4-24-3294/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-3292

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2024. a Tallinn

Väärteoasja number

4-24-3292 (230224011280)

Kohtunik

Siim Mõistlik

Väärteoasi

Roman Ageevi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse 17.09.2024 otsuse peale väärteoasjas

nr. 2302,24,011280 Roman Ageevi karistamises LS §

227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp.

Menetlusalune isik: Roman Ageev, ik: 38308203713,

elukoht: xxx, e-post xxx, tel: xxx.

Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras

RESOLUTSIOON

1. Jätta Roman Ageevi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse 17.09.2024 otsuse peale väärteoasjas nr.

2302,24,011280 Roman Ageevi karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse 17.09.2024 otsus väärteoasjas nr. 2302,24,011280 Roman Ageevi

karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates

loovutama oma juhiloa Transpordiametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 20.12.2024. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 20.01.2025. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub

kohtuotsus 21.01.2025.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi A H 17.09.2024 otsusega väärteoasjas nr. 2302,24,011280

karistati Roman Ageevit LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et Roman Ageev juhtis 25.08.2024 kella 08.39

ajal Peterburi tee (Betooni tn ja Mustakivi tee vahel), Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju

maakonnas mootorsõidukit kiirusega 76 +/- 3 km/h, kus suurim liikluskorraldusvahendiga

lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte

vähem kui 21 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227

lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Minule koostati 25.08.2024 väärteoprotokoll, sest samal päeval kella 08:39 ajal Peterburi tee

(Betooni tn ja Mustakivi tee vahel), Lasnamäe linnaosa, Tallinn, Harju maakond ületasin

lubatud sõidukiirust ligi 30 km tunnis. Mind karistati juhtimisõiguse kolmeks kuuks

äravõtmisega. Tunnistan rikkumist ja kahetsen selle toimepanemist.

Olen ka varem lubatud kiirust ületanud ja alati olen leidnud, et minu tegevuseks on olemas

põhjendused ja õigustused, miks kiirust ületan. Põhustena leidsin enda õigustuseks, et pean

tööle või veel kuhugi jõudma või ega nagunii midagi ei juhtu ja lootsin, et ma ei jää vahele.

Lugesin ise ja palusin abi minule koostatud väärteootsuse sisust arusaamiseks ning mulle

selgitati miks kiirust reguleeritakse ja millised riskid kiiruse ületamine võib kaasa tuua. Ma ei

olnud kunagi varem selliselt liikluses toimuvat endale teadvustanud. Mul ei ole ilmselgelt

õigus ennast õigustada sellega, et olen oma pere peamine ülalpidaja ja kui jään lubadest ilma

siis kaotan ka oma autojuhi töökoha mis kindlasti tekitab perele probleeme. Saan selgelt aru,

et pidin kõigele sellele varem mõtlema ja mitte liiklusreegleid rikkuma.

Minu esitatud kaebus ei ole esitatud selleks, et peale iseenda kellelegi midagi ette heita, vaid

saan kõikides rikkumistes süüdistada iseennast ja selles, et panen sellega kaalule enda pere

heaolu. Ma ei soovi vabaneda vastutusest ja ilmselgelt saan aru minu karistamise

vajalikkusest nii, et ma saaksin aru, et liiklusreegleid on vaja järgida. Kui osutub võimalikuks

ja seekorda saaksin võimaluse enda rikkumise heastada teisiti kui juhtimisõiguse äravõtmine

olen endale lubanud edaspidi mitte liiklusreegleid rikkuda. Töötan autojuhina ja annan endast

tööd tehes parima ning olen palunud enda lähedasi ja tööandja esindajat selles, et nad usuksid

minusse selles, et ma olen võimeline liikluseeskirjadest kinni pidama. Tööandjal ei ole olnud

probleeme minu kuulekuse ega sellega, et tööl olles liiklusreegleid rikuksin. Saan aru ja

teadvustan, et eraelus on omad probleemid. Hetkel olen aga tekitanud endale ja perele ning

tööandjale probleemi mida soovin heas usus lahendada ja heastada.

Lähtuvalt ülaltoodust palun kohtult arusaamist ja seda, et minule antakse võimalus näidata, et

olen suuteline õppima ja muutuma ning liikluses kuulekalt osalema. Olen selleks palunud abi

nii tööandjalt ning palunud võimalust saada asjakohast nõustamist ja koolitust.

Palun kohut, et:

Palun minusse uskuda ja anda minule võimalus ning minult mitte ära võtta juhtimisõigus ja

asendada juhtimiseõiguse äravõtmine rahalise karistuse või kohustusega läbida koolitus ja

nõustamine.

