3-24-2830/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

20.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2830

Haldusasi

F.L-i kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse

kohustamiseks vaadata läbi kaebaja 13.09.2024 taotlus

ja otsustada toetuse andmine

Menetlusosalised

Kaebaja – F.L, esindaja Tiiu-Ann Kaldma

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Y.K

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.L-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada F.L-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määruse

resolutsiooni punkti 3 peale haldusasjas nr 3-24-2830 läbivaatamatult.

2. Võtta menetlusse F.L-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10.12.2024 määruse

resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale haldusasjas nr 3-24-2830.

3. Jätta F.L-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.12.2024

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 haldusasjas nr 3-24-2830 muutmata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates, muus osas ei ole määrus vaidlustatav

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.L esitas 13.09.2024 Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse 2024. a septembrikuu eest

riikliku toimetulekutoetuse ja linna eelarvest makstava sissetulekust sõltuva universaaltoetuse

saamiseks.

2. F.L esitas 13.10.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada vastustaja

poolt avalduse lahendamisega viivitamise õigusvastasus septembris 2024, kohustada

3-24-2830

vastustajat kaebaja taotlust läbi vaatama, tegema ja edastama otsused 24 tunni jooksul otsuse

tegemisest. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

kohustada vastustajat maksma kaebajale septembri 2024 eest toimetulekutoetust 365,20 eurot.

3. Tallinna linn palus 21.10.2024 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Vastustaja esitas koos vastusega 17.10.2024 kirja nr 5-8/1542-7, millega jäeti kaebaja

13.09.2024 taotlus läbi vaatamata.

4. F.L esitas 21.10.2024 halduskohtule taotluse vastustaja kohustamiseks edastama

kaebajale 17.10.2024 otsus e-kirjaga. Kaebaja esitas asja juurde 21.10.2024 kirjavahetuse ja

vastustaja vastuse kaebaja pöördumisele seoses vastustaja töötajatega ja järelevalvemenetluse

algatamata jätmisega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata ning võttis kaebuse menetlusse nõudes kohustada vastustajat vaatama kaebaja

13.09.2024 taotlus läbi ja otsustama toetuse andmine. Kohus palus kaebajal selgitada, kas ta

soovib jääda vastustaja viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude juurde ja esitada

põhjendused, miks on sellise nõude esitamine vajalik. Samuti tuli kaebajal selgitada

21.10.2024 esitatud taotluse sisu seoses järelevalvemenetlusega.

6. F.L esitas 25.11.2024 halduskohtule selgitused tuvastamiskaebuse ja

järelevalvemenetlusega seonduvalt ning menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 10.12.2024 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja

taotleb vastustaja kohustamist distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks (resolutsiooni p 1) ning

osas, milles kaebaja taotleb vastustaja viivituse õigusvastasuse tuvastamist (resolutsiooni p 2)

ja jättis kaebaja menetlusabi taotluse kohustamiskaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 3).

Tuvastamiskaebuse esitamise võimalused on piiratud. Tuvastamisnõude esitamisel peab

kaebaja põhjendama, miks see on tema õiguste kaitseks vajalik (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 38 lg 4) ning tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse

kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS § 45 lg 2). Kaebaja selgitas, et esitab viivituse

õigusvastasuse tuvastamise nõude põhjusel, et vastustaja viivitab kaebaja taotluste

menetlusega igakuiselt, kaebaja hinnangul põhjuseta. Kaebaja on esitanud igakuiselt

toimetulekutoetuse taotlusi, mida vastustaja ei menetle sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §

134 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul. Kaebuse eesmärgiks on, et vastustaja vaataks kaebaja

taotluse läbi ja määraks taotletud toetuse. Selle eesmärgi saavutamiseks on kaebaja esitanud

kohustamisnõude, mille kohus on menetlusse võtnud. Seega on kaebajal praeguses asjas

olemas tõhus õiguskaitsevahend, mida kaebaja ka kasutab. Asjas esitatud materjalide pinnalt

puudub kohtul põhjus arvata, et vastustaja asuks edaspidi kaebaja õigusi rikkuma viisil, mida

hiljem ei ole võimalik kõrvaldada. Taotluse läbivaatamisele suunatud nõude on kaebaja

esitanud, mis on kohane kaebaja eesmärki – toetuse taotluse läbivaatamine ja rahuldamine –

arvestades. Kohtu jaoks ei ole äratuntav, et vastustaja oleks vaidlusaluse taotluse

lahendamisega teadlikult ja ilmselgelt viivitanud, mis annaks aluse järeldada taolise käitumise

suurt tõenäosust ka edaspidi. Kohus selgitas 10.10.2024 määruse nr 3-24-2751 p-des 14‒18,

millistel põhjendustel 10.10.2024 seisuga ei olnud alust järeldada vastustaja poolt

menetlusega viivitamist. Kohus järgib neid põhjendusi. Kaebaja ei ole ka selgitanud, milles

seisnes täiendavalt vastustajapoolne viivitus vahemikus 10.10.2024‒17.10.2024, mida

eelviidatud määrus ei kajasta. Arvestades toodud põhjendusi, tagastab kohus kaebuse

vastustaja tegevuse viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (HKMS § 121 lg 2 p 1).

