nr XXX ja 13.12.2019 sõlmitud

refinantseerimislepingu nr XXX alusel põhivõlgnevus 3470,24 eurot ja viivis

perioodi 28.05.2020-09.08.2023 eest 946,92 eurot.

3. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja

vastu rahuldamata.

4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1.

Jätta menetluskulud 51% ulatuses kostja M. V. kanda ja 49% ulatuses

hageja Aktiva Finance Group OÜ kanda.

4.2.

Mõista kostjalt M. V.-lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja

menetluskulud 479,40 eurot.

4.3.

Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (479,40 eurolt) hagejale

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul

tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva

põhjuse olemasolust, kui:

1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul

viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt;

2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema

esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või

elektrooniliselt;

3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte

avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest

või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada.

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõiv poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100

eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Kohtuotsuse selgitused

TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 09.08.2023 Pärnu Maakohtule hagi M. V.

(kostja) vastu põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, sissenõudmiskulude ja viivise

väljamõistmiseks. Kohus jättis hagi käiguta ja hageja esitas 03.10.2023 parandatud

hagiavalduse. Kohtu nõudel hageja täpsustas hagiavaldust 17.04.2024. Hageja nõuab kostjalt

BB Finance OÜ ja kostja vahel 15.10.2019 sõlmitud laenulepingust nr XXX ning 10.11.2019

sõlmitud refinantseerimislepingust nr XXX ja 13.12.2019 sõlmitud refinantseerimislepingust

nr XXX tulenevat põhivõlgnevust 3470,24 eurot, intressi 1042,55 eurot, lepingutasu 544,04

eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 3470,24 eurot. Kostja

jättis lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata, mistõttu BB Finance OÜ ütles

27.05.2020 lepingud üles. BB Finance OÜ loovutas 11.03.2021 kostja vastase nõude Aktiva

Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 16.09.2024 kohtumäärus isiklikult kätte

02.10.2024 kostja elukoha aadressil XXX XXX . Kohus kohustas 16.09.2024 määruses

kostjat vastama hagiavaldusele 14 päeva jooksul kohtudokumentide kättesaamisest. Seega

kohustus kostja vastama hagiavaldusele hiljemalt 16.10.2024. Kostja ei vastanud

hagiavaldusele tähtaegselt ega ole käesoleva ajani vastust esitanud.

3. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja

ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on

hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi

tagaseljaotsusega rahuldada.

4. Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval

juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping,

millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma

tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole, et BB Finance OÜ ja kostja vahel on 15.10.2019 sõlmitud laenuleping nr

XXX, mille alusel sai kostja laenu 1360 eurot; 10.11.2019 sõlmitud refinantseerimisleping nr

XXX, mille alusel sai kostja täiendavalt laenu summas 2235 eurot ning 13.12.2019 sõlmisid

pooled refinantseerimislepingu nr XXX, mille alusel sai kostja täiendavalt laenu summas

900 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool

majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1

mõttes.

6. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu

kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on

viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis 12.05.2020 BB

Finance OÜ kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale vähemalt

kahenädalane tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust tasunud ka

täiendava tähtaja jooksul, ütles BB Finance OÜ lepingud üles 27.05.2020. Laenuandja

loovutas nõude hagejale 11.03.2021.Vaidlust ei ole, et kostjale on lepingute järgi

võimaldatud laenu 4495 euro eest ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale

tagasimakseid summas 904,76 eurot ja hagejale summas 120 eurot. Kuna kostjaga sõlmitud

laenulepingud nr XXX ja XXX on refinantseerimislepingud, millega refinantseeriti eelnevalt

võlgnevuses olev laen ja lepingu põhiosa on moodustatud eelneva laenu põhivõlgnevusest ja

intressist, siis seega arvestab hageja nõuet kostjale kasulikumal moel, s.o hageja arvestab

kostja laekumised põhiosa katteks. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 3470,24 (4495-904,76-

120) eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest

võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse

täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

7. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega

konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu

laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning

liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette

nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi

preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi

kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja

krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma

eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal

läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või

teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende

sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave

lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle

teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt

eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio

Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel

kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh

lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab

siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest

rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová

v Finway a.s., p 64).

8. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot

koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

9. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

10. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja

või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama

tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes

vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga

seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva

paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija

sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu

vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

11. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

2. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et

krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel

täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna

sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).

3. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

4. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust

valesti.

Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

piisavalt põhistanud. Hageja on kinnitanud kohtule, et laenuandja on kostja

krediidivõimelisuse hindamise protsessis võtnud arvesse kostja poolt täidetud taotluses

esitatud teavet ning kontrollinud pensioniregistrit ja maksehäireregistreid. Krediiditaotluse

esitamise ajal kehtivaid maksehäireid polnud. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed

piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et

tema igakuised netosissetulekud on 1100 eurot ning igakuised kohustused kokku 250 eurot

ning kostjal on 2 ülalpeetavat. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Samuti ei ole kostjalt

küsitud pangakonto väljavõtet.

Hageja on esitanud pensioniregistri päringute tõenduseks vastuses kohtule ekraani

kuvatõmmise (sisaldub hageja 17.04.2024 menetlusdokumendi tekstis ja 09.08.2023 esitatud

hagiavalduse lisas), millest aga ei nähtu kuidagi, kelle kohta see käib.

Selle tõendamiseks, mida kostja lepingute sõlmimisel esitas, on hageja esitanud faili, milles

on andmeväljad: töökoht: XXX, haridus: keskharidus, perekonnaseis: abielus, ülalpeetavate

arv: 2, amet: „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“. Täpselt samade andmetega, kuid erinevate

kuupäevadega on failis veel kümneid kandeid enne laenu väljastamise kuupäeva, tagasi kuni

29.08.2017, ning sellest veel omakorda varem, tagasiulatuvalt kuni 2013. a. (erinevate

andmetega). Ning ka pärast laenude väljastamise kuupäeva, kuni 28.04.2020. Arusaamatuks

jääb, mida tähendab „Palgatöötaja ettevõttes Aegunud“ ning kuidas see näitab, et hageja

selgitas välja tarbija tagasimaksete allika ja olemuse ning seda krediidivõimelisuse

seisukohast hindas.

5. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate

lepingute sõlmimisel VÕS § 4034 nõudeid. Kohus ei näe, et krediidiandja oleks välja

selgitanud kostja sissetulekuallika olemuse (kogutud andmetes on viide „aegunud“ ning

pensioniregistri väidetav väljavõte ei sisalda piisavalt tõendamiseseme asjaolusid),

kontrollinud kostja olemasolevaid kohustusi, sh kohustusi seoses kahe ülalpeetavaga ning

hinnanud senist maksekäitumist (laenude võtmist ja nende tagastamist). Seadus ei nõua

tõepoolest laenusaajalt konto väljavõtte küsimist, ent paneb krediidiandjale kohustuse

veenduda laenutaotleja maksevõimes. Seega konto väljavõtte küsimata jätmine on

krediidiandja enda risk - risk, et ta ei veendu piisavalt ning seega ei suuda ka hiljem

tõendada, et ta on vastutustundliku laenamise kohustust täitnud. Krediidiandja võib sellise

riski võtta, ent peab sel juhul arvestama VÕS § 4034 lõikes 7 sätestatud tagajärgedega.

Ka Riigikohus on märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave

on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-

14-21710/105, p 25.3)

6. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise

nõudeid. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud

Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt

asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on

rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle

tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

7. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on

arvestanud intressi 1. osamaksest (laenuleping) /laenude väljastamisest

(refinantseerimislepingud) kuni lepingu ülesütlemiseni 27.05.2020. Vastavalt Eesti Panga

poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli kuni 2023. a 1.

jaanuarini (millisesse aega jäävad ka nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise ajad)

seadusjärgse intressi määr 0%. Seega jääb hageja intressinõue rahuldamata.

8. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa

hageja kostjale laenulepingute järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingute

järgi tagasi maksnud.

Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt lepingute alusel laenu 4495 euro

eest ning kostja on teostanud endisele võlausaldajale tagasimakseid summas 904,76 eurot ja

hagejale summas 120 eurot. Hageja on arvestanud kostja laekumised põhiosa katteks.

Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 3470,24 eurot.

9. Hageja nõuab lepingutasu kokku 544,04 eurot. Vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral tarbija VÕS § 4034 lg 7 kohaselt krediidiandjale muid tasusid ei võlgne.

Kohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust mõlema

lepingu puhul, seega jäävad lepingutasude ja kiirmakse tasu nõuded rahuldamata.

10. Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 50 eurot. Hageja

selgitab sissenõudekulude kujunemist: 25.03.2021 tasulise kirja saatmine 25 eurot;

25.11.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 11.01.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud

sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja

päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; -

võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Hageja toob välja, et õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu ülesütlemist

tuleneb lepingu üldtingimuste punktist 15.2. Viidatud punkt sätestab: „Rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisel teeb Laenuandja Laenusaajale esimese meeldetuletuse tasuta.

Järgnevate meeldetuletustele kohaldab tasu vastavalt seadusele ja Hinnakirjale“.

Hageja ei ole faktiväitena välja toonud, et ta oleks üldtingimuste kohaselt saatnud esimese

meeldetuletuse tasuta. Samuti ei nähtu hageja esitatud hinnakirjast meeldetuletuskirjade tasu.

Hageja ei ole ka põhistanud, et kirjade saatmisega kahju just sellises ulatuses tekkis.

Kohus selgitab, et VÕS § 1132 lg 2 näol ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid

piirmääradega hüvitiste välja mõistmisele. Seega nõudmaks konkreetset summat

meeldetuletuskirja eest, peab see summa olema kas lepingus kokku lepitud või hageja poolt

selle summa ulatuses tõendatud kahju tekkimine. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei

ole kohtu ette toonud meeldetuletuskirjade saatmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude

eeldusi ning kohus jätab nõude rahuldamata.

11. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast 28.05.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.08.2023 intressiga võrdses

määras. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja

viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus.

Kohus rahuldab VÕS § 113 alusel hageja nõude mõista kostjalt välja viivis põhivõla

summalt 3470,24 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 28.05.2020 kuni

hagi esitamiseni 09.08.2023 summas 946,92 eurot. Edasiulatuva viivise nõuet hageja

03.10.2023 hagiavalduse kohaselt ei ole esitanud.

12. Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud

on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034

lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude

kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

13. Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt

hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 3470,24 eurot ja viivis perioodi 28.05.2020 –

09.08.2023 eest 946,92 eurot. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata.

Menetluskulud

14. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on

käesolevas asjas 8577,07 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku

summas 4417,16 eurot (3470,24 eurot põhinõue + 946,92 eurot viivis), ehk hageja nõudest

rahuldatakse 51%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 51% ulatuses kostja kanda ja

kostja menetluskulud 49% ulatuses hageja kanda.

15. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks

menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud

riigilõivu 700 euro ja hageja õigusabikulude 676 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja

tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga.

Hageja tasus algselt riigilõivu 840 eurot, kuid peale hagihinna korrigeerimist on kohus

hagejale 17.09.2024 määrusega tagastanud enammakstud riigilõivu 140 eurot. Tulenevalt

TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

16. Kohtu hinnangul on 676 euro suurune õigusabikulu selgelt põhjendamatu. Põhjendamatu

on esindaja tunnitasu 169 eurot tunnis. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse ja tõendite

mahtu ning asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata,

ning, et hagejat esindab jurist, siis peab kohus põhjendatud ajakuluks 2 tundi ja vajalikuks

tunnihinnaks 120 eurot tunnis, ehk õigusabikuluks seega 240 eurot.

17. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskuludeks 940 eurot, sh riigilõiv

700 eurot ja õigusabikulud 240 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 479,40 eurot

(51% 940-st).

18. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus,

et kostjal menetluskulud puuduvad.

19. Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei

ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.

20. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Mälberg

kohtunik