Kohtule esitatud täiendavas kirjas on kaebuse esitaja märkinud, et soovib kaebuse

läbivaatamist kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja kirjalik seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja, tutvunud kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et

alused otsuse tühistamiseks VTMS § 132 lg 2 alusel puuduvad. Teo toimepanemise osas

vaidlus puudub. R. Ageev on kaebuses kohtule oma süüd tunnistanud, põhjendades seda

asjaoluga, et pidi 25. augusti hommikul tööle jõudma, pidas liiklusjärelevalve teostajale

vahele jäämist vähetõenäoliseks ning pidas ka liiklusõnnetusse sattumist vähetõenäoliseks.

Kiiruse reguleerimise vajalikkust ning kiiruse ületamise tagajärgi endale varasemalt

väidetavalt ei teadvustanud.

Kohtuväline menetleja peab tõenäoliseks, et R. Ageev võis 25. augusti hommikul tööle

kiirustada ning samuti on usutavad isiku põhjendused selle kohta, et kiiruse ületamisega ei

arvestatud võimalike tagajärgedega. Roman Ageev’i puhul on tegemist isikuga kes omab

Eestis B kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust alates 2006. aastast, A ja C kategooria

mootorsõiduki juhtimisõigust alates 2016. aastast ning BE ja CE kategooria mootorsõiduki

juhtimisõigust alates 2017. aastast. Tegemist ei ole isikuga, kelle staaž sõiduauto juhtimisel

oleks vähene. Sellele vaatamata hindavad ka kogenud autojuhid enda võimeid üle ning üheks

peamiseks liiklusõnnetuste põhjustajaks on seetõttu just ebaõige sõidukiiruse valimine. Ka

kogenud juhid ei oska arvestada tõsiasjaga, et kiiruse kasvades suureneb peatumisteekond

ruutvõrdeliselt. Kui ideaalsetes tingimustes (kuivad teeolud, sidestustegur 1.0, pidurdusjõud

7m/s2, reageerimisaeg 1 sekund) on kiirusel 50 km/h peatumisteekond 28m, siis kiirusel

60km/h samadel tingimustel juba 37m ja R. Ageev’i poolt juhitud sõidukiirusel 71 km/h

ideaaltingimustes oleks peatumismaaks olnud 47,49 meetrit. Juht peab aga arvestama, et

ületades piirkiirust 21 km/h võrra, ei oska teised kaasliiklejad manöövrite sooritamisel

arvestada R. Ageev’i kiirusega, kuivõrd visuaalselt on kiirust keeruline hinnata. Pikem

peatumismaa võinuks ohtlikuks osutuda ka pärisuunas kahe ja kohati kolme- ja neljarealisel

(koos aeglustus ja kiirendusradadega) Peterburi teel, olukorras, kus politseisõiduk või politsei

sõiduki taga liikunud punase värvusega mootorsõiduk oleks otsustanud seisma jääda

ühistranspordipeatuse juures asuva ülekäiguraja ees. Paraku ei anna autojuhid endale aru

sellest, et kiiruse suurenedes ligikaudu kümme kilomeetrit tunnis, suureneb peatumisteekond

ligikaudu 1/3 võrra.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusel isikul varasemast juba 2 kehtivat

karistust lubatud suurima sõidukiiruse ületamiste eest. Kuigi karistusregister ei sisalda arhiivi

andmeid, on väärteomaterjalidele lisatud detailandmete päringust isiku kohta näha, et R.

Ageev’i juhtimisõigus on 14.08.2015 taastunud, mis tähendab, et kaebaja juhtimisõigus oli

enne seda aega samuti karistusena ära võetud. Varasemalt määratud rahatrahvid ei ole

menetlusalust isikut seaduskuulekusele mõjutanud. Iseloomustavaks tunnuseks tegude juures

on ajaline mõõde, st asjaolu, et kiiruse ületamised on toime pandud ligilähedaselt iga kolme

kuu tagant. Karistuse määramisel ja mõistmisel toimub üldjuhul põhimõttel, et kui isiku

käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud, on normi rikkumisele vaja reageerida

rangemalt, mis tähendab, et iga järgnev karistus, eriti samalaadse teo eest, peaks olema

eelmisest raskem. Lisaks saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra,

vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5).

Kaebuse esitaja negatiivset sotsiaalõiguslikku meelestatust iseloomustab ka asjaolu, et

teojärgselt on 05.09.2024 avastatud tasulise veoseveo teostamine peatatud kehtivusega

ärakirjaga, liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine, mootorsõidukijuhile kehtestatud ööpäevase

puhkeaja nõuete rikkumine ning teekasutustasu tasumata veoauto juhtimine ehk AutoVS § 56,

LKindlS § 81, LS § 249 lg 2 ja § 261’8 järgi kvalifitseeritavad teod.