2(5)

3-24-2830

Kaebaja selgitas 25.11.2024, et ta soovib, et Tallinna linn alustaks kaebaja taotlusi

menetlevate ametnike suhtes järelevalvemenetlust, et välja selgitada, kas kaebajat on

koheldud võrreldes teiste taotlejatega samaväärselt. Kohus mõistab kaebaja eesmärgist

lähtuvalt kaebust kui kohustamiskaebust, kohustamaks vastustajat distsiplinaarmenetlust läbi

viima (avaliku teenistuse seaduse §-d 72‒73), kuna keeldumine kui toiming oli õigusvastane

(HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebus hõlmab endas keeldumise õigusvastasuse

tuvastamise nõude (HKMS § 37 lg 2 p 6). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda

järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist vastustaja ametnike

suhtes. Haldusorganil on distsiplinaarmenetluse algatamise üle otsustamisel suur

kaalutlusruum. See diskretsioon hõlmab ka otsustust selle üle, kas käsitada konkreetset

rikkumist bagatelljuhtumina ja jätta distsiplinaarmenetlus alustamata (Tallinna

Ringkonnakohtu 27.08.2018 otsus nr 3-17-969, p 9 ja seal viidatud allikad).

Distsiplinaarvastutuse kaudu ei ole võimalik otseselt mõjutada menetluses oleva asja

läbivaatamist ega kaitsta seega kaebaja õigusi haldusmenetluses (vrdl Riigikohtu 06.02.2006

otsus nr 3-3-1-4-06, p 15). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega selgitusi, millest lähtuvalt

oleks vastustaja kaalutlusruum menetluse algatamisel taandunud nullini. 21.10.2024 kirjas

toodud põhjendusi menetluse algatamata jätmiseks ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuteks

(Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 13 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodu

alusel tagastab kohus kaebuse distsiplinaarmenetluse läbi viimise kohustamiseks (HKMS §

121 lg 2 p 1).

Kaebaja on esitanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega seotud kohustamisnõude

esitamiseks menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks (HKMS § 110 lg 1). Kaebuse

tagastamise tõttu selles nõudes jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. F.L palub 11.12.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.12.2024

määruse resolutsiooni p-d 1‒3.

Kaebaja esitas tuvastamiskaebuse, kuna vastustaja viivitab kaebaja taotluste menetlemisega

igakuiselt ja põhjuseta. Toimetulekutoetuse määramine on dokumendipõhine protsess ja otsus

tuleb teha viie tööpäeva jooksul dokumentide esitamisest. Vastustaja kuritarvitab oma

positsiooni toetuste määrajana ja teeb otsuseid meelevaldselt. Taotluse läbi vaatamata

jätmisega võtab vastustaja kaebajalt õiguse igakuisele riigi poolt antavale Rimi toidukaardile,

mis antakse ka neile toimetulekutoetuse taotlejatele, kelle taotlus on jäetud rahuldamata.

Seetõttu jääb kaebaja ilma ka sellest kümnest eurost, mille eest oleks võimalik osta

tualettpaberit ja šampooni. Järelevalvemenetluse alustamine vastustaja sotsiaalosakonna

ametnike tegevuse üle on vajalik, et välja selgitada, kas kaebajat on koheldud võrreldes teiste

taotlejatega samaväärselt. Vastustaja on pikalt kaebajat kiusanud, nõudes kaebajalt

vastuvõtule tulemist ning küsides küsimusi, millele kaebaja on juba vastanud ja mida ei ole

seejuures protokollitud. Seejärel küsib vastustaja samu küsimusi kirja teel uuesti. Vastustaja

ametnikud eiravad seadust. Kuna kaebaja ja tema lapse sissetulekud ei kata esmavajadusi, ei

ole riigilõivu tasumine võimalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. HKMS § 203 lg 1 näeb ette, et määrusega puudutatud menetlusosaline võib halduskohtu

määruse peale esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud

või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite

3(5)

3-24-2830

apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 119 lg 1 esimene lause sätestab,

et halduskohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale

ja kummagi määruse muutmise või tühistamise määruse peale võib menetlusabi taotleja või

saaja või RÕS § 15 lg-s 8 sätestatud juhul advokatuur esitada määruskaebuse. Halduskohus ei

ole 10.12.2024 määrusega lahendanud kaebaja menetlusabi taotlust sisuliselt ega ole

keeldunud menetlusabi andmisest. Kohus jättis määruse resolutsiooni p-ga 3 taotluse läbi

vaatamata. HKMS ei näe ette sellise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust ja määrus

ei takista ka asja edasist menetlust HKMS § 203 lg 1 tähenduses. Halduskohus on küll

selgitanud, et 10.12.2024 määruse resolutsiooni p 3 peale saab esitada määruskaebuse, kuid

see eksitav selgitus ei tekita siiski kaebajale määruskaebuse esitamise õigust. Seega tuleb

määruskaebus halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p 3 peale HKMS § 187 lg 3 p 6

ja § 207 lg-te 1 ja 2 alusel läbivaatamatult tagastada. Määruskaebuse tagastamisel loetakse, et

määruskaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2, § 207 lg 1).