Kohtuväline menetleja on seisukohale, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik

ning arvestab eri- ja üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisega ning on kooskõlas KarS § 56

lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega. Kaebuses toodud põhjendustel puudub alus

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks karistusliigi osas. Samuti puudub alus otsuse

osaliseks tühistamiseks karistusmäära osas. Kohtuväline menetleja taotleb auväärt kohtult

jätta VTMS § 132 lg 1 alusel kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Maakohtu seisukoht

Menetlusalune isik on taotlenud asja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Taolisest

seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti

nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud kirjalikus

seisukohas. Kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud asja arutamist kohtuistungil ning

arvestades asjaolu, et ka kohtu hinnangul puudub menetluslik vajadus arutada kaebust suulisel

kohtuistungil, tuleb kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu

ka asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus

olevatele tõenditele ning asja lahendamise seisukohalt ei tähelda vajadust täiendavate tõendite

kogumiseks.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja

kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

Kuigi esitatud kaebuses ei vaidlustata otsust sisuliselt ja taotletakse kohaldatud karistuse

kergendamist, peab kohus vaatamata sellele väärteoasjas esitatud kaebust läbi vaadates

lähtuma VTMS §-s 133 sätestatust.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis

aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud

menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4),

kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo

menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8)

ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud

alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste

komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni.

Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt kohaldada lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi andmetest, väärteoprotokollist ja videosalvestistest

nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja Roman Ageevi juhitud sõiduki BMW 730D

registreerimismärgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks 25.08.2024 kella 08.39 ajal mõõteseadet

Stalker DSR 2X (taatlustunnistus nr xxx). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks

mõõdeti 76 km/h teelõigul, millel oli liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimaks lubatud

sõidukiiruseks 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust

+/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 71 km/h ja

lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Taolistest

andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav,

kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev ja vastava koolituse läbinud mõõtja Karin Mikk,

kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on

tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas

mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui

21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas

liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 21

km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2

ettenähtud väärteo.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud

VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu

on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida

on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas

mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 21 km/h, siis

rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud nõudeid ja tegemist on väärteoga LS §

227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust

koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata

väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 alusel

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 näeb karistusena ette

rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud

sanktsioonimäära keskmises määras. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud

kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja

menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise

isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate

mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole

esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda

asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning

põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

Seadusandja on LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena

rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Lisaks sellele võib LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest teiseliigilise põhikaristuse kõrval kohaldada lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus,

et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest

näidust. Käesoleval juhul on tuvastatud, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk sõitis kiirusega,

mis ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 21

km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust LS § 227 lg 2 sätestatud kiiruste vahemikku

arvestades miinimum määras. Süü suuruse mõttes tegemist alla keskmise süüga. Kiiruse

ületamist on tunnistanud ka menetlusalune isik. Kaebuses on isik ka ise välja toonud, et on

varasemalt kiiruse ületamiste eest karistatud ning siis on alati leidnud, et need on olnud

põhjendatud tööle kiirustamisega, sellega, et midagi niikuinii ei juhtu ja lootis, et ei jää

vahele. Kohtu arvates kujutab selline juht teistele liiklejatele ohtu oma mõttelaadilt, kuivõrd

sellise käitumisega põhjustab ta teadliku ohu liikluses. Teo ohtlikkust ilmestab ka see, et

pardakaamera salvestusest nähtuvalt vahetult enne kiiruse ületamise fikseerimist ületati üks

reguleerimata ülekäigurada ning hiljem ka teine. Kaebuse esitaja ei ole väärteo toimepanemist

kohtuvälises menetluses ega ka kaebuses millegagi põhjendanud, kuid kohtu arvates ei annaks

ka ükski põhjendus alust arvata, et liiklusnõude eiramine oleks millegagi vabandatav või

põhjendatav. Sellised andmed viitavad sellele, lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli

teadlik ja eesmärgipärane. Seega teo ohtlikkust arvestades saab süüd pidada keskmiseks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälises menetluses ei tuvastatud.

Alles kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et kaebuse esitaja kahetseb tehtut ja selgitab, et

on alles nüüd mõistnud, miks kiirust reguleeritakse ja millised riskid kiiruse ületamisega

võivad kaasneda. Kohus suhtub kaebuses ja kohtule täiendavalt saadetud kirjas märgitud

kahetsusse kriitiliselt ega pea seda siiraks ning leiab, et kaebuses on kahetsus märgitud vaid

seetõttu, et saavutada karistuse kergendamist.