10. Halduskohtu 10.12.2024 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale esitatud määruskaebuse

võtab ringkonnakohus HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on

seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1)

ja vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

määruses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 203 lg 2 ja §

201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Kaebaja tuvastamisnõude tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel on õiguspärane.

Õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavuse eelduseks on, et kaebus on isiku õiguste

kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4) ja õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HKMS

§ 45 lg 2 esimene lause). Kuna halduskohus võttis 24.10.2024 määrusega menetlusse kaebaja

esitatud kohustamisnõude, mis on suunatud sellele, et vastustaja kaebaja 13.09.2024 taotluse

sisuliselt läbi vaataks ja otsustaks toetuse andmise, ei ole põhjendatud eraldiseisvalt

menetleda tuvastamisnõuet, millega soovitakse tuvastada vastustaja menetluse läbiviimisega

venitamist. Kohus peab kohustamisnõude läbivaatamisel muu hulgas analüüsima ka vastustaja

tegevuse õiguspärasust. Seega on kohustamisnõude näol kaebajal olemas tõhusam

õiguskaitsevahend. Õigusvastase tegevuse kordumist või jätkumist ennetava (s.o preventiivse

eesmärgiga) tuvastamiskaebuse esitamine eeldab, et isikul peab olema põhjust arvata, et

vastustaja asub rikkuma tema õigusi, ning rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase

järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (nt Riigikohtu 14.02.2023

otsus nr 3-19-2164, p 17). Praegusel juhul ei ole tuvastamiskaebuse eelduseks olev

preventiivse huvi kriteerium täidetud. Vastustajale ei saa esile toodud asjaolude pinnalt ette

heita menetlustoimingute tegemata jätmist, vastustaja on kaebajaga suhelnud ja toimetanud

20.09.2024 tähtkirjaga kaebajale kätte taotluse lahendamiseks ja kaebaja majandusliku

seisundi tuvastamiseks vajalikud küsimused (dtl 274‒275), millele tuli vastata 11.10.2024.

Kaebaja esitas vastused küsimustele 27.09.2024 (dtl 278‒285). Asja materjalide juurde on

esitatud ka kaebajaga 11.‒15.10.2024 peetud kirjavahetus kontaktvastuvõtule tulekuga

seonduvalt, millest kaebaja loobus tervisliku seisundi tõttu, paludes saata küsimused e-kirjaga

(dtl 293‒294). Kuna kaebaja ei esitanud 27.09.2024 vastustajale kogu nõutud teavet ja

dokumente, jättis vastustaja 17.10.2024 kirjaga nr 5-8/1542-7 taotluse läbi vaatamata (dtl

295‒297). Esitatud asjaolud ei anna alust järeldada vastustaja õigusvastast menetlusega

viivitamist.

13. Kaebaja taotles 25.11.2024 seisukohas Tallinna linna kohustamist algatama kaebaja

taotlusi menetlevate ametnike suhtes järelevalvemenetlus. Halduskohus tõlgendas taotlust

4(5)

3-24-2830

kohustamisnõudena vastustaja kohustamiseks viima läbi distsiplinaarmenetlust ja tagastas

kohustamisnõude osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus on vaidlustatud

määruses õigesti selgitanud, et haldusorganil on distsiplinaarmenetluse algatamise üle

otsustamisel suur kaalutlusruum. Huvitatud isikul on küll õigus esitada taotlus

distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja saada oma pöördumisele vastus, kuid kaebajal ei ole

siiski subjektiivset õigust nõuda, et vastustaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algataks

ja distsiplinaarmeetmeid rakendaks. Vastustaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse

läbiviimise võimalus ei ole ette nähtud huvitatud isiku õigushüvede kaitseks. Praegusel juhul

on kaebaja taotlusele vastatud 21.10.2024 kirjaga nr 5-42.14/3521-304 (dtl 306). Kaebajale on

selgitatud, miks vastustaja ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks alust ei ole.

Kirjas toodud põhjendusi ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuteks. Distsiplinaarmenetluse

tulemus ei kaitseks ka ametnike karistamise korral kaebaja subjektiivseid õigusi. Eelneva tõttu

tagastas halduskohus kohustamisnõude õiguspäraselt HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

14. Eeltoodu põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 10.12.2024 määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.

15. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)