Kaebuses on põhjendatud karistuse kergendamise vajadust sellega, et kaebuse esitaja töötab

autojuhina, juhtimisõiguse kaotusega kaotab ka töökoha ning on samuti pere peamine

ülalpidaja. Kaebuse esitaja on kaebuses ka märkinud, et pidi sellele kõigele ka varem mõtlema

ja mitte liiklusreegleid rikkuma, millega kohus ka täielikult nõustub. Kui isik töötab

autojuhina peab ta endale teadvustama, et kui ta soovib antud töökohal jätkata ja enda pere

rahaliselt toetada, peab ta selleks järgima liiklusreegleid. Seda enam, et vaadates isiku

karistusregistri andmeid, on menetlusalusel isikul kolm kehtivat väärteokaristust, mis kõik on

määratud liiklusalaste rikkumiste eest ning kaks neist samuti kiiruse ületamise eest 2024

aastal ja seda lõike 2 järgi ehk kiiruse ületamise eest rohkem kui 21 km/h. Kiiruse ületamise

eest määratud rahatrahvid on tasutud kui kolmas määratud rahatrahv septembri kuust, on veel

tasumata. Seega on kaebuse esitajat korduvalt karistatud lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest, kuid ükski karistustest ei ole kaebuse esitajat õiguskuulekusele sundinud ja

kaebuse esitaja ei ole olnud suuteline oma käitumist liikluses korrigeerima. Kohus leiab, et

kaebuse esitaja kehtivad karistused väärtegude toimepanemise eest, s.h samalaadsete

väärtegude toimepanemise eest käesoleval aastal viitavad kaebuse esitajale liikluses omaseks

saanud ja väljakujunenud õigusvastasele käitumisele.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille osaks on

kahtlemata ka liikluskorra tagamise vajadus. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele

liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult

liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine teelõigul, kus lubatud sõidukiirus on

liikluskorraldusvahendiga üheselt ja arusaadavalt juhile teatavaks tehtud. Seetõttu leiab kohus,

et teiste liiklejate teadmine sellest, et liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse liiklusest, tagab

ka teiste liiklejate turvatunde.

Kohus leiab, et kaebuse esitaja karistusandmed ja uue liiklusalase väärteo toimepanemine

näitavad seda, et kaebuse esitaja liiklust ohustav käitumine on vaatamata kohaldatud

karistustele ajas jätkunud ja lubatud sõidukiiruse ületamine on menetlusalusele isikule omane

ja süsteemne ühte ja sama keeldu eirav käitumine. Arvestades aga seda, et eelmised

rahatrahvid on suures osas tasutud, kuid need ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele

sundinud ja menetlusalune isik jätkab liikluse ohustamist, leiab kohus, et rahaline mõjutamine

menetlusaluse isiku puhul eesmärki ei saavuta ja menetlusalust isikut korrale ei kutsu,

mistõttu on kohtu arvates menetlusaluse isiku liiklusest eemaldamine ja raskemaliigilise

karistuse kohaldamine põhjendatud. Kohus asub seisukohale, et väärteoasjas tuvastatud isiku

süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada

kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning väärteotoimiku

materjalid ei anna alust kergemaliigilise karistuse kohaldamiseks.

Mis puudutab karistuse määra, siis on menetlusalust isikut karistatud ettenähtud sanktsiooni

keskmises määras ning kohus leiab, et karistuse selline määr vastab nii süü keskmisele

suurusele kui ka eripreventiivsele ja ka üldpreventiivsele eesmärgile. Kehtiva kohtupraktika

kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse üle ettenähtud sanktsiooni keskmise

määra kui sellise karistusega on vaja korduvalt samalaadseid süütegusid toime panevas isikus

tekitada arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest. Kohus leiab, et kuivõrd menetlusealuse

isiku kehtivate karistusregistri andmete kohaselt ei ole karistusena juhtimisõiguse äravõtmist

kohaldatud, siis on põhjendatud karistuse määramine keskmises määras lootuses, et selline

karistus lõpuks oma eesmärgi täidab.

Kohus asub seisukohale, et kaebuses märgitud põhjendusi kohus arvestada ei saa ning

selgitused, et just nüüd on kaebuse esitaja oma rikkumise tõsidusest aru saanud on

paljasõnalised ja mitte usutavad. Kohus leiab, et kaebuse esitaja oli juhtimisõiguse

vajalikkusest teadlik ka siis kui ta järjekordse liiklusalase väärteo toime pani ja arvestades

seda, et lubatud sõidukiirust ületas kaebuse esitaja mitte vähem kui 21 km/h, tehes seda

teadlikult, pidi kaebuse esitaja pidama võimalikuks, et teda uuesti karistatakse ja järjekordse

karistuse saabumine olla üllatuseks. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest

oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks. Seega

saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui

oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest. Teadmine, et

menetlusalusele isikule on juhtimisõigus vajalik, ei tekkinud menetlusalusel isikul pärast

väärteootsuse kättesaamist, vaid see teadmine oli tal oluliselt varem.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud

otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Siim Mõistlik

